pääses pahast põgenema, omaette hulkuma.
Puuri piirid puuduvad, laotus laeks ja luhad läveks,
kõhklus südant kipitamas, mida teeks või kuhu läheks.
Kus on kõik mu vanad sõbrad, kus on armsam endine,kus on jäänud memme, taati, kus on õde, vennake.
Kas ehk kipuks kaugemale, pageks kurja külje alt,
või ehk peidaks lähedale, vaiki oleks vaguralt.
Memme taati mullapõues, rahu sees sul magavad,
kui sa eksid õigelt teelta, hüva nõu sul jagavad.
Õed ja vennad, vanad sõbrad, kõik on alles, abiväes,
aga sinu maad ja metsad, need on sinu enda käes.
Ära jookse, jooksujalu ära paigast põgene,
põlluriistad, sõjarelvad, kutsu uuel elule.
Põlluriistad viljapeadeks musta mulla muudavad,
sõjarelvad kurja kaua kaugel hoida suudavad.
Ennekõike tuleb võita omad hirmud, vaevused,
abiks siin on vanad laulud, rinna sees sul heliseb.
Iseolemise asi, see ei ole kullane,
see on nagu mets ja maa, vaigune ja mullane.
Ise tuleb tõsta üles maast, mis maha kukkunud,
ise tuleb kanda süles, mis on sülle haaratud.
Sulle, Eesti, omad elud paljud meist on pühendand,
Sina oled meie meeled üheks mõtteks ühendand.
Püsi nüüd ja ära vangu vaenuväes või omas vaevas,
Üle sinu paistab ikka sama kirgas kodutaevas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar