Kuues töönädal, ehk kodakondsus, prügimajandus, sostiaalhoolekanne ja riigieelarve

Kuues töönädal algas esmaspäeval, 24 kuupäeval. Hommikul fraktsiooni istung. Räägiti nädala päevakorrast, meie eelnõudest ja arupärimistest, riigieelarve esimesest lugemisest, inimarengu aruandest, nädala lõpu väljasõidust Viljandimaale…

Peale fraktsiooni istungit õiguskomisjoni istung. Päevakorras justiitsministeeriumi 2012 eelarve, jälitustegevust puudutavate muudatuste edasilükkamine kriminaalseadustikus, arvamuse andmine ELAK-ile euroopa liidu poliitikad 2011 – 2015 asjus, ülevaade Europoli tegevusest.

Peale õiguskomisjoni erikomisjon istung, teemaks riigikontrolli audit „Järelaudit riigi tegevusest turvalise töökeskkonna tagamisel“ arutelu.

Suures saalis esmaspäeval nädala päevakorra kinnitamine ja vastamine järelpärimistele. Esimene oli järelpärimine õpetajate palkade, vanuse ja õpetajakutse maine kohta. Peaminister vastas – õpetajate palkadega on kõik ok, vanemad õpetajad ongi suuremate kogemustega ja maine parandamiseks on meil vastavad programmid. Õpetajate palga tõstmiseks on ka võimalused olemas – see tuleb süsteemist seest. Nii et kõik on korras sellega ja halisemine tuleb järgi jätta. Teine järelpärimine puudutas RMK koostööd finantsettevõttega Cofi ehk siis järelmaksuga küttepuude ostmist RMK-st. Viimane arupärimine oli õiguskantslerile seoses isiku õiguste järgimisega kinnipidamise juures.

Õhtul läksin külla Harjumaa Arenduskeskusele ja nende juhile Kaupo Reedele – kellega arutasime ettevõtluse toetusvõimalusi läbi arenduskeskuste, arenduskeskuste ja omavalitsusliitude koostööd ja arenduskeskuste staatust üldse maakondades.

Teisipäeval suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid – mitmed neist pisimuudatused seoses EL-direktiividega. Siiski oli ka eelnõud, mis rohkem tähelepanu väärivad.

Üks nendest oli kodakondsusseadust puudutav – sotside ettepanek anda püsielanikest halli passiga vanemate lastele kodakondsus automaatselt, juhul, kui nad ei ütle, et nad ei taha oma lapsele eesti kodakondsust. Praegu on lugu nii, et vanemad peavad teatama, et tahavad lapsele kodakondsust naturalisatsiooni korras ja siis laps saab. Paljud vanemad aga jätavad selle tegemata – kas teadmatusest või mingil muul põhjusel. Meie ettepanek on, et lapsele ei antaks kodakondsust, siis kui vanem ütleb, et ta seda ei taha. Tegemist oleks praegu umbes 1500 juhtumiga. Eelnõu ei läinud läbi, sest selles nähti ohtu eesti rahvusele ja arvati, et eelnõu muudaks kardinaalselt meie kodakondsuspoliitika aluspõhimõtteid. Minul on selline tunne, et Eesti riigi alustalasid õõnestab pigem meie valitsuserakondade tsentraliseerimist soodustav regionaalpoliitika, võõrandumist soodustav sotsiaalpoliitika, väljarännet soodustav tööturupoliitika ja odavtööjõule tuginev majanduspoliitika – mitte aga see võimalus, et 1500 last, kelle vanemad on pika aja jooksul Eestis elanud, saaksid automaatselt kodakondsuse. Aga paraku ka selles osas oleme koalitsiooniga eri meelt ja eelnõu hääletati maha. Sotside poolt esitatuna oli teisipäeval saalis ka eelnõu, mille eesmärk oli tagada haiguse korral FIE-le samasugused tingimused, kui palgatöötajale … ka see eelnõu hääletati maha. Maha hääletati ka keskerakonna eelnõu toasoojale 9-protsendilise käibemaksu kehtestamiseks.

Üks eelnõu aga jäi menetlusse – ja see oli jäätmeseaduse muutmise eelnõu. Ja siin on üks huvitav punkt sees.

