SDE mõtted kohalikust omavalitsusest

Panen siia vastused Lääne Elu küsimustele, mille ajakirjanik mulle esitas. Kuna lehte sai sellest jutust päris vähe, siis panen kõik vastused blogisse üles.


Programmis on kirjas, et soovite tuua kohalikud omavalitsused madalseisust välja. Mis madalseisus nad praegu on? Kuidas nad välja plaanite tuua?

NS: Kohalike omavalitsuste madalseisuks saab nimetada olukorda, kus omavalitsustele laekuvad tulud ei vasta neile pandud kohustustele. Paraku on see olukord viimase kümne aasta jooksul aina süvenenud. Omavalitsuste ülesanded peavad olema omavalitsusele sobilikud ning reaalselt ka täidetavad, vastasel juhul me saame silmakirjaliku süsteemi, kus ülesanne oleks nagu antud, aga tegelikult seda ei täideta. Selle olukorra lõpetamiseks on vaja teha kolme asja – kõigepealt otsustada, millised ülesandeid saaks ja peaks lahendama üheskoos maakonna tasandil, teiseks tuleb suurendada omavalitsuste osa avaliku sektori rahakotis ja kolmandaks tuleb maakonna tasandile tekitada tugev omavalitsuslik haldusorgan. Need kolm sammu oleks vajalikud praeguse olukorra muutmiseks. 

Milline on omavalitsuste uus rahastamismudel, mida programmis mainite?

NS: Uus rahastamismudel arvestab omavalitsuste suurust ja ülesandeid. On selge see, et väikses omavalitsuses ei ole mõistlik kõiki neid asju teha, mida suures omavalitsuses tehakse. Kui suur omavalitsus peaks suutma endale ehitusinspektori palgata, või siis lastekaitsetöötaja, siis väikeses omavalitsuses ehitatakse võib olla paar maja aastas ja lapsi on ka vaid mõnikümmend. Samas on selge, et ka väike omavalitsus peab ju saama ka ehitusinspektori teenust, lastekaitsetöötajat võib ka vahel vaja minna, aga neid töid tuleks siis teha üheskoos, mitte ükshaaval. Järelikult peab olema ka rahaline kate üheskoos tehtud töödele ja see rahaline kate tuleb suunata otse koostöökohta – näiteks omavalitsusliitu. Uus rahastamismudel peakski võimaldama vallale või linnale raha nende tööde jaoks, mis on seal ka tegelikult tehtavad ning need asjad, mida on mõistlik teha üheskoos maakonna tasandil, tuleb ka rahastada koostööorganisatsiooni kaudu.

Kuidas mõista lauset, et suurendate kohalike maksude osakaalu omavalitsuse tulubaasis? Kas see tähendab, et käiste omavalitusel tekitada kohalikke makse juurde või midagi muud?

NS: Kindlasti ei käsi omavalitsustele keegi midagi. Samas on aga kohalike maksude kehtestamine üks omavalitsuste õiguseid. Praegu moodustavad kohalikud maksud vaevalt protsendi omavalitsuste tulubaasist. See osakaal peab suurenema. Kuivõrd erinevate maksude hulga suurendamine ei tundu mõistlik, siis peaks kaaluma teatud kindlate riiklike maksude otsustamise toomist kohaliku omavalitsuse tasemele. Näiteks võiks sarnaselt maamaksule ka üksikisiku tulumaksu määr olla ettenähtud vahemiku raames omavalitsuse poolt määratav. Ka võimalik ettevõtte tulumaks võiks olla kohaliku maksu iseloomuga.

Kuidas mõista seda, et annate osa omavalitsuse tuludest otsustamiseks elanikele? Kuidas see protsess välja näeb?

NS: Selline praktika on juba mitmetes omavalitsustes olemas – Kuressaares ja Tartus näiteks. Selle kohaselt eraldab omavalitsust teatud summa eelarvest, mis kasutatakse täpselt nii, nagu rahvas arvab, mitte volikogu otsuse kohaselt. Rahva arvamuse välja selgitamiseks tehakse eelarve koostamise käigus küsitlus ja enam toetust saanud idee kuulub rahastamisele.

Samuti on programmis kirjas, et toetate omavalitsuste liitumist. Millega?

NS:Omavalitsuste liitumist toetame kõigepealt kahel viisil – pakume liitumistoetust rahalises mõttes ja pakume ka juriidilist abi. Mõlemad meetmed eksisteerivad ka praegu. Liitumispreemia võiks lihtsalt olla suurem – suurem preemia motiveeriks ka rohkem liitumisele mõtlema. Kasutamata on aga võimalused liitunud omavalitsuste muul viisil toetamiseks. Euroopa Liidu fondide ja muude investeeringutoetuste puhul lisapunktide andmine võiks olla laiemalt levinud komme. Igal juhul tuleb tagada puhverperiood, kus omavalitsuse liitmise järgselt riigipoolsed finantseeringud valda ei vähene, vastasel juhul kaotab liitumine omavalitsuse jaoks mõtte. Igasse maakonda võiks jääda kindel hulk  tugevamaid omavalitsusi – sõltudes siis maakonna suurusest. Samas jällegi, kui kohalik kogukond ikka kuidagi liituda ei taha, siis mis seal ikka. Ainult nad peavad siis teadma, et väikesel omavalitsusel on vähem ka ülesandeid, sellega ka vähem raha ja vähem võimalust oma kanti aidata. 

