Rahvaliidust ja maaelust

Tõenäoliselt ei ole Eestis praegu midagi, mis vajaks rohkem toetamist, kui maaelu ja regionaalpoliitika. Päris kahju oleks, kui see missioon vajuks poliitiliste kemplemiste varju. Igal juhul austan nende rahvaliitlaste otsust, kes iseseisvalt jätkata otsustasid. Annaks vaid jumal neile jõudu tegutseda oma idee, oma missiooni nimel. Ja see tegutsemine saab olla ainult poliitiline tegutsemine - parteitöö selle sõna kõige sügavamas mõttes. Kui keegi parteitööd teha ei taha, siis ei saa ka partei olla. Sedasama rääkisin headele Läänemaa rahvaliitlastele, kui käisin neid maakonna üldkogul tervitamas.

Selleks, et tegutseda parteina peab olema

1. Kandev idee, rahvast ühendav ja liitev missioon... müüt. Näiteks müüt ruttu rikkaks saamisest, müüt õiglasest ühiskonnast, müüt maameeste võimust, müüt eestlastest eestlaste maal vms.
2. Ideoloogid, ehk inimesed, kes selle müüdi sõnastavad kõigile arusaadavasse keelde ja lausetesse, kes hoiavad üleval partei mõtet ja südametunnistust.
3. Tipp-poliitikud ehk inimesed, kelle järgi massid saavad joonduda, inimesed, kes ideoloogide poolt kantud sõnumi inimesti viivad ja samas valdavad kompromisside valusat kunsti, kes kannatavad välja avaliku tähelepanu ja avaliku häbistamise oponentide poolt...
4. Usinad parteitöötajad, ehk inimesed, kes oma igapäevase usina tööga tagavad partei kui organisatsiooni püsimise ja arenemise, tehes seda suures osas vabatahtlikult, oma raha eest.
5. Aktiivsed toetajad - ehk inimesed, kes kogunevad kohalikele ja riiklikele kongressidele, mõnikord löövad ka kaasa kohalikes tegemistes.
6. Hääletajad - ehk inimesed, kes toetavad just selle partei müüti/missiooni ja usuvad, et just need poliitikud ja just see partei seda missiooni suudavad kanda ja annavad oma hääle nende poolt.

Kui kõik need punktid on täidetud, siis saab partei olla partei. Vastasel juhul saab ta olla näiteks - rahvaliikumine. Mõni rahvaliikumine saab parteiks, mõni muutub jälle parteist rahvaliikumiseks. Reaalselt suudab Eesti elu aga muuta see hulk inimesi, kes on esindatud riigikogus. Paljusid loetletud punkte on oma missiooni, oma kandva idee püsimise nimel võimalik kanda ka üheskoos - kasvõi selleks et piisavalt suurt hulk vastava suuna toetajaid oleks parlamendis esindatud. Üheskoos on tihti kergem olla päriselt partei ja lüüa kaasa aktiivses poliitikas. Piinlik ka, kui kõik on idee poolt, koosolekule ka tullakse ja häälekalt sõna võetakse, aga asi sellega piirdub. Kui päriselt parteitööd keegi teha ei taha, kui tipp-poliitikud ei ole enam usutavad...siis võib idee hääbuda või saada hoopis aferistide hüppelauaks. See oleks aga halb. Eriti Rahvaliidu puhul. Iga jõud, mis suudab päriselt, mitte sõnades ja mitte silmakirjaks kaitsa Eesti maaelu, on kuldaväärt. Peaasi et lohehaigus (J.R.Tolkien) kallale ei tuleks ...

Läänemaa arengutest ja raudteest

Täna toimus linnavalitsuses Rivo Noorkõivu ettekanne Eesti inimarengu aruande teemal, Läänemaa lähtekohast. Kõigepealt tänu linnavalitsusele, et ta sellise vajaliku ürituse korraldas. Teiseks tänu ettekandjale hea ja sisuka ettekande eest. Üldiselt statistilistelt näitajatelt näis Läänemaa olema kena keskmine võrreldes teiste maakondadega. Noorkõiv soovitas meil tegeleda transpordiühenduste arendamisega, oma kohalike pädevuse arendamisega ja pühenduda koostööle, mitte konkurentsile maakonnas sees. Samuti rõhutas Noorkõiv, et ettevõetavad asjad peavad omama olulisust ja mastaapi vähemalt regioonis, või siis veel parem, kui riigis, et vajalikku kaalu omada. Ürituse lõpus oli aga oli üks hetk, mis mis sunnib heale strateegile vastu vaidlema. Noorkõiv rõhutas, et oluline on hea ühendus Tallinnaga. See nagu rõõmustas - on ju selline eesmärk ka meie arengustrateegias kirjas. Kui linnapea aga küsis, et kas ettekandja peab mõistlikuks raudtee taastamise ideed ja sellega kaasnevat dotatsiooni, siis vastuseks kõlas, et ei, pigem arendage neljarealist maanteed, kiirteed. Seda sellepärast, et vaadates riigi tasemelt ei ole mõistlik arendada Haapsalu raudtee suunda, sest Valga, Pärnu jne teised transiitsuunad on olulisemad. Et juhul, kui Haapsalusse raudtee võiks tulla, siis ainult nn poliitilise raha toel, sest siin ei ole midagi ega kedagi vedada.

Tuletaksin kõigepealt Rivole meelde, et absoluutselt kõik raha on poliitiline raha. Kas siis tegu on regionaalpoliitikaga, transpordipoliitikaga või põllumajanduspoliitikaga. Igasugune reisijate vedu Eesti raudteedel toimub täna dotatsiooni toel. Kas lähtudes puhtalt otstarbekusest ja transiidi prioriteetsusest peaks siis ka Viljandi raudtee üles võtma? Või siis vähemalt ümber suunama need 240 milj krooni mis riigieelarves praegu raudteel reisijateveo dotatsiooniks kulutatakse - seda nii Edelaraudteele kui Elektriraudteele? Sama mõttekäiku võiks edukalt laiendada põlluamajanduspoliitikale või regionaalpoliitikale laiemalt. Kuivõrd need üldse otstarbekusest lähtuvad? Ega siseturu kaitsegi globaalsest seisukohast ratsionaalne ei ole. Euroopa Liit kulutab 30% oma eelarvest põllumajanduse toetamiseks - miks küll? Mina leian, et nii rööbasteede areng, kui regionaalne areng mõlemad on vajalikud, kooskõlas Euroopa Liidu poliitikatega ja et Läänemaal on täpselt samasugune õigus nendest poliitikatest osa saada, kui kõigil teistel piirkondadel.

Kui nüüd rääkida kiirest ja kvaliteetsest ühendusest, siis ma ei saa küll aru, kuidas neli sõidurida meid aidata võiks? Igaüks, kes igapäevaselt Tallinna vahet sõidab, teab täpselt, kui palju aega kulub maanteel ja kuipalju linnas liigeldes. Kokku kolm tundi päevas, sellest pea-aegu pool linnaliikluses. Peale selle ei ole tegemist mingi kvaliteetajaga. Halva nähtavuse ja viletsa ilma korral (9 kuud aastas) on tegemist üpriski närvesööva tegevusega. Neljarealine maantee ei tõstaks meie kvaliteeti kuigivõrd. Raudtee puhul aga võiksin ma sõiduaja veeta turvaliselt, töötades arvutiga või - lugedes kasvõi raamatut. Sisuliselt oleks vahekaugus null- sest saaksin seda aega kasutada enda huvides. Nii et soovitus arendada raudtee asemel sõiduteed - ei ole minu arust kõige parem soovitus. Sõidutee igatahes, kuid, kui me tahame tõesti oma inimeste elukvaliteeti tõsta, siis selle tagab siiski valikuvõimalus kahe transpordiliigi vahel. Kokkuvõtteks - tõsi ta on - arusaam regionaalpoliitikast on inimestel väga erinev.

Läänlaste päev Tartus

See üritus on nüüd läbi saanud. Postimehe vaheleht on veel vaja ilmutada, ja siis tagasiside... Tartust on muljeid igasuguseid. Kõige rohkem mind rõõmustas ja hämmastas meie programmi ja ekspositsiooni kvaliteet. See kõik, mida lava peal ja ees tehti, oli suurepärane. Lsee kõik, mida nende meie purjede all pakuti.. see oli suurepärane. Lotman rääkimas loodusest... ja Nelli Paju näidisturniir ja noortebändid ja ... mida iganes veel. Tiba kahju on , et pealava asetus jättis selle kõik kitsale alale... kuid kvaliteet oli viimase peal. Kõik see kokku... purjed ja purjekad, kõik vