Uusaasta soovid!

Head sõbrad! Kui 2011 aasta algas, siis ennustati rahulikku ja edukat aastat. Tuli hoopis teistsugune. Möödunud aasta tõi halba, tõi head. Tõi õnnetusi ja tõi õnnestumisi. Tõi selgust ja tõi segadust. Lihtsamaks ei läinud elu kellelgi, keerulisemaks paljudel. Nüüd ennustatakse järgmist aastat, kui keerulist. Mis nüüd siis teha? Nüüd soovin kõigile sõpradele ja tuttavatele jõudu ja meelekindlust. Aasta 2012 saab minu pilgu läbi sõltuma eelkõige sellest, mida me teeme, mitte aga sellest kes me oleme, või kelleks me ennast peame. Ärme ootame ära, mida aasta meile toob, teeme ise endile aasta. Sellepärast soovingi, sõbrad, et teil õnnestuks tuleval aastal ära teha see kõik, mida te olete plaaninud. Ja see ka, mis 2011 aastal tegemata jäi...ja 2010 aastal ja eelmise viie aasta jooksul... Ja kui teil ei õnnestu kõike seda ära teha (eriti seda, mis viimase viie aasta jooksul tegemata on jäänud) siis vähemalt alustage kusagilt... ja kui alustamine ka keerukaks osutub, siis vähemalt lubage endale, et mõtlete tõsiselt sellel teemal :) Veel soovin, et teil õnnestuks ütelda oma lähedastele seda, mida olete kogu aeg öelda tahtnud, kuid pole ütelnud. Kui kalliks te neid peate... ja kui palju neid vajate... Ja kui te siiski ei julge seda kõike ütelda, siis vähemalt andke mõista...kasvõi sellega, et püüate alati olemas olla, siis kui teid vajatakse... Vaat sellised soovid uueks, 2012 aastaks. Rõõmsat aastavahetust ja head uut aastat kõigile! Austusega, Teie Neeme Suur

Kümnes ja üheteistkümnes nädal. Huvitavat ja olulist.

Sõnum kohalikele omavalitsustele – tulubaas on piisav!

Üheksanda, ehk siis üleeelmise nädala esmaspäeval vastas meie peaminister järjekordselt järelpärimistele omavalitsuste poolt pakutavate teenuste, teederahade ja omavalitsuste rahastamise suhtes üldiselt. Vähemalt kord kuus on omavalitsuste toimetuleku ja rahastamise teema riigikogu saalis kõne all. Alati on millegipärast nii, et opositsioon räägib, et midagi on nagu lahti ja valesti, peaminister räägib, et kõik on nii nagu peab. Keskerakond küsis, kas teda ei pane muretsema avalike teenuste taseme erinevus kohalikes omavalitsustes. Peaminister vastas, et ei peagi olema ühesugused teenused – selles seisnebki omavalitsuste iseseisvus, et igaüks teeb nagu saab. Tõenäoliselt ei ole ta nõus õiguskantsleri hinnanguga, kes arvab, et teenuste erinev tase rikub inimeste põhiseaduslikke õigusi. Tõenäoliselt ei ole peaminister nõus ka OECD analüüsiga…ja riigikontrolliga…niikaua, kuni Eurostati andmetel on võimalik väita, et kõik on oki-doki. Küsisin siis ka ise peaministri käest, et kas omavalitsuste tulubaas on piisav, et tagada kõigi ülesannete täitmist, mis seadusega neile pandud on. Peamister vastas, et tulubaas on piisav. Et sellist seisu nagu omavalitsused näha tahaksid ei ole kusagil ja võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti heas positsioonis. Ühesõnaga – sellega on korras. Omavalitsustel pole vaja muretseda. Peamister ütles ka: „Tulubaas on väga suures osas kohalike omavalitsuste endi luua, seadus on kohalikele omavalitsustele iseseisva tulubaasi andnud.“ Millest küll see Raplamaa omavalitsuste avalik pöördumine riigireformi vajalikkuse asjus? Ju oli tegemist järjekordse destruktiivsete opositsioonierakondade vandenõuga, mis muud.

Vabatahtlike päästjate toetamine riigi poolt

Eelmise esmaspäevase, 05.12 stenogrammiga http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1323086700 võiks tutvuda ka need, keda huvitab vabatahtliku päästeteenistuse käekäik. Siseminister vastas Kalle Laaneti küsimustele, et kuidas riik kavatseb tugevdada vabatahtlikku päästetööd. Muu hulgas ütles siseminister, et „Kohalikel omavalitsustel ei ole kohustust vabatahtlikke päästjaid toetada“. Kohustust ei ole jah, kuid kuna riik põgeneb kohtadelt erakordse kiirusega, siis omavalitsused lihtsalt sunnitud tegelema oma elanike turvalisuse tagamisega. Mis selle teadmisega siis peale hakata - et ei ole kohustatud...

Politsei –ja piirivalve ja päästeameti ümberkorraldamisest

Teisipäeval oli saalis teisel lugemisel politsei – ja piirivalve ja päästeameti regionaalsete keskuste likvideerimise seaduseeelnõu. Võtsime sotside poolt sõna nii Anvelt, kui mina. Minu kõne on siin:

Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Praegu käsitlusel olev seaduseelnõu on eelnõu ametkondlikust elukorraldusest, mis puudutab ühte Eesti kõige suuremat ametkonda. Politsei- ja Piirivalveametis töötab kokku üle 6000 inimese ja Päästeametis üle 2000 inimese. Selle seaduseelnõu eesmärgina on toodud välja tugiteenuste konsolideerimise vajadus ja sellega seoses protsessi ökonoomsuse efekti saavutamine, vajadus saavutada teenuste ühesugune kvaliteet ja tase ning üldine ökonoomia ja kokkuhoid.
Kui me räägime tugiteenuste konsolideerimisest, siis sellega olen täiesti nõus. Hea näide on maavalitsuste raamatupidamise konsolideerimine, kus maavanem jäeti küll kulujuhiks, aga tehnilised protsessid tsentraliseeriti. Otsustusõigus jäi maavanematele, aga protsessis saavutati 30%-line rahaline kokkuhoid, mis on väga hea tulemus. Miks iseseisvad pääste- või politseiasutused peaksid takistama tugiteenuste konsolideerimist? Mina ei ole sellest siiamaani aru saanud. Iseseisvate asutuste tugiteenuseid saab suurepäraselt konsolideerida, neid näiteid on meil olemas.
Kui me räägime ühesuguste teenuste pakkumisest, siis mis takistab praegu loomast ühesuguseid teenusstandardeid neljas regionaalses päästekeskuses või prefektuuris? Kas iseseisva otsustusõigusega prefektid või regionaalse päästekeskuse juhid on siis tõesti need takistavad elemendid, mille tõttu ei saa pakkuda ühesuguseid teenuseid? Kindlasti mitte. Kogu see süsteem tegutseb ühtsete seaduste alusel ja allub oma ametite direktoritele. Kui me räägime protsessi ja juhtimise ökonoomsusest, siis mina tooksin välja hoopis ühe väga ohtliku tendentsi. Me räägime kogu aeg kodanikkonnast, kodanikualgatusest ja kodaniku vastutusest, aga ma tooksin välja ametnikualgatuse ja ametniku vastutuse. Kui enne olid iseseisvad prefektid igas maakonnas, siis nüüd on nad regioonis. Selle muudatuse tulemusena ei ole iseseisvat prefekti ka regioonis. Kuidas me saame nõuda vastutust ja algatust ametnikult, kui me ei anna talle otsustusõigust?
Personaliküsimused. Igaüks siin saalis on olnud ühel hetkel juht ja me kõik teame, et juht vastutab meeskonna töö eest. Õigus teha personaliotsuseid on juhi kõige elementaarsem õigus, juhul kui me tahame saavutada tulemusi. Praegu nihkub 6000-se ja 2000-se ametkonna personaliotsuste õigus keskele, Tallinna välja. Väga palju õigusi delegeeritakse alla tagasi, kuni maakonnani, aga personaliotsused on need, mis jäävad üles. On väga suur erinevus, kas meil on tegemist standardsete protseduuride läbiviimisega näiteks Maksu- ja Tolliametis või mingites teistes suurtes ametkondadades või on tegemist jõustruktuuriga, kus on vaja kiiresti reageerida erakorralisele ülesandele. Sellest tulenevalt ongi jõustruktuuride ja erakorraliste ülesannetega täitevstruktuuridel selline juhtimisstruktuur, kus alama astme ülemal on suhteliselt suured volitused, sest ta peab vastutama selle eest, mis piirkonnas toimub. Praegu me võtame prefektidelt ära nende kõige põhilisema võimaluse – tegelda oma meeskonna juhtimisega. See on just nimelt personalijuhtimine sealhulgas. See, et rahaline juhtimine ei ole olnud prefektuurides või päästekeskustes, mistõttu ei ole neile mõtet jätta ka personali osas otsustamisõigust, ei ole minu arvates argument.
Kui minister siin puldis eelnõu tutvustas, siis ma küsisin temalt kujundlikus vormis, et kas me selle otsusega ei võta prefektidelt ära hambaid. Lihtsalt näidates sellega, et otsustusõigusest ilma jäetud juht ei ole enam sisuliselt juht. Minister ütles, et prefektidel ei olegi hambaid vaja. Tegelikult me ootame väga, et nii prefektid kui ka regionaalsete päästekeskuste juhid oleksid hammastega inimesed, et nad vastutaksid täiel määral oma piirkonnas pakutava avaliku teenuse eest. Selle võimaluse me võtame praegu nendelt ära. Kindlasti ei toeta eelnõu. Aitäh!

Lastekodudest ja lapsendamisest

Kolmapäeva, 07.12 hommikul toimus riigikogus palvus-hommikusöök. Minu jaoks oli üritus edukas just sellepärast, et sain endale head lauanaabrid. Ülelaua istus Ago Kokser – Harjumaa Ühistranspordikeskuse juhataja. Kuna minul just oli seljataga ülimalt närvesööv ja ohtlik varahommikune autosõit Ristilt Tallinnasse, siis rääkisime Ago ja teiste meestega maanteeliiklusest ja tema tegelikust hinnast ühiskonna jaoks. Harjukatega koos tegime ju ka Haapsalu raudtee taastamise uuringut. Teisteks headeks lauanaabriteks sain põllumajandusministri H-V Seederi ja MTÜ Oma Pere juhatuse liikme Jane Snaithi. Nendega oli vestlusteemaks seekord mitte põllumajandustootmine, vaid lastekodud ja lapsendamine. MTÜ Oma Pere tegelebki sellega, et toetab peresid, kes planeerivad lapsendada või on lapsendanud. Tõsi ta on, et riik pöörab siiski väga vähe tähelepanu lapsendamise, aga ka peredes kasvatamise võimalustele – kuigi see on oluliselt odavam ja lapse enda suhtes ka oluliselt positiivsem, kui lastekodus kasvamine. Olin teemast väga huvitatud, kuna just olin teinud sotsiaalministrile arupärimise lastekodude rahastamise osas. Olen täiesti nõus, et pikas perspektiivis peaks saama peredes kasvatamine ja lapsendamine hoopis suurema osakaalu asenduskoduteenuse pakkumisel. Seni aga peame tagama, et meie lastekodud oleksid parimad kohad, kus vanemliku hoolitsuseta laps saaks suureks kasvada. 2012 aastal valmib Eestis 21 peremaja. See on väga hea. Ka lastekodude rahastamine peab võimaldama peremaju ülal pidada. Lastekodutöötajate palgad on väga madalad, olgugi, et nõuded, mida lastega tegelejatele esitatakse, aina tõusevad ja vastutus on väga-väga suur. Siin on palju tööd ja võitlusi veel ees. Kümnenda nädala esmaspäeval, 12.12 vastas sotsiaalminister ka minu arupärimisele seoses asenduskoduteenuse rahastamisega. Kui olete täpsemalt huvitatud, vaadake stenogrammi. http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1323691500

Läänemaa teed

Neljapäev 08.12 oli minu jaoks Läänemaa päev – hommikul kohtusin Haapsalus maanteeameti maakondlike ja regiooni juhtidega, pärastlõunal külastasin Palivere Pikajalamäe spordikompleksi, õhtul toimus sotside piirkonna üldkogu, kus valiti piirkonna esimees ja juhatus ja erakonna volikogu liikmed.

