Aeg uuesti läbimõtlemiseks

Kirjutasin eelmisesse valla lehte ühe pikemat sorti jutu teemadest, mis Lääne-Nigula vallas lahendamist vajavad. Panen nüüd selle ka blogisse. 

Lääne-Nigula on suur vald. Suur mitte elanike arvult, selles osas oleme n.ö nimekirja keskel. Eestis on peale haldusreformi 79 omavalitsust. Lääne-Nigula vallas on elanikke 7155 ja sellega oleme 44. kohal. Küll aga on meie vald suur pindalalt. Saarema valla ja Alutaguse valla järgi oleme kolmandal kohal, ehk siis mandri peal suuruselt teine.

Erilised oleme ka selle poolest, et Lääne-Nigula valla puhul on tegemist seitsme endise iseseisva vallaga. Seitse endist omavalitsust ja kaheksa kohalikku keskust. Idee ja eesmärk on ju olnud üks ja selge. Olla investeeringutes tugevam, palgata paremaid spetsialiste, hoida kokku ametkondade halduskuludelt ja anda rohkem jõudu sisulistele küsimustele. Ehk siis kokkuvõttes, pakkuda oma inimestele paremat teenust. Lääne-Nigula vald tema uutes piirides on nüüd tegutsenud kolm ja pool aastat.  Praegu on õige aeg mõelda, kuidas see suur vald edasi töötab. Mis vajab valla elus ja asjaajamises pisut kohendamist, mis vajab rohkemat muutmist ja mis vajab lausa ümbertegemist. Küsimusi on palju, vastused tuleb üheskoos välja mõelda. Allpool toon mõned näited.

Kõigepealt – koolivõrk. Ei ole saladus, et juba tükk aega on üldine riigi suund olnud koolivõrgu kokku tõmbamisele. Ühel hetkel hakati omavalitsustele ja just volikogudele saatma Õpetajate Lehte, mille sisu võib kokku võtta ühe pealkirjaga eelmise aasta augustist: „Muudatused on vältimatud!“. Lääne-Nigula vallale on otseselt ja selgelt mõista antud, et kogu meie koolivõrk vajab korrastamist.  Selle teema taga on veel ühtsuskooli põhimõte ja arutelu selle üle, kas riik ei peaks nii kesk – kui põhiharidust täiesti enda pidada võtma. Muidugi – haridus peabki olema igal pool kvaliteetne. Ja muidugi – kuskil ongi piir, kuskohast edasi ei ole kooli hoidmine endisel kujul enam mõistlik ega võimalik. Aga üldiselt – tekkimas on juba sportlik jonn ja tahtmine öelda ministeeriumile – kohalik omavalitsus on seni veel siiski koolide pidaja. Kodulähedase hariduse võimalus on ka väärtus, mida hoida. Ma ei arvagi, et kõik siinkohal ühte moodi mõtlevad. Lõpuks on ju selle kõige taga ühe noore inimese võimalused siin elus. Lääne-Nigula vald on seni oma arengudokumentides olnud kindlalt sellel kursil, et kõikides meie keskustes peab kooliharidus püsima. Seda suunda kinnitavad nii juba tehtud kui ka planeeritavad investeeringud meie koolidesse. Kui tahame seda suunda hoida, peame olema oma valikutes kindlad. Ja mis on oluline – peame pakkuma koolidele mitte ainult investeeringuid, vaid ka tuge ja võimalusi sisuliseks arenguks, kvaliteedi hoidmiseks ja tõstmiseks. See hoiak ja suund tuleb uuesti üle rääkida ja üle kinnitada. Vaid nii saame oma koolivõrku säilitada.

