Neeme Suur

2012 - haldusreformi alguse aasta

2012-01-03T09:51:00.000-08:00

Avalikus inforuumis oli 2011 aastal üheks sagedamini käsitletud teemaks haldusreform. Sõna võtsid paljud, alates juristidest ja ajakirjanikest, õiguskantslerist ja riigikontrolörist kuni riigiteadlaste ja OECD raportini välja. Aasta lõpul tegi Raplamaa Omavalitsuste Liit pöördumise riigireformi vajalikkusest. Kõiki neid seisukohavõtte läbis ühine arvamus, et samal viisil enam edasi ei saa, nii omavalitsuslik kui riiklik haldusstruktuur peavad muutuma. Eestis on vanasõna – kuidas metsa hõikad, nii see vastu kajab. Riiklikus struktuuris ei näi olevat selle kajaga raskusi. Ilma igasuguse hõikamiseta, vahel tundub, et ka arupidamiseta, puhub tsentraliseerimise tuul läbi riigiametite ja -asutuste koridoride. Puhub nii, et lausa liialt saab – töökohad ja otsustusõigus nihkuvad maakondadest Tallinnasse, väheneb avalike teenuste kättesaadavus ja sellega ka inimeste turvatunne. Seevastu omavalitsustega on teisiti. Hõikajaid on hulgaliselt, vastukaja seni veel napp. Koalitsioonilepingus teema käsitlus pigem puudub. Regionaalminister on välja käinud oma versiooni ehk siis omavalitsuste arvu kardinaalse vähendamise. Kõige vaiksem on vastukajade poolest seni olnud erakond, kes omab kõige suuremat toetust. Peaministri poolt kõlama jäänud „… ilmselt mingil kujul me seda reformi ikka teeme …“ ei anna küll asjast ega valitsuse poliitikast mingit aimu. Seni aga on omavalitsused jäetud omapäi – oma vähenenud tulude ja suurenevate kohustustega. Valitseb „päästku end kes suudab“ seisukord. Omavalitsused reageerivad olukorrale valuliselt – teevad liitumisettepanekuid ja lükkavad neid tagasi, lahkuvad kohalikest liitudest ja koostööorganitest või üleriigilistest liitudest, ning teevad pöördumisi riigireformi vajalikkusest.Riigikogu juurde moodustatud kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühma poolt korraldatud kogunemistel on haldusreformi kontekstis räägitud tähtajast 2017-18, ehk siis ülejärgmistest kohalike omavalitsuse valimistest. Samas on ka arvamusi, et nii kaua ei ole mõtet oodata – kuna teemat on pikalt käsitletud, siis saaks juba 2013 aastal otsused langetada ja järgmiste kohalike omavalitsuste valimiste käigus vajalikud ümberkorraldused teha. Igal juhul on vajalik vägagi jõuline ja otsustuskindel tegutsemine aastal 2012 – seda nii parlamendi kui valitsuse poolt. Muudatused on möödapääsmatud. Igal juhul tuleb aga alustada kohustuste ja õiguste jaotamisest erinevate haldustasandite vahel. Vastavalt kohustustele ja õigustele peab jagunema ka rahastamine. Omavalitsuste mehhaanilisest liitmisest ilma sisuliste muudatusteta olulist kasu ei sünni. Asjalised peavad enda jaoks uuesti läbi mõtlema kohaliku omavalitsuse põhimõttelise olemuse – kas tegu on teenuskontoriga või kohalike inimeste õigusega oma asju ise korraldada? Riiklikus ja omavalitsuslikus halduskorralduses tuleb uuesti sisustada maakonnamõiste.Unustame ära poliitikute hirmud ja igatsused ja lähtume inimeste vajadustest. Kui vaid hetke nii mõtleme, siis jõuamegi maakonna tasandile. Peame otsima võimalusi avalike teenuste korraldamiseks parimal viisil, samal ajal aga jätma ka kohalikele kogukondadele võimaluse oma elukorralduses kaasa rääkida. 20 aastat iseseisvat Eestit on meile ütelnud – taas kord – et nii riiklike teenuste osutamiseks, kui ka suure osa omavalitsuslike toimingute korraldamiseks on maakonna tase parim. Samas aga - vaid kohalikul tasemel valitud volikogu on pädev esindama kohalikke seisukohti. Mitte ainult kohalik demokraatia ei vaja hoidmist, ka kindel hulk teenuseid on otstarbekas korraldada kohalikul tasemel. Kui tahame teha tõelist regionaalpoliitikat – et elu Eestis säiliks ka väljaspool suurlinnu, siis ei aita meid äärmuseni lihtsustatud lahendused ei halduskorralduses, ei maksunduses. Elu kirjutab meile ise ette lahendused – meie asi on need ellu rakendada. Ühiskondlik tellimus riigi juhtidele riigireformi elluviimiseks on olemas ja väljendatud 2011 aastal väga mitmete suuliste ja kirjalike pöördumiste kaudu. Hõikajad on hõiganud, nüüd on käes aeg ka metsal vastu kajada.

Uusaasta soovid!

2011-12-31T01:03:00.000-08:00

Head sõbrad! Kui 2011 aasta algas, siis ennustati rahulikku ja edukat aastat. Tuli hoopis teistsugune. Möödunud aasta tõi halba, tõi head. Tõi õnnetusi ja tõi õnnestumisi. Tõi selgust ja tõi segadust. Lihtsamaks ei läinud elu kellelgi, keerulisemaks paljudel. Nüüd ennustatakse järgmist aastat, kui keerulist. Mis nüüd siis teha? Nüüd soovin kõigile sõpradele ja tuttavatele jõudu ja meelekindlust. Aasta 2012 saab minu pilgu läbi sõltuma eelkõige sellest, mida me teeme, mitte aga sellest kes me oleme, või kelleks me ennast peame. Ärme ootame ära, mida aasta meile toob, teeme ise endile aasta. Sellepärast soovingi, sõbrad, et teil õnnestuks tuleval aastal ära teha see kõik, mida te olete plaaninud. Ja see ka, mis 2011 aastal tegemata jäi...ja 2010 aastal ja eelmise viie aasta jooksul... Ja kui teil ei õnnestu kõike seda ära teha (eriti seda, mis viimase viie aasta jooksul tegemata on jäänud) siis vähemalt alustage kusagilt... ja kui alustamine ka keerukaks osutub, siis vähemalt lubage endale, et mõtlete tõsiselt sellel teemal :) Veel soovin, et teil õnnestuks ütelda oma lähedastele seda, mida olete kogu aeg öelda tahtnud, kuid pole ütelnud. Kui kalliks te neid peate... ja kui palju neid vajate... Ja kui te siiski ei julge seda kõike ütelda, siis vähemalt andke mõista...kasvõi sellega, et püüate alati olemas olla, siis kui teid vajatakse... Vaat sellised soovid uueks, 2012 aastaks. Rõõmsat aastavahetust ja head uut aastat kõigile! Austusega, Teie Neeme Suur

Kümnes ja üheteistkümnes nädal. Huvitavat ja olulist.

2011-12-23T04:37:00.000-08:00

Sõnum kohalikele omavalitsustele – tulubaas on piisav!

Üheksanda, ehk siis üleeelmise nädala esmaspäeval vastas meie peaminister järjekordselt järelpärimistele omavalitsuste poolt pakutavate teenuste, teederahade ja omavalitsuste rahastamise suhtes üldiselt. Vähemalt kord kuus on omavalitsuste toimetuleku ja rahastamise teema riigikogu saalis kõne all. Alati on millegipärast nii, et opositsioon räägib, et midagi on nagu lahti ja valesti, peaminister räägib, et kõik on nii nagu peab. Keskerakond küsis, kas teda ei pane muretsema avalike teenuste taseme erinevus kohalikes omavalitsustes. Peaminister vastas, et ei peagi olema ühesugused teenused – selles seisnebki omavalitsuste iseseisvus, et igaüks teeb nagu saab. Tõenäoliselt ei ole ta nõus õiguskantsleri hinnanguga, kes arvab, et teenuste erinev tase rikub inimeste põhiseaduslikke õigusi. Tõenäoliselt ei ole peaminister nõus ka OECD analüüsiga…ja riigikontrolliga…niikaua, kuni Eurostati andmetel on võimalik väita, et kõik on oki-doki. Küsisin siis ka ise peaministri käest, et kas omavalitsuste tulubaas on piisav, et tagada kõigi ülesannete täitmist, mis seadusega neile pandud on. Peamister vastas, et tulubaas on piisav. Et sellist seisu nagu omavalitsused näha tahaksid ei ole kusagil ja võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti heas positsioonis. Ühesõnaga – sellega on korras. Omavalitsustel pole vaja muretseda. Peamister ütles ka: „Tulubaas on väga suures osas kohalike omavalitsuste endi luua, seadus on kohalikele omavalitsustele iseseisva tulubaasi andnud.“ Millest küll see Raplamaa omavalitsuste avalik pöördumine riigireformi vajalikkuse asjus? Ju oli tegemist järjekordse destruktiivsete opositsioonierakondade vandenõuga, mis muud.

Vabatahtlike päästjate toetamine riigi poolt

Eelmise esmaspäevase, 05.12 stenogrammiga http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1323086700 võiks tutvuda ka need, keda huvitab vabatahtliku päästeteenistuse käekäik. Siseminister vastas Kalle Laaneti küsimustele, et kuidas riik kavatseb tugevdada vabatahtlikku päästetööd. Muu hulgas ütles siseminister, et „Kohalikel omavalitsustel ei ole kohustust vabatahtlikke päästjaid toetada“. Kohustust ei ole jah, kuid kuna riik põgeneb kohtadelt erakordse kiirusega, siis omavalitsused lihtsalt sunnitud tegelema oma elanike turvalisuse tagamisega. Mis selle teadmisega siis peale hakata - et ei ole kohustatud...

Politsei –ja piirivalve ja päästeameti ümberkorraldamisest

Teisipäeval oli saalis teisel lugemisel politsei – ja piirivalve ja päästeameti regionaalsete keskuste likvideerimise seaduseeelnõu. Võtsime sotside poolt sõna nii Anvelt, kui mina. Minu kõne on siin:

Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Praegu käsitlusel olev seaduseelnõu on eelnõu ametkondlikust elukorraldusest, mis puudutab ühte Eesti kõige suuremat ametkonda. Politsei- ja Piirivalveametis töötab kokku üle 6000 inimese ja Päästeametis üle 2000 inimese. Selle seaduseelnõu eesmärgina on toodud välja tugiteenuste konsolideerimise vajadus ja sellega seoses protsessi ökonoomsuse efekti saavutamine, vajadus saavutada teenuste ühesugune kvaliteet ja tase ning üldine ökonoomia ja kokkuhoid.
Kui me räägime tugiteenuste konsolideerimisest, siis sellega olen täiesti nõus. Hea näide on maavalitsuste raamatupidamise konsolideerimine, kus maavanem jäeti küll kulujuhiks, aga tehnilised protsessid tsentraliseeriti. Otsustusõigus jäi maavanematele, aga protsessis saavutati 30%-line rahaline kokkuhoid, mis on väga hea tulemus. Miks iseseisvad pääste- või politseiasutused peaksid takistama tugiteenuste konsolideerimist? Mina ei ole sellest siiamaani aru saanud. Iseseisvate asutuste tugiteenuseid saab suurepäraselt konsolideerida, neid näiteid on meil olemas.
Kui me räägime ühesuguste teenuste pakkumisest, siis mis takistab praegu loomast ühesuguseid teenusstandardeid neljas regionaalses päästekeskuses või prefektuuris? Kas iseseisva otsustusõigusega prefektid või regionaalse päästekeskuse juhid on siis tõesti need takistavad elemendid, mille tõttu ei saa pakkuda ühesuguseid teenuseid? Kindlasti mitte. Kogu see süsteem tegutseb ühtsete seaduste alusel ja allub oma ametite direktoritele. Kui me räägime protsessi ja juhtimise ökonoomsusest, siis mina tooksin välja hoopis ühe väga ohtliku tendentsi. Me räägime kogu aeg kodanikkonnast, kodanikualgatusest ja kodaniku vastutusest, aga ma tooksin välja ametnikualgatuse ja ametniku vastutuse. Kui enne olid iseseisvad prefektid igas maakonnas, siis nüüd on nad regioonis. Selle muudatuse tulemusena ei ole iseseisvat prefekti ka regioonis. Kuidas me saame nõuda vastutust ja algatust ametnikult, kui me ei anna talle otsustusõigust?
Personaliküsimused. Igaüks siin saalis on olnud ühel hetkel juht ja me kõik teame, et juht vastutab meeskonna töö eest. Õigus teha personaliotsuseid on juhi kõige elementaarsem õigus, juhul kui me tahame saavutada tulemusi. Praegu nihkub 6000-se ja 2000-se ametkonna personaliotsuste õigus keskele, Tallinna välja. Väga palju õigusi delegeeritakse alla tagasi, kuni maakonnani, aga personaliotsused on need, mis jäävad üles. On väga suur erinevus, kas meil on tegemist standardsete protseduuride läbiviimisega näiteks Maksu- ja Tolliametis või mingites teistes suurtes ametkondadades või on tegemist jõustruktuuriga, kus on vaja kiiresti reageerida erakorralisele ülesandele. Sellest tulenevalt ongi jõustruktuuride ja erakorraliste ülesannetega täitevstruktuuridel selline juhtimisstruktuur, kus alama astme ülemal on suhteliselt suured volitused, sest ta peab vastutama selle eest, mis piirkonnas toimub. Praegu me võtame prefektidelt ära nende kõige põhilisema võimaluse – tegelda oma meeskonna juhtimisega. See on just nimelt personalijuhtimine sealhulgas. See, et rahaline juhtimine ei ole olnud prefektuurides või päästekeskustes, mistõttu ei ole neile mõtet jätta ka personali osas otsustamisõigust, ei ole minu arvates argument.
Kui minister siin puldis eelnõu tutvustas, siis ma küsisin temalt kujundlikus vormis, et kas me selle otsusega ei võta prefektidelt ära hambaid. Lihtsalt näidates sellega, et otsustusõigusest ilma jäetud juht ei ole enam sisuliselt juht. Minister ütles, et prefektidel ei olegi hambaid vaja. Tegelikult me ootame väga, et nii prefektid kui ka regionaalsete päästekeskuste juhid oleksid hammastega inimesed, et nad vastutaksid täiel määral oma piirkonnas pakutava avaliku teenuse eest. Selle võimaluse me võtame praegu nendelt ära. Kindlasti ei toeta eelnõu. Aitäh!

Lastekodudest ja lapsendamisest

Kolmapäeva, 07.12 hommikul toimus riigikogus palvus-hommikusöök. Minu jaoks oli üritus edukas just sellepärast, et sain endale head lauanaabrid. Ülelaua istus Ago Kokser – Harjumaa Ühistranspordikeskuse juhataja. Kuna minul just oli seljataga ülimalt närvesööv ja ohtlik varahommikune autosõit Ristilt Tallinnasse, siis rääkisime Ago ja teiste meestega maanteeliiklusest ja tema tegelikust hinnast ühiskonna jaoks. Harjukatega koos tegime ju ka Haapsalu raudtee taastamise uuringut. Teisteks headeks lauanaabriteks sain põllumajandusministri H-V Seederi ja MTÜ Oma Pere juhatuse liikme Jane Snaithi. Nendega oli vestlusteemaks seekord mitte põllumajandustootmine, vaid lastekodud ja lapsendamine. MTÜ Oma Pere tegelebki sellega, et toetab peresid, kes planeerivad lapsendada või on lapsendanud. Tõsi ta on, et riik pöörab siiski väga vähe tähelepanu lapsendamise, aga ka peredes kasvatamise võimalustele – kuigi see on oluliselt odavam ja lapse enda suhtes ka oluliselt positiivsem, kui lastekodus kasvamine. Olin teemast väga huvitatud, kuna just olin teinud sotsiaalministrile arupärimise lastekodude rahastamise osas. Olen täiesti nõus, et pikas perspektiivis peaks saama peredes kasvatamine ja lapsendamine hoopis suurema osakaalu asenduskoduteenuse pakkumisel. Seni aga peame tagama, et meie lastekodud oleksid parimad kohad, kus vanemliku hoolitsuseta laps saaks suureks kasvada. 2012 aastal valmib Eestis 21 peremaja. See on väga hea. Ka lastekodude rahastamine peab võimaldama peremaju ülal pidada. Lastekodutöötajate palgad on väga madalad, olgugi, et nõuded, mida lastega tegelejatele esitatakse, aina tõusevad ja vastutus on väga-väga suur. Siin on palju tööd ja võitlusi veel ees. Kümnenda nädala esmaspäeval, 12.12 vastas sotsiaalminister ka minu arupärimisele seoses asenduskoduteenuse rahastamisega. Kui olete täpsemalt huvitatud, vaadake stenogrammi. http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1323691500

Läänemaa teed

Neljapäev 08.12 oli minu jaoks Läänemaa päev – hommikul kohtusin Haapsalus maanteeameti maakondlike ja regiooni juhtidega, pärastlõunal külastasin Palivere Pikajalamäe spordikompleksi, õhtul toimus sotside piirkonna üldkogu, kus valiti piirkonna esimees ja juhatus ja erakonna volikogu liikmed.

Kohtumisel maanteeameti juhtidega rääkisin investeeringutest Läänemaa teedele. Kahjuks on mustkatete rajamiseks ettenähtud summad jäänud väga vähesteks, nii nagu kogu riigis, nii ka Lääne regioonis. Sellegipoolest, vastavalt võimalustele minnakse edasi mustkatete rajamisega. Suurtel teedel tuleb lähiaastatel tegemisele Kirbla asula ja Kasari silla vaheline lõik. Pikemas perspektiivis lõpetatakse suurtel teedel ka Risti – Palivere lõik. Mustkatetest tuleb tegemisele Kõmsi – Pivarootsi tee. Rääkisime ka Saastna ringi, Alaküla - Kirikuküla ja Kirbla – Rumba teest. Põhja-Läänemaal oli minu tähelepanu suunatud Kullamaa – Liivi vahelise teelõigu mustkatte alla viimisele. Minuga oli kaasas ka Kullamaa vallavanem, just sama murega. Ettevalmistusi mustkatte alla viimiseks on Liivi suunal osaliselt tehtud aluste korrastamise näol ja tehakse edasi, mustkate on ka plaanides. Liivi teele lihtsalt kerget mustkatet peale panna pole mõtet – teel on transiiditee potentsiaal ja kui panna vaid kaks kihti peale, siis suuremad masinad lõhuvad selle ära. Vajalik on hoolikam tegemine, nii nagu ka Nõva teed tehti. Aegades rääkida ei saa – ajad sõltuvad suurtel teedel tehtavatest töödest, kust ülejääva asfaldipuruga saaks ka Liivile korraliku tee ehitada. Täiesti eraldi teema meie jutus oli Haapsalu Tallinna mnt ja Rohuküla suuna rek. Arengud on siin üpris positiivsed – nimelt on Ääsmäe – Rohuküla ja Risti – Virtsu maanteed lülitatud TEN võrgustikku ja järgmiseks planeerimisperioodiks avab see asjaolu uued võimalused teede reki rahastamiseks Ühtekuuluvusfondi vahendite arvelt. Siin on küll palju erinevaid asjaolusid ja muutujaid, kuid igal juhul on praegu Haapsalut läbiva transiidikoridori osas põhimõtteline seis oluliselt parem, kui veel aasta tagasi. Töötame edasi, mis muud.

Läänemaa rahvasport ja Palivere

Neljapäeval 08.12 käisime ka Palivere Pikajalamäe keskust vaatamas. Päris palju rahvast oli. Palivere TTSK arendamisel valmis järjekordne etapp – korrastati ligipääsuteed ja rajati radasid – nõlvu, paigaldati infotahvleid. Kurb on see, et kultuuriministeerium kavatseb peatada maakondlike rahvaspordiobjektide iga-aastase rahastamise, nii nagu see on pikalt kestnud. Riigi poolt maakondadele eraldatud summad ei olnud suured, kuid siiski võimaldasid objektide töödega edasi minna ja ka kaasrahastada EL projekte, kui omavalitsused või mtü´d – sa´d neid kirjutasid. See ei ole mitte vaid kurb, vaid on tegelikult päris suur probleem. Olen rääkinud sellel teemal ka sporditeemasid valdavate kolleegidega riigikogust – meie Lauri Luigega seal hulgas. Otsime lahendust.

Reedel 09.12 – raudteest

Reedel korraldasime üpris laiapõhjalise kokkusaamise raudtee asjus. Tallinnas said kokku uus, vana ja vahepealne maavanem J, linnapea ja volikogu esimees, omavalitsusliidu esimees, raudtee tasuvusuuringu projektijuht ja mina, raudteega seotud ettevõtjad… Rääkisime sellest, kuidas teemaga edasi minna. Planeerime kokkusaamist majandusministriga – mis oleks võinud (pidanud) toimuda juba oktoobris – novembris, kuid erinevatel asjaoludel on edasi lükkunud. Vaatasime üle presentatsioonid, mis meil on ja arutlesime, kuidas saaks neid paremaks teha, otsisime vastuseid korduma kippuvatele küsimustele, rääkisime Türi – Viljandi lõigu rekist, Rail-Balticast jpm. Miks see on oluline – sest just nüüd lähima aasta jooksul määratakse kindlaks suurte transporditaristu objektide ring, mis järgmisel EL planeerimisperioodil rahastamisele lähevad. Meil on vaja selgeid seisukohti majandusministeeriumist. Hea on näha, et suurte ja oluliste objektide puhul on maakond üksmeelne ja koostöös. Jaanuaris koguneme samas ringis uuesti.

Teadmispõhisest valitsemisest

Reede pärastlõunal osalesin esimese eestikeelse riigiteaduste ülikooliõpiku tutvustusel Tallinna Ülikoolis. Miks pidasin seda oluliseks – sest olen alati pidanud oluliseks teadmistel põhinevat juhtimist. FB-s sõbrad naersid, et näe, varsti aasta riigikogus, nüüd anti õpik ka :) Mina vastasin selle peale – et parem hiljem, kui mitte kunagi.

Riigimaja projekt

Riigimaja projektiga oli viimasel istunginädalal päris palju tegemist. Projekti aeg hakkab lõppema, analüüsi lõppvariant liigub ekspertide hulgas ringi – tehakse viimaseid parandusi ja ettepanekuid. Kuhu välja jõuti? Ega analüüsi lõpptulem kellelgi üllatav ei olnud. Riigi ametiasutuste poolt teenuste ühine pakkumine maakonnakeskustes võimaldab hoida teenuseid maakonnas, teeb riigi jaoks teenuste korraldamise odavamaks ja inimeste jaoks teenuste tarbimise mugavamaks. See projekt tasub ennast ära igal juhul. Küsimus on – kas me pidime sellele järeldusele jõudmiseks kaks aastat arvutama? Ju siis pidime. Lõpuks taandub kogu kohaliku riigihalduse temaatika kahele küsimusele. Kummalegi me projekti käigus kahjuks vastust ei leidnud.

Esimene küsimus on, et kas avaliku teenuse korraldamise eest vastutavad ametkonnad tahavad ja julgevad astuda vajalikke, aga ebamugavaid samme. Igasugused ümberkorraldused on ebamugavad. Vajalikud riigile, inimestele head, aga … probleemsed. Kuidas ikka siis, kas ikka, kes ikka …. Regionaalministri haldusala, rahandusministeerium, majandusministeerium ja riigikantselei – need on institutsioonid, kelle koostöös peab valmima ka otsus, mis võimaldab inimeste teenindamist parimal võimalikul viisil. Loodame parimat.

Teine küsimus on, et millise perspektiiviga me arvestame? Ehk siis kas kahekümne aasta pärast on Läänemaal 20 00 või 15 000 elanikku? Ja kas internetis toimub 50 või 80 % inimese kontaktidest riigiga? Ehk siis – kui suur on vahetu teeninduse koormus tulevikus? Et ei koli ametkondi kokku vaid kohe netti? Kui räägime administratiivkeskusest, kas siis räägime Pärnust või Tallinnast Läänemaa kontekstis ja kohapeal on vaid kümmekond universaalset konsultanti? Kui radikaalne see muudatus on, mida demograafilised muutused ja infotehnoloogia arendamine meile peale sunnib? Nüüd ongi küsimus, et kui me ei tea vastuseid, kas me siis üldse võtame ette mingeid samme tänase olukorra parendamiseks? Mina arvan, et ikka peame võtma. Inimene peab tegema ajahetkel seda, mida ta peab tegema, samuti riik. Me ei saa lasta praegu minna asju isevooluteed, sellepärast et meil puudub võimekus olukorda täpselt prognoosida ja tulevik +10 aastat ja tulevik + 20 aastat võivad üksteisest oluliselt erineda. Tegelikult ei olegi niivõrd oluline keskkonna muudatuste ennustamine, vaid nende planeerimine. Kui ikka visiooni ei ole siis on tõesti mokas. Minu visioon on, et vähemalt maakonnakeskuses peab inimene (nii palju siis kui neid parasjagu maakonnas on) saama aetud oma põhilised asjad, saama kätte täispaki avalikku teenust. Niikaua, kuni püsib inimkond, ei kao ka vajadus näost – näkku suhtlemiseks ei teiste inimestega ega ametnikega – ja tänu jumalale. Selleks, et ametnikku kohata, ei pea inimene sõitma Pärnusse või Tallinna, tal peab selleks olema võimalus maakonnakeskuses. Milline on valitsuse visioon ja kas Haapsalusse ja teistesse maakonnakeskustesse tekkivad riigiasutuste ühised teeninduskeskused? Hea küsimus.

Maavarade arvestamine

Neljapäeval 15.12 andsin sisse üpris põhjaliku arupärimise keskkonnaministrile seoses maavarade arvestuse pidamisega. Siin oli juba 2009 üks riigikontrolli audit, mis ütles, et selles valdkonnas pole asjad korras. Praeguseks ei ole midagi oluliselt muutunud. Riik peab maardlate nimistut, kas nendest aga kaevata saab, seda sellel hetkel ei teata, kui maardla nimistusse kantakse. Ka siis, kui maavara aktiivseks tarbevaruks määratakse, ei teata, kas kaevata saab. Miks? Sellepärast et keskkonnamõjude hindamine on tegemata. KMH tehakse viimases järjekorras, siis kui juba läheb konkreetse kaevandamisloa taotlemiseks. Seadus näeb aga ette, et aktiivseks ei tohi määrata maavaru enne, kui KMH tehtud. Riik ju peab oma maavarabilanssi selle järgi, kuipalju meil on aktiivseid tarbevarusid. Aga KMH-d on tegemata. Riigikontroll kirjutab, et kui siis lõpuks KMH ära tehakse, siis ei ole selle tulem peatanud kaevandamist. Ja juhul kui on peatanud - kuidas on võimalik, et riigi maavarabilansis aktiivset tarbevaru ei saagi lõpuks kaevata? Millest siis need teed ja raudteed ehitatakse? Kas me üldse teame, kuipalju meil veel ressursse on või toome varsti kogu killustiku Soomest sisse? Vaat selline arupärimine keskkonnaministrile.

Fraktsioonis tähelepanu pälvinud küsimused: IRL elamislubade skandaal, liitumine VEEga, elektri hind ja Eesti Energiaga seonduv, DASAd... Neid küsimusi ma oma ülevaates ei puudutanud. Ajakirjanduses on olnud juttu igasugust, seisukohti ka.

Järgmise aastanumbri sees uus istungjärk. Vahepeal sean tegeleda rahulikumalt teemadega, mis pooleli või rohkem aega vajavad. Kirjutan artiklit haldusrefomi osas, saan tegeleda maaelu mitmekesistamise programmi hindamiskriteeriumitega ja palju muud.

Soovin kõigile headele blogilugejatele rahulikku ja rõõmsat jõulupüha, vahvat aastavahetust ja edu uuel aastal!

Istungivaba nädal ehk maavarad, noored ja ettevõtlus

2011-12-08T03:58:00.000-08:00

Eelmine nädal oli riigikogu töögraafikus istungivaba nädal. Ja olgu tänatud kõigekõrgem ja riigikogu töö –ja – kodukorra seadus, et sellised nädalad olemas on. Vastasel juhul oleks mäe otsast alla saamine ikka üpris keeruline. Millega tegelesin?

Osa ajast kasutasin materjalidega tutvumiseks ja lugemiseks. Näiteks üks teema, millega praegu tegelen, on maavarade kaevandamise ja maapõueseaduse teema. See puudutab otseselt Läänemaad, sest erinevalt seni kõlanud arvamustest on Läänemaal siiski päris palju väärtuslikku maavara – tehnilist dolomiiti nimelt. Milles aga siis probleem on? Küsimus on selles, millises kategoorias on maardla ja maavaravaru – kas aktiivne või passiivne. Seadus ütleb et maavara varu on aktiivne, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult kasulik. Kui sinu krunt või maatükk asub aktiivse maavara kohal, siis ei lubata sul seal teha midagi sellist, mis kaevandamist pikaajaliselt takistaks. Riik arvestab oma“ rikkust“ aktiivsete maavarade hulga kaudu. Tegelikkus on aga selline – nagu siin ühe konkreetse näite varal olen teada saanud - et maavaru paiknemine aktiivses kategoorias võib tähendada seda, et oma krundil sul ei lubata ei ehitada, ega ka kaevandada. Nimelt ei pruugi ministeerium olla järginud keskkonnanõuetele vastavuse väljauurimise tingimust, kui vara aktiivseks nimetati. Kui keegi on kogemata sattunud maavara otsa ja püüab seal ehitada, öeldakse talle, et ei – siin on aktiivne maardla. Kui ta siis püüab kaevata, siis talle öeldakse ei, et keskkonnanõuded ei luba. Tegemist võib olla otsese seadusrikkumisega maavarade aktiivseks nimetamisel ja hilisemal arvestamisel. Kui palju siis meil ikka üldse on kasutatavat maavara ja kuidas riik seda arvestab? Olen koostamas sellesisulist arupärimist keskkonnaministrile.

Istungivaba nädal lubas ka osaleda sellisel suurepärasel üritusel nagu Läänemaa Noortefoorum Martnas ja seal hulgas peetud Osaluskohvikus. Olin lauajuhiks „noorte tööhõive“ ümarlauas. Kokku oli seal kümme teemat, grupid käisid ühest lauast teise.

Noored ja tööhõive

Noortega kohtuda ja vestelda on ikka vahva. Noored ise on ka väga huvitatud tööhõivest, seda nii suvevaheaja täitmise mõistes, ülikooliõpingute kõrvalt teenimise, kui ka lihtsalt töökoha mõistes. Kuivõrd laudades osalejad olid paljud veel põhikooliealised, siis keskendus jutt suvisele tööle. Samas oli ka karjääriõpe ja ettevõtlusõpe koolides meie tähelepanu all. Noortelt tuli palju ettepanekuid, mis kõik ka osaluskohviku tulemusena paberile jõuavad. Näiteks leiti, et suviste tööpakkumiste info võiks olla kuskile koondatud – näiteks Läänemaa noorteportaali. Mitte et mul oleks varnast võtta lahendus, kuidas see toimuda võiks, kuid idee iseenesest on väga hea. Samuti leiti, et noortele peaks koolides rohkem rääkima töötamise võimalustest ning kohustustest ja õigustest, mis sellega kaasnevad. Samasugust infot oleks vaja ka ettevõtjatele, et nad ei kardaks noori tööle võtta. Samuti leiti, et karjääriõppega ja ettevõtlusõppega peaks alustama oluliselt varem, kui seda praegu tehakse. Kui praegu peetakse karjääritunde üheksandas klassis, siis leiti, et alates seitsmendast peaksid nii töökoha valik, kui ettevõtlus olema käsitletud. Kui pärastpoole kokkuvõtet tehes selle seisukoha ka suure saali ees välja ütlesin, siis saalis istuvad pedagoogid vangutasid pead… Samas – kui mõned aastad tagasi käisin EASiga Inglismaal tutvumas nende ettevõtluse arendamise süsteemiga, siis neil olid spetsiaalsed programmid välja töötatud juba lasteaedade jaoks. Miks pedagoogid peaga vangutasid? Kas seitsmes klass on veel liiga rumal selleks, et neile tööst ja karjäärist rääkida? Või ei võimalda seda õppekava? Või ei ole koolil selleks ressursse?

