15.1.13

Ettepanek tagasi lükatud - ehk vaadake ise kuidas saate!

Möödunud aasta oktoobris tulime sotsidega välja ettepanekuga, et omavalitsuste teemale võiks riigikogus kõrgendatud tähelepanu pöörata ja teema käsitlemiseks riigikogu juurde probleemkomisjoni moodustada. Täna toimus selle eelnõu arutelu. Postitan siia oma sõnavõtu.

Kõigepealt tahaks teile ühe mõistujutu rääkida… ühest advokaadist, kes oma praktika pojale üle andis ja pensionile läks. Kui poeg oli nädala töötanud, teatas ta isale, et on lahendanud vaid nädalaga ühe püsikliendi väga pikaajalise probleemi, mida isa polevat suutnud kümne aasta jooksul lahti hammustada. Isa aga kurvastas väga ja küsis poja käest, et millest poeg kavatseb elama hakata – see lahendamata küsimus toitis meie peret kümme aastat, millest sina oma peret nüüd toitma hakkad? 

Ei ole viimaste aastate hulgas ühtegi mööda läinud, ilma et haldusreform ei oleks ühiskonna tähelepanu keskmesse tõusnud. See tunduks nagu olevat igavene teema, mille õhus püsimisest võidavad need kes pooldavad, sest saavad pooldada ja need kes vastu on, saavad vapralt vastu olla. Kannatavad aga omavalitsused ja kannatab Eesti rahvas. Samal ajal aga, kui meie siin Toompeal üksteisele mõistujutte räägime, võitlevad omavalitsused oma inimeste eluolu eest ja seda üha napimate vahenditega.

Ma ei arva, et igavus ajas Raplamaa omavalitsusliitu ja üleriiklikke omavalitsusliite eelmise aasta kevadel pöördumisi kirjutama ja riigireformi hädavajadusest rääkima. Ma ei arva ka , et  suvine hapukurgihooaeg ajas eelmise aasta suvel justiitsministri  omakorda riigireformist rääkima ja kolmeaastast arutelude sarja planeerima. Justiitsministri kava kohaselt  olid ühtedeks ideedeks ministeeriumide struktuuri muutmine ja  maavalitsuste kaotamine.  Tollase ettepaneku kohaselt peaks  senised maavalitsused ümber korraldama teeninduspunktideks. Kõik ülesanded, mis on seotud piirkonna ehk maakonna üldise arenguga, antaks üle maakondlikele omavalitsusliitudele. Siinkohal aga üks näide:

Saaremaal on 16 omavalitsust, nendest 12 kuulub omavalitsuste liitu,  4 omavalitsust (Kuressaare, Kaarma, Lümanda ja Kärla) omavalitsuste liitu ei kuulu, nende territooriumil elab 61% Saaremaa rahvastikust.

Kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seadusest tulenevalt on maakondliku liidu eesmärgiks  maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste ühistegevuse kaudu maakonna tasakaalustatud ja jätkusuutlikule arengule kaasaaitamine, aga ka samuti maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste koostöö edendamine ja liikmetele seadusega ettenähtud ülesannete paremaks täitmiseks võimaluste loomine. Kuidas peaks ja saaks Saaremaa omavalitsuse liit täita seadusest tulenevaid ülesandeid, kui maakonnalinn ja lisaks kolm omavalitsust ehk siis  61 protsenti elanikkonnast ei ole liidu tegevusega kaetud. Omavalitsused, seal hulgas maakonnalinnad, on omavalitsusliitudest kord välja, kord sisse astunud pea kõigis maakondades, kus rohkem kus vähem. Heaks näiteks on Võru linn, mis lausa mitmel korral on koostöölaua tagant ära läinud ja praegugi ei ole Võrumaa keskus koostööorganisatsiooni liige. 

Kui kellegi jaoks see võib olla näide omavalitsuste vabast tahtest, enesemääramise õigusest, siis mina küsin, et kui tugev on see organisatsioon, kellele tollane justiitsminister möödunud suvel kavatses maavalitsuste funktsioone üle anda?

10ndal oktoobril pöördus regionaalminister poliitiliste parteide ja partnerite poole oma „kuue variandi kirjaga“. Kirjale on lisatud ka ajagraafik, mis võimaldaks omavalitsusreformi läbi viia koos 2013 aasta kohalike omavalitsuste valimisega ja mille kohaselt peaks parlament 2013 aasta jaanuaris menetlema omavalitsusreformi läbiviimise seaduseelnõud. Ehk siis praegu.

Juba 2011 aasta lõpust tegutseb regionaalministri juures omavalituste mõttekoda. Harva, aga siiski käiakse koos ja arutatakse asja. 22. oktoobril, vastates riigikogus  järelpärimisele justiitsministri ja regionaalministri tegevuse seoste kohta, vastas regionaalminister nii: Nende kahe ajaleheartikli ilmumisse, kus justiitsminister on avaldanud soovi korraldada ümber suur osa riigi toimimisest, ei ole ei regionaalminister ega ka meie mõttekoda olnud kaasatud. Seetõttu ei oska ma hinnata, mida täpsemalt on nendes ajaleheartiklites silmas peetud. Kui vaadata seda küsimust laiemalt, siis Eesti avaliku halduse korraldamise ja korrastamise eest vastutab meil Rahandusministeerium.

