Kaheksas nädal - riigieelarvest, lastekodudest ja kõige pikemalt politsei - ja päästeala reformist

Esmaspäev.
Nädal algas nagu alati, fraktsiooni nõupidamisega. Päevakord, eelnõud, arupärimised, pressiteated. Räägiti riigieelarve teisest lugemisest, kõrgharidusreformist, pääste –ja politseivaldkonna reformist, elektri aktsiisi langetamisest, vanemahüvitistest ja palju muud.

Õiguskomisjoni istungil käsitleti pikalt politsei ja piirivalveseaduse ja päästeseaduse muutmist seoses uue reformiga – õigemini vana reformi sabaga, sest eelmise seadusemuudatusega 2009 aastal nähti ette ametite lõplik tsentraliseerimine aastast 2012. Nüüd siis on see käes. Kaitsen prefektide ja päästekeskuste juhtide õiguseid, kuid tulutult. Pikemalt kirjutan allpool.

Õiguskomisjonis oli arutelul veel VEB-fondi saatus. See on üks vana habemega jutt meie nõuka-aegsetest ettevõtetest, mille raha riigikorra vahetumisel Venemaa Välismajanduspanka kinni jäi. Nõuete koondamiseks loodi Eestis VEB-fond, mille tegevus tahetakse nüüd ära lõpetada, sest fondi tegevus ei ole edukas olnud. Meie firmade nõuded proovitakse panna turgu ja müügist saadud rahaga siis nõudeid katta. Kui müüa ei õnnestu, siis – mis läind, see läind.

Riigieelarve kontrolli komisjoniga külastasime esmaspäeval riigikontrolli ja kuulasime ettekannet nende tegevusest. Riigikontroll rääkis meie ajutise komisjoni olulisusest ja tegi ettepanekuid komisjoni töö tõhustamiseks. Komisjon võiks olla alaline. Komisjoni istungitel tuleks koostada täisprotokoll ja istungit võiks netis üle kanda. Kõiki riigikontrolli aruandeid võiks käsitleta kahel järjestikusel koosolekul. Kõikidele ettepanekutele kahe käega poolt. Riigikontrolli auditid on riigikogu liikmetele asendamatu infoallikas riigiasutuste tegelikust tööst ja seda kirjeldatuna mitte ministeeriumi, vaid sõltumatu hindaja silme läbi. Sama meelt meie fraktsioon.

Suures saalis oli esmaspäeval arupärimistele vastamine. Meie arupärimine rahandusministrile teemal – talu üleandmine isalt pojale. 1 jaanuaril jõustus tulumaksuseaduse säte, mis võimaldas FIE tegevust üle anda teisele inimesele, kes tema tegevust jätkab ja seejuures mitte maksta tulumaksu. Seadus nägi ette et rahandusminister teeb täpsema korra, mismoodi asi käib. Rahamini määrus aga pole seni kuskilt näha. Minister vastas, et määrus on olemas ja valmis, ainult kehtima hakkab uue aasta algusest. Meie Kotka Kalev siis ministrile, et ole hea, räägi põllumajandusministrile ka, mis toimub, viimane muidu ei tea miskit.
Teine oli meie arupärimine CO2 rahade jagamise kohta. Küsimus oli pikk – vastus oli lühike, sellega on kõik korras. Miks keegi rohkem sai kui teine – siis oli vastus, et kes ees, see mees. Miks said raha heas korras olevad hooned, kuis suur nende puhul siis CO2 kokkuhoid oli? Vastus – lepingu tingimused on konfidentsiaalsed. Minu arvamus on, et CO2 rahade jagamine oli üks kõige mõistatuslikumaid rahade jagamise protsesse viimaste aastate jooksul. Tõenäoliselt jätkub seda teemat veel kauaks.

Esmaspäeva õhtul toimus riigimaja projekti ekspertgrupi ja nõukogu ühisistung. Õhtul tegin kolmapäevaks Kullmaa visioonikonverentsi ettekannet.

Teisipäev.

Suure saali istungi täitis peaministri ülevaade Eesti Euroopa Liidu poliitikast. Teemat on palju ajakirjanduses kajastatud. Mina küsisin peaministrilt, miks järgmisel planeerimisperioodil regionaalarengu fondi (ERDF) mahud vähenevad? Sellega seotud on ju kõik toimingid majanduse arendamisel, innovatsiooni ja teaduse arendamisel, regionaalpoliitilised meetmed. Samal ajal suureneb sotsiaalfond, mis on iseenesest positiivne, sest sotsiaalküsimusi on ridamisi, kuid ikkagi RDF läheb väiksemaks. Peaminister vastas ainult poolele küsimusele, et Eestis on tõesti palju sotsiaalprobleeme. Regionaalarengu fondi vähenemist pidas ta aga ebaoluliseks, et vähenemine ei ole suur. Tegelikult on seis selline, et Eesti pakist kolmandiku moodustab CF (Ühtekuuluvusfond), seni oli Sotsiaalfond 11% ja ülejäänu oli ERDF ehk regionaalarengu fond. Uuel perioodil CF osakaal jääb samaks, SFile läheb aga mitte 11 vaid 17% j ülejäänu ERDFile. Ehk vähenemine on üpris oluline. Seda vähenemist küll kompenseerib nii CFi, kui SFi paindlikum kasutamine, mida järgmine periood võimaldab, kuid regionaalarengu rahade vähenemist see siiski ei kompenseeri.