Suvise töötamise osas räägiti veel malevatest, millede korraldamist peeti väga vajalikuks. Samuti räägiti transpordiprobleemist – isegi kui õnnestub suveks töö leida, ei pruugi olla transpordivõimalust töökoha ja kodu vahel. Siin leiti lahendusena omavahelist koopereerumist, täiskasvanud autojuhi kampa võtmist, aga arvati ka, et kohalik omavalitsus võiks aidata transpordi osas lahendusi otsida.

Mis puudutab ülikooli ajal töötamist, siis seda peeti loomulikuks ja hädavajalikuks. Siinkohal on jällegi oluline osalise ja paindliku tööaja võimalus, sest „öösel töötan – päeval õpin“ variant kuulutati siiski jätkusuutmatuks :). Mis on aga rõõmustav – mitte keegi ei kuulutanud, et Eestist tööd ei leia ja tahan ära välismaale.

Minu kokkuvõte siinkohal on – noored on huvitatud tööst ja töötamisest ja seda oluliselt varem, kui meie praegune õppesüsteem seda arvestab. Riigi kohustus on toetada noorte töötahet, ettevõtlikust ja luua tingimused ettevõtluse arendamiseks – et see tahe – töötada ja teha seda Eestis – ka tõesti rakendust leiaks.

Reedel HG 9. klass riigikogus
Nagu selle tema jätkuks oli reedel HG 9 klass külastamas Teeviita ja kuna juba Tallinnasse tulek oli siis tuldi ka riigikogu vaatama. Tegime siis majale tiiru peale. Loodan, et ka noortele oli põnev. Igatahes – juba majja sissepääsemine läbi metallidetektori tekitas elevust – kisu püsirihm pealt maha :), hea et nabaneedid külge võis jätta :). Mõnus rahvas igatahes. Niipalju teadmiseks – et juhul kui on ka teisi klasse, või ka teisi kollektiive, kes mõne Tallinnas – käigu raames või spetsiaalselt tulles sooviks riigikogu hoone ja meie tööga tutvuda, siis olen igati valmis juhatama ja selgitama. Andke vaid teada, lepime aja kokku.

Üheksas nädal ehk maavanematest, Virtsu sadamast, rehabilitatsiooniteenusest ja palju muud

2011-11-30T01:44:00.000-08:00

Esmaspäev

Riigikogu liikme nädal algab fraktsiooni istungiga. Minu teada kõikidel erakondadel. Eelmise nädala esmaspäeval räägiti sotside fraktsiooni koosolekul kõrgharidusreformist, elektri käibemaksust, vanemahüvitise laest, riigieelarve teisest lugemisest ja muudatusettepanekutest riigieelarvesse. Räägiti ka sellest, et riigikogus peaks arutama euro olevikku ja tulevikku, kui riiklikult tähtsat küsimust.

Esmaspäeval suures saalis oli vastamine järelpärimistele. Kõigepealt oli Keski küsimus perearstinduse kohta. Kesk küll küsis uuesti üle kõike seda, mida meie riigieelarve kontrolli komisjonipoolt korraldatud seminaril räägiti, kuid kordamine on tarkuse ema. Uudis ja kõige rõõmustavam uudis sotsiaalministri vastustest oli see, et kavatsetakse suurendada perearstide kaugustasu. Keski küsimused ja Pevkuri vastused on hea ülevaade praegu perearstinduses toimuvast. Suurem osa toimuvast on positiivne (perearstide, avalikkuse ja opositsiooni olulisel kaasabil :)). Jätkub aga korralduse tsentraliseerimise propageerimine :(. Mis praegu takistaks omavalitsustel perearstinduse korraldamises rohkem kaasa löömast? Ja nad ju osalevadki – nagu jaksavad. Omavalitsuste suutlikkus on viidud alla, aga igal hetkel räägitakse omavalitsuste rolli suurendamisest – olgu see siis perearstindus või päästjad või mis iganes. Huvitav, millal siis ikkagi hakkab kohale jõudma, et perearstisüsteem vajab tõesti sisulist arendamist, mitte formaalset juhtimisreformi. Ja millal hakkab kohale jõudma, et ei ole võimalik omavalitsustelt ühe käega mahlu välja pigistades teise käega neilt rohkem ja rohkem toiminguid nõuda.

Teine huvitav arupärimine oli Virtsu sadama kohta. Esitasime koos Kalev Kotkaga järelpärimise Virtsu sadama jäämurdmisteenuse kohta, majandusminister vastas. Küsimuse teema saime augusti lõpus, kui külastasime fraktsiooniga Läänemaad ja ka sadamat. Meie küsimus oma põhiosas puudutas seda, et kui Virtsule pakutaks jäämurdmisteenust, nagu Pärnule, siis kas ei saaks paremini ära kasutada euroopa raha eest tehtud investeeringut. Minister vastas: „…Virtsu sadama jääolude tõttu kaubaveoks ajutise sulgemisega ei kaasneks ületamatuid tagajärgi, kuna sadama kaubamaht on väike ja ettevõtetel on võimalik talvel oma kaubad suunata ümber kas Paldiskisse või Pärnusse. Võttes arvesse ka Liivi lahe jääolusid, kasutuses olevate jäämurdjate jäämurdevõimekust ja jäämurdmisega kaasnevaid kulusid, ei ole praegu võimalik Virtsu sadamat lisada jäämurdeteenust saavate sadamate nimistusse…“ Ka Pärnu sadamaga paarissadamana käsitlemisest ei tule miskit välja… Pidasin ka kõne pärast ministri vastuseid. Tegelikult on asi nii, et sadamate arendamiseks on eurorahaga tehtud suur investeering. Seda investeeringut peaks maksimaalselt kasutama. Küsimusele, et kui suur võiks olla Virtsu sadama potentsiaal, ei osanud minister vastata. Jäämurdeteenuse rakendamisel peakski arvestama ka potentsiaali – muidu on nii et kaubamaht kasvaks, kui teenus oleks, aga teenust ei tule, sest maht väike. Nokk kinni- saba lahti.

Esmaspäeva õhtu täitis SDE juhatuse ja piirkonna juhtide ühine istung Riigikogus.

Teisipäev

Suures saalis oli tavalise poliitika päev. Poliitilised kokkulepped ja poliitiline retoorika ruulivad. Reformierakond tegi hulgaliselt karmi kriitikat kõrgharidusreformi suhtes, kuid lõpuks hääletas seaduse menetlemise jätkamise poolt. Tagasi lükati meie poolt pakutud eelnõu elektriaktsiisi langetamiseks. Pooleli jäi Keski poolt pakutava astmelise tulumaksu arutelu, kuid etteruttavalt võin öelda – et etteaimatavalt – ka see lükati järgmisel päeval tagasi.

Teisipäeva õhtul olin Haapsalus kohaliku IRL osakonna kutsel. Rääkisime raudtee taastamisest. Siin on olukord kujunenud päris huvitavaks. Tasuvusuuringu kohaselt tasuks Riisipere - Turba vahelise lõigu taastamine ära igal juhul, Riisipere – Rohuküla lõigu arvestus on pisut negatiivne, kuid analüüs ise on ülikonservatiivne. Kui juba kasutada näiteks lihtsalt raamatupidamislikku võtet ja võtta kasutusele diskonteerimismäär 5% - nagu Euroopas ette nähtud on, mitte 6% nagu Eesti raamatupidamiseeskirjad nõuavad, siis juba see liigutus viiks ka Rohuküla otsa positiivseks. Positiivseks viiks projekti ka see, kui me võtaksime plusspoolele ka piirkonna võimaliku SKT kasvu. Praegu me seda vaid arvutame ja näitame, aga ei arvesta. Kõik oleneb lõpuks otsustajatest. Väga hea meel on Läänemaa IRLi pressiteate üle, et nad projekti toetavad. Miks mitte toetada kasumlikku projekti? Oleneb muidugi ka Haapsalu linna enda hoiakutest. Raudtee taastamine Rohukülani ei vasta praegu kehtivale linna üldplaneeringule. Kas linn võtab kätte ja muudab oma üldplaneeringut ja sellest tulenevana ka osasid detailplaneeringuid?

Kolmapäev

Kolmapäeval infotunnis oli kaks pärimist, mida kommenteeriksin siinkohal. Kõigepealt muidugi Keskerakonna poolt algatatud teema maavanemate politiseerimise kohta. Minister läks pisut isiklikuks siin süüdistades mind silmakirjalikkuses, sest ka mina olevat olnud poliitiline maavanem. Tegelikult küll regionaalminister teab väga hästi minu määramise asjaolusid. Kahju, et ta on need ära unustanud. Kui keegi maavanematest oli apoliitiline, siis oli see Neeme Suur. Ja mis puudutab kandideerimist riigikogusse – ma tõesti tunnetasin maavanema töö olulisust maakonna jaoks. Kandideerimine riigikogusse oleks olnud moraalsest küljest palju raskem, kui kasvõi kordki oleks mõne valitsuse esindajaga olnud jutuks pikemaajalise riigiteenistuse perspektiiv. Mul pole absoluutselt midagi Innar Mäesalu vastu ja loodan temaga head koostööd. Olen temaga olnud ka juba kontaktis ja planeerime esimest kohtumist. Lihtsalt reformierakonna ladvik demonstreeris järjekordselt ja jõuliselt parteilise juhtimise prevaleerimist ametkondliku juhtimise üle, see on see, mis kurvaks teeb siinkohal. Ei olnud väga ammu need ajad, mil täitevkomitee käis parteikomiteest juhtnööre saamas. Aga see selleks. Omavalitsusjuhtide esmane mulje uuest maavanemast, tuginedes kohtumisele Piirsalus, on pigem positiivne, seda on mitmed endised kolleegid väljendanud. Loodame et koostöö maakonna hüvanguks saab sujuma parimal viisil.

Teine küsimusele vastamine puudutas rehabilitatsiooniteenuse ostmiseks mõeldud summade piisavust ja järjekordi teenuse osutamisel. Küsimuse esitas Helmen Kütt, teema on meil mõlemal aktiivselt laual olnud. Sotsiaalminister vastas: „…Esimene samm selle järjekorra vähendamiseks kindlasti on see n-ö eelhindamine ehk teenust saaksid kõigepealt need, kes seda kõige rohkem vajavad, ja saaksid seda vajaduspõhiselt ja kompleksselt. Võib-olla hea küsija on kuulnud ka n-ö programmipõhist lähenemist, et me tahaksime võtta koos selle eelhindamisega ja rehabilitatsiooniplaani koostamisega ka väga selgelt sellise kompleksse lähenemise, et kui inimene vajab taastusravi, siis ta saab seda tervise poole pealt, ja kui ta vajab logopeedi või tegevusterapeuti, siis tuleb sotsiaalpool sinna juurde rehabilitatsiooniga …“ Veel ütles minister, vastates minu täpsustavale küsimusele „ … Nii et üks võimalus on vaadata ka tervishoiu poole peal, et kui meil õnnestub taastusravi mahtu suurendada, siis kindlasti surve rehabilitatsiooni poole pealt läbi sotsiaalteenuse rehabilitatsiooniteenuse saamiseks väheneb oluliselt. Sest kui tänaseid rehabilitatsiooniplaane vaadata, siis väga palju on seal füsioteraapia teenust. Need sellised kolm vaala või põhimõtet – eelhindamine, kvaliteedijuhtimine asutustele ja programmipõhine lähenemine – need peaksid olema alused, millest tulenevalt me rehabilitatsiooni korralduse paremaks muudame, ja siis saame vaadata, kui see süsteemne pool on korda saanud, kas me peame raha juurde panema, või saame sektorite vahel selle asja lihtsalt ära korraldada…“
Minu kommentaar on siinkohal, et nagu raha ei jätku raha rehabilitatsiooni, nii ei jätku ka taastusravi jaoks ja lihtsast ärakorraldamisest ei piisa. Muidugi on süsteemis sees reserve, aga kui vajadus on 50% suurem ja sisemised reservid katavad ära 10%, siis jääb nelikümmend ikka puudu. Taastusravi ( just aktiivravi) ja rehabilitatsioon on tegelikult need teenused mis tagavad kannatada saanud inimestele naasmise tööturule, iseseisva toimetuleku, eneseväärikuse ja elementaarse elukvaliteedi. Need valdkonnad peavad saama rohkem raha juurde.

Kolmapäeva pärastlõunane istung suures saalis oli pika päevakorraga. Muu hulgas lükati tagasi keskerakonna astmelise tulumaksu seadus, hääletati läbi ja lükati tagasi suurem osa opositsiooni poolt esitatud muudatusi järgmise aasta riigieelarvesse. Olulistest asjadest veel – esimese lugemise läbisid meie kaitseväe missioonide pikendamised.

Neljapäev ja reede

Neljapäev ja reede möödusid minul Balti koostöö tähe all. Olem Balti Assamblee liige. Balti Assamblee on kolme balti riigi parlamentide ühine koostöökogu, kus võetakse vastu kõigile kolmele olulisi seisukohti. Seekord näiteks läks välja deklaratsioon seoses põllumajandustoetustega, samuti aga seisukohad ühise energiamajanduse osas ja palju muud. Tallinnas toimus selle aasta teine plenaaristung, lõppes Eesti eesistumine, Leedu võttis järgmiseks aastaks ohjad enda kätte. Balti koostöö on päris huvitav teema – kunagi kirjutan sellest pikemalt.

Laupäev

Laupäev algas hea võitluskaaslase Kalle Porni ärasaatmisega tema kodust… kurb, kurb. Väga hea mees oli.

Laupäeva pärastlõunal tõttasin Lihula vald 20 juubeliüritusele. Arenguseminaril peetud ettekanded olid väga head. Ehk Margus Källe paneb need ka kodukale üles. Pärast pidulik aktus – ilus ja uhke. Ja pidulaud mulle meelis – tangupuder ja verikäkk :). See oli üks õige eesti piduroog.

Vaat selline nädal oli.

Kaheksas nädal - riigieelarvest, lastekodudest ja kõige pikemalt politsei - ja päästeala reformist

2011-11-23T06:36:00.001-08:00

Esmaspäev.
Nädal algas nagu alati, fraktsiooni nõupidamisega. Päevakord, eelnõud, arupärimised, pressiteated. Räägiti riigieelarve teisest lugemisest, kõrgharidusreformist, pääste –ja politseivaldkonna reformist, elektri aktsiisi langetamisest, vanemahüvitistest ja palju muud.

Õiguskomisjoni istungil käsitleti pikalt politsei ja piirivalveseaduse ja päästeseaduse muutmist seoses uue reformiga – õigemini vana reformi sabaga, sest eelmise seadusemuudatusega 2009 aastal nähti ette ametite lõplik tsentraliseerimine aastast 2012. Nüüd siis on see käes. Kaitsen prefektide ja päästekeskuste juhtide õiguseid, kuid tulutult. Pikemalt kirjutan allpool.

Õiguskomisjonis oli arutelul veel VEB-fondi saatus. See on üks vana habemega jutt meie nõuka-aegsetest ettevõtetest, mille raha riigikorra vahetumisel Venemaa Välismajanduspanka kinni jäi. Nõuete koondamiseks loodi Eestis VEB-fond, mille tegevus tahetakse nüüd ära lõpetada, sest fondi tegevus ei ole edukas olnud. Meie firmade nõuded proovitakse panna turgu ja müügist saadud rahaga siis nõudeid katta. Kui müüa ei õnnestu, siis – mis läind, see läind.

Riigieelarve kontrolli komisjoniga külastasime esmaspäeval riigikontrolli ja kuulasime ettekannet nende tegevusest. Riigikontroll rääkis meie ajutise komisjoni olulisusest ja tegi ettepanekuid komisjoni töö tõhustamiseks. Komisjon võiks olla alaline. Komisjoni istungitel tuleks koostada täisprotokoll ja istungit võiks netis üle kanda. Kõiki riigikontrolli aruandeid võiks käsitleta kahel järjestikusel koosolekul. Kõikidele ettepanekutele kahe käega poolt. Riigikontrolli auditid on riigikogu liikmetele asendamatu infoallikas riigiasutuste tegelikust tööst ja seda kirjeldatuna mitte ministeeriumi, vaid sõltumatu hindaja silme läbi. Sama meelt meie fraktsioon.

Suures saalis oli esmaspäeval arupärimistele vastamine. Meie arupärimine rahandusministrile teemal – talu üleandmine isalt pojale. 1 jaanuaril jõustus tulumaksuseaduse säte, mis võimaldas FIE tegevust üle anda teisele inimesele, kes tema tegevust jätkab ja seejuures mitte maksta tulumaksu. Seadus nägi ette et rahandusminister teeb täpsema korra, mismoodi asi käib. Rahamini määrus aga pole seni kuskilt näha. Minister vastas, et määrus on olemas ja valmis, ainult kehtima hakkab uue aasta algusest. Meie Kotka Kalev siis ministrile, et ole hea, räägi põllumajandusministrile ka, mis toimub, viimane muidu ei tea miskit.
Teine oli meie arupärimine CO2 rahade jagamise kohta. Küsimus oli pikk – vastus oli lühike, sellega on kõik korras. Miks keegi rohkem sai kui teine – siis oli vastus, et kes ees, see mees. Miks said raha heas korras olevad hooned, kuis suur nende puhul siis CO2 kokkuhoid oli? Vastus – lepingu tingimused on konfidentsiaalsed. Minu arvamus on, et CO2 rahade jagamine oli üks kõige mõistatuslikumaid rahade jagamise protsesse viimaste aastate jooksul. Tõenäoliselt jätkub seda teemat veel kauaks.

Esmaspäeva õhtul toimus riigimaja projekti ekspertgrupi ja nõukogu ühisistung. Õhtul tegin kolmapäevaks Kullmaa visioonikonverentsi ettekannet.

Teisipäev.

Suure saali istungi täitis peaministri ülevaade Eesti Euroopa Liidu poliitikast. Teemat on palju ajakirjanduses kajastatud. Mina küsisin peaministrilt, miks järgmisel planeerimisperioodil regionaalarengu fondi (ERDF) mahud vähenevad? Sellega seotud on ju kõik toimingid majanduse arendamisel, innovatsiooni ja teaduse arendamisel, regionaalpoliitilised meetmed. Samal ajal suureneb sotsiaalfond, mis on iseenesest positiivne, sest sotsiaalküsimusi on ridamisi, kuid ikkagi RDF läheb väiksemaks. Peaminister vastas ainult poolele küsimusele, et Eestis on tõesti palju sotsiaalprobleeme. Regionaalarengu fondi vähenemist pidas ta aga ebaoluliseks, et vähenemine ei ole suur. Tegelikult on seis selline, et Eesti pakist kolmandiku moodustab CF (Ühtekuuluvusfond), seni oli Sotsiaalfond 11% ja ülejäänu oli ERDF ehk regionaalarengu fond. Uuel perioodil CF osakaal jääb samaks, SFile läheb aga mitte 11 vaid 17% j ülejäänu ERDFile. Ehk vähenemine on üpris oluline. Seda vähenemist küll kompenseerib nii CFi, kui SFi paindlikum kasutamine, mida järgmine periood võimaldab, kuid regionaalarengu rahade vähenemist see siiski ei kompenseeri.

Teisipäeva pärastlõunal külastasin majandusministeeriumit ja vestlesin seal transpordiala asekantsleriga linnades paiknevatest transpordikoridoridest. Minu ettepanek oli spetsiaalse programmi loomine linnades ja munitsipaalomandis paiknevate transpordikoridoride lahendamiseks. Leppisime kokku, et vestlen sellel teemal ka regionaalministri valdkonna spetsialistidega, küsimus on kas selliseks eesmärgiks saab või on mõistlik kasutada CF või ERDF vahendeid.
Teisipäeva õhtupoolikul kohtusime kolleegidega fraktsioonist ja mujalt ja arutlesime haldusreformi küsimuste ja SDE seisukohtade üle selles valdkonnas. Hilisõhtu kulus Kullamaa ettekande viimistlemisele.

Kolmapäev

Kolmapäeva hommikul sõitsin Kullamaale, et osaleda valla visioonikonverentsil. Konverents oli huvitav. Tegin ettekande teenuste osutamisest kohalikes omavalitsustes, omavalitsuste üldisest olemusest ja selle kõige seotusest haldusreformiga. Minu lahend teenuste jätkusuutliku korraldamise ja omavalitsusliku staatuse säilitamise dilemma osas on siiski maakondliku taseme taasjõustamine. Selleks on mitmeid võimalusi – kas teise tasandi omavalitsuse loomine, omavalitsusliidule avalik-õigusliku staatuse andmine, maakonna suuruse omavalitsuse moodustamine või mis iganes. Oluline on vaid, et kohtadele peab alles jääma valitud volikogu, mis kaitseks kohaliku kogukonna huve teenuste ühise korraldamise juures, omaks selleks reaalset võimekust ja mandaati.

Kolmapäeval suures saalis infotunnis olid küsimused maavanemate politiseerimisest, sellel teemal olen oma seisukohti avaldanud, nii ajalehes, blogis, kui FB-s. Ansipi vastuseid te ka olete lehest lugenud.
Küsimusi oli palju, muu hulgas küsis kolleeg Anvelt ka päästevaldkonna reformimise kohta. Praegu käib jälle reform, mille käigus on kavas kaotada ka päästekomandosid. Anvelt küsiski, milline on siis lõplik otsus, millised komandod sulgemisele lähevad, miks luuakse juurde uus asedirektori ametikoht ja kuidas kavatsetakse toetada vabatahtlikke päästjaid, kui eelarve sumasid ette ei näe. Minister vastas, et analüüs alles käib, et juhikoha juurdetegemine tuleb jõuametite reformist, mis otsustati ära juba 2009 ja et vabatahtlikkuse toetamiseks on raha eelarves olemas. Siseminister ütles ka:“ …Seal tegelikult, lihtsalt öeldes, vedeleb maas märkimisväärne ressurss inimeste näol, nende töötundide näol, mida me saame kõik kasutada selleks, et meie külasid, valdasid, linnasid teha turvalisemaks, päästeolukordi lahendada. … „. Vaat nii on lood. Kogu päästevaldkonna arengute juures on üks positiivne asi – on asutud suurendama elupäästevõimekusega komandosid. Mis aga puudutab juhtimise tsentraliseerimist ja teenuse kättesaadavuse asendamist vabatahtlike komandodega – kus märkimisväärne inimressurss maas vedeleb – rõõmustada pole midagi.

Kolmapäeval saali istungil oli kõige olulisem riigieelarve eelnõu muudatusettepanekutel. Opositsiooni sisulistest ettepanekutest midagi märkimisväärset sisse ei jäänud. Ka minu ettepanekud suurendada lastekoduteenusele kulutatavat summat ja rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks kulutatavat summat hääletati maha.

Tsentraliseerimine politseis ja päästes

Peale riigieelarve oli kolmapäeval suures saalis esimesel lugemisel seesama politsei - ja piirivalveameti ja päästeameti seaduse muutmise seadus. Esitasin siseministrile küsimuse, et kuidas peaksid prefektid ja päästekeskuste juhid oma organisatsioone juhtima ja piirkonnas teenuse tagamise eest vastutama, kui neilt võetakse võimalus võtta vastu personalijuhtimise otsuseid? Minister vastas, et otsustusõigus personaliküsimustes ei ole vajalik selleks et oma ülesannetega toime tulla. Minu küsimus oli küll pisut luulelisem – küsisin, kas ei võta minister regionaalselt juhtidelt hambaid ära. Minister vastas, et neil pole hambaid vaja. Kui varasemalt likvideeriti maakondlikud prefektuurid ja päästekeskused, kui iseseisvad asutused, siis nüüd likvideeritakse regionaalsed prefektuurid ja päästekeskused kui iseseisvad asutused. Mida see sisuliselt tähendab? See tähendab, et kõik õigused, mis praegu olid Pärnus prefektil või regionaalse päästekeskuse juhatajal, saavad nüüd olema ametite direktoritel Tallinnas. Et ameti direktor töösse ära ei upuks, tehakse Tallinnasse uus asedirektori koht juurde. Regioonikeskustesse jäävad küll prefektuur ja päästekeskus (osakonna staatuses) alles ja suure osa üles viidud õigustest ja kohustustest delegeerib peadirektor alla tagasi, kuid oluline osa jääb ka üles kesktasemele. Üks oluline osa on personaliküsimused. Mis ülemus see on regioonis, kes ei saa ise alluvat tööle võtta, kiita, edutada ja vajadusel ka noomida? Kuidas regiooni juhid tööle hakkavad? Neile jääb õigus esitada vastavaid ettepanekuid peadirektorile, kes siis ettepanekut kas arvestab või ei arvesta. Jõustruktuurides töötab tuhandeid isikuid, tegemist on Eesti kõige suuremate ametkondadega. Politsei ja piirivalveametis on c´a 7000 ametikohta, päästeametis c´a 2000. Mil viisil nii suur organisatsioon tsentraalse juhtimisega tööle hakkab jääb mulle üpris arusaamatuks. Siseminister on mitmel korral ütelnud, et ta on käinud maksu-tolliameti juhi juures kogemusi omandamas ja ta ei näe erinevust organisatsioonide vahel – mis töötas seal, töötab ka siin ja vahet pole. Saalis ka vihjasin ministrile erinevuste osas – kui maksu – ja tolliameti põhilised tööprotsessid on suures osas standardiseeritud ja korralised, siis jõustruktuurides on suurem osa toiminguid operatiivsed ja erakorralised. Vahe on väga oluline. Selleks on seni ka jõustruktuuride hierarhiline struktuur olnud just selline nagu ta on, sest alumise astme juht peab suutma iseseisvalt vastu võtta otsuseid ja kanda vastutust. Olgu siis nii, kui kaotati maakondlikud iseseisvad asutused, kuid regionaalsete keskuste iseseisvuse kaotamine on küll liig mis liig. Tugiteenuste osutamine ei ole siinkohal argument, tugiteenuseid saab osutada ka iseseisvatele asutustele. Ühesõnaga – tsentraliseerimine. Totaalne. Sotsid tegid ettepaneku seaduse esimene lugemine lõpetada. Ettepanek ei läinud läbi.

Neljapäev

Neljapäeval andsin üle arupärimise sotsiaalministrile lastekodude rahastamise asjus. Asenduskoduteenuse osutamiseks rahavajadus oluliselt suureneb, seoses peremajade rajamisega. Eestis valmib järgmisel aastal 21 peremaja, järgmise aasta riigieelarve aga seda muudatust ei kajasta. Küsisingi ministrilt, kuidas nad olukorra lahendavad.

Neljapäevase istungi täitis ülikoolireform, kus eelnõu kandis ette haridusminister ja vastas ka küsimustele – mitme tunni jooksul.
Õhtul läksin Haapsalusse, kus toimus SDE osakonna koosolek.

Reede

Reedel käisin Hiiumaal, sealse haigla taastusraviosakonna avamisel. Selle kohta on kommentaar selline – nagu ma avamisel ka oma lühikeses sõnavõtus ütlesin – tõesti on Eesti riik olnud tubli investeeringute teostamisel, kas siis transporditaristu või sotsiaalne. Nüüd on viimane aeg tähelepanu pöörata ka inimestele, et need inimesed – hooldustöötajad, õed, arstid – saaksid selles ilusas keskkonnas töötada ja tunnetada oma töö ja tegevuse olulisust. Et nad teaksid, et mitte ainult majad vaid ka inimesed on riigile ja ühiskonnale olulised.
Hiiumaale sõidu puhul moodustas eraldi kvaliteetaja ka praamisõit ise. Praamiga sinna ja tagasi koos sotsiaalministri, ministeeriumi ametnike ja haigekassa juhtidega võimaldas arutada mitmeid sotsiaalhoolekande probleeme, muu hulgas sain ka vastuse oma eelmisel päeval üle antud järelpärimisele. Ministeerium loodab 2012 aastal olemasoleva eelarve raames hakkama saada, summade tõusu nähakse ette 2013 aastast. Loodan, et nad siis saavad hakkama…rääkimata siinpuhul asenduskodude töötajatele osutatavatest nõuetest ja palgast, mida mingil moel ei saa ametikohale ja tööle kohaseks pidada.

Laupäeval külastasin Haapsalus Kastani Avatud Noortekeskust, rääkisime juhatajaga noortekeskuste probleemidest ja lahendustest.
Vaat selline nädal ja sellised jutud eelmise nädala kohta.

Säravatest tuledest ja tasakaalustatud arengust

2011-11-18T01:19:00.000-08:00

Linnapea Urmas Sukles avaldas hiljuti Lääne Elu veergudel arvamust maakonna tasakaalustatud arengu ja koostööorganisatsioonide mõttekuse asjus. Linnapea Sukles on ilmselgelt häiritud sellest, et ka väljaspool linna kusagil tuled põlevad. Ka tasakaalustatud areng tema hinnangul näikse olevat vaid see, mis toimub linna piiridest seespool. Teadaolevalt liigitub raiskamise hulka Suklese käsitluses mitte ainult Värav, vaid ka raudtee temaatika tervikuna, Palivere spordikeskus ja nii mõnigi muu maakonnas arendatud teema.

Linnapea ütleb, et omavalitsusjuhid peavad maakondlikke koostööorganisatsioone mõttetuks. Samas on läbi aastate just tema ise olnud see, kelle suust halvustavad hinnangud on kõige tihedamini kõlanud, kuni selleni, et omavalitsustest ainus on Haapsalu linn, keda omavalitsusliidu eestseisuses esindab mitte linnapea, vaid volikogu esimees. Mis küll tema sellise hoiaku on põhjustanud, on minule pika aja jooksul arusaamatu olnud. Kas omavalitsusliit või maavalitsus ei ole suhtunud lugupidavalt linna vajadustesse kui järjestati KOIT-kava projekte? Ei – alati on vaidlemata eraldatud maakonnalinnale kohane osa. Kas LAK ei ole aidanud aktiivselt kaasa linna arenguprojektide õnnestumisele – olgu siis promenaadi, Paralepa parklate, linnuse, Iloni Imedemaa või teiste projektide puhul? Ka seda mitte. Jah – seni pole leitud lahendust linna põhilise transpordisoone rekonstrueerimise rahastamiseks. Tegin ka mina maavanemana Haapsalu teede nimel tööd, jätkan seda tööd ka praegu riigikogus ja praeguseks võin öelda, et ükskord sünnivad ka lahendused.

Tasakaalustatud arengu tagamisel olen ka mina ebaõnnestumisi üle elanud – näiteks püüdsin, aga ei suutnud ma maavanemana seista Koluvere hooldekodu ja Kullamaa valla huvide eest, kui AS Hoolekandeteenused otsustas rajada uued erihoolekande peremajad mitte Koluverre vaid Ridalasse. Ju on näiteid teisigi. Soovin Haapsalu linnapeale vastupidavust ja jõudu. Töötan edasi nii Haapsalu, kui ka teiste omavalitsuste huve silmas pidades ja maakonna tasakaalustatud arengut taotledes. Loodan, et uus maavanem elab ruttu sisse ja annab oma parima panuse maakonna käekäiku.