Kohtumisel maanteeameti juhtidega rääkisin investeeringutest Läänemaa teedele. Kahjuks on mustkatete rajamiseks ettenähtud summad jäänud väga vähesteks, nii nagu kogu riigis, nii ka Lääne regioonis. Sellegipoolest, vastavalt võimalustele minnakse edasi mustkatete rajamisega. Suurtel teedel tuleb lähiaastatel tegemisele Kirbla asula ja Kasari silla vaheline lõik. Pikemas perspektiivis lõpetatakse suurtel teedel ka Risti – Palivere lõik. Mustkatetest tuleb tegemisele Kõmsi – Pivarootsi tee. Rääkisime ka Saastna ringi, Alaküla - Kirikuküla ja Kirbla – Rumba teest. Põhja-Läänemaal oli minu tähelepanu suunatud Kullamaa – Liivi vahelise teelõigu mustkatte alla viimisele. Minuga oli kaasas ka Kullamaa vallavanem, just sama murega. Ettevalmistusi mustkatte alla viimiseks on Liivi suunal osaliselt tehtud aluste korrastamise näol ja tehakse edasi, mustkate on ka plaanides. Liivi teele lihtsalt kerget mustkatet peale panna pole mõtet – teel on transiiditee potentsiaal ja kui panna vaid kaks kihti peale, siis suuremad masinad lõhuvad selle ära. Vajalik on hoolikam tegemine, nii nagu ka Nõva teed tehti. Aegades rääkida ei saa – ajad sõltuvad suurtel teedel tehtavatest töödest, kust ülejääva asfaldipuruga saaks ka Liivile korraliku tee ehitada. Täiesti eraldi teema meie jutus oli Haapsalu Tallinna mnt ja Rohuküla suuna rek. Arengud on siin üpris positiivsed – nimelt on Ääsmäe – Rohuküla ja Risti – Virtsu maanteed lülitatud TEN võrgustikku ja järgmiseks planeerimisperioodiks avab see asjaolu uued võimalused teede reki rahastamiseks Ühtekuuluvusfondi vahendite arvelt. Siin on küll palju erinevaid asjaolusid ja muutujaid, kuid igal juhul on praegu Haapsalut läbiva transiidikoridori osas põhimõtteline seis oluliselt parem, kui veel aasta tagasi. Töötame edasi, mis muud.

Läänemaa rahvasport ja Palivere

Neljapäeval 08.12 käisime ka Palivere Pikajalamäe keskust vaatamas. Päris palju rahvast oli. Palivere TTSK arendamisel valmis järjekordne etapp – korrastati ligipääsuteed ja rajati radasid – nõlvu, paigaldati infotahvleid. Kurb on see, et kultuuriministeerium kavatseb peatada maakondlike rahvaspordiobjektide iga-aastase rahastamise, nii nagu see on pikalt kestnud. Riigi poolt maakondadele eraldatud summad ei olnud suured, kuid siiski võimaldasid objektide töödega edasi minna ja ka kaasrahastada EL projekte, kui omavalitsused või mtü´d – sa´d neid kirjutasid. See ei ole mitte vaid kurb, vaid on tegelikult päris suur probleem. Olen rääkinud sellel teemal ka sporditeemasid valdavate kolleegidega riigikogust – meie Lauri Luigega seal hulgas. Otsime lahendust.

Reedel 09.12 – raudteest

Reedel korraldasime üpris laiapõhjalise kokkusaamise raudtee asjus. Tallinnas said kokku uus, vana ja vahepealne maavanem J, linnapea ja volikogu esimees, omavalitsusliidu esimees, raudtee tasuvusuuringu projektijuht ja mina, raudteega seotud ettevõtjad… Rääkisime sellest, kuidas teemaga edasi minna. Planeerime kokkusaamist majandusministriga – mis oleks võinud (pidanud) toimuda juba oktoobris – novembris, kuid erinevatel asjaoludel on edasi lükkunud. Vaatasime üle presentatsioonid, mis meil on ja arutlesime, kuidas saaks neid paremaks teha, otsisime vastuseid korduma kippuvatele küsimustele, rääkisime Türi – Viljandi lõigu rekist, Rail-Balticast jpm. Miks see on oluline – sest just nüüd lähima aasta jooksul määratakse kindlaks suurte transporditaristu objektide ring, mis järgmisel EL planeerimisperioodil rahastamisele lähevad. Meil on vaja selgeid seisukohti majandusministeeriumist. Hea on näha, et suurte ja oluliste objektide puhul on maakond üksmeelne ja koostöös. Jaanuaris koguneme samas ringis uuesti.

Teadmispõhisest valitsemisest

Reede pärastlõunal osalesin esimese eestikeelse riigiteaduste ülikooliõpiku tutvustusel Tallinna Ülikoolis. Miks pidasin seda oluliseks – sest olen alati pidanud oluliseks teadmistel põhinevat juhtimist. FB-s sõbrad naersid, et näe, varsti aasta riigikogus, nüüd anti õpik ka :) Mina vastasin selle peale – et parem hiljem, kui mitte kunagi.

Riigimaja projekt

Riigimaja projektiga oli viimasel istunginädalal päris palju tegemist. Projekti aeg hakkab lõppema, analüüsi lõppvariant liigub ekspertide hulgas ringi – tehakse viimaseid parandusi ja ettepanekuid. Kuhu välja jõuti? Ega analüüsi lõpptulem kellelgi üllatav ei olnud. Riigi ametiasutuste poolt teenuste ühine pakkumine maakonnakeskustes võimaldab hoida teenuseid maakonnas, teeb riigi jaoks teenuste korraldamise odavamaks ja inimeste jaoks teenuste tarbimise mugavamaks. See projekt tasub ennast ära igal juhul. Küsimus on – kas me pidime sellele järeldusele jõudmiseks kaks aastat arvutama? Ju siis pidime. Lõpuks taandub kogu kohaliku riigihalduse temaatika kahele küsimusele. Kummalegi me projekti käigus kahjuks vastust ei leidnud.

Esimene küsimus on, et kas avaliku teenuse korraldamise eest vastutavad ametkonnad tahavad ja julgevad astuda vajalikke, aga ebamugavaid samme. Igasugused ümberkorraldused on ebamugavad. Vajalikud riigile, inimestele head, aga … probleemsed. Kuidas ikka siis, kas ikka, kes ikka …. Regionaalministri haldusala, rahandusministeerium, majandusministeerium ja riigikantselei – need on institutsioonid, kelle koostöös peab valmima ka otsus, mis võimaldab inimeste teenindamist parimal võimalikul viisil. Loodame parimat.

Teine küsimus on, et millise perspektiiviga me arvestame? Ehk siis kas kahekümne aasta pärast on Läänemaal 20 00 või 15 000 elanikku? Ja kas internetis toimub 50 või 80 % inimese kontaktidest riigiga? Ehk siis – kui suur on vahetu teeninduse koormus tulevikus? Et ei koli ametkondi kokku vaid kohe netti? Kui räägime administratiivkeskusest, kas siis räägime Pärnust või Tallinnast Läänemaa kontekstis ja kohapeal on vaid kümmekond universaalset konsultanti? Kui radikaalne see muudatus on, mida demograafilised muutused ja infotehnoloogia arendamine meile peale sunnib? Nüüd ongi küsimus, et kui me ei tea vastuseid, kas me siis üldse võtame ette mingeid samme tänase olukorra parendamiseks? Mina arvan, et ikka peame võtma. Inimene peab tegema ajahetkel seda, mida ta peab tegema, samuti riik. Me ei saa lasta praegu minna asju isevooluteed, sellepärast et meil puudub võimekus olukorda täpselt prognoosida ja tulevik +10 aastat ja tulevik + 20 aastat võivad üksteisest oluliselt erineda. Tegelikult ei olegi niivõrd oluline keskkonna muudatuste ennustamine, vaid nende planeerimine. Kui ikka visiooni ei ole siis on tõesti mokas. Minu visioon on, et vähemalt maakonnakeskuses peab inimene (nii palju siis kui neid parasjagu maakonnas on) saama aetud oma põhilised asjad, saama kätte täispaki avalikku teenust. Niikaua, kuni püsib inimkond, ei kao ka vajadus näost – näkku suhtlemiseks ei teiste inimestega ega ametnikega – ja tänu jumalale. Selleks, et ametnikku kohata, ei pea inimene sõitma Pärnusse või Tallinna, tal peab selleks olema võimalus maakonnakeskuses. Milline on valitsuse visioon ja kas Haapsalusse ja teistesse maakonnakeskustesse tekkivad riigiasutuste ühised teeninduskeskused? Hea küsimus.

Maavarade arvestamine

Neljapäeval 15.12 andsin sisse üpris põhjaliku arupärimise keskkonnaministrile seoses maavarade arvestuse pidamisega. Siin oli juba 2009 üks riigikontrolli audit, mis ütles, et selles valdkonnas pole asjad korras. Praeguseks ei ole midagi oluliselt muutunud. Riik peab maardlate nimistut, kas nendest aga kaevata saab, seda sellel hetkel ei teata, kui maardla nimistusse kantakse. Ka siis, kui maavara aktiivseks tarbevaruks määratakse, ei teata, kas kaevata saab. Miks? Sellepärast et keskkonnamõjude hindamine on tegemata. KMH tehakse viimases järjekorras, siis kui juba läheb konkreetse kaevandamisloa taotlemiseks. Seadus näeb aga ette, et aktiivseks ei tohi määrata maavaru enne, kui KMH tehtud. Riik ju peab oma maavarabilanssi selle järgi, kuipalju meil on aktiivseid tarbevarusid. Aga KMH-d on tegemata. Riigikontroll kirjutab, et kui siis lõpuks KMH ära tehakse, siis ei ole selle tulem peatanud kaevandamist. Ja juhul kui on peatanud - kuidas on võimalik, et riigi maavarabilansis aktiivset tarbevaru ei saagi lõpuks kaevata? Millest siis need teed ja raudteed ehitatakse? Kas me üldse teame, kuipalju meil veel ressursse on või toome varsti kogu killustiku Soomest sisse? Vaat selline arupärimine keskkonnaministrile.

Fraktsioonis tähelepanu pälvinud küsimused: IRL elamislubade skandaal, liitumine VEEga, elektri hind ja Eesti Energiaga seonduv, DASAd... Neid küsimusi ma oma ülevaates ei puudutanud. Ajakirjanduses on olnud juttu igasugust, seisukohti ka.

Järgmise aastanumbri sees uus istungjärk. Vahepeal sean tegeleda rahulikumalt teemadega, mis pooleli või rohkem aega vajavad. Kirjutan artiklit haldusrefomi osas, saan tegeleda maaelu mitmekesistamise programmi hindamiskriteeriumitega ja palju muud.

Soovin kõigile headele blogilugejatele rahulikku ja rõõmsat jõulupüha, vahvat aastavahetust ja edu uuel aastal!

Istungivaba nädal ehk maavarad, noored ja ettevõtlus

Eelmine nädal oli riigikogu töögraafikus istungivaba nädal. Ja olgu tänatud kõigekõrgem ja riigikogu töö –ja – kodukorra seadus, et sellised nädalad olemas on. Vastasel juhul oleks mäe otsast alla saamine ikka üpris keeruline. Millega tegelesin?

Osa ajast kasutasin materjalidega tutvumiseks ja lugemiseks. Näiteks üks teema, millega praegu tegelen, on maavarade kaevandamise ja maapõueseaduse teema. See puudutab otseselt Läänemaad, sest erinevalt seni kõlanud arvamustest on Läänemaal siiski päris palju väärtuslikku maavara – tehnilist dolomiiti nimelt. Milles aga siis probleem on? Küsimus on selles, millises kategoorias on maardla ja maavaravaru – kas aktiivne või passiivne. Seadus ütleb et maavara varu on aktiivne, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult kasulik. Kui sinu krunt või maatükk asub aktiivse maavara kohal, siis ei lubata sul seal teha midagi sellist, mis kaevandamist pikaajaliselt takistaks. Riik arvestab oma“ rikkust“ aktiivsete maavarade hulga kaudu. Tegelikkus on aga selline – nagu siin ühe konkreetse näite varal olen teada saanud - et maavaru paiknemine aktiivses kategoorias võib tähendada seda, et oma krundil sul ei lubata ei ehitada, ega ka kaevandada. Nimelt ei pruugi ministeerium olla järginud keskkonnanõuetele vastavuse väljauurimise tingimust, kui vara aktiivseks nimetati. Kui keegi on kogemata sattunud maavara otsa ja püüab seal ehitada, öeldakse talle, et ei – siin on aktiivne maardla. Kui ta siis püüab kaevata, siis talle öeldakse ei, et keskkonnanõuded ei luba. Tegemist võib olla otsese seadusrikkumisega maavarade aktiivseks nimetamisel ja hilisemal arvestamisel. Kui palju siis meil ikka üldse on kasutatavat maavara ja kuidas riik seda arvestab? Olen koostamas sellesisulist arupärimist keskkonnaministrile.

Istungivaba nädal lubas ka osaleda sellisel suurepärasel üritusel nagu Läänemaa Noortefoorum Martnas ja seal hulgas peetud Osaluskohvikus. Olin lauajuhiks „noorte tööhõive“ ümarlauas. Kokku oli seal kümme teemat, grupid käisid ühest lauast teise.

