Pooleli jäänud aasta

2013 aasta oli üks omamoodi aasta. Pooleli jäänud aasta. Ma ei tea , kuidas teil, head inimesed, aga mina ei mäleta varasemast nii palju pooleli ja segaseks jäänud asju, kui seekord aasta lõppedes üles tuli lugeda. Seda nii isiklikes töödes ja tegemistest kui ka üldse, ümberringi vaadates…  Kas nüüd siis tuleb meile see Rail Baltica või ei tule…? Kas üle riigi mingi haldusreformi moodi asi tuleb või ei tule või jäämegi siin seal omaette nokitsema? Kas kultuurirahva protestist oli kasu või olnud? Kas rahvakogu ettepanekutest demokraatia edendamiseks läheb midagi ellu  ja kui siis, millal ja mis? Kas tööpuudus tegelikult väheneb või inimesed lihtsalt kolivad minema? Kas kõrgharidus on nüüd siis tasuta ja kellele ja kas päris tasuta? …. Kas Lihula sai siis omale konstaabli või nagu päriselt ikka ei saanud? Kas Haapsalu raudteed nüüd siis hakatakse ehitama või ei hakata ja kui jah, siis millal? Nii võiks veel pikalt jätkata… Selgitamist ja sehkendamist veel küllaga ja ega vist ei saanud ükski asi päriselt paika. Omagi tegemistes tuli aasta lõpp niimoodi kukile et ei teagi kohe – kas jookse eest ära või suru kannad kõvasti maha, et ehk annab veel natukeseks kinni pidada. Aga ei. Aeg liigub oma kindla rütmiga ja seda ei peata mitte miski.

Mis nüüd siis selle teadmisega pihta hakata? Ega muud ei olegi, kui tuleb lihtsalt edasi toimetada. Tuleb uus aasta. Mis jäi pooleli, tuleb ära lõpetada. Mis jäi segaseks, tuleb selgeks rääkida. Mis läks viltu, tuleb otseks ajada. Sest nii see ongi, aeg läheb omasoodu. Nüüd aga pisuke paus ja pidu ja siis tuleb uus päev ja uus aasta. Ehk seekord selgem.

Rõõmsat aastavahetust ja edukat uut aastat soovides

Neeme Suur

Võimuliit ignoreerib Kaitseliidu arvamust

Panen üles oma kõne riigikogu saalis 12.12.13 Kaitseliidu seaduse muutmise teisel lugemisel.

Head kolleegid! 

Käsitleme praegu Kaitseliidu seaduse muutmist osas, mis puudutab Kaitseliidu noorliikmeid ja kodakondust mitte omavate noorte osalemist Kaitseliidu noorteorganisatsioonide tegevuses. Praegu kehtiva Kaitseliidu seaduse kohaselt ei tohiks kodakondust mitteomav noor inimene Kaitseliidu noorteorganisatsiooni  kuuluda. Kevadel, uue Kaitseliidu seaduse kehtestamisel selline olukord tekkis. Praegune olukord on vastuolus nii Kaitseliidu allorganisatsioonide põhikirjadega, kui ka tegeliku praktikaga. Käesoleva eelnõu kohaselt selline piirang likvideeritakse. Argument on, et noorteorganisatsioonis ei tegeleta relvaõppega, vaid eelkõige isamaalise kasvatusega ja Kaitseliidu aktiivne tegevus noorsoo kasvatustöö suunal, seal hulgas ka mittekodanikest noorte suunal on hädavajalik.

Vaidlusalune punkt on eapiirang selle juures. Praegu teie ees oleva eelnõu kohaselt võiks noor inimene kuuluda kaitseliidu noorte hulka kuni 15 eluaasta lõpuni ja sellele järgnevalt peaks ta kas võtma kodakondsuse, või astuma organisatsioonist välja. Samas on Kaitseliit ise seisukohal, et mittekodanikust noor inimene võiks olla noorteorganisatsiooni liige kuni 18nenda eluaastani. Peale 18nendat eluaastat peab noorteorganisatsiooni liige tegema nagunii otsuse, kas hakata Kaitseliidu tegevliikmeks või mitte. Kaitseliidu tegevliige võib olla juba ainult kodanik, nii et 18ndal eluaastal on otsustamine paratamatu.

Millisel seisukohal on kaitseminister? Kaitseminister on oma 29.07.2013nr 5-2/13/2864kirjas riigikaitsekomisjonile kirjutanud, et …tsiteerin…

"...Vabariigi Valitsus toetab Kaitseministeeriumi seisukohta, et esitatud eelnõu osas peab Kaitseliit kui  suurim  vabatahtlikkusel  põhinev  kodanikeorganisatsioon  ise  otsustama,  keda  nad  oma liikmetena  näevad  ja  kuidas  peaks  see  olema  õigusaktides  reguleeritud.  Kaitseliidu  keskkogu kujundab  oma  ühtse  seisukoha  Kaitseliidu  liikmestaatuste  osas  oktoobris  pärast noorteorganisatsioonide keskkogude toimumist...". Alla kirjutanud: Urmas Reinsalu.

Noorte Kotkaste pealike keskkogu toimus 14.09.13. Noorte Kotkaste pealike keskkogu toetas nii mittekodanike kuulumist organisatsiooni ning oli ka seisukohal, et eapiirang ei tohiks sundida noort inimest organisatsioonist lahkuma 16nda eluaasta saabudes.

Kodutütarde vanematekogu toimus 14.09.13. Ka Kodutütarde organisatsioon oli samasugusel seisukohal, nagu ka noorkotkad.

Kaitseliidu vanematekogu koosolek toimus 19.11.13, vanematekogu pooldas seaduse muutmist ühehäälsel ning avaldas toetust seisukohale, et noori inimesi ei peaks kodakondsusest tulenevana 16ne aastaseks saamisel organisatsioonist lahkuma sundima.

Kaitseliidu keskkogu  - Kaitseliidu kõrgeima otsustusorgani  - koosolek toimus 22.11.13. Keskkogule esitati hääletamiseks kaks varianti – mittekodaniku liikmelisuse vanusepiirang 16ndaks eluaastaks või siis 18ndaks eluaastaks. Kaitseliidu keskkogu toetas ühehäälselt 54 poolthäälega sellist varianti, kus noor inimene saab olla 18 eluaastani Kaitseliidu noorteorganisatsiooni liige.

Enam selgemini ei saa üks organisatsioon oma seisukohta väljendada. Ma ei tea, mis ajenditel riigikaitsekomisjon lükkas tagasi komisjoni liikme Marianne Mikko muudatusettepanekud. Juhin vaid teie tähelepanu asjaolule, et praegune eelnõu ei ole kooskõlas Kaitseliidu seisukohtadega ega ka kaitseministri poolt selgelt ja kirjalikult väljendatud  Kaitseministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse seisukohaga.  

Marianne Mikko poolt esitatud muudatusettepanekud järgivad otseselt Kaitseliidu ja tema noorteorganisatsioonide arvamust. Meil ei ole ühtegi argumenti ega põhjendust, miks me peaksime praegu Kaitseliidu, kui organisatsiooni seisukohta mitte arvestama.  Meil ei ole põhjust, miks me peaksime sundima 16nda eluaasta saabumisel noort inimest organisatsioonist lahkuma? Kahe aasta pärast on tal nagunii otsusekoht ees.

Ma küll loodan, et riigikogu täiskogu istung arvestab Kaitseliidu arvamust – ning seega toetab ka riigikaitse komisjoni liikme Marianne Mikko poolt esitatud muudatusettepanekuid eelnõule.
_______________________________________________________________________________

Paraku - koalitsioon ei arvestanud Kaitseliidu arvamust. Koalitsioon ei lubanud Kaitseliidul ise otsustada keda nad oma liikmetena näevad, kuigi nad olid nii  kaitseministri suu läbi lubanud. Kas tõesti oli probleemiks see, et vastava muudatuse tõi laua peale SDE liige? Juhul, kui see on nii, siis on ikka päris jama majas. Kas tõesti võtab keegi rünnata meie vabatahtlikku riigikaitset, selleks , et sotsidele koht kätte näidata... Ei tahaks nagu uskuda...

Kolledžid otsivad kindlustunnet

Eile toimus riigikogus kohtumine riigikogu liikmete ja kolledžite esindajate vahel. Eestis on seitse kolledžit - TÜ-l kolm (Pärnu, Viljandi, Narva), TLÜ-l kaks (Haapsalu ja Rakvere) ja TTÜ-l kaks (Kuressaare ja Kohtla-Järve).  Kohtumise initsiatiiv tuli kolledžite poolt. Kohtumisel osalesid kõigi seitsme kolledži esindajad, Tallinna ülikooli prorektor, haridusmini esindajad, sisemini esindajad, MAK võrgustiku esindaja ja riigikogu liikmed.

Kolledžite mure on nende pikaajaline jätkusuutlikkus. Tööd nagu on palju, raha aga kipub nappima, nagu ikka. Kolledžid toimetavad nii tasemeõppe pakkujatena, täiendkoolituse pakkujana, teadustöö tegijana, kui ka kohalike arendusprojektide ja arendusprotsesside vedajana. Nii oligi arutelu all kolledžite rolli võimalikud muutused aja jooksul, kolledžite olulisus kohaliku arengu mootoritena ja võimalus rahastada oma tegevusi regionaalarengu vahenditest. Küsimuse all oli ka täiskasvanuhariduse vahendite (EL raha täiskasvanute koolitamiseks) jagamine ning kompetentsikeskuste meetme jätkumine järgmisel EL-planeerimisperioodil.

Saime selgeks, et kompetentsikeskuste meede jätkub, kusjuures peetakse silmas nii olemasolevate tegevuse jätkuvat toetamist, kui ka kuni kahe uue kompetentsikeskuste lisandumist. Saime selgeks, et täiskasvanuhariduse vahendite osas võiksid abikõlbulikud olla ka kolledžid. Samas saime ka selgeks, et HTM iseenesest ei kaitse kolledžite olemasolu. Pigem suunab HTM ülikoole oma kolledžite võrku ja selle otstarbekust analüüsima, nähes, et tasemeõppes õppijate arv väheneb. Samas teevad regimin ja HTM tihedat koostööd järgmise perioodi meetmete väljatöötamisel ja selle juures arvestatakse ka kolledžeid. Kolledžid on ka tugevalt sisse kirjutatud uude regionaalarengu strateegiasse. Nii et kolledžite pea kohal ei ole praegu äikesepilvi, kui taevas ei ole ka päris pilvitu. Kolledžite pikaajaline sätkusuutlikkus sõltub  eelkõige emaülikoolide strateegiast, aga samas ka kohaliku taseme initsiatiivist ning regimini ja majandusmini visioonist kohalike arengute osas.

Kes hakkab linna juhtima ehk kes petab keda?