Lugupidamisega Neeme Suur

Kas maavanem on valitsuse käepikendus?

2011-11-15T03:45:00.000-08:00

Kui eelmisel aastal käisime Viljandis maavanematega ühist nõupidamist pidamas, külastasime ka kohalikku maakonnalehte. Lehe peatoimetaja rääkis meile, et peaminister kutsub kord aastas kohalike lehtede esindajad enda juurde, pakub neile lõunat ja räägib kohalikest asjadest, küsib, kuidas maakondades seis on... Maavanematel läksid silmad suureks seda kuuldes - peamister ei ole kordagi kutsunud enda juurde maavanemaid (tõenäoliselt ükshaaval kedagi, niimoodi üheskoos küll mitte) ja küsinud nende käest, et kuidas maakondadel läheb. Ma päris hästi ei usu, et praegune valitsus suhtub maavanematesse, kui valitsuse käepikendusse. Kui peaminister viimati Läänemaal käis, maavalitsuses käis ja riigiasutustele esines, siis oli tema suhtumine küll teine. Kui valitsus ei suhtu maavanemasse, kui valitsuse kohalikku esindusse aga samas ka mitte kui kohalike esindajasse, mis see suhtumine siis on? Kõige hullem vastusevariant on, et tegemist saab olema vaid kohaliku juhiga kes kannab edasi vastava partei poliitikat ja esindab partei huve. Loodan kõigest hingest, et see ei osutu tõeks...

Istungivaba nädal ja seitsmes nädal: eelarve muudatusettepanekud, regionaalpoliitika ja muud poliitilised valikud.

2011-11-10T13:15:00.000-08:00

Eelmise – istungitevaba nädala täitsid minu tööpäevades mitmed projektid, milles osalen ja spetsiifilisemalt riigikogu tööst eelarve muudatusettepanekute tegemine. Kolmel päeval – esmaspäeval, neljapäeval ja reedel käisin Tallinnas kohtumistel ja nõupidamistel.

Esmaspäeval oli järjekordne Riigimaja projekti nõukogu ja ekspertgrupi koosolek. Praegu käib väga intensiivne tegevus projektis, nõupidamised ja töökoosolekud on iganädalased.

Neljapäeval oli eelarve parandusettepanekute tähtaeg. Sotside poolt anti sisse üks pakett-ettepanek, mille koostamisel kogu fraktsioon osales. Pakettettepanek oli selline:

SDE muudatusettepanekud
Õpetajate palgatõus 20% 34,500,000
Päästekomandod 4,000,000 Komandode sulgemise
vältimiseks ja elupäästmisvõimekuse
säilitamiseks
Kiirabitöötajate palgatõus 3,200,000
Kultuuritöötajate palgatõus 5,700,000
Lastetoetuste kolmekordistamine (alates juulist) 54,500,000
Lasteaedade programmi taaskäivitamine (alates juulist) 9,000,000
Õppetoetused üliõpilastele (alates septembrist) 12,000,000
Tulumaksumäära tõus omavalitsustele 15,400,000 Omavalitsustele laekuva
tulumaksu tõus 11,4 %lt 11,67 %le.
Tasandusfondi tõus omavalitsustele 9,350,000
Koolitoit gümnaasiumis 3,200,000
Õppelaenude kompenseerimise jätkamine 9,600,000
Matusetoetus 1,057,000

Katteallikad
Tulumaksumäära tõus 55,000,000Maksumäära tõus 21 %lt 22le Kompensatsiooniks
madalapalgalistele
töötuskindlustusmakse langus
Tulumaksu täiendav aste 34,000,000 1000 eurot kuus ületavale tuluosale määr 26 %Tulud varadelt 8,675,200 2011. aasta taseme säilitamine
Reformimata riigimaa müük 12,900,000 10 % reformimata riigimaa
müük 2012. aastal (12 000 ha)
Vabariigi valitsuse reservi vähendamine 10,900,000
Kaitsekulutuste väiksem tõstmine 40,207,000 Kaitsekulutuste tõstmine 8%.
Eelarve eelnõus tõus 22%.
Minu ettepanekud seoses lastekodude ja rehabilitatsiooniteenusega

Enda poolt isiklikult andsin sisse veel kaks ettepanekut: esimene oli rehabilitatsioonirahade summa suurendamine 20% võrra, ehk 1 miljon eurot, katteallikaks VV reserv. Teine oli laste riiklikuks hoolekandeks kuluvate summade suurendamine. Ettepanek tuleneb asenduskoduteenuse osutamisel peremajade süsteemile üleminekust. Seoses peremajadele üleminekuga väheneb laste arv asendusperedes ja seega suureneb oluliselt nii personali-, kui majanduskulu ühe asenduskoduteenusel oleva lapse kohta ning sellega seoses on hädavajalik teenuse kättesaadavuse säilitamiseks suurendada asenduskoduteenuse osutamiseks mõeldud summat.

Miks ma need ettepanekud tegin? Sest kõigepealt rehabilitatsiooniteenuse rahadest lihtsalt ei jätku. Rehabilitatsiooniplaanid koostatakse, kuid neid viiakse ellu ainult poole ulatuses, sest raha lihtsalt ei jätku. Mida see tähendab? See tähendab, et kui puudega või haigust põdenud laps peaks saama kolme massaaži nädalas siis saab ta ainult ühe või kaks. Või siis on täiskasvanud, südameopi läbi teinud inimene reha-teenuse (lühendan, veidi lihtsam) järjekorras neli aastat, ja järjekord pole veel temani jõudnud… Tegelikult päris jama see seis. Eesti riik ei tee pooltki seda mida võiks, aitamaks sünnipuudega või kutsehaiguse või õnnetuse läbielanud inimene lähemale iseseisvale toimetulekule, tööturule naasmisele või lihtsalt paremale elukvaliteedile. Eelarvesummad on olnud läbi aastate olnud ühesugused – 5 milj eurot aastas ja ka 2012 ei ole plaanis tõsta. Mis puudutab asenduskoduteenust, siis selgitus oli ülalpool. 2012 saab valmis suur hulk peremaju (ka Haapsalus) ja see on väga tore. Nende ülalpidamine on aga kallim ja see eelarves ei kajastu. Kuidas lastekodud uute majadega hakkama saavad – ei tea. Tänaseks tean juba, et ettepanekuid koalitsiooni poolt arvesse ei võetud. Mis muud teha kui jätkan võitlust. Valmistan ette arupärimist sotsiaalministrile.

Transport ja maaelu investeeringute tingimused

Valmistume raudtee-uuringu ettekandeks majandusministeeriumis, sellel teemal oli nii eelmisel nädalal , kui ka käesoleval palju suhtlemist. Tehnikaülikooli rahvas koostab vastuseid majandusministeeriumi küsimustele, mida nood esitasid uuringu ja analüüsi kohta. Kui saab need valmis ja saadetud, siis saame ka minna ministeeriumisse kohtuma.

Reedel käisin ka Linnade Liidus. Koostame ülevaadet selliste linnatänavate kohta, mis on tegelikult transpordikoridorid, mis asuvad linnades sees ja on nn „pudelikaelaks“ kogu koridori mõistes . Linnadel raha napib, "pudelikaelad" on aga munitsipaalomandis...

Suhtlen jätkuvalt maaülikooliga. Proovime leida paremaid võimalusi maaelu mitmekesistamise programmi suurprojektide programmi taotluste hindamiseks. Maaülikool on välja töötamas erinevaid lahendusvariante, nüüd peab neid vaatama ja analüüsima, tagasisidet andma.

Seitsmendal töönädalal regionaalpoliitika, siseturvalisus ja kohalikud omavalitsused

Esmaspäeval oli õiguskomisjoni istung päris huvitav. Siseminister käis tutvustamas eelnõud seoses päästeameti ja politseiameti juhtimise tsentraliseerimisega ehk siis prefektuuride ja regionaalsete päästeametite kaotamisega. Kuna tean, et samal ajal käib koondamine kohalikes päästeasutustest, siis on selge, et tegemist on n.ö „ saba kärpimise ja pea paisutamise“ (olen teinekord meie riigihaldust võrrelnud kalaga, kelle pea paisub ja saba kahaneb). operatsiooniga. Ise esitasin küsimusi seoses häirekeskuste liitmisega, seoses hädaolukorra seaduse ja kriisikomisjonidega ja seoses regiooni juhtide otsustusõiguse vähenemisega. Palusin ministril koostada koondi regiooni keskusest ära liikuvatest funktsioonidest, mis nendest tagasi delegeeritakse ja millest regioon päriselt ka ilma peaks jääma. Proovisin olla konstruktiivne ja asjakohane. Siiski tegid suurema osa siseministrile esitatavast kriitikast ära head kolleegid reformierakonnast - ja et selline tsentraliseerimine on vastuolus põhiseadusega – see on muidugi väga tõsine argument. Ken-Marti lahkus, käes roosinupuline ülesanne ja rind täis oravaauke ).

Esmaspäeva õhtul toimus väiksem ühisnõupidamine ühenduse POLIS ehk siis teadlaste, omavalitsusliitude esindajate ja riigikogu kov-reg toetusrühma esindajate vahel. Kõne all oli ikka üks vana teema – kuidas teha nii, et haldusreformi jutt ei jookseks jälle rappa, nagu ta kõik eelmised korrad jooksnud on .

Teisipäeval saalis oli sotside eelnõu omavalitsuste tulubaasi laekuva tulumaksuprotsendi taastamiseks 2009 aasta tasemele järgmise kahe aasta jooksul. Eelnõu toetust ei leidnud. Meelde jäi eelkõige see, et kolleegi koalitsioonist ütlesid, et tegemist on poliitiliste valikutega. Ongi. Ja vägagi. Ühel hetkel peaksid inimesed aru saame et kord nelja aasta tagant ei vali nad riigikogusse oma unistusi, oma unistuste mina ja unistuste karjääri – vaid inimesi, keda volitatakse enda nimel tegema poliitilisi valikuid – ja seda mitte unelmate tulevikus vaid igapäevases karmis maailmas. Iga otsus, mida riigikogus tehakse ,kannab seda poliitilist valikut – on siis tegemist ettevõtluse tingimuste halvendamisega, siseturvalisuse vähendamisega, rehabilitatsiooniteenuste mitterahastamisega, omavalituste rahastamise aeglase ja valuliku kinnikeeramisega , haldusreformi tegemata jätmisega … Poliitilised valikud.

Eile, kolmapäeval oli infotund, kus regionaalminister vastas küsimustele haldusreformi ja regionaalministri rolli kohta. Ise ma kahjuks kohal ei viibinud, kuna viibisin kurva perekondliku sündmuse pärast eemal. Arutelu oli aga huvitav. Paar nopet sellest diskussioonist saalis, allikas on stenogramm:
Peep Aru: …riigitegelane Jüri Uluots väidab oma 1933. aastal ilmunud töös "Omavalitsuste tähtsus Eesti ajalooliselt seisukohalt", et kõige väiksem üksus valla näol ulatub tagasi ürgaegadesse…. kas Jüri Uluotsa teoorias toodut võib pidada tänaste omavalitsuste esivanemateks?
Siim-Valmar Kiisler: Kindlasti võib ka ahve pidada inimeste eelkäijateks…
Rannar Vassiljev : …Te mainisite, et juhtimise üks funktsioon ongi delegeerimise kunst. Kui nüüd tegu on kunstiga, kas te ei karda, et teie koalitsioonipartner võib teha ettepaneku viia see funktsioon Kultuuriministeeriumi alla? Aitäh!... Vastus: …ei karda )
Keskustelu pikk ja huvitav, lugege stenogrammi, kui huvi pakub.

Kuues töönädal, ehk kodakondsus, prügimajandus, sostiaalhoolekanne ja riigieelarve

2011-11-01T05:36:00.000-07:00

Kuues töönädal algas esmaspäeval, 24 kuupäeval. Hommikul fraktsiooni istung. Räägiti nädala päevakorrast, meie eelnõudest ja arupärimistest, riigieelarve esimesest lugemisest, inimarengu aruandest, nädala lõpu väljasõidust Viljandimaale…

Peale fraktsiooni istungit õiguskomisjoni istung. Päevakorras justiitsministeeriumi 2012 eelarve, jälitustegevust puudutavate muudatuste edasilükkamine kriminaalseadustikus, arvamuse andmine ELAK-ile euroopa liidu poliitikad 2011 – 2015 asjus, ülevaade Europoli tegevusest.

Peale õiguskomisjoni erikomisjon istung, teemaks riigikontrolli audit „Järelaudit riigi tegevusest turvalise töökeskkonna tagamisel“ arutelu.

Suures saalis esmaspäeval nädala päevakorra kinnitamine ja vastamine järelpärimistele. Esimene oli järelpärimine õpetajate palkade, vanuse ja õpetajakutse maine kohta. Peaminister vastas – õpetajate palkadega on kõik ok, vanemad õpetajad ongi suuremate kogemustega ja maine parandamiseks on meil vastavad programmid. Õpetajate palga tõstmiseks on ka võimalused olemas – see tuleb süsteemist seest. Nii et kõik on korras sellega ja halisemine tuleb järgi jätta. Teine järelpärimine puudutas RMK koostööd finantsettevõttega Cofi ehk siis järelmaksuga küttepuude ostmist RMK-st. Viimane arupärimine oli õiguskantslerile seoses isiku õiguste järgimisega kinnipidamise juures.

Õhtul läksin külla Harjumaa Arenduskeskusele ja nende juhile Kaupo Reedele – kellega arutasime ettevõtluse toetusvõimalusi läbi arenduskeskuste, arenduskeskuste ja omavalitsusliitude koostööd ja arenduskeskuste staatust üldse maakondades.

Teisipäeval suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid – mitmed neist pisimuudatused seoses EL-direktiividega. Siiski oli ka eelnõud, mis rohkem tähelepanu väärivad.

Üks nendest oli kodakondsusseadust puudutav – sotside ettepanek anda püsielanikest halli passiga vanemate lastele kodakondsus automaatselt, juhul, kui nad ei ütle, et nad ei taha oma lapsele eesti kodakondsust. Praegu on lugu nii, et vanemad peavad teatama, et tahavad lapsele kodakondsust naturalisatsiooni korras ja siis laps saab. Paljud vanemad aga jätavad selle tegemata – kas teadmatusest või mingil muul põhjusel. Meie ettepanek on, et lapsele ei antaks kodakondsust, siis kui vanem ütleb, et ta seda ei taha. Tegemist oleks praegu umbes 1500 juhtumiga. Eelnõu ei läinud läbi, sest selles nähti ohtu eesti rahvusele ja arvati, et eelnõu muudaks kardinaalselt meie kodakondsuspoliitika aluspõhimõtteid. Minul on selline tunne, et Eesti riigi alustalasid õõnestab pigem meie valitsuserakondade tsentraliseerimist soodustav regionaalpoliitika, võõrandumist soodustav sotsiaalpoliitika, väljarännet soodustav tööturupoliitika ja odavtööjõule tuginev majanduspoliitika – mitte aga see võimalus, et 1500 last, kelle vanemad on pika aja jooksul Eestis elanud, saaksid automaatselt kodakondsuse. Aga paraku ka selles osas oleme koalitsiooniga eri meelt ja eelnõu hääletati maha. Sotside poolt esitatuna oli teisipäeval saalis ka eelnõu, mille eesmärk oli tagada haiguse korral FIE-le samasugused tingimused, kui palgatöötajale … ka see eelnõu hääletati maha. Maha hääletati ka keskerakonna eelnõu toasoojale 9-protsendilise käibemaksu kehtestamiseks.

Üks eelnõu aga jäi menetlusse – ja see oli jäätmeseaduse muutmise eelnõu. Ja siin on üks huvitav punkt sees.

Jäätmekäitluse erinevused Eestis ja Põhjamaades ehk mida tähendab väljend „võimalikult lähedal“ eesti keeles?

Nagu teada on, on jäätmete taaskasutamine igati asjakohane tegevus. Üks võimalus taaskasutamiseks on ka jäätmete muutmine energiaks – gaasistamine, põletamine jms. Just samal teemal on ka praegu käimas rahvusvaheline projekt „REMOWE“, mille seminaril üleeelmisel nädalal esinemas käisin. Euroopa Liidus kehtib jäätmete käitlemisel läheduse ja autonoomsuse printsiip. Vastavalt eelnõu punktile 42 jäätmeseaduse paragrahvi 32 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: ˮJäätmed kõrvaldatakse ja segaolmejäätmed taaskasutatakse nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas jäätmekäitluskohas, kus on tagatud inimese tervise ja keskkonna ohutus ˮ. Võiks ju arvata, et sellise seadusemuudatuse tulemusena hakatakse Eestis rakendama tehnoloogiaid, mis võimaldavad taaskasutust korraldada tõesti tekkekohale nii lähedal, kui võimalik. Kuid siiski mitte. Nagu saame lugeda seletuskirjast ja nagu ka Tõnis Lukas mulle puldist vastas, on Eestis mõiste „võimalikult lähedal“ sisustatud teisiti, kui näiteks Soomes. Kui Soomes on iga piirkonnas oma jäätmekäitlustehas ja majanduslik käive mis käitlusest tekib, jääb piirkonda, siis Eestis on keskkonnaministeeriumi ja jäätmekäitlejate vahel kokku lepitud, et „võimalikult lähedal“ tähendab „käitlemine Eestis“! Kui Soomes on jäätmekäitlus korraldatud kohalike omavalitsuste koostöö kaudu, mis meil on tegemist ainult turumudelil püsiva süsteemiga. Seletuskirjast loeme: „… On ilmne, et praeguseks väljakujunenud otseselt turumudelile orienteeritud ja ka tugeva konkurentsi tingimustes toimiva olmejäätmete käitlussektori suunamine märgatavalt enam kohalike omavalitsuste suunatud mudelisse on keeruline nii majanduslikult kui õiguslikul…“. Ja veel: „…Eraldi küsimusena saab aga siinkohal markeerida turumudeli jätkuvuse eeldusel tehtud ja olmejäätmete käitlemise osas ka üleinvesteeringutena käsitletavad kulutusi, mille ebaefektiive kasutus koos võimalike kahjudega on investeerija enda risk. Samas turumudeli põhimõttelisem muutmine võib olla selliseid investeeringuid kahjustava või ohustava mõjuga ja võib kaasa tuua erinevate selliste investorite majanduslike nõudeid. …“
See tähendab, et kui Ragn-Sells või Veolia või Eesti Energia rajavad ülisuure käitlustehase, mis vajab kasumi maksimeerimiseks maksimaalselt suuri jäätmevooge, siis sinna veetaksegi kõik Eesti prügi kokku – nii saartelt, kui setust. Miks see on halb? See on halb sellepärast, et jäätmekäitluse käive koos vastavate töökohtadega viiakse kohalikust piirkonnast välja. See on halb sellepärast, et transpordikulu moodustab olulise osa meie jäätmekäitluse kuludest. Tsiteerides aga Tõnis Lukast: …Jäätmekäitlejad on teinud ka sellise ettepaneku, et formuleeringut "võimalikult lähedal" edaspidi mitte kasutada, kuna Eesti on nii väike, et vahemaid võiks üldse mitte rõhutada…, … vahemaad pole olulised. Samas me võtame üle direktiivi ja me leidsime, et direktiivi põhimõte, et see koht peaks olema võimalikult lähedal, oleks otstarbekas ühe printsiibina siiski ära nimetada…“ Tore printsiip, mis sõnastusena üle võetakse aga mida põhimõtteliselt keegi järgida ei kavatse. Ma ei ütle, et väiksemad tehased annaksid odavama hinna, kuid tõenäoliselt asenduks transpordikulu kohaliku tööjõukuluga – mis oleks aga kohaliku majanduse elavdamise huvides positiivne muudatus. Praegune lahendus võib lõpptarbijale tulla hinna poolest sama, kuid lihtsalt pakub käibed ja kasumid suurfirmadele. Väiksemad tehnoloogiad on olemas, on kasumlikud ja töötavad siinsamas naaberriikides. Meie neid ei kasuta.
Teisipäeval toimus Toompea lossi ees suur õpetajate meeleavaldus. Käisin ka kuulamas. Pärastlõunal saime kokku Aivar Kokkiga ja arutasime regionaalpoliitika toetusrühma edasist tegevust.

Kolmapäeval kulus fraktsiooni koosolek riigieelarve arutelule. Leppisime kokku meie põhilised seisukohad. Üldine seis on ikkagi selline, et ilma oluliste lisatuludeta seda seisu ära ei lahenda. Nii on sotside ettepanekud üpris kardinaalsed – tulumaksu langetamise asemel teeme ettepanku üheprotsendiliseks tulumaksu tõusuks. Seda kompenseeriksime omakorda töötuskindlustusmakse langetamisega, nii et kuni 700 eurot saavale inimesele säästaks muudatus raha. 1000 eurot ületavalt tuluosalt rakendaksime tulumaksu 26%. Ka kaitsekulutuste kasvuga ei ole nii hüppe-kiire, piisaks, kui kasv jääks riigieelarve kasvu piiresse. Sellistest tulukohtadest kataksime hädavajalikud kulutused pedagoogide ja kultuuritöötajate palgatõusuks, päästeteenistuse tugevdamiseks, lasteaia programmi taastamiseks, omavalitsuste tulu tõusuks, kiirabi lisarahastamiseks jms.

Kolmapäevases infotunnis küsisin Mart Laari käest, kuidas meil asi haldusreformiga edasi läheb. Teadaolevalt oli Mart Laar see, kes haldusreformi endale eesmärgiks seadis – aga koalitsioonipartner seda meelt päris ei olnud. Seda Laar mulle ka ütles. Nüüd aga . täna rääkis Postimees, et haldusreformi teema antakse justiitsministeeriumile - päris huvitav! Kas nüüd on Ref tajunud hetke, kus võiks midagi ise ära teha ja tõrjub IRLi kõrvale?

Kolmapäeval saalis pöörati peatähelepanu riigieelarvele. Pikka istung oli. Ligi oli mitu tundi puldis.Et miks raamatupidamiste tsentraliseerimine põllumajandusministeeriumi haldusala ametites päädib personalikulude kasvuga ministeeriumis endas, miks rehabilitatsiooniteenus pole aastaid raha juurde saanud, kuigi on teda, et raha teenuse osutamiseks ei jätku, miks eesti riigi enda regionaalpoliitiliste projektide eelarve väheneb jms. Eks rahandusminister otsib vastuseid vastamat jäänud kõsimustele.Meie aga teeme muudatusettepanekuid.

Neljapäeva hommikul käisin arsti juures ja pärast sõitsin Viljandisse. Sotside fraktsioon käis Viljandi maakonnas maakonnavisiidil. Kolm kohtumist, mida tahaks rõhutada – üks oli Viljandi Puuetega Inimeste Selts, teine Viljandi Lasteabikeskuses ja kolmas päästeteenistuses. Lasteabikeskus on sisuliselt sama asutus, kui meil Haapsalu Lastekodu, vaid kui meil käiakse koolis näiteks Sanatoorses, siis neil on kool ka samas majas. Maja on täpselt samasugune, kui meie lastekodu enne põlengut… Ka nemad kraabivad rahastust kokku kust saavad, peremajadele üleminek suurendab kulutusi, kui tulusid juurde ei tule, rehabilitatsiooniteenuste summadest ei jätku, et teenuseid pakkuda, inimesed töötavad pisikeste palkadega väga raske sihtgrupiga jne. Viljandi puuetega inimeste kojas tuli eriti selgelt välja rehabilitatsiooniteenuste ja taastusravi rahastamise puudujäägid. Päästjad - mehed tõsised ja tegusad, jälgivad poliitikat ja teavad mida räägivad. Viljandi linn kavatsetakse jätta ühekomando teenindada ja see on üpris nutune seis seal.

Reede õhtuks sain koju. Nädalavahetus kulus oma pere ringis.
Vaat selline nädal.

Viies tööndal ehk riigikontroll ja teflonpann

2011-10-25T11:57:00.000-07:00

Esmaspäeval fraktsiooni koosolek. Keskenduti riigikontrolöri ettekandele teisipäeval ja riigieelarve käsitlemisele. Arupärimised mis meie poolt lähevad – seoses Eesti Energia investeeringutega, seoses Virtsu sadama jäätõrjega, kirjalik küsimus Partsile teehooldusfirmadest ja muud sellist. Noored sotsid alustavad kampaaniat lasteaedade toetuseks.

Esmaspäeval suures saalis vastused arupärimistele . Parts teatas ,et “ transpordiühendused iseenesest turismi ei loo. Kui on nõudlus, siis transpordiühendused tulevad sellele järele.“ Paraku on nii et kui pole juurdepääsu, siis pole ka nõudlust. Päriselt on ikka nii, et kui on eeldus ja potentsiaal, siis luuakse ühendus ja siis tekib ka arvestatav nõudlus. Näiteks võib tuua Lihula ja Haapsalu vahelise bussiliikluse tihendamist. Järgmises arupärimises Parts teatas et: …“ Lihtsam on teha struktuurne muudatus ja liikuda edasi konkurentsivõimeliste ettevõtetega. Siin annab elektrituru avanemine minu arvates kindlasti ausama pildi meie ettevõtete konkurentsivõimest kui n-ö edasilohistav enesepettus.“ Jutt oli küll pikk, tõin näiteks ainult ühe lause. Sisu on aga üks – nii nagu meie põllumajandus läks totaalsesse konkurentsi Euroopa teiste riikidega ( ja mis oli täielik šokk meie põllumajandusele) , nii ka elektrituru avanemisel läheme meie üle vabadele elektri hindadele Euroopas, mis on meile uus šokk ja seda tunneb iga inimene omal nahal. Tegelt on tiba hirm nahas … mis meie elukallidus teeb?

Esmaspäeval külastas riigikogu grupp Läänemaa rahvast – tegime väikse ekskursiooni, rääkisime riigikogu tööst, ronisime Pika Hermani otsa, vaatasime istungit.
Õhtu möödus riigieelarve projekti lugedes.

Teisipäeva hommikul viimistlesime riigieelarve järelvalvekomisjoni otsust perearstinduse osas. Suures saali istungi täitis riigikontrolör Mihkel Oviiri ettekanne. Nii ettekanne, kui kogu riigikontrolli tegevus on ikka karmilt kriitiline. Ajalehtedes on pikalt olnud kommnetaare selles osas. Võtsin fraktsiooni nimel sõna ja minu küsimus on – kellele see tegelikult korda läheb? Kopin teksti siia ka:

Riigikontroll ja teflonpann

Aitäh, proua juhataja! Head ametikaaslased! Täna arutame Riigikontrolli ülevaadet 2010. aasta tööst. Riigikontroll on Eesti maksumaksja huvides ja palgal tegutsev sõltumatu asutus, kelle ülesanne on uurida, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused on maksumaksja raha kulutanud ja mida selle eest pakkunud. Riigikontrolör institutsioonina ja Riigikontroll asutusena on otsesed demokraatia ilmingud Eesti riigi valitsemiskorralduses. Riigikontroll on objektiivne ja sõltumatu, hoolikas ja kompetentne, koostööaldis ja avatud – seda võin mina kinnitada riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena.
Väga kurb on tõdeda, et valitsuserakonnad püüavad Riigikontrolli tööd ja tegevust ning selle tulemusi tihti pisendada, alatähtsustada või lausa ignoreerida. Tuleb tunnistada, et küsimusi, mis Riigikontroll on oma ülevaates 2010. aasta kohta välja toonud, on tihti esitanud ka opositsioonierakonnad. Need on tihti summutatud poliitilise retoorika ja parlamentaarsete jõuvõtetega. Veelgi enam: riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena tuleb tunnistada, et teinekord on lausa kummaline kuulata mõne ametkonna esindaja vastuseid Riigikontrolli esindajale. Kui ministeeriumi esindaja, valitsuskabineti liige või valitseva erakonna liige Riigikogus reageerib Riigikontrolli järeldustele kui üks hea teflonpann – mitte midagi ei jää külge –, siis see näitab usaldamatust ning lugupidamatust ühe väga olulise ja mittepoliitilise institutsiooni vastu.
Riigikontrolli järeldused on väga ja väga mõtlemapanevad. Veelgi enam: need sunnivad ka tegutsema. Riigi energiapoliitika viib iga Eesti inimese sammu võrra lähemale isiklikule pankrotile. Lahendid, mis on välja mõeldud põlevkivienergeetika arendamiseks, ei pea vett, õigemini elektrit ega sooja. Energia hind on hüppeliselt tõusmas, elanikkonna teavitamist pole aga peaaegu et alustatudki. See ei ole poliitiline retoorika, see on Riigikontrolli ülevaade, mis tugineb Riigikontrolli audititele. Esmatasandil osutatavate avalike teenuste hulk väheneb ja nende kvaliteet kõigub. Tsentraliseerimine riigi halduses jätab avaliku elu korraldamisest kõrvale nii kogukonnad kui ka ametkonnad, struktuursed reformid on samas läbi viimata või liiguvad teosammul. Haridussüsteem ei vaja mitte poolikut kõrgharidusreformi, vaid terviklikku planeerimist. Riigihaldus vajab terviklikku ja sisulist riigi reformi, mis tagaks optimaalsed kulud riigihalduses ja kvaliteetse avaliku teenuse kättesaadavuse ka maapiirkondades. Haldusreformi aluseks ei ole mitte piiride joonistamine, vaid sisuline funktsioonide jaotus kohaliku, maakondliku ja riikliku tasandi vahel.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond tänab riigikontrolöri suurepärase ettekande eest ja soovib kõigile kolleegidele riigimehelikkust asjakohase ja konstruktiivse kriitika käsitlemisel! Aitäh!

Teisipäeva pärastlõunal toimus riigimaja projekti nõukogu istung – seekord riigikogu hoones. Kogunesid projekti partnerite esindajad. Projekt hakkab lõpusirgele jõudma – käes on mudeli koostamise aeg. Aruelud ja vaidlused olid üpris tulised.

Kolmapäeva hommik algas hoopis huvitavalt – Haapsalu raamatukogus, kus tund aega laenutustööd sai teha  Raamatukogu on ikka ääretult kasutatav – külastatav koht ja hädavajalik avalik teenus. Ega see ei onud minu jaoks uudis, kinnituse saamine lihtsalt süvendas veendumust. Üllatust pakkus tegelikult hoopis avatud internetipunkti tegevus – mõtlesin, et kasutus väheneb, seoses koduste arvutite arvu suurenemisega, aga tegelikult ikka ei vähene küll. Igaüks ei jaksa omale arvutit soetada, ja kes harva kasutab, selle pole mõtetki. Külastajaid Haapsalu raamatukogusse jagub nii raamatute, ajalehtede, kui arvutite taha.

Kolmapäeval suures saalis - kõigepealt infotund. Huvi võiks omavalitsusele pakkuda minister Pevkuri vastused eeskoste osas. Eestkoste võib hakata kujunema tasuvaks äriks ja tundub, et ministri arvates on see ok. Päris hull lugu. Kord ei ole omavalitsustel kedagi eestkostjaks määrata, sest keegi ei taha…siis jälle kogub keegi üksikisik ( ja seda kohtu otsusel) enda kätte 27 eestkostet ja see tundub olema OK?

Päevakorras hääletati maha opositsiooni (keski eelnõu ja meie eelnõu) püüdlused jälitustegevusega seotu põhiseadusega vastavusse viia. Komapäeva õhtu kulus jällegi riigieelarvet lugedes.

