Minu käest on küsitud, et mis on osavalla mõte? Sellist küsimust esitavad eelkõige inimesed, kes elavad Risti-Palivere-Taebla-Oru piirkonnas , ehk siis nii-öelda „vanas Lääne-Nigula vallas“. Need kes elavad praegu osavallas, sellist küsimust ei esita. Eks omal ajal on ju räägitud palju valdade liitumise vajalikkusest. Ja pärast valdade liitumist ongi tegelikult läinud asjad paremaks. Sotsiaaltöö ühine korraldamine, hariduse tugikeskus, lastekaitse, rahastuse taotlemine fondidest – neid valdkondi on mitmeid, mida saab positiivseks näiteks tuua. Asulate keskused on ilusamaks saanud, palju teid on saanud mustkatte alla. Koolid, lasteaiad, sadamad…investeeringuid on tehtud igasse piirkonda ja tehakse veel. Kui nüüd aga on kerkinud üles mõte osavaldade loomisest ka nn „endise Lääne-Nigula“ territooriumil, siis küsitakse, et miks?
Olen siis toonud võrdluse, et osavald, see on nagu perearstipunkt.
Eks on ju perearst see, kes tegeleb ennetustööga, lahendab esimesed probleemid,
hoiab kohalike tervisel silma peal, teeb esimesed analüüsid, määrab ja
korraldab lihtsama ravi ja vajadusel suunab eriarsti juurde. Nii ka osavald
tegeleb kohalike asjadega kohapeal. Korraldab kohalike asutuste
majandustegevust, haljastust ja heakorda, kalmistuid ja teede hooldust, toetab
kohalikku seltsielu ja palju muud. Osavald teostab piirkonnas väiksemad hanked
ja tööde tellimised, on esimeseks kontaktpunktiks inimeste ja valla vahel.
Osavallavanem on vastutajaks ja järelevaatajaks osavallas
toimuvate tööde puhul. Vajadusel, kui omal jõud üle ei käi, siis suunab küsimuse
keskkontorisse, erialaspetside kätte.
Osavallavanem on vallavalitsuse liige – nii on ka vallavalitsuses piirkond esindatud inimesega, kes on palgaline
ja asjadega igapäevaselt tegeleb. Kohalikuks elukorralduseks vajalikud kulud on
osavalla eelarves. Osavallavanem selgitab ja kaitseb oma piirkonna vajadusi
vallaeelarve koostamise juures.
Praegu on meil vallas kaks süsteemi – osavaldadega ja ilma
osavaldadeta. Nelja aastaga on selgeks saanud, et osavaldadega süsteem on
parem. Osavallaga piirkonnas on kohalikud tegemised kiiremini ja paremini
korraldatud. Valla keskasutuses ongi nii-öelda „eriarstid“, ehk valdkonna
spetsialistid. Inimesele, kes parasjagu tegeleb hankega, mille maht on sadu
tuhandeid eurosid, ei tohiks panna kohustust samal ajal tegeleda kohalikule
kalmistule liiva tellimisega või lasteaias või koolis pisiremondi
korraldamisega. Vanas Lääne-Nigulas paraku see praegu just nii käib.
Taeblas, Orul, Paliveres ja Ristil ei ole kohalikku
palgalist asjaajajat. Suured üle-valla asjad ja kohalikud väiksemad asjad on
kogunenud ühte kohta – keskkontori spetsialistide lauale. See oli siis veel
võimalik, kui peale esimest liitumist neli piirkonda ühes vallas tegutsesid.
Nüüd, kus vallas kaheksa piirkonda koos on, see enam ei tööta. Meil on vald
Nõvalt Kasarini. Siin peab olema esmane
kohalikul tasemel asjaajamine.
Ka kohaliku initsiatiivi toetamine on oluline ülesanne osavallale. Igaüks, kes kohaliku elu arendamises kaasa on löönud, teab, et töö peab olema järjepidev. Ühes külas või ühe seltsi töö korraldamine on üks asi. Kui aga tegemist on suurema piirkonnaga, kus külasid mitmeid, kus kohalikus keskuses valla asutused ja hooned paiknevad, seal ei ole asi nii lihtne. Seal ei ole nii, et teeme ühe asja ära ja siis ongi hästi. Vajalikke projekte ja algatusi on kümneid ja nende elluviimine võtab aastaid. See töö ei lõppe kunagi. Samas ei ole kasu heade ideede nimekirjast, kui nende elluviimine ehku peale jääb. Osavald aitab ja toetab mittetulundusühinguid ja seltse, on kohaliku arendustöö koordinaator ja jõudumööda ka eestvedaja.
Meil on praegu valida kahe suuna vahel – kas osavaldadega
või siis ilma osavaldadeta töökorraldus. Ühtedel nii ja teistel naa – selline
olukord ei saa edasi kesta. Praegu on osavallad ennast tõestanud. Nii ei ole ka
imestada, et need piirkonnad, kus osavaldu pole, sama taotlevad. Peame vaid
hoolikalt vaatama, et uute osavaldade loomisel ja mehitamisel ka majanduslikult
mõistlik mõtlemine säilib. Eesmärgiks ei ole ju valla eelarvet osavaldade
juurde tegemise peale ära kulutada. Me peame säilitama ka investeerimisvõimet
ja võimet palgata keskkontorisse häid spetsialiste. Ümbervaatamist ja
täpsustamist vajab kogu valla meeskond – inimeste arv, ülesanded, koormused ja
palgad.
Lääne-Nigula vald koosneb kaheksast piirkonnast. Igaüks
nendest peab olema hästi hoitud. Piirkonnad peavad olema võrdselt või vähemalt
sarnaselt koheldud. Sellisena ei ole osavaldade tekkimine „vanas Lääne-Nigulas“
mitte tagasiminek, vaid töökorralduse paremaks muutmine. See on edasiminek, see
on õppimine iseenda kogemusest. Neli aastat on näidanud osavaldadega süsteemi
eeliseid. Just sellest lähtus Oru
piirkond oma taotluse esitamisel. Sellest lähtus ka Lääne-Nigula vallavolikogu,
kui osavaldadele rohelise tule andis. Kui siis kaks piirkonda otsustaksid
näiteks kahe peale ühise osavalla moodustada, siis on see kohaliku kokkuleppe
küsimus. Kui keegi arvab ikka, et „miks küll“, siis – küsige endalt – kas
perearstikeskuse ära kadumine või tekkimine piirkonnas mõjutaks teie elu-olu? Meditsiinisüsteemi
muuta on kohalikel inimestel päris keeruline. Oma valda saame ikka paremaks
teha.