Plaanite taastada ka maakondliku omavalitsuse. Mida see endast kujutab?

NS: Maakondlik omavalitsus kujutab endast tugevat maakondliku koostöö – ja otsustusorganit. Praegused omavalitsusliidud on ju tegelikult mittetulundusühingud, mille ukse võib üks omavalitsus alati selja taga kinni lüüa, või siis mille rahastamise katki jätta. Maakondlik omavalitsus võiks välja kujuneda omavalitsusliidu tugevdamise teel. Tugevasse omavalitsusliitu võiks üle tuua ka need maavalitsuse tööd, mis juba oma iseloomult on mitte riiklikud vaid omavalitsuslikud – kasvõi kultuuritöö, noorsootöö, sporditöö, hariduskoostöö, aga ka planeerimine. Maavalitsusse jääksid siis maha otseselt riigi ülesanded nagu näiteks riigi esindamine kohtus, maatoimingud, riigi omandiõiguse teostamine, järelevalve, rahvastikutoimingud, riigiasutuste koostöö koordineerimine jms. Lõpuks võiks ka maavanem üle kolida omavalitsusliitu ja praegusest maavalitsusest jääks järele maasekretäri büroo, mis täidab riigi ülesandeid kohapeal ja koordineerib kohalike riigiasutuste koostööd.

Tihti on sotsidele ette heidetud, et maakondliku omavalitsuse loomine on riigile kuidagi kallim, kui praegune süsteem. See ei ole tõsi. Maakondliku omavalitsuse tulud kujuneksidki kolmest suunast – teatud rahad alt üles ehk siis valdadelt ( nagu ka praegu raha koondatakse), teatud tööd ( koos raha ja inimestega) tuleksid maavalitsuselt ja teatud+ tööd ja rahad otse riigilt ülevalt alla ( näiteks ettevõtluse arendamiseks eraldatavad vahendid jms). Maakondlik omavalitsus võimaldaks teha maakonnas kindlaid otsuseid. Praegu on nii, et omavalitsusliidule pole õiguseid antud ja maavanemalt on need paraku suures osas ära võetud. Kokkulepped, paraku aga kipuvad kas kaduma või siis ajas muutuma. Maakondlikku koostööd ei saa üles ehitada pelgalt hea tahte avaldustele.   

Ütlete ka, et omavalitsuse ülesanded sõltuvad tema suurusest. Mida väiksesse omavalitsusse ei planeerita? Kui on üksteise ligi palju väikseid omavalitsusi, siis kas neil jäävad väikestele omavalitsustele üle jõu käivad teenused saamata?

NS: Seda olen kirjeldanud üleval, rahastamismudel küsimusele vastates. Väiksesse omavalitsusse ei planeerita neid ülesandeid, mis on küll praegu omavalitsusele kohustuslikud, aga mida ei ole mõistlik igas väiksemas omavalitsuses üksi teha, näiteks jäätmekäitlus, ühistranspordi korraldus, keskkonnakaitse, ehitusjärelvalve, arhitekt, lastekaitse, puuetega inimeste hoolekanne jms. Teenused ei tohi jääda osutamata. Teenused tuleb korraldada üheskoos, maakondliku koostööorganisatsiooni kaudu või siis omavalitsuse omavaheliste lepingute alusel. Ükski teenus ei tohi osutamata jääda, selles on ka üks suur ümberkorralduste eesmärk. Omavalitsused võivad ju jääda väikeseks, kuid väiksema omavalitsuse elanikel on täpselt samasugused põhiõigused ja ootused, kui suurema omavalitsuse elanikel. Siin tekibki valdade koostööle kohustuslik iseloom.

Maavalitsustest plaanite kujundada kohalikud riigi teeninduskeskused. Mida see endast kujutab?

NS: See tähendab, et mõte kohalike riigiasutuste koondamisest ühte teenuskeskusesse ( ehk siis ka Läänemaal tuntud „riigi maja idee“) ei ole kuskile kadunud vaid areneb ja süveneb. Need riigi asutused, millel ei ole vaja oma suuremat keskust (nagu näiteks päästekeskus on) vaid kus kohtadel ongi vaid büroo, saab koondada ühele pinnale ja pakkuda sellega inimestele paremat teenindust ühest punktist ja samas hoida riigile raha kokku. Selliste teenuskeskuste töö korraldamine peaks olema maavalitsuse ülesanne. 

Milline osa regionaalpoliitikast on teile kõige olulisem?

NS:Minu jaoks on kõige olulisem see osa, mida te oma küsimustes ei küsinud. Kohahaldus – riiklik ja omavalitsuslik, on ju vaid väike osa regionaalpoliitikast ja inimese seisukohast üldse mitte kõige olulisem. Kõige olulisem on tagada töökohtade ühtlane paiknemine riigis, oluliste teenuste (haridus, arstiabi jms) ühtlane paiknemine riigis ja transpordivõrgustik mis võimaldaks vabalt liikuda. Töökohad, teenused ja transport – need on regionaalpoliitika võtmeküsimused. Ehk siis – regionaalpoliitika kõige olulisemad probleemid ei ole mitte regionaalministri ( nüüd siis siseministri) töölaual vaid hoopis majandusministri, haridusministri ja sotsiaalministri töölaual.