Kümnes ja üheteistkümnes nädal. Huvitavat ja olulist.

Sõnum kohalikele omavalitsustele – tulubaas on piisav!

Üheksanda, ehk siis üleeelmise nädala esmaspäeval vastas meie peaminister järjekordselt järelpärimistele omavalitsuste poolt pakutavate teenuste, teederahade ja omavalitsuste rahastamise suhtes üldiselt. Vähemalt kord kuus on omavalitsuste toimetuleku ja rahastamise teema riigikogu saalis kõne all. Alati on millegipärast nii, et opositsioon räägib, et midagi on nagu lahti ja valesti, peaminister räägib, et kõik on nii nagu peab. Keskerakond küsis, kas teda ei pane muretsema avalike teenuste taseme erinevus kohalikes omavalitsustes. Peaminister vastas, et ei peagi olema ühesugused teenused – selles seisnebki omavalitsuste iseseisvus, et igaüks teeb nagu saab. Tõenäoliselt ei ole ta nõus õiguskantsleri hinnanguga, kes arvab, et teenuste erinev tase rikub inimeste põhiseaduslikke õigusi. Tõenäoliselt ei ole peaminister nõus ka OECD analüüsiga…ja riigikontrolliga…niikaua, kuni Eurostati andmetel on võimalik väita, et kõik on oki-doki. Küsisin siis ka ise peaministri käest, et kas omavalitsuste tulubaas on piisav, et tagada kõigi ülesannete täitmist, mis seadusega neile pandud on. Peamister vastas, et tulubaas on piisav. Et sellist seisu nagu omavalitsused näha tahaksid ei ole kusagil ja võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti heas positsioonis. Ühesõnaga – sellega on korras. Omavalitsustel pole vaja muretseda. Peamister ütles ka: „Tulubaas on väga suures osas kohalike omavalitsuste endi luua, seadus on kohalikele omavalitsustele iseseisva tulubaasi andnud.“ Millest küll see Raplamaa omavalitsuste avalik pöördumine riigireformi vajalikkuse asjus? Ju oli tegemist järjekordse destruktiivsete opositsioonierakondade vandenõuga, mis muud.

Vabatahtlike päästjate toetamine riigi poolt

Eelmise esmaspäevase, 05.12 stenogrammiga http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1323086700 võiks tutvuda ka need, keda huvitab vabatahtliku päästeteenistuse käekäik. Siseminister vastas Kalle Laaneti küsimustele, et kuidas riik kavatseb tugevdada vabatahtlikku päästetööd. Muu hulgas ütles siseminister, et „Kohalikel omavalitsustel ei ole kohustust vabatahtlikke päästjaid toetada“. Kohustust ei ole jah, kuid kuna riik põgeneb kohtadelt erakordse kiirusega, siis omavalitsused lihtsalt sunnitud tegelema oma elanike turvalisuse tagamisega. Mis selle teadmisega siis peale hakata - et ei ole kohustatud...

Politsei –ja piirivalve ja päästeameti ümberkorraldamisest

Teisipäeval oli saalis teisel lugemisel politsei – ja piirivalve ja päästeameti regionaalsete keskuste likvideerimise seaduseeelnõu. Võtsime sotside poolt sõna nii Anvelt, kui mina. Minu kõne on siin:

Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Praegu käsitlusel olev seaduseelnõu on eelnõu ametkondlikust elukorraldusest, mis puudutab ühte Eesti kõige suuremat ametkonda. Politsei- ja Piirivalveametis töötab kokku üle 6000 inimese ja Päästeametis üle 2000 inimese. Selle seaduseelnõu eesmärgina on toodud välja tugiteenuste konsolideerimise vajadus ja sellega seoses protsessi ökonoomsuse efekti saavutamine, vajadus saavutada teenuste ühesugune kvaliteet ja tase ning üldine ökonoomia ja kokkuhoid.
Kui me räägime tugiteenuste konsolideerimisest, siis sellega olen täiesti nõus. Hea näide on maavalitsuste raamatupidamise konsolideerimine, kus maavanem jäeti küll kulujuhiks, aga tehnilised protsessid tsentraliseeriti. Otsustusõigus jäi maavanematele, aga protsessis saavutati 30%-line rahaline kokkuhoid, mis on väga hea tulemus. Miks iseseisvad pääste- või politseiasutused peaksid takistama tugiteenuste konsolideerimist? Mina ei ole sellest siiamaani aru saanud. Iseseisvate asutuste tugiteenuseid saab suurepäraselt konsolideerida, neid näiteid on meil olemas.
Kui me räägime ühesuguste teenuste pakkumisest, siis mis takistab praegu loomast ühesuguseid teenusstandardeid neljas regionaalses päästekeskuses või prefektuuris? Kas iseseisva otsustusõigusega prefektid või regionaalse päästekeskuse juhid on siis tõesti need takistavad elemendid, mille tõttu ei saa pakkuda ühesuguseid teenuseid? Kindlasti mitte. Kogu see süsteem tegutseb ühtsete seaduste alusel ja allub oma ametite direktoritele. Kui me räägime protsessi ja juhtimise ökonoomsusest, siis mina tooksin välja hoopis ühe väga ohtliku tendentsi. Me räägime kogu aeg kodanikkonnast, kodanikualgatusest ja kodaniku vastutusest, aga ma tooksin välja ametnikualgatuse ja ametniku vastutuse. Kui enne olid iseseisvad prefektid igas maakonnas, siis nüüd on nad regioonis. Selle muudatuse tulemusena ei ole iseseisvat prefekti ka regioonis. Kuidas me saame nõuda vastutust ja algatust ametnikult, kui me ei anna talle otsustusõigust?
Personaliküsimused. Igaüks siin saalis on olnud ühel hetkel juht ja me kõik teame, et juht vastutab meeskonna töö eest. Õigus teha personaliotsuseid on juhi kõige elementaarsem õigus, juhul kui me tahame saavutada tulemusi. Praegu nihkub 6000-se ja 2000-se ametkonna personaliotsuste õigus keskele, Tallinna välja. Väga palju õigusi delegeeritakse alla tagasi, kuni maakonnani, aga personaliotsused on need, mis jäävad üles. On väga suur erinevus, kas meil on tegemist standardsete protseduuride läbiviimisega näiteks Maksu- ja Tolliametis või mingites teistes suurtes ametkondadades või on tegemist jõustruktuuriga, kus on vaja kiiresti reageerida erakorralisele ülesandele. Sellest tulenevalt ongi jõustruktuuride ja erakorraliste ülesannetega täitevstruktuuridel selline juhtimisstruktuur, kus alama astme ülemal on suhteliselt suured volitused, sest ta peab vastutama selle eest, mis piirkonnas toimub. Praegu me võtame prefektidelt ära nende kõige põhilisema võimaluse – tegelda oma meeskonna juhtimisega. See on just nimelt personalijuhtimine sealhulgas. See, et rahaline juhtimine ei ole olnud prefektuurides või päästekeskustes, mistõttu ei ole neile mõtet jätta ka personali osas otsustamisõigust, ei ole minu arvates argument.
Kui minister siin puldis eelnõu tutvustas, siis ma küsisin temalt kujundlikus vormis, et kas me selle otsusega ei võta prefektidelt ära hambaid. Lihtsalt näidates sellega, et otsustusõigusest ilma jäetud juht ei ole enam sisuliselt juht. Minister ütles, et prefektidel ei olegi hambaid vaja. Tegelikult me ootame väga, et nii prefektid kui ka regionaalsete päästekeskuste juhid oleksid hammastega inimesed, et nad vastutaksid täiel määral oma piirkonnas pakutava avaliku teenuse eest. Selle võimaluse me võtame praegu nendelt ära. Kindlasti ei toeta eelnõu. Aitäh!