Teisipäeva pärastlõunal külastasin majandusministeeriumit ja vestlesin seal transpordiala asekantsleriga linnades paiknevatest transpordikoridoridest. Minu ettepanek oli spetsiaalse programmi loomine linnades ja munitsipaalomandis paiknevate transpordikoridoride lahendamiseks. Leppisime kokku, et vestlen sellel teemal ka regionaalministri valdkonna spetsialistidega, küsimus on kas selliseks eesmärgiks saab või on mõistlik kasutada CF või ERDF vahendeid.
Teisipäeva õhtupoolikul kohtusime kolleegidega fraktsioonist ja mujalt ja arutlesime haldusreformi küsimuste ja SDE seisukohtade üle selles valdkonnas. Hilisõhtu kulus Kullamaa ettekande viimistlemisele.

Kolmapäev

Kolmapäeva hommikul sõitsin Kullamaale, et osaleda valla visioonikonverentsil. Konverents oli huvitav. Tegin ettekande teenuste osutamisest kohalikes omavalitsustes, omavalitsuste üldisest olemusest ja selle kõige seotusest haldusreformiga. Minu lahend teenuste jätkusuutliku korraldamise ja omavalitsusliku staatuse säilitamise dilemma osas on siiski maakondliku taseme taasjõustamine. Selleks on mitmeid võimalusi – kas teise tasandi omavalitsuse loomine, omavalitsusliidule avalik-õigusliku staatuse andmine, maakonna suuruse omavalitsuse moodustamine või mis iganes. Oluline on vaid, et kohtadele peab alles jääma valitud volikogu, mis kaitseks kohaliku kogukonna huve teenuste ühise korraldamise juures, omaks selleks reaalset võimekust ja mandaati.

Kolmapäeval suures saalis infotunnis olid küsimused maavanemate politiseerimisest, sellel teemal olen oma seisukohti avaldanud, nii ajalehes, blogis, kui FB-s. Ansipi vastuseid te ka olete lehest lugenud.
Küsimusi oli palju, muu hulgas küsis kolleeg Anvelt ka päästevaldkonna reformimise kohta. Praegu käib jälle reform, mille käigus on kavas kaotada ka päästekomandosid. Anvelt küsiski, milline on siis lõplik otsus, millised komandod sulgemisele lähevad, miks luuakse juurde uus asedirektori ametikoht ja kuidas kavatsetakse toetada vabatahtlikke päästjaid, kui eelarve sumasid ette ei näe. Minister vastas, et analüüs alles käib, et juhikoha juurdetegemine tuleb jõuametite reformist, mis otsustati ära juba 2009 ja et vabatahtlikkuse toetamiseks on raha eelarves olemas. Siseminister ütles ka:“ …Seal tegelikult, lihtsalt öeldes, vedeleb maas märkimisväärne ressurss inimeste näol, nende töötundide näol, mida me saame kõik kasutada selleks, et meie külasid, valdasid, linnasid teha turvalisemaks, päästeolukordi lahendada. … „. Vaat nii on lood. Kogu päästevaldkonna arengute juures on üks positiivne asi – on asutud suurendama elupäästevõimekusega komandosid. Mis aga puudutab juhtimise tsentraliseerimist ja teenuse kättesaadavuse asendamist vabatahtlike komandodega – kus märkimisväärne inimressurss maas vedeleb – rõõmustada pole midagi.

Kolmapäeval saali istungil oli kõige olulisem riigieelarve eelnõu muudatusettepanekutel. Opositsiooni sisulistest ettepanekutest midagi märkimisväärset sisse ei jäänud. Ka minu ettepanekud suurendada lastekoduteenusele kulutatavat summat ja rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks kulutatavat summat hääletati maha.

