Lääne-Nigula vald vajab ettevõtlust ja töökohti. Kui mingi pakkumine ühele piirkonnale võib tähendada ka ettevõtluse arengut ja töökohtade tekkimist, siis on ju selge, et seda tervitatakse ja võetakse kaaluda. See aga ei tähenda, et me peaksime olema nõus igasuguse pakkumisega. See ei tähenda, et peaksime olema vastu vaidlemata valmis ülisuurteks muudatusteks elukeskkonnas – nagu seda näiteks oleks kolmkümmend 290 meetri kõrgust tuulikut küla taga metsas. Sellist hinda piirkonna arengu nimel oleksid nõus maksma vähesed. Riigi vaatest on tuuleenergia arendamine vajalik. Energiafirma vaatest on oluline maksimaalne tootlikkus. Kohaliku elaniku vaatest on oluline elukeskkonna enam-vähemgi püsimine äratuntavana. Kohalikel inimestel on tegelikult õigus öelda: oot-oot, seda on nüüd küll liiga palju, sellist arengut me ju ei tahtnud.
Aga piirkonna arengut on vaja. Needsamad kohalikud inimesed
küsivad: kus on meie korras koolid ja uued lasteaiad, kõnniteed,
spordiväljakud ja seltsimajad ja hooldekodud? Miks ei ehitata ja rajata ja ülal
peeta? Vajalike teenuste üles ehitamine ja elus hoidmine sõltub otseselt
sissetulekutest. Omavalitsuse
sissetulekud jällegi sõltuvad elanike arvust.
Ka eraettevõte ei kinnita kanda sinna, kus tarbijaid ei ole. Elanike arv
sõltub peamiselt neljast asjast – elukeskkonnast,
teenustest, transpordist ja töökohtadest. Kuskil peab olema selline lahendus,
mis ei peleta inimesi, aga pakub võimalusi. Kas üheks lahenduseks võiks olla tuulepark
kui energia tootja, aga seda siis mõistlikus mahus ja asukohas, kohaliku
kogukonnaga kokkulepitud? Võib olla. See töötaks juhul, kui saaks loodud selge seos
tuulepargi ja kohaliku ettevõtluse vahel. Aulepas ja Virtsus sellist seost ei
ole ja tuulepark kohalikku ettevõtlust ei mõjuta. Kas teiseks lahenduseks võiks
olla ettevõtete jaoks ettevalmistatud tööstusalad, mille suurus ja asukoht on
kohalikul tasemel kokku lepitud ja aktsepteeritud? Ja siis aktiivselt
reklaamitud ja müüdud? Ka võib olla. Nii tehakse paljudes kohtades üle Eesti. Jutt
sellest, et kohalikku ettevõttesse ei ole töökäsi leida? Samal ajal sõidavad
inimesed hommikuti kümnete ja sadade kaupa linnadesse tööle ja õhtul tagasi.
Nii hilja tagasi, et muuks, kui tööle minekuks ja töölt tulekuks enam aega ja
jõudu ei jätku.
Kodu lähedane töökoht on oluline. Kodu lähedane – see
tähendab – kuni poole tunni kaugusel autoga, bussiga või rongiga. Lääne-Nigula
vald on tegelenud usinalt valla põhiliste teenuste hoidmise ja arendamisega. Oru
kultuurikeskus ja lasteaed, Taebla kool ja lasteaed, Palivere Pikajalamägi ja
tänavavalgustus, Martna majad ja veemajandus, Kullamaa kool jne, jne. Kui
vaadata ringi, siis igasse keskusesse jätkub investeeringuid. „Tulge meile
elama, päriselt“! kõlab kutse.
Aga kas on ka kutse – „Tulge meile ettevõtlust arendama“? Otseselt ettevõtluse või piirkonna
majandusega seotud investeering on olnud Taebla tööstusala teede korrastamine,
mis jääb nüüd paari aasta tagusesse aega. Värskemad ettevõtlusega seotud
investeeringud on Nõva, Hara ja Österby sadamate arendamine. Sadamate väljaehitamine ja elamukruntide müük ongi rannikupiirkondade põhilisemad
võimalused arenguks. Sadamatega on seotud nii kalandus kui turism. Suvekodudest võivad
saada püsivad elukohad ja see annab lootust. Servaaladega on pisut omamoodi.
Inimene, kes sinna elamukrundi ostab, ei ootagi, et kõik kohe käe-jala juures on. Peaasi,
et teed korras ja talvelt lumest lahti on. Elekter ja internet ka muidugi. Keskusasulatega
on lood teisiti.
Põhimõtteliselt saab ju ühte piirkonda kasvatada ka nn
„magalana“. Ehk siis asukoht kusagil suurema keskuse või linna lähedal, endal
ei ole ei rohkelt töökohti ega mitmekesiseid teenuseid, aga piirkond on kena ja
rahulik ja sinna sõidetakse „ööbima“. Seal saadetakse lapsed kooli (juhul kui
kool on piisavalt hea) ja lastakse õhtul õue mängima. Kui on vaja poodi minna,
siis minnakse linna. Tööl käiakse linnas. Kes tahab lastele paremat
huviharidust, veab ka lapsi õhtuti linna. See strateegia töötab siis, kui linn on
piisavalt lähedal. Kui linn jääb kaugemale, siis otsib inimene endale elukohta töökohale
ja teenustele lähemale.
Need asulad, mis jäävad n.ö "vahepeale", need otsivad pingsalt parimat lahendust. Päris iseseisva keskuse mõõtu välja nagu ei anna, suuremast
keskusest või linnast aga ollakse niipalju kaugemal, et lihtsalt elamispiirkonnana areneda
ka ei saa. Elanike arv kas langeb tasahilju või ehk püsib, keskmine vanus
tõuseb. Teenused on ülalpidamise
mõistlikkuse piiril. Kohalikud jagunevad kahte leeri – ühed loodavad vaikset elamist, teised loodavad arengut
ja edasiminekut, et kvaliteetsed teenused ja tasuvad töökohad oleksid lähemal. Mis
meist siis saab? Kahe nägemuse ja arengusuuna vahel on vaja leida kompromiss. Leida
tuleb võimalus mõistlikuks, tasakaalustatud arenguks. Arenguks, mis säilitab
piirkonna maalise ilme ja olemuse, samas aga lubab olla rohkemat, kui lähima
linna magala. Sellepärast hoiabki vald oma teenuseid üleval kõigis keskustes, kasvõi jõuga. Sellepärast ongi pakkumised ettevõtluse arendamiseks alati
teretulnud ja võetakse kaaluda. Ka kogukondade, kohalike ettevõtjate ja
omavalitsuse enda initsiatiiv on hädavajalik. Isegi mõni mõistlikes mõõtmetes
tuulepark võib sellesse pilti mahtuda. Peale seda lauset võib aga hea lugeja alustada selle loo
lugemisega otsast peale. Vähemalt esimene lõik lugege uuesti üle.