Noored ja tööhõive

Noortega kohtuda ja vestelda on ikka vahva. Noored ise on ka väga huvitatud tööhõivest, seda nii suvevaheaja täitmise mõistes, ülikooliõpingute kõrvalt teenimise, kui ka lihtsalt töökoha mõistes. Kuivõrd laudades osalejad olid paljud veel põhikooliealised, siis keskendus jutt suvisele tööle. Samas oli ka karjääriõpe ja ettevõtlusõpe koolides meie tähelepanu all. Noortelt tuli palju ettepanekuid, mis kõik ka osaluskohviku tulemusena paberile jõuavad. Näiteks leiti, et suviste tööpakkumiste info võiks olla kuskile koondatud – näiteks Läänemaa noorteportaali. Mitte et mul oleks varnast võtta lahendus, kuidas see toimuda võiks, kuid idee iseenesest on väga hea. Samuti leiti, et noortele peaks koolides rohkem rääkima töötamise võimalustest ning kohustustest ja õigustest, mis sellega kaasnevad. Samasugust infot oleks vaja ka ettevõtjatele, et nad ei kardaks noori tööle võtta. Samuti leiti, et karjääriõppega ja ettevõtlusõppega peaks alustama oluliselt varem, kui seda praegu tehakse. Kui praegu peetakse karjääritunde üheksandas klassis, siis leiti, et alates seitsmendast peaksid nii töökoha valik, kui ettevõtlus olema käsitletud. Kui pärastpoole kokkuvõtet tehes selle seisukoha ka suure saali ees välja ütlesin, siis saalis istuvad pedagoogid vangutasid pead… Samas – kui mõned aastad tagasi käisin EASiga Inglismaal tutvumas nende ettevõtluse arendamise süsteemiga, siis neil olid spetsiaalsed programmid välja töötatud juba lasteaedade jaoks. Miks pedagoogid peaga vangutasid? Kas seitsmes klass on veel liiga rumal selleks, et neile tööst ja karjäärist rääkida? Või ei võimalda seda õppekava? Või ei ole koolil selleks ressursse?

Suvise töötamise osas räägiti veel malevatest, millede korraldamist peeti väga vajalikuks. Samuti räägiti transpordiprobleemist – isegi kui õnnestub suveks töö leida, ei pruugi olla transpordivõimalust töökoha ja kodu vahel. Siin leiti lahendusena omavahelist koopereerumist, täiskasvanud autojuhi kampa võtmist, aga arvati ka, et kohalik omavalitsus võiks aidata transpordi osas lahendusi otsida.

Mis puudutab ülikooli ajal töötamist, siis seda peeti loomulikuks ja hädavajalikuks. Siinkohal on jällegi oluline osalise ja paindliku tööaja võimalus, sest „öösel töötan – päeval õpin“ variant kuulutati siiski jätkusuutmatuks :). Mis on aga rõõmustav – mitte keegi ei kuulutanud, et Eestist tööd ei leia ja tahan ära välismaale.

Minu kokkuvõte siinkohal on – noored on huvitatud tööst ja töötamisest ja seda oluliselt varem, kui meie praegune õppesüsteem seda arvestab. Riigi kohustus on toetada noorte töötahet, ettevõtlikust ja luua tingimused ettevõtluse arendamiseks – et see tahe – töötada ja teha seda Eestis – ka tõesti rakendust leiaks.

Reedel HG 9. klass riigikogus
Nagu selle tema jätkuks oli reedel HG 9 klass külastamas Teeviita ja kuna juba Tallinnasse tulek oli siis tuldi ka riigikogu vaatama. Tegime siis majale tiiru peale. Loodan, et ka noortele oli põnev. Igatahes – juba majja sissepääsemine läbi metallidetektori tekitas elevust – kisu püsirihm pealt maha :), hea et nabaneedid külge võis jätta :). Mõnus rahvas igatahes. Niipalju teadmiseks – et juhul kui on ka teisi klasse, või ka teisi kollektiive, kes mõne Tallinnas – käigu raames või spetsiaalselt tulles sooviks riigikogu hoone ja meie tööga tutvuda, siis olen igati valmis juhatama ja selgitama. Andke vaid teada, lepime aja kokku.

Üheksas nädal ehk maavanematest, Virtsu sadamast, rehabilitatsiooniteenusest ja palju muud

Esmaspäev

Riigikogu liikme nädal algab fraktsiooni istungiga. Minu teada kõikidel erakondadel. Eelmise nädala esmaspäeval räägiti sotside fraktsiooni koosolekul kõrgharidusreformist, elektri käibemaksust, vanemahüvitise laest, riigieelarve teisest lugemisest ja muudatusettepanekutest riigieelarvesse. Räägiti ka sellest, et riigikogus peaks arutama euro olevikku ja tulevikku, kui riiklikult tähtsat küsimust.

Esmaspäeval suures saalis oli vastamine järelpärimistele. Kõigepealt oli Keski küsimus perearstinduse kohta. Kesk küll küsis uuesti üle kõike seda, mida meie riigieelarve kontrolli komisjonipoolt korraldatud seminaril räägiti, kuid kordamine on tarkuse ema. Uudis ja kõige rõõmustavam uudis sotsiaalministri vastustest oli see, et kavatsetakse suurendada perearstide kaugustasu. Keski küsimused ja Pevkuri vastused on hea ülevaade praegu perearstinduses toimuvast. Suurem osa toimuvast on positiivne (perearstide, avalikkuse ja opositsiooni olulisel kaasabil :)). Jätkub aga korralduse tsentraliseerimise propageerimine :(. Mis praegu takistaks omavalitsustel perearstinduse korraldamises rohkem kaasa löömast? Ja nad ju osalevadki – nagu jaksavad. Omavalitsuste suutlikkus on viidud alla, aga igal hetkel räägitakse omavalitsuste rolli suurendamisest – olgu see siis perearstindus või päästjad või mis iganes. Huvitav, millal siis ikkagi hakkab kohale jõudma, et perearstisüsteem vajab tõesti sisulist arendamist, mitte formaalset juhtimisreformi. Ja millal hakkab kohale jõudma, et ei ole võimalik omavalitsustelt ühe käega mahlu välja pigistades teise käega neilt rohkem ja rohkem toiminguid nõuda.

Teine huvitav arupärimine oli Virtsu sadama kohta. Esitasime koos Kalev Kotkaga järelpärimise Virtsu sadama jäämurdmisteenuse kohta, majandusminister vastas. Küsimuse teema saime augusti lõpus, kui külastasime fraktsiooniga Läänemaad ja ka sadamat. Meie küsimus oma põhiosas puudutas seda, et kui Virtsule pakutaks jäämurdmisteenust, nagu Pärnule, siis kas ei saaks paremini ära kasutada euroopa raha eest tehtud investeeringut. Minister vastas: „…Virtsu sadama jääolude tõttu kaubaveoks ajutise sulgemisega ei kaasneks ületamatuid tagajärgi, kuna sadama kaubamaht on väike ja ettevõtetel on võimalik talvel oma kaubad suunata ümber kas Paldiskisse või Pärnusse. Võttes arvesse ka Liivi lahe jääolusid, kasutuses olevate jäämurdjate jäämurdevõimekust ja jäämurdmisega kaasnevaid kulusid, ei ole praegu võimalik Virtsu sadamat lisada jäämurdeteenust saavate sadamate nimistusse…“ Ka Pärnu sadamaga paarissadamana käsitlemisest ei tule miskit välja… Pidasin ka kõne pärast ministri vastuseid. Tegelikult on asi nii, et sadamate arendamiseks on eurorahaga tehtud suur investeering. Seda investeeringut peaks maksimaalselt kasutama. Küsimusele, et kui suur võiks olla Virtsu sadama potentsiaal, ei osanud minister vastata. Jäämurdeteenuse rakendamisel peakski arvestama ka potentsiaali – muidu on nii et kaubamaht kasvaks, kui teenus oleks, aga teenust ei tule, sest maht väike. Nokk kinni- saba lahti.

Esmaspäeva õhtu täitis SDE juhatuse ja piirkonna juhtide ühine istung Riigikogus.

Teisipäev

Suures saalis oli tavalise poliitika päev. Poliitilised kokkulepped ja poliitiline retoorika ruulivad. Reformierakond tegi hulgaliselt karmi kriitikat kõrgharidusreformi suhtes, kuid lõpuks hääletas seaduse menetlemise jätkamise poolt. Tagasi lükati meie poolt pakutud eelnõu elektriaktsiisi langetamiseks. Pooleli jäi Keski poolt pakutava astmelise tulumaksu arutelu, kuid etteruttavalt võin öelda – et etteaimatavalt – ka see lükati järgmisel päeval tagasi.

Teisipäeva õhtul olin Haapsalus kohaliku IRL osakonna kutsel. Rääkisime raudtee taastamisest. Siin on olukord kujunenud päris huvitavaks. Tasuvusuuringu kohaselt tasuks Riisipere - Turba vahelise lõigu taastamine ära igal juhul, Riisipere – Rohuküla lõigu arvestus on pisut negatiivne, kuid analüüs ise on ülikonservatiivne. Kui juba kasutada näiteks lihtsalt raamatupidamislikku võtet ja võtta kasutusele diskonteerimismäär 5% - nagu Euroopas ette nähtud on, mitte 6% nagu Eesti raamatupidamiseeskirjad nõuavad, siis juba see liigutus viiks ka Rohuküla otsa positiivseks. Positiivseks viiks projekti ka see, kui me võtaksime plusspoolele ka piirkonna võimaliku SKT kasvu. Praegu me seda vaid arvutame ja näitame, aga ei arvesta. Kõik oleneb lõpuks otsustajatest. Väga hea meel on Läänemaa IRLi pressiteate üle, et nad projekti toetavad. Miks mitte toetada kasumlikku projekti? Oleneb muidugi ka Haapsalu linna enda hoiakutest. Raudtee taastamine Rohukülani ei vasta praegu kehtivale linna üldplaneeringule. Kas linn võtab kätte ja muudab oma üldplaneeringut ja sellest tulenevana ka osasid detailplaneeringuid?

Kolmapäev

Kolmapäeval infotunnis oli kaks pärimist, mida kommenteeriksin siinkohal. Kõigepealt muidugi Keskerakonna poolt algatatud teema maavanemate politiseerimise kohta. Minister läks pisut isiklikuks siin süüdistades mind silmakirjalikkuses, sest ka mina olevat olnud poliitiline maavanem. Tegelikult küll regionaalminister teab väga hästi minu määramise asjaolusid. Kahju, et ta on need ära unustanud. Kui keegi maavanematest oli apoliitiline, siis oli see Neeme Suur. Ja mis puudutab kandideerimist riigikogusse – ma tõesti tunnetasin maavanema töö olulisust maakonna jaoks. Kandideerimine riigikogusse oleks olnud moraalsest küljest palju raskem, kui kasvõi kordki oleks mõne valitsuse esindajaga olnud jutuks pikemaajalise riigiteenistuse perspektiiv. Mul pole absoluutselt midagi Innar Mäesalu vastu ja loodan temaga head koostööd. Olen temaga olnud ka juba kontaktis ja planeerime esimest kohtumist. Lihtsalt reformierakonna ladvik demonstreeris järjekordselt ja jõuliselt parteilise juhtimise prevaleerimist ametkondliku juhtimise üle, see on see, mis kurvaks teeb siinkohal. Ei olnud väga ammu need ajad, mil täitevkomitee käis parteikomiteest juhtnööre saamas. Aga see selleks. Omavalitsusjuhtide esmane mulje uuest maavanemast, tuginedes kohtumisele Piirsalus, on pigem positiivne, seda on mitmed endised kolleegid väljendanud. Loodame et koostöö maakonna hüvanguks saab sujuma parimal viisil.

Teine küsimusele vastamine puudutas rehabilitatsiooniteenuse ostmiseks mõeldud summade piisavust ja järjekordi teenuse osutamisel. Küsimuse esitas Helmen Kütt, teema on meil mõlemal aktiivselt laual olnud. Sotsiaalminister vastas: „…Esimene samm selle järjekorra vähendamiseks kindlasti on see n-ö eelhindamine ehk teenust saaksid kõigepealt need, kes seda kõige rohkem vajavad, ja saaksid seda vajaduspõhiselt ja kompleksselt. Võib-olla hea küsija on kuulnud ka n-ö programmipõhist lähenemist, et me tahaksime võtta koos selle eelhindamisega ja rehabilitatsiooniplaani koostamisega ka väga selgelt sellise kompleksse lähenemise, et kui inimene vajab taastusravi, siis ta saab seda tervise poole pealt, ja kui ta vajab logopeedi või tegevusterapeuti, siis tuleb sotsiaalpool sinna juurde rehabilitatsiooniga …“ Veel ütles minister, vastates minu täpsustavale küsimusele „ … Nii et üks võimalus on vaadata ka tervishoiu poole peal, et kui meil õnnestub taastusravi mahtu suurendada, siis kindlasti surve rehabilitatsiooni poole pealt läbi sotsiaalteenuse rehabilitatsiooniteenuse saamiseks väheneb oluliselt. Sest kui tänaseid rehabilitatsiooniplaane vaadata, siis väga palju on seal füsioteraapia teenust. Need sellised kolm vaala või põhimõtet – eelhindamine, kvaliteedijuhtimine asutustele ja programmipõhine lähenemine – need peaksid olema alused, millest tulenevalt me rehabilitatsiooni korralduse paremaks muudame, ja siis saame vaadata, kui see süsteemne pool on korda saanud, kas me peame raha juurde panema, või saame sektorite vahel selle asja lihtsalt ära korraldada…“
Minu kommentaar on siinkohal, et nagu raha ei jätku raha rehabilitatsiooni, nii ei jätku ka taastusravi jaoks ja lihtsast ärakorraldamisest ei piisa. Muidugi on süsteemis sees reserve, aga kui vajadus on 50% suurem ja sisemised reservid katavad ära 10%, siis jääb nelikümmend ikka puudu. Taastusravi ( just aktiivravi) ja rehabilitatsioon on tegelikult need teenused mis tagavad kannatada saanud inimestele naasmise tööturule, iseseisva toimetuleku, eneseväärikuse ja elementaarse elukvaliteedi. Need valdkonnad peavad saama rohkem raha juurde.

Kolmapäeva pärastlõunane istung suures saalis oli pika päevakorraga. Muu hulgas lükati tagasi keskerakonna astmelise tulumaksu seadus, hääletati läbi ja lükati tagasi suurem osa opositsiooni poolt esitatud muudatusi järgmise aasta riigieelarvesse. Olulistest asjadest veel – esimese lugemise läbisid meie kaitseväe missioonide pikendamised.

Neljapäev ja reede

Neljapäev ja reede möödusid minul Balti koostöö tähe all. Olem Balti Assamblee liige. Balti Assamblee on kolme balti riigi parlamentide ühine koostöökogu, kus võetakse vastu kõigile kolmele olulisi seisukohti. Seekord näiteks läks välja deklaratsioon seoses põllumajandustoetustega, samuti aga seisukohad ühise energiamajanduse osas ja palju muud. Tallinnas toimus selle aasta teine plenaaristung, lõppes Eesti eesistumine, Leedu võttis järgmiseks aastaks ohjad enda kätte. Balti koostöö on päris huvitav teema – kunagi kirjutan sellest pikemalt.

Laupäev

Laupäev algas hea võitluskaaslase Kalle Porni ärasaatmisega tema kodust… kurb, kurb. Väga hea mees oli.

Laupäeva pärastlõunal tõttasin Lihula vald 20 juubeliüritusele. Arenguseminaril peetud ettekanded olid väga head. Ehk Margus Källe paneb need ka kodukale üles. Pärast pidulik aktus – ilus ja uhke. Ja pidulaud mulle meelis – tangupuder ja verikäkk :). See oli üks õige eesti piduroog.

Vaat selline nädal oli.

Kaheksas nädal - riigieelarvest, lastekodudest ja kõige pikemalt politsei - ja päästeala reformist

Esmaspäev.
Nädal algas nagu alati, fraktsiooni nõupidamisega. Päevakord, eelnõud, arupärimised, pressiteated. Räägiti riigieelarve teisest lugemisest, kõrgharidusreformist, pääste –ja politseivaldkonna reformist, elektri aktsiisi langetamisest, vanemahüvitistest ja palju muud.

Õiguskomisjoni istungil käsitleti pikalt politsei ja piirivalveseaduse ja päästeseaduse muutmist seoses uue reformiga – õigemini vana reformi sabaga, sest eelmise seadusemuudatusega 2009 aastal nähti ette ametite lõplik tsentraliseerimine aastast 2012. Nüüd siis on see käes. Kaitsen prefektide ja päästekeskuste juhtide õiguseid, kuid tulutult. Pikemalt kirjutan allpool.

Õiguskomisjonis oli arutelul veel VEB-fondi saatus. See on üks vana habemega jutt meie nõuka-aegsetest ettevõtetest, mille raha riigikorra vahetumisel Venemaa Välismajanduspanka kinni jäi. Nõuete koondamiseks loodi Eestis VEB-fond, mille tegevus tahetakse nüüd ära lõpetada, sest fondi tegevus ei ole edukas olnud. Meie firmade nõuded proovitakse panna turgu ja müügist saadud rahaga siis nõudeid katta. Kui müüa ei õnnestu, siis – mis läind, see läind.

Riigieelarve kontrolli komisjoniga külastasime esmaspäeval riigikontrolli ja kuulasime ettekannet nende tegevusest. Riigikontroll rääkis meie ajutise komisjoni olulisusest ja tegi ettepanekuid komisjoni töö tõhustamiseks. Komisjon võiks olla alaline. Komisjoni istungitel tuleks koostada täisprotokoll ja istungit võiks netis üle kanda. Kõiki riigikontrolli aruandeid võiks käsitleta kahel järjestikusel koosolekul. Kõikidele ettepanekutele kahe käega poolt. Riigikontrolli auditid on riigikogu liikmetele asendamatu infoallikas riigiasutuste tegelikust tööst ja seda kirjeldatuna mitte ministeeriumi, vaid sõltumatu hindaja silme läbi. Sama meelt meie fraktsioon.

Suures saalis oli esmaspäeval arupärimistele vastamine. Meie arupärimine rahandusministrile teemal – talu üleandmine isalt pojale. 1 jaanuaril jõustus tulumaksuseaduse säte, mis võimaldas FIE tegevust üle anda teisele inimesele, kes tema tegevust jätkab ja seejuures mitte maksta tulumaksu. Seadus nägi ette et rahandusminister teeb täpsema korra, mismoodi asi käib. Rahamini määrus aga pole seni kuskilt näha. Minister vastas, et määrus on olemas ja valmis, ainult kehtima hakkab uue aasta algusest. Meie Kotka Kalev siis ministrile, et ole hea, räägi põllumajandusministrile ka, mis toimub, viimane muidu ei tea miskit.
Teine oli meie arupärimine CO2 rahade jagamise kohta. Küsimus oli pikk – vastus oli lühike, sellega on kõik korras. Miks keegi rohkem sai kui teine – siis oli vastus, et kes ees, see mees. Miks said raha heas korras olevad hooned, kuis suur nende puhul siis CO2 kokkuhoid oli? Vastus – lepingu tingimused on konfidentsiaalsed. Minu arvamus on, et CO2 rahade jagamine oli üks kõige mõistatuslikumaid rahade jagamise protsesse viimaste aastate jooksul. Tõenäoliselt jätkub seda teemat veel kauaks.

Esmaspäeva õhtul toimus riigimaja projekti ekspertgrupi ja nõukogu ühisistung. Õhtul tegin kolmapäevaks Kullmaa visioonikonverentsi ettekannet.

Teisipäev.

Suure saali istungi täitis peaministri ülevaade Eesti Euroopa Liidu poliitikast. Teemat on palju ajakirjanduses kajastatud. Mina küsisin peaministrilt, miks järgmisel planeerimisperioodil regionaalarengu fondi (ERDF) mahud vähenevad? Sellega seotud on ju kõik toimingid majanduse arendamisel, innovatsiooni ja teaduse arendamisel, regionaalpoliitilised meetmed. Samal ajal suureneb sotsiaalfond, mis on iseenesest positiivne, sest sotsiaalküsimusi on ridamisi, kuid ikkagi RDF läheb väiksemaks. Peaminister vastas ainult poolele küsimusele, et Eestis on tõesti palju sotsiaalprobleeme. Regionaalarengu fondi vähenemist pidas ta aga ebaoluliseks, et vähenemine ei ole suur. Tegelikult on seis selline, et Eesti pakist kolmandiku moodustab CF (Ühtekuuluvusfond), seni oli Sotsiaalfond 11% ja ülejäänu oli ERDF ehk regionaalarengu fond. Uuel perioodil CF osakaal jääb samaks, SFile läheb aga mitte 11 vaid 17% j ülejäänu ERDFile. Ehk vähenemine on üpris oluline. Seda vähenemist küll kompenseerib nii CFi, kui SFi paindlikum kasutamine, mida järgmine periood võimaldab, kuid regionaalarengu rahade vähenemist see siiski ei kompenseeri.

Teisipäeva pärastlõunal külastasin majandusministeeriumit ja vestlesin seal transpordiala asekantsleriga linnades paiknevatest transpordikoridoridest. Minu ettepanek oli spetsiaalse programmi loomine linnades ja munitsipaalomandis paiknevate transpordikoridoride lahendamiseks. Leppisime kokku, et vestlen sellel teemal ka regionaalministri valdkonna spetsialistidega, küsimus on kas selliseks eesmärgiks saab või on mõistlik kasutada CF või ERDF vahendeid.
Teisipäeva õhtupoolikul kohtusime kolleegidega fraktsioonist ja mujalt ja arutlesime haldusreformi küsimuste ja SDE seisukohtade üle selles valdkonnas. Hilisõhtu kulus Kullamaa ettekande viimistlemisele.

Kolmapäev

Kolmapäeva hommikul sõitsin Kullamaale, et osaleda valla visioonikonverentsil. Konverents oli huvitav. Tegin ettekande teenuste osutamisest kohalikes omavalitsustes, omavalitsuste üldisest olemusest ja selle kõige seotusest haldusreformiga. Minu lahend teenuste jätkusuutliku korraldamise ja omavalitsusliku staatuse säilitamise dilemma osas on siiski maakondliku taseme taasjõustamine. Selleks on mitmeid võimalusi – kas teise tasandi omavalitsuse loomine, omavalitsusliidule avalik-õigusliku staatuse andmine, maakonna suuruse omavalitsuse moodustamine või mis iganes. Oluline on vaid, et kohtadele peab alles jääma valitud volikogu, mis kaitseks kohaliku kogukonna huve teenuste ühise korraldamise juures, omaks selleks reaalset võimekust ja mandaati.

Kolmapäeval suures saalis infotunnis olid küsimused maavanemate politiseerimisest, sellel teemal olen oma seisukohti avaldanud, nii ajalehes, blogis, kui FB-s. Ansipi vastuseid te ka olete lehest lugenud.
Küsimusi oli palju, muu hulgas küsis kolleeg Anvelt ka päästevaldkonna reformimise kohta. Praegu käib jälle reform, mille käigus on kavas kaotada ka päästekomandosid. Anvelt küsiski, milline on siis lõplik otsus, millised komandod sulgemisele lähevad, miks luuakse juurde uus asedirektori ametikoht ja kuidas kavatsetakse toetada vabatahtlikke päästjaid, kui eelarve sumasid ette ei näe. Minister vastas, et analüüs alles käib, et juhikoha juurdetegemine tuleb jõuametite reformist, mis otsustati ära juba 2009 ja et vabatahtlikkuse toetamiseks on raha eelarves olemas. Siseminister ütles ka:“ …Seal tegelikult, lihtsalt öeldes, vedeleb maas märkimisväärne ressurss inimeste näol, nende töötundide näol, mida me saame kõik kasutada selleks, et meie külasid, valdasid, linnasid teha turvalisemaks, päästeolukordi lahendada. … „. Vaat nii on lood. Kogu päästevaldkonna arengute juures on üks positiivne asi – on asutud suurendama elupäästevõimekusega komandosid. Mis aga puudutab juhtimise tsentraliseerimist ja teenuse kättesaadavuse asendamist vabatahtlike komandodega – kus märkimisväärne inimressurss maas vedeleb – rõõmustada pole midagi.

Kolmapäeval saali istungil oli kõige olulisem riigieelarve eelnõu muudatusettepanekutel. Opositsiooni sisulistest ettepanekutest midagi märkimisväärset sisse ei jäänud. Ka minu ettepanekud suurendada lastekoduteenusele kulutatavat summat ja rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks kulutatavat summat hääletati maha.

Tsentraliseerimine politseis ja päästes

Peale riigieelarve oli kolmapäeval suures saalis esimesel lugemisel seesama politsei - ja piirivalveameti ja päästeameti seaduse muutmise seadus. Esitasin siseministrile küsimuse, et kuidas peaksid prefektid ja päästekeskuste juhid oma organisatsioone juhtima ja piirkonnas teenuse tagamise eest vastutama, kui neilt võetakse võimalus võtta vastu personalijuhtimise otsuseid? Minister vastas, et otsustusõigus personaliküsimustes ei ole vajalik selleks et oma ülesannetega toime tulla. Minu küsimus oli küll pisut luulelisem – küsisin, kas ei võta minister regionaalselt juhtidelt hambaid ära. Minister vastas, et neil pole hambaid vaja. Kui varasemalt likvideeriti maakondlikud prefektuurid ja päästekeskused, kui iseseisvad asutused, siis nüüd likvideeritakse regionaalsed prefektuurid ja päästekeskused kui iseseisvad asutused. Mida see sisuliselt tähendab? See tähendab, et kõik õigused, mis praegu olid Pärnus prefektil või regionaalse päästekeskuse juhatajal, saavad nüüd olema ametite direktoritel Tallinnas. Et ameti direktor töösse ära ei upuks, tehakse Tallinnasse uus asedirektori koht juurde. Regioonikeskustesse jäävad küll prefektuur ja päästekeskus (osakonna staatuses) alles ja suure osa üles viidud õigustest ja kohustustest delegeerib peadirektor alla tagasi, kuid oluline osa jääb ka üles kesktasemele. Üks oluline osa on personaliküsimused. Mis ülemus see on regioonis, kes ei saa ise alluvat tööle võtta, kiita, edutada ja vajadusel ka noomida? Kuidas regiooni juhid tööle hakkavad? Neile jääb õigus esitada vastavaid ettepanekuid peadirektorile, kes siis ettepanekut kas arvestab või ei arvesta. Jõustruktuurides töötab tuhandeid isikuid, tegemist on Eesti kõige suuremate ametkondadega. Politsei ja piirivalveametis on c´a 7000 ametikohta, päästeametis c´a 2000. Mil viisil nii suur organisatsioon tsentraalse juhtimisega tööle hakkab jääb mulle üpris arusaamatuks. Siseminister on mitmel korral ütelnud, et ta on käinud maksu-tolliameti juhi juures kogemusi omandamas ja ta ei näe erinevust organisatsioonide vahel – mis töötas seal, töötab ka siin ja vahet pole. Saalis ka vihjasin ministrile erinevuste osas – kui maksu – ja tolliameti põhilised tööprotsessid on suures osas standardiseeritud ja korralised, siis jõustruktuurides on suurem osa toiminguid operatiivsed ja erakorralised. Vahe on väga oluline. Selleks on seni ka jõustruktuuride hierarhiline struktuur olnud just selline nagu ta on, sest alumise astme juht peab suutma iseseisvalt vastu võtta otsuseid ja kanda vastutust. Olgu siis nii, kui kaotati maakondlikud iseseisvad asutused, kuid regionaalsete keskuste iseseisvuse kaotamine on küll liig mis liig. Tugiteenuste osutamine ei ole siinkohal argument, tugiteenuseid saab osutada ka iseseisvatele asutustele. Ühesõnaga – tsentraliseerimine. Totaalne. Sotsid tegid ettepaneku seaduse esimene lugemine lõpetada. Ettepanek ei läinud läbi.

Neljapäev

Neljapäeval andsin üle arupärimise sotsiaalministrile lastekodude rahastamise asjus. Asenduskoduteenuse osutamiseks rahavajadus oluliselt suureneb, seoses peremajade rajamisega. Eestis valmib järgmisel aastal 21 peremaja, järgmise aasta riigieelarve aga seda muudatust ei kajasta. Küsisingi ministrilt, kuidas nad olukorra lahendavad.

Neljapäevase istungi täitis ülikoolireform, kus eelnõu kandis ette haridusminister ja vastas ka küsimustele – mitme tunni jooksul.
Õhtul läksin Haapsalusse, kus toimus SDE osakonna koosolek.

Reede

Reedel käisin Hiiumaal, sealse haigla taastusraviosakonna avamisel. Selle kohta on kommentaar selline – nagu ma avamisel ka oma lühikeses sõnavõtus ütlesin – tõesti on Eesti riik olnud tubli investeeringute teostamisel, kas siis transporditaristu või sotsiaalne. Nüüd on viimane aeg tähelepanu pöörata ka inimestele, et need inimesed – hooldustöötajad, õed, arstid – saaksid selles ilusas keskkonnas töötada ja tunnetada oma töö ja tegevuse olulisust. Et nad teaksid, et mitte ainult majad vaid ka inimesed on riigile ja ühiskonnale olulised.
Hiiumaale sõidu puhul moodustas eraldi kvaliteetaja ka praamisõit ise. Praamiga sinna ja tagasi koos sotsiaalministri, ministeeriumi ametnike ja haigekassa juhtidega võimaldas arutada mitmeid sotsiaalhoolekande probleeme, muu hulgas sain ka vastuse oma eelmisel päeval üle antud järelpärimisele. Ministeerium loodab 2012 aastal olemasoleva eelarve raames hakkama saada, summade tõusu nähakse ette 2013 aastast. Loodan, et nad siis saavad hakkama…rääkimata siinpuhul asenduskodude töötajatele osutatavatest nõuetest ja palgast, mida mingil moel ei saa ametikohale ja tööle kohaseks pidada.

Laupäeval külastasin Haapsalus Kastani Avatud Noortekeskust, rääkisime juhatajaga noortekeskuste probleemidest ja lahendustest.
Vaat selline nädal ja sellised jutud eelmise nädala kohta.

Säravatest tuledest ja tasakaalustatud arengust

Linnapea Urmas Sukles avaldas hiljuti Lääne Elu veergudel arvamust maakonna tasakaalustatud arengu ja koostööorganisatsioonide mõttekuse asjus. Linnapea Sukles on ilmselgelt häiritud sellest, et ka väljaspool linna kusagil tuled põlevad. Ka tasakaalustatud areng tema hinnangul näikse olevat vaid see, mis toimub linna piiridest seespool. Teadaolevalt liigitub raiskamise hulka Suklese käsitluses mitte ainult Värav, vaid ka raudtee temaatika tervikuna, Palivere spordikeskus ja nii mõnigi muu maakonnas arendatud teema.

Linnapea ütleb, et omavalitsusjuhid peavad maakondlikke koostööorganisatsioone mõttetuks. Samas on läbi aastate just tema ise olnud see, kelle suust halvustavad hinnangud on kõige tihedamini kõlanud, kuni selleni, et omavalitsustest ainus on Haapsalu linn, keda omavalitsusliidu eestseisuses esindab mitte linnapea, vaid volikogu esimees. Mis küll tema sellise hoiaku on põhjustanud, on minule pika aja jooksul arusaamatu olnud. Kas omavalitsusliit või maavalitsus ei ole suhtunud lugupidavalt linna vajadustesse kui järjestati KOIT-kava projekte? Ei – alati on vaidlemata eraldatud maakonnalinnale kohane osa. Kas LAK ei ole aidanud aktiivselt kaasa linna arenguprojektide õnnestumisele – olgu siis promenaadi, Paralepa parklate, linnuse, Iloni Imedemaa või teiste projektide puhul? Ka seda mitte. Jah – seni pole leitud lahendust linna põhilise transpordisoone rekonstrueerimise rahastamiseks. Tegin ka mina maavanemana Haapsalu teede nimel tööd, jätkan seda tööd ka praegu riigikogus ja praeguseks võin öelda, et ükskord sünnivad ka lahendused.

Tasakaalustatud arengu tagamisel olen ka mina ebaõnnestumisi üle elanud – näiteks püüdsin, aga ei suutnud ma maavanemana seista Koluvere hooldekodu ja Kullamaa valla huvide eest, kui AS Hoolekandeteenused otsustas rajada uued erihoolekande peremajad mitte Koluverre vaid Ridalasse. Ju on näiteid teisigi. Soovin Haapsalu linnapeale vastupidavust ja jõudu. Töötan edasi nii Haapsalu, kui ka teiste omavalitsuste huve silmas pidades ja maakonna tasakaalustatud arengut taotledes. Loodan, et uus maavanem elab ruttu sisse ja annab oma parima panuse maakonna käekäiku.

Lugupidamisega Neeme Suur

Kas maavanem on valitsuse käepikendus?

Kui eelmisel aastal käisime Viljandis maavanematega ühist nõupidamist pidamas, külastasime ka kohalikku maakonnalehte. Lehe peatoimetaja rääkis meile, et peaminister kutsub kord aastas kohalike lehtede esindajad enda juurde, pakub neile lõunat ja räägib kohalikest asjadest, küsib, kuidas maakondades seis on... Maavanematel läksid silmad suureks seda kuuldes - peamister ei ole kordagi kutsunud enda juurde maavanemaid (tõenäoliselt ükshaaval kedagi, niimoodi üheskoos küll mitte) ja küsinud nende käest, et kuidas maakondadel läheb. Ma päris hästi ei usu, et praegune valitsus suhtub maavanematesse, kui valitsuse käepikendusse. Kui peaminister viimati Läänemaal käis, maavalitsuses käis ja riigiasutustele esines, siis oli tema suhtumine küll teine. Kui valitsus ei suhtu maavanemasse, kui valitsuse kohalikku esindusse aga samas ka mitte kui kohalike esindajasse, mis see suhtumine siis on? Kõige hullem vastusevariant on, et tegemist saab olema vaid kohaliku juhiga kes kannab edasi vastava partei poliitikat ja esindab partei huve. Loodan kõigest hingest, et see ei osutu tõeks...

Istungivaba nädal ja seitsmes nädal: eelarve muudatusettepanekud, regionaalpoliitika ja muud poliitilised valikud.

Eelmise – istungitevaba nädala täitsid minu tööpäevades mitmed projektid, milles osalen ja spetsiifilisemalt riigikogu tööst eelarve muudatusettepanekute tegemine. Kolmel päeval – esmaspäeval, neljapäeval ja reedel käisin Tallinnas kohtumistel ja nõupidamistel.

Esmaspäeval oli järjekordne Riigimaja projekti nõukogu ja ekspertgrupi koosolek. Praegu käib väga intensiivne tegevus projektis, nõupidamised ja töökoosolekud on iganädalased.

Neljapäeval oli eelarve parandusettepanekute tähtaeg. Sotside poolt anti sisse üks pakett-ettepanek, mille koostamisel kogu fraktsioon osales. Pakettettepanek oli selline:

SDE muudatusettepanekud
Õpetajate palgatõus 20% 34,500,000
Päästekomandod 4,000,000 Komandode sulgemise
vältimiseks ja elupäästmisvõimekuse
säilitamiseks
Kiirabitöötajate palgatõus 3,200,000
Kultuuritöötajate palgatõus 5,700,000
Lastetoetuste kolmekordistamine (alates juulist) 54,500,000
Lasteaedade programmi taaskäivitamine (alates juulist) 9,000,000
Õppetoetused üliõpilastele (alates septembrist) 12,000,000
Tulumaksumäära tõus omavalitsustele 15,400,000 Omavalitsustele laekuva
tulumaksu tõus 11,4 %lt 11,67 %le.
Tasandusfondi tõus omavalitsustele 9,350,000
Koolitoit gümnaasiumis 3,200,000
Õppelaenude kompenseerimise jätkamine 9,600,000
Matusetoetus 1,057,000

Katteallikad
Tulumaksumäära tõus 55,000,000Maksumäära tõus 21 %lt 22le Kompensatsiooniks
madalapalgalistele
töötuskindlustusmakse langus
Tulumaksu täiendav aste 34,000,000 1000 eurot kuus ületavale tuluosale määr 26 %Tulud varadelt 8,675,200 2011. aasta taseme säilitamine
Reformimata riigimaa müük 12,900,000 10 % reformimata riigimaa
müük 2012. aastal (12 000 ha)
Vabariigi valitsuse reservi vähendamine 10,900,000
Kaitsekulutuste väiksem tõstmine 40,207,000 Kaitsekulutuste tõstmine 8%.
Eelarve eelnõus tõus 22%.
Minu ettepanekud seoses lastekodude ja rehabilitatsiooniteenusega

Enda poolt isiklikult andsin sisse veel kaks ettepanekut: esimene oli rehabilitatsioonirahade summa suurendamine 20% võrra, ehk 1 miljon eurot, katteallikaks VV reserv. Teine oli laste riiklikuks hoolekandeks kuluvate summade suurendamine. Ettepanek tuleneb asenduskoduteenuse osutamisel peremajade süsteemile üleminekust. Seoses peremajadele üleminekuga väheneb laste arv asendusperedes ja seega suureneb oluliselt nii personali-, kui majanduskulu ühe asenduskoduteenusel oleva lapse kohta ning sellega seoses on hädavajalik teenuse kättesaadavuse säilitamiseks suurendada asenduskoduteenuse osutamiseks mõeldud summat.

Miks ma need ettepanekud tegin? Sest kõigepealt rehabilitatsiooniteenuse rahadest lihtsalt ei jätku. Rehabilitatsiooniplaanid koostatakse, kuid neid viiakse ellu ainult poole ulatuses, sest raha lihtsalt ei jätku. Mida see tähendab? See tähendab, et kui puudega või haigust põdenud laps peaks saama kolme massaaži nädalas siis saab ta ainult ühe või kaks. Või siis on täiskasvanud, südameopi läbi teinud inimene reha-teenuse (lühendan, veidi lihtsam) järjekorras neli aastat, ja järjekord pole veel temani jõudnud… Tegelikult päris jama see seis. Eesti riik ei tee pooltki seda mida võiks, aitamaks sünnipuudega või kutsehaiguse või õnnetuse läbielanud inimene lähemale iseseisvale toimetulekule, tööturule naasmisele või lihtsalt paremale elukvaliteedile. Eelarvesummad on olnud läbi aastate olnud ühesugused – 5 milj eurot aastas ja ka 2012 ei ole plaanis tõsta. Mis puudutab asenduskoduteenust, siis selgitus oli ülalpool. 2012 saab valmis suur hulk peremaju (ka Haapsalus) ja see on väga tore. Nende ülalpidamine on aga kallim ja see eelarves ei kajastu. Kuidas lastekodud uute majadega hakkama saavad – ei tea. Tänaseks tean juba, et ettepanekuid koalitsiooni poolt arvesse ei võetud. Mis muud teha kui jätkan võitlust. Valmistan ette arupärimist sotsiaalministrile.

Transport ja maaelu investeeringute tingimused

Valmistume raudtee-uuringu ettekandeks majandusministeeriumis, sellel teemal oli nii eelmisel nädalal , kui ka käesoleval palju suhtlemist. Tehnikaülikooli rahvas koostab vastuseid majandusministeeriumi küsimustele, mida nood esitasid uuringu ja analüüsi kohta. Kui saab need valmis ja saadetud, siis saame ka minna ministeeriumisse kohtuma.

Reedel käisin ka Linnade Liidus. Koostame ülevaadet selliste linnatänavate kohta, mis on tegelikult transpordikoridorid, mis asuvad linnades sees ja on nn „pudelikaelaks“ kogu koridori mõistes . Linnadel raha napib, "pudelikaelad" on aga munitsipaalomandis...

Suhtlen jätkuvalt maaülikooliga. Proovime leida paremaid võimalusi maaelu mitmekesistamise programmi suurprojektide programmi taotluste hindamiseks. Maaülikool on välja töötamas erinevaid lahendusvariante, nüüd peab neid vaatama ja analüüsima, tagasisidet andma.

Seitsmendal töönädalal regionaalpoliitika, siseturvalisus ja kohalikud omavalitsused

Esmaspäeval oli õiguskomisjoni istung päris huvitav. Siseminister käis tutvustamas eelnõud seoses päästeameti ja politseiameti juhtimise tsentraliseerimisega ehk siis prefektuuride ja regionaalsete päästeametite kaotamisega. Kuna tean, et samal ajal käib koondamine kohalikes päästeasutustest, siis on selge, et tegemist on n.ö „ saba kärpimise ja pea paisutamise“ (olen teinekord meie riigihaldust võrrelnud kalaga, kelle pea paisub ja saba kahaneb). operatsiooniga. Ise esitasin küsimusi seoses häirekeskuste liitmisega, seoses hädaolukorra seaduse ja kriisikomisjonidega ja seoses regiooni juhtide otsustusõiguse vähenemisega. Palusin ministril koostada koondi regiooni keskusest ära liikuvatest funktsioonidest, mis nendest tagasi delegeeritakse ja millest regioon päriselt ka ilma peaks jääma. Proovisin olla konstruktiivne ja asjakohane. Siiski tegid suurema osa siseministrile esitatavast kriitikast ära head kolleegid reformierakonnast - ja et selline tsentraliseerimine on vastuolus põhiseadusega – see on muidugi väga tõsine argument. Ken-Marti lahkus, käes roosinupuline ülesanne ja rind täis oravaauke ).

Esmaspäeva õhtul toimus väiksem ühisnõupidamine ühenduse POLIS ehk siis teadlaste, omavalitsusliitude esindajate ja riigikogu kov-reg toetusrühma esindajate vahel. Kõne all oli ikka üks vana teema – kuidas teha nii, et haldusreformi jutt ei jookseks jälle rappa, nagu ta kõik eelmised korrad jooksnud on .

Teisipäeval saalis oli sotside eelnõu omavalitsuste tulubaasi laekuva tulumaksuprotsendi taastamiseks 2009 aasta tasemele järgmise kahe aasta jooksul. Eelnõu toetust ei leidnud. Meelde jäi eelkõige see, et kolleegi koalitsioonist ütlesid, et tegemist on poliitiliste valikutega. Ongi. Ja vägagi. Ühel hetkel peaksid inimesed aru saame et kord nelja aasta tagant ei vali nad riigikogusse oma unistusi, oma unistuste mina ja unistuste karjääri – vaid inimesi, keda volitatakse enda nimel tegema poliitilisi valikuid – ja seda mitte unelmate tulevikus vaid igapäevases karmis maailmas. Iga otsus, mida riigikogus tehakse ,kannab seda poliitilist valikut – on siis tegemist ettevõtluse tingimuste halvendamisega, siseturvalisuse vähendamisega, rehabilitatsiooniteenuste mitterahastamisega, omavalituste rahastamise aeglase ja valuliku kinnikeeramisega , haldusreformi tegemata jätmisega … Poliitilised valikud.

Eile, kolmapäeval oli infotund, kus regionaalminister vastas küsimustele haldusreformi ja regionaalministri rolli kohta. Ise ma kahjuks kohal ei viibinud, kuna viibisin kurva perekondliku sündmuse pärast eemal. Arutelu oli aga huvitav. Paar nopet sellest diskussioonist saalis, allikas on stenogramm:
Peep Aru: …riigitegelane Jüri Uluots väidab oma 1933. aastal ilmunud töös "Omavalitsuste tähtsus Eesti ajalooliselt seisukohalt", et kõige väiksem üksus valla näol ulatub tagasi ürgaegadesse…. kas Jüri Uluotsa teoorias toodut võib pidada tänaste omavalitsuste esivanemateks?
Siim-Valmar Kiisler: Kindlasti võib ka ahve pidada inimeste eelkäijateks…
Rannar Vassiljev : …Te mainisite, et juhtimise üks funktsioon ongi delegeerimise kunst. Kui nüüd tegu on kunstiga, kas te ei karda, et teie koalitsioonipartner võib teha ettepaneku viia see funktsioon Kultuuriministeeriumi alla? Aitäh!... Vastus: …ei karda )
Keskustelu pikk ja huvitav, lugege stenogrammi, kui huvi pakub.

Kuues töönädal, ehk kodakondsus, prügimajandus, sostiaalhoolekanne ja riigieelarve

Kuues töönädal algas esmaspäeval, 24 kuupäeval. Hommikul fraktsiooni istung. Räägiti nädala päevakorrast, meie eelnõudest ja arupärimistest, riigieelarve esimesest lugemisest, inimarengu aruandest, nädala lõpu väljasõidust Viljandimaale…

Peale fraktsiooni istungit õiguskomisjoni istung. Päevakorras justiitsministeeriumi 2012 eelarve, jälitustegevust puudutavate muudatuste edasilükkamine kriminaalseadustikus, arvamuse andmine ELAK-ile euroopa liidu poliitikad 2011 – 2015 asjus, ülevaade Europoli tegevusest.

Peale õiguskomisjoni erikomisjon istung, teemaks riigikontrolli audit „Järelaudit riigi tegevusest turvalise töökeskkonna tagamisel“ arutelu.

Suures saalis esmaspäeval nädala päevakorra kinnitamine ja vastamine järelpärimistele. Esimene oli järelpärimine õpetajate palkade, vanuse ja õpetajakutse maine kohta. Peaminister vastas – õpetajate palkadega on kõik ok, vanemad õpetajad ongi suuremate kogemustega ja maine parandamiseks on meil vastavad programmid. Õpetajate palga tõstmiseks on ka võimalused olemas – see tuleb süsteemist seest. Nii et kõik on korras sellega ja halisemine tuleb järgi jätta. Teine järelpärimine puudutas RMK koostööd finantsettevõttega Cofi ehk siis järelmaksuga küttepuude ostmist RMK-st. Viimane arupärimine oli õiguskantslerile seoses isiku õiguste järgimisega kinnipidamise juures.

Õhtul läksin külla Harjumaa Arenduskeskusele ja nende juhile Kaupo Reedele – kellega arutasime ettevõtluse toetusvõimalusi läbi arenduskeskuste, arenduskeskuste ja omavalitsusliitude koostööd ja arenduskeskuste staatust üldse maakondades.

Teisipäeval suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid – mitmed neist pisimuudatused seoses EL-direktiividega. Siiski oli ka eelnõud, mis rohkem tähelepanu väärivad.

Üks nendest oli kodakondsusseadust puudutav – sotside ettepanek anda püsielanikest halli passiga vanemate lastele kodakondsus automaatselt, juhul, kui nad ei ütle, et nad ei taha oma lapsele eesti kodakondsust. Praegu on lugu nii, et vanemad peavad teatama, et tahavad lapsele kodakondsust naturalisatsiooni korras ja siis laps saab. Paljud vanemad aga jätavad selle tegemata – kas teadmatusest või mingil muul põhjusel. Meie ettepanek on, et lapsele ei antaks kodakondsust, siis kui vanem ütleb, et ta seda ei taha. Tegemist oleks praegu umbes 1500 juhtumiga. Eelnõu ei läinud läbi, sest selles nähti ohtu eesti rahvusele ja arvati, et eelnõu muudaks kardinaalselt meie kodakondsuspoliitika aluspõhimõtteid. Minul on selline tunne, et Eesti riigi alustalasid õõnestab pigem meie valitsuserakondade tsentraliseerimist soodustav regionaalpoliitika, võõrandumist soodustav sotsiaalpoliitika, väljarännet soodustav tööturupoliitika ja odavtööjõule tuginev majanduspoliitika – mitte aga see võimalus, et 1500 last, kelle vanemad on pika aja jooksul Eestis elanud, saaksid automaatselt kodakondsuse. Aga paraku ka selles osas oleme koalitsiooniga eri meelt ja eelnõu hääletati maha. Sotside poolt esitatuna oli teisipäeval saalis ka eelnõu, mille eesmärk oli tagada haiguse korral FIE-le samasugused tingimused, kui palgatöötajale … ka see eelnõu hääletati maha. Maha hääletati ka keskerakonna eelnõu toasoojale 9-protsendilise käibemaksu kehtestamiseks.

Üks eelnõu aga jäi menetlusse – ja see oli jäätmeseaduse muutmise eelnõu. Ja siin on üks huvitav punkt sees.

Jäätmekäitluse erinevused Eestis ja Põhjamaades ehk mida tähendab väljend „võimalikult lähedal“ eesti keeles?

Nagu teada on, on jäätmete taaskasutamine igati asjakohane tegevus. Üks võimalus taaskasutamiseks on ka jäätmete muutmine energiaks – gaasistamine, põletamine jms. Just samal teemal on ka praegu käimas rahvusvaheline projekt „REMOWE“, mille seminaril üleeelmisel nädalal esinemas käisin. Euroopa Liidus kehtib jäätmete käitlemisel läheduse ja autonoomsuse printsiip. Vastavalt eelnõu punktile 42 jäätmeseaduse paragrahvi 32 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: ˮJäätmed kõrvaldatakse ja segaolmejäätmed taaskasutatakse nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas jäätmekäitluskohas, kus on tagatud inimese tervise ja keskkonna ohutus ˮ. Võiks ju arvata, et sellise seadusemuudatuse tulemusena hakatakse Eestis rakendama tehnoloogiaid, mis võimaldavad taaskasutust korraldada tõesti tekkekohale nii lähedal, kui võimalik. Kuid siiski mitte. Nagu saame lugeda seletuskirjast ja nagu ka Tõnis Lukas mulle puldist vastas, on Eestis mõiste „võimalikult lähedal“ sisustatud teisiti, kui näiteks Soomes. Kui Soomes on iga piirkonnas oma jäätmekäitlustehas ja majanduslik käive mis käitlusest tekib, jääb piirkonda, siis Eestis on keskkonnaministeeriumi ja jäätmekäitlejate vahel kokku lepitud, et „võimalikult lähedal“ tähendab „käitlemine Eestis“! Kui Soomes on jäätmekäitlus korraldatud kohalike omavalitsuste koostöö kaudu, mis meil on tegemist ainult turumudelil püsiva süsteemiga. Seletuskirjast loeme: „… On ilmne, et praeguseks väljakujunenud otseselt turumudelile orienteeritud ja ka tugeva konkurentsi tingimustes toimiva olmejäätmete käitlussektori suunamine märgatavalt enam kohalike omavalitsuste suunatud mudelisse on keeruline nii majanduslikult kui õiguslikul…“. Ja veel: „…Eraldi küsimusena saab aga siinkohal markeerida turumudeli jätkuvuse eeldusel tehtud ja olmejäätmete käitlemise osas ka üleinvesteeringutena käsitletavad kulutusi, mille ebaefektiive kasutus koos võimalike kahjudega on investeerija enda risk. Samas turumudeli põhimõttelisem muutmine võib olla selliseid investeeringuid kahjustava või ohustava mõjuga ja võib kaasa tuua erinevate selliste investorite majanduslike nõudeid. …“
See tähendab, et kui Ragn-Sells või Veolia või Eesti Energia rajavad ülisuure käitlustehase, mis vajab kasumi maksimeerimiseks maksimaalselt suuri jäätmevooge, siis sinna veetaksegi kõik Eesti prügi kokku – nii saartelt, kui setust. Miks see on halb? See on halb sellepärast, et jäätmekäitluse käive koos vastavate töökohtadega viiakse kohalikust piirkonnast välja. See on halb sellepärast, et transpordikulu moodustab olulise osa meie jäätmekäitluse kuludest. Tsiteerides aga Tõnis Lukast: …Jäätmekäitlejad on teinud ka sellise ettepaneku, et formuleeringut "võimalikult lähedal" edaspidi mitte kasutada, kuna Eesti on nii väike, et vahemaid võiks üldse mitte rõhutada…, … vahemaad pole olulised. Samas me võtame üle direktiivi ja me leidsime, et direktiivi põhimõte, et see koht peaks olema võimalikult lähedal, oleks otstarbekas ühe printsiibina siiski ära nimetada…“ Tore printsiip, mis sõnastusena üle võetakse aga mida põhimõtteliselt keegi järgida ei kavatse. Ma ei ütle, et väiksemad tehased annaksid odavama hinna, kuid tõenäoliselt asenduks transpordikulu kohaliku tööjõukuluga – mis oleks aga kohaliku majanduse elavdamise huvides positiivne muudatus. Praegune lahendus võib lõpptarbijale tulla hinna poolest sama, kuid lihtsalt pakub käibed ja kasumid suurfirmadele. Väiksemad tehnoloogiad on olemas, on kasumlikud ja töötavad siinsamas naaberriikides. Meie neid ei kasuta.
Teisipäeval toimus Toompea lossi ees suur õpetajate meeleavaldus. Käisin ka kuulamas. Pärastlõunal saime kokku Aivar Kokkiga ja arutasime regionaalpoliitika toetusrühma edasist tegevust.

Kolmapäeval kulus fraktsiooni koosolek riigieelarve arutelule. Leppisime kokku meie põhilised seisukohad. Üldine seis on ikkagi selline, et ilma oluliste lisatuludeta seda seisu ära ei lahenda. Nii on sotside ettepanekud üpris kardinaalsed – tulumaksu langetamise asemel teeme ettepanku üheprotsendiliseks tulumaksu tõusuks. Seda kompenseeriksime omakorda töötuskindlustusmakse langetamisega, nii et kuni 700 eurot saavale inimesele säästaks muudatus raha. 1000 eurot ületavalt tuluosalt rakendaksime tulumaksu 26%. Ka kaitsekulutuste kasvuga ei ole nii hüppe-kiire, piisaks, kui kasv jääks riigieelarve kasvu piiresse. Sellistest tulukohtadest kataksime hädavajalikud kulutused pedagoogide ja kultuuritöötajate palgatõusuks, päästeteenistuse tugevdamiseks, lasteaia programmi taastamiseks, omavalitsuste tulu tõusuks, kiirabi lisarahastamiseks jms.

Kolmapäevases infotunnis küsisin Mart Laari käest, kuidas meil asi haldusreformiga edasi läheb. Teadaolevalt oli Mart Laar see, kes haldusreformi endale eesmärgiks seadis – aga koalitsioonipartner seda meelt päris ei olnud. Seda Laar mulle ka ütles. Nüüd aga . täna rääkis Postimees, et haldusreformi teema antakse justiitsministeeriumile - päris huvitav! Kas nüüd on Ref tajunud hetke, kus võiks midagi ise ära teha ja tõrjub IRLi kõrvale?

Kolmapäeval saalis pöörati peatähelepanu riigieelarvele. Pikka istung oli. Ligi oli mitu tundi puldis.Et miks raamatupidamiste tsentraliseerimine põllumajandusministeeriumi haldusala ametites päädib personalikulude kasvuga ministeeriumis endas, miks rehabilitatsiooniteenus pole aastaid raha juurde saanud, kuigi on teda, et raha teenuse osutamiseks ei jätku, miks eesti riigi enda regionaalpoliitiliste projektide eelarve väheneb jms. Eks rahandusminister otsib vastuseid vastamat jäänud kõsimustele.Meie aga teeme muudatusettepanekuid.

Neljapäeva hommikul käisin arsti juures ja pärast sõitsin Viljandisse. Sotside fraktsioon käis Viljandi maakonnas maakonnavisiidil. Kolm kohtumist, mida tahaks rõhutada – üks oli Viljandi Puuetega Inimeste Selts, teine Viljandi Lasteabikeskuses ja kolmas päästeteenistuses. Lasteabikeskus on sisuliselt sama asutus, kui meil Haapsalu Lastekodu, vaid kui meil käiakse koolis näiteks Sanatoorses, siis neil on kool ka samas majas. Maja on täpselt samasugune, kui meie lastekodu enne põlengut… Ka nemad kraabivad rahastust kokku kust saavad, peremajadele üleminek suurendab kulutusi, kui tulusid juurde ei tule, rehabilitatsiooniteenuste summadest ei jätku, et teenuseid pakkuda, inimesed töötavad pisikeste palkadega väga raske sihtgrupiga jne. Viljandi puuetega inimeste kojas tuli eriti selgelt välja rehabilitatsiooniteenuste ja taastusravi rahastamise puudujäägid. Päästjad - mehed tõsised ja tegusad, jälgivad poliitikat ja teavad mida räägivad. Viljandi linn kavatsetakse jätta ühekomando teenindada ja see on üpris nutune seis seal.

Reede õhtuks sain koju. Nädalavahetus kulus oma pere ringis.
Vaat selline nädal.

Viies tööndal ehk riigikontroll ja teflonpann

Esmaspäeval fraktsiooni koosolek. Keskenduti riigikontrolöri ettekandele teisipäeval ja riigieelarve käsitlemisele. Arupärimised mis meie poolt lähevad – seoses Eesti Energia investeeringutega, seoses Virtsu sadama jäätõrjega, kirjalik küsimus Partsile teehooldusfirmadest ja muud sellist. Noored sotsid alustavad kampaaniat lasteaedade toetuseks.

Esmaspäeval suures saalis vastused arupärimistele . Parts teatas ,et “ transpordiühendused iseenesest turismi ei loo. Kui on nõudlus, siis transpordiühendused tulevad sellele järele.“ Paraku on nii et kui pole juurdepääsu, siis pole ka nõudlust. Päriselt on ikka nii, et kui on eeldus ja potentsiaal, siis luuakse ühendus ja siis tekib ka arvestatav nõudlus. Näiteks võib tuua Lihula ja Haapsalu vahelise bussiliikluse tihendamist. Järgmises arupärimises Parts teatas et: …“ Lihtsam on teha struktuurne muudatus ja liikuda edasi konkurentsivõimeliste ettevõtetega. Siin annab elektrituru avanemine minu arvates kindlasti ausama pildi meie ettevõtete konkurentsivõimest kui n-ö edasilohistav enesepettus.“ Jutt oli küll pikk, tõin näiteks ainult ühe lause. Sisu on aga üks – nii nagu meie põllumajandus läks totaalsesse konkurentsi Euroopa teiste riikidega ( ja mis oli täielik šokk meie põllumajandusele) , nii ka elektrituru avanemisel läheme meie üle vabadele elektri hindadele Euroopas, mis on meile uus šokk ja seda tunneb iga inimene omal nahal. Tegelt on tiba hirm nahas … mis meie elukallidus teeb?

Esmaspäeval külastas riigikogu grupp Läänemaa rahvast – tegime väikse ekskursiooni, rääkisime riigikogu tööst, ronisime Pika Hermani otsa, vaatasime istungit.
Õhtu möödus riigieelarve projekti lugedes.

Teisipäeva hommikul viimistlesime riigieelarve järelvalvekomisjoni otsust perearstinduse osas. Suures saali istungi täitis riigikontrolör Mihkel Oviiri ettekanne. Nii ettekanne, kui kogu riigikontrolli tegevus on ikka karmilt kriitiline. Ajalehtedes on pikalt olnud kommnetaare selles osas. Võtsin fraktsiooni nimel sõna ja minu küsimus on – kellele see tegelikult korda läheb? Kopin teksti siia ka:

Riigikontroll ja teflonpann

Aitäh, proua juhataja! Head ametikaaslased! Täna arutame Riigikontrolli ülevaadet 2010. aasta tööst. Riigikontroll on Eesti maksumaksja huvides ja palgal tegutsev sõltumatu asutus, kelle ülesanne on uurida, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused on maksumaksja raha kulutanud ja mida selle eest pakkunud. Riigikontrolör institutsioonina ja Riigikontroll asutusena on otsesed demokraatia ilmingud Eesti riigi valitsemiskorralduses. Riigikontroll on objektiivne ja sõltumatu, hoolikas ja kompetentne, koostööaldis ja avatud – seda võin mina kinnitada riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena.
Väga kurb on tõdeda, et valitsuserakonnad püüavad Riigikontrolli tööd ja tegevust ning selle tulemusi tihti pisendada, alatähtsustada või lausa ignoreerida. Tuleb tunnistada, et küsimusi, mis Riigikontroll on oma ülevaates 2010. aasta kohta välja toonud, on tihti esitanud ka opositsioonierakonnad. Need on tihti summutatud poliitilise retoorika ja parlamentaarsete jõuvõtetega. Veelgi enam: riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena tuleb tunnistada, et teinekord on lausa kummaline kuulata mõne ametkonna esindaja vastuseid Riigikontrolli esindajale. Kui ministeeriumi esindaja, valitsuskabineti liige või valitseva erakonna liige Riigikogus reageerib Riigikontrolli järeldustele kui üks hea teflonpann – mitte midagi ei jää külge –, siis see näitab usaldamatust ning lugupidamatust ühe väga olulise ja mittepoliitilise institutsiooni vastu.
Riigikontrolli järeldused on väga ja väga mõtlemapanevad. Veelgi enam: need sunnivad ka tegutsema. Riigi energiapoliitika viib iga Eesti inimese sammu võrra lähemale isiklikule pankrotile. Lahendid, mis on välja mõeldud põlevkivienergeetika arendamiseks, ei pea vett, õigemini elektrit ega sooja. Energia hind on hüppeliselt tõusmas, elanikkonna teavitamist pole aga peaaegu et alustatudki. See ei ole poliitiline retoorika, see on Riigikontrolli ülevaade, mis tugineb Riigikontrolli audititele. Esmatasandil osutatavate avalike teenuste hulk väheneb ja nende kvaliteet kõigub. Tsentraliseerimine riigi halduses jätab avaliku elu korraldamisest kõrvale nii kogukonnad kui ka ametkonnad, struktuursed reformid on samas läbi viimata või liiguvad teosammul. Haridussüsteem ei vaja mitte poolikut kõrgharidusreformi, vaid terviklikku planeerimist. Riigihaldus vajab terviklikku ja sisulist riigi reformi, mis tagaks optimaalsed kulud riigihalduses ja kvaliteetse avaliku teenuse kättesaadavuse ka maapiirkondades. Haldusreformi aluseks ei ole mitte piiride joonistamine, vaid sisuline funktsioonide jaotus kohaliku, maakondliku ja riikliku tasandi vahel.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond tänab riigikontrolöri suurepärase ettekande eest ja soovib kõigile kolleegidele riigimehelikkust asjakohase ja konstruktiivse kriitika käsitlemisel! Aitäh!

Teisipäeva pärastlõunal toimus riigimaja projekti nõukogu istung – seekord riigikogu hoones. Kogunesid projekti partnerite esindajad. Projekt hakkab lõpusirgele jõudma – käes on mudeli koostamise aeg. Aruelud ja vaidlused olid üpris tulised.

Kolmapäeva hommik algas hoopis huvitavalt – Haapsalu raamatukogus, kus tund aega laenutustööd sai teha  Raamatukogu on ikka ääretult kasutatav – külastatav koht ja hädavajalik avalik teenus. Ega see ei onud minu jaoks uudis, kinnituse saamine lihtsalt süvendas veendumust. Üllatust pakkus tegelikult hoopis avatud internetipunkti tegevus – mõtlesin, et kasutus väheneb, seoses koduste arvutite arvu suurenemisega, aga tegelikult ikka ei vähene küll. Igaüks ei jaksa omale arvutit soetada, ja kes harva kasutab, selle pole mõtetki. Külastajaid Haapsalu raamatukogusse jagub nii raamatute, ajalehtede, kui arvutite taha.

