7.5.21

Aeg uuesti läbimõtlemiseks

Kirjutasin eelmisesse valla lehte ühe pikemat sorti jutu teemadest, mis Lääne-Nigula vallas lahendamist vajavad. Panen nüüd selle ka blogisse. 

Lääne-Nigula on suur vald. Suur mitte elanike arvult, selles osas oleme n.ö nimekirja keskel. Eestis on peale haldusreformi 79 omavalitsust. Lääne-Nigula vallas on elanikke 7155 ja sellega oleme 44. kohal. Küll aga on meie vald suur pindalalt. Saarema valla ja Alutaguse valla järgi oleme kolmandal kohal, ehk siis mandri peal suuruselt teine.

Erilised oleme ka selle poolest, et Lääne-Nigula valla puhul on tegemist seitsme endise iseseisva vallaga. Seitse endist omavalitsust ja kaheksa kohalikku keskust. Idee ja eesmärk on ju olnud üks ja selge. Olla investeeringutes tugevam, palgata paremaid spetsialiste, hoida kokku ametkondade halduskuludelt ja anda rohkem jõudu sisulistele küsimustele. Ehk siis kokkuvõttes, pakkuda oma inimestele paremat teenust. Lääne-Nigula vald tema uutes piirides on nüüd tegutsenud kolm ja pool aastat.  Praegu on õige aeg mõelda, kuidas see suur vald edasi töötab. Mis vajab valla elus ja asjaajamises pisut kohendamist, mis vajab rohkemat muutmist ja mis vajab lausa ümbertegemist. Küsimusi on palju, vastused tuleb üheskoos välja mõelda. Allpool toon mõned näited.

Kõigepealt – koolivõrk. Ei ole saladus, et juba tükk aega on üldine riigi suund olnud koolivõrgu kokku tõmbamisele. Ühel hetkel hakati omavalitsustele ja just volikogudele saatma Õpetajate Lehte, mille sisu võib kokku võtta ühe pealkirjaga eelmise aasta augustist: „Muudatused on vältimatud!“. Lääne-Nigula vallale on otseselt ja selgelt mõista antud, et kogu meie koolivõrk vajab korrastamist.  Selle teema taga on veel ühtsuskooli põhimõte ja arutelu selle üle, kas riik ei peaks nii kesk – kui põhiharidust täiesti enda pidada võtma. Muidugi – haridus peabki olema igal pool kvaliteetne. Ja muidugi – kuskil ongi piir, kuskohast edasi ei ole kooli hoidmine endisel kujul enam mõistlik ega võimalik. Aga üldiselt – tekkimas on juba sportlik jonn ja tahtmine öelda ministeeriumile – kohalik omavalitsus on seni veel siiski koolide pidaja. Kodulähedase hariduse võimalus on ka väärtus, mida hoida. Ma ei arvagi, et kõik siinkohal ühte moodi mõtlevad. Lõpuks on ju selle kõige taga ühe noore inimese võimalused siin elus. Lääne-Nigula vald on seni oma arengudokumentides olnud kindlalt sellel kursil, et kõikides meie keskustes peab kooliharidus püsima. Seda suunda kinnitavad nii juba tehtud kui ka planeeritavad investeeringud meie koolidesse. Kui tahame seda suunda hoida, peame olema oma valikutes kindlad. Ja mis on oluline – peame pakkuma koolidele mitte ainult investeeringuid, vaid ka tuge ja võimalusi sisuliseks arenguks, kvaliteedi hoidmiseks ja tõstmiseks. See hoiak ja suund tuleb uuesti üle rääkida ja üle kinnitada. Vaid nii saame oma koolivõrku säilitada.

Teiseks – meie keskuste võrgustik tervikuna ja investeeringute tasakaal. Mitte ainult kool ei ole see, mida inimesed kohalikust keskusest ootavad. Kohalik keskus – see tähendab ka lasteaeda, spordisaali, raamatukogu. See tähendab perearsti või vähemalt pereõe vastuvõttu. Ja raamatukogu, ja rahvamaja või kultuurisaali. Ja kauplust. Kõik kaheksa keskusasulat ja nende ümbruse külad on elujõulised ja peavad saama võimaluse arenguks. Valdade liitumisel iseenesest ju ei tulnud raha juurde. Valla-eelarve üldine suurus muutis meid rohkem laenuvõimelisemaks. See mis veel muutus, oli võimalus investeeringuid koondada, jaotada, ajalises järjekorras ükshaaval suuremaid asju ära teha. Tekkis  võimalus palgata ja rakendada ühiseid ametnikke. Kokkuvõttes peab iga piirkond saama oma asjakohase tähelepanu. Piirkondade investeeringute tasakaalu ei saa arvestada iga-aastaselt.  Küll aga näiteks kahe valimisperioodi järgselt tuleb selgeks teha, kuhu on valla tähelepanu olnud koondunud, kokkulepped ja järjekorrad uuesti üle kinnitada. Eelarvestrateegiat koostatakse küll neljaks järgmiseks aastaks, tegelikult on vaja ka kaheksa aasta pilti. Ükski piirkond ei tohi tunda, et ta on ebaõiglaselt tõrjutud või ilma jäetud. Ka investeeringute jaotamise tasakaal tuleb meil analüüsida, läbi – ja selgeks rääkida.

