Kirjutasin eelmisesse valla lehte ühe pikemat sorti jutu teemadest, mis Lääne-Nigula vallas lahendamist vajavad. Panen nüüd selle ka blogisse.
Lääne-Nigula on suur vald. Suur mitte elanike arvult, selles
osas oleme n.ö nimekirja keskel. Eestis on peale haldusreformi 79 omavalitsust.
Lääne-Nigula vallas on elanikke 7155 ja sellega oleme 44. kohal. Küll aga on
meie vald suur pindalalt. Saarema valla ja Alutaguse valla järgi oleme
kolmandal kohal, ehk siis mandri peal suuruselt teine.
Erilised oleme ka selle poolest, et Lääne-Nigula valla puhul
on tegemist seitsme endise iseseisva vallaga. Seitse endist omavalitsust ja
kaheksa kohalikku keskust. Idee ja eesmärk on ju olnud üks ja selge. Olla
investeeringutes tugevam, palgata paremaid spetsialiste, hoida kokku
ametkondade halduskuludelt ja anda rohkem jõudu sisulistele küsimustele. Ehk
siis kokkuvõttes, pakkuda oma inimestele paremat teenust. Lääne-Nigula vald
tema uutes piirides on nüüd tegutsenud kolm ja pool aastat. Praegu on õige aeg mõelda, kuidas see suur
vald edasi töötab. Mis vajab valla elus ja asjaajamises pisut kohendamist, mis
vajab rohkemat muutmist ja mis vajab lausa ümbertegemist. Küsimusi on palju,
vastused tuleb üheskoos välja mõelda. Allpool toon mõned näited.
Kõigepealt – koolivõrk. Ei ole saladus, et juba tükk aega on
üldine riigi suund olnud koolivõrgu kokku tõmbamisele. Ühel hetkel hakati
omavalitsustele ja just volikogudele saatma Õpetajate Lehte, mille sisu võib
kokku võtta ühe pealkirjaga eelmise aasta augustist: „Muudatused on vältimatud!“.
Lääne-Nigula vallale on otseselt ja selgelt mõista antud, et kogu meie
koolivõrk vajab korrastamist. Selle
teema taga on veel ühtsuskooli põhimõte ja arutelu selle üle, kas riik ei peaks
nii kesk – kui põhiharidust täiesti enda pidada võtma. Muidugi – haridus peabki
olema igal pool kvaliteetne. Ja muidugi – kuskil ongi piir, kuskohast edasi ei
ole kooli hoidmine endisel kujul enam mõistlik ega võimalik. Aga üldiselt –
tekkimas on juba sportlik jonn ja tahtmine öelda ministeeriumile – kohalik
omavalitsus on seni veel siiski koolide pidaja. Kodulähedase hariduse võimalus
on ka väärtus, mida hoida. Ma ei arvagi, et kõik siinkohal ühte moodi mõtlevad.
Lõpuks on ju selle kõige taga ühe noore inimese võimalused siin elus. Lääne-Nigula
vald on seni oma arengudokumentides olnud kindlalt sellel kursil, et kõikides
meie keskustes peab kooliharidus püsima. Seda suunda kinnitavad nii juba tehtud
kui ka planeeritavad investeeringud meie koolidesse. Kui tahame seda suunda
hoida, peame olema oma valikutes kindlad. Ja mis on oluline – peame pakkuma
koolidele mitte ainult investeeringuid, vaid ka tuge ja võimalusi sisuliseks
arenguks, kvaliteedi hoidmiseks ja tõstmiseks. See hoiak ja suund tuleb uuesti
üle rääkida ja üle kinnitada. Vaid nii saame oma koolivõrku säilitada.