Läänemaa ajakirjandus on viimasel ajal ette heitnud sotsiaaldemokraatidele, et meil puudub Haapsalus linnapeakandidaat. Etteheited lähevad sinnamaani, et meie tuntud ajakirjanik nimetab ilma linnapeakandidaatita kandideerimist valijate petmiseks. Et vaid linnapeakandidaat saab erakonna või nimekirja seisukohti piisavalt tutvustada ja on ainus orjentiir, mille järgi valija suudab oma valikuid teha. Et juhul, kui linnapea ei ole kohe teada, vaid peaks leitama konkursi teel, on valijad justnagu petta saanud. 

Ma ei ole Ivar Soopaniga nõus. See praegune käsitlus, mida Ivar laialt levitab on juhikeskse lähenemise ja autokraatse valitsemise põhimõtte kinnistamine. Kui teil oma nn "füürerit" ei ole siis teid ole olemas? See et meil on kaaskond, hulk ühte moodi mõtlevaid inimesi, kes tahavad linna juhtimise inimestele lähemale tuua, see asjaolu on nagu vähetähtis. See tähendab, et meie mõtted nagu ei väärikski kajastamist. Kui linnapea kandidaadi käest ei saa küsida, siis ei olekski nagu kedagi, kelle käest küsida? Miks ei võiks debatis või muus kajastuses meie nimekirja seisukohti avaldada Valdo Maisalu, Heli Kaldas, Ülle Kruus, Maie Kram või Tatjana Joonasing? Kas sellepärast, et ükski nendest ei näe ennast linnapea toolile istumas? See ei tähenda, et neil ei ole oma arvamust või meie nimekirjal ei ole oma selget agendat, mida me kavatseme Haapsalu volikogus ellu viia. Inimene ei tea, kes saab linna juhtima, kui valite sotse? Linna saab juhtima - üle hulga aja - jällegi linna volikogu ja linna volikogu saab olema avatud linna kodanikele. See on meie vastus. Meil käib nagu pidev trikoovoor ja uuritakse, kuidas ikka see linnapea kandidaat suhtub naistesse ja kas just too teine on just nii või naasugune. See asjaolu, et linna volikogu on suletud asutus, ei pane kedagi muretsema - ka neid keda peaks.  Sotsid seisavad avatud põhimõtte eest igal juhul, hoolimata sellest kes istub linnapea toolile.

Juhtimisstiil, mille Haapsalu praegused ainuvalitsejad juurutanud on, on ju kõigile näha. Küsige volikogu liikmete käest, kui muidu ei usu. Pigem võiks öelda, et praegused volikogu valimised on tõesti inimeste petmine - valime volikogu liikme, aga kõik otsustab ikka linnapea ise, või siis hea küll - kaksainsus - linnapea ja volikogu esimehe isikus. Miks need ülejäänud seal üldse siis figureerivad? Teine küsimus on see, kui omavahel kokku lepivad kaks erakonda, kellel kummalgi oli oma linapea kandidaat, tooli saab aga haarata ainult üks. Kas siis sellise kokkuleppe sõlmimine ei ole valijate petmine? Tegelikult ei seisne ju kohalikud valimised linnapea valimises vaid volikogu valimises. Paraku - seda fakti enam inimesed endale ei teadvusta ja ega valimiste teema avalik kajastamine ka sellele kaasa ei aita.  

Küsimus on, kas avaliku arvamuse kujundajad - nagu näiteks maakonna tippajakirjanikud - peavad juhikeskset lähenemist heaks võik halvaks. Võib olla oleks aeg hakatama mõtlema nii nagu Läänemere ääres võiks üks kogukond mõtelda, mitte nii nagu seda Vahemere ääres tehakse. Kui me nii juhikesksed oleme, võtame siis üle sealse juhtimispõhimõtte ja hakkame valima linnapead otsevalimistega ja volikogu ei ole enam otsustusorgan, vaid nõuandev organ linnapea juures.

Ja veel üks oluline asi. Kui me avalikus sfääris toimetame, siis asjad saava oma nime siis, kui keegi neile nime annab. Nime andmine aga sõltub nime andjast, mitte asjast endast. Kui ilma linnapea kandidaadita kandideerimist Ivar nimetab valijate petmiseks, siis on see praegu nime saanud. Mina nimetan ainult linnapeakandidaatidele keskendumist linna, kui demokraatliku kogukonna mahakandmiseks.

Uus korteriühistute seadus

Riigikogusse on jõudnud uus korteriomandi - ja korteriühistute seadus. Nagu seletuskiri ütleb:
"...kaks praegu kehtivat seadust – korteriomandiseadus ja korteriühistuseadus – asendatakse ühe seadusega, milles on reguleeritud kõik korteriomandiga seotud õigussuhted. Eelnõu kohaselt hakkab kõigi korteriomandite majandamine toimuma iseseisva juriidilise isiku – korteriühistu – vormis, mis seaduse jõustumisel tekib koos korteriomandite loomisega. Olemasolevatele korteriomanditele, mille majandamine toimub uue seaduse jõustumiseni korteriomanike ühisuse vormis, loob riik ise korteriühistu. "

Selle seadusega seos kõige suurem muudatus, mida ette nähakse, on see, et kui majal seni korteriühistu puudus, oli vaid korteriomanike ühisus, siis nüüd moodustab riik ise sellele majale korteriühistu ja kannab selle registrisse. Praktiliselt muud vormi kortermaja haldamiseks, kui korteriühistu, ei jää. On küll olemas mingi võimalus hallata maja kaasomandina või siis majaühisusena (nn endine kooperatiiv), kuid need on pigem erandid.

Mis uue seadusega seoses veel huvitavat on.. Näiteks - kui on tegu paarismajaga - kaks maja koos, mis ei ole kinnistuna lahutatud, siis ka sinna tekib korteriühistu. Uus seadus näeb vaid ette, et kui majas on alla kümne korteri, siis ei pruugi ühistu valida juhatust ega valida valitsejat, vaid võib valitseda ise üheskoos (kõik liikmed juhatuse liikme õigustes). 

Kui majal seni ühistut polnud, aga oli valitseja, siis see valitseja jääb edasi toimetama, kuniks tema aeg otsa saab ja siis majaendale kas juhatuse moodustab või uue valitseja valib.

Ära peaks jääma sellised asjad, kus võlgu on maja, aga keegi pöördub võlanõudega otse korteriomaniku poole....

Edaspidi ei saaks enam luua ühte ühistut kahele kinnistule...

Jne...

Seadus on pikk ja keerukas. Seda menetleb riigikogu õiguskomijon ja sotside hulgast siis mina. SDE frakstiooni esindajad riigikogus kohtusid ka korteriüistute keskliidu ja justiitsministeeriumi esindajatega. Probleeme oli üleval mitmeid. Seaduse mentlemine pekas toimuma nüüd sügisel. Uus seadus peaks jõustuma alates 2018. Kui kellelgi on küsimusi või konkreetseid mõtteid, siis olge lahked ja andke teada.

Alustame algusest

Sotsiaaldemokraadid lähevad Läänemaal välja kolme nimekirjaga. Eelmistel, 2009 aasta valimistel, oli meil kaks – Haapsalu ja Lihula nimekirja. Seekord on lisandunud SDE nimekiri uues, kolme valla (Risti, Taebla, Oru) ühinemisel tekkivas Lääne-Nigula vallas. Sotsiaaldemokraatide tähelepanu all Läänemaal on lapsed, haridus ja töökohad. Aga mitte sellest ei tule meil alustada. Meil tuleb alustada algusest – ehk demokraatiast. Kõigis kolmes omavalitsuses kus SDE nimekiri on välja pandud, on demokraatia tugevdamine meie üks esimesi ülesandeid ja meie kindel lubadus. Valitsemiskultuuri tõstmine, volikogu ja tema komisjonide rolli tõstmine, kodanikeühenduste  kaasamine  - need on küsimused, millest tuleb pihta hakata.

Elanikkond Läänemaal väheneb, seda nii negatiivse loomuliku iibe, kui väljarände tõttu. Just eriti olukorras, kus iga inimene loeb, on kummastav jälgida, kuidas näiteks Haapsalu volikogu on sisuliselt muudetud kinniseks asutuseks. Haapsalu on üks vähestest linnadest, kui mitte ainus, kus volikogu komisjonidesse ei kuulu inimesi väljastpoolt – kodanike hulgast. Volikogu töösse kaasatute hulk on oluliselt väiksem, kui teistel linnadel.  Lääne – Nigula valla ühislepingu koostamisel tõrjuti lepingust ettepanekud külavanemate kogu moodustamiseks  volikogu juurde, uue volikogu suurus määrati võimalikult väiksena. Need on paar konkreetset näidet, kuidas üks osa kohaliku tasandi poliitikuid püüavad endale luua mugavat nišši valitsemiseks ja võimul püsimiseks.

Kui nüüd demokraatia küsimustest edasi liikuda, siis tõesti, töökohtade kättesaadavus on üks esimesi kriteeriumeid, mis inimesi kohapeal hoiab. Mitte ainult ilus loodus, head naabrid ja vahva kultuurisuvi. Eelkõige siiski võimalus endale ja oma perele aastaringselt normaalselt elatist teenida. Järgmistel valmisperioodidel sõltub omavalitsuste edukus sellest, kui suure osa oma eelarvest keegi kulutab ettevõtluse edendamisele. Jah, ettevõtluse arendamine ei ole otseselt seadusest tulenev omavalitsuse kohustus. Aga see on hädavajalik. Jah, linna või valla eelarve vahendite kasutamine ettevõtluse edendamiseks on riskantne – aga kui äkki ei õnnestugi?  Aga parem siiski on võtta riske ja teha endast parim, kui pärast ohata tühjaks jäänud koolimaja ukse juures ja tõdeda, et me ei püüdnudki.  

Sotsiaaldemokraadid Läänemaal ei kandideeri mitte võimuihast, vaid sellepärast, et nad näevad vajadust avatud valitsemise järele.  Ei uusi ega endisi oligarhe ei pea me Läänemaal ametisse valima, vaid lihtsalt inimesi. Me vajame juhte, mitte ainuvalitsejaid, liidreid, mitte autokraate, teadjaid, mitte kõiketeadjaid, hoolijaid, mitte ignorante. Nii nagu Eestis, nii ka Läänemaal –"kellegi või millegi üle“ valitsemine on tupiktee. Valitseda saab ainult „koos“. Sotsid ei ütle, et  - „vali meid, küll meie valitseme sinu üle, meie teame kõige paremini“.  Meie ütleme – iga inimene loeb! Me kutsume inimesi endaga koos meie ühise kodu eest hoolt kandma. Tule kaasa!

Lugupidamisega

Neeme Suur

SDE Läänemaa piirkonna esimees

Omavalitsused, töökohad ja tulevik

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on ees ja jälle kord esitavad inimesed üksteisele klassikaks saanud küsimuse – mis meist saab? Kandideerijad lubavad töötada helgema tulevikku nimel. Valijad teevad oma valiku.