Kolmapäeval suures saalis - kõigepealt infotund. Huvi võiks omavalitsusele pakkuda minister Pevkuri vastused eeskoste osas. Eestkoste võib hakata kujunema tasuvaks äriks ja tundub, et ministri arvates on see ok. Päris hull lugu. Kord ei ole omavalitsustel kedagi eestkostjaks määrata, sest keegi ei taha…siis jälle kogub keegi üksikisik ( ja seda kohtu otsusel) enda kätte 27 eestkostet ja see tundub olema OK?

Päevakorras hääletati maha opositsiooni (keski eelnõu ja meie eelnõu) püüdlused jälitustegevusega seotu põhiseadusega vastavusse viia. Komapäeva õhtu kulus jällegi riigieelarvet lugedes.

Neljapäev. Väga tihe peäv oli. Hommikul istung. Sealt edasi perearstide foorumile. Mul on hea meel, et ka minul õnnestus anda oma panus perearstide probleemi tõstmisesse ja lahenduste otsimisse. Siiski on veel mitmeid punkte, mida sotsmin ja haigekassa veel perearstide korraldamise juures tähele ei pane, nii et selle teemaga tegelen edasi. Perearstide foorumilt tõttasin edasi regionaalministri juurde. Olime koos Rein Riisaluga ja TTÜ teadlastega regimin jutul ja tutvustasime talle valminud ühistranspordi uuringut. Peatusime pikemalt just raudtee taastamise teemal. Tulemused…paistavad tõenäoliselt hiljem. Praegu sain veel mõtteid seoses planeeringuga Eesti 2030+. Järgmine käik raudtee teemaga ja selle valminud uuringuga on majandusministeeriumisse. Neljapäeva õhtu lõpetas Haapsalus sotside kogunemine.

Reede hommikul käisin Lihulas ja andsin Kadi raadiole intervjuu seoses õpetajate meeleavaldusega ja haldusreformiga. Siis tõttasin Haapsalusse, kus kohtusime linnapea ja linna spetsialistidega, maavalitsuse ja Advisioga ning arutasime riigimaja võimalikku asukohta Haapsalus. Pilt hakkab selgeks saama. Riigimaja ei saa tulla linnast välja, see on selge. Tundub, et ka vanalinna tsoon langeb kõrvale (kuigi mulle isiklikult tundub, et linn võiks vanalinna huve rohkem silmas pidada, kuid jah, lõpuks on see linna otsus). Jäävad võimalikud asukohad nö uues keskuses.

Laupäev möödus kaitseliiduga – kõigepealt üksuste ülemate teabepäev ja siis kurb üritus – Martin Talvingu ärasaatmine Uuemõisa valges saalis ja pärgade asetamine Rohuküla sadamas.
Vaat selline nädal.

Neljas töönädal ehk õiguskantsleril ei ole alati õigus

Esmapäev 10. Oktoober. Nagu esmaspäeval ikka nädal algab fraktsiooni istungiga. Pikemalt tuleb jutuks kõrgharidusreform, lepitakse kokku, et korraldatakse fraktsiooni kohtumine ülikoolide rektoritega. Õiguskomisjon istungil kõne all üksikasjad kriminaalmenetlusest – üks eelnõu keskilt ja üks meilt ning kaitsja osalemine protsessides oli ka jutuks. Erikomisjoni istungil käsitleti riigikontrolli auditeid erinevate ministeeriumite aastaaruannete õigsuse kohta. Suure saalis oli pidulik hetk – president andis ametivande. Pärast seda olid järelpärimised – keski omad küsisid Pevkurlit, millal hambaravi hüvitis tagasi tuleb. Pevkur ütles, et raha ei ole ja pealegi – 41% inimestest on nõus ise oma hambaravi eest täierauaga tasuma, nii et polegi väga suur probleem. Vot nii.
Mina arupärimisi lõpuni ei kuulanud, sest tõttasin Linnade Liitu. Arutasime seal meestega riiklike transiidikoridoride paiknemist munitsipaalteedel ja võimalust nende koridoride korrastamist rahastada EL vahenditest. Läänemaa kontekstis on jutt Haapsalu Tallinn mnt -Rohuküla suunast, kus on Tallinna mnt, Tamme rist, Jaama tn, Jaama oja sild jms. Proovin leida võimalust, kuidas sellele asjale euroraha taha saada.

Teisipäeva hommik algas erikomisjonis, kus vormistasime seisukohta perearstinduse auditi osas ja sealt tulenevalt ka soovitused sotsiaalministrile. Esialgne komisjoni seisukoha projekt oli küllaltki kentsakas – kiitis takka sotsmini tsentraliseerimise kavale ja ei arvestanud suuremat osa riigikontrolli ettepanekuid. Sai ümber tehtud.

Suure saali istung alguses andis Anvelt üle ühe meie eelnõu – proovime päästetöötajate sotsiaalseid tagatisi suurendada. Päevakord hakkas õiguskantsleri ettekandega.

Kirp ja tema kuulmine ehk miks õiguskantsleril ei olnud õigus

Preambul: Mulle rääkis minu ema, talle tema isa ühte vana eesti mõistujuttu. Et teadlane olla kirpu uurima hakanud. Pannud kirbu paberi peale, ütelnud – kirp hüppa! Kirp hüpanud. Teadlane ütelnud – kirp – hüppa, hüppa! Kirp hüpanud kaks korda. Siis võtnud teadlane, tõmmanud kirbul tagumised jalad alt ära ja pannud jälle kirbu paberile, ütelnud talle jälle, et kirp-hüppa! Kirp polnud hüpanud. Kirp hüppa-hüppa! Kirp polnud hüpanud. Teadlane kirjutanud paberi peale järelduse – kui kirbul tagumised jalad alt ära tõmmata, siis ta ei kuule enam!

Õiguskantsler on tegelikult üdini väärikas institutsioon ja tema tegevus on igati vajalik ja asjakohane. Mis puudutab aga kohaliku omavalitsuste korraldust , siis siinkohal on õiguskantsler küll ära unustanud kohaliku omavalitsuse olemuse. Äkki ta ei ole tükil ajal KOKsi või Põhiseadust lugenud? Väide, et omavalitsuste suutmatus riivab kodanike põhiõigusi? See võib tõesti nii olla. Näiteks – igaühel on õigus haridusele…kui omavalitsus peab üleval n.ö pseudokooli siis on tõesti tegemist põhiõiguse riivega. Kuid omavalitsuste suurus küll asjasse ei puutu. Tegemist võib olla konkreetsete juhtumitega. Õiguskantsler kurtis puldist, et omavalitsusi on liiga palju – et ta ei suuda kõiki kontrollida – tõesti väga kahju. Võib-oll a aga polegi see nii ette nähtud, et kord aastas jõuaks läbi käia… Õiguskantsler siunas kohalikke omavalitsusi suutmatuse eest avalikke teenuseid korraldada. Ja siinkohal tõesti tuleb tsiteerida seadust: KOKS§ 2Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu…. Et siis kuidas – te olete ilma jäämas (demograafia) või ilma jäetud (riigi rahanduspoliitika) võimest, seega te kipute mitte täitma oma kohust, seega tuleb teid ilma jätta oma õigustest! Asi sarnaneb mõistujutule kirbust ja tema kuulmisest. Kuidas on aga Euroopa Liidu kohalike omavalitsuste hartaga, mille Eesti on seadusega heaks kiitnud ja mis räägib subsidiaarsusest, ehk siis kohalikust otsustusõigusest? Kuidas on valla – ja linnaelanike õigusega osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel (KOKS§3)? Kohaliku omavalitsuse sügav olemus ei seisne mitte teenuste osutamises, vaid kohalike elanike õiguses ise oma asjade otsustamises kaasa rääkida. Ja ei saa seda rolli täita kohalik külaselts. Mis siis, kui seda külaseltsi pole olemaski? Ah et peab olema … no siis ju pole enam tegemist vabaühendusega. Kujutage ette Nõva valda, kus pole valda, ei valita volikogu, kus ei vaielda arengukava ja üldplaneeringu üle? Kus tõenäoliselt ei ole ühtegi inimest valitud maakonna volikogusse… Kes nõvakate eest räägib? Mitte kord aastas ja siis kui aega on, vaid iga päev? Kujutage ette Noarootsi valda, mis ei ole vald? Kohalikud volikogud ja oma kindel otsustusõigus peab jääma. Vastasel juhul me tapame kohaliku initsiatiivi ja identiteedi täiesti maha. Kui tõesti rahvast vähe, ärgu siis olgu rohkem rahvast vallamajas tööl, kui pool vallavanemat, sekretär ja sotsiaalnõunik. Aga need inimesed peavad igal päeval jälgima seda, et kohaliku kogukonna huvid on esindatud maakonna tasandil, et kohalike hääl on esindatud arengukavades ja planeeringutes … Volikogu peab regulaarselt kogunema ja kui kusagil võetakse vastu otsuseid, mis seda kanti puudutavad, siis need seal kaugel ja kõrgel on kohustatud kohaliku volikogu arvamusega arvestama. Vaat see ongi kohalik omavalitsus, mitte aga ehitusinspektori või maakorraldaja teenus. Ja kuskohast tuleb see jutt, et kahetasandiline omavalitsus on nii hirmus kallis ja bürokraatlik, et seda ei saa Eesti pidada? Ka praegu on teine tasand olemas – omavalitsusliidu ja maavalitsuse näol – ainult kohitsetud, otsustusõigusest tühjaks imetud kombel (jällegi kirp, tema koivad ja kuulmisvõime). Just teine omavalitsuslik tasand lubakski väikevallal olla väike vald ja maakonnal tegus maakond.

Olgu siis sellega. Teisipäeva päevakorras oli veel punkte. Keskid püüdsid muuta ravikindlustust kättesaadavaks neile, kellel on mitu töökohta, kuid kõigil palk alla miinimumi. Ei läinud läbi. Sotsid püüdsid toimetulekutoetuse saamise arvestusest lastetoetust maha arvata – ehk siis et lastetoetus ei läheks arvesse, kui toimetulekutoetust määratakse – ka ei läinud läbi.

Teisipäev lõppes OÜ Advisio kontoris, kus arutasime riigimaja projektiga seonduvat. Õhtul kirjutasin artikli ajalehele seoses haldusreformiga.

Kolmapäev algas vene keele kooliga. Jah – läksin vene keele tunde võtma… kevadel siin andsin intervjuud vene raadiole ja keel oli nii sõlmes, et sure ära. Vaja meelde tuletada. Kell 11 algas fraktsiooni istung… muuhulgas arutati põhjalikult fraktsiooni väljasõitude korraldamist – Tartu oli, Viljandi ees… hästi kasulikul käigud on. Suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid, millest suurem osa olid tehnilised asjad seoses euroopa liiduga… Põnevaks tegi päev hetk, kui Jaanus Tamkivi andis sisse kinnisasja kitsendamise seaduse muutmise eelnõu. Põnev oli see, et nad olid just eelmisel päeval täpselt samasisulise meie eelnõu maha hääletanud. Eelnõu puudutab Narva elanike ja on sellepärast oluline.

Neljapäeval hommikune suure saali istung – arutusel oli keski eelnõu alkoreklaami loobumisest. Eelnõu vähemalt jäi menetlusse – kohe seda välja ei hääletatud. Lõuna ajal kohtusin koos Risti vallavanemaga projekteerijatega. Rääkisime Lääne värava projektist ja võimalikust ümberprojekteerimisest. Neljapäeva pärastlõunal aga esinesin ingliskeelse sõnavõtuga ERKASe rahvusvahelisel seminaril Jäätmetest – Energiaks. Enne lugesin läbi kõik, mis kätte sain jäätmete põletamise, gaasistamise ja üldse taaskasutuse kohta. Üks jäätmeseaduse eelnõu on ka praegu riigikogu menetluses. Jälle hästi huvitav teema ja vääriks käsitlemist, kuid …vist ei jõua.

Reedel käisin koos rahanduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni liikmetega presidendi juures. Enne lugesin otsast lõpuni läbi riigikohtu lahendi, mis räägib omavalitsuste ülesannetest ja rahastamisest. See oligi üks põhilisi teemasid presidendi juures. Oli huvitav jutuajamine. Jutt kaldus jälle haldusreformile. Kuivõrd tekkis üles küsimus, et kuidas edasi ja tundus, et edasi ei saagi, siis tegin ettepaneku, et algatuseks võiks anda omavalitsusliitudele avalik-õigusliku staatuse. Oleks ka midagi ja soodustaks omavalitsuste koostööd olulisel määral.

Laupäeval ja pühapäeval viibisin Otepääl, kus toimus sotside kahepäevane koolitus.
Vaat selline nädal.