Lastekodudest ja lapsendamisest

Kolmapäeva, 07.12 hommikul toimus riigikogus palvus-hommikusöök. Minu jaoks oli üritus edukas just sellepärast, et sain endale head lauanaabrid. Ülelaua istus Ago Kokser – Harjumaa Ühistranspordikeskuse juhataja. Kuna minul just oli seljataga ülimalt närvesööv ja ohtlik varahommikune autosõit Ristilt Tallinnasse, siis rääkisime Ago ja teiste meestega maanteeliiklusest ja tema tegelikust hinnast ühiskonna jaoks. Harjukatega koos tegime ju ka Haapsalu raudtee taastamise uuringut. Teisteks headeks lauanaabriteks sain põllumajandusministri H-V Seederi ja MTÜ Oma Pere juhatuse liikme Jane Snaithi. Nendega oli vestlusteemaks seekord mitte põllumajandustootmine, vaid lastekodud ja lapsendamine. MTÜ Oma Pere tegelebki sellega, et toetab peresid, kes planeerivad lapsendada või on lapsendanud. Tõsi ta on, et riik pöörab siiski väga vähe tähelepanu lapsendamise, aga ka peredes kasvatamise võimalustele – kuigi see on oluliselt odavam ja lapse enda suhtes ka oluliselt positiivsem, kui lastekodus kasvamine. Olin teemast väga huvitatud, kuna just olin teinud sotsiaalministrile arupärimise lastekodude rahastamise osas. Olen täiesti nõus, et pikas perspektiivis peaks saama peredes kasvatamine ja lapsendamine hoopis suurema osakaalu asenduskoduteenuse pakkumisel. Seni aga peame tagama, et meie lastekodud oleksid parimad kohad, kus vanemliku hoolitsuseta laps saaks suureks kasvada. 2012 aastal valmib Eestis 21 peremaja. See on väga hea. Ka lastekodude rahastamine peab võimaldama peremaju ülal pidada. Lastekodutöötajate palgad on väga madalad, olgugi, et nõuded, mida lastega tegelejatele esitatakse, aina tõusevad ja vastutus on väga-väga suur. Siin on palju tööd ja võitlusi veel ees. Kümnenda nädala esmaspäeval, 12.12 vastas sotsiaalminister ka minu arupärimisele seoses asenduskoduteenuse rahastamisega. Kui olete täpsemalt huvitatud, vaadake stenogrammi. http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1323691500

Läänemaa teed

Neljapäev 08.12 oli minu jaoks Läänemaa päev – hommikul kohtusin Haapsalus maanteeameti maakondlike ja regiooni juhtidega, pärastlõunal külastasin Palivere Pikajalamäe spordikompleksi, õhtul toimus sotside piirkonna üldkogu, kus valiti piirkonna esimees ja juhatus ja erakonna volikogu liikmed.

Kohtumisel maanteeameti juhtidega rääkisin investeeringutest Läänemaa teedele. Kahjuks on mustkatete rajamiseks ettenähtud summad jäänud väga vähesteks, nii nagu kogu riigis, nii ka Lääne regioonis. Sellegipoolest, vastavalt võimalustele minnakse edasi mustkatete rajamisega. Suurtel teedel tuleb lähiaastatel tegemisele Kirbla asula ja Kasari silla vaheline lõik. Pikemas perspektiivis lõpetatakse suurtel teedel ka Risti – Palivere lõik. Mustkatetest tuleb tegemisele Kõmsi – Pivarootsi tee. Rääkisime ka Saastna ringi, Alaküla - Kirikuküla ja Kirbla – Rumba teest. Põhja-Läänemaal oli minu tähelepanu suunatud Kullamaa – Liivi vahelise teelõigu mustkatte alla viimisele. Minuga oli kaasas ka Kullamaa vallavanem, just sama murega. Ettevalmistusi mustkatte alla viimiseks on Liivi suunal osaliselt tehtud aluste korrastamise näol ja tehakse edasi, mustkate on ka plaanides. Liivi teele lihtsalt kerget mustkatet peale panna pole mõtet – teel on transiiditee potentsiaal ja kui panna vaid kaks kihti peale, siis suuremad masinad lõhuvad selle ära. Vajalik on hoolikam tegemine, nii nagu ka Nõva teed tehti. Aegades rääkida ei saa – ajad sõltuvad suurtel teedel tehtavatest töödest, kust ülejääva asfaldipuruga saaks ka Liivile korraliku tee ehitada. Täiesti eraldi teema meie jutus oli Haapsalu Tallinna mnt ja Rohuküla suuna rek. Arengud on siin üpris positiivsed – nimelt on Ääsmäe – Rohuküla ja Risti – Virtsu maanteed lülitatud TEN võrgustikku ja järgmiseks planeerimisperioodiks avab see asjaolu uued võimalused teede reki rahastamiseks Ühtekuuluvusfondi vahendite arvelt. Siin on küll palju erinevaid asjaolusid ja muutujaid, kuid igal juhul on praegu Haapsalut läbiva transiidikoridori osas põhimõtteline seis oluliselt parem, kui veel aasta tagasi. Töötame edasi, mis muud.

Läänemaa rahvasport ja Palivere

Neljapäeval 08.12 käisime ka Palivere Pikajalamäe keskust vaatamas. Päris palju rahvast oli. Palivere TTSK arendamisel valmis järjekordne etapp – korrastati ligipääsuteed ja rajati radasid – nõlvu, paigaldati infotahvleid. Kurb on see, et kultuuriministeerium kavatseb peatada maakondlike rahvaspordiobjektide iga-aastase rahastamise, nii nagu see on pikalt kestnud. Riigi poolt maakondadele eraldatud summad ei olnud suured, kuid siiski võimaldasid objektide töödega edasi minna ja ka kaasrahastada EL projekte, kui omavalitsused või mtü´d – sa´d neid kirjutasid. See ei ole mitte vaid kurb, vaid on tegelikult päris suur probleem. Olen rääkinud sellel teemal ka sporditeemasid valdavate kolleegidega riigikogust – meie Lauri Luigega seal hulgas. Otsime lahendust.

Reedel 09.12 – raudteest

Reedel korraldasime üpris laiapõhjalise kokkusaamise raudtee asjus. Tallinnas said kokku uus, vana ja vahepealne maavanem J, linnapea ja volikogu esimees, omavalitsusliidu esimees, raudtee tasuvusuuringu projektijuht ja mina, raudteega seotud ettevõtjad… Rääkisime sellest, kuidas teemaga edasi minna. Planeerime kokkusaamist majandusministriga – mis oleks võinud (pidanud) toimuda juba oktoobris – novembris, kuid erinevatel asjaoludel on edasi lükkunud. Vaatasime üle presentatsioonid, mis meil on ja arutlesime, kuidas saaks neid paremaks teha, otsisime vastuseid korduma kippuvatele küsimustele, rääkisime Türi – Viljandi lõigu rekist, Rail-Balticast jpm. Miks see on oluline – sest just nüüd lähima aasta jooksul määratakse kindlaks suurte transporditaristu objektide ring, mis järgmisel EL planeerimisperioodil rahastamisele lähevad. Meil on vaja selgeid seisukohti majandusministeeriumist. Hea on näha, et suurte ja oluliste objektide puhul on maakond üksmeelne ja koostöös. Jaanuaris koguneme samas ringis uuesti.

Teadmispõhisest valitsemisest

Reede pärastlõunal osalesin esimese eestikeelse riigiteaduste ülikooliõpiku tutvustusel Tallinna Ülikoolis. Miks pidasin seda oluliseks – sest olen alati pidanud oluliseks teadmistel põhinevat juhtimist. FB-s sõbrad naersid, et näe, varsti aasta riigikogus, nüüd anti õpik ka :) Mina vastasin selle peale – et parem hiljem, kui mitte kunagi.

Riigimaja projekt

Riigimaja projektiga oli viimasel istunginädalal päris palju tegemist. Projekti aeg hakkab lõppema, analüüsi lõppvariant liigub ekspertide hulgas ringi – tehakse viimaseid parandusi ja ettepanekuid. Kuhu välja jõuti? Ega analüüsi lõpptulem kellelgi üllatav ei olnud. Riigi ametiasutuste poolt teenuste ühine pakkumine maakonnakeskustes võimaldab hoida teenuseid maakonnas, teeb riigi jaoks teenuste korraldamise odavamaks ja inimeste jaoks teenuste tarbimise mugavamaks. See projekt tasub ennast ära igal juhul. Küsimus on – kas me pidime sellele järeldusele jõudmiseks kaks aastat arvutama? Ju siis pidime. Lõpuks taandub kogu kohaliku riigihalduse temaatika kahele küsimusele. Kummalegi me projekti käigus kahjuks vastust ei leidnud.

Esimene küsimus on, et kas avaliku teenuse korraldamise eest vastutavad ametkonnad tahavad ja julgevad astuda vajalikke, aga ebamugavaid samme. Igasugused ümberkorraldused on ebamugavad. Vajalikud riigile, inimestele head, aga … probleemsed. Kuidas ikka siis, kas ikka, kes ikka …. Regionaalministri haldusala, rahandusministeerium, majandusministeerium ja riigikantselei – need on institutsioonid, kelle koostöös peab valmima ka otsus, mis võimaldab inimeste teenindamist parimal võimalikul viisil. Loodame parimat.

