Üheksas nädal ehk maavanematest, Virtsu sadamast, rehabilitatsiooniteenusest ja palju muud

Esmaspäev

Riigikogu liikme nädal algab fraktsiooni istungiga. Minu teada kõikidel erakondadel. Eelmise nädala esmaspäeval räägiti sotside fraktsiooni koosolekul kõrgharidusreformist, elektri käibemaksust, vanemahüvitise laest, riigieelarve teisest lugemisest ja muudatusettepanekutest riigieelarvesse. Räägiti ka sellest, et riigikogus peaks arutama euro olevikku ja tulevikku, kui riiklikult tähtsat küsimust.

Esmaspäeval suures saalis oli vastamine järelpärimistele. Kõigepealt oli Keski küsimus perearstinduse kohta. Kesk küll küsis uuesti üle kõike seda, mida meie riigieelarve kontrolli komisjonipoolt korraldatud seminaril räägiti, kuid kordamine on tarkuse ema. Uudis ja kõige rõõmustavam uudis sotsiaalministri vastustest oli see, et kavatsetakse suurendada perearstide kaugustasu. Keski küsimused ja Pevkuri vastused on hea ülevaade praegu perearstinduses toimuvast. Suurem osa toimuvast on positiivne (perearstide, avalikkuse ja opositsiooni olulisel kaasabil :)). Jätkub aga korralduse tsentraliseerimise propageerimine :(. Mis praegu takistaks omavalitsustel perearstinduse korraldamises rohkem kaasa löömast? Ja nad ju osalevadki – nagu jaksavad. Omavalitsuste suutlikkus on viidud alla, aga igal hetkel räägitakse omavalitsuste rolli suurendamisest – olgu see siis perearstindus või päästjad või mis iganes. Huvitav, millal siis ikkagi hakkab kohale jõudma, et perearstisüsteem vajab tõesti sisulist arendamist, mitte formaalset juhtimisreformi. Ja millal hakkab kohale jõudma, et ei ole võimalik omavalitsustelt ühe käega mahlu välja pigistades teise käega neilt rohkem ja rohkem toiminguid nõuda.

Teine huvitav arupärimine oli Virtsu sadama kohta. Esitasime koos Kalev Kotkaga järelpärimise Virtsu sadama jäämurdmisteenuse kohta, majandusminister vastas. Küsimuse teema saime augusti lõpus, kui külastasime fraktsiooniga Läänemaad ja ka sadamat. Meie küsimus oma põhiosas puudutas seda, et kui Virtsule pakutaks jäämurdmisteenust, nagu Pärnule, siis kas ei saaks paremini ära kasutada euroopa raha eest tehtud investeeringut. Minister vastas: „…Virtsu sadama jääolude tõttu kaubaveoks ajutise sulgemisega ei kaasneks ületamatuid tagajärgi, kuna sadama kaubamaht on väike ja ettevõtetel on võimalik talvel oma kaubad suunata ümber kas Paldiskisse või Pärnusse. Võttes arvesse ka Liivi lahe jääolusid, kasutuses olevate jäämurdjate jäämurdevõimekust ja jäämurdmisega kaasnevaid kulusid, ei ole praegu võimalik Virtsu sadamat lisada jäämurdeteenust saavate sadamate nimistusse…“ Ka Pärnu sadamaga paarissadamana käsitlemisest ei tule miskit välja… Pidasin ka kõne pärast ministri vastuseid. Tegelikult on asi nii, et sadamate arendamiseks on eurorahaga tehtud suur investeering. Seda investeeringut peaks maksimaalselt kasutama. Küsimusele, et kui suur võiks olla Virtsu sadama potentsiaal, ei osanud minister vastata. Jäämurdeteenuse rakendamisel peakski arvestama ka potentsiaali – muidu on nii et kaubamaht kasvaks, kui teenus oleks, aga teenust ei tule, sest maht väike. Nokk kinni- saba lahti.

Esmaspäeva õhtu täitis SDE juhatuse ja piirkonna juhtide ühine istung Riigikogus.

Teisipäev

Suures saalis oli tavalise poliitika päev. Poliitilised kokkulepped ja poliitiline retoorika ruulivad. Reformierakond tegi hulgaliselt karmi kriitikat kõrgharidusreformi suhtes, kuid lõpuks hääletas seaduse menetlemise jätkamise poolt. Tagasi lükati meie poolt pakutud eelnõu elektriaktsiisi langetamiseks. Pooleli jäi Keski poolt pakutava astmelise tulumaksu arutelu, kuid etteruttavalt võin öelda – et etteaimatavalt – ka see lükati järgmisel päeval tagasi.

Teisipäeva õhtul olin Haapsalus kohaliku IRL osakonna kutsel. Rääkisime raudtee taastamisest. Siin on olukord kujunenud päris huvitavaks. Tasuvusuuringu kohaselt tasuks Riisipere - Turba vahelise lõigu taastamine ära igal juhul, Riisipere – Rohuküla lõigu arvestus on pisut negatiivne, kuid analüüs ise on ülikonservatiivne. Kui juba kasutada näiteks lihtsalt raamatupidamislikku võtet ja võtta kasutusele diskonteerimismäär 5% - nagu Euroopas ette nähtud on, mitte 6% nagu Eesti raamatupidamiseeskirjad nõuavad, siis juba see liigutus viiks ka Rohuküla otsa positiivseks. Positiivseks viiks projekti ka see, kui me võtaksime plusspoolele ka piirkonna võimaliku SKT kasvu. Praegu me seda vaid arvutame ja näitame, aga ei arvesta. Kõik oleneb lõpuks otsustajatest. Väga hea meel on Läänemaa IRLi pressiteate üle, et nad projekti toetavad. Miks mitte toetada kasumlikku projekti? Oleneb muidugi ka Haapsalu linna enda hoiakutest. Raudtee taastamine Rohukülani ei vasta praegu kehtivale linna üldplaneeringule. Kas linn võtab kätte ja muudab oma üldplaneeringut ja sellest tulenevana ka osasid detailplaneeringuid?

Kolmapäev

Kolmapäeval infotunnis oli kaks pärimist, mida kommenteeriksin siinkohal. Kõigepealt muidugi Keskerakonna poolt algatatud teema maavanemate politiseerimise kohta. Minister läks pisut isiklikuks siin süüdistades mind silmakirjalikkuses, sest ka mina olevat olnud poliitiline maavanem. Tegelikult küll regionaalminister teab väga hästi minu määramise asjaolusid. Kahju, et ta on need ära unustanud. Kui keegi maavanematest oli apoliitiline, siis oli see Neeme Suur. Ja mis puudutab kandideerimist riigikogusse – ma tõesti tunnetasin maavanema töö olulisust maakonna jaoks. Kandideerimine riigikogusse oleks olnud moraalsest küljest palju raskem, kui kasvõi kordki oleks mõne valitsuse esindajaga olnud jutuks pikemaajalise riigiteenistuse perspektiiv. Mul pole absoluutselt midagi Innar Mäesalu vastu ja loodan temaga head koostööd. Olen temaga olnud ka juba kontaktis ja planeerime esimest kohtumist. Lihtsalt reformierakonna ladvik demonstreeris järjekordselt ja jõuliselt parteilise juhtimise prevaleerimist ametkondliku juhtimise üle, see on see, mis kurvaks teeb siinkohal. Ei olnud väga ammu need ajad, mil täitevkomitee käis parteikomiteest juhtnööre saamas. Aga see selleks. Omavalitsusjuhtide esmane mulje uuest maavanemast, tuginedes kohtumisele Piirsalus, on pigem positiivne, seda on mitmed endised kolleegid väljendanud. Loodame et koostöö maakonna hüvanguks saab sujuma parimal viisil.