Kuidas mõõta ühe omavalitsuse edukust? Kas ehitatud või renoveeritud hoonete arvuga, kergliiklusteede pikkusega või Euroopa Liidust väljaõngitsetud raha hulgaga? Eks on need ka olulised näitajad. Kõikide mõõdikute mõõdik on aga üks – inimeste arv. Kasvava elanike arvuga maakondi kaks – Harjumaa ja Tartumaa. Pärnu, Rapla ja Saare maakonnas on elanike arvu vähenemine jäänud alla 4%, teistes maakondades 6 – 9% (Geomedia 2011, 2012; Statistikaamet 2012). Omavalitsusi, kus elanike arv on tõusnud, on ligi kolmkümmend. Mis siis ülejäänud maakondades ja valdades – linnades antud olukorras teha? Kas deklareerida suutmatust? Globaalsed trendid jäävad ju globaalseteks trendideks ja paratamatus on tahtmatusele suurepärane pelgupaik. Või siiski näidata ette meetmete pakett, tegude ja toimingute hulk, mis toetavad inimeste toimetulekut ja elamist ka kaugemal suurtest keskustest?

Põhjus kohapeal elamiseks koosneb mitmest asjast, võimalus lapsi kasvatada , eneseteostust leida ning arstiabi saada on nende seas. Ehk siis – arst, apteek, kool, kultuurimaja ja lastead on olulised. Töökoha kättesaadavus on aga samuti üks esimesi tingimusi, mille inimene oma elukohale esitab. Kuulus Maslow püramiid ütleb, et kui kõht täis ja katus pea kohal, siis tuleb ka laulutuju. TLÜ Haapsalu kolledži poolt Läänemaa abiturientide hulgas 2010 aastal läbi viidud uuring näitas, et vaid 13% keskkooli lõpetajatest loodab leida töökohta kodumaakonnas. Plaan naasta pärast õpinguid oli 24%-l lõpetajatest. Ääretult kurb tõdemus. Järeldus sellest võib olla vaid üks - sotsiaalse infrastruktuuri arendamine ei peata rahvastiku väljavoolu, juhul, kui kohapeal ei ole võimalik teenida elatist. Jutt ei ole lihtsalt mis – iganes töökohast, vaid töökohast, millega oleks tagatud perekonna aastaringne inimväärne toimetulek.

Meil ei ole vaja kaugelt ega kaua otsida näiteid, kus vastrenoveeritud kool, staadion või kultuurimaja ei suuda tegelikult inimesi piirkonnas kinni hoida. Õnn ei peitu rahas, seda teavad kõik. Inimesi, kes suudavad ilma rahata õnnelikud olla, on siiski väga vähe. Tavalise inimese soovi kohapeal elada määrab suurel määral töökoha olemasolu. See tähendab kas kohapeal paiknevat ettevõtet mis suudab maksta normaalset palka, või siis kaugtöö võimalust, või siis transpordisüsteemi, mis pakub head võimalust liikumiseks.

Pidev pendeldamine pealinna vahet on kallis, ebamugav ja ohtlik, kui just ühistransport ei ole väga hästi korraldatud. Kui lapsed juba suuremad ja perest mõlemad suuremas linnas töötavad, siis varem või hiljem kolitakse ka linnale lähemale. Pikem kodust eemalviibimine ja välismaal töötamine võib küll olla leevenduseks probleemile, kuid põhjustab omakorda probleeme – olgu siis perede lahkuminek või laste omapäi jätmine. Üldiselt põhjustab tööalase väljarände siiski hädavajadus, mitte aga hirmus isu võõras riigis elada.

Me ei saa öelda, et riigi tasandil ei oleks midagi majanduse edendamiseks ja töökohtade tekkimiseks ette võetud. Meil on EAS, PRIA, Tööturuamet ja palju muid riigi poolt loodud kanaleid, mille kaudu on kulutatud ja kulutatakse veel sadu ja sadu tuhandeid eurosid nii kohaliku kui euroopa maksumaksja raha ettevõtjate ja ettevõtluskeskkonna toetamiseks. Kui aga tulemus meid ei rahulda, siis tuleb tõdeda, et tehtud on kas vähe või siis valesid asju. Senini on puudu regionaalpoliitiline lähenemine maksundusele ja Euroopa Liidu vahendite jagamisel on regionaalsel aspektil liiga väike osakaal. Vähemalt on aga olemas üldine arusaamine, et riik tervikuna peab panustama töökohtade loomisesse. Teguviise saab kohendada ja muuta. Kohalike omavalitsuste tasandil selline üldine arusaamine aga puudub.

Liigagi levinud on omavalitsusjuhtide seas arvamus, et omavalitsus ei saa, ega pea ettevõtluse edendamiseks midagi tegema. Meil on ka hulgaliselt vastupidiseid ja positiivseid näiteid, kuid tihti on omavalitsuste hoiak pigem tõrjuv. Seadus ei kohusta omavalitsusi ettevõtluskeskkonna ja töökohtade kättesaadavuse pärast muret tundma. Raha napib ka nende kohustuste täitmiseks mis seaduses kirjas on ja nii sõltub kõik kohalike juhtide prioriteetidest ja väärtushinnangutest.

2012 aastal viis Eesti Kaubandus– Tööstuskoda läbi kohalike omavalitsuste ettevõtlussõbralikkuse uuringu. Uuringu tulemustest nähtub, et ettevõtjate hinnangul on põhilisteks probleemideks KOV-i puuduv huvi ja motivatsioon ettevõtluse arengule kaasa aidata (66%), puudub seadusest tulenev kohustus ettevõtlust soodustada (33%), KOV-i ametnike ebakompetentsus (29%), rahaliste vahendite puudumine (26%) ja korruptsioon (21%). Uuringufirma Praxise analüütiku Anne Jürgensoni sulest ilmus aasta alguses ülevaade erinevatest Euroopa statistikakogumikest, mille kokkuvõttena võib öelda, et Eesti inimene on ettevõtlik ja ettevõtlusaktiivsuse osas meil midagi häbeneda pole.

Mida siis saab kohalik omavalitsus ettevõtluse edendamise ja töökohtade loomise toetamiseks ära teha? Võimalusi ettevõtluskeskkonna aktiivseks edendamiseks on mitmeid, olgu siis koolides ettevõtlusõppe korraldamine, lasteaia lahtioleku või bussiringi sättimine ettevõtte vajadustest lähtudes, kohaliku bürokraatia vähendamine, või siis kohalike võimaluste reklaamimine. Need on mõned meetmed, mis ei võta palju raha. Lõpuks aga saab kohalik omavalitsus ka rajada vajalikku infrastruktuuri, luua kaugtöökohti, pakkuda rendipindu või siis ka anda otsest stardiabi. Võimalusi on palju. Igal juhul on tegemist valdkonnaga, kus on asjakohane rääkida omavalitsuste koostööst, nii et oluline osa on siin ka omavalitsusliidul. Alustama peab aga sõnadest – jah, see on meie asi.

Sotsiaaldemokraadid andsid suve alguses riigikogus üle eelnõu, mille kohaselt ettevõtluskeskkonna arendamine saaks omavalitsustele ja omavalitsusliitudele seadusest tulenevaks kohustuseks. Eelnõuga nähti ette ka riigieelarvest raha eraldamine selle ülesande täitmiseks. Me ei tohi pealt vaadata, kuidas inimesed ja töökohad valguvad kokku paari suurema keskuse ümber - või siis üldse Eestist välja. Töökohtade loomisele kaasaaitamine ei ole ainult riigi tasandi probleem. Mida kuskil konkreetselt teha – seda saaksid omavalitsused ise otsustada. Töökohtade loomine on valdkond, kus tuleb teha nii rohkem, kui ka paremini. Tuleviku nimel.

 

Teite mehed ja meite mehed

Käes on valimistele eelnev suvi. Omavalitsustes on erakondadel ja valimisliitudel nimekirjad koos, otsitakse veel lisaks tublisid inimesi, kes võiksid appi tulla ja õla alla panna. Nii minagi helistasin heale sõbrale Taebla vallast ja küsisin, kas ta ei tuleks ehk sotside nimekirjas uue, Lääne-Nigula valla volikogusse kandideerima. Sõber hakkas naerma ja ütles et jah, ta on kuulnud küll, et Risti mehed aktiivselt tegutsevad aga et tema ei saa meie sekka mitte tulla, muidu  - kujundlikult muidugi - löövad Taebla mehed ta maha. Noo vaat siis. Tollest jutuajamisest tekkis ka mõte, et on üks asi, millest tuleks enne valimisi veel kord rääkida.

Uue Lääne-Nigula vallaga on nii, et see tekkis ühise kasu lootuses ja eesmärgil, mitte tahtmises kellelegi ära teha. Vähemalt nii peaks olema ja kui "nende Risti meeste“ poolt vaadata, siis nii see ka oli. Lääne-Nigula vald saab olema mitme kohaliku keskusega vald. Tegemist ei ole rõngasvalla ja tema keskuseks oleva linna liitumisega, ega tagamaa-valdade liitumisega ühe suure keskus-valla külge. Tegelikult on ju meie kõigi tõmbekeskuseks Haapsalu. Kohalikul tasemel keskuseks olemine sisaldab nii avalikke – ja sotsiaalseid teenuseid, kui ka kaubandust, teenindust ja töökohti. Üheskoos majandamisest peaks kõigile kasu sündima. Kui kusagilt kokku hoida, siis asjaajamise ja bürokraatia parema korraldamise arvelt, mitte aga inimestele osutatavate teenuste arvelt. Mitte rivaalitsemises, vaid mõistlikus ühises asjaajamises peitub ju võti.  Igal juhul kokkuvõttena peavad vähenema vallavalitsemise kulud ühe valla elaniku kohta. Nii on juhtunud kõikides liitunud valdades, juhtub ka meil. Suurenema peab vallavalitsemise kvaliteet ja ametnike spetsialiseerumine. Investeerimise võimekuse koondamine võimaldab teha ära asju, mis muidu toppama jäid. Jah, korda mööda ja kasinalt, aga igal juhul paremini, kui igaüks omaette.  Lääne-Nigula valla arengutee ei saa olla ühtede keskuste kaotamine teiste arvelt. Uues volikogus ei tohi tekkida olukorda, kus asulad hakkavad üksteist lämmatama ja tõrjuma. Just selle pärast koostavad sotsid oma nimekirja Lääne-Nigula vallas nii, et seal oleks inimesi igast liituvast vallast ja asulast.

Samas tuleb tõdeda, et juhul, kui tahta, siis on liitunud omavalitsuse tingimustes võimalik ka palju kurja korda saata. Ennäe – ühes vallas üks keskkool ja kolm põhikooli – ütleb keegi. Ennäe, ühes vallas kaks hooldekodu – ütleb teine. Kas paneme kinni? Ei pane. Kõigepealt ikka kaalume, milline on iga üksuse iseseisev potentsiaal. Lastele suunatud teenused on kõige esimene asi, mida inimesed vallalt ootavad. Need kolm põhikooli on nii Läänemaa, kui Eesti tänapäevases mõistes normaalsed keskmise suurusega põhikoolid, kus õpilaste arv on püsima jäänud. Need hooldekodud on, olukorras kus riigis eakate arv suureneb, pigem võimalus hõbemajanduse edendamiseks, aga mitte dubleeriv teenus. Kui aga vallamajades ruumi üle hakkab jääma, siis tuleb neid ruume soodustingimustel väikeettevõtetele ja mtü-dele kasutada anda. Selleks peab vald ka spetsiaalselt tööd tegema, tingimusi ja võimalusi reklaamima ja vajadusel ka stardiabi pakkuma.

Nii et  - ikka ühe laua taga üheskoos arukalt edasi, mitte nii, et Taebla mehed ja Risti mehed. Kui ka kodanike valimisliidud oma nimekirju koostavad, siis soovitan ikka – otsige kandidaate ka teistest valdadest. Ärge jääge ühe asumi põhisteks, meie tulevik on koostöös, mitte vastandumises. Hea sõber Taeblast on aga väga oodatud sotside nimekirja täiendama. Meil on inimesi nii Orult, kui Paliverest kui Piirsalust, saame üheskoos ühist asja ajada.

Ain Seppik ja vasakpööre

Lugesin uudist tuntud keskerakondlaste Ain Seppiku ja Toomas Vareki liitumisest Reformikonnaga. Iseenesest ei olegi ju midagi kentsakat, kui ühest liberaalsest erakonnast teise üle minnakse. On ju Keskerakond ja Reformierakond ühe kännu kaks võrset. Tähelepanu äratas aga Ain Seppiku selge eesmärgipüstitus, mis tema sõnul seisneb vasakpöörde ärahoidmises. Ja nagu kirjas oli: ..."Õigupoolest kõik, kes soovivad Eesti vasakpööret ära hoida ja tahavad ka midagi selle vastu tegelikult teha, võiksid Reformierakonda astuda,“ lisas Ain Seppik.

Pilt on illustratiivne

See tuletas mulle meelde seda korda, kui meie kadunud kassi Kiti käpp kipsi pandi. Kuivõrd üks koib oli siis kange kui pulk ja teistest käppadest pikem, siis vaene kiisu tiirutas keset põrandat ringiratast ja lõpuks kukkus külili, käpad taeva poole püsti. See oli päris naljaks, kui kassi haletsusväärne seisukord kõrvale jätta. Kui ta siis otse tahtis liikuda, siis ukerdas ennast vastu seina ja liikus - nina vastu seina surutud -  seina najal edasi, aga seda niikaua, kuni nurk vastu tuli. Kuivõrd keerata ei suutnud, siis tulemuseks oli jälle sama - selili maas ja käpad püsti.

Meil on Eestis praegu seis selline, et paremale keerata enam rohkem võimalik ei ole. Nii liberaalset olukorda , kui praegu Eestis on, ei ole kunagi olnud. Et aga veel paremale keerata... nojah, eks selleks tehakse kõigest hingest jõupingutusi... Elektrituru liberaliseerisemisega saime ju edukalt hakkama. Meie elekter on nüüd kolm korda kalllim kui isegi Norras - tuntud kõrgete hindade maal. Huvitav oleks teada, kuhu ja kelle kätte see raha koguneb, mis sel viisil rahva käest kokku korjatakse?  Nojah, et paremale enam rohkem ei saa. Nina vastu seina nagu kassil. Sirgjooneliselt ka edasi liikuda ei suuda. Ja vasakule pööret tahame iga hinna eest vältida?

Mil viisil siis rahvas sellele reageerib? Viimased andmed eestlaste arvu hüppelise kasvu kohta Soomes annavad aimu, mis saama hakkab. Ka järjekordne uuring väljarände valmidusest (60 000 inimest on viimaste andmete järgi valmis välja rändama) ütleb meile, mis edasi saama hakkab. Isegi vanad konservatiivid räägivad tasakaalustatud lähenemise vajalikkusest. Kassil peavad käpad ühepikkused olema, et ta püsti seisaks.Uus reformierakondlane härra Seppik aga leiab oma missiooni praegu kehtiva olukorra säilitamises ja süvendamises olevat. Kurb.

Manipuleerimisest avaliku arvamusega ehk kuidas täita küsitlust...

Laupäeval potsatas  Läänemaal Risti aleviku inimeste postkastidesse rahvaküsitlus kõrgepingeliini trassi asukoha osas Läänemaal Risti alevikus. Praegusele 110 KV liinile tahetakse juurde panna ka  330 KV liin ja sellepärast muutub trassi ohutustsoon kaks korda laiemaks. Mastid pandaks uued ja kõrgemad, rohkem traate küljes ja oluliselt suurem pinge sees. Kogu plaani suur pilt iseenesest on õilis – see uus kõrgepingeliin jookseb Leeduni välja ja aitab ühte siduda Põhjamaade ja Baltimaade elektrivõrku. Mis aga Ristit puudutab, siis tõenäoliselt läheks kaduma suur osa maantee ja asula vahelisest haljastusest, nii männikut, kui kaasikut. 330 KV ohutustsoon on ju kaks korda laiem, kui endine liinikoridor.  Ega kõrgepingeliini mõjualas ka keegi eriti elada ei taha. Avalikul arutelul, mida aasta alguses vallamajas peeti, arvas Risti rahvas, et peaks kaaluma ka teisi alternatiive – kas viia liin teise kohta näiteks või kasutada maakaablit.  Nüüd ongi postkastis küsitlus alternatiivide kohta.

Kõigepealt tänud maavalitsusele ja vallavalitsusele. Seda sellepärast, et rahva teavitamisse tõesti tõsiselt suhtuti ja et see küsitlus üldse toimub.  Vastasel juhul oleks pandud uus ja võimsam liin paika, võetud mets maha ja korras.  Teine asi on aga küsitluse küsimused ise. Kas mulle nüüd ainult tundub, või ongi spetsialistide poolt läbiviidava küsitluse küsimused koostatud nii nagu arendajale vaja on? Teadagi on ju võimalik küsimus kokku panna nii, et saad sellise vastuse mida tahad. Seda nimetatakse avaliku arvamusega manipuleerimiseks. Küsimustikule tuleks kindlasti vastata. Aga Risti inimesed ei tohiks küsitlusest ära  kohkuda ja ennast kas eksitada või lausa lollitada lasta.

Küsimustes number neli, viis ja seitse on otseselt konksud sisse peidetud. Küsimus neli ütleb kõigepealt, et selle uue liiniga ohutus suureneb ja suureneb elektrienergia varustuskindlus. Kas see on meie jaoks oluline? Ju ikka – ohutus on ikka oluline. Veel ohutum oleks aga liin siis, kui ta asulast kaugemal kulgeks või siis asulaga külgnevas osas maa alla viidaks. Maa alla viimise alternatiivi meile kahjuks aga ei pakuta. 

Küsimuse neli viimane punkt on aga tõesti sigadus. Küsimus ise on selline:
...Kõrgepinge maa alla viimine on õhuliinidest 4 - 20 korda kallim ja uute ja rekitavate liinide maakaablisse viimine tähendaks pea samas suurusjärgus võrgutasude tõusu. Kui oluline oleks teie jaoks võrgutasude mitmekordne tõus elektriarvel? Üldse mitte oluline, pigem mitte oluline, ....jne.

Huvitav küll, kui sadu ja sadu kilomeetreid pika liini puhul sellest kaks kilomeetrit maa alla pannakse, kas see tähendab Risti elanike jaoks 4 - 20 kordset võrgutasude tõusu elektriarvetel? Ei tähenda. Jutt ei ole terve trassi maa alla viimisest. Jutt ei ole üleüldse kõikide Eleringi uute trasside maa alla viimisest. Jutt on sellest, kas Ristile jääb alles müratõke ja hulgaliselt kena männimetsa ja alevi park maantee ja asula vahel või mitte. Kahe kilomeetri kõrgepinge maa alla viimine aga ei mõjuta mitte mingil moel võrgutasu Risti elanike elektriarvel. Kas võrgutasude tõus elektriarvel oleks oluline? Muidugi oleks. Ükski inimene ju ei vastaks siin ei. Ainult et küsimuse sisus peitub vale väitega hirmutamine. Mina ise seda punkti pigem ei täida. Kirjutan juurde, et küsimusele ei saa vastata, sest väide ei ole tõene ja nii jääbki.

Viies küsimus on ka vahva. Kirjutage, mida te sellel konkreetsel alal teete ja kui tihti… Nojah – pargis käin jalutamas ja jaanitulel. Lapsed jooksevad kogu aeg metsas ringi. Aga suuremal osal kõnealusest alast ma ju ei tee midagi. Haljasvöönd kaitseb alevit müra ja heitgaaside eest ja on ka lihtsalt ilus. Kui tihti ma liini ja maantee vahelises kaasikus käin ja mis ma seal teen? Üldse ei käi ja midagi ei tee. Kas see tähendab et kaasiku võiks nagu maha võtta? Eks ma siis nii kirjutangi: Ala nr 3 - iga päev sõidan mööda ja kasutan vaatamiseks.  Iga päev olen oma õues ja samal ajal kasutan ka Ala nr 5 maanteemüra vähendamiseks.

Lõpetuseks aga küsimus number seitse. Küsijad tunnevad huvi, kas ma olen lihtsalt stagnant ja progressi pidur või siis pigem mitte. Ja nüüd on nii, et kui vastan et jah, ma ei taha muutusi, siis ütleb arendaja, et ah, nad seal ongi sellised. Kui ütlen, et olen muuutustele aldis, siis ütleb arendaja, et näed – põhimõtteliselt ju nad pooldavad muutust. Selle küsimuse vastus sõltub ju eelkõige kontekstist - ehk siis konkreetsest olukorrast. Ennekõige ootaks mina aga, et arutluse ja arvutamise alla võetaks ka selline variant, kus liin maakaablisse viiakse. Olgu siis see paar kilomeetrit neli korda kallim, kui muu osa liinist. Inimeste elukeskkond on ka midagi väärt. Väljapakutud variantidest aga tunduvad minu jaoks parimad need, kus liin on  alevist kaugemale maantee äärde viidud – ükskõik siis kummale poole teed. Vana liinikoridori saab siis täis istutada ja nii saaks meie alevi haljasvöönd veelgi tõhusam olema.