Neljapäev. Väga tihe peäv oli. Hommikul istung. Sealt edasi perearstide foorumile. Mul on hea meel, et ka minul õnnestus anda oma panus perearstide probleemi tõstmisesse ja lahenduste otsimisse. Siiski on veel mitmeid punkte, mida sotsmin ja haigekassa veel perearstide korraldamise juures tähele ei pane, nii et selle teemaga tegelen edasi. Perearstide foorumilt tõttasin edasi regionaalministri juurde. Olime koos Rein Riisaluga ja TTÜ teadlastega regimin jutul ja tutvustasime talle valminud ühistranspordi uuringut. Peatusime pikemalt just raudtee taastamise teemal. Tulemused…paistavad tõenäoliselt hiljem. Praegu sain veel mõtteid seoses planeeringuga Eesti 2030+. Järgmine käik raudtee teemaga ja selle valminud uuringuga on majandusministeeriumisse. Neljapäeva õhtu lõpetas Haapsalus sotside kogunemine.

Reede hommikul käisin Lihulas ja andsin Kadi raadiole intervjuu seoses õpetajate meeleavaldusega ja haldusreformiga. Siis tõttasin Haapsalusse, kus kohtusime linnapea ja linna spetsialistidega, maavalitsuse ja Advisioga ning arutasime riigimaja võimalikku asukohta Haapsalus. Pilt hakkab selgeks saama. Riigimaja ei saa tulla linnast välja, see on selge. Tundub, et ka vanalinna tsoon langeb kõrvale (kuigi mulle isiklikult tundub, et linn võiks vanalinna huve rohkem silmas pidada, kuid jah, lõpuks on see linna otsus). Jäävad võimalikud asukohad nö uues keskuses.

Laupäev möödus kaitseliiduga – kõigepealt üksuste ülemate teabepäev ja siis kurb üritus – Martin Talvingu ärasaatmine Uuemõisa valges saalis ja pärgade asetamine Rohuküla sadamas.
Vaat selline nädal.

Neljas töönädal ehk õiguskantsleril ei ole alati õigus

2011-10-19T04:32:00.000-07:00

Esmapäev 10. Oktoober. Nagu esmaspäeval ikka nädal algab fraktsiooni istungiga. Pikemalt tuleb jutuks kõrgharidusreform, lepitakse kokku, et korraldatakse fraktsiooni kohtumine ülikoolide rektoritega. Õiguskomisjon istungil kõne all üksikasjad kriminaalmenetlusest – üks eelnõu keskilt ja üks meilt ning kaitsja osalemine protsessides oli ka jutuks. Erikomisjoni istungil käsitleti riigikontrolli auditeid erinevate ministeeriumite aastaaruannete õigsuse kohta. Suure saalis oli pidulik hetk – president andis ametivande. Pärast seda olid järelpärimised – keski omad küsisid Pevkurlit, millal hambaravi hüvitis tagasi tuleb. Pevkur ütles, et raha ei ole ja pealegi – 41% inimestest on nõus ise oma hambaravi eest täierauaga tasuma, nii et polegi väga suur probleem. Vot nii.
Mina arupärimisi lõpuni ei kuulanud, sest tõttasin Linnade Liitu. Arutasime seal meestega riiklike transiidikoridoride paiknemist munitsipaalteedel ja võimalust nende koridoride korrastamist rahastada EL vahenditest. Läänemaa kontekstis on jutt Haapsalu Tallinn mnt -Rohuküla suunast, kus on Tallinna mnt, Tamme rist, Jaama tn, Jaama oja sild jms. Proovin leida võimalust, kuidas sellele asjale euroraha taha saada.

Teisipäeva hommik algas erikomisjonis, kus vormistasime seisukohta perearstinduse auditi osas ja sealt tulenevalt ka soovitused sotsiaalministrile. Esialgne komisjoni seisukoha projekt oli küllaltki kentsakas – kiitis takka sotsmini tsentraliseerimise kavale ja ei arvestanud suuremat osa riigikontrolli ettepanekuid. Sai ümber tehtud.

Suure saali istung alguses andis Anvelt üle ühe meie eelnõu – proovime päästetöötajate sotsiaalseid tagatisi suurendada. Päevakord hakkas õiguskantsleri ettekandega.

Kirp ja tema kuulmine ehk miks õiguskantsleril ei olnud õigus

Preambul: Mulle rääkis minu ema, talle tema isa ühte vana eesti mõistujuttu. Et teadlane olla kirpu uurima hakanud. Pannud kirbu paberi peale, ütelnud – kirp hüppa! Kirp hüpanud. Teadlane ütelnud – kirp – hüppa, hüppa! Kirp hüpanud kaks korda. Siis võtnud teadlane, tõmmanud kirbul tagumised jalad alt ära ja pannud jälle kirbu paberile, ütelnud talle jälle, et kirp-hüppa! Kirp polnud hüpanud. Kirp hüppa-hüppa! Kirp polnud hüpanud. Teadlane kirjutanud paberi peale järelduse – kui kirbul tagumised jalad alt ära tõmmata, siis ta ei kuule enam!

Õiguskantsler on tegelikult üdini väärikas institutsioon ja tema tegevus on igati vajalik ja asjakohane. Mis puudutab aga kohaliku omavalitsuste korraldust , siis siinkohal on õiguskantsler küll ära unustanud kohaliku omavalitsuse olemuse. Äkki ta ei ole tükil ajal KOKsi või Põhiseadust lugenud? Väide, et omavalitsuste suutmatus riivab kodanike põhiõigusi? See võib tõesti nii olla. Näiteks – igaühel on õigus haridusele…kui omavalitsus peab üleval n.ö pseudokooli siis on tõesti tegemist põhiõiguse riivega. Kuid omavalitsuste suurus küll asjasse ei puutu. Tegemist võib olla konkreetsete juhtumitega. Õiguskantsler kurtis puldist, et omavalitsusi on liiga palju – et ta ei suuda kõiki kontrollida – tõesti väga kahju. Võib-oll a aga polegi see nii ette nähtud, et kord aastas jõuaks läbi käia… Õiguskantsler siunas kohalikke omavalitsusi suutmatuse eest avalikke teenuseid korraldada. Ja siinkohal tõesti tuleb tsiteerida seadust: KOKS§ 2Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu…. Et siis kuidas – te olete ilma jäämas (demograafia) või ilma jäetud (riigi rahanduspoliitika) võimest, seega te kipute mitte täitma oma kohust, seega tuleb teid ilma jätta oma õigustest! Asi sarnaneb mõistujutule kirbust ja tema kuulmisest. Kuidas on aga Euroopa Liidu kohalike omavalitsuste hartaga, mille Eesti on seadusega heaks kiitnud ja mis räägib subsidiaarsusest, ehk siis kohalikust otsustusõigusest? Kuidas on valla – ja linnaelanike õigusega osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel (KOKS§3)? Kohaliku omavalitsuse sügav olemus ei seisne mitte teenuste osutamises, vaid kohalike elanike õiguses ise oma asjade otsustamises kaasa rääkida. Ja ei saa seda rolli täita kohalik külaselts. Mis siis, kui seda külaseltsi pole olemaski? Ah et peab olema … no siis ju pole enam tegemist vabaühendusega. Kujutage ette Nõva valda, kus pole valda, ei valita volikogu, kus ei vaielda arengukava ja üldplaneeringu üle? Kus tõenäoliselt ei ole ühtegi inimest valitud maakonna volikogusse… Kes nõvakate eest räägib? Mitte kord aastas ja siis kui aega on, vaid iga päev? Kujutage ette Noarootsi valda, mis ei ole vald? Kohalikud volikogud ja oma kindel otsustusõigus peab jääma. Vastasel juhul me tapame kohaliku initsiatiivi ja identiteedi täiesti maha. Kui tõesti rahvast vähe, ärgu siis olgu rohkem rahvast vallamajas tööl, kui pool vallavanemat, sekretär ja sotsiaalnõunik. Aga need inimesed peavad igal päeval jälgima seda, et kohaliku kogukonna huvid on esindatud maakonna tasandil, et kohalike hääl on esindatud arengukavades ja planeeringutes … Volikogu peab regulaarselt kogunema ja kui kusagil võetakse vastu otsuseid, mis seda kanti puudutavad, siis need seal kaugel ja kõrgel on kohustatud kohaliku volikogu arvamusega arvestama. Vaat see ongi kohalik omavalitsus, mitte aga ehitusinspektori või maakorraldaja teenus. Ja kuskohast tuleb see jutt, et kahetasandiline omavalitsus on nii hirmus kallis ja bürokraatlik, et seda ei saa Eesti pidada? Ka praegu on teine tasand olemas – omavalitsusliidu ja maavalitsuse näol – ainult kohitsetud, otsustusõigusest tühjaks imetud kombel (jällegi kirp, tema koivad ja kuulmisvõime). Just teine omavalitsuslik tasand lubakski väikevallal olla väike vald ja maakonnal tegus maakond.

Olgu siis sellega. Teisipäeva päevakorras oli veel punkte. Keskid püüdsid muuta ravikindlustust kättesaadavaks neile, kellel on mitu töökohta, kuid kõigil palk alla miinimumi. Ei läinud läbi. Sotsid püüdsid toimetulekutoetuse saamise arvestusest lastetoetust maha arvata – ehk siis et lastetoetus ei läheks arvesse, kui toimetulekutoetust määratakse – ka ei läinud läbi.

Teisipäev lõppes OÜ Advisio kontoris, kus arutasime riigimaja projektiga seonduvat. Õhtul kirjutasin artikli ajalehele seoses haldusreformiga.

Kolmapäev algas vene keele kooliga. Jah – läksin vene keele tunde võtma… kevadel siin andsin intervjuud vene raadiole ja keel oli nii sõlmes, et sure ära. Vaja meelde tuletada. Kell 11 algas fraktsiooni istung… muuhulgas arutati põhjalikult fraktsiooni väljasõitude korraldamist – Tartu oli, Viljandi ees… hästi kasulikul käigud on. Suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid, millest suurem osa olid tehnilised asjad seoses euroopa liiduga… Põnevaks tegi päev hetk, kui Jaanus Tamkivi andis sisse kinnisasja kitsendamise seaduse muutmise eelnõu. Põnev oli see, et nad olid just eelmisel päeval täpselt samasisulise meie eelnõu maha hääletanud. Eelnõu puudutab Narva elanike ja on sellepärast oluline.

Neljapäeval hommikune suure saali istung – arutusel oli keski eelnõu alkoreklaami loobumisest. Eelnõu vähemalt jäi menetlusse – kohe seda välja ei hääletatud. Lõuna ajal kohtusin koos Risti vallavanemaga projekteerijatega. Rääkisime Lääne värava projektist ja võimalikust ümberprojekteerimisest. Neljapäeva pärastlõunal aga esinesin ingliskeelse sõnavõtuga ERKASe rahvusvahelisel seminaril Jäätmetest – Energiaks. Enne lugesin läbi kõik, mis kätte sain jäätmete põletamise, gaasistamise ja üldse taaskasutuse kohta. Üks jäätmeseaduse eelnõu on ka praegu riigikogu menetluses. Jälle hästi huvitav teema ja vääriks käsitlemist, kuid …vist ei jõua.

Reedel käisin koos rahanduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni liikmetega presidendi juures. Enne lugesin otsast lõpuni läbi riigikohtu lahendi, mis räägib omavalitsuste ülesannetest ja rahastamisest. See oligi üks põhilisi teemasid presidendi juures. Oli huvitav jutuajamine. Jutt kaldus jälle haldusreformile. Kuivõrd tekkis üles küsimus, et kuidas edasi ja tundus, et edasi ei saagi, siis tegin ettepaneku, et algatuseks võiks anda omavalitsusliitudele avalik-õigusliku staatuse. Oleks ka midagi ja soodustaks omavalitsuste koostööd olulisel määral.

Laupäeval ja pühapäeval viibisin Otepääl, kus toimus sotside kahepäevane koolitus.
Vaat selline nädal.

Maavallad ei pea kaduma

2011-10-11T11:24:00.000-07:00

Äsja valmis ja sai esitletud järjekordne valdad- linnade võimekuse analüüs. Regionaalminister, kommenteerides analüüsi tulemusi, rääkis 226-est linnapeast ja vallavanemast ja volikogu esimehest nagu hädast ja õnnetusest, mis Eesti rahva rinda rõhub ja progressil jalus seisab. On see aga ikka nii? Jätame korraks kõrvale need juhtumid, kus vallajuhid üks on korruptant ja teine kasuahne lurjus. Vaatame neid juhtumeid, kus vallavanem ja volikogu esimees on oma valla patrioodid, töötavad 24/7 oma kandi ja inimeste hüvanguks. Vaatame asjale nii, et vallajuhid ja -ametnikud edendavad ja korraldavad valla elu. Volikogud ja nende komisjoni d kogunevad regulaarselt ja arutavad ühiselu küsimusi. Mõtleme nii, iga inimene nendest teeb oma tööd südamega, mõtleb igapäevaselt kuidas oma valdkonda ja oma kodukohta paremini edendada. Mis maavaldadesse puutub, siis teevad nad seda tavaliselt keskmise või alla selle palga, pisikese või olematu kompensatsiooni eest. Miks ikkagi oleks kasulik kohalikku omavalitsust likvideerida? Kas selleks, et likvideerida kohalik initsiatiiv kohaliku valla kujul - seaduse alusel korraldatud, püsivas ja koordineeritud vormis?

Palju räägitakse viimasel ajal kohalikest vabaühendustest – et vabaühendused kannavadki kohalikku initsiatiivi ja identiteeti. Kannavadki. Aga kas nüüd on tulnud see hetk, kus vabaühendused peaksid üle võtma kõik, mida vallamajas tehakse, lisaks veel päästeteenistuse ja korrakaitse. Ääremaal on aga asi nii, et suur osa aktiivsetest kohalikest töötavad kaugel ja tulevad koju vaid nädalavahetusteks. Kas me saame neid süüdistada, kui nad tahaksid veeta selle vähese isikliku aja oma perega, mitte aga valves, patrullis või aruandekoosolekul? Väikestes valdades kannavad kohalikku aktiivi tihti just inimesed, kes töötavad valla asutustes – koolides, hooldekodudes, raamatukogudes, rahvamajades. Need kandid, kus on omavalitsus tugevam, majandus tugevam, teenuseid rohkem saadaval, seal on ka rahvast rohkem ja vabaühendused on ka jõudsamad. Vabaühendus võib tegutseda, vallamajas on aga kohaliku elu edendamine inimeste tööülesanne. Kas ääremaa või mitte – vabaühendused toetuvad tihti omavalitsuse nõule, abile ja omarahastusele ning nii töötatakse käsikäes kohalikku elu edendades. Valdade likvideerimine numbrite alusel, olgu siis igatsetud piiriks viis-, kümme – või kakskümmend viis tuhat, ei too kaasa muud, kui ääremaastumise kiirenemise ja süvenemise. Ehk oleks aeg lahti lasta arvude maagiast ja vaadata asju sisuliselt?

Igal juhul on õigus valdade võimekuse analüüsi koostajatel, kui nad räägivad omavalitsuste erinevast tasemest ja suutlikkusest. Suuremad on tugevamad ja väiksemad nõrgemad. On jah nii. Millised järeldused sellest aga peaksid tegema otsustajad? Sisuliselt ei ole asi ju arvudes ja edukuse edetabelites, vaid selles, kuidas me kasutame seda inimressurssi, mis meil on. Jah, see on nii, et väikestes valdades on vähem spetsiliste, pakutakse vähem teenuseid, arendustegevus on problemaatiline. Juhul, kui valla juhtkond juhtub olema stagneerunud, on hoopis kurb lugu, mis aga siiski on parandatav valimistega. Aga igal juhul väikesed vallad on kohapeal olemas ja tegelevad igapäevaselt just selle kandi kohaliku elu küsimustega. Me ei tohi ära unustada, et valdadel on mitmeid funktsioone ja kohalik omavalitsus ei seisne ainult teenuste osutamises. Teenuseid saab korraldada ka üle valdade piiri. On aga ka veel identiteedi kandmine, osalusdemokraatia tagamine, kaasamine, kohalike elanike tahte vormistamine ja väljendamine, kogukonna huvide esindamine ja kaitsmine ja palju muud. Vallad teevad seda toetutes seadusele ja seadusega tagatud rahastamisele. Rahastamisest ei piisa, kui elanikke on vähe – ka see on fakt. Lahendus „andke-meile-raha-juurde“ ei too ka õnne õuele – varsti tuleb otstarbekuse piir ette. Kuidas siis ikkagi ületada vastuolu valdadele pandud erinevate ülesannete ja nende suutlikkuse vahel – ja seda nii, et ei hävitataks head, mida kohalikud omavalitused kätkevad?

Sellele küsimusele on olemas vastus ja siin saan olla nõus regionaalministriga – see vastus on maakonna taseme tugevdamine. Mitte aga valdade sunniviisilise liitmise, vaid maakondliku omavalitsuse loomise teel. Iga uus on ammu unustatud vana – maakondlikud omavalitsused olid olemas esimesel eesti ajal, olid lühikest aega olemas ka taasiseseisvumise järgsel perioodil. Maakondlik omavalitsus saaks korraldada neid töid ja tegemisi, mida ei ole mõistlik teha ühes omavalitsuses. Gümnaasiumivõrk, prügimajandus, keskkonnakaitse, planeerimine, ettevõtluse edendamine, maakorraldus, maakondlik kultuuritöö ja ülepiiriline sotsiaaltöö – loetelu on pikk. Seadusel põhinev maakondlik omavalitsus saab liita üksikute valdade potentsiaali ja teha seda takerdumata omavalitsuste piiridesse ja erimeelsustesse. Maakonna taseme omavalitsus võiks näiteks välja kasvada omavalitsuste liidust. Kõige huvitavam teise taseme omavalitsuse juures on, et vastupidiselt levinud müüdile ei ole selleks vaja raha juurde. Kui on olemas tugev – seadusel põhinev maakondlik omavalitsus, siis osa funktsioone koos vastava finantseerimisega saab sinna tuua kohalikest valdadest – nagu praegu see käib omavalitsusliitudes, osa saab üle võtta maavalitsustest, osa saab tuua tagasi kesktasemelt ehk riigi tasemelt. Halduskorraldus lihtsalt muutub selliseks nagu ta praegu ka loomulikult kujunemas on – kohalike tõmbekeskuste põhiseks. Maavallad saavad aga alles jääda ja täita just neid ülesandeid, mis neile jõukohased on.

Istungivaba nädal

2011-10-11T11:18:00.000-07:00

Istungivabal nädal on väga vajalik riigikogu töövorm, mis võimaldab ringi liikuda, kohtuda inimeste ja sihtgruppide esindajatega. Minu eelmine esmaspäev möödus Tartus, kus oli kohtumine Tartus maaülikooli majandus-ja sotsiaalinstituudi inimestega. teemaks oli EL maamajanduse mitmekesistamise programmid ja nende hindamiskriteeriumid. Teisipäeval külastasin HNRK-d, kus vestlesime juhatajaga põhjalikult taastusravi ja rehabilitatsiooniteenuse rahastamisest ja korraldamisest Eestis. Kolmapäev möödus Euroopa Liidu vahendite kasutamise tulemuslikkust uurides. Neljapäeval ja reede aga veetsime kogu fraktsiooniga Tartumaal, külastades seal kohalikke omavalitsusi ja uuride nende muresid ja rõõme.
Sellel Tartumaa reisil tajusin selgelt mõningaid asjaolusid omavalitsuste elus ja olus. Kokkuvõte oleks selline:
1. Ühe keskusega, ühe kooliga, ühe lasteaiaga jne vallal on kergem. Veel parem, kui suur osa avalikku teenust pakkuvatest asutustest ühe katuse all on.
2. Maapiirkonna omavalitsuse elu mõjutab kõige positiivsemalt suurem keskus kuni kümne kilomeetri kaugusel. Kõik need omavalitsused, mida külastasime ja mis asusid tõmbekeskuse vahetus mõjusfääris, olid jõudsamad. Üksi valdadest ei olnud hädas elanike arvu vähenemisega, suuremalt jaolt olid töökohad aga kõigil kas Elvas või Tartus.
3. Stabiilne, läbi aastate jätkuv arendustegevus viib sihile. Ei ole iseenesest paha, kui valla juhtkond kaua püsib, halb on, kui ta stagneerub. Kui aga kaks perioodi möödas ja ikka sära silmis, siis on ainult hea, kui mehed – naised tegutsevad, kogemus juba olemas. Indikaatoriks on ikka elanike hinnang valla juhtkonna tööle, rahulolu oma elukeskkonna ja elanike arvu stabiilsus või tõus. Kõige sügavama mulje jättis vast Kambja vald ja Ivar Tedremaa – staažikas ja väga palju saavutanud vallavanem, aga teisedki olid tublid.
4. Meeles peab muidugi pidama, et Tartumaa on peale Harjumaa teine maakond Eestis, kus elanike arv ei vähene. Meie liikumistee oli ka Tartu-Elva-Kambja marsruudil. Peipsi äärde me ei sattunud, seal oleks ka teistsuguseid olusid näinud.

Kolmas nädal ehk miks ma hääletasin EFSFi poolt

2011-10-04T06:37:00.000-07:00

Esmaspäev. Lubasin eelmise kirjutise lõpus, et räägin, mis asi see EUHOFA on. See on turismi ja hotellindust õpetavate koolide ülemaailme liit. Nad korraldavad igal aastal oma aastakonverentsi, kuhu siis rahvas üle maailma kokku sõidab. Eestist on liikmed Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž ja EHTE kool. Need kaks olid ka selle Tallinn/Pärnu konverentsi korraldajad. Asi oli ääretult uhke – kõigepealt sellepärast, et see oli EUHOFA 50 juubelikonverents ja selle korraldamine usaldati Eestile. Teiseks sellepärast, et see oli esimene konverents Ida-Euroopas. Avamistseremoonia toimus KUMU konverentsisaalis ja algas kõigi osalevate riikide lippude piduliku sissetoomisega. Vahva. Esinesin seal tervitava sõnavõtuga. Rõhutasin rahvusvahelise vaba liikumise olulisust, seda, et „külalislahkuse majandusharu“ – nagu nad seda ise kutsuvad – seisab vastu rahvuslikule kapseldumisele ja turvariskidest tulenevatele liikumispiirangutele. Konverentsi avamise tõttu esmaspäeva hommikul ei jõudnud ma fraktsiooni ja komisjoni istungile.

Jõudsin aga küll erikomisjoni istungile, kus seekord käsitleti seekord riigikontrolli aruannet „ Arvestus riigimetsast raiutavate puidukoguste üle“. Kõige suurem üllatus minu jaoks oli see, et võrreldes varasemate (enne-reformi) aegadega on väljaraie suurenenud – ja lausa 17%. Audit kirjutab: „…enne RMK struktuurireformi aastatel 2006–2008 oli lageraietest vastu võetud puidukogus keskmiselt umbes 96% üle antud kogusest. 2009. aastal võeti lageraietest vastu aga keskmiselt umbes 113% raieks üle antud puidukogusest. Seega saadakse lageraietest pärast reformi keskmiselt umbes 17% enam puitu, mis viitab sellele, et enne struktuurireformi oli kontroll raiemahu arvestuse üle kehvem ja osa raiutud puidust läks tarneahelas kaduma….“. Ausalt öelda – ma sõdisin reformi ajal üpris tugevalt selle vastu. Ma ei tea, kuidas muu ökonoomikaga on, aga väljaraiega on lood tõesti paremad, kui varemalt.

Istungil oli vastamine järelpärimistele.Seekord oli jutuks õpikude puudus koolides, kaevandamise seaduslikkus Saaremaal , politsei – ja piirivalveameti sisemine rahuolematus reformide ja uue struktuuriga, töötasustamise – ja korraldusega jms.

Esmaspäeva õhtul toimus regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste toetusrühma laiendatud istung. Ka seekord tegeleti omavalitsuste mõttekoja moodustamise küsimustega – nii nagu see koalitsioonilepingus kirjas on. Kuigi – et mitte tegeleda koalitsioonilepingu täitmisega, prooviti hakata mõttekoda nimetama nõukojaks… Eesmärgiks ikka üks – haldusmaastiku korrastamine Huvitav oli see, et REFi mehed hakkasid äkki pidurdama, et mida ikka ja milleks ikka… Päris huvitav on ka see, kas see sudimine lõpuks üldse kuskile ka jõuab või sumbub juhtiverakonna tahtmatusse olemasolevat olukorda kuidagi muuta. Pärast saime Koka ja Mälbergiga veel ninapidi kokku ja rääkisime sellest, et see halduskorralduse küsimus ei tohi meie toetusrühmas valdavaks saada – teemasid on palju. Mina näitaks tahaksin kuulata ettekannet regionaalministrilt, kuidas meie regionaalarengu strateegia on ellu läinud, kuidas ta on seotud riikliku planeeriguga 2030+--- ja siis tahaksin kuulata ettekannet, kuidas teiste ministeeriumide haldusalades töötavad europrogrammid regionaalpoliitika huvides töötavad… mõtteid on palju.

Teisipäev. Teisipäev ja neljapäev läksid suures saalis euroopa finantsstabiilsuse fondi ehk EFSFi tähe all. Valitsus ilmselgelt kiirustas ja küsimused, et miks varem teemaga välja ei tuldud, jäid vastuseta. Eelnõu, mille rahamin välja töötas oli toores ja sai riigikogus oluliselt parandatud. Sotside poolt sai tehtud ka veel eraldi parandus riigieelarve seadusesse, et see garanteerimine üldse võimalik oleks. Väga sisukaid ja emotsionaalseid etteasteid peeti sellel teemal riigikogu puldist. Fakt on see, et Euroopa koostöö püsimise nimel on praegune valitsus valmis tegema ja ka teeb oluliselt, lausa kardinaalseid suuremaid pingutusi ja manööverdusi riigieelarvega, kui oma inimeste otsese heaolu jaoks. Jah, muidugi – Euroopa finantssektori stabiilsus on ka otseselt meie oma inimeste, ka maalt Maali huvides, kuid sellegipoolest. Valitsus on valmis kolmandiku Eesti inimestest üle parda viskama, nentides, et tegemist paratamatu, majandusvabaduse tingimustes toimiva protsessiga ja tööjõu vaba liikumisega … ja kui on vaja päästa Euroopa finantssektorit, siis ollakse valmis ohverdama kolmandikku eelarvest.
Miks ma siis hääletasin EFSFi poolt? Seda sellepärast, et olen mitmes asjas sügavalt veendunud. Kõigepealt selles, et Eesti iseseisvuse garant on majanduslik, poliitiline ja sõjaline integratsioon Euroopa Liiduga ja Natoga. Ilma mingi valehäbita – meie 2% SKTst kaitsekuludele on vajalik arvestatava heidutuse loomiseks ja veelgi olulisem - motiivi ja võimaluse andmiseks neile, kes meid aidata tahaksid. Kui me oleksime aga üksi oma 2%iga, ilma majanduslike ja poliitiliste sildadeta Euroopasse, ja ilma sõjaliste sillata NATOsse, siis see 2% meid kaua ei kaitseks. Ükskord tuleb valida pool ja kui mina valin, siis valin lääne, mitte ida. Kui oled poole valinud, siis ei saa sellel hetkel, kui ohumoment tekib, jalga lasta. Et niikaua kuni olime saaja, siis oli vahva olla liidus ja liitunud. Et sõdur on üksuse liige niikaua, kui katla ääres suppi jagatakse ja kui supp otsas ja läbi jõe on vaja minna, siis ütled, et käige te ära, ma ootan siin niikaua? Rahamini kodukal on tabelid üleval - Eesti on saanud EL-ist alates 2000 aastast 5,6 miljardit eurot tagastamatut abi. Garantii andsime kahele. Ka meie uue aasta eelarvest viiendiku moodustab Euroopa Liidu abi – kõik need investeeringud teedesse, mis tööhõivet aitavad säilitada, põllumajandustoetused ja muu selline. Kui Euroopas, siis Euroopas. Kui Euro, siis euro. Heas ja halvas – see on nagu abielu. Ei ole nii, et lahutad ära, kui naine peale sünnitust paksuks läheb. Ja kui on vaja süvendada integratsiooni läbi ühtse üleühenduselise finantsjuhtimise tugevdamise, siis on ka seda vaja teha. Jutt ei ole ju lõppkokkuvõttes Eestist, vaid Venemaa – Ameerika – Aasia kolmnurgast ja sellest, millist rolli Euroopa (ja Eesti koos Euroopaga) maailmamajanduses üldse mängib ja mängima jääb. Igal juhul oleks Eesti jaoks kõige sobivam süvendatud Põhjala koostöö. Seni aga, kui Euroopa Liit on üks tervik ja euroala on üks tervik ja meie oleme üks sellest, siis tuleb meil kanda ka oma osa raskusest. Kas see raskus on kohane Eesti eelarvele, kas lõuna-eurooplased mõistavad raskuseid samamoodi, kui meie… see on kõik ühe asja mitu otsa ja veel pikem jutt.

Teisipäeva õhtul toimus Lihula vallavolikogu komisjonide ühisistung Lihula kultuurimajas. Haridus-kultuurikomisjoni kutsel käisin ka kohal, koos Gunnar Polmaga. Võtsin sõna, ütlesin, mis mõtlen. Oma seisukohta Lihula valla väikekoolide osas olen ka siinsamas blogis allpool väljendanud. Kokkuvõte on see, et Lihula vald saaks kasutada oma väikekoole vallale hea maine ja kasu ( sissetuleku ja töökohtade) tootmiseks. Eriti kehtib see Metsküla puhul, mis omaette nähtus on, aga ka Kasari puhul, mille abil saaks vald osutada teenust teistele omavalitsustele ja riigile tervikuna. Tuudiga on keerulisem – asub ju Tuudi otseselt Lihula tagamaal ja tal puuduvad sellised eelised nagu Metskülal ja Kasaril. Eelmise teisipäevaste otsuste valguses võttis vald endale veel mõtlemisaega kuni kevadeni ja veel kuni 2013 sügiseni, kuid selge on ka see, et lahendite nimel tuleb igapäevaselt palehigis töötada – seda nii koolidel, vallavalitsusel – volikogul ja ka kogukondadel endil.

Kolmapäev suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid… alates keskerakonna katsest ühte riigipüha juurde tekitada, lõpetades lennundusseaduse ja kiirgusseadusega. Vahepeal helistasin veel ettevõtjale, kellega paar nädalat tagasi rääkisime Virtsu sadama ja Esivere dolomiidi kasutamisest kivivilla tootmiseks. Kontakt püsib, tegutseme edasi.

Neljapäeval suure saali istung ja kaks lisaistungit kuni hilisõhtuni välja läks Euroopa stabiilsusfondi tähe all. Lõpuks sai see raske otsus tehtud. Vahepauside ajal lugesin riigimaja projekti vaheraportit.

Reede. Hommikul lugesin MAK meede 3.1. materjale. Maaülikoolil on ka meetme rakendamise analüüs valminud.Tegin ka ettevalmistusi laupäevaseks sotside volikogu õiguskomijoni istungiks. Reede lõunast kuni pärastlõunani toimus riigimaja projekti ekspertgrupi koosolek. Projekt edeneb oma rütmis, püsib graafikus. Intervjuud ja küsitlused tehtud, analüüs poole peal, riigimaja Haapsalu mudeli koostamine ja asukohavalik on ees. Aasta lõpuks saab valmis.