Kolmandaks – ettevõtluse toetamine valla poolt. Selge on, et mitte vaid teenused vaid ka töökohad pakuvad inimestele võimalust kohapeal elamiseks. Teed, vesi, kanalisatsioon, internetiühendus, mahasõidud maanteelt, sadamad, elekter, ettevalmistatud tööstuskrundid, rendiruumid – see kõik võimaldab töökoha luua ja säilitada. Kõik see on kallis ja küsimus jääb, et kas kõigi nende sotsiaalteenuste kõrval, mida ühelt vallalt eelkõige oodatakse, jääb üle ka vahendeid ja tähelepanu ettevõtluse toetamiseks. Seni on jätkunud. Heaks näiteks on ju siin Taeblas tööstusala juurde viivate teede korrastamine Euroopa Liidu toetusrahade abil. See projekt jääb aga juba mitme hea aasta taha. Värskemad head näited on väikesadamate arendamine Nõval, Haras ja Österbys. Kas vallal on võimekust ka mujal otseselt ettevõtlust toetavate tegevuste algatamiseks ja rahastamiseks? Peab olema.

Neljandaks – valla sisemine töökorraldus – osavallad ja kogukonnakogud. Meil on kõrvuti endised vallad kus ei ole osavaldu (Risti, Taebla, Oru) ja endised vallad, kus osavallad on olemas. Praegu on Oru piirkond teinud volikogule ettepaneku ka Orule osavald moodustada. Tegelikult aga, kas Oru taotlusega või ilma, nagunii peaksime uuesti läbi vaatama, kuidas valla sisemine töökorraldus toimib. Mida teevad osavalla ametnikud, mida tehakse keskkontoris? Kuidas jaotub valla ametnike tähelepanu ja töökoormus? Kas inimene või kogukond või valla asutus, kes valla poole pöördub, saab mõistliku vastuse mõistliku aja jooksul? Kuidas on piirkonnad esindatud vallavalitsuses? Kas valla asutuste haldamine, heakord, kalmistute haldamine ja paljud muud teenused on korraldatud parimal moel? Ma ise arvan, et praegu olemasolevad osavallad on ennast õigustanud ja peaksid jääma. Kas aga see tähendab, et meil peaks olema kaheksa osavalda? Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust. Vaja on analüüsi, selgitamist, arutelusid ja kokkuleppeid. Tõenäoliselt ei ole kedagi, kes arvaks, et me peaksime kõik seitse valda nende kunagises väiksuses taastama. Milline on aga kõige parem koos tegutsemise moodus? Kolm ja pool aastat ühiselu kogemust on selja taga. Õpime sellest. Ärme muuda seda, mida muutma ei pea ja teeme paremaks selle, mis paremaks tegemist vajab. Need neli punkti olid vaid osa teemadest, mis tuleb meil Lääne-Nigula vallas uuesti läbi mõelda.

29.1.21

Lugu tuuleparkidest, ettevõtlusest ja arengust

Lääne-Nigula vald vajab ettevõtlust ja töökohti.  Kui mingi pakkumine ühele piirkonnale võib tähendada ka ettevõtluse arengut ja töökohtade tekkimist, siis on ju selge, et seda tervitatakse ja võetakse kaaluda. See aga ei tähenda, et me peaksime olema nõus igasuguse pakkumisega. See ei tähenda, et peaksime olema vastu vaidlemata valmis ülisuurteks muudatusteks elukeskkonnas – nagu seda näiteks oleks kolmkümmend 290 meetri kõrgust tuulikut küla taga metsas. Sellist hinda piirkonna arengu nimel oleksid nõus maksma vähesed. Riigi vaatest on tuuleenergia arendamine vajalik. Energiafirma vaatest on oluline maksimaalne tootlikkus. Kohaliku elaniku vaatest on oluline elukeskkonna enam-vähemgi püsimine äratuntavana. Kohalikel inimestel on tegelikult õigus öelda: oot-oot, seda on nüüd küll liiga palju, sellist arengut me ju ei tahtnud.