 

 

Kiirlaenud kontrolli alla - tükike eelnõu seletuskirjast

Kolmapäeval andsin üle eelnõu kiirlaenuturu korrastamiseks. Kolleeg Sester veel küsis , et kas tegime eelnõu ühe ööga valmis... et äsja, kolmapäeval käis tarbijakaitse rahanduskomisjonis teemast rääkimas, neljapäeval sotsidel juba eelnõu üle anda. Nii see siiski ei olnud. Kohe, kui oli näha, 437 SE poolikuks jääb, otsustasime, et anname sisse eelnõu ka krediidkulukuse määra piiramiseks. Andrese ettepanekul lisasime ka sularahas arveldamise keelu. Toon siia juurde tüki seletuskirjast.

 

...Eelnõuga muudetakse võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa sätteid ja luuakse õiguslikud piirid liigkasuvõtmisele ehk siis hea tavaga vastuolus olevale ülikõrge krediidikuluse määra rakendamisele tarbijakrediidi teenuse pakkumisel, seal hulgas nn kiirlaenu teenuse pakkumisel. Samuti piiratakse eelnõuga kiirlaenu väljastamist sularahas.  Eelnõu on koostanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed Andres Anvelt ja Neeme Suur ning nõunik Mihkel Liivo. Eelnõu sätete aluseks krediidkulukuse piirmäära osas on Justiitsministeeriumi poolt koostatud ja seaduseelnõu 347 SE menetlemisel riigikogu õiguskomisjonile edastatud tekst.

...Eelnõu eesmärk on tagada tarbijale turvalised ning mõistlikud tingimused tarbijakreedidi teenuste ehk nn kiirlaenu teenuste tarbimisel. Eelnõuga keelatakse laenu väljastamine sularahas ning seatakse piir tarbijakrediidi teenuse osutamisel rakendatavale krediidikulukuse määrale. Seni on olnud laenusumma kättesaadav ka sularahas, nii et tarbijakreedidi kasutamine ei peegeldu kliendi teistes finantssuhetes. Seni on rakendatava krediidikulukuse ülemäära piirang antud soovituslikuna tsiviilseadustiku üldosa paragrahvis 86. Praktiliselt rakendavad teenuspakkujad sageli, kasutades ära teenuse tarbijate seisukorda, krediidikulukuse määrasid mis ületavad soovituslikku piirmäära kuni kümnekordselt või isegi rohkem....

Loodame et menetlus sujub ja eelnõu vastu võetakse.

KOV 2013. Kõne üldkogul

Panen üles oma kõne SDE üldkogul. Head lugemist :)

...
Me ei pea rõhutama kohalike omavalitsuste olulisust meie ühiskondlikus elukorralduses, vähemalt siin saalis mitte, ma loodan. Midagi peame siiski nii meile endile, kui kõigile teistele meelde tuletama. Kohalik omavalitsus ei ole esmajoones mitte asutus, mis peab üleval kooli, lasteaeda ja hooldekodu, vahetab pirne tänavavalgustitel ning lükkab talvel teedelt lund.  Ühe iseseisva demokraatliku riigi seisukohast on kohalik omavalitsus esimene koht, kus inimene saab kinnituse, kõige otsesemast allikast, et demokraatia toimib.

Rahva võim

Demokraatia on rahva võim. Mitte ühe isiku võim. Mitte eliidi võim. Mitte bürokraatia võim. See on rahva võim, mis kohalikul tasemel väljendub ühe kogukonna õiguses ja võimes otsustada ise kohaliku elu küsimuste üle. Just sellesama sideme tunnetamine – põhjuse ja tagajärje seostamine – algab eelkõige meie oma vallas ja linnas – kohalikud asjad lähevad just nii nagu meie ise otsustame. See teadmine ongi demokraatliku riigi seisukohast kõige väärtuslikum. Selles teadmises ja tunnetuses seisneb ka kohaliku omavalitsuse kõige suurem väärtus.

Miks on vaja tugevat maakonda?

Eesti on üks vähestest Euroopa ja maailma riikidest, kus on ühetasandiline kohalik omavalitsus.  Ehk siis avaliku võimu kannavad riik ja kohalik omavalitsus, mis on kas linn või vald. Mitte maakond.  Alati jääb küsimus – kui see on nii efektiivne, kui see on nii odav ja ökonoomne, miks siis teised sama moodi ei talita. Alati võib pugeda riigi suuruse seljataha ja öelda, et me oleme nii väikesed. Tegelikult aga – ka väikestel autodel on mootor, gaasipedaal, sidur, pidur ja suunatuled. Kas suur või väike, ka ühiskonna ülesehitus on ikka samasugune, isegi kui mõõdud on väiksemad. Kohalikke asju tehakse kohalikul tasemel. Piirkondlikke asju tehakse piirkonna tasemel. Maakondlike asju maakonna tasemel, regionaalseid asju regiooni tasemel. Ja riiklikke asju riigi tasemel. Kas meil peaks olema siis nelja – tasemeline omavalitsus küsite teie? Vastus on, et tõenäoliselt mitte. Aga vastus on ka, et  – targemad riigid loovad teise omavalitsustasandi selleks, et suuremat territooriumi vajavad tööd saaksid üheskoos tehtud ja säilitavad esimese tasandi omavalitsused selleks, et inimesed usuksid demokraatia võimalikkusesse, näeksid lähedalt kuidas see toimib.

Võib olla üheksakümnendate keskel oligi õige primitiivselt lihtne lähenemine. Nüüd see ei ole enam õigustatud. Kui keegi nüüd ütleb, et näete – Soome ka vähendab omavalitsuste arvu, ja Rootsi tegi seda... ja Läti…. siis tõenäoline on, et me saame koos Läti ja Soomega otsima võimalusi kogukondade taasjõustamiseks, Rootsi ja teised Euroopa riigid juba teevad seda.  

Kamaluga kohustusi, hulgi ülesandeid

Ees on kohaliku omavalitsuste volikogude valimised. Ees on järgnevad neli aastat  valimisperioodi kestust. Ülesanne mis kohalike omavalitsustel ees seisab,  on üks raskemaid Eesti taasiseseisvuse aja jooksul. Miks ma nii väidan? Seda sellepärast, et demograafilised trendid on globaalsed. Euroopas surrakse hoopis sagedamini, kui sünnitakse. Inimestel on vähe lapsi. Eestis ka. Sellepärast, et inimesed kolivad suurtesse linnadesse, sest nad loodavad paremat töökohta saada. See juhtub nii Euroopas, kui Eestis. Sellepärast et inimesed on aru saanud, et Eesti on vaba. Kas te olete tajunud, et Eesti on vaba? Et te võite elama ja  tööle minna ükskõik kuhu Euroopa Liidus? Ja seal on tõenäoliselt kõrgem elatustase kui siin meie juures? Ja inimesed lähevadki.  Samal ajal siin Eestis tundub, et valitsust ei kõiguta mitte miski. Kas niikaua, kui keegi suudab öelda, et Lätil või Moldaavial läheb mingis osas veel halvemini kui meil,  on kõik korras?  Samal ajal, kui Euroopa riikide valitsused otsivad aktiivselt lahendusi oma inimeste kaitseks ja vastumõjuks kirjeldatud globaalsete trendidele, püüab meie valitsus oma inimesi hoolikalt valitud statistikaga lollitada. Tulemuseks on aga jalgadega hääletamine. Inimesed kolivad linnale lähemale, kolivad riigist ära. Selle kõige keskel on aga kohalik omavalitsus – vald või linn, mis peab kõige esimese avaliku institutsioonina inimestele otsa vaatama ja vastama küsimusele – mis meist saab niimoodi?

Millises seisus siis meie omavalitsused praegu on. Rahastamine on nii nagu on – ebapiisav. Omavalitsuste tulude osakaal riigi kogutuludest on vähenenud ja väheneb veelgi.  Omavalitsuste iseseisvus ja autonoomia on nii nagu on  - napp ja väheneb. Nägime seda kasvõi kodualuse maamaksu kaotamise juures... Samal ajal aga ülesanded mis omavalitsustel ees seisavad, hõlmavad paljuski ja riigi toiminguid kohalikul tasemel. Miks? Sest riik ise põgeneb kohalikult tasemelt.

Majanduse edendamisest saab eesmärk number üks

Päästeamet, tervishoid, politsei, riigiteede korrashoid, sularaha kättesaadavus, postiteenuse kättesaadavus, töökohtade kättesaadavus… Ükski nendest valdkondadest ei ole otseselt seadusest tulenevalt omavalitsuse kohustus või vastutusala. Siiski tuleb omavalitsustel ühe rohkem nende teemadega kokku puutuda. Suletavate päästekomandode asemele luuakse vabatahtlikud. Kes aga initsiatiivi hoiab ja vabatahtlikke toetab selle juures? Ikka kohalik omavalitsus. Perearstid koondatakse perearstikeskustesse. Seda tehakse kvaliteedi tagamise eesmärgil. Kes aga peab tagama kättesaadavuse? Kohalik omavalitsus. Riigi teedehoid vaevleb rahapuuduses -  MKMi ametnikud räägivad hooldenõuete leevendamisest. Politsei on loobumas piirkonnakonstaabli tööpõhimõtetest. Sularaha kättesaadavuse eest tuleb võidelda, postiteenuse osutamist toetada… Ka ettevõtluse arendamine ja toetamine ei ole otseselt omavalitsuse seadusest tulenev ülesanne. Ometigi saab majanduse edendamine lähitulevikus omavalitsuste jaoks eemärgiks number üks. Seda sellepärast, et inimesed lihtsalt ei ela kohapeal, kui töökohta normaalses kauguses leida ei ole. Lisame siis siia nimekirja ka otseselt omavalitsuse vastutuses olevad teemad, nagu näiteks lasteaiakohtade kättesaadavuse, hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi, sotsiaalhoolekandeteenuste kättesaadavuse …, kommunaalmajanduse – siis me hakkame tajuma kogu seda probleemide ringi, millega vastvalitud omavalitsuse volikogu ja valitsus käesoleva aasta sügisel põrkuma peavad.

Kohalik omavalitsus ongi sisuliselt kohalik omavalitsus ja põhiseaduse vaimus otsustab kõiki kohaliku elu küsimusi. Omavalitsus saab küll juriidiliselt deklareerida, et üks või teine valdkond kohalikust elukorraldusest on kellegi teise vastutusel. Sisuliselt aga ootavad inimesed kohaliku omavalitsuse aktiivset sekkumist kõikidesse avaliku elu aspektidesse, seal hulgas ka majanduse arengusse.

Mis meid eristab?

Mis eristab sotsiaaldemokraate teistest … Koostöö ja  avatus, sest see on meie hoiak ja põhimõte. Meie aade… kui tahate. Peab ju olema olemas üks poliitiline jõud, mis usub, et võimule on võimlik tulla ja võimul on võimalik püsida ka usalduse ja avatuse abil, mitte aga petmise, hirmutamise ja manipuleerimise abil.

Mis on meie lähenemine: Kogukondlik lähenemine ja kaasamine. Miks? Sest see on kasulik inimestele endile ja ühiskonnale tervikuna. Kaasamine on kasulik! Vallamaja uksed vabakonnale valla!