Rahandusminister andis siinsamas puldis aga möödunud sügisel veel vägagi põiklevaid vastuseid, küsimustele rahandusministeeriumi rolli kohta riikliku halduskorralduse kujundamisel.

Kui see kõik kokku, mis toimub omavalitsustega ja selle teema käsitlemisega  ei ole probleem, siis mis see on?  Ja lõpuks tekib küsimus, et milline on riigikogu roll selle kõige juures. 23.ndal oktoobril andis sotsiaaldemokraatlik erakond sisse riigikogu otsuse eelnõu riigikogu probleemkomisjoni moodustamiseks.

Nüüd on siis jaanuar käes. Ma arvan, et mitte keegi ei kahtle enam sisuliste muutuste vajalikkuses. Tõenäoliselt on väga vähe jäänud alles ka neid omavalitsusjuhte, kes usuvad, et „andke meile lihtsalt raha juurde“– meetod võiks olla lahenduseks.  Et erakondadel on erimeelsused, on arusaadav. Erimeelsusi on ka ühe erakonna sees. Miks siis me ei võiks – õigemini – me peaksime istuma maha, siin riigikogus,  ja saatma välja mingi äratuntava signaali, mida võiks pidada suuniseks, mitte ühe erakonna või ühe arvaja seisukohaks. „Võtame raha ära ja küll nad ise ennast kokku panevad“ või siis „ärme tee miskit, pole neil häda midagi“  või „paneme kõik kokku, siis läheb paremaks“ ei ole head suunised. Regionaalminister on nüüd jõudnud selgusele, et liikuma peaks tõmbekeskuste Eesti poole. Mis aga sellest teadmisest juhtuma hakkab, kui koalitsioon selles osas koostöövõimeline pole? Ja üleüldse – meie dokumendikapis peaksid haldusreformi puudutavad küsimused asuma mitte lahtris sildiga „poliitiline kasum“ vaid hoopis „ratsionaalse halduskorralduse“ või siis „parima praktika“ sildiga lahtris ja ei tohiks sõltuda konkreetselt valitsevast koalitsioonist. Koalitsioon – tedagi -  võib ju muutuda.

Isamaliidu esimees Urmas Reinsalu saatis hiljuti kirja siseministrile, kus märkis, et  "Reformi edukaks läbiviimiseks peame ülioluliseks riiklikult paika pandud ühtset raamistikku, milles omavalitsused ise saavad ise langetada neile sobivaimad valikud.“   Väga õige. Ma küll tahaksin küsida – millal ja kuidas võiksid tekkida selle raamistiku alged ja kuidas võiks tekkida omavalitsustes kindlustunne, et see raamistik kehtima hakkab ja ka pikemaks ajaks paika jääb.  Praegu otsivad omavalitsused ükshaaval võimalusi, ükshaaval sõlmitakse kokkuleppeid, keegi läheneb koostööle aga  keegi hoopis kaugeneb sellest, selgust pole aga kellelgi ja pilt läheb aina segasemaks.

Jah, see teema on põhiseaduskomisjoni pädevuses. Kuid vaadates põhiseaduskomisjoni problemaatikat, mis on keskendunud parlamentaarse demokraatia tugevdamisele Eestis, ei tahaks neid küll olulisel määral eksitada. Jah, komisjonide moodustamine ei ole populaarne tegevus – siiski on komisjonid  - nii alalised, kui ajutised, riigikogu põhilisi töövorme täiskogu istungite kõrval.

Sotsiaaldemokraatide eelnõu haldusreformi probleemkomisjoni moodustamiseks riigikogus on tehtud täie vastustundega, eesmärgiga kutsuda kõiki osapooli laua taha, leidma oma erimeelsuste hulgast  ühine osa ja tegemaks omavalitsusliku halduskorralduse reformi teel ära need sammud, mida on võimalik teha.  Kasvõi näiteks  sammud kõne all olnud  omavalitsusliitude tugevdamiseks.  Kindlasti vajavad mõned punktid eelnõus juba kohendamist, sest esitamisest on aeg kolm kuud edasi läinud. Vajalikke parandusi saaksime teha, kui eelnõu läheks teisele lugemisele.  Igal juhul väärib omavalitsusliku halduskorralduse teema riigikogu tähelepanu ja kindlasti väärib see eelnõu kõigi kolleegide toetust.

Eelnõu lükati tagasi. Komisjon arvas, et võiks algatada arutelu, millises alalises komisjoni üldse riigikogus omavalitsusteema võiks paikneda. Nii et, omapäi, head omavalitsused, omapäi, mis muud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar