Ratsionaalsus ja regionaalpoliitika ehk kuhu ehitada?

Regionaalpoliitika on üks huvitav asi. Tihtilugu on nii, et ühte või teist avalikku  investeeringut või kulu ei peeta jätkusuutlikuks, kui tegemist ei ole suurema keskusega. Olgu siis tegemist haiglaga, kooliga, lasteaiaga, maanteega või raudteega – ikka on jutuks, et ei tasu ära, inimesi ei ole, inimeste arv väheneb jne. Huvitav on see aga sellepärast, et investeeringud mis väiksemates kohtades tegemata jäävad, ei saa mitte kokku hoiutud, vaid tuleb sellegipoolest ära teha  - aga siis juba suuremas keskuses. Nii investeeringuvajadus, kui ka kulu laiemalt ei kao ära, vaid jääb alles ja lihtsalt teostatakse teises kohas. Ja seni ei ole veel suudetud tõestada justnagu iseenesest loomulikku fakti, et suurde keskusesse tehtud investeering või kulu on kasutajate rohkuse tõttu tasuvam. Üksikobjekti puhul võib see nii olla, kuid tervikpilt ütleb muud. Probleem on eelkõige kumulatsiooniefektis. Inimeste kuhjumise tõttu tekivad uued, mastaapidelt veel suuremad tehnilised ja sotsiaalsed probleemid, mille lahendamine nõuab omakorda investeeringuid ja kulusid.

Praegu arvab keegi, et maakonnahaiglad ei ole enam jätkusuutlikud. Et nendes on tööd vähe ja väiksemates haiglates töötades  ei suuda arstid ennast värsked hoida ja kallid seadmed ei saa täiskoormust. Jah, see võib esmapilgul nii olla, ainult et, kui me kõik arstiabi vajajad nelja keskusesse kokku veame, siis ei suuda ka need keskused rahuldavat teenust pakkuda – olgu siis tegemist eriarstiabi või erakorralise meditsiiniga.  Kui maakonnahaiglates enam traumapunkti ei ole ja iga käeluumurd kiirabiga suurde haiglasse veetakse, siis juhtub see, mis juba juhtumas on -  EMO ukse taga on kaks järjekorda – ühe moodustavad omal jalal kohale tulnud hädalised, teise aga kiirabiautod. Voodeid ei ole, kuhu haige panna ja personali pole, kes jõuaks teenindada.  Kiirabiautojuhid teavad rääkida, et on ka kuus autot ukse taga järjekorras seisnud, kaks  - kolm on tavaline asi. Vaja on rohkem personali, rohkem vastuvõtukomplekse… Et siis jälle investeeringud?  Või oleks siiski mõistlik säilitada maakonnahaiglate võimekus ja hajutada koormused territooriumil normaalselt? Mõlemal juhul võib olla vaja lisakulu – ühel juhul tehnika ja inimeste hoidmiseks ja teisel juhul tehnika ja inimeste koondamiseks. Inimeste jaoks aga ühel juhul säilib võimalus ka keskuses kaugemal elamiseks, teisel juhul aga ei säili.

Samasuguseid näiteid võime tuua pea igalt elualalt. Kas jäävad ehitamata koolid ja lasteaiad keskustesse, kui kaugemate kantide omad tühjaks jäävad? Ei jää, sest linnakoolid pole ka kummist. Ja ehitamegi uusi lasteaedu ja koole suurtesse keskustesse ja linnade külje alla põldudele. Kui teed või raudteed maakonnalinna ja suure keskuse omavahel ühendamiseks jäävad ehitamata – siis liiguvad inimesed maakondadest välja ja  järelikult tuleb ehitada uusi teid ja liiklussõlmi suurte keskuste sees või linna külje alla põldudele. Kas arvate, et need ehitused on odavamad kui need, mis kuskil servamaal tegemata jäid?  Me ei leia võimalust õpetaja või arsti  või politseiniku palkamiseks maapiirkonda – järelikult tuleb see õpetaja, arst ja politseinik palgata suurde linna.

Muidugi, alati jääb võimalus ignoreerimiseks ja kulude suunamiseks inimese enda kanda. On võimalus suurendada inimese omavastutust kuritöö või õnnetuse või haiguse ohvriks sattumise puhul, konkurentsi rolli haridustee läbimisel jms. On ju võimalus ju panna ühte klassi veel rohkem kui 30 õpilast, suurendada  veelgi isikliku rahakoti rolli hariduse omandamisel,  jätta üks politseinik või päästja veel suurema ala peale ja veel kaugemalt kohale tulema või venitada pealinna traumapunkti ukse taga järjekord veel pikemaks. Ühistranspordiga on nagu veel lihtsam: sunnime inimest kulutama igal päeval kõigepealt tund aega tuisusel maanteel ja siis pool tundi linnas sees ummikutes, seda kõike kaks korda päevas ja oma raha eest – ja kõik tundubki nagu lihtne, mugav ja ühiskonna jaoks odav. Kõike seda on Eestis ka innukalt tehtud. Ainult et, inimesed on tüdinud elamast riigis, mis neid ignoreerib ning kulud ja riskid, mida tänapäevased ühiskonnad üheskoos kannavad, üksikisiku kanda jätavad. Lõpuks on iga inimese maanteel kulutatud aeg, arstijärjekorras kulutatud ja politseid oodates kulunud närvid (loe: vähenenud usaldus riigi vastu) ühiskonnale kaduma läinud ressurss. Ühed ignoreerivad ise sellist riiki, teised on tigedad ja kolmandad kolivad ära.

 Ega kõik ei sõltu ka sotsiaalsest keskkonnast. Eelkõige paneb inimesi liikuma ikkagi mure isikliku ja perekondliku toimetuleku pärast ehk siis sobiliku ja tasuva töökoha leidmise võimalus normaalsel kaugusel. Me ei taha ja ei oska ettevõtlust suunata tegutsema üle riigi territooriumi. Mis siis ikka. Siis kogunevad töökohad nelja (või pigem kahe) suurema keskuse külje alla. Ja inimesed liiguvad töökohtadele järgi. Ja jällegi on vaja teid, sildu, trasse, koole, lasteaedu, haiglaid… Samal ajal aga seisavad sada kilomeetrit eemal majad kus ei elata, koolid kus ei õpita, haiglad, kus ei opereerita ja teed kus ei sõideta. Tuleb välja, et kõik on meie endi valikute küsimus.

Rahvaloendus vaid kinnitas fakti, et ainsad kasvava elanikkonnaga maakonnad on Harjumaa ja Tartumaa. Rahvastiku koondumise protsessi toetab asjaolu, et just Harjumaale ja Tartumaale kulutatakse lõviosa Euroopa Liidu rahalistest vahenditest. Kuivõrd väljaspool Euroopa Liidu projektide omarahastamist, n.ö iseseisvaid investeeringuid teeb riik suhteliselt vähe, siis võime EL summade jaotumise alusel hinnata ka riigi investeeringute tähelepanu fookust. 62% EL rahadest on kulutatud Harju – ja Tartumaal. Kõik on nagu loomulik – kulutame sinna, kuhu kogunevad töökohad, teenused ja inimesed. Ega selle vastu otseselt vaielda ei saagi. Küsimus on aga riigi poliitikate tasakaalustavas mõjus. Uus EL planeerimisperiood on ees ja kõik on meie endi kätes – kus ja kuidas me Eestis elame.