Aga nüüd juba programmi enda juurde….

Tänamine:

Tänud aktiivsetele kaasatöötajatele, kes dokumendi valimimisse aktiivselt panustasid, keda oli küll palju, tooksin siin juures aga välja: Fraktsiooni liikmed kes aktiivselt kaasa rääkisid, fraktsiooni kohaliku omavalitsuse töörühma liikmed, Toil ja Väätsa seminaridel osalejad ja Väätsa seminari lauajuhid, põhikirja – ja programmitoimkonna liikmed, fraktsiooni ja büroo töötajad, kes teksti koostamisega seotud olid, aktiivsed täiendajad ja teksti parandajad erakonna liikmete hulgast, kellest eraldi tahaksin mainida Raivo Uukkivi, Marika Saart, Eino Väärtnõu, Rene Tammist, Jari Pärgmad, Luule Tiirmaad ja Viljandimaa piirkonda. 

 

Järelhüüe Holger Wachtmeistrile

Läänemaa jäi ilma väga heast inimesest. Ta oli oluline nii Lihulale, Lõuna - Läänemaale, kui tervele maakonnale. Väga, väga kurb meel on Holger Wachtmeistri varase lahkumise pärast. Rootsist pärit ettevõtja, kes tuli lihtsalt ja asus Lihulasse elama ja toimetama. Lihula võttis ta omaks ja tema võttis Eesti omaks. Nii nagu ta oli - omapärane, isikupärane, sügavalt humaanne ja elujaatav isiksus, kellega oli alati meeldiv vestelda. Kandis kõhklemata isiklikku vastutust oma tegemiste ja ettevõtte eest. Leppis ise piskuga, samas nägi maailma tervikuna ja pidas väärtuslikuks kõike, mida enda ümber tajus. Alati olid tal uued ideed, kuidas elu edendamisele kaasa aidata a´la "Kuule, meie peame sinuga üks revolutsioon tegema..." Paljud tema head mõtted jäid pooleli. Ta ei lähe kunagi meelest ära. Parivere mäest alla sõites tuleb ikka ettevaatlik olla, äkki sõtkub rootsi krahv jalgrattal parasjagu mäest üles. Üles ta läks nüüd. Oh jah. Kaastunne tema omastele ja lähedastele ja kõigile, kellel meel tema pärast kurb on.

Liberaalsus, realism ja Tanel Vallimäe

Olen  mõtisklenud asjade alguse üle, ehk otsinud vastust küsimusele "miks?". Miks asjad lähevad praegu nagu nad lähevad. Miks liberaalid ei ole liberaalsed ja konservatiivid konservatiivsed. Pean silmas just Eesti kontektsi ja siin toimuvat, mitte niiväga üldist laiemat filosoofilist tausta. Miks sotsiaaldemokraadid, kes - oma nimest tulenevana peaksid olema eelkõige mures sotsiaalse elukeskkonna ja demokraatia edendamise eest, peavad pead murdma näiteks ettevõtluse toimekeskkonna pärast ja riigi ja ettevõtjate suhete ja majanduskeskkonna stabiilsuse pärast. Miks seda ei tee nn parempoolsed? Miks (kodualuse maamaksu juhtumi näitel) konservatiivid käituvad kui populistid ja kahjustavad omavalitsuslikku halduskorraldust, mis peaks olema üks konservatiivse riigihalduse alustalasid? Või siis riigi juhtimise seisukohast -  läbiv tsentraliseerimise joon ning korporatiivne ja elitaarne paternalism ja mahitamine,  mis Eestis viimase aastakümne kestel valitseb ja üha süveneb... see ei üheski otsast liberalistlik lähenemine. Liberalistlik lähenemine ei seisne võimu tsentraliseerimises, vaid jätab inimestele individuaalse toimeruumi, mis võimaldab ühest küljest avalduda initsiatiivil, teisest küljest aga rakendab isikliku vastutuse. See mida meie aga näeme, on isiku rolli vähenemine. Mitte ainult kodaniku rolli vähenemine ja kodanikualgatuse summutamine, vaid ka ametniku rolli ja ametnikualgatuse summutamine. Kodanikud tulid protestides tänavale. Ametnikud, jäetuna tsentraliseeritud süsteemis ilma initsiatiivist ja vastutusest, hakkavad kas süsteemi vastu töötama või lihtsalt kõrvale hoidma või siis ehk "viilima", nagu kunagi öeldi. Siit siis ka järeldus, et liigne ametkondlik tsentraliseerimine on ka riigiökonoomiliselt vale - tasalülitab ressursi. Lisaks sellele ka mure lihtsalt demokraatia pärast -  liberaalsus ja demokraatia on ju ühe kännu võrsed ja sestap ka minu, kui sotsiaaldemokraadi mure. Väga hea artikli liberaalsusest Eestis kirjutas Tanel Vallimäe Sirbis. Jutt on pikk aga väärib läbilugemist. Mõned lõigud toon näiteks siia:

...Vahest kõige selgemalt võtab selle suhtumise ennetavalt kokku üks /Reformi)erakonna tuntud figuur, kes sedastab 2004. aastal tehtud filmis: «Reformierakond propageerib inimesest lugupidamist vastavalt sellele, mis inimesed on ära teeninud. [---] Vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud. Inimesi ei pea alandama sellepärast, kui nad on rohkem tahtnud, rohkem suutnud, rohkem pingutanud ja tänu sellele teenivad rohkem».²

...Veelgi olulisem on, et ühe liberaalse printsiibi õõnestamine kahjustab ka teiste liberaalsete printsiipide tõsiseltvõetavust. Kui nn pööbli hulka kuulujale heidetakse ette süstemaatiliselt valesid eluvalikuid, seda, et ta ei pea teistega sammu, siis mis väärtus on näiteks tema sõnavabadusel? Tema arvamused ei ole enam samas kaalus kui teiste omad...

Nüüd vist tuleb vastata ka küsimusele "miks?" mille ma postituse alguses esitasin. Vastus on lihtne. Praegu valitsev süsteem tegeleb eelkõige võimu kindlustamise ja võimul püsimisega ja selle juures jäetakse ideaalid ja põhimõtted alumisele riiulile. Sisukat maailmavaatelist diskussiooni saab arendada siis, kui maailmavaadet peetakse oluliseks. Sotsiaaldemokraadid peavad maailmavaadet oluliseks. Kuidas teistega on, saate teada, kui loete Tanel Vallimäe artiklit:
 http://arvamus.postimees.ee/1232916/tanel-vallimae-vaarikus-individualism-ja-eesti-liberaalid

Foorumi jätkuks: väärtused ja vajaduspõhisus

Foorumi jätkuks - vajaduspõhisus näib olema uus mall. Kehtib ka väärtuspõhise valitsemise kohta. On tiba kummastav, kui meie valitsuserakondade esindajad räägivad väärtustest, kui jutt on Tallinna juhtimisest. Toompeal otsi neid väärtusi tikutulega taga. Veel on vahva see, kui propageeritakse järgmist EL planeerimisperioodi, kui rahastamisallikat ja abikätt omavalitsustele. Samal ajal on omavalitsuste haldus - ja omafinantseerimise suutlikkus jäänud aina nõrgemaks - ja seda just sellesama valitseva poliitika tõttu. Raha jagavate sihtasutuste nõukogud on teadagi mehitatud spetsialistidega, kes vaid juhuslikult kuuluvad mõnda kindlasse erakonda. Ja täiesti juhuslikult leiavad omavalitsuste juhid üles oma "maailmavaatelised tõekspidamised", ikka selleks, et häälestus sobilikum oleks ja et projektimajandusele tuginevas riigis toime tulla. Rääkida sellises olukorras Tallinna  politiseeritusest on ikka päris silmakirjalik.  Margus Tsahkna ütleb, et omavalitsus peaks riigiga koostööd tegema. Ikka õige. Alustagem siis omavalitsusliitude koostöökogu ja valitsusteigaastastest eelarve läbirääkimistest ja teeme õige esimest korda nii, et omavalitsused laua tagant noruspäi ära ei lähe.

Kiisleri haldusreform tegeleb pelgalt piiride joonistamisega

Regionaalminister on takerdunud kinnismõttesse, et eelkõige on vaja joonistada valdadele sobiva suurusega piirid ja kõik muu läheb iseenesest paika. Sotsiaaldemokraadid peavad seda primitiivseks ja poolikuks lähenemiseks. Omavalitsuste koondumine tõmbekeskuste ümber on  tore. Riik peab soosima ja toetama omavalitsuste liitumist.  Samas on ka teada, et tegelikult jätkusuutlik koostöötasand on maakondlik tasand. Suur osa ülesannetest jääb ka tõmbekeskuse põhiselt moodustatud  omavalitsuste jaoks liiga mahukaks – olgu siis tegemist jäätmekäitlusega, ühistranspordi korraldusega, vee – ja kanalisatsioonimajandusega, või siis hariduskorraldusega või maakondliku kultuuri,   - spordi ja noorsootööga. Maakondlikule koostööle minister aga lahendus ei paku. Oluline on ka see, et juhul, kui maakondlik koostöö oleks rajatud tugevale alusele, mitte mittetulundusühingu vormile nagu omavalitsusliidud seda praegu on, siis langeks ära suur osa väikeseid omavalitsusi vaevavatest probleemidest. Maakondliku taseme jõustamise kaudu võiksime säilitad vallad nende praegustes piirides ja lahendada suuremat mastaapi vajavad küsimused maakonna tasandil. Paraku tundub see lahendus praeguse koalitsiooni jaoks liiga keerukas olevat. Üks on aga selge – lihtsate lahenduste aeg on läbi.

Samuti ei räägi ministri reform midagi omavalitsuste rahastamisest. Niikaua kuni omavalitsuste rahastamine ei kata neile pandud ülesandeid ja maakondliku koostöö küsimus on lahendamata, on pisut suuremate piiride joonistamine pelgalt raam, mille seest on pilt puudu.

Justiitsminister jooksis lati alt läbi

Eile oli riigikogus ettekandmisel justiitsministri ülevaade "Eesti kriminaalpoliitika arengusuunad kuni aastani 2018". Ma tõesti ei tea, kes selle ülevaate ministri jaoks kirjutas...kuid nii palju peaks siiski ju minister ära jagama, et igasugust teksti ikka ette ei loe. Panen siia juurde lõike oma sõnavõtust, siis saate aimu, miks ma nii kuri olen selle pärast.

...
Head kolleegid! 2010 aastal vastu võetud riigikogu otsus „Kriminaalpoliitika arengusuunad“ näeb ette, et iga ministeerium annab kord aastas Justiitsministeeriumile arengusuundade täitmisest aru, mille põhjal esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule hiljemalt 1. märtsiks iga-aastase ülevaate kriminaalpoliitika arengusuundade elluviimisest. Elluviimine – teadagi on tegevuspõhine mõiste ja eeldab tegevusi. Nii tehnilisi, kui sisulisi tegevusi. Selliseid tehnilisi tegevusi, nagu näiteks teiste ministeeriumide aruanded Justiitsministeeriumile. Kahjuks me ei saanud ettekandest teada, kas see ettenähtud aruandlusmehhanism töötab. Me ei saanud ka teada kuidas edeneb organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas majandus-, korruptsiooni-, küber- ja inimkaubanduse kuritegude ohjamine, olgugi, et kriminaalpoliitika arengusuunad näevad neid kuriteoliike eriti ohtlikena. 

Me küll saime teada, et kriminaalpoliitika kujundamisse kaasatakse akadeemilisi eksperte ja et 56le vanglast vabanenud isikutele pakuti tugiisikuteenust. See on tore. Igaks juhuks siiski mainin et näiteks 2011 aastal vabanes vanglast 2155 süüdimõistetut. Nii et tugiisiku teenus saab osaks siiski vähestele. Küll aga näiteks on kriminaalpoliitika arengusuundades määratud põhimõte, et süütegude ennetamine peab toimuma eelkõige kohalikul tasandil. Dokumendi kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks kohalikku elanikkonda ning era- ja mittetulundussektorit kaasates vähendada süütegusid soodustavaid tegureid. Sellest, kuidas valitsusel edeneb koostöö kohaliku tasandiga ennetustöö osas, me kahjuks ettekandest ei kuulnud. Küll saime teada, et koostöö on hea riigikogu õiguskomisjoniga, eriti õiguskomisjoni esimehega, mis muidugi teeb heameelt, kuid ei ole kahjuks meie kõnealuse dokumendi fookus.

Ettekandest kuulsime, et peaksime paremini suhtuma kinnipeetavatesse, rääkima normaalsusprintsiibist. kinnipidamise juures.  Arengusuunad aga räägivad põhimõttena ka kannatanu ja tunnistaja kaitsmisest, mida me sellest ettekandest kahjuks kuskilt otsast välja ei lugenud.

„Kriminaalpoliitika Arengusuunad“ panevad rõhu neljale valdkonnale – alaealiste kuritegevuse ennetamine, korduvkuritegevuse ennetamisele, isikuvastase kuritegevuse ennetamisele ja organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ennetamisele. Aruandest me kuulsime statistikat, mis nii mõneski osas on rõõmustav, mõnes ka kurvastav. Kuritegevuse statistikast ei tohiks ka väga innustuda, kuivõrd me ei tea tegelikult, kas registreeritud kuritegevuse langus või tõus teatud valdkonnas ja teatud perioodil on põhjustatud kuritegevuse vähenemisest, või sellest, et politsei võttis mingi kindla kuritegevuse liigi tähelepanu alla või suunas ressursi mujale.  Registreeritud kuritegude üldarv väheneb, kuid samas on ka kirjas, et pooled vargused ja vägivallakuritoed ei jõua politseini – inimesed lihtsalt ei teata. 2012 aastal alustati kriminaalmenetlust 19 000 vargusjuhtumi kohta, samas on kirjas, et 58% juhtumitest jääb teatamata, seega toimub Eestis ligi 45 000 vargust aastas ehk siis 123 vargust päevas. Samal ajal on oluliselt kasvanud vägivald võimu esindaja – sellesama politseiniku vastu.. Statistikast saame teada, et avaliku korra raskete rikkumiste registreerimise arv on vähenenud, aga vägistamiste ja lapspornoga seotud kuritegude registreerimise arv on oluliselt kasvanud, mis ministri sõnade kohaselt peaks ka olema positiivne info. Ei oskagi kohe nagu rõõmustada.

Igal juhul rõõmustab igaühte teadmine, et tapmiste arv on oluliselt langenud. Euroopa keskmisest oleme veel kaugel, kuid vähenemine on rõõmustav igal juhul. Paraku, ei saanud me aga  ettekandest teada, kas see on juhtunud tänu, või vaatamata valitsuse tegevusele. Tänasest ettekandest saime Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta aga teda, et siseminister on asunud otsima tulemuslikke ennetusvõimalusi noorsoo - ja narkokuritegevuse vähendamiseks ja et kindlasti ei jää ka justiitsministeerium kõrvaltvaatajaks. Tõesti - rõõm kuulda – vaid kolm aastat ongi mööda läinud riigikogu otsuse vastuvõtmisest. Samuti saime teada, et peaksime rohkem kaaluma vangistuse sisu muutmist, et justiitsministeerium seirab lastega seotud menetluste kestust, et vajame uut lastekaitseseadust, et on vaja märksa sisulisemat ministeeriumide koostööd, et erikooli nägu peab muutuma, et peame kriitiliselt hindama ja peame endalt küsima. Lõpuks saime teada, et on aeg poliitikad üle vaadata ja vajadusel muudatusi teha. (sic!) Tuleb tõdeda, et justiitsministril on õigus. Tõesti on aeg.

Kõigepealt aga peaks riigikogu kuulma ministri käest seda aruannet, mida riigikogu otsus iga-aastasena ette näeb. Ettekannet tegevuste kohta, mitte aga ettekannet olukorra, tõdemuste ja kavatsuste kohta. Ettekannet rohkemate tegevuste kohta, kui narko – ja alkoholismiravi pakkumine asenduskaristusena. Praktiliselt iga sisupunkt „Aregusuundadest“  sisaldab mõõdetavat tegevust. Praegu on aga selline tunne, et sissejuhatus on nagu olemas, aga ülevaade tegevustest ise on puudu.
...

Vaat selline teks sai maha loetud puldist. Kas tõesti on tunnistajate ja kannatanute kaitse ebaoluline teema, või siis oluliselt ebaolulisem, kui kinnipeetavate elutingimused - millele minister päris palju tähelepanu pühendas. Või siis kas üldse on midagi tehtud selleks, et ennetustöö saaks toimuma kohalikul tasemel, nii nagu Arengusuunad seda ette näeb? Ministrilt me seda igatahes teada ei saanud. Tuleb vist eraldi küsida.

Eestile, sünnipäevaks

Eesti riik kui inimene, vaene väike vennikene,

pääses pahast põgenema, omaette hulkuma.

Puuri piirid puuduvad, laotus laeks ja luhad läveks,

kõhklus südant kipitamas, mida teeks või kuhu läheks.

Kus on kõik mu vanad sõbrad, kus on armsam endine,
kus on jäänud memme, taati, kus on õde, vennake.

Kas ehk kipuks kaugemale, pageks kurja külje alt,
või ehk peidaks lähedale, vaiki oleks vaguralt.

Memme taati mullapõues, rahu sees sul magavad,
kui sa eksid õigelt teelta, hüva nõu sul jagavad.

Õed ja vennad, vanad sõbrad, kõik on alles, abiväes,
aga sinu maad ja metsad, need on sinu enda käes.

Ära jookse, jooksujalu ära paigast põgene,
põlluriistad, sõjarelvad, kutsu uuel elule.

Põlluriistad viljapeadeks musta mulla muudavad,
sõjarelvad kurja kaua kaugel hoida suudavad.

Ennekõike tuleb võita omad hirmud, vaevused,
abiks siin on vanad laulud, rinna sees sul heliseb.

Iseolemise asi, see ei ole kullane,
see on nagu mets ja maa, vaigune ja mullane.

Ise tuleb tõsta üles maast, mis maha kukkunud,
ise tuleb kanda süles, mis on sülle haaratud.

Sulle, Eesti, omad elud paljud meist on pühendand,
Sina oled meie meeled üheks mõtteks ühendand.

Püsi nüüd ja ära vangu vaenuväes või omas vaevas,
Üle sinu paistab ikka sama kirgas kodutaevas.

Heido Vitsur majandusest ja inimestest

Panen oma blogisse Heido Vitsuri artikli majandusest ja inimestest. Lihtsalt sellepärast, et hea artikkel on.

Eesti peab võimalikult palju inimesi tööle panema

28.11.2012 Heido Vitsur LHV majandusekspert, Äripäevas

Eestis on tervishoiule kulutatud 6% SKTst, kriisiaegne majanduslangus on viinud tervishoiukulude suuruse 7%ni. Arenenud riikides seevastu moodustavad tervishoiukulud 9 kuni 11 % SKTst ja see on hästi kulutatud raha, sest nendes maades elavad inimesed tervena 71 aastat (Eestis 56). Aga 14 aastat ehk kolmandiku võrra pikem tööealisena ja tervena elatud aeg on vananevas maailmas otsustav ressurss. Nii saab ainult 3% SKT hinnaga potentsiaalset tööjõu hulka suurendada kolmandiku võrra.

Tööjõud lahkub. Nii oli meil tööga hõivatute arv selle aasta suveks võrreldes kriisi haripunktiga suurenenud 65 000 inimese võrra. Tundub, et suurepärane tulemus. Paraku positiivne siiski üksnes  sellest küljest, et kümnetel tuhandetel inimestel on nüüd jälle tööd. Aga kui vaadata, kuidas on muutunud meditsiini- ja pensionisüsteemi finantseerijate ehk kogu riigi finantside jätkusuutlikkuse baas, muutub pilt murettekitavaks. Haigekassa kvartalistatistikast on näha, et kriisi kahe esimese aastaga vähenes kindlustatute arv umbes 100 000 inimese võrra ja on praeguseks kosunud kriisi kolmanda kvartali sügavaimat langust tähistanud 574 000 kindlustatust üksnes 586 000 ettevõtte poolt kindlustatud isikuni. Vahe on 90 000  inimest. Osa neist on endiselt töötud, aga mida teeb teine pool ehk 55 000 65 000st töökoha leidnust? Täpselt me seda ei tea, kuid ilmselt on osa neist Eestist mujale tööle ja elama asunud, osa töötab Soomes ja osa koduses hallis sektoris. Kuid tundugu hetke pilt kriisi haripunktiga võrreldes praegu niipalju helgem kui tahes, on tuleviku finantsvõimaluste seisukohalt pilt tunduvalt süngem: kuigi ülalpeetavate ja maksumaksjate proportsioon pole enam halvenenud, oleme lähemateks aastateks või isegi kümnenditeks kaotanud kuni 5% tööjõust ning avanud ukse selle jätkuvaks väljavooluks.

Meil tasuks meeles pidada, et riigis on madalate maksudega võimalik normaalselt hakkama saada üksnes siis, kui maksustatavate töökohtade arv ja kogu elanikkond on omavahel mõistlikus proportsioonis.  Meil on  maksumaksjaid vähem kui ülalpeetavaid.

Tulevikku vaadates peaks meid aga eriti ettevaatlikuks tegema asjaolu, et Soomes kukub tööjõu pakkumine mitu aastat varem demograafilisse auku kui meil ja et 65aastaste ja vanemate osa elanikkonnas kasvab seal vähem kui kahekümne aastaga mulluselt 27%-lt 43%-le. Ega siis Soome poliitikud ole asjata kinnitanud, et Eestist pärit tööjõuta nad toime ei tule. Kuid paraku ei saa ka meie selleta hakkama. Tuleb soodustada uute töökohtade loomist, osalise tööajaga töötamist, vähendada sellega kaasnevat bürokraatiat, eriti algavas ja väikeettevõtluses.