Tsentraliseerimine politseis ja päästes

Peale riigieelarve oli kolmapäeval suures saalis esimesel lugemisel seesama politsei - ja piirivalveameti ja päästeameti seaduse muutmise seadus. Esitasin siseministrile küsimuse, et kuidas peaksid prefektid ja päästekeskuste juhid oma organisatsioone juhtima ja piirkonnas teenuse tagamise eest vastutama, kui neilt võetakse võimalus võtta vastu personalijuhtimise otsuseid? Minister vastas, et otsustusõigus personaliküsimustes ei ole vajalik selleks et oma ülesannetega toime tulla. Minu küsimus oli küll pisut luulelisem – küsisin, kas ei võta minister regionaalselt juhtidelt hambaid ära. Minister vastas, et neil pole hambaid vaja. Kui varasemalt likvideeriti maakondlikud prefektuurid ja päästekeskused, kui iseseisvad asutused, siis nüüd likvideeritakse regionaalsed prefektuurid ja päästekeskused kui iseseisvad asutused. Mida see sisuliselt tähendab? See tähendab, et kõik õigused, mis praegu olid Pärnus prefektil või regionaalse päästekeskuse juhatajal, saavad nüüd olema ametite direktoritel Tallinnas. Et ameti direktor töösse ära ei upuks, tehakse Tallinnasse uus asedirektori koht juurde. Regioonikeskustesse jäävad küll prefektuur ja päästekeskus (osakonna staatuses) alles ja suure osa üles viidud õigustest ja kohustustest delegeerib peadirektor alla tagasi, kuid oluline osa jääb ka üles kesktasemele. Üks oluline osa on personaliküsimused. Mis ülemus see on regioonis, kes ei saa ise alluvat tööle võtta, kiita, edutada ja vajadusel ka noomida? Kuidas regiooni juhid tööle hakkavad? Neile jääb õigus esitada vastavaid ettepanekuid peadirektorile, kes siis ettepanekut kas arvestab või ei arvesta. Jõustruktuurides töötab tuhandeid isikuid, tegemist on Eesti kõige suuremate ametkondadega. Politsei ja piirivalveametis on c´a 7000 ametikohta, päästeametis c´a 2000. Mil viisil nii suur organisatsioon tsentraalse juhtimisega tööle hakkab jääb mulle üpris arusaamatuks. Siseminister on mitmel korral ütelnud, et ta on käinud maksu-tolliameti juhi juures kogemusi omandamas ja ta ei näe erinevust organisatsioonide vahel – mis töötas seal, töötab ka siin ja vahet pole. Saalis ka vihjasin ministrile erinevuste osas – kui maksu – ja tolliameti põhilised tööprotsessid on suures osas standardiseeritud ja korralised, siis jõustruktuurides on suurem osa toiminguid operatiivsed ja erakorralised. Vahe on väga oluline. Selleks on seni ka jõustruktuuride hierarhiline struktuur olnud just selline nagu ta on, sest alumise astme juht peab suutma iseseisvalt vastu võtta otsuseid ja kanda vastutust. Olgu siis nii, kui kaotati maakondlikud iseseisvad asutused, kuid regionaalsete keskuste iseseisvuse kaotamine on küll liig mis liig. Tugiteenuste osutamine ei ole siinkohal argument, tugiteenuseid saab osutada ka iseseisvatele asutustele. Ühesõnaga – tsentraliseerimine. Totaalne. Sotsid tegid ettepaneku seaduse esimene lugemine lõpetada. Ettepanek ei läinud läbi.

Neljapäev

Neljapäeval andsin üle arupärimise sotsiaalministrile lastekodude rahastamise asjus. Asenduskoduteenuse osutamiseks rahavajadus oluliselt suureneb, seoses peremajade rajamisega. Eestis valmib järgmisel aastal 21 peremaja, järgmise aasta riigieelarve aga seda muudatust ei kajasta. Küsisingi ministrilt, kuidas nad olukorra lahendavad.

Neljapäevase istungi täitis ülikoolireform, kus eelnõu kandis ette haridusminister ja vastas ka küsimustele – mitme tunni jooksul.
Õhtul läksin Haapsalusse, kus toimus SDE osakonna koosolek.

Reede

Reedel käisin Hiiumaal, sealse haigla taastusraviosakonna avamisel. Selle kohta on kommentaar selline – nagu ma avamisel ka oma lühikeses sõnavõtus ütlesin – tõesti on Eesti riik olnud tubli investeeringute teostamisel, kas siis transporditaristu või sotsiaalne. Nüüd on viimane aeg tähelepanu pöörata ka inimestele, et need inimesed – hooldustöötajad, õed, arstid – saaksid selles ilusas keskkonnas töötada ja tunnetada oma töö ja tegevuse olulisust. Et nad teaksid, et mitte ainult majad vaid ka inimesed on riigile ja ühiskonnale olulised.
Hiiumaale sõidu puhul moodustas eraldi kvaliteetaja ka praamisõit ise. Praamiga sinna ja tagasi koos sotsiaalministri, ministeeriumi ametnike ja haigekassa juhtidega võimaldas arutada mitmeid sotsiaalhoolekande probleeme, muu hulgas sain ka vastuse oma eelmisel päeval üle antud järelpärimisele. Ministeerium loodab 2012 aastal olemasoleva eelarve raames hakkama saada, summade tõusu nähakse ette 2013 aastast. Loodan, et nad siis saavad hakkama…rääkimata siinpuhul asenduskodude töötajatele osutatavatest nõuetest ja palgast, mida mingil moel ei saa ametikohale ja tööle kohaseks pidada.

Laupäeval külastasin Haapsalus Kastani Avatud Noortekeskust, rääkisime juhatajaga noortekeskuste probleemidest ja lahendustest.
Vaat selline nädal ja sellised jutud eelmise nädala kohta.