Kodu, lapsed ja turvalisus

Hiljuti läbis riigikohtu menetluse üks kurb juhtum, kus seitsmeaastane poiss jäeti üksi koju, poiss ronis aga üle rõdu piirde ja kukkus surnuks. Poisi isa, kes oli poja üksi koju jätnud, mõisteti maakohtu poolt süüdi surma ettevaatamatus põhjustamises tegevusetusega. Ringkonnakohus jättis otsuse jõusse, riigikohus aga mõistis isa õigeks (kohtuasi nr 3-1-1-45-14).

Minu käest küsis ajakirjanik, kas ei peaks seaduses kindlaks määrama vanust, millest alates oleks lubatud last üksi jätta ja kas ikka lapsevanemad on pädevad otsustama, kas võiks lapse üksi jätta või mitte. Kirjutasin ajakirjanikule sellise vastuse:

...

Sellised juhtumid on äärmiselt kurvad ja kahetsusväärsed. Samas aga küsimusele, kui vanalt võiks lapsi üksi jätta, ei ole ühest vastust. Ma ei arva ka, et üksi jätmise lubatavuse vanusepiiri saaks seadusega kindlaks määrata. See sõltub ikkagi väga palju konkreetsest kodust, konkreetsest lapsest, lapse iseloomust,  tervisest, tema varasemast kogemusest ja käitumisest. Küsimus tekib ka üksi jätmise mõistest – kui pikaks ajaks ja kui kaugele eemaldudes saab lugeda lapse üksi jäetuks?  Nii mõnigi õnnetus juhtub, kui lapsevanem viibib lapse vahetus läheduses, või on eemaldunud väga lähedale ja lühikeseks ajaks. Tihtilugu tunnevad vanemad oma teismelise lapse pärast oluliselt suuremat hirmu, kui väikelapse pärast ja sedagi põhjusega. Ma ei kujutaks ka ette, et me moodustaksime mingid ekspertide grupid, mis siis hakkaksid perioodiliselt kõiki meie lapsi hindama, ja väljastama lapsevanemale n.ö üksijätmise lubasid…

Kahjuks kodudes ikkagi juhtub lastega õnnetusi ja juhtub ka väga traagilisi õnnetusi.  Lapsevanem vastutab lapse elu ja tervise eest. Iga lapsevanem peab hindama kodus valitsevaid ohtusid ja vähendama õnnetuse toimumise võimalusi. Kõrgus, kuumus ja tuli, kemikaalid, elekter, ravimid, relvad, veekogud, suured liikuvad masinad, teravad esemed – potentsiaalseid ohu allikaid on mitmeid ja õnnetuse võimalus peab olema arvesse võetud.  Juhul, kui olukord ja laps kokku panduna annab erilise aluse kahtlustada õnnetust, siis on vajalik ka tavalisest tugevamate meetmete rakendamine, lõpuks kuni selleni, et tulebki aed ümber ehitada, tulebki kruvidega kinni keerata või tulebki pidevalt juures olla.

Iga normaalne lapsevanem soovib oma lapsele ainult parimat.  Iga perekonna liige saab kaasa aidata õnnetuste vähendamisele. Ka riik, kohalik omavalitsus ja ühiskondlikud organisatsioonid saavad kaasa aidata õnnetusjuhtumite vähendamisele. Projektipõhised teavituskampaaniad ja programmid on igati asjakohased. Samas – nii nagu paljude asjadega, nii ka siinkohal on pidev rahastamine ja korraldamine parem lahend, kui projektipõhine.  Igakülgne ja vahetu nõustamine, lapsevanemate ja teiste perekonna liikmete teadlikkuse tõstmine, tähelepanu juhtimine võimalikele ohtudele – see on vajalik töö, mida tuleb pidevalt teha. Ei piisa ka vaid infomaterjalide jagamisest – vahetu nõustamine on alati tõhusam.

Vahetut nõustamist saavad pakkuda nii kohalike omavaltsuste sotsiaaltöötajad ja lastekaitsespetsialistid, meditsiinitöötajad, koolid ja lasteaiad, politsei ja päästeteenistus, aga ka vastavad mittetulundusühingud.  Kui maakonnad, vallad ja ametkonnad korraldavad oma ohutuspäevi ja avalikke üritusi, siis tulekustuti kasutamist ja liiklusohutust õpetatakse usinasti,  koduse ohutuse propageerimise ja nõustamise telki  pole ma küll kohanud. Loodan väga, et inimesed saavad rohkem teadma kodustest ohtudest ja õnnetuste hulk väheneb. Loodan, et traagilised õnnetused jäävad olemata. Selle eesmärgi suunas liikumisel on meist igal ühel oma roll täita, nii omas kodus, kui oma ametikohal.

….

Praegu on just käimas avalduste esitamine siseturvalisusega tegelevate organisatsioonide tegevustoetuse taotlemiseks. Huvitav, kas mõne organisatsiooni eesmärkide hulgas on ka koduse keskkonna turvalisuse tõstmine? Hea oleks, kui oleks.