Jäätmekäitluse erinevused Eestis ja Põhjamaades ehk mida tähendab väljend „võimalikult lähedal“ eesti keeles?

Nagu teada on, on jäätmete taaskasutamine igati asjakohane tegevus. Üks võimalus taaskasutamiseks on ka jäätmete muutmine energiaks – gaasistamine, põletamine jms. Just samal teemal on ka praegu käimas rahvusvaheline projekt „REMOWE“, mille seminaril üleeelmisel nädalal esinemas käisin. Euroopa Liidus kehtib jäätmete käitlemisel läheduse ja autonoomsuse printsiip. Vastavalt eelnõu punktile 42 jäätmeseaduse paragrahvi 32 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: ˮJäätmed kõrvaldatakse ja segaolmejäätmed taaskasutatakse nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas jäätmekäitluskohas, kus on tagatud inimese tervise ja keskkonna ohutus ˮ. Võiks ju arvata, et sellise seadusemuudatuse tulemusena hakatakse Eestis rakendama tehnoloogiaid, mis võimaldavad taaskasutust korraldada tõesti tekkekohale nii lähedal, kui võimalik. Kuid siiski mitte. Nagu saame lugeda seletuskirjast ja nagu ka Tõnis Lukas mulle puldist vastas, on Eestis mõiste „võimalikult lähedal“ sisustatud teisiti, kui näiteks Soomes. Kui Soomes on iga piirkonnas oma jäätmekäitlustehas ja majanduslik käive mis käitlusest tekib, jääb piirkonda, siis Eestis on keskkonnaministeeriumi ja jäätmekäitlejate vahel kokku lepitud, et „võimalikult lähedal“ tähendab „käitlemine Eestis“! Kui Soomes on jäätmekäitlus korraldatud kohalike omavalitsuste koostöö kaudu, mis meil on tegemist ainult turumudelil püsiva süsteemiga. Seletuskirjast loeme: „… On ilmne, et praeguseks väljakujunenud otseselt turumudelile orienteeritud ja ka tugeva konkurentsi tingimustes toimiva olmejäätmete käitlussektori suunamine märgatavalt enam kohalike omavalitsuste suunatud mudelisse on keeruline nii majanduslikult kui õiguslikul…“. Ja veel: „…Eraldi küsimusena saab aga siinkohal markeerida turumudeli jätkuvuse eeldusel tehtud ja olmejäätmete käitlemise osas ka üleinvesteeringutena käsitletavad kulutusi, mille ebaefektiive kasutus koos võimalike kahjudega on investeerija enda risk. Samas turumudeli põhimõttelisem muutmine võib olla selliseid investeeringuid kahjustava või ohustava mõjuga ja võib kaasa tuua erinevate selliste investorite majanduslike nõudeid. …“
See tähendab, et kui Ragn-Sells või Veolia või Eesti Energia rajavad ülisuure käitlustehase, mis vajab kasumi maksimeerimiseks maksimaalselt suuri jäätmevooge, siis sinna veetaksegi kõik Eesti prügi kokku – nii saartelt, kui setust. Miks see on halb? See on halb sellepärast, et jäätmekäitluse käive koos vastavate töökohtadega viiakse kohalikust piirkonnast välja. See on halb sellepärast, et transpordikulu moodustab olulise osa meie jäätmekäitluse kuludest. Tsiteerides aga Tõnis Lukast: …Jäätmekäitlejad on teinud ka sellise ettepaneku, et formuleeringut "võimalikult lähedal" edaspidi mitte kasutada, kuna Eesti on nii väike, et vahemaid võiks üldse mitte rõhutada…, … vahemaad pole olulised. Samas me võtame üle direktiivi ja me leidsime, et direktiivi põhimõte, et see koht peaks olema võimalikult lähedal, oleks otstarbekas ühe printsiibina siiski ära nimetada…“ Tore printsiip, mis sõnastusena üle võetakse aga mida põhimõtteliselt keegi järgida ei kavatse. Ma ei ütle, et väiksemad tehased annaksid odavama hinna, kuid tõenäoliselt asenduks transpordikulu kohaliku tööjõukuluga – mis oleks aga kohaliku majanduse elavdamise huvides positiivne muudatus. Praegune lahendus võib lõpptarbijale tulla hinna poolest sama, kuid lihtsalt pakub käibed ja kasumid suurfirmadele. Väiksemad tehnoloogiad on olemas, on kasumlikud ja töötavad siinsamas naaberriikides. Meie neid ei kasuta.
Teisipäeval toimus Toompea lossi ees suur õpetajate meeleavaldus. Käisin ka kuulamas. Pärastlõunal saime kokku Aivar Kokkiga ja arutasime regionaalpoliitika toetusrühma edasist tegevust.

Kolmapäeval kulus fraktsiooni koosolek riigieelarve arutelule. Leppisime kokku meie põhilised seisukohad. Üldine seis on ikkagi selline, et ilma oluliste lisatuludeta seda seisu ära ei lahenda. Nii on sotside ettepanekud üpris kardinaalsed – tulumaksu langetamise asemel teeme ettepanku üheprotsendiliseks tulumaksu tõusuks. Seda kompenseeriksime omakorda töötuskindlustusmakse langetamisega, nii et kuni 700 eurot saavale inimesele säästaks muudatus raha. 1000 eurot ületavalt tuluosalt rakendaksime tulumaksu 26%. Ka kaitsekulutuste kasvuga ei ole nii hüppe-kiire, piisaks, kui kasv jääks riigieelarve kasvu piiresse. Sellistest tulukohtadest kataksime hädavajalikud kulutused pedagoogide ja kultuuritöötajate palgatõusuks, päästeteenistuse tugevdamiseks, lasteaia programmi taastamiseks, omavalitsuste tulu tõusuks, kiirabi lisarahastamiseks jms.

Kolmapäevases infotunnis küsisin Mart Laari käest, kuidas meil asi haldusreformiga edasi läheb. Teadaolevalt oli Mart Laar see, kes haldusreformi endale eesmärgiks seadis – aga koalitsioonipartner seda meelt päris ei olnud. Seda Laar mulle ka ütles. Nüüd aga . täna rääkis Postimees, et haldusreformi teema antakse justiitsministeeriumile - päris huvitav! Kas nüüd on Ref tajunud hetke, kus võiks midagi ise ära teha ja tõrjub IRLi kõrvale?

Kolmapäeval saalis pöörati peatähelepanu riigieelarvele. Pikka istung oli. Ligi oli mitu tundi puldis.Et miks raamatupidamiste tsentraliseerimine põllumajandusministeeriumi haldusala ametites päädib personalikulude kasvuga ministeeriumis endas, miks rehabilitatsiooniteenus pole aastaid raha juurde saanud, kuigi on teda, et raha teenuse osutamiseks ei jätku, miks eesti riigi enda regionaalpoliitiliste projektide eelarve väheneb jms. Eks rahandusminister otsib vastuseid vastamat jäänud kõsimustele.Meie aga teeme muudatusettepanekuid.

Neljapäeva hommikul käisin arsti juures ja pärast sõitsin Viljandisse. Sotside fraktsioon käis Viljandi maakonnas maakonnavisiidil. Kolm kohtumist, mida tahaks rõhutada – üks oli Viljandi Puuetega Inimeste Selts, teine Viljandi Lasteabikeskuses ja kolmas päästeteenistuses. Lasteabikeskus on sisuliselt sama asutus, kui meil Haapsalu Lastekodu, vaid kui meil käiakse koolis näiteks Sanatoorses, siis neil on kool ka samas majas. Maja on täpselt samasugune, kui meie lastekodu enne põlengut… Ka nemad kraabivad rahastust kokku kust saavad, peremajadele üleminek suurendab kulutusi, kui tulusid juurde ei tule, rehabilitatsiooniteenuste summadest ei jätku, et teenuseid pakkuda, inimesed töötavad pisikeste palkadega väga raske sihtgrupiga jne. Viljandi puuetega inimeste kojas tuli eriti selgelt välja rehabilitatsiooniteenuste ja taastusravi rahastamise puudujäägid. Päästjad - mehed tõsised ja tegusad, jälgivad poliitikat ja teavad mida räägivad. Viljandi linn kavatsetakse jätta ühekomando teenindada ja see on üpris nutune seis seal.

Reede õhtuks sain koju. Nädalavahetus kulus oma pere ringis.
Vaat selline nädal.