Laupäeval kogunes sotside volikogu õiguskomisjon. Meil on nii, et sotside volikogul on samad komisjonid, kui riigikogul (ja mõni peale) ning igale riigikogulasele on üks volikogu komisjon toetada antud. Minul siis õiguskomisjon, nagu ka riigikogus. Andsin ülevaate riigikogu õiguskomisjoni tööst, rääkisime sotside võimalikest initsiatiividest õiguskomisjoni töömail. Pühapäeval tegin koduseid toimetusi. Vaat selline nädal.

Lihula valla koolide sulgemisest

2011-09-27T04:30:00.000-07:00

Omavalitsuse juures on kaks kuldreeglit - arvesta kõiki asjaolusid ja räägi rahvaga. Selge see, kui koolis ikkagi lapsi ei ole, siis lõpuks tuleb otsus ära teha, kool kinni panna ja koolimajale teine rakendus leida. Ainult, et kalkulatsioonid peavad olema tehtud hoolikalt, arutelud peetud koos kooli ja kohaliku rahvaga. Kui Metsküla omad ise loevad oma lapsi viie aasta pärast 17, vallavalitsus aga 4, siis on ilmselgelt kusagil sees väga suured käärid. Kasari kooli puhul on üheks oluliseks asjaoluks õpilaskodu, millega Lihula vald pakub teenust maakonnale ja kaugemalegi. See on tegelikult valla võimalus pakkuda teistele teenust. Suvel sain valla juhtidega kokku ja rääkisime Kasari õpilaskodu tugevdamisest. Siin on küll n.ö materjali millega tööd teha, vara veel vallajuhtidel püssi põõsasse visata. Lihula valla väikekoolid väärivad nende eest võitlemist ja seda ka vallavalitsuste ja volikogu tasemel. Ja veel - omavalitsuse prioriteetidest - kõik uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused (just Läänemaal tehtud) näitavad, et inimese esimene tellimus omavalitsusele on - aita mul kasvatada minu lapsi. Mida väiksem laps, seda olulisem on kodulähedus. Nii, et kui on vaja teha valikuid, siis tark vald eelistab lastele suunatud teenuseid - niikaua, kui see vähegi mõistlik on. Ja kui arvutatakse mõistlikust, siis tuleb üles lugeda kõik valla kulude ja tulude poolel olevad asjaolud. Esialgne lootus kokkuhoiuks võib luhtuda, kui lõpuks selgub, et kõiki asjaolusid ei ole osatud arvesse võtta. Siit minu mõtteid seoses aruteludega Lihula volikogus ja komisjonides.

Teise istungjärgu teine nädal

2011-09-27T03:27:00.000-07:00

Head sõbrad. Nagu eelmisel nädal algust tegin, nii proovin jätkata huvitavamate teemade käsitlust, mis on eelmisel nädalal käsitluses olnud.

Eelmise nädala esmaspäev.
Nagu ikka algab nädal fraktsioon kogunemisega. Mina rääkisin Jaak Allikuga ja Peeter Kreitzbergiga (SDE liikmed kultuurikomisjonis) kõrghariduse reformist. Sain hommikul kõne healt sõbralt, kes kõrghariduse korraldusega seotud on ja kes väljendas oma muret ülikoolide ja üliõpilaskonna pärast. Selle jutu peale trükkisin välja artikleid, mis sellel teemal kirjutatud, lugesin neid ise ja arutasin koos kolleegidega. Praegu on selge, et kõrghariduse reform sellisel kujul on toores, hea nime all aga tegelikkuses üliõpilast ja ülikooli ahistav ja pidurdav. Ma ei tea küll, miks peaks olema riigile kasulik meie kõrgharidusmaastikku oluliselt ahendada, ülikoolide tegevusvabadust piirata ja kõrghariduse levikut pidurdada. Muidugi on oluline kutsehariduse osakaalu tõstmine, kuid selleks on ka palju tsiviilsemaid vahendeid. Andsin kõne teinud murelikule sõbrale tagasisidet , nädala jooksul veel vahetasime meile ja infot selles osas. Oluline läänlaste jaoks on ka teada, et kõrgharidusreformi rakendumine tema praegusel kujul halvendaks oluliselt Haapsalu kolledži toimimist. Tegelikult võiks Lauri sellel teemal maakonna lehes kirjutada.

Fraktsioonis arutasime veel ka ettepanekuid riigikontrolli järgmise aasta töökavasse. Tegin ettepaneku panna sinna fraktsiooni poolt ettepanek uurida rehabilitatsiooniteenuste vahendite kasutamist. Kolleegid vastasid, et eelmistel aastatel on vastavad riigikontrolli auditid juba tehtud. Ok, kontrollin üle. Frakstion arutas veel riigikogu palgatemaatikat, eelnõusid, järelpärimisi ja palju muud.

Esmaspäeval toimunud riigieelarve kontrollikomisjoni istung oli huvitav. Riigikontroll kandis ette auditi muuseumivarade teemal – ehk siis kuidas hoitakse, kuidas arvestust peetakse jne. Huvitav oli see, et kultuurimini esindajad lasid riigikontrolli hinnangud täiega põhja. Kui riigikontroll ütleb, et teil on vaja üldist kogumispoliitikat – siis vastab kultmin, et ei ole vaja ja ei tee. Kui riigikontroll ütleb, et võiks olla selgemad võimalused museaale kogudest välja arvata, siis kultmin ütleb, et sellega pole vaja tegeleda. Kui riigikontroll ütleb, et muuseumide infosüsteem ei vasta andmekogudele esitatud nõuetele, siis ministeerium ütleb – aga see ei olegi andmekogu, see on lihtsalt elektrooniline kataloog… Päris kentsakas tundus see asi mulle seal – kas riigikontroll tegi oma tööd väga nõrgalt ja tuligi välja mitteasjakohaste ettepanekutega, või siis on kultmin rahvas täielikud teflon-inimesed, kes kehitavad õlgu asjakohase kriitika peale. Miks see teema mind puudutas – sest otsapidi oli tegemist nii Läänemaa muuseumi juhtumiga, kui ka minu poolt pikalt aetud Eesti muuseumides paiknevate kirikuvarade teemaga. Uurin asja edasi.

Veel üks oluline esmaspäevane teema oli väga huvitav – see oli järelpärimistele vastamine sotsiaalministri poolt. Esitasin küsimuse ministrile ja minister ütles, et nad on arutanud haigekassa juhtidega, et need hooldushaiglad, mis on saanud hooldusravi arengukava alusel EL investeeringuid võiksid olla lülitatud haiglatevõrgu arengukavasse, selleks, et nad saaksid ka pikaajalisemad rahastamislepingud. Jutt puudutab väga selgelt meie haiglat (mis on haiglate arengukava haigla) ja samuti puudutab see jutt HNRKd (mis ei ole haiglate arengukava haigla). Väga huvitav.

Teine teema mida sotsiaalminister esmaspäeva ette kandis oli perearstinduse korraldamisest. Ja siin on asi ikka samal maal mis pool aastat tagasi. Härra minister - tsentraliseerimine ei ole lahendus kõikidele probleemidele. Olen sellest ükskord kirjutanud artikli lehte ja tuleb vist veel kirjutada. Palun väga, selgitage mulle keegi, kui Valgamaal on praegu puudu kolm perearsti, siis kuidas aitab asjale kaasa, et selle probleemiga tegeletaks Tallinnast, Tartust või siis teeb seda kohalik terviseameti spetsialist – kas see annaks parema tulemuse, kui maavanema korraldamise puhul? Sisulised puudujäägid on süsteemis – kaugustasu on liiga väike, erinevate vastuvõtukohtade pidamise osa perearsti rahastamises on liiga väike, asendussüsteem on korraldamata jne jne. Aga minister teatab, et võtame teema maavalitsuste käest ära – siis saab korda. Midagi ei saa korda, enne kui asjale sisuliselt lähenema hakatakse. Samuti on minister veendunud, et kõik see, mis puudutab kättesaadavust, ehk küsimust kuidas inimene perearsti juurde pääseb – see on kohaliku omavalitsuse probleem, sest kohalik omavalitsus korraldab omavalitsuse sisest transporti. Kas see ongi nii, et ministeerium soosib suurte perearstikeskuste rajamist ja omavalitsus lahendagu transpordiprobleem? Äkki siis annaks omavalitsustele juurde ressursse ja niipalju juurde, et siis vallad jõuaksid oma inimesi bussidega vedada sinna, kuhu riik kohtadelt põgenenud on … on see siis maakonna või regioonikeskus või suisa Tallinn. Aga ok, aitab esmaspäevast.

Teisipäev.
Istungil läks siis väga kenasti läbi naiste palgalõhe küsimus – eks see sotside teema oli. Muud asjad läksid nagu tavaliselt. Kõige rohkem kahju oli tegelikult keskerakonna eelnõust, millega nad lootsid säilitada Tšernobõli veteranide soodustused. Selle oleks võinud küll olla positiivse lahendusega eelnõu.

Teisipäeval asusin ette valmistama oma küsimust kolmapäevaseks infotunniks seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega – helistasin läbi endisi kolleege – maavanemaid. Tegelesin ka PRIA M3.1 suurprojektide programmi teemaga – helistasin Tartu ülikooli ja Maaülikooli inimestele ja arutasin nendega rahade jagamise põhimõtteid selles meetmes. Leppisin kokku, et järgmise nädala esmaspäeval lähen Tartusse asja üle nõu pidama.

Teisipäeval oli kolleegidega fraktsioonist pikk arupidamine eestkoste ja pärimisõiguse omavahelisest seosest. Proovisime selgust saada, kas pärimisõiguse seadmise seostamine eestkostest põhjendamatu loobumisega on õigustatud, proportsionaalne ja juriidiliselt võimalik. Keerulise küsimusega tegemist, tegeleme edasi.

Teisipäeval võttis riigikogu riigikaitsekomisjon vastu sõjaväearste Ameerikast… rääkisin komisjoni esimehe Raidmaga HNRK praegusest ja potentsiaalsest positsioonist lahinguväljal kannatada saanud sõjameeste ravimise struktuuris.

Kolmapäev.
Hommikul lugesin läbi REH-teenuse rahastamist puudutavad varasemad riigikontrolli auditid. Probleem on selles, et Eesti riik ei ravi piisavalt oma puuetega inimesi, õnnetuses kannatada saanud inimesi. Õigemini ei ravi neid pooltki nii palju kui oleks vaja. Rehabilitatsiooniteenusele eraldatavatest summadest suur osa kulub REH-kavade väljatöötamisele, neid kavasid aga ei viida ellu, sest raha ei ole. Nii see oli juba 2006, kui oli esimene audit, nii see oli 2007, kui tehti järelaudit – ja nii see on ka praegu. SDE ringsõitude raames oleme külastanud nii Kuresaare, kui Haapsalu REH teenuseid pakkuvaid asutusi – Kuressaare lastekodu, meie HNRK-d. Jutt on sama – midagi ei ole muutunud. REH teenus toob puudega või õnnetuses kannatada saanud inimese tagasi või lähemale iseseisvale toimetulemisele. Teenust rahastatakse aga c´a 30 – 40 % ulatuses. Kavatsen selle teemaga tegeleda süvendatult. Teema on oluline kogu Eestile, kuid ka otseselt seotud Haapsalu spetsiifikaga.

Kolmapäevases infotunnis esitasin oma küsimused majandusministrile seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega. Siin allpool siis asja point ehk mõte – mida ma küsisin ja mida minister vastas:
Kirjutasin suvel, et maakondlike bussidotatsioonide summat vähendatakse. Siis selline plaan tõesti oli ja see tegi maavalitsused väga kurvaks. Tänaseks on sellest vähendamistest loobutud ja summa jääb suuremale osale maakondadele samaks, mingite muutuste tulemusena ( mida ma täpselt ei tea) kogusumma peaks vist lausa tõusma 2,5%.
Esimesel pilgul paistab asi kena, kuid... Eelmise kolme - nelja aasta jooksul on korraldatud maakondades hulgaliselt avalikke hankeid, millede käigus sõlmitud lepingud uute vedajatega. Mõningatel juhtudel on läinud hanke tulemused riigi jaoks kallimaks, mõnedel juhtudel oluliselt odavamaks ( nagu Läänemaal näiteks). Igal juhul toimusid hanked ja uute lepingute sõlmimine vedajatega MKM ja maanteeameti hoolika järelevalve all - iga rida hankedokumentatsioonist ja uutest lepingutest oli kooskõlastatud. Uued lepingud näevad ka ette, et juhul, kui muutub tarbijahinnaindeks, kui tõuseb diiselkütte hind või tõusevad bussijuhtide palgad, siis on õigus vedajal saada rohkem raha, kui eelmisel aastal. Praegu on nii, et riik lubab vedude doteerimiseks sama palju raha (või pisut peale), samas - värskelt sõlmitud lepingute alusel peaks mõnedes maakondades (näiteks Pärnus) olema firmadele makstava summa tõus (samade liinikilomeetrite korral) lausa 10 - 12%. Seda asjaolu MKM praegu ignoreerib.
Õigemini - on ka teised lahendused, ehk siis ikkagi tuleb kas:
1. Tõsta piletihinda
2. Vähendada liinikilomeetreid ehk siis kärpida maakondlikke bussiliine.
Minister väidab, et ongi hulgaliselt vähetasuvaid liine, et liinivõrgud on korrastamata. Samas näiteks Saaremaal, Läänemaal, Pärnumaal on oluliselt liine kohendatud, viimastel aastatel kilomeetrite arvu vähendatud, võrke ümber kujundatud. Usun, et ka teises maakondades sama tööd tehtud. Tulemus - ees on ootamas hinnatõus, või kohalike bussiliinide kärpimine. Samuti väidab minister, et maavalitsused on viletsaid lepinguid sõlminud. Siiski oli tema oma meeskond ninapidi juures, kui hankeid tehti ja lepinguid sõlmiti.
Veel selgituseks: paar aastat tagasi võttis Eesti üle EL direktiivi, millega määratakse, et kui riik tellib avaliku teenuse, siis peab ta selle eest ka maksma õiglast hinda. See direktiiv lõi meie ühistranspordi doteerimise süsteemi pea peale. See tähendab - kui enne oli bussiliini majandamine firma mure - firma korjas piletiraha nii palju kui sai, taotles hinnatõusu kui vajadust nägi, sõlmis omavalitsustega lepinguid, et nood õpilasveo eest maksaksid ja selle osa mis puudu jäi - siis kauples riigiga dotatsiooni summa üle. Tulude kokkusaamine oli firma enda asi. Nüüd on aga asjad teist moodi. Hanke tulemusena määratakse kindlaks ühe kilomeetri bussiveo hind ja selle garanteerib firmale riik. Et piletitulu laekuks - on riigi mure ja et omavalitsused õpilasveo eest maksaksid - on ka riigi mure. Kulud riiklikule järelvalvele ja korraldamisele suurenesid mitmekordselt. Maavalitsused võtsid inimesi tööle, et järelvalvet teha. Eriti oluliseks muutus kohalik järelevalve ( piletikontroll, videokaamerad jms) ja läbirääkimised kohalike omavalitsustega. Samal ajal aga kavatseb mkm tsentraliseerida ühistranspordi korralduse - ehk siis võtta ÜTR korraldamise funktsiooni maavalitsustelt ära ja panna maanteeameti regionaalsetele keskustele. Igasse maakonda küll planeeritakse jätta üks spetsialisti tasemel töötaja, kuid kuidas uues situatsioonis see uus korraldus survele vastu peab - mina küll aru ei saa - ja ükski maavalitsus ka ei saa. Tundub, et MKM ise ka ei saa aru, sest teema on topanud terve aasta. Siiski on ütles minister mulle, et ÜTR seaduse muudatused on ministeeriumis ette valmistamisel.
Minu hinnang on - tsentraliseerimine ei ole lahendus igale hädale. Kui lepingud sõlmitakse, siis tuleb neid täita. Kui lepingute sõlmimise juures peetakse koheselt silmas perspektiivi, et igal aastal tuleb tõsta piletite hinda või kärpida liine - siis ei ole see jätkusuutlik poliitika maakonnasisese ühistranspordi tagamiseks.

Kolmapäeva õhtul saabus Eestisse Soome parlamendi Õiguskomisjon ja õhtu veetsin koos nendega ühisistungil, kus tutvustasime Soome värsketele parlamentääridele meie asjaajamist ja probleeme.

Neljapäeval
vestlesin pikalt HNRK juhatajaga ja leppisime kokku kohtumise. Vestlesin pikalt ka raudtee tasuvusuuringust Rein Riisaluga, leppisime kokku edasisi tegevusi. Istungil kuulasime Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna ettekannet. Et Eestist peaks saama innovatsiooni ja targa töö keskus jne. Et tuleb tegeleda inimvara juhtimisega – just talentide ja „ajude“ osas. Igati nõus. Küsisin temalt, et millise tööjõuga me seda teeme, kui meil on c´a 30% tööjõust tööturult eemal või eemaldumas… Ettekandja vastas, et pole hullu, saame hakkama… Minu arvamus on et ei saa ikka küll – kui lööme kokku töötud, varjatud töötud, need kes väljas töötavad ja need kes kavatsevad lähiajal välja tööle minna siis saamegi 30% Eesti tööealisest elanikkonnast. Vaat nii on lugu. Sotsiaalpoliitika, tööturupoliitika, regionaalpoliitika …– see kõik on eelduseks, et Eestist võiks saada kasvukeskus. Nii et – sotsist riigikogu liikmele tööd küll.

Neljapäeva õhtul sõitsin Viljandisse, kus toimus Balti Assamblee eelarvekomisjoni kokkusaamine (olen Balti Assamblee delegatsiooni liige). Tegevused ja arutelud algasid juba neljapäeva õhtul.

Reedel
toimus BA presiidiumi ja komisjoni ühisistung Viljandis. Vaatasime BA eelarve üksipulgi läbi. Õhtuks sain koju ja selgus et olin külmetunud. Laupäev olin põhiliselt pikali.

Pühapäeval hakkasin ette valmistama esmaspäevast esinemist EUHOFA INTERNATIONAL kongressil. Nimelt olin andnud lubaduse Pärnu turismitegijatele, et esinen ettekandega avaürituse raames esmaspäeva hommikul. Mis seal siis ikka – tegin endale selgeks, mis elukas see EUHOFA on – ja selgus et väga vahva asi on. Pühapäeva jäid ka telefonivestlused Lihula rahvaga koolide sulgemise teemal. Selles asjas on minu kommentaar selline, et omavalitsemise kuldreegel on, et arvesta kõiki asjaolusid ja räägi inimestega. Aga sellest juba järgmise nädala ülevaates.

Teise istungjärgu esimene nädal

2011-09-18T13:18:00.000-07:00

Siin paar päeva tagasi sain ühelt sõbralt riielda, et minu tegemistest on vähe kuulda. Pean pattu tunnistama - tal oli õigus küll - olen blogimise hooletusse jätnud. Proovin hakata seda viga parandama ja annan siin blogis ülevaateid minu möödunud töönädala huvitamatest teemadest, mis nädala jooksul käsitlusel on olnud.

Esimese töönädala esmaspäev läks koosolekute ja esimese istungi tähe all. Hommikul oli fraktsiooni istung. Juhtisin kolleegide tähelepanu ühele huvitavale teemale - riiklike teehoolduse aktsiaseltside ühendamistele. Meil on asi praegu nii, et osa teehooldusest maakondades on erastatud, osasid maakondi teenindavad riiklikud AS-id. Nüüd on olemas valitsuse otsus riiklikud ASid ühendada üheks suures, seal juures veel mitmeid huvitavaid nüansse seoses konkureerimisega teetööde turul. Vaatame kuidas riigi huvid selles protsessis tegelikult esindatud on.
Esmaspäeval siis veel õiguskomijoni istung, riigieelarve kontrolli komijoni istung ja esimene suure saali istung siis sellel istungjärgul. Õhtune lugemisvara oli riigimaja projekti käigus valminud kliendiküsitluse kokkuvõte.

Teisipäeva hommikul saime kolleegidega kokku ja arutasime meie REG-KOV toetusrühma järgmise istungi korraldamist. Järgmine korraline istung tuleb 26-ndal. Selleks korraks tekkis meil teema juba suvel - nimelt toimus 23.ndal augustil POLISe suveseminar. Esinesin seal ka ettekandega KOV aastal 2018, kuid põhiline oli see, et seal sai kokku lepitud, et koalitsioonilepingus lubatud kohalike omavalitsuse nõukoda luuakse riigikogu REG-KOV toetusrühma juurde. Teiseks lepiti kokku, et hakatakse üheskoos halduskorraldusliku reformi poole astuma, ja kohale ei jõuta hiljem, kui 2018. Mitte see tempo mulle meele järgi oleks, kuid parem ikka kui mitte midagi. Teisipäevane suure saali istung läks tavapäraselt - koalitsioon hääletas välja opositsiooni eelnõusid.

Teisipäeval sai ka koostatud ja saadetud põlluministrile järelpärimine seoses euroraha kasutamisega maaettevõtluse arendamiseks. Seal oli üks hea programm - maaelu mitmekesistamise suurprojektide programm - mis praeguseks aga otsas on. Küsisin minstri käest, kuidas jagamine läks. Mõte on aga selles, et kuna tegemist on atraktiivse programmiga, siis ehk saaks seda veel jätkata. Samuti on programmi hindamiskriteeriumid läänlaste suhtes diskrimineerivad, seda teemat peab ka veel vaatama.

Kolmapäeval päeval olin seotud matustega, mäe peale ei jõudnudki. Õhtul aga jõudsin Matsalu filmifestivali avamisele. Positiivne, mõnus ja vaba õhkkond, nagu ikka. Festival on täies jõus, filme palju, žürii auväärne. Rahvusvaheline, suur filmifestival - Lihulas, Läänemaal - on ikka uhke tunne küll. Hilja õhtul tegin kaitselliidu jaoks ühte presentatsiooni.

Neljapäeval oli hommikul oli suure saali istung, mis kujunes üpris lühikeseks. Arutusel oli ka sotside eelnõu - KOV-idele 15% teedeaktsiisist. Hea oli see, et eelnõu jäi menetlusse, halb on aga see, et kuulu järgi pole riigieelarve eelnõus 15% juttugi.

Pärast istungit lugesin KOVidest laekunud infot eestkoste seadmise kohta. Nimelt veel üks asi on laual - eeskoste seadmine KOVide poolt. Siin on kaks teemat - üks on eestkostest loobumine lähisugulaste poolt, teine teema on see, et uue perekonnaseadusega tuli eestkostjaks olemine KOVi kohustuseks - kui sugulasi pole või nad loobuvad, osadel KOVidel on sellega päris palju tegemist. Tegin fraktsiooni töötajate abiga omavalitsustele järelpärimise, nüüd sain vastused kätte. Järgmisel nädalal arutame kolleegidega fraktsioonist seda teemat.

Neljapäeval jõudsin veel ka Kaitseliidu pealike kogunemisele. Seal oli teemaks vabatahtlikud organisatsioonis. Päris huvitav arutelu oli. Hilja õhtuks sain koju, siis võtsin veel ette ja lugesin läbi lastekodu põlengu krim-asja lõpetamise määruse. ...Oma mõtteid ja tundeid seoses lastekodu põlenguga ei julge ja ei taha kirjeldadagi. Määruse lugemine tõi selle kõik nagu tuha alt välja jälle...

Reedel istungeid polnud. Päev kulus Haapsalus - Hommikul kulu käisime Risti vallavanemaga Haapsalus keskkonnaametis, rääkisime loodusharidusest Läänemaal, matkaradadest ja rabade eksponeerimisest. Lõuna ajal andsin ERRile intervjuu lastekodu põlenguga seoses.

Laupäeval Matsalu festivali lõpetamisele ei jõudnud. Kahju. Pühapäev - kodused toimetused (ülepinnaline pahteldamine :), meilidele vastamine, järgmise nädala planeerimine, käesoleva ülevaate kirjutamine.

Vaat selline nädal. Homme jälle esmaspäev. 2011 aasta teise istungjärgu teine töönädal.

Riigist ja ratturitest

2011-07-15T00:21:00.000-07:00

Mõtlesin hulk aega, et millised tunded mind seoses nende vabastatud ratturitega valdavad? Et kõigepealt jooksevad läbi mõtted, et ise süüdi ja ärgu ronigu jne. See on vaid aga korraks.

Tegelikult on nii, et inimesed teevad igasuguseid asju, kogu aeg. Sõidavad autoga, lendavad lennukiga, teevad langevarjuhüppeid, käivad matkamas siin ja seal, töötavad ehitusel ja metsalangetusel ... kõik on hirmus ohtlik. Tegelikult ongi nii, et inimesed on inimesed sellepärast, et nad teevad igasuguseid asju. Vaatavad küll, kuidas saavad, et midagi ei juhtuks, aga ikka juhtub. Ja kui midagi juhtub, siis peab kellelegi loota olema. Ja riik ongi sellepärast riik, et inimesele appi minna.

Mul oli ükskord selline kogemus, et Londoni - Stockholmi lennukis istus minu kõrval üks tiba üle keskea inglanna, kes rääkis, et sõidab..oli see Indoneesia vist. Et mehest lahus ja lapsed suured, palk norm. Igal aastal võtab mingi pikema reisi ette - metsikult, et maad ja rahvast näeks. Mina küsisin tema käest, et millele või kellele ta loodab nendel üksinda reisidel, kaugetel maadel. Juhatasin tema mõtet, et kergem vastata oleks ...et mis annab talle vajaliku turvatunde - perekond, jumal...vms. Tema vastas, et tema riik annab talle vajaliku turvatunde. Vaat nii. Praegu on erandolukorras ka Eesti riik ennast tõestanud, kui turvalisuse allikas. Kui nii saab olema ka igapäevases elus, siis on olemas vastus küsimusele - mis maa see on?

Näide riigikogu liikme suvest

2011-07-09T09:29:00.000-07:00

Et siis riigikogu ei puhka kunagi :) Külastasin 30.ndal juunil Lihula ja Hanila omavalitsusi, kus kohtusin ettevõtjate ja omavalitsusjuhtidega. Ringsõidu esimeseks peatuskohaks oli OÜ Parivere Tsehh. Firma omanik ja juhataja Holger Wachtmeister tutvustas mulle ettevõte tegevust ja ettevõtluse korraldamist takistavaid probleeme. Põhiliseks vestlusteemaks oli riigi ja ettevõtluse suhe, omanikuvastutus ja riiklik järelevalve ettevõtluse üle.

Teiseks kohtumiskohaks oli Lihula vallavalitsus, kus kohtusime Lihula valla juhtidega. Valla poolt osalesid kohtumisel vallavanem, volikogu esimees, valla haridus – kultuurinõunik ja Kasari kooli direktor. Lihula on Lõuna-Läänemaa pealinn, nii et teemasid oli mitmeid. Rääkisime hariduselu korraldamisest vallas, Lihula võimla ja staadioni renoveerimisest, bussijaama taastamisest, kergliiklusteede rajamisest, kaubanduse seisukorrast piirkonnas ja valla ettevõtete arenguperspektiividest. Kinnitasime üle Kasari õpilaskodu laiendamise vajaduse ja leppisime kokku, et otsime sellele üheskoos lahendusi.

Kolmandaks peatuseks oli Hanila vallamaja, kus saime kokku Hanila vallavanemaga. Siin oli põhiliseks teemaks ettevõtlus ja majandustegevus vallas. Erilise tähelepanu all olid Virtsu tööstusalad, Virtsu lähikonna kaevandused ja kaubasadama kasutamine. Vallavanem rõhutas ka Euroopa Liidu nn „kala-leader“ kalasadamate programmi olulisust rannikuvaldade edasises arengus. Kõne all olid ka tuuleparkide rajamisega seotud õiguslikud aspektid, Nehatu planeeritava kaevandusega seotud probleemid ja Virtsu liiklussõlme ümberehituse vajadus. Leppisime kokku Virtsu tööstuspiirkonna turustamiseks vajalike materjalide kogumise ja koondamise.

Visiidi kokkuvõtteks võiks öelda niimoodi : eelkõige on omavalitsustel kaks probleemi – rahastamise ja kohustuste mittevastavus ning ebastabiilne rahastamine. Ükski toetus või ühekordne investeering ei asenda süsteemset rahastamist. Omavalitsused seisavad oma inimeste ja nende eluolu eest. Omavalitsuste rahastamise stabiilsuses ja kohustustele vastavuses seisnebki oluline osa regionaalpoliitikast.

Regionaalpoliitika ja KOV-toetusrühma esimene proovikivi

2011-06-14T13:35:00.000-07:00

Esmaspäeval pidas oma teise kokkusaamise riigikogus moodustatud regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste toetusrühm. Koosolekul kõlas, nagu oleks tugirühma esimene proovikivi kohalikele omavalitsustele laekuva kütuseaktsiisi osa suurendamine järgmise aasta riigieelarves. Tegelikult on see esimene proovikivi juba käes ja selle nimi om maamaksu muutmise seadus.

Maamaksu muutmise seaduse menetlemine on ikka üks lõpmata kurb näide Eesti poliitikast. Saalis käib lahing valitsuserakondade ja Tallinna linnavalitsuse vahel. Kolleeg Sester räägib heast tahtest ja koduomanike toetamisest, kui puldis on Randpere, siis ei vaevuta isegi varjama, kuidas Eestis seadusloome tegelikult tõuke saab. See, et jutt on kõigi Eesti omavalitsuste iseseisvusest, ei näi koalitsiooni hulgast kedagi huvitavat.

Maamaks põhimõtteliselt on kohaliku omavalitsuse finantsautonoomia üks alustaladest. Maamaksu planeeritakse ja üksikisiku tulumaksu laekumist prognoositakse. Maamaks on stabiilne tuluallikas, sest maa hulk ei muutu ja maamaksu suurus ei muutu nii kiiresti, kui muutub omavalitsuses sissekirjutust omavate inimeste arv või sissetulek. Kohalikul omavalitsusel on võimalus anda maamaksusoodustust, kohalikul omavalitsusel on võimalus muuta maamaksu määra.

Asenduseks on pakutud näiteks üksikisiku tulumaksust laekuva protsendi tõusu. Kas IRL on küsinud Nõva ja Noarootsi juhtide käest, kas nood peavad üksikisiku tulumaksu usaldusväärseks asenduseks maamaksule. Kas Reformierakond on küsinud Lihula valla reformikatest juhtide käest, mida nemad asjast arvavad? Tõde on aga selles, et siis, kui tulumaks teeb üles-alla uperpalle, siis maamaksu laekumine on stabiilne ja sellega saab omavalitsus arvestada. Kuigi püsielanike arv võib väheneda, siis maaomandus püsib ja kuivõrd summad ei ole suured, siis need ka makstakse ära. Mida väiksem on omavalitsus, seda ebakindlam on tulumaksu laekumine omavalitsuse eelarvesse, sõltudes lausa üksikisikute elukoha valikust. Mida väiksem ja hõredamalt asustatum on vald, seda on suurem on maamaksu osakaal valla eelarves. Mida väiksem on vald, seda suurema osa omavalitsuse finantsautonoomiast moodustab maamaks.

Äsjaloodud regionaalpoliitika ja KOV töörühm peaks tegelema regionaapoliitikaga ja omavalitsuste toetamisega. Tugirühma nimi on selline. Meil pea nelikümmend liiget, koalitsioonist on enamus, suurem osa IRList. Neljapäeval saame siis näha, kas KOV-tugirühma liikmeks hakati moepärast, käsukorras, või oli meestel-naistel tõsi taga. Ükski saadik, kes omavalitsuste toimetuleku pärast mures on, selle seaduse poolt ei hääleta. Koduomanike toetamiseks aga võtaksime ette hoopis sooja, vee ja elektrihinna tõusu peatamise, ka eluasemelaenude intressid võiks rahule jätta. Nendest asjadest oleks juba tõesti kasu.

Maamaksu vabastus riigikogu saalis

2011-06-09T02:50:00.000-07:00

Tere raffas! Ma pole tükk aega blogisse kirjutanud. Riigikogu töörütm on üks väga huvitav asi - sellest kirjutan edaspidi. Nüüd ja edaspidi aga panen siia mõtteid ja killukesi minu tegemistest ja riigikogu tegemistest. Tegemist on siis siin blogis pigem poliitiku jutuga, nii nagu varasemalt kirjutasin siin rohkem maavanema tegemistest. FB proovin seevastu poliitikast puhta hoida.

Täna on pikk arutelu saalis maamaksu vabastamise teemal. Esitasin ettekandjale kaks küsimust - mõlemad küsimused ja nende vastused peegeldavad asja tegelikku sisulist külge.

Minu küsimus Sven Sesterile seoses maamaksuseaduse muutmise seadusega ehk koduomanike maamaksust vabastamisega:

Jürgen Ligi käsitledes Vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seadust on siinsamas saalis ütelnud: Makse tuleb siiski koguda ja sotsiaalkulutused rahastada kogutud maksudest!
Muudatusi seadusandlikus keskkonnas tuleb vaadata koosmõjus, seaduste koosmõjust koorub välja poliitika. Praegu on riigikogu menetluses seadus – maamaksuseaduse vabastamise seadus, mille algpõhjus – nagu ka peaminister on siinsamas tunnistanud – on Tallinna linna maamaks. Maapiirkonna elanikule kingib maamaksu vabastus sadakond eurot aastas. Samal ajal on menetluses seadus, mis võtab sellesama maapiirkonna elaniku tööandjatelt ära olulise konkurentsivõime tugimeetme ja tuhandeid eurosid aastas (kokku 30 milj Eur aastas). Mis teie arvate, kuidas need kaks seadust koosmõjus maapiirkonna elanikele mõjuvad ja mis on see poliitika mida sellised otsused kannavad?

Vastust ma ei saanud. Sester vastas, et tegemist ei ole Tallinna keskse seadusega.

Minu kommentaar – tegelikult on algusest peale teda, et küsimus on Tallinnas. Aga see ei ole minu probleem - (Tallinn on ilus linn, Nõmme seal hulgas), ega tegelik probleem. Probleem ei ole ka maamaksu vabastuses – muidugi on tore vähem makse maksta ja tõesti, Tallinna majaomanikel on ikka päris suur summa. Küsimus on selles, et iga kord, kui räägitakse sotsiaalteenuste kättesaavusest, siis vastus koalitsiooni poolt tuleb kohe - raha pole. Mis siis on maapiirkonna elanikele olulisem – kas pisuke maamaksu vabastus või töökoha olemasolu. Sada rubla tasku ja töölt lahti – kas see ongi koalitsiooni lahendus? Koalitsioon annab ühe käega pisku ja võtab teise käega tüki. See on halb.

Teine küsimus:
Kas te arutasite komisjoni ka käsitletava seaduse muutmisega kaasnevaid muid seadusmuudatusi. Näiteks tuleb seaduse rakendumise tagamiseks muuta rahvastikuregistri seadust. Kui suurt hulka ja milliseid seadusi käsitletav seadusmuudatus põhjustab?

Vastus: Käsitletav seaduse muutmine ei põhjusta ühegi teise seaduse muutmist.

Minu kommentaar: Praegu on rahvastukuregistri seaduse kohaselt võimalik registreerida elukohta ka asula täpsusega. Juhul, kui praegu tahetakse maamaksuvabastuse juures lähtuda registripõhisest elukohast, siis peab muutuma ka rahvastikuregistri seadus. KOV järelevalve rahvastikuregistri seaduse täitmise üle peab oluliselt tõusma. Siit omakorda aga vallandub terve laviin – rahvastikuregistri seadus on inimese elukohta määrav seadus. Praegu pole kellelgi aimu, mida see endaga kaasa toob.

Vastuseks Vanapaganale

2011-04-10T12:11:00.000-07:00

Vanapagan:

Kui teised maakonnad suutsid enda toetuseks eraldi rahastusprogrammid selle aja jooksul välja ajada, siis meie maakonnale piisas, et Läänemaa ilusad pildid rippusid kuu aega riigikogu seinal. "Siinjuures peab nii maavanem kui ka maavalitsus olema toetaja ja teenindaja, mitte suure juhi ja õpetaja rollis," ütles Suur enda avakõnes maavanemana alalehele Lääne Elu. Kunagi tähistas mõiste "Haapsalu maffia" Haapsalust pärit poliitikuid. Andres Lipstok, Toomas Vilosius, Heiki Kranich, ka Hannes Danilov ja Urmas Sukles olid toona need, kes talitasid Haapsalu edendamiseks aktiivselt riigi tasandil. "Minu unistus on sellesamane kooslus taastada," tunnistas Suur. Valdade ühinemisel on moraalsed kahjud suuremad kui materiaalne kasu. Altematiiviks on Suure sõnul omavalitsuste vabatahtlik koostöö. – kokkuvõttena ei kujunenud maavalitsusest ei teenindajat, ei poliitilise jõu koondajat, ei toonud ta ka ühtegi pädevat nägu maavalitsusse ega jõudnud valdade vabatahtliku koostöönigi. Kuid hea mees, kes lubabki, näe Luige Lauri ja Paltsu Juhani valimiseduks piisab õhupallide ja kondoomide jagamisestki......
www.laanlane.ee

No vat siis. Nende internetikommentaaridega on nii, et tavaliselt on tegemist lihtsalt kurja urisemisega ja enda vaimse tervise huvides tuleks need tähelepanuta jätta. Kuid samas jälle – kui kommentaatori kirja – ja väljendusoskus heal tasemel on, siis tundub, et tegemist on teadja ja normaalse inimesega – ja siis tahaks vastata, või vastu vaielda, kui nõus ei ole. Vastan siis värskes Läänlases ilmunud kommentaator Vanapagale siin – oma blogis.

Veel – vahemärkuseks - selle enda tehtust rääkimisega on ka kentsakas see lugu. Enda kiitmine pidi haisema – kõnekäänd selline. Ametnikuviha on üleüldiselt levinud nähtus ja nii ei suuda keegi teine inimene ametniku kiita ka – ei ole hea toon. Ametniku laitmine seevastu on jumalale meelepärane tegevus - ja et alati saab paremini, siis nagu on alati põhjust ka. Ametnik tavaliselt vastab vaikimisega – mis sa siin ikka õiendad. Ja pealegi – vaikimine lubab jääda filosoofiks. Kirjaoskajale inimesele ( seda ma Vanapaganast arvan) aga tekib tahtmine vastu vaielda.

Ma ei saa nõustuda Vanapagana kriitikaga – vähemalt suurema osaga sellest. Millised on need teiste maakondade eraldi rahastusprogrammid? Kas on olemas Raplamaa programm, Järvamaa programm vms? Jah, on olemas Setumaa programm, Virumaa programm tehti käesoleval aastal... Need on kultuuriministeeriumi all olevad programmid eraldi kultuuripiirkondade toetamiseks. Ja siia ritta lisandub järgmisel aastal ka Eestirootsi kultuuriprogramm – vähemalt juhul, kui kultuuriministeerium oma sõna peab. Ei ole võimalik luua Läänemaa programmi. Nagu ei olemas Raplamaa, või Saaremaa või Järvamaa programmi. On võimalik luua Kihnu ja Setu programm. Siseministeeriumi all on väikesaarte prorgamm ja kagu-eesti programm. Väikesaarte programmist saavad osa ka Vormsi ja Osmussaar. Ja nüüd siis Kultuurimisteeriumi juurde luuakse ka eestirootsi programm – ja seda mitte vaatamata, vaid tänu – muuhulgas - ka minu tegevusele. Ma ei tea, millele Vanapagan viitab, kui räägib teiste maakondade eraldi programmidest – kardan, et ta ei tea ise ka.

Tegelikult kujunes maavalitsusest just nimelt teenindaja, poliitiliste jõudude koondaja ja koostöö toetaja. Jah – ma ei jõudnud tuua ühtegi uut pädevat nägu maavalitsusse (siiski - saarevahid ja ÜTR-inspektorid - aga neid ei peeta silmas siinkohal) – minu tööajal kukkus eelarve kolinal, pidevate koondamiste tulemusena jäi 43 töökohast alles 27. Uue näo toomine jäi mul pooleli – enne minu äratulemist just koostasime ametijuhendit – maavanema õigus – ja majandusvaldkonna nõuniku jaoks. Aga vaadake - hoolimata sellest, et maavalitsuse eelarve vähenes 23% ja töötajaskond vähenes 30 % ei loobunud me ühestki funktsioonist. Maakondades on tavaline see, et ühistansporti korraldatakse läbi omavalitsuste moodustatud ühistranspordi keskuste, et maakondlikku infoportaali peab üleval omavalitsusliit, et maavalitsus on lihtsalt loobunud kultuuritöötajast – seadusest tulenevat kohustust enam pole jne.jne. Meie juures on need maavalitsuse tegevused. Omavalitsuste koostöö – et ma ei ole sellega tegelenud? Tere talv! Omavalitsusliidu koospüsimise toetamine mitte väga ammu – oli ka üks maavanema tegevustest ja muuseas – edukas. Selleks, et minna veel sügavamale vabatahtlikult koostööle – et omavalitsused koondaksid oma eelarvetest rohkem kui need paar protsenti, mis praegu? 10%? 20%? Selleks on vaja teistsugust halduskorraldust – näiteks teise tasandi omavalitsust – või siis omavalitsusliidule avalik-õiguslikku staatust.

Poliitiliste jõudude koondamine? Ma kutsusin poliitiliste erakondade esindajaid, tippametnikke, ettevõtjaid kokku, kokkusaamised toimusid Haapsalus ja Tallinnas. Koostööd tegin siin Haapsalu linnavalitsusega. Viimasel korral toimus kokkusaamine Tallinnas, oli päris palju osalejaid. Tutvustasime maakonnale olulisi projekte, Sukles rääkis linnaasjadest. Korraldamisel oli ka järgmine kohtumine, see aga jäi ära – ja mitte minu tegematajätmise tõttu. Loodan, et traditsioon jätkub. Kas toimus poliitiliste jõudude ühinemine – võib olla mitte, kuid kui seda kokkusaamiste traditsiooni jätkata, siis igatahes on see maakonnale pigem toeks, kui takistuseks.

Vaat nii on lood. Jõudu ja edu maakonnale ja maavalitsusele, Vanapaganale ka.

Neeme Suur SDE nr 401

2011-02-20T00:45:00.000-08:00

Eestis elab 650 000 tööealist inimest. Nendest ca 100 tuhat inimest on töötud (registreeritud ja varjatud töötus kokku) ja 112 tuhat inimest töötab on viimase viie aasta jooksul välismaal tööl käinud ja 77 000 on praegu teinud ettevalmistusi välismaale tööle minekuks. Kas sellest teadmisest on vähe? Eestil on vaja uut algust.

Teie ise otsustate, kelle Toompeale saadate!
Kas teate, et inimesed pääsevad riigikokku kolmel viisil.
Esimene viis on isikumandaat – selleks on Läänemaa – Hiiumaa – Saaremaa kandidaadil vaja c´a 6000 häält. Isikumandaat ei sõltu isiku asukohast nimekirjas vaid häälte arvust.
Teine viis on ringkonnamandaat. Meie valimisringkonnas on kuus mandaati. Juhul, kui erakond saab kamba peale kokku c´a 4700 häält, on üks mandaat erakonnal käes. Selle saab endale see kandidaat, kes sai kõige rohkem hääli. Ringkonnamandaatide jagamine ka ei sõltu inimese kohast valimisnimekirjas, vaid häälte arvust. Suurem osa riigikogu liikmetest valitakse just ringkonnamandaadiga.
Kolmas viis on kompensatsioonimandaat. Mittejaguvad kohad jaotatakse erakondade vahel ja need lähevad kandidaatidele, kes on üldnimekirjas eespool. Nii pääseb riigikogusse ligi paarkümmend kandidaati. Valija otsustab, mitte nimekirja positsioon!

Valige inimene kes on kohalik!
Kui te tahate, et teie poolt valitud saadikut ka pärast valimisi kohata, kui tahate, et ta tõesti hooliks Läänemaa rahvast, siis hääletage Läänemaa inimese poolt! Valige inimene, kes on osa kogukonnast. Eks satub ta ikka poodi! Eks käib ta rahvatantsuga esinemas või kaitseliidu õppusel. Tema lapsed käivad kohalikus koolis või lasteaias. Käib ta Lihulas laadal ja Haapsalu lossiplatsil kontserdil. Teie saadiku kodu peab olema Läänemaal.

Valige inimene, kellel on kogemusi ja pealehakkamist!
Kui te tahate, et teie saadik ei hõljuks taevastes kõrgustes, ei ülbitseks kõnepuldist, siis valige saadik, kes on kohapealt tulnud, kes teab inimeste elu ja olemist. Kui tahate, et teie saadik ka maakonna kaitseks välja astuks, siis valige keegi, kes on seda ka varem teinud. Hea oleks, kui teie saadikul oleks aimu riigi toimimisest, et tal oleks arvestatav kogemus ka kohaliku omavalitsuse juhtimises ja töökogemus maakonnast.

Minu nimi on Neeme Suur
Olen 42 aastane. Sündisin ja kasvasin Lihulas, elan Ristil. Olen õppinud Luual metsandust ja lõpetanud Eesti Maaülikooli. Olen abielus, abikaasa töötab Läänemaa Haiglas kiirabiõena. Abikaasa on pärit Kuressaarest. Meie peres on kolm last, kaks on juba täiskasvanud aga pisitüdruk on alles viiene.
Minu töö Läänemaal algas Piirsalu metskonnas metsavahina. Kuus aastat töötasin Risti vallavanemana, viis aastat Läänemaa Arenduskeskuse juhatajana. Alates 2008 aasta kevadest olen Lääne maavanem. Töö on võimaldanud mul aktiivselt osaleda paljudes Läänemaal toimunud arengutes – alates Haapsalu Kutsehariduskeskuse rajamisest ja Promenaadi rekonstrueerimisest kuni Rooslepa kabeli taastamise ja Nõva asfaltee rajamiseni.
Minu põhiliseks hobiks on Kaitseliit, mille liige olen alates 1992 aastast. Praegu olen Lääne maleva pealiku abi ja Kaitseliidu keskjuhatuse liige. Tantsin ka rahvatantsu ja peotantsu, mängin akordionit ja harrastan võrkpalli.

Olen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige ja kandideerin riigikogu valimistel nr 401 all. Sotsiaaldemokraadid on üks vähestest erakondadest Eestis, mis püsib ideaalil, mitte suurettevõtjate toetusel või vankumatu liidri ainuvõimul.
Minu juhtlause riigikogus on:

KOGU EESTI PEAB ELAMA!
Kandideerin riigikogusse, sest näen, et suudaksin Toompeal palju ära teha Läänemaa heaks. Usun, et riiki on võimalik juhtida ausalt ja avatult. Töötades maavanemana näen iga päev oma töös, kuivõrd vajab Eesti uut algust. Riik on vaja uuesti pöörata näoga oma rahva poole.

Minu eesmärgid riigikogus:
MAJANDUS MAALE
o Tugevam riigi tugi töökohtade loomisele, seda just väljaspool suuri linnaregioone;
KÕIK LASTE HEAKS
o Igale lapsele lasteaiakoht
o Tasuta põhi – ja keskharidus– ja seda päriselt
TÕHUS TRANSPORT
o Transpordiühenduste arendamine keskuste ja tagamaade vahel
OMAVALITSUSED JA MAAKONNAD TAGASI KAARDILE
o Omavalitsuste ja maakondade toetamine ja tugevdamine, nii eelarve kui otsustusõiguse osas.

Intervjuu

2011-02-20T00:22:00.000-08:00

1. Neeme Suur - riigikogu kandidaat nr 401. Osalesite ümarlaual "Eesti kasvuvisoon 2018". Pareerides selle ümarlaua tunnuslauset, siis mille eest seismise võtate Riigikogus oma südameasjaks, et Läänemaa oleks aastal 2018 Eestis edukas, aga koduselt armas?

Selleks, et Läänemaa oleks nii edukas, koduselt armas, peab Läänemaale mahtuma nii traditsioonilist, töökohti pakkuvat tööstust – ja ettevõtlust, kui ka maastikku ja maaelu säilitavat maamajandust. Ei saa loota ainult turismile. Traditsioonilise majandustegevuse arendamiseks pakuvad meile võimalusi juba olemasolevad tööstusalad aga samuti ka riigi poolt tehtud investeeringud sadamatesse ja teedesse – näiteks Virtsu sadamasse. Rumal oleks need investeeringud kasutamat jätta. Ristil ja Paliveres, Taeblas ja Uuemõisas, Haapsalus ja Kiltsis, Lihulas ja Virtsus on olemas kõik eeldused tööstuse arendamiseks ja traditsiooniliste töökohtade loomiseks. Tuuleparkide arendamise asemel peame edendama hoopis bioenergeetikat. Lihula katlamaja on meile heaks eeskujuks. Küttes heina, põhku, roogu ja võsa saame põllud puhtaks ja toad soojaks. Samas jällegi meie suured looduskaitsealad vajavad hoidmist, nende baasil on võimalik arendada loodusturismi ja käsitöönduslikku väikeettevõtlust. Haapsalu on maakonna keskuseks, tervisemajandus ja loomemajandus ning kultuuriturism on siin meie uhkuseks ja õieks. Koduselt armsaks teeb Läänemaa ka traditsioonide hoidmine – olgu see siis Lihula lilltikand või siis rannarootsi kultuuri hoidmine ja arendamine.
Südameasjaks riigikogus võtan kindlasti majandustegevuse toetamise maapiirkondades. Riigi praegune toetuspakett maapiirkondade ettevõtlusele on liiga vähene ja nõrk. Kindlasti jätkan ka raudtee teemat – oleme juba üpris kaugele jõudnud oma eesmärgile pürgimisel ja seda suunda ei tohi katki jätta. Seisan ka riigikogus mustkattega teede rajamise eest Läänemaal. Virtsu sadama-ala kasutamine piirkonna edendamiseks, Haapsalu puulaevasadam ja palju muid teemasid jäävad jätkuvalt minu lauale. Jätkan rannarootsi kultuurile soodsama keskkonna loomisega.

2. Maal viibitakse küll meeleldi ajutiselt, kuid seal ei taheta elada. Inimesed koonduvad suuremate linnade ümber, maaelanike arv aga üha väheneb. Kõik teavad seda, selle vastu on rakendatud erinevaid meetmeid, kuid siiani ei ole sellele tendentsile suudetud piiri panna. Kas on olemas mingi imerohi, mis paneks ettevõtjaid maale töökohti looma, inimesi põllumajandusega tegelema ning oma lapsi maal üles kasvatama?

See imerohi on riigi tõsine suhtumine regionaalpoliitikasse. See paljuräägitud regionaalpoliitika ei seisne mitte ainult valdade liitmises – lahutamises, vaid eelkõige hoopis majanduselu suunamises ja teenuste kättesaadavuse tagamises. Olgu need vallad kuidas on, kui töökohta ja töölkäimisvõimalust pole, siis pole maal ka elu. Vaevalt, et nüüd inimesed just põllumajandusega tegelema sööstavad aga tasuv töökoht lähedases suuremas asulas oleks üks võimalus. Oluline on hea tee ja ühistransport. Võimalik on ka tõesti maamajandusega tegelda – siis on oluline riigi tugi esmase investeeringu teostamiseks, tootearendamiseks ja turundamiseks ning samuti tugi ühistegevuse arendamisele – valdkond, mis on seni päris vaeslapse rollis olnud. Lasteaiakoht ja algkool kodu lähedal ja kvaliteetne põhikool normaalses kauguses – ka need on eeldused maaelu säilimiseks. Ka maakonnahaiglate säilimine on oluline regionaalpoliitiline meede.

3. Mis seob sind Saaremaa ja Hiiumaaga?
Saaremaaga seob mind kõigepealt minu enda pere. Abikaasa on Saaremaalt, Kuressaarest pärit, Juuno ja Tiiu Jalaka tütar. Hiiumaal on mul palju sõpru ja tuttavaid, kooli – ja töökaaslasi. Saarlastel ja hiidlastel on samasugused mured, kui kõigil. Lisaks muule on neil veel transpordiprobleem. Ühest otsast on praamiliiklus armas ja omane, kuid teisest otsast vajutab pitseri saarel elamisele, eriti aga ettevõtlusega tegelemisele. Mina arvan, et kõige suuremat regionaalpoliitilist mõju annaksid asukohast tulenevad maksuerisused. Kui tööjõumaksud oleksid saartel ja ääremaadel madalamad, tööjõud selle läbi ettevõtjale odavam, siis oleks rohkem ettevõtjaid ka linnast välja kolimas koos oma tootmisega.
Arvan, et saarte peal mõjub eriti valusalt maakonna taseme nõrgenemine. See Pärnu alla käimine on ikka üks väga veider asi, nii Saaremaa, kui Hiiumaa puhul. Mina seisan selle eest, et maakonnad jälle oma jõu ja õiguse tagasi saaksid. Saarlastel ja hiidlastel tuleb lasta ise omi asju ajada ja neile abiks olla seal kus vaja – siis lähevad saartel asjad ka oma paika.

4. Milliseid küsimusi sulle kõige sagedamini esitatakse seoses kandideerimisega riigikogusse?

Üks kõige sagedam küsimus mulle on, et kas ma ikka pääsen riigikkogusse, oma neljandalt positsioonilt kohalikus nimekirjas. Inimesed lihtsalt ei tea, kuidas valituks saadakse. Kõige sagedasem viis riigikogusse pääsemisel on ringkonnamandaat ja selle saamine sõltub häälte arvust, mitte positsioonist nimekirjas. Nii et – juhul, kui inimesed nii arvavad ja minu poolt hääletavad, siis on see täiesti reaalne eesmärk.
Teine sagedasem küsimus mulle on, et kas jätad oma tegevused pooleli. Inimesed, kes mind tunnevad, need teavad – ma ei jäta kunagi midagi pooleli. Tegutsen ka riigikogus edasi Läänemaa, aga ka Saaremaa ja Hiiumaa ja terve Eesti äärealade ellujäämise huvides. Riigikogus on paremad võimalused maakondae huvide kaitsmiseks. Minu põhimõte on – Kogu Eesti Peab Elama – ja riigikogus saan selle eesmärgi täitmisele jõuliselt kaasa aidata.

Uus algus - kogu Eestile

2011-02-20T00:17:00.000-08:00

Uus algus – kogu Eestile!

Neeme Suur : kogu Eesti peab elama
Head läänlased! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna programm on käesolevatel valmistel pühendatud eelkõige riigi püsimajäämiseks vajalike muudatuste tegemisele. Lühidalt kokku võttes on SDE programm pühendatud lastele ja lastega peredele, haridusele, töötaja kaitsele, majanduse toetamisele, transpordile, riigi tasakaalustatud arengule ning õiglasele maksustamisele. Sotsid suudavad ja tahavad luua Eestile uue alguse!

Eesti elu on juba päris kaua läinud isevoolu teed. Tulemused on statistikast teada. Eestis 680 000 tööealist inimest. Nendest c´a 60 000 on registreeritud töötud, 40 000 on varjatud töötud, 112 tuhat inimest on viimase viie aasta jooksul välismaal tööl käinud ja 77 000 on praegu teinud ettevalmistusi välismaale tööle minekuks. Ligi veerand Eesti tööjõulisest elanikkonnast on kohalikust majandusest välja tõrjutud. Pooled omavalitsustest on ääremaalised. Elanike arv tõuseb vaid Harjumaal ja Tartumaal. Need on faktid, mida ei saa eirata.

Lapsed, töö, transport ja kohalik initsiatiiv
Lahendusi on mitmeid ja SDE programm on põhjalik – toon siinkohal välja need, mida ise kõige olulisemaks pean.
Esimene oluline samm on majanduse toetamine. Raudteede arendamine, piiriületuse hõlbustamine Eesti ja Venemaa vahel, loomemajanduse ja energeetika arendamine ja FIEde maksustamise lihtsustamine on vaid mõned meetmed. Muu hulgas – vabastame töötajate koolituseks ja tervisekaitseks tehtud kulutused.erisoodustusmaksust.
Teine oluline samm on perede ja laste suunal. Kavatseme kolmekordistada lastetoetuse, tagada igale lapsele lasteaiakoha ning tasuta hariduse kuni gümnaasiumi lõpuni.
Kolmas oluline samm on omavalitsuste ja maakondade toetamine ja tugevdamine. Kõigepealt tahame taastada omavalitsuste tulubaasi 2008 aasta tasemel, suurendada tasandusfondi mahtu ning eraldada 15% kütuseaktsiisist kohalike teede korrashoiuks. Pikemas perspektiivis näeme ette maakondliku omavalitsustasandi loomist.

Avatud ühiskond – tee arengutele
Inimeste, omavalitsuste ja ametkondade sulgemine kitsastesse, ilma ressursside ja initsiatiivita “torudesse” – nii väikese ühiskonna jaoks kui Eesti see ei tööta. Eesti peab olema avatud ühiskond ja kasutama igat mõistlikku initisatiivi. Koostöö peab tuginema seadustele, mitte olema mingi protest valitseva olukorra vastu. Sotsiaaldemokraadid seisavad avatud ühiskonna eest. Kuskohast SDE programmi elluviimiseks raha võetakse – selleks lugege SDE kodukalt peatükki õiglasest maksustamisest. Ja veel lisaks - et Läänemaalt valitud saadik seisab oma maakonna huvide eest – see on iseenesest mõistetav.

Valimised

2011-02-20T00:14:00.000-08:00

Sotsiaaldemokraadid ütlevad: kogu Eesti peab elama!

Hea Läänemaa elanik! Käes on riigikogu valimiste aeg. Sinul on nüüd võimalus anda hinnang riigikogu ja valitsuse senisele tegevusele ning teha oma valik – valik mis mõjutab kõigi inimeste elu järgmiste aastate jooksul.
Kuidas on võimalik, et mitmete praeguste juhtivpoliitikute arvates ei ole masu olnudki? Kuidas on võimalik öelda, et need kes on töötud on ise selles süüdi ja et välismaale tööle minek ongi tore? Ometigi kuulete selliseid mõtteavaldusi pea igal nädalal meie tänaste riigiisade suust. Eestis elab 650 000 tööealist inimest. Nendest ca 100 tuhat inimest on töötud (registreeritud ja varjatud töötus kokku) ja 112 tuhat inimest töötab on viimase viie aasta jooksul välismaal tööl käinud ja 77 000 on praegu teinud ettevalmistusi välismaale tööle minekuks. Maakondades rahvaarv suureneb ainult Harjumaal ja Tartumaal, kõigist teistes elanke arv väheneb. Inimesed on meie riigi kõige suurem vara ja sellest ei ole praegune poliitika aru saanud.
Kuhu näitab sinu valimiskompass?
Kas elad maapiirkonnas või väikeasulas – Kullamaal, või Koluveres, Lihulas või Liivil, Martnas või Metskülas? Siis on sinu parim valik sotsid! Erakondadest on vaid sotsidel programmis tugev regionaalpoliitika osa. Väikeasulate toetamine, maamajanduse arendamine ja ühistranspordi tugevdamine on ainsad teed, kuidas kohalik elu alles jätta. 15% kütuseaktsiisist peab minema kohalikele teedele!
Kas oled talupidaja, tööline, teenistuja või väikeettevõtja? Kas sinu töötasu on Eesti keskmisest madalam või ulatub napilt keskmiseni? Ise oma kätega teenid perele elatist? Siis oled sina sotside valija! Sotsid kehtestavad õiglase tulumaksu. Sotsid vähendavad toiduainete käibemaksu 5%ni. Sotsid muudavad FIE-de maksustamise korra õiglaseks ja talutavaks, toetavad maamajandust, töölisi ja väikeettevõtjaid!
Kas sinu perre on lapsi tulemas, lasteaeda või kooli minemas? Siis oled sotside valija! Sotsid käivitavad uuesti lasteaedade programmi ja tagavad tasuta hariduse kuni keskkooli lõpuni. Kas sinu pere on tavaline Eesti pere Kullamaa vallas? Siis näitab sinu valimiskompass sotsiaaldemokraatide peale!
Peale selle – sotside hulgast sul on keda valida! Sotsiaaldemokraate Läänemaal esindavad kohalikud inimesed, kes tunnevad olusid ja inimeste probleeme. Nad on seni seisnud kohaliku elu arengu eest ja teevad seda ka edaspidi! Nad elavad Läänemaal, jäävad siia ja seisavad riigikogus maakonna huvide eest! Sa tunned ja tead neid!

Neeme Suur nr 401 Lääne maavanem

Südameasjaks riigikogus võtan kindlasti majandustegevuse toetamise maapiirkondades. Kogu Eesti peab elama!