Teine küsimus on, et millise perspektiiviga me arvestame? Ehk siis kas kahekümne aasta pärast on Läänemaal 20 00 või 15 000 elanikku? Ja kas internetis toimub 50 või 80 % inimese kontaktidest riigiga? Ehk siis – kui suur on vahetu teeninduse koormus tulevikus? Et ei koli ametkondi kokku vaid kohe netti? Kui räägime administratiivkeskusest, kas siis räägime Pärnust või Tallinnast Läänemaa kontekstis ja kohapeal on vaid kümmekond universaalset konsultanti? Kui radikaalne see muudatus on, mida demograafilised muutused ja infotehnoloogia arendamine meile peale sunnib? Nüüd ongi küsimus, et kui me ei tea vastuseid, kas me siis üldse võtame ette mingeid samme tänase olukorra parendamiseks? Mina arvan, et ikka peame võtma. Inimene peab tegema ajahetkel seda, mida ta peab tegema, samuti riik. Me ei saa lasta praegu minna asju isevooluteed, sellepärast et meil puudub võimekus olukorda täpselt prognoosida ja tulevik +10 aastat ja tulevik + 20 aastat võivad üksteisest oluliselt erineda. Tegelikult ei olegi niivõrd oluline keskkonna muudatuste ennustamine, vaid nende planeerimine. Kui ikka visiooni ei ole siis on tõesti mokas. Minu visioon on, et vähemalt maakonnakeskuses peab inimene (nii palju siis kui neid parasjagu maakonnas on) saama aetud oma põhilised asjad, saama kätte täispaki avalikku teenust. Niikaua, kuni püsib inimkond, ei kao ka vajadus näost – näkku suhtlemiseks ei teiste inimestega ega ametnikega – ja tänu jumalale. Selleks, et ametnikku kohata, ei pea inimene sõitma Pärnusse või Tallinna, tal peab selleks olema võimalus maakonnakeskuses. Milline on valitsuse visioon ja kas Haapsalusse ja teistesse maakonnakeskustesse tekkivad riigiasutuste ühised teeninduskeskused? Hea küsimus.

Maavarade arvestamine

Neljapäeval 15.12 andsin sisse üpris põhjaliku arupärimise keskkonnaministrile seoses maavarade arvestuse pidamisega. Siin oli juba 2009 üks riigikontrolli audit, mis ütles, et selles valdkonnas pole asjad korras. Praeguseks ei ole midagi oluliselt muutunud. Riik peab maardlate nimistut, kas nendest aga kaevata saab, seda sellel hetkel ei teata, kui maardla nimistusse kantakse. Ka siis, kui maavara aktiivseks tarbevaruks määratakse, ei teata, kas kaevata saab. Miks? Sellepärast et keskkonnamõjude hindamine on tegemata. KMH tehakse viimases järjekorras, siis kui juba läheb konkreetse kaevandamisloa taotlemiseks. Seadus näeb aga ette, et aktiivseks ei tohi määrata maavaru enne, kui KMH tehtud. Riik ju peab oma maavarabilanssi selle järgi, kuipalju meil on aktiivseid tarbevarusid. Aga KMH-d on tegemata. Riigikontroll kirjutab, et kui siis lõpuks KMH ära tehakse, siis ei ole selle tulem peatanud kaevandamist. Ja juhul kui on peatanud - kuidas on võimalik, et riigi maavarabilansis aktiivset tarbevaru ei saagi lõpuks kaevata? Millest siis need teed ja raudteed ehitatakse? Kas me üldse teame, kuipalju meil veel ressursse on või toome varsti kogu killustiku Soomest sisse? Vaat selline arupärimine keskkonnaministrile.

Fraktsioonis tähelepanu pälvinud küsimused: IRL elamislubade skandaal, liitumine VEEga, elektri hind ja Eesti Energiaga seonduv, DASAd... Neid küsimusi ma oma ülevaates ei puudutanud. Ajakirjanduses on olnud juttu igasugust, seisukohti ka.

Järgmise aastanumbri sees uus istungjärk. Vahepeal sean tegeleda rahulikumalt teemadega, mis pooleli või rohkem aega vajavad. Kirjutan artiklit haldusrefomi osas, saan tegeleda maaelu mitmekesistamise programmi hindamiskriteeriumitega ja palju muud.

Soovin kõigile headele blogilugejatele rahulikku ja rõõmsat jõulupüha, vahvat aastavahetust ja edu uuel aastal!