Teine küsimusele vastamine puudutas rehabilitatsiooniteenuse ostmiseks mõeldud summade piisavust ja järjekordi teenuse osutamisel. Küsimuse esitas Helmen Kütt, teema on meil mõlemal aktiivselt laual olnud. Sotsiaalminister vastas: „…Esimene samm selle järjekorra vähendamiseks kindlasti on see n-ö eelhindamine ehk teenust saaksid kõigepealt need, kes seda kõige rohkem vajavad, ja saaksid seda vajaduspõhiselt ja kompleksselt. Võib-olla hea küsija on kuulnud ka n-ö programmipõhist lähenemist, et me tahaksime võtta koos selle eelhindamisega ja rehabilitatsiooniplaani koostamisega ka väga selgelt sellise kompleksse lähenemise, et kui inimene vajab taastusravi, siis ta saab seda tervise poole pealt, ja kui ta vajab logopeedi või tegevusterapeuti, siis tuleb sotsiaalpool sinna juurde rehabilitatsiooniga …“ Veel ütles minister, vastates minu täpsustavale küsimusele „ … Nii et üks võimalus on vaadata ka tervishoiu poole peal, et kui meil õnnestub taastusravi mahtu suurendada, siis kindlasti surve rehabilitatsiooni poole pealt läbi sotsiaalteenuse rehabilitatsiooniteenuse saamiseks väheneb oluliselt. Sest kui tänaseid rehabilitatsiooniplaane vaadata, siis väga palju on seal füsioteraapia teenust. Need sellised kolm vaala või põhimõtet – eelhindamine, kvaliteedijuhtimine asutustele ja programmipõhine lähenemine – need peaksid olema alused, millest tulenevalt me rehabilitatsiooni korralduse paremaks muudame, ja siis saame vaadata, kui see süsteemne pool on korda saanud, kas me peame raha juurde panema, või saame sektorite vahel selle asja lihtsalt ära korraldada…“
Minu kommentaar on siinkohal, et nagu raha ei jätku raha rehabilitatsiooni, nii ei jätku ka taastusravi jaoks ja lihtsast ärakorraldamisest ei piisa. Muidugi on süsteemis sees reserve, aga kui vajadus on 50% suurem ja sisemised reservid katavad ära 10%, siis jääb nelikümmend ikka puudu. Taastusravi ( just aktiivravi) ja rehabilitatsioon on tegelikult need teenused mis tagavad kannatada saanud inimestele naasmise tööturule, iseseisva toimetuleku, eneseväärikuse ja elementaarse elukvaliteedi. Need valdkonnad peavad saama rohkem raha juurde.

Kolmapäeva pärastlõunane istung suures saalis oli pika päevakorraga. Muu hulgas lükati tagasi keskerakonna astmelise tulumaksu seadus, hääletati läbi ja lükati tagasi suurem osa opositsiooni poolt esitatud muudatusi järgmise aasta riigieelarvesse. Olulistest asjadest veel – esimese lugemise läbisid meie kaitseväe missioonide pikendamised.

Neljapäev ja reede

Neljapäev ja reede möödusid minul Balti koostöö tähe all. Olem Balti Assamblee liige. Balti Assamblee on kolme balti riigi parlamentide ühine koostöökogu, kus võetakse vastu kõigile kolmele olulisi seisukohti. Seekord näiteks läks välja deklaratsioon seoses põllumajandustoetustega, samuti aga seisukohad ühise energiamajanduse osas ja palju muud. Tallinnas toimus selle aasta teine plenaaristung, lõppes Eesti eesistumine, Leedu võttis järgmiseks aastaks ohjad enda kätte. Balti koostöö on päris huvitav teema – kunagi kirjutan sellest pikemalt.

Laupäev

Laupäev algas hea võitluskaaslase Kalle Porni ärasaatmisega tema kodust… kurb, kurb. Väga hea mees oli.

Laupäeva pärastlõunal tõttasin Lihula vald 20 juubeliüritusele. Arenguseminaril peetud ettekanded olid väga head. Ehk Margus Källe paneb need ka kodukale üles. Pärast pidulik aktus – ilus ja uhke. Ja pidulaud mulle meelis – tangupuder ja verikäkk :). See oli üks õige eesti piduroog.

Vaat selline nädal oli.