Karjäär

2011-02-20T00:12:00.000-08:00

Kirjutasin HWG ajalehte sellise artikli - äkki keegi tagab veel lugeda :)

Noor inimene! Oled sa mõtelnud, et mida tähendab karjäär sinu jaoks? Kas see on parima palgaga töökoht? Lõputu tõus ametiredelil? Või mis siis?
Tõenäoliselt on karjäär midagi hoopis muud. Üks normaalne elutee ei tohiks ju inimest viia sohu või tupikusse – karjeristidega aga nii tihti juhtub. Tegelikult on karjäär teadmine oma elutee kulgemisest. Teadmine sellest, kuidas ma tahan läbi elu minna – mida või keda tahan enda ees kohata ja mida tahan endast maha jätta. Karjäär on valikute jada. Karjäär on aus vastus küsimustele – kes ma olen, mida ma tahan, mida ma teen ja kuidas ma teistega suhtlen.
Eks algab oma tee valik hommikul vannitoas – vahtides peeglisse, suu hambapastat täis, küsides endalt – kelleks tahan saada? Kes mulle vastu vaatab? Isikuomadused määravad suures osas meie edasise elutee. Öeldud on, et edust moodustab 90% töö ja 10% anne. Kuid...kas ikka on mõttekas endale kõigest hingest selga toppida riiet, mis selga ei mahu? Või valida pigem riietus, mis mulle sobib ja milles ma ennast mugavalt tunnen? Süüa teevad paljud, kuulsaid kokki on vähe? Miks nii? Sest head kokad teevad oma tööd loominguliselt ja kirega – need omadused aga ei ole õpitavad – need on küll arendatavad, kui peavad tulema inimesest seestpoolt.
Lisaks isikuomadustele on oluline aspekt veel tahe ja pealehakkamine. Mina tahan - nii egoistlik ja nii vajalik lause! Tahan saavutada midagi! Tahan ehitada midagi, mis alles jääb? Kui inimene on tahtetu... jah teda on siis võimalik sundida...hirmutada: jääd nälga sindrinahk, jääd rumalaks, naiseks või meheks sind keegi endale ei taha ja teist sugupoolt näed ainult arvutist või FasionTV-st. Kuid tegelikult on nii, et inimesed harjuvad ära hirmutamisega ja ei karda enam. Ma ei tahagi, mulle pole vajagi, ma ei saa hakkama – need on õpitud abituse hoiakud, mis meie elutee kraavi kisuvad. Inimene peab ise kõndima – kättpidi vedamine on võimalik, aga see on väsitav ja toimib ainult lühikese aja jooksul. Kui tahad edasi jõuda, siis pead seda ise tahtma.
Eriti tore poiss või tüdruk on selline, kes on tark, väljendab ka valmisolekut, kui ühtegi asja ette ei võta. Seda, milleks te võimelised olete, saab hinnata ainult teie tegude järgi! Kui tahad muusikat teha, siis otsi raha, osta kitarr, hangi tuurivihik ja õpi kitarri mängima. Kannata ära valu ja villid sõrmeotstes – see läheb mööda. Kui sa seda kõike ei tee, siis piirdub sinu muusikukarjäär netist allatõmbamisega ja kujutlemisega, kui vahva sa ise laval oleks. Noore inimesena on tükk aega võimalik hoogu võtta, teeselda oskamist, teeselda tahtmist ja pealehakkamist – kuid kui ei järgne reaalseid tegusid, siis sa avastad ennast üksi toast ja keegi ei kuula enam sinu heietusi, et võiks bändi teha. Õpi mingit valdkonda eriti hästi, tee muusikat, tee sporti, tegele kunstiga, tee õpilasfirmas äri, käi linde vaatlemas ja õpi nende ladinakeelsed nimed pähe –no mida iganes. See kes teeb – see on tegija.
Läbi elutee ei lähe keegi üksinda. Teistega arvestamist on vaja igal hetkel – ka selleks, et sul võiks olla perekond, et saaksid tänavaliikluses autojuhina osaleda. Inimene elab sõltuvuses teistest inimestest ja teised inimesed sõltuvad temast. Mida kõrgemale ronid ametialasel karjääriredelil, seda rohkem on neid kellest sina sõltud ja kes sinust sõltuvad. Kui sa just ei planeeri endale üksiku inimese üksikut elu pisikeses üksikus toas, kus keegi sind ei näe ja sinust puudust ei tunne. Aga see oleks üks väga kurb lahendus.
Edukas elutee –see on head ja sinuga ühte moodi mõtlevad inimesed sinu ümber, mõnus pereelu, rahuldust pakkuv töö, meeldiv hobi ja midagi, mis sinust maha jääb – olgu siis laulud, lapsed või lapitekid, istutatud puud või betoonist pargipingid. See ongi sinu karjäär. Minu enda puhul on tööalane tegevus mind viinud metsavahist maavanemaks. See aga ei ole aga peamine. Peamine on – hooli inimestest enda ümber, hooli oma kodust ja jäta endast jälg!

Maavanema toimetamistest 2010

2010-12-31T03:06:00.000-08:00

Tihti on inimeste huulil küsimus, et mis on maavanema töö, millega ta igapäevaselt tegeleb. Proovisin üles lugeda tegevused 2010 ja panna kirja pealkirjadest ja mõnest täpsustavast märkusest koosneva koondi. Tegevused on erineva aja – ja jõukuluga. Mõnele asjale kulutad päevi, mõnda asja lihtsalt hoiad meeles ja võtad jutuks vajalikus kohas. Siiski on kõik allpooltoodud teemad ja tegevused maavanema töökalendris sees olnud ja nendele on kulutatud ametniku aega ja maksumaksja raha. Palun tähelepanu pöörata asjaolule, et et tegemist on maavanema, mitte maavalitsuse tegemistega. Kui paneksin siia ka maavalitsuse tegemised tervikuna siis saaks nimekiri tõesti väga pikk.
Juhul, kui kedagi huvitab täpsemalt mõne tegevuse sisu, siis saan pikemalt seletada.

Ehk siis – vastuseks küsimusele, et mida maavanem 2010 aastal tegi?

Koostöö organisatsioonide ja asutuste vahel
- Koostöö arendamine EELK-ga – laialdane koostöö, regulaarsed kohtumised ja ühistegevused – näiteks ühine taotlus Ridala kiriku katuse renoveerimiseks, erinevate maakondlike ürituste korraldamine jms. Osalesin piibli ettelugemises.Viimane kohtumine oli 10 detsembril.
- Haapsalu ja Läänemaa sõprade seltsi tegevuse algatamine ja korraldamine – kohtumiste algatamine ja kokkukutsumine. Eelmisel aastal oli esimene, kevadel oli teine, pidi kolmas ka tulema sügisel, aga linna palvel jäi ära. Planeerime uut järgmisel kevadel.
- Osalemine omavalitsusliidu istungitel, maakonna ühistegevuste toetamine omavalitsusliidu tegevuskavas – regulaarne osalemine istungitel, teemade hoolikas jälgimine, vajadusel sisendi andmine. Igakuine ja pidev tegevus.
- Omavalitsusliidu püsimise toetamine – mitmed kohtumised ja vestlused. Eelmisel sügisel ja sellel kevadel.
- Teadmispõhise juhtimise toetamine, Lets nõukogu töös osalemine – koostöö kolledži ja Letsiga. Letsi nõukogu töös osalemine. Letsile sisendi andmine –milliseid uuringuid ja projekte. Viimatised tegevused tegevuskava ja eelarvega olid nüüd detsembris. Minu palvel lülitati LETSi tegevuskavasse maakonna tööjõuuuring. Rändeuuringu tutvustamisel osalemine.
- LAK nõukogu töös osalemine. LAK tegevuse toetamine. Regulaarsed kohtumised, tegevuskava ja eelarve koostamisel osalemine, erinevad arutelud. Omavalitsusliidu tellimuse täpsustamise toetamine - olid eraldi nõupidamised.
- Regulaarsed kohtumised riigiasutustega – info vahetamine, igakuised koosolekud
- Teiste riigiasutustega sideme hoimine – juubeliüritustel osalemine, kohtumised regiooni juhtidega jms
- Riigimaja loomise algatamine, projekti juhtimine. Alates 2008 kevadest tegevus, alguses küsitlus, 2009 aastal kontseptsiooni koostamine ja viimine VV istungile, nüüd TOF projekt Läänemaa mudeli loomiseks. Igapäevane tegevus projekti elluviimiseks.
- Haapsalu linnavalitsusega koostöö koordineerimine – kohtumised linnapeaga ja aselinnapeadega.
- Lihula valla eelarve teema – osalemine kohtumisel rahandusministeeriumis koos vallavanemaga.
- Kullamaa valla arengukonverents – osalemine, artikli kirjutamine.
- Risti vallaga koostöö Marimetsa rabaraja teemal – sai kokku lepitud ja toimus arutelu keskkonnaametiga, MSSiga ja vallaga Marimetsa rabaraja edasise tuleviku üle.

Kriisireguleerimine
- Osmussaare kriisiolukorra lahendamine aasta alguses. Koostöö erinevate ametkondadega , Noarootsi vallaga ja keskkonnaametiga.
- Maakondliku kriisikomisjoni töös hoidmine – Eestis on peale hädaolukorra seaduse muutmist jäänud kaks maakondlikku kriisikomisjon – Läänemaal ja Saaremaal. Viimane kriiskomisjoni istung oli 13 dets.
- Informatsiooni kogumine ja vahendamine lumetormide ajal.
- Omavalitsuste kriisikomisjonide moodustamise toetamine - ülevaadete andmine ja meeldetuletused kohalikele omavalitsustele.
- Regionaalse kriisikomisjoni töös osalemine – minu poolt tõstatatud teemad: väikesaarte kiirabiteenuse osutamine, kuivendusvõrkude seisukord kevadiste üleujutuste vältimiseks, oht kortermajade küttest väljalangemiseks, pikaajalise elektrikatkestuse oht.

Sotsiaalvaldkond
- Läänemaa Abikassa tegevuse algatamine ja korraldamine. Algatus eelmisel aastal, nüüd pidev ja igakuine tegevus – juhatuse ja nõukogu koosolekud, koostöölepingu sõlmimine Rannarootsi keskusega, ettevõtetele rahataotluste teksti koostamine, koduka loomise korraldamine, annetuskasti tellimine ja paigaldamine, propageerimine, annetajate otsimine jms.
- Valede valikute projekti algatamine. Minu poolt mõte ja lähteülesanne.
- Koluvere Hooldekodu püsimajäämise kaitsmine – mitmed kohtumised olid.
- HNRK tegevuse toetamine – käisin välja mõtte militaarvalkonnas rehabilitatsiooniteenuse pakkumiseks, korraldasin kohtumise KaMin esindajatega.
- Sotsiaaltöö konverentsil osalemine, parima sotsiaaltöötaja tunnustamine. Konverentsi jätkuna - kontakt Jaak Pihlakaga, puuetega inimestega seotud problemaatikaga kurssi viimine.
- Safe Community teema – kohtumised ja arutelud esindajatega Rootsist, arutelud Leegiga, üritus, dokumentide allkirjastamine, jätkutegevused.
- Tervisetoa teema – algatamine, mitmed kohtumised võimalike partneritega – projekti ellukutsumine. Leek toimetab.
- Pensionäride suvepäevad – üritusel osalemine, sõnavõtt.

Haridusvaldkond
- Vidruka toetamine - õpilaskodu ehitamise toetamine, kooli püsimajäämise toetamine – suhtemine direktori ja haridusmin esindajatega, ettekanded Vidrukal ja mujal.
- Haapsalu Sanatoorse Internaatkooli ravisuuna toetamine – suhtlemine direktori ja haridusmin esindajatega.
- Noarootsi õpilaskodu investeeringute kaitsmine – vestluses haridusmin esindajatega, toetuskirja andmine jms.
- LLÜG loomise toetamine – riigikaitse suuna algatamine, asjaliste kokku viimine kaitseministeeriumiga, osalemine kohtumisel haridusministriga jms.
- Haridusvõrgustiku komisjoni loomine, töös osalemine – mitmeid arutelusid maakonna haridusvõrgustiku üle, kohtmised HTM asekantsleriga jne
- Ettekannete tegemine haridusfoorumitel – mitmeid aasta jooksul.
- Tagasi kooli projektis osalemine – andsin tunde Lihulas, Kasaril ja Ristil.
- Majandusõpe toetamine Läänemaa koolides – mitmed arutelud koos LAKiga – kuidas hoida tegevusi üleval ja toimimas – LAKi ajast pärit tegevussuund.
- Loodushariduse toetamine Läänemaa koolides - pigem tähelepanu suund, kui aktiivne tegevus praegu. Omal ajal LAKis sai algatatud koolide koostööd selles osas ja toetatud teemat, praegu rohkem jälgimisel. Praegu on olnud mitmel korral jutuks erinevate asjaosalistega. Hariduskoostöö temaatika on üldse keeruline. Vajaks teise tasandi omavalitsust.
- Kolledži kompetentsikeskuse rajamisel osalemine – idee algsel arendamisel oli päris aktiivne osalemine. Tõin sisse koostöö HNRK-ga. 2010 aastal rohkem suhtlemine – vestlused arendajatega, kursishoidmine ja jälgimine – kolledž toimetab ise ja väga hästi.
- HKHK nõukogu töös osalemine, HKHK toetamine. Regulaarsed kohtumised, erinevad arutelud, juubeliüritusel osalemine, artikli kirjutamine.
- Kolledži nõukogu töös osalemine, kolledzi toetamine – erinevate dokumentide läbivaatamine, sisendi andmine.
- Haridustöötajate ja õppurite tunnustamine – tunnustamisüritustel osalemine
- Palivere kooli juubelil osalemine

Kultuurivaldkonnas
- Kultuuri arengukava koostamise toetamine – maavalitsuse tööplaanis hoidmine, erinevad vestlused, arengukava vormistamise abistamine.
- Rannarootsi kultuuriprogrammi loomise taotlemine aastaks 2012 –mitmed tihedad kontaktid kultuuriminsteeriumiga, algatuskoosoleku kokkukutsumine
- Rannarootsi kirikute vallasvarade toomine kodukirikutele lähemale – sellisel (süstemaatilisel) kujul tegevuse algatamine ja korraldamine, moodustasime koos EELK, KultMiniga ja RR kultuurinõukogu ja SOVga töögrupi, suvel Olavipäeval kirjutasime alla eelkokkuleppele, nüüd valmistame ette inventuuri ja põhikokkuleppe allkirjastamist. Viimane kohtumine oli 06. detsembril.
- Läänemaa muuseumi nõukogu tegevuses osalemine – 2010 enne skandaali oli üks korraline nõupidamine, skandaali käigus saatsime ministeeriumile kirja ja palusime nõukogu kaasamist, hiljem olen teinud ettepanekuid nõukogu kokkukutsumiseks, nüüd arvatakse mv-de esindajad nõukogudest välja.
- Raamatukogunduse toetamine – arengukava arutelu keskraamatukogu juhtidega, osalemine raamatukogude juhatajate kohtumisel.
- Koolinoorte tantsu – ja laulupidu 2011 – komisjoni töös osalmine – regulaarsed kohtumised ja arutelud.
- Maakondlike kultuuriürituste korraldamise toetamine, osalemine – mitmed osalemised korraldustoimkondade töös. Üritustel osalemine – vähegi viitsijad, Vabadussõda, vabariigi aastapäev, küüditamiste mälestuspäevad, võidupüha jne jne.
- Kultuuritegijate tunnustamine – kultuuripärli preemia jms.
- Olavipäeva tähistamine Vormsil – ettevamistavates tegevustes osalemine, üritusel osalemine.

Spordivaldkonnas
- Palivere TTSK arendamise toetamine – Varasemalt LAKis olin kogu käsitluse sünni juures, nüüd toimetavad juba tükk aega Ülle Lass ja Mati Kallemets. 2010 aastal kohtumine Eesti Terviserajad esindajatega, mitmeid kohtumisi EASi esindajatega PKT rahastamistaotluse toetamiseks.
- Risti ja Lihula staadionite arengute jälgimine – vestlused vallajuhtidega
- Haapsalu universaalhalli rajamisel Kaitseliidu osaluse tagamine (keldrisse rajatav lasketiir).
- Läänemaa Purjespordi Klubi kutsel Optimisti klassi meistrivõistlustel osalemine - muu hulgas viisin ennast kurssi laste purjespordi tegevuse problemaatikaga
- Läänemaa Spordiliidu tegevuse jälgimine – arutelud juhtimise ja rahastamise üle Ülle Lassiga, seisukoha andmine uue tegevusjuhi valimisel.
- Parimate sportlaste tunnustamine – tunnustamisürituse korraldamises osalemine, üritusel osalemine.

Majandusvaldkonnas
- Eesti Maaviljeluse Instituudiga koostöölepingu sõlmimine - kohtumised juhtidega, lepingu ettevalmistamine, osalemine üritusel, lepingu allkirjastamine, ühisele projektile garantiikirja andmaine.
- Tuule-energeetika planeeringu algatamisel osalemine, objekti täpsustamine. Kippus käest ära minema (ehk siis muutuma liiga piiravaks ettevõtliku algatuse suhtes), kutsusin maavanemad kokku, võtsime otsused vastu ja läheme teemaga edasi.
- Üleriigiline planeering 2030+ - tutvustamisüritusel osalemine, sisendi andmine, maakonna ja Lääne regiooni positsioon kaitsmine planeeringus.
- Bio-energeetika teema toetamine – teema hoidmine LAKi tegevuskavas, LAKi tegevuste toetamine, algatuskoosolekul osalemine jne.
- Lõuna-Läänemaal ettevõtjatega kohtumine. Eesmärgiks Lõuna-Läänemaa ettevõtluse arendamine ja toetamine. Selle raames Lihula ja Hanila valla tööjõu analüüsi algatamine. Proovisin murda müüti, et meil ei ole tööjõudu. Enda arust õnnestus.
- Virtsu sadam, Esivere ja Kurevere dolomiidikaevandus – arenguperspektiivi otsimine .. jätkuks 2009 aastal alustatud tegevusele – vestlused LAKi ja TTÜ esindajatega;
- Loodusturismi , kui majandusvaldkonna toetamine - teema käsitlemine loodusturismi seminaril Matsalus, teema toomine riigikogu kultuuri – ja keskkonnakomisjoniga kohtumisele.
- Loomemajanduse toetamine – mitmed arutelud arendajatega loomekeskuse arenguperspektiividest ja lahenditest.
- Ettevõtjate koostöö toetamine, tunnustamine – ettevõtluspäeval osalemine, tunnustamisürituse planeerimine, korraldamises osalemine, osalemine.
- Raudtee taastamise teema – regulaarsed kohtumised nii projekti nõukogu, kui MKM esindajatega, ettekanded üritustel, juubeliüritused, sisendi andmine TTA-sse ja projekti tegevustesse.
- Ühistranspordi teema – osalemine hankekomisjoni töös, hilisem tihe suhtlus erinevate asjalistega, teenuse parendamise, liinivõrgu parendamise, omavalitsuste poolse rahastamise, bussijaama toimimise jms teemadel.
- Lihula krematooriumi rajamise toetamine – kohtumine arendajatega, vestlused vallajuhtidega.
- Martna krematoorium – maavanema seisukoha andmine, vastuseks kohalike elanike pöördumisele.
- Haapsalu linna transiitkoridori probleemiga tegelemine – materjalidega kurssi viimine, teema käsitlemine kohtumistel MKM ja maanteeameti esindajatega, ettekande koostamine riigikogu majanduskomisjonile.
- Lääne Värava projekt – osalemine PKT taotluse koostamises, projekti tutvustamine erinevatele ametnikele minsteeriumidele, riigikogu saadikutele, kohtumised Risti valla, EASis ja erapartneritega.
- Lääne Regionaalse maanteeametiga kontakti hoidmine – mitmed kohtumised regiooni juhtidega – sisendite andmine mustkattega teede planeerimiseks jne.
- Kiltsi lennuvälja kasutusele võtmise toetamine – nõupidamised LAKiga, linnaga ja Kaitseliiduga.
- MKMiga tiheda sideme hoidmine – osalemine partnerluspäeval, kohtumised esindajatega.
- Puulaevaseltsi tegevuste toetamine – arutelud Schönbergiga ja linnapeaga

Tervishoiu valdkond
- Vormsi perearsti koha täitmine – arutelud maakonna arstiga võimaluste üle
- Perearstindusega kursis olemine – ülevaatlikud arutelud maakonna arstiga.
- Rannarootsi Keskuse apteegi toetamine – andsime toetuskirja, tundub, et ei toiminud :(

Kodanikuühiskonna toetamine
- Kodanikuühiskonna konverentsil osalemine, ettekanne
- Eesti 2018 visiooni ümarlaual osalemine Kullamaal, ajurünnak
- Sädeinimeste tunnustamisüritusel osalemine, tunnustamine
- Naiskodukaitse lipp ja sünnipäev – üritusel osalemine

Maakonna maine tõstmine, maakonna tutvustamine
- Mainekoja istungitel osalemine
- Läänemaa päev Tartus – algatamine, korraldamisel ja elluviimisel aktiivne osalemine.
- Läänemaa kuu riigikogus – algatamine, korraldamisel ja elluviimisel aktiivne osalemine – tõin sisse vajalikud teemad (regionaalpoliitika, looduskaitse ja inimese suhe, rannarootsi kultuur, transpordi infrastruktuur), kaasasin omavalitsuste liidu, valmistasin ette kaks ettekannet – transpordi ja regionaalpoliitika teemal.
- Läänemaa osalemine Mardilaadal – otsuse ettevalmistamine, Mardilaadale tutvumiskäigu tegemine, teema tutvustamine omavalitsuste liidule.

Maakonna arengustrateegia hoidmine
- Maakonna arengustrateegia uuendamisel aktiivne osalemine – arutelud, vestlused, kirjalik töö, 4 strateegiapäeva projekti seminaridel osalemine, arenduskoja istungite ettevalmistamisel osalemine, istungitel osalemine.

Lisaks veel:
- Aruandlus andmine ministeeriumile
- Ministri regulaarsetel nõupäevadel osalemine
- Maavalistuse sisesed rutiinsed tegevused
- Kesk-Läänemere programmi seirekomitee tegevuses osalemine – koosolek siseministeeriumis, regulaarne meilivahetus
- Prantsuse suursaatkonnaga kontakti hoidmine – rahvuspüha tähistamisel osalemine, esimene kontakt tuli sealtpoolt, on mõte majandussidemete arendamiseks.
- OECD intervjuu – kohaliku demokraatia areng Eestis
- Virtsu ja Uuemõisa lasteaedade avamisüritustel osalemine
- Presidendi kohtumine maavanemate ja omavalitsusjuhtidega Tallinnas

Riigikaitse
- Osalemine Kaitseliidu keskjuhatuse töös – regulaarne, kaks korda kuus.

Tõenäoliselt unustasin midagi ära ...

Haapsalu bussijaamast

2010-12-17T03:44:00.000-08:00

Eelmisel nädalal ilmus Lääne Elus artikkel Haapsalu bussijaama teemal. Artikli ja ja ka ajalehe juhtkirja kokkuvõte oli, et bussijaam on Haapsalus hingusele läinud. Nii see siiski ei ole. Annan siinkohal ülevaate Haapsalu bussijaama tegevuste korraldamisest ja sellega seotud probleemidest.

Kui maavalitsus asus korraldama riigihanget maakonna siseste bussivedude korraldamiseks, siis ei unustatud ära ka bussijaama. Maavalitsus sõlmis juba eelmise aasta septembris Haapsalu linnavalitsusega koostöölepingu, milles lepiti kokku, et Haapsalu linnavalitsus võimaldab bussijaama pidamist Raudtee 2 aadressil ning sõlmib omakorda hanke võitjaga lepingu. Hanke võitja kohustuseks seati muu hulgas ka bussijaama opereerimine koostöös linnavalitsusega. Praegu on olemas eelleping linnavalitsuse ja MK-Reis-X OÜ vahel, põhileping on sõlmimisel.

Haapsalu bussijaam töötab. Haapsalu Raudteemuuseum, kui raudteejaama hoone haldaja, hoiab lahti, köetud ja korras bussijaama ootesaali. Ootesaal on avatud igapäevaselt 07.00 - 18.00, seda ka nädalavahetustel. Ootesaalis on üleval bussiinfo stend, bussiinfot saab vaadata ka puutetundlikult ekraanilt. N.ö piletikassa ruumis paikneb MK-Reis-X OÜ kontor, kust saab ka küsida infot ja osta pileteid maakonna sisestele liinidele. Ootseaalis on ka WC kasutamise võimalus. MK-Reis-X töötaja annab ka telefoni teel infot. Bussiinfo hankimiseks on võimalik kasutada ka üleriiklike infotelefonide ja interneti abi.

Lahendamist vajavateks küsimusteks praegu on kirjaliku info kättesaadavus väljaspool ootesaali, telefoni-info arusaadavus ja kättesaadavus, kommertsliinidele piletite eelmüügi võimalus ning ootesaali lahtioleku aegade pikkus.

Tänaseks hetkeks on toimunud kaks kohtumist, kus on bussijaama toimimist arutatud. Esmaspäeval, 13. detsembril 2010 kutsusin maavalitsusse Haapsalu linnavalitsuse ja Läänemaa Raudteemuuseumi esindajad, et koos arutada Haapsalu Raudteejaamas asuva bussijaamaga seonduvat. Kolmapäeval, 15. detsembril toimus kohtumine Lääne maavalitsuse, Haapsalu linnavalitsuse ja MK-Reis-X juhtide vahel.

Kohtumistel lepiti kokku kirjaliku informatsiooni kättesaadavuse parendamine. Ootesaalist välja, ootepaviljoni vahetusse lähedusse paigutatakse veel üks infotahvel, kus on kajastatud aktuaalne bussiinfo ning infotelefonid - seejuures ka kommertsliinide infotelefonid. Bussipeatused varustatakse peatuse numbritega. Infotelefonide osas teavitatakse elanikkonda, milliselt telefonilt infot saab, vastavad numbrid pannakse üles ootesaali, välisele infotahvlile ning antakse ka telefoniraamatutesse.

Kohtumistel arutati ka ootesaali lahtioleku aegu. Lahtioleku aeg sõltub ühelt poolt vajadusest, teiselt poolt aga rahalistest võimalustest. Saal on lahti hommikul seitsmest õhtul kuueni ja see traditsioon on välja kujunenenud aegade jooksul lähtudes vajadusest. Samas väljub mõni buss ka hommikul enne seitset ja peale kuute õhtul ning kõne alla võiks tulla ootesaali lahtiolekuaja pikendamine. Linnavalitsusel on õigus kehtestada bussijaama rahaliste vajaduste katmiseks bussijaama hooldustasu kõigile bussijaama kasutavatele bussifirmadele, seal hulgas ka kommertsliinidele. Seni seda õigust linnavalitsus veel rakendanud pole, kuid nüüd lepiti kokku, et linnavalitsus kehtestab hooldustasu. Laekuvate vahendite arvelt on võimalik bussijaama tegevust parandada ja vajadusel ka ootesaali lahtioleku aega pikendada.

Kõige keerukamateks teemadeks osutusid Cargobussi teenuse paiknemine bussijaamas ning kommertliinide piletite eelmüük. Cargobuss võib paikneda seal, kus firma otstarbekamaks peab. Kommertsliinidele saab pileteid eelmüügina osta interneti kaudu ja firmad ei ole kohustatud kohtadel eelmüüki korraldama. Kohtumistel tõdeti, et on vajalik läbirääkimiste jätkamine mõlemas suunas.

Lõpuks tänan head sõpra Kristjanit, kes FB-s minu tähelepanu bussijaama teemale juhtis. LE reageering oli ka täiesti asjakohane – kuigi jah, surmakuulutus oli siiski vist pisut enneaegne. Peale lepingu sõlmimist on maavalitsusel olnud hulgaliselt tegemist uue hankelepingu n.ö käimajooksmisega. Kohtumised bussifirma esindajatega on üpris sagedased. Bussijaama tema oli meil ka vaateväljas, kuid ilma utsitamiseta oleksid lahendused sündinud tõenäoliselt pikema aja jooksul, kui see praegu toimub.

Haapsalu koolid ja maailmavaade

2010-12-15T10:24:00.000-08:00

FB arutluse jätkuks...liiga pikaks oleks läinud seal...
Mina arvan, et Haapsalu koolid ei ole parteipoliitilise või maailmavaatelise väitluse teema. Maailmavaate põhjal väitleme maksupoliitika või regionaalpoliitika teemal. Kui aga jutt on linna koolivõrgust, siis on tegemist kohaliku haridusvõrguga ja siis peavad asjaosalised oma etnilise, usulise või poliitilise kuuluvuse kus see ja teine jätma ja parima lahendi ühes koos välja töötama. 2013/14 õa on 10. klassi astujaid maakonnas 135 ehk 4 klassikomplekti (34 õpilast klassis) või 5 (30 õpilast klassis). Jagame need nüüd meie kuue gümnaasiumi (täisk gümn on ka, aga seda ei arvesta) vahele ära ja vaatame, palju jagub. Võtame arvesse, et Noarootsis ja Kullamaal käib väljast rahvast ja osa /loe - poole/ peaks ka HKHK jaoks jätma. Kohapeal peame oma koolivõrgu kujundama selliseks, et me olukorraga toime tuleme. Maailmavaatelised valikud tulevad mängu siis , kui valime strateegiat terve riigi jaoks, ehk kuidas me sellest jamast välja saame. Kui vaated paigas ja valikud õiged, siis saamegi välja - nii paarikümne järgneva aastaga.
Mina leian praeguses olukorras, et gümnaasiumide ühendamine ja riigigümna loomine on ainuõige samm Haapsalu poolt. Ja maailmavaatelisest seisukohast - ilma tõhusa regionaalpoliitikata ei ole meil varsti sinna ka kedagi panna.

Vidruka ja HSI-k tulevikust

2010-12-06T23:54:00.000-08:00

Lugesin tänast LE-d ning seal olnud artiklit Haapsalu Sanatoorse ja Vidruka teemal. Näen suurt probleemi selles, et HSIs ravisuuna osakaal väheneb. Mida vähem on HSIs raviteenuseid ja med-personali, seda väiksem on HSI spetsiifiline nišš vabariiklikul haridusturul ja seda suurem surve sinna suunata lihtsalt õpiraskustega või kerge vaimupuudega lapsi. Ja omakorda - seda segasem on Vidruka tulevik.
Haapsalu on suuteline pakkuma kvaliteetset raviteenust HNRK ja loodava kompetentsikeskuse toel nii meie SPA-de, kui ka HSI kaudu ja seda kogu riiki (ja HNRK ja SPA-de osas ka lähivälismaad) silmas pidades. Vidruka aga peaks tegelema just õpiraskustega, kergema või raskema vaimupuudega lastega ja seda just oma maakonda või naabermaakondi silmas pidades. Nii oleks mõlemal haridusturul olemas oma koht ja klientuur.
Koolide liitmist ma siiski oma ideeks nimetada ei saa. Kahju, et Lehtele selline mulje minu ettekandest Vidrukal jäi. See mõte on käinud läbi vestlustest haridusministeeriumi esindajatega. minu seisukoht siinkohal on, et kui kooli omanik (HTM) tahab koole liita, siis mis seal ikka. Ka ühe koolina on võimalik tegutseda kahel õppekohal. Mõlemal koolil on praegu tugev juhtkond, kahepeale saaks nad ikka väga tugeva meeskonna ja keegi nende hulgast tööta küll ei jääks. Oluline on aga HSI-s ravisuuna säilimine ja tugevdamine ja mõlema kooli säilimine õppekohana.

Maakonna hoidjatest

2010-10-24T13:06:00.000-07:00

Eelmisel reedel, nimelt meie Arenduskoja järgselt jõudis mulle kohale, et neid, keda see Maakonna ( meelega kirjutasin suure tähega) asi tegelikult ja sügavalt huvitab, on ikka väga kerge üles lugeda. Kas just näppudel, kuid kui näpud ja varbad kokku lugeda, siis saab küll arvu täis. Ok, võib-olla pole asi nii hull. Tegelikult on palju (lausa suurel hulgal - lausa sadu) inimesi, kes on väga head omal alal või omal territooriumil ja niimoodi hoiavad ka Maakonda ülal. Ma räägin pigem inimestest, kes peaksid teenima traagelniitidena või siis lausa õmblustena selle sotsiaal-majanduslik- territoriaalse lapiteki erinevate osade vahel. OK. Inimlikul tasemel saan ma aru inimeste hirmudest ja probleemidest ja jõuvarude piiratusest, kuid ...Ma ise kardan, et sellel hetkel, kui me lõpetame endale maakonnana eesmärkide püsitamise, siis sellel hetkel jätame me maakonna inimesed ka ilma lootusest, et need kunagi saavutatakse...

Selle hetkel, kui kui me lõpetame käitumise Maakonnana - mitte inertsist ja harjumusest ja totakast pealsunnitud kohustusest, vaid hoides endas sihikindlat Maakondlikku hoiakut - ja seda mitmete poliitiliste suundumuste kiuste, mitte - tänu, - siis sellel hetkel vajume me kohalike ja globaalsete tõmbetuulte sohu. Äravajumise tulemuseks on aga see, et meie igapäevane elukeskkond muundub tundmatuseni - ehk siis ääremaastumine süveneb, linnastumine kiireneb, rahvuslik kogutoodang toodetakse kitsastes linnapiirkondades, ülejäänud territoorium on rekreatiivne ja etnograafiline enklaav, milles küll meelsasti ajutiselt viibitakse, kuid ei elata. Ehk siis - viidates inimgeograafide hinnangutele - Läänemaal saab elama 15 000, mitte 27, 28 ega 25 000 inimest. Küsige endalt - head inimesed - milline on siis meie kooli - ja ühistranspordi võrgustik? Kas te ise siis elate Läänemaal või külastate maakonda nostalgilistel hetketel?