Teiseks – meie keskuste võrgustik tervikuna ja investeeringute tasakaal. Mitte ainult kool ei ole see, mida inimesed kohalikust keskusest ootavad. Kohalik keskus – see tähendab ka lasteaeda, spordisaali, raamatukogu. See tähendab perearsti või vähemalt pereõe vastuvõttu. Ja raamatukogu, ja rahvamaja või kultuurisaali. Ja kauplust. Kõik kaheksa keskusasulat ja nende ümbruse külad on elujõulised ja peavad saama võimaluse arenguks. Valdade liitumisel iseenesest ju ei tulnud raha juurde. Valla-eelarve üldine suurus muutis meid rohkem laenuvõimelisemaks. See mis veel muutus, oli võimalus investeeringuid koondada, jaotada, ajalises järjekorras ükshaaval suuremaid asju ära teha. Tekkis  võimalus palgata ja rakendada ühiseid ametnikke. Kokkuvõttes peab iga piirkond saama oma asjakohase tähelepanu. Piirkondade investeeringute tasakaalu ei saa arvestada iga-aastaselt.  Küll aga näiteks kahe valimisperioodi järgselt tuleb selgeks teha, kuhu on valla tähelepanu olnud koondunud, kokkulepped ja järjekorrad uuesti üle kinnitada. Eelarvestrateegiat koostatakse küll neljaks järgmiseks aastaks, tegelikult on vaja ka kaheksa aasta pilti. Ükski piirkond ei tohi tunda, et ta on ebaõiglaselt tõrjutud või ilma jäetud. Ka investeeringute jaotamise tasakaal tuleb meil analüüsida, läbi – ja selgeks rääkida.

Kolmandaks – ettevõtluse toetamine valla poolt. Selge on, et mitte vaid teenused vaid ka töökohad pakuvad inimestele võimalust kohapeal elamiseks. Teed, vesi, kanalisatsioon, internetiühendus, mahasõidud maanteelt, sadamad, elekter, ettevalmistatud tööstuskrundid, rendiruumid – see kõik võimaldab töökoha luua ja säilitada. Kõik see on kallis ja küsimus jääb, et kas kõigi nende sotsiaalteenuste kõrval, mida ühelt vallalt eelkõige oodatakse, jääb üle ka vahendeid ja tähelepanu ettevõtluse toetamiseks. Seni on jätkunud. Heaks näiteks on ju siin Taeblas tööstusala juurde viivate teede korrastamine Euroopa Liidu toetusrahade abil. See projekt jääb aga juba mitme hea aasta taha. Värskemad head näited on väikesadamate arendamine Nõval, Haras ja Österbys. Kas vallal on võimekust ka mujal otseselt ettevõtlust toetavate tegevuste algatamiseks ja rahastamiseks? Peab olema.

Neljandaks – valla sisemine töökorraldus – osavallad ja kogukonnakogud. Meil on kõrvuti endised vallad kus ei ole osavaldu (Risti, Taebla, Oru) ja endised vallad, kus osavallad on olemas. Praegu on Oru piirkond teinud volikogule ettepaneku ka Orule osavald moodustada. Tegelikult aga, kas Oru taotlusega või ilma, nagunii peaksime uuesti läbi vaatama, kuidas valla sisemine töökorraldus toimib. Mida teevad osavalla ametnikud, mida tehakse keskkontoris? Kuidas jaotub valla ametnike tähelepanu ja töökoormus? Kas inimene või kogukond või valla asutus, kes valla poole pöördub, saab mõistliku vastuse mõistliku aja jooksul? Kuidas on piirkonnad esindatud vallavalitsuses? Kas valla asutuste haldamine, heakord, kalmistute haldamine ja paljud muud teenused on korraldatud parimal moel? Ma ise arvan, et praegu olemasolevad osavallad on ennast õigustanud ja peaksid jääma. Kas aga see tähendab, et meil peaks olema kaheksa osavalda? Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust. Vaja on analüüsi, selgitamist, arutelusid ja kokkuleppeid. Tõenäoliselt ei ole kedagi, kes arvaks, et me peaksime kõik seitse valda nende kunagises väiksuses taastama. Milline on aga kõige parem koos tegutsemise moodus? Kolm ja pool aastat ühiselu kogemust on selja taga. Õpime sellest. Ärme muuda seda, mida muutma ei pea ja teeme paremaks selle, mis paremaks tegemist vajab. Need neli punkti olid vaid osa teemadest, mis tuleb meil Lääne-Nigula vallas uuesti läbi mõelda.