Teiste sõnadega, meil tuleb ettevõtluskeskkonda ja suhtumist põhjalikult revideerida, et meist saaks jällegi tööd tegev rahvas, kus tööealistest meestest teeb tööd 80% nagu Saksamaal, Austrias, Hollandis ja Islandil, mitte 68% nagu meil. Aga miks mitte võtta eeskujuks hoopis Šveits, kus see näitaja on suurem kui 85%.

Pipart keelele, Yana Toom

Pipart keele peale, nii on kombeks öelda, kui keegi kurja kraaksub. Mitte, et ei oleks ohumärke eesti keele, meele ja rahvuse püsimises. Pime orjaöö ja okupatsioon võivad olla ühele väiksele rahvale ohutumad vaenlased, kui väliselt sõbralik majanduse, kultuuri ja poliitika  üleilmastumine. Ohtumad sellepärast, et on nähtavamad ja tajutavamad, kui seebiooperite kaudu levivad pulmakombed, kabanduskettide kaudu levivad tarbimisharjumused ja vaikne väljaränne.

Vabatahtlik loobumine eestikeelsest kõrgharidusest - seda ma nimetaksin üheks esimestest ohtudest keele püsimisele. Sadakond aastat meie omakeelset kõrharidust üldse olnud on. Kui nüüd muutuks iseendast mõistetavaks, et eesti haritlane väljendab ennast vabamalt mingis muus keeles, kui emakeeles, see oleks juba tõesti õnnetus. Ka väljaränne on murekoht ja siin peaks riik ikkagi oluliselt suuremat vastutust võtma kodumaise majanduskeskkonna konkurentsivõime eest ja sotsiaalse toimetulekuvõime tagamise eest. Sündivus ja ränne on eelkõige märgid riigi ja ühiskonna usaldusväärsusest üksikisiku silmis ja see on eelkõige oma teha, mitte üleilmne paratamatus, mida tihti väidetakse.Paduliberaalsus muutub ise ohuks riigile, mis teda kannab, sest ei võimalda kaitsta sedasama riiki, mis teda jutlustab.

Ma ei ole veendunud, et hiiglasuurte muuseumide rajamine rahva püsimisele rohkem kaasa aitaks, kui elava kultuuri edendamine, sotsiaalse turvalisuse tagamine või ettevõtluse arendamiseks vajaliku taristu arendamine. Kultuuri ja keele hoidmisel on aga selle rahvakillu kandevõime oluliselt suurem, kui skeptikud või kurjakuulutajad seda kujutada võivad. Läänemaal oleme pidevalt tunnistajateks, kuidas maakonna kultuurirahvas loob sügavat ja kvaliteetset kultuurikihti nii sõnas, kirjas ja pildis, seda nii terviklike mõttekujunditena kui füüsiliste keskkondadena. Muidugi ei ole sügav kultuursus omane vaid Läänemaa kohalikule keskkonnale. Läinud nädalavahetusel osalesin Ida-Virumaal Kohtla-Nõmmel talvisel tantsupeol. Vaatasin sadu ja sadu tantsijaid, kes olid kogunenud üle Eesti tuhamägede vahele lumele tantsima. Tantsisin ka ise Karutantsu ja Kalamiest ja mõtlesin: pipart sulle keelele, Yana Toom.

Ratsionaalsus ja regionaalpoliitika ehk kuhu ehitada?

Regionaalpoliitika on üks huvitav asi. Tihtilugu on nii, et ühte või teist avalikku  investeeringut või kulu ei peeta jätkusuutlikuks, kui tegemist ei ole suurema keskusega. Olgu siis tegemist haiglaga, kooliga, lasteaiaga, maanteega või raudteega – ikka on jutuks, et ei tasu ära, inimesi ei ole, inimeste arv väheneb jne. Huvitav on see aga sellepärast, et investeeringud mis väiksemates kohtades tegemata jäävad, ei saa mitte kokku hoiutud, vaid tuleb sellegipoolest ära teha  - aga siis juba suuremas keskuses. Nii investeeringuvajadus, kui ka kulu laiemalt ei kao ära, vaid jääb alles ja lihtsalt teostatakse teises kohas. Ja seni ei ole veel suudetud tõestada justnagu iseenesest loomulikku fakti, et suurde keskusesse tehtud investeering või kulu on kasutajate rohkuse tõttu tasuvam. Üksikobjekti puhul võib see nii olla, kuid tervikpilt ütleb muud. Probleem on eelkõige kumulatsiooniefektis. Inimeste kuhjumise tõttu tekivad uued, mastaapidelt veel suuremad tehnilised ja sotsiaalsed probleemid, mille lahendamine nõuab omakorda investeeringuid ja kulusid.

Praegu arvab keegi, et maakonnahaiglad ei ole enam jätkusuutlikud. Et nendes on tööd vähe ja väiksemates haiglates töötades  ei suuda arstid ennast värsked hoida ja kallid seadmed ei saa täiskoormust. Jah, see võib esmapilgul nii olla, ainult et, kui me kõik arstiabi vajajad nelja keskusesse kokku veame, siis ei suuda ka need keskused rahuldavat teenust pakkuda – olgu siis tegemist eriarstiabi või erakorralise meditsiiniga.  Kui maakonnahaiglates enam traumapunkti ei ole ja iga käeluumurd kiirabiga suurde haiglasse veetakse, siis juhtub see, mis juba juhtumas on -  EMO ukse taga on kaks järjekorda – ühe moodustavad omal jalal kohale tulnud hädalised, teise aga kiirabiautod. Voodeid ei ole, kuhu haige panna ja personali pole, kes jõuaks teenindada.  Kiirabiautojuhid teavad rääkida, et on ka kuus autot ukse taga järjekorras seisnud, kaks  - kolm on tavaline asi. Vaja on rohkem personali, rohkem vastuvõtukomplekse… Et siis jälle investeeringud?  Või oleks siiski mõistlik säilitada maakonnahaiglate võimekus ja hajutada koormused territooriumil normaalselt? Mõlemal juhul võib olla vaja lisakulu – ühel juhul tehnika ja inimeste hoidmiseks ja teisel juhul tehnika ja inimeste koondamiseks. Inimeste jaoks aga ühel juhul säilib võimalus ka keskuses kaugemal elamiseks, teisel juhul aga ei säili.

Samasuguseid näiteid võime tuua pea igalt elualalt. Kas jäävad ehitamata koolid ja lasteaiad keskustesse, kui kaugemate kantide omad tühjaks jäävad? Ei jää, sest linnakoolid pole ka kummist. Ja ehitamegi uusi lasteaedu ja koole suurtesse keskustesse ja linnade külje alla põldudele. Kui teed või raudteed maakonnalinna ja suure keskuse omavahel ühendamiseks jäävad ehitamata – siis liiguvad inimesed maakondadest välja ja  järelikult tuleb ehitada uusi teid ja liiklussõlmi suurte keskuste sees või linna külje alla põldudele. Kas arvate, et need ehitused on odavamad kui need, mis kuskil servamaal tegemata jäid?  Me ei leia võimalust õpetaja või arsti  või politseiniku palkamiseks maapiirkonda – järelikult tuleb see õpetaja, arst ja politseinik palgata suurde linna.

Muidugi, alati jääb võimalus ignoreerimiseks ja kulude suunamiseks inimese enda kanda. On võimalus suurendada inimese omavastutust kuritöö või õnnetuse või haiguse ohvriks sattumise puhul, konkurentsi rolli haridustee läbimisel jms. On ju võimalus ju panna ühte klassi veel rohkem kui 30 õpilast, suurendada  veelgi isikliku rahakoti rolli hariduse omandamisel,  jätta üks politseinik või päästja veel suurema ala peale ja veel kaugemalt kohale tulema või venitada pealinna traumapunkti ukse taga järjekord veel pikemaks. Ühistranspordiga on nagu veel lihtsam: sunnime inimest kulutama igal päeval kõigepealt tund aega tuisusel maanteel ja siis pool tundi linnas sees ummikutes, seda kõike kaks korda päevas ja oma raha eest – ja kõik tundubki nagu lihtne, mugav ja ühiskonna jaoks odav. Kõike seda on Eestis ka innukalt tehtud. Ainult et, inimesed on tüdinud elamast riigis, mis neid ignoreerib ning kulud ja riskid, mida tänapäevased ühiskonnad üheskoos kannavad, üksikisiku kanda jätavad. Lõpuks on iga inimese maanteel kulutatud aeg, arstijärjekorras kulutatud ja politseid oodates kulunud närvid (loe: vähenenud usaldus riigi vastu) ühiskonnale kaduma läinud ressurss. Ühed ignoreerivad ise sellist riiki, teised on tigedad ja kolmandad kolivad ära.

 Ega kõik ei sõltu ka sotsiaalsest keskkonnast. Eelkõige paneb inimesi liikuma ikkagi mure isikliku ja perekondliku toimetuleku pärast ehk siis sobiliku ja tasuva töökoha leidmise võimalus normaalsel kaugusel. Me ei taha ja ei oska ettevõtlust suunata tegutsema üle riigi territooriumi. Mis siis ikka. Siis kogunevad töökohad nelja (või pigem kahe) suurema keskuse külje alla. Ja inimesed liiguvad töökohtadele järgi. Ja jällegi on vaja teid, sildu, trasse, koole, lasteaedu, haiglaid… Samal ajal aga seisavad sada kilomeetrit eemal majad kus ei elata, koolid kus ei õpita, haiglad, kus ei opereerita ja teed kus ei sõideta. Tuleb välja, et kõik on meie endi valikute küsimus.

Rahvaloendus vaid kinnitas fakti, et ainsad kasvava elanikkonnaga maakonnad on Harjumaa ja Tartumaa. Rahvastiku koondumise protsessi toetab asjaolu, et just Harjumaale ja Tartumaale kulutatakse lõviosa Euroopa Liidu rahalistest vahenditest. Kuivõrd väljaspool Euroopa Liidu projektide omarahastamist, n.ö iseseisvaid investeeringuid teeb riik suhteliselt vähe, siis võime EL summade jaotumise alusel hinnata ka riigi investeeringute tähelepanu fookust. 62% EL rahadest on kulutatud Harju – ja Tartumaal. Kõik on nagu loomulik – kulutame sinna, kuhu kogunevad töökohad, teenused ja inimesed. Ega selle vastu otseselt vaielda ei saagi. Küsimus on aga riigi poliitikate tasakaalustavas mõjus. Uus EL planeerimisperiood on ees ja kõik on meie endi kätes – kus ja kuidas me Eestis elame.