Tegelikult aga asjad ei lähe nii hullusti, nagu ennustatud. On mitmeid asjaolusid, millega on rahvastiku protsesside juures keeruline arvestada. Üks nendest on identiteedi siduv roll ja olulisus. Inimese sotsiaalne isikus püsib mina-pildil, see omakorda identiteedil ja see omakorda on tihedalt seotud füüsilise keskkonnaga. Juhul, kui ei juhtu olulist katastroofi, siis eelistavad inimesed jääda sinna, kus nad ka varem olid. Ehk siis - on väga tõenäoline, et Läänemaa elanike arv ei lange nii madalale, kui võiks ennustada praegust trendijoont aina pikendades. Teine ennustamatu asjaolu on aga üksikisikute mõju sootsiumile. Need, kes on endale võtnud (koos)hoidja rolli või positsiooni, need peavad seda rolli ka täitma ja positsiooni õigustama. Kui tervikut ja terviku olulisust tajutakse, kui kõik tükid seisvad hästi ja tihedalt koos, siis on selline kooslus suuteline kannatama oluliselt suuremat survet, kui nõrgalt sidustatud kooslus.

Tahaksin soovida palju jõudu ja meelekindlust inimestele, kelle tegevusest sõltub Maakonna tulevik. Ärge kartke. Ja veel - isetust ja eesmärgile pühendumist. Küsime nõu ja anname nõu. Küsime abi ja anname abi. Mina kuskile kolida ei kavatse ja igal juhul töötan selle nimel, et minu lastel ka kolimiseks põhjust poleks.

Palun vabandust, kui tekst liiga pateetiline sai. Teinekord on selline tuju. See läheb mööda.

Kas Eesti riigis on regionaalpoliitika

2010-09-22T01:56:00.000-07:00

Vastuseks Ülla küsimusele Facebookis:

Eesti riigis on kindlasti olemas regionaalpoliitiika. On olemas kahte viisi regionaalpoliitikat - üks on suunatud keskuse tugevdamisele, teine on suunatud ääremaade ja keskustest välja jäävate alade tugevdamisele. Selle esimese näiteks on avaliku halduse kiire ja laiaulatuslik tsentraliseerimine, omavalitsusliku tasandi hoidmine nõrgana, maakondliku ja regionaalse (loe: Pärnu) tasandi nõrgendamine. Teise - tasakaalustava suuna näiteks võib tuua erinevad rahastamisprotsendid PRIA maaelu mitmekesistamise meetmetes - linnalähistele 40%, kaugematele 50 ja veel kaugematele 60% PRIA tuge, LEADER meetme, või siis selle, et mitmed EL programmid ei ole Tallinna jaoks kättesaadavad. Ka mitmed investeeringud traspordi infrasse on olnud keskusest välja suunatud regionaalpoliitika näiteks, ja näiteks ühistranspordi dotatsioonid jms. Siiski peab tõdema, et tsentrisse suunatud poliitika on jõulisem ja mõjusam, selle kiidavad heaks ka meie tuntumad majandusgeograafid, kes ütlevad, et väljaspool keskust nagunii midagi ei arene, puudub ressurss ja kompetents. Keskusest välja suunatud poliitikat on pigem vähe ja tema mõju on pigem nõrk.
Nõrga regionaalpoliitika kiuste areneda ja ellu jääda saab vaid väga tugev ja ühtne kogukond. See käib nii maakonna, kui ka valla ja eriti väikesaare kohta. Kohalikus koostöös, arusaamade ühtsuses ja ning koostööle tuginevas ettevõtluses on kohalike kogukondade arengu võti. Kahjuks Vormsil pole tugevat ja ühtset kogukonda. Vormsil on kaks võimalust - kas taotleda reservaadi staatust ja paluda riigil kinni maksta kõik elu-oluga seotud vajadused (lisaks veel praegustele toetustele) või siis asuda üheskoos saare majandust arendama. Esimese võimaluse jõustumine on vähetõenäoline. Teine võimalus nõuab saarerahva ühtset hingamist. Praegu jõuavad maavanemani kahjuks vaid vormsilaste pöördumised, kus palutakse maavanemat takistada turismi arendamist, kuna turismi areng võib kaasa tuua vaikuse ja rahu rikkumist. Kardan, et kui asi samal viisil edasi läheb, siis läheb saarel veel vaiksemaks ja rahulikumaks. Kas Vormsist saab elav ja arenev saar, või muuseum-saar või reservaat-saar, see on paraku kõige rohkem kohalike inimeste endi kätes - vähemalt niikaua, kuni meie regionaalpoliitka on selline, nagu ülal kirjeldasin. Helistasin kohe vallavanemale, kui kuulsin kaupluse sulgemisest ja sain teada, et nad tegelevad kauplusauto organiseerimisega saarele ajutise lahendusena ning uue kaupmehe leidmisega. Jõudu vallavalitsusele ja saarerahvale.

Läänemaa maine loojad ja hoidjad

2010-09-19T01:13:00.000-07:00

Laupäeval toimus Läänemaal kaks suurepärast üritust - Purjetamise maakondlikud meistrivõistlused Optimist klassis (42 paati merel) ja Matsalu loodusfilmide festivali lõpetamine. Niivõrd vahvaid asju tehakse maakonnas, et lausa hingest võtab kinni. See optikate regatt - poisid ja tüdrukud lausa möllasid ja hullasid mere peal enne starti... ja vaba, muhe, kodune ja rahvusvaheline õhkkond Lihulas... Seda kõike tasus kogeda.
Huvitav on nende ürituste juures veel see, et mõlemad ettevõtmised (MAFF ja HPsK) püsivad tegelikult entusiasmil. On küll toetatud, kuid sisendist suurema osa moodustab vabatahtlikkus. Ja samas on tegemist Läänemaa n.ö vapialadega, või siis kuidas öeldagi keerulisemalt...piirkonnaspetsiifiliste ettevõtmistega, osaga Läänemaa kaubamärgist, imagost. Samamoodi viib Marika Mann meie loodusturismi edukalt välisturule jne jne. Tiit Mesila oma meeskonnaga, Priit Rüütel ja teised Haapsalu purjespordikooli asjalised, Marika Mann ja paljud teised - suur tänu teile Läänemaa maine loomise ja hoidmise eest!

Euroopa Liidu rahale võidujooks

2010-08-18T22:59:00.001-07:00

Teisipäeval läks siis lahti kõigi aegade suurim võidujooks eurorahadele, mille peaauhinnaks on rahastamisotsus Piirkondade Konkurentsivõime Tugevdamise meetmest (PKT). Ma ei ole küll teinud väga täpset statistikat, kuid aiman, et tegemist on seni kõige suurema konkurentsiga taotlusvooruga avatud taotluste reas - ehk siis - taotlejate ülikõrge huvi terves riigis, vaba taotlusvoor ( ehk siis - mitte eelnevalt kokkulepitud nimekiri) palju taotlusi ja vähe raha. PKT programm oli ette nähtud turismi külastuskeskuste loomiseks ja tööstusalade arendamiseks avalike investeeringute abil. Programmi tegi huvitaks taotleva summa lubatud suurus (kuni 50 milj krooni), 15% omarahastamise määr ning küllaltki lai taotlejate ring (nii omavalitsused MTÜD, SA-d jne). Teisipäeval sulgus siis viimane taotlusvoor - järgmist enam ei tule - programm on otsas. Järgmine sarnane võib tulla järgmisel planeerimisperioodil - peale 2013. Sellele viimasele taotlusvoorule tekkis teadaolevalt vähemalt kümnekordne ületaotlemine, räägitakse ka kuni 20X ületaotlemisest. Programmis oli viimaseks taotlusvooruks raha c´a 200 milj eek, taotlusi aga vähemalt 2 mld (või isegi - kuluaarides räägitult - kuni 5 mlrd) eest. Läänemaalt läks välja kuus taotlust, kogumahus 79 milj krooni. Läänemaa on seni PKT-st küllaltki hästi raha saanud. Rooslepa kabeli taastamine, jalgrattatee rajamine raudteetammile, piiskopilinnuse arendamise viimane etapp, Iloni Imedemaa rajamine ning samuti Promenaadi rekonstrueerimine - loetelud projektid on rahastatud samast programmist. Kuidas läheb meil nüüd, kus konkurents aegade kõrgeim ja omavahel konkureerivad suurte külastuskeskuste - Harjumaa, Pärnu, Lõuna-Eesti, samuti aga erilise tähelepanu all olevate saarte ja Ida-Virumaa projektid? Saame näha.

Kuursaalist ja Promenaadist ja tähtaegadest

2010-06-20T03:41:00.000-07:00

Käisin eile avaüritustel.... Räägiti kui suur muudatus on võimalik ühe päevaga luua, et eile veel oli nii mõndagi teisiti...ja näe, siia terve teejupp päevaga tekkinud ja seal ja seal... Kuulasin seda juttu ja mõtlesin et ...kord saja aasta tagant ehitatakse selliseid asju. Muidugi on kahju igast päevast ja suvenädalast, mil asi valmis ei ole, kuid, kvaliteedi huvides ma pigem annaks rohkem aega tööde lõpetamiseks ja suhtuks suht rahulikult avamisse ja muusse sellisesse. Pea-asi, et järgmisel või ülejärgmisel aastal ei avasta me, et vihmaveel kusagile minna ei ole või merevesi on siiski midagi paha teinud või veel midagi. Las lõpetavad rahulikult ära selle töö seal. Meie lapsed kiidavad meid sada aastat tagant järele rahuliku meele eest.

Rahvaliidust ja maaelust

2010-05-25T11:04:00.000-07:00

Tõenäoliselt ei ole Eestis praegu midagi, mis vajaks rohkem toetamist, kui maaelu ja regionaalpoliitika. Päris kahju oleks, kui see missioon vajuks poliitiliste kemplemiste varju. Igal juhul austan nende rahvaliitlaste otsust, kes iseseisvalt jätkata otsustasid. Annaks vaid jumal neile jõudu tegutseda oma idee, oma missiooni nimel. Ja see tegutsemine saab olla ainult poliitiline tegutsemine - parteitöö selle sõna kõige sügavamas mõttes. Kui keegi parteitööd teha ei taha, siis ei saa ka partei olla. Sedasama rääkisin headele Läänemaa rahvaliitlastele, kui käisin neid maakonna üldkogul tervitamas.

Selleks, et tegutseda parteina peab olema

1. Kandev idee, rahvast ühendav ja liitev missioon... müüt. Näiteks müüt ruttu rikkaks saamisest, müüt õiglasest ühiskonnast, müüt maameeste võimust, müüt eestlastest eestlaste maal vms.
2. Ideoloogid, ehk inimesed, kes selle müüdi sõnastavad kõigile arusaadavasse keelde ja lausetesse, kes hoiavad üleval partei mõtet ja südametunnistust.
3. Tipp-poliitikud ehk inimesed, kelle järgi massid saavad joonduda, inimesed, kes ideoloogide poolt kantud sõnumi inimesti viivad ja samas valdavad kompromisside valusat kunsti, kes kannatavad välja avaliku tähelepanu ja avaliku häbistamise oponentide poolt...
4. Usinad parteitöötajad, ehk inimesed, kes oma igapäevase usina tööga tagavad partei kui organisatsiooni püsimise ja arenemise, tehes seda suures osas vabatahtlikult, oma raha eest.
5. Aktiivsed toetajad - ehk inimesed, kes kogunevad kohalikele ja riiklikele kongressidele, mõnikord löövad ka kaasa kohalikes tegemistes.
6. Hääletajad - ehk inimesed, kes toetavad just selle partei müüti/missiooni ja usuvad, et just need poliitikud ja just see partei seda missiooni suudavad kanda ja annavad oma hääle nende poolt.

Kui kõik need punktid on täidetud, siis saab partei olla partei. Vastasel juhul saab ta olla näiteks - rahvaliikumine. Mõni rahvaliikumine saab parteiks, mõni muutub jälle parteist rahvaliikumiseks. Reaalselt suudab Eesti elu aga muuta see hulk inimesi, kes on esindatud riigikogus. Paljusid loetletud punkte on oma missiooni, oma kandva idee püsimise nimel võimalik kanda ka üheskoos - kasvõi selleks et piisavalt suurt hulk vastava suuna toetajaid oleks parlamendis esindatud. Üheskoos on tihti kergem olla päriselt partei ja lüüa kaasa aktiivses poliitikas. Piinlik ka, kui kõik on idee poolt, koosolekule ka tullakse ja häälekalt sõna võetakse, aga asi sellega piirdub. Kui päriselt parteitööd keegi teha ei taha, kui tipp-poliitikud ei ole enam usutavad...siis võib idee hääbuda või saada hoopis aferistide hüppelauaks. See oleks aga halb. Eriti Rahvaliidu puhul. Iga jõud, mis suudab päriselt, mitte sõnades ja mitte silmakirjaks kaitsa Eesti maaelu, on kuldaväärt. Peaasi et lohehaigus (J.R.Tolkien) kallale ei tuleks ...

Läänemaa arengutest ja raudteest

2010-04-22T11:10:00.000-07:00

Täna toimus linnavalitsuses Rivo Noorkõivu ettekanne Eesti inimarengu aruande teemal, Läänemaa lähtekohast. Kõigepealt tänu linnavalitsusele, et ta sellise vajaliku ürituse korraldas. Teiseks tänu ettekandjale hea ja sisuka ettekande eest. Üldiselt statistilistelt näitajatelt näis Läänemaa olema kena keskmine võrreldes teiste maakondadega. Noorkõiv soovitas meil tegeleda transpordiühenduste arendamisega, oma kohalike pädevuse arendamisega ja pühenduda koostööle, mitte konkurentsile maakonnas sees. Samuti rõhutas Noorkõiv, et ettevõetavad asjad peavad omama olulisust ja mastaapi vähemalt regioonis, või siis veel parem, kui riigis, et vajalikku kaalu omada. Ürituse lõpus oli aga oli üks hetk, mis mis sunnib heale strateegile vastu vaidlema. Noorkõiv rõhutas, et oluline on hea ühendus Tallinnaga. See nagu rõõmustas - on ju selline eesmärk ka meie arengustrateegias kirjas. Kui linnapea aga küsis, et kas ettekandja peab mõistlikuks raudtee taastamise ideed ja sellega kaasnevat dotatsiooni, siis vastuseks kõlas, et ei, pigem arendage neljarealist maanteed, kiirteed. Seda sellepärast, et vaadates riigi tasemelt ei ole mõistlik arendada Haapsalu raudtee suunda, sest Valga, Pärnu jne teised transiitsuunad on olulisemad. Et juhul, kui Haapsalusse raudtee võiks tulla, siis ainult nn poliitilise raha toel, sest siin ei ole midagi ega kedagi vedada.

Tuletaksin kõigepealt Rivole meelde, et absoluutselt kõik raha on poliitiline raha. Kas siis tegu on regionaalpoliitikaga, transpordipoliitikaga või põllumajanduspoliitikaga. Igasugune reisijate vedu Eesti raudteedel toimub täna dotatsiooni toel. Kas lähtudes puhtalt otstarbekusest ja transiidi prioriteetsusest peaks siis ka Viljandi raudtee üles võtma? Või siis vähemalt ümber suunama need 240 milj krooni mis riigieelarves praegu raudteel reisijateveo dotatsiooniks kulutatakse - seda nii Edelaraudteele kui Elektriraudteele? Sama mõttekäiku võiks edukalt laiendada põlluamajanduspoliitikale või regionaalpoliitikale laiemalt. Kuivõrd need üldse otstarbekusest lähtuvad? Ega siseturu kaitsegi globaalsest seisukohast ratsionaalne ei ole. Euroopa Liit kulutab 30% oma eelarvest põllumajanduse toetamiseks - miks küll? Mina leian, et nii rööbasteede areng, kui regionaalne areng mõlemad on vajalikud, kooskõlas Euroopa Liidu poliitikatega ja et Läänemaal on täpselt samasugune õigus nendest poliitikatest osa saada, kui kõigil teistel piirkondadel.

Kui nüüd rääkida kiirest ja kvaliteetsest ühendusest, siis ma ei saa küll aru, kuidas neli sõidurida meid aidata võiks? Igaüks, kes igapäevaselt Tallinna vahet sõidab, teab täpselt, kui palju aega kulub maanteel ja kuipalju linnas liigeldes. Kokku kolm tundi päevas, sellest pea-aegu pool linnaliikluses. Peale selle ei ole tegemist mingi kvaliteetajaga. Halva nähtavuse ja viletsa ilma korral (9 kuud aastas) on tegemist üpriski närvesööva tegevusega. Neljarealine maantee ei tõstaks meie kvaliteeti kuigivõrd. Raudtee puhul aga võiksin ma sõiduaja veeta turvaliselt, töötades arvutiga või - lugedes kasvõi raamatut. Sisuliselt oleks vahekaugus null- sest saaksin seda aega kasutada enda huvides. Nii et soovitus arendada raudtee asemel sõiduteed - ei ole minu arust kõige parem soovitus. Sõidutee igatahes, kuid, kui me tahame tõesti oma inimeste elukvaliteeti tõsta, siis selle tagab siiski valikuvõimalus kahe transpordiliigi vahel. Kokkuvõtteks - tõsi ta on - arusaam regionaalpoliitikast on inimestel väga erinev.

Läänlaste päev Tartus

2010-04-18T09:34:00.000-07:00

See üritus on nüüd läbi saanud. Postimehe vaheleht on veel vaja ilmutada, ja siis tagasiside... Tartust on muljeid igasuguseid. Kõige rohkem mind rõõmustas ja hämmastas meie programmi ja ekspositsiooni kvaliteet. See kõik, mida lava peal ja ees tehti, oli suurepärane. Lsee kõik, mida nende meie purjede all pakuti.. see oli suurepärane. Lotman rääkimas loodusest... ja Nelli Paju näidisturniir ja noortebändid ja ... mida iganes veel. Tiba kahju on , et pealava asetus jättis selle kõik kitsale alale... kuid kvaliteet oli viimase peal. Kõik see kokku... purjed ja purjekad, kõik vallad ja tegijad koos.. see oli tegelikult võimas. Teise külje pealt - tegemist oli muu hulgas tõesti koolitusprojektiga. Kui võtta kokku kõik need päevad, mil igas vallas eelnevalt tegeleti oma müügiargumentide väljatöötamisega, kohalike toodete väljamõtlemisega, loodud müügi - ja infomaterjalid, Puhkaeestis lehekülje tuntav parendamine, osalejate kogemused mis kohalepealt saadi, info Tartu Postimehes jne jne. See raha, mis sellele akstioonile kulus oli tõesti hästi kasutatud. Miks ma seda julgen väita? Sest et Läänemaa kodanikeühendused on hästi aktiivsed. Neid on palju, hästi palju taotletakse mitmesuguste projektide jaoks raha Euroopast, üheskoos viiakse palju üritusi ellu. See kõik on tore. Meil aga on üks suur ülesanne - muuta meie kohalike kogukondade aktiivsus majanduslikuks eduks ja jätkusuutlikkuseks. Kodanikuaktiivsusest, sotsiaalsest turvalisusest peab saama majanduslik turvalisus. Sest kui me seda teha ei suuda, siis on see kõik tõesti "tühi töö ja vaimu närimine" nagu kirjasõna ütleb. Ilma sissetulekuteta, või ilma valikuvõimaluseta selle hankimisel kolivad inimesed minema. Ja siis ei ole enam ka kodanikuaktiivsust. Läänemaa Päev Tartus teeniski seda eesmärki ja eesmärk sai täidetud. Lõpuüritusel küsisin, kas jätkame? Kas kahe aasta pärast Ida-Virumaal? Mulle tundus, et vastus oli jah. Täpselt saame teada tagasiside lehtedest.

Tuuleparkidest ja muudest soovimatutest rajatistest

2010-04-05T22:25:00.000-07:00

Viimasel ajal on palju juttu olnud Vormsi tuulepargist ja sellest, kas ja kuidas saavad kohalikud ise selliste suurte investeeringute saatust otsustada. Ma tuletaksin meelde hiljutist Loode-Eesti prügila teemat. Keila lähedale otsiti kohta prügila joaks. Leiti ka. Kõik eeltöö tehti ära. Aga prügila ehitamiseks ei läinud, kuna kohalikud olid vastu. Kogukond võitis. Tõsi küll - terve Lääne-Eesti kaotas - peame nüüd oma prügi vedama Jõelähtmele või Paikusele. Juhul, kui oleks saanud olema ka Loode-Eesti prügila, oleks meie prügivedu tükk-maad soodsam. Oluline on teada aga, et ehitusega seotud otsused Eesti riigis on kõik kohaliku omavalitsuse otsused. Üldplaneering on kohaliku volikogu otsus, detailplaneeringu kohustuse määramine, detailplaneeringu algatamine ja kinnitamine on kohaliku omavalitsuse otsus, projekteerimistingimuste kehtestamine on kohaliku volikogu otsus, ehitusloa väljastamine on kohaliku volikogu otsus. Teine küsimus on see, et juhul, kui keegi taotleb ehitusluba või detailplaneeringu algatamist, siis millisel alusel on KOVil õigus keelduda. Ikka päris nii ka ei saa, et - ei meeldi ja ei tee. Siin tulevadki kõigepealt mängu planeeringud - eelkõige üldplaneering. Teiseks - detailplaneerimise juures on oluline avalikustamine, vastuväidete fikseerimine ja lahendamine. Juhul, kui volikogu kehtestab planeeringu ilma arvestamata kohalikke arvamusi, siis on kõige kindlam tee vaidlustamine kohtus. Teadliku kogukonnaga kohut käia aga ei taha ükski arendaja. Kolmandaks peab kohalik omavalitsus ennast ise ka varustama faktidega ja konkreetsete argumentidega, kui tahab planeeringu või ehitusloa taotlust tagasi lükata. Vastuolu kehtiva üldplaneeringuga on kindlasti argument, samuti aga kõik muud tehnilised ja näiteks tervise või looduse kaitsest tulenevad asjaolud, mis pelgalt emotsionaalsed ei ole.

Arvan, et tuule-energeetika arendamine on kindlasti võimalik ja vajalik. Isiklikult eelistaksin taastuvenergeetika valdkonnast küll bioenergeetikat (Lihula hea eeskuju) - hoiaks põllud puhtad, maastikud nauditavad ja pakuks tõesti tööd kohalikele maaharijatele. Samas - tuule kasutamine seal kus teda on, ei ole äsja välja mõeldud. Peame vaid hea seisma selle eest, et külad tühjaks ei koliks, kui tuuleveskid taevani kerkivad.

LLÜG ja riigikaitse

2010-03-29T01:41:00.000-07:00

Eelmisel teisipäeval saime Kullamaal kokku Lihula ja Kullamaa valla juhtidega - arutasime LLÜG loomisega seotud asjaolusid. Muuhulgas tõdesime, et selleks, et saavutada riigigümnaasiumi staatust, ning selleks, et potentsiaalne teeninduspiirkond kataks tervet Eestit, peab koolil olema väga selge, tugev ja omanäoline spetsiliteet riigi haridusmaastikul. Üheks võimaluseks on muidugi loodusharidus, millega Lihula on seni tegelenud...ka majandusvaldkond... . Samas peab see kallak olema riigis niivõrd tugev, et vääriks vastavat riigikooli. Üheks võimaluseks pakkusin välja ka riigikaitseõpetuse. Tegin seda teadmises, et riigikaitse struktuuris on jätkuvalt puudus ohvitseridest ja minule teadolevalt sellise suunaga gümnaasiumi Eestis ei ole. Samas ka rõhutasin, et see võiks olla üks võimalus, et see on vaid mõte, mis põhineb aimdusel, mitte teadmisel. Leppisime kokku, et seda mõtet tuleks kontrollida nii kaitseväe, kui kaitseministeerijumi juhtkonna kaudu. Mulle oli parajaks üllatuseks, kui laupäevane Lääne Elu kirjutas juba kindlas kõneviisis, et Lõuna-Läänemaal hakkavad kadetid ringi jooksma. Tõenäoliselt siis juba jõuti selle mõtte paikapidavust kontrollida.. ja juba kusagil võeti vastu otsus, et nii saabki olema... või lihtsalt kanti idee ja aimdusest kantud mõte välja tegelikkusena. Praegu ma küll kõiki asjaolulisid ei tea, kuid tundub, et riigikaitse kallaku väljahõikamine LLÜGile oli veel pehmeltöeldes varajane. Nii nagu ei ole veel otsustatud LLÜG moodustamist (on alustatud vastava suunalisi arutelusid), nii ei ole veel ka otsustatud LLÜG kallakuid.

Kaitseliidu aastapäeva tähistamine Haapsalus Toomkirikus

2009-11-19T13:05:00.000-08:00

Aastapäeva tähistamine läks minu arust korda. Olid lipud ja ...kõned ja...kontsert. Ja pärast selline mõnus poolametlik - mittemaetlik sumin seal linnuse kuningatoas. Mis mind hämmastas oli tegelikult hoopis Sonore esinemine. Nad on ikka täitsa tipptasemel koor. Mind ei hämmastanud mitte see, et Sonore on tipptasemel, vaid see, et nad olid ühe telefonikõne kaugusel... .... tere Kaja! Kas saate laulma tulla? Millal see on...mis stiilis laulud... ma küsin koori käest...jah saame küll...siin on laulude pealkirjad... Üks, õigemini kaks telefonikõnet ja mitukümmend inimest tuleb ja pakub kuulajatele parima kvaliteediga koorimuusikat... Istusin seal kirikus, kuulasin suurepärast harmooniat ja tundsin tänulikkust.. ja isegi pisut kohmetust... Samas - Kaitseliit on ka väärikas organisatsioon... miks siis mitte... Väärikas organisatsioon, mida austas oma kontserdiga väärikas koor. Igatahes suured tänud Kajale ja Sonorele.

Panen siia alla oma kõne. Ehk on kellelegi huvitav lugeda.

Lugupeetud kaitseliitlased, külalised.

Täna, tähistades Kaitseliidu loomise 91 aastapäeva ja Lääne Maleva loomise 92st aastapäeva, peaksime eriti hoolikalt mõtlema Kaitseliidu, kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni olemuse ja rolli peale Eesti riigis.

Eestis on praegu ligi 29,5 tuhat suunatud mittetulundusühingut ja sihtasutust, lisaks veel seltsingud, mille arv ei ole täpselt teada, kuid hinnangulisena on ligi 500. Nii et kokku umbes 30 000 kodanikeühiskonna ilmingut Eesti riigis. Tundub, et Eesti riigi kodanikkond on eriti aktiivne, meie kogukonnad eriti sidusad ja meie ühiskond läbi vabatahtliku organiseerumise eriti turvaline. Sellegipoolest tekib küsimus, et kuidas nii sidusas ja aktiivses ühiskonnas saab tekkida kihistumine, kuidas saab tekkida esimese ja teise Eesti mõiste? Kuidas on võimalik, et töötute hulk on ületanud 100 tuhande piiri, kuid televiisorist näeme ööklubides prassivaid noori, kes kinnitavad, et pole veel MASU näinud? Sellest, et MASU pole olemas ja töötuks jäänud inimeste õnnetuses on nemad ise süüdi – selliseid avaldusi oleme kuulnud palju ja nendest ei saa ühiskonna sidusust küll välja lugeda. Küsimuseks kerkib ka meie kodanikeühenduste roll majanduskeskkonna tagasilöökide mõju pehmendamisel. Kas meie arvukad ja üliarvukad rohujuuretasandi koostöövormid pakuvad oma liikmetele reaalset sotsiaalset ja majanduslikku turvalisust?

Kaitseliit kuulub rohkearvulisemate kodanikualgatusel tuginevate organisatsioonide hulka. Kaitseliit ei saa küll ennast võrrelda Eesti Kooride Ühinguga, kus on üle 100 000 aktiivse liikme, või Korteriühistute Liiduga, kuid sellegipoolest, ligi 20 000 liiget koos eriorganisatsioonidega on aukartust äratav number. Meid – kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, kodutütreid ja noorkotkaid on väga palju. See peaks sisendama kaitseliidu või tema eriorganisatsioonide liikmetesse suure annuse enesekindlust ja turvatunnet.

Organisatsioonide eesmärgid ja ressursid on erinevad. Üldiselt on niimoodi, et mida laiemat huvi omab organisatsiooni eesmärk, seda suuremad on organisatsiooni käsutuses olevad ressursid. Kaitseliit koondab inimesi, kes on pühendanud ennast vabatahtlikule kodumaa kaitsele. See missioon on andnud Kaitseliidule, kui organisatsioonile riigis erilise positsiooni. Kaitseliit ei ole lihtsalt mittetulundusühing, vaid omab avalik-õigusliku juriidilise isiku staatust. Kaitseliidul on oma seadus. Kaitseliidule on delegeeritud suur hulk üliolulisi, riigi kaitsevõime loomise ja tõstmisega seotud ülesandeid ning vastavalt eraldatud ka osa maksumaksja rahakotist, ehk riigi eelarvest.

Me võime vaid arutleda selle üle, milline oleks Kaitseliit organisatsioonina siis, kui meie tegevus peaks toetuma vaid liikmemaksudele, vabatahtlikele annetustele, majandustegevusele ja Euroopa Liidu projektidele – nii nagu toimib suurem osa Eesti kolmandast sektorist. Sellisena – rohkearvulisena, seadusega määratletuna, avalik-õiguslikuna, eelarvestatuna, kuid siiski selgelt vabatahtlikkusel püsivana on Kaitseliidu positsioon Eesti kodanikeühiskonna maastikul eriline ja oluline. Seda suurem peaks olema kaitseliidu roll ka ühiskonna liitjana, ühiskonnale ja oma liikmeskonnale turvatunde pakkujana. Ja nüüd võime endalt küsida seda, et kui suure osa meie – kaitseliitlaste tähelepanust hõlmab meie kaasvõitlejate isiklik käekäik – kas MASUga või ilma MASUta. Kui oluline faktor Kaitseliitlasest firmajuhi jaoks on tööle kandideerija kaitseliidu liikmelisus? Mil moel üldse väljendub see sotsiaalne kapital, mida luuakse kõrvuti laskepesasid rajades, miinipildujaõpet läbides või meditsiiniharjutusel osaledes? Kui tugev on Kaitseliit oma liikmete mittesõjaliste harrastuste toetamisel, sotsiaalse ja majandusliku turvatunde tagamisel oma liikmetele? Kui palju suudab Kaitseliit väljuda oma kitsamast – riigikaitsele suunatud raamistikust?

Head kaaslased! Vaadates Kaitseliidu, kui organisatsiooni minevikku ja tulevikku, pidades oluliseks organisatsiooni liikmeskonna säilitamist, suurendamist ja motiveerimist, leian, et meil on palju kasutamata ressurssi. Sellel hetkel, kui värske kaitseliitlane, kes on äsja organisatsiooni liikmeks vastu võetud, ohkab kergendatult ja rõõmsalt, sest teab, et nüüd on ta suure ja tugeva organisatsiooni liige, ja kui tema teenid organisatsiooni huve, siis ei jäta organisatsioon ka teda hätta ning vajadusel tuleb appi nii nõu kui jõuga ka nendes küsimustes mis puudutavad selle värske liikme igapäevast elu ja toimetulekut – vaat sellel hetkel oleme lisanud Kaitseliidu, kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni vundamenti olulise nurgakivi. Jõudu meile kõigile selleks.

Head kaitseliidu ja maleva aastapäeva.