Justiitsminister jooksis lati alt läbi

Eile oli riigikogus ettekandmisel justiitsministri ülevaade "Eesti kriminaalpoliitika arengusuunad kuni aastani 2018". Ma tõesti ei tea, kes selle ülevaate ministri jaoks kirjutas...kuid nii palju peaks siiski ju minister ära jagama, et igasugust teksti ikka ette ei loe. Panen siia juurde lõike oma sõnavõtust, siis saate aimu, miks ma nii kuri olen selle pärast.

...
Head kolleegid! 2010 aastal vastu võetud riigikogu otsus „Kriminaalpoliitika arengusuunad“ näeb ette, et iga ministeerium annab kord aastas Justiitsministeeriumile arengusuundade täitmisest aru, mille põhjal esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule hiljemalt 1. märtsiks iga-aastase ülevaate kriminaalpoliitika arengusuundade elluviimisest. Elluviimine – teadagi on tegevuspõhine mõiste ja eeldab tegevusi. Nii tehnilisi, kui sisulisi tegevusi. Selliseid tehnilisi tegevusi, nagu näiteks teiste ministeeriumide aruanded Justiitsministeeriumile. Kahjuks me ei saanud ettekandest teada, kas see ettenähtud aruandlusmehhanism töötab. Me ei saanud ka teada kuidas edeneb organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas majandus-, korruptsiooni-, küber- ja inimkaubanduse kuritegude ohjamine, olgugi, et kriminaalpoliitika arengusuunad näevad neid kuriteoliike eriti ohtlikena. 

Me küll saime teada, et kriminaalpoliitika kujundamisse kaasatakse akadeemilisi eksperte ja et 56le vanglast vabanenud isikutele pakuti tugiisikuteenust. See on tore. Igaks juhuks siiski mainin et näiteks 2011 aastal vabanes vanglast 2155 süüdimõistetut. Nii et tugiisiku teenus saab osaks siiski vähestele. Küll aga näiteks on kriminaalpoliitika arengusuundades määratud põhimõte, et süütegude ennetamine peab toimuma eelkõige kohalikul tasandil. Dokumendi kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks kohalikku elanikkonda ning era- ja mittetulundussektorit kaasates vähendada süütegusid soodustavaid tegureid. Sellest, kuidas valitsusel edeneb koostöö kohaliku tasandiga ennetustöö osas, me kahjuks ettekandest ei kuulnud. Küll saime teada, et koostöö on hea riigikogu õiguskomisjoniga, eriti õiguskomisjoni esimehega, mis muidugi teeb heameelt, kuid ei ole kahjuks meie kõnealuse dokumendi fookus.

Ettekandest kuulsime, et peaksime paremini suhtuma kinnipeetavatesse, rääkima normaalsusprintsiibist. kinnipidamise juures.  Arengusuunad aga räägivad põhimõttena ka kannatanu ja tunnistaja kaitsmisest, mida me sellest ettekandest kahjuks kuskilt otsast välja ei lugenud.

„Kriminaalpoliitika Arengusuunad“ panevad rõhu neljale valdkonnale – alaealiste kuritegevuse ennetamine, korduvkuritegevuse ennetamisele, isikuvastase kuritegevuse ennetamisele ja organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ennetamisele. Aruandest me kuulsime statistikat, mis nii mõneski osas on rõõmustav, mõnes ka kurvastav. Kuritegevuse statistikast ei tohiks ka väga innustuda, kuivõrd me ei tea tegelikult, kas registreeritud kuritegevuse langus või tõus teatud valdkonnas ja teatud perioodil on põhjustatud kuritegevuse vähenemisest, või sellest, et politsei võttis mingi kindla kuritegevuse liigi tähelepanu alla või suunas ressursi mujale.  Registreeritud kuritegude üldarv väheneb, kuid samas on ka kirjas, et pooled vargused ja vägivallakuritoed ei jõua politseini – inimesed lihtsalt ei teata. 2012 aastal alustati kriminaalmenetlust 19 000 vargusjuhtumi kohta, samas on kirjas, et 58% juhtumitest jääb teatamata, seega toimub Eestis ligi 45 000 vargust aastas ehk siis 123 vargust päevas. Samal ajal on oluliselt kasvanud vägivald võimu esindaja – sellesama politseiniku vastu.. Statistikast saame teada, et avaliku korra raskete rikkumiste registreerimise arv on vähenenud, aga vägistamiste ja lapspornoga seotud kuritegude registreerimise arv on oluliselt kasvanud, mis ministri sõnade kohaselt peaks ka olema positiivne info. Ei oskagi kohe nagu rõõmustada.

Igal juhul rõõmustab igaühte teadmine, et tapmiste arv on oluliselt langenud. Euroopa keskmisest oleme veel kaugel, kuid vähenemine on rõõmustav igal juhul. Paraku, ei saanud me aga  ettekandest teada, kas see on juhtunud tänu, või vaatamata valitsuse tegevusele. Tänasest ettekandest saime Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta aga teda, et siseminister on asunud otsima tulemuslikke ennetusvõimalusi noorsoo - ja narkokuritegevuse vähendamiseks ja et kindlasti ei jää ka justiitsministeerium kõrvaltvaatajaks. Tõesti - rõõm kuulda – vaid kolm aastat ongi mööda läinud riigikogu otsuse vastuvõtmisest. Samuti saime teada, et peaksime rohkem kaaluma vangistuse sisu muutmist, et justiitsministeerium seirab lastega seotud menetluste kestust, et vajame uut lastekaitseseadust, et on vaja märksa sisulisemat ministeeriumide koostööd, et erikooli nägu peab muutuma, et peame kriitiliselt hindama ja peame endalt küsima. Lõpuks saime teada, et on aeg poliitikad üle vaadata ja vajadusel muudatusi teha. (sic!) Tuleb tõdeda, et justiitsministril on õigus. Tõesti on aeg.

Kõigepealt aga peaks riigikogu kuulma ministri käest seda aruannet, mida riigikogu otsus iga-aastasena ette näeb. Ettekannet tegevuste kohta, mitte aga ettekannet olukorra, tõdemuste ja kavatsuste kohta. Ettekannet rohkemate tegevuste kohta, kui narko – ja alkoholismiravi pakkumine asenduskaristusena. Praktiliselt iga sisupunkt „Aregusuundadest“  sisaldab mõõdetavat tegevust. Praegu on aga selline tunne, et sissejuhatus on nagu olemas, aga ülevaade tegevustest ise on puudu.
...

Vaat selline teks sai maha loetud puldist. Kas tõesti on tunnistajate ja kannatanute kaitse ebaoluline teema, või siis oluliselt ebaolulisem, kui kinnipeetavate elutingimused - millele minister päris palju tähelepanu pühendas. Või siis kas üldse on midagi tehtud selleks, et ennetustöö saaks toimuma kohalikul tasemel, nii nagu Arengusuunad seda ette näeb? Ministrilt me seda igatahes teada ei saanud. Tuleb vist eraldi küsida.