Aga piirkonna arengut on vaja. Needsamad kohalikud inimesed küsivad: kus on meie korras koolid ja uued lasteaiad, kõnniteed, spordiväljakud ja seltsimajad ja hooldekodud? Miks ei ehitata ja rajata ja ülal peeta? Vajalike teenuste üles ehitamine ja elus hoidmine sõltub otseselt sissetulekutest.  Omavalitsuse sissetulekud jällegi sõltuvad elanike arvust.  Ka eraettevõte ei kinnita kanda sinna, kus tarbijaid ei ole. Elanike arv sõltub peamiselt neljast  asjast – elukeskkonnast, teenustest, transpordist ja töökohtadest. Kuskil peab olema selline lahendus, mis ei peleta inimesi, aga pakub võimalusi. Kas üheks lahenduseks võiks olla tuulepark kui energia tootja, aga seda siis mõistlikus mahus ja asukohas, kohaliku kogukonnaga kokkulepitud? Võib olla. See töötaks juhul, kui saaks loodud selge seos tuulepargi ja kohaliku ettevõtluse vahel. Aulepas ja Virtsus sellist seost ei ole ja tuulepark kohalikku ettevõtlust ei mõjuta. Kas teiseks lahenduseks võiks olla ettevõtete jaoks ettevalmistatud tööstusalad, mille suurus ja asukoht on kohalikul tasemel kokku lepitud ja aktsepteeritud? Ja siis aktiivselt reklaamitud ja müüdud? Ka võib olla. Nii tehakse paljudes kohtades üle Eesti. Jutt sellest, et kohalikku ettevõttesse ei ole töökäsi leida? Samal ajal sõidavad inimesed hommikuti kümnete ja sadade kaupa linnadesse tööle ja õhtul tagasi. Nii hilja tagasi, et muuks, kui tööle minekuks ja töölt tulekuks enam aega ja jõudu ei jätku.

Kodu lähedane töökoht on oluline. Kodu lähedane – see tähendab – kuni poole tunni kaugusel autoga, bussiga või rongiga. Lääne-Nigula vald on tegelenud usinalt valla põhiliste teenuste hoidmise ja arendamisega. Oru kultuurikeskus ja lasteaed, Taebla kool ja lasteaed, Palivere Pikajalamägi ja tänavavalgustus, Martna majad ja veemajandus, Kullamaa kool jne, jne. Kui vaadata ringi, siis igasse keskusesse jätkub investeeringuid. „Tulge meile elama, päriselt“! kõlab kutse.

Aga kas on ka kutse – „Tulge meile ettevõtlust arendama“?  Otseselt ettevõtluse või piirkonna majandusega seotud investeering on olnud Taebla tööstusala teede korrastamine, mis jääb nüüd paari aasta tagusesse aega. Värskemad ettevõtlusega seotud investeeringud on Nõva, Hara ja Österby sadamate arendamine. Sadamate väljaehitamine ja elamukruntide müük ongi rannikupiirkondade põhilisemad võimalused arenguks. Sadamatega on seotud nii kalandus kui turism. Suvekodudest võivad saada püsivad elukohad ja see annab lootust. Servaaladega on pisut omamoodi. Inimene, kes sinna elamukrundi ostab, ei ootagi, et kõik kohe käe-jala juures on. Peaasi, et teed korras ja talvelt lumest lahti on. Elekter ja internet ka muidugi. Keskusasulatega on lood teisiti.

Põhimõtteliselt saab ju ühte piirkonda kasvatada ka nn „magalana“. Ehk siis asukoht kusagil suurema keskuse või linna lähedal, endal ei ole ei rohkelt töökohti ega mitmekesiseid teenuseid, aga piirkond on kena ja rahulik ja sinna sõidetakse „ööbima“. Seal saadetakse lapsed kooli (juhul kui kool on piisavalt hea) ja lastakse õhtul õue mängima. Kui on vaja poodi minna, siis minnakse linna. Tööl käiakse linnas. Kes tahab lastele paremat huviharidust, veab ka lapsi õhtuti linna. See strateegia töötab siis, kui linn on piisavalt lähedal. Kui linn jääb kaugemale, siis otsib inimene endale elukohta töökohale ja teenustele lähemale.  

Need asulad, mis jäävad n.ö "vahepeale", need otsivad pingsalt parimat lahendust. Päris iseseisva keskuse mõõtu välja nagu ei anna, suuremast keskusest või linnast aga ollakse niipalju kaugemal, et lihtsalt elamispiirkonnana areneda ka ei saa. Elanike arv kas langeb tasahilju või ehk püsib, keskmine vanus tõuseb.  Teenused on ülalpidamise mõistlikkuse piiril.  Kohalikud jagunevad kahte leeri – ühed loodavad vaikset elamist, teised loodavad arengut ja edasiminekut, et kvaliteetsed teenused ja tasuvad töökohad oleksid lähemal. Mis meist siis saab? Kahe nägemuse ja arengusuuna vahel on vaja leida kompromiss. Leida tuleb võimalus mõistlikuks, tasakaalustatud arenguks. Arenguks, mis säilitab piirkonna maalise ilme ja olemuse, samas aga lubab olla rohkemat, kui lähima linna magala. Sellepärast hoiabki vald oma teenuseid üleval kõigis keskustes, kasvõi jõuga. Sellepärast ongi pakkumised ettevõtluse arendamiseks alati teretulnud ja võetakse kaaluda. Ka kogukondade, kohalike ettevõtjate ja omavalitsuse enda initsiatiiv on hädavajalik. Isegi mõni mõistlikes mõõtmetes tuulepark võib sellesse pilti mahtuda. Peale seda lauset võib aga hea lugeja alustada selle loo lugemisega otsast peale. Vähemalt esimene lõik lugege uuesti üle.