Teiseks – meie keskuste võrgustik tervikuna ja
investeeringute tasakaal. Mitte ainult kool ei ole see, mida inimesed
kohalikust keskusest ootavad. Kohalik keskus – see tähendab ka lasteaeda, spordisaali,
raamatukogu. See tähendab perearsti või vähemalt pereõe vastuvõttu. Ja
raamatukogu, ja rahvamaja või kultuurisaali. Ja kauplust. Kõik kaheksa
keskusasulat ja nende ümbruse külad on elujõulised ja peavad saama võimaluse
arenguks. Valdade liitumisel iseenesest ju ei tulnud raha juurde. Valla-eelarve
üldine suurus muutis meid rohkem laenuvõimelisemaks. See mis veel muutus, oli
võimalus investeeringuid koondada, jaotada, ajalises järjekorras ükshaaval
suuremaid asju ära teha. Tekkis võimalus
palgata ja rakendada ühiseid ametnikke. Kokkuvõttes peab iga piirkond saama oma
asjakohase tähelepanu. Piirkondade investeeringute tasakaalu ei saa arvestada
iga-aastaselt. Küll aga näiteks kahe
valimisperioodi järgselt tuleb selgeks teha, kuhu on valla tähelepanu olnud
koondunud, kokkulepped ja järjekorrad uuesti üle kinnitada. Eelarvestrateegiat
koostatakse küll neljaks järgmiseks aastaks, tegelikult on vaja ka kaheksa
aasta pilti. Ükski piirkond ei tohi tunda, et ta on ebaõiglaselt tõrjutud või
ilma jäetud. Ka investeeringute jaotamise tasakaal tuleb meil analüüsida, läbi
– ja selgeks rääkida.
Kolmandaks – ettevõtluse toetamine valla poolt. Selge on, et
mitte vaid teenused vaid ka töökohad pakuvad inimestele võimalust kohapeal
elamiseks. Teed, vesi, kanalisatsioon, internetiühendus, mahasõidud maanteelt,
sadamad, elekter, ettevalmistatud tööstuskrundid, rendiruumid – see kõik
võimaldab töökoha luua ja säilitada. Kõik see on kallis ja küsimus jääb, et kas
kõigi nende sotsiaalteenuste kõrval, mida ühelt vallalt eelkõige oodatakse,
jääb üle ka vahendeid ja tähelepanu ettevõtluse toetamiseks. Seni on jätkunud. Heaks
näiteks on ju siin Taeblas tööstusala juurde viivate teede korrastamine Euroopa
Liidu toetusrahade abil. See projekt jääb aga juba mitme hea aasta taha.
Värskemad head näited on väikesadamate arendamine Nõval, Haras ja Österbys. Kas
vallal on võimekust ka mujal otseselt ettevõtlust toetavate tegevuste
algatamiseks ja rahastamiseks? Peab olema.
Neljandaks – valla sisemine töökorraldus – osavallad ja
kogukonnakogud. Meil on kõrvuti endised vallad kus ei ole osavaldu (Risti,
Taebla, Oru) ja endised vallad, kus osavallad on olemas. Praegu on Oru piirkond
teinud volikogule ettepaneku ka Orule osavald moodustada. Tegelikult aga, kas
Oru taotlusega või ilma, nagunii peaksime uuesti läbi vaatama, kuidas valla
sisemine töökorraldus toimib. Mida teevad osavalla ametnikud, mida tehakse
keskkontoris? Kuidas jaotub valla ametnike tähelepanu ja töökoormus? Kas
inimene või kogukond või valla asutus, kes valla poole pöördub, saab mõistliku
vastuse mõistliku aja jooksul? Kuidas on piirkonnad esindatud vallavalitsuses? Kas
valla asutuste haldamine, heakord, kalmistute haldamine ja paljud muud teenused
on korraldatud parimal moel? Ma ise arvan, et praegu olemasolevad osavallad on
ennast õigustanud ja peaksid jääma. Kas aga see tähendab, et meil peaks olema
kaheksa osavalda? Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust. Vaja on analüüsi,
selgitamist, arutelusid ja kokkuleppeid. Tõenäoliselt ei ole kedagi, kes
arvaks, et me peaksime kõik seitse valda nende kunagises väiksuses taastama. Milline
on aga kõige parem koos tegutsemise moodus? Kolm ja pool aastat ühiselu
kogemust on selja taga. Õpime sellest. Ärme muuda seda, mida muutma ei pea ja
teeme paremaks selle, mis paremaks tegemist vajab. Need neli punkti olid vaid
osa teemadest, mis tuleb meil Lääne-Nigula vallas uuesti läbi mõelda.