Mõtlesin hulk aega, et millised tunded mind seoses nende vabastatud ratturitega valdavad? Et kõigepealt jooksevad läbi mõtted, et ise süüdi ja ärgu ronigu jne. See on vaid aga korraks.
Tegelikult on nii, et inimesed teevad igasuguseid asju, kogu aeg. Sõidavad autoga, lendavad lennukiga, teevad langevarjuhüppeid, käivad matkamas siin ja seal, töötavad ehitusel ja metsalangetusel ... kõik on hirmus ohtlik. Tegelikult ongi nii, et inimesed on inimesed sellepärast, et nad teevad igasuguseid asju. Vaatavad küll, kuidas saavad, et midagi ei juhtuks, aga ikka juhtub. Ja kui midagi juhtub, siis peab kellelegi loota olema. Ja riik ongi sellepärast riik, et inimesele appi minna.
Mul oli ükskord selline kogemus, et Londoni - Stockholmi lennukis istus minu kõrval üks tiba üle keskea inglanna, kes rääkis, et sõidab..oli see Indoneesia vist. Et mehest lahus ja lapsed suured, palk norm. Igal aastal võtab mingi pikema reisi ette - metsikult, et maad ja rahvast näeks. Mina küsisin tema käest, et millele või kellele ta loodab nendel üksinda reisidel, kaugetel maadel. Juhatasin tema mõtet, et kergem vastata oleks ...et mis annab talle vajaliku turvatunde - perekond, jumal...vms. Tema vastas, et tema riik annab talle vajaliku turvatunde. Vaat nii. Praegu on erandolukorras ka Eesti riik ennast tõestanud, kui turvalisuse allikas. Kui nii saab olema ka igapäevases elus, siis on olemas vastus küsimusele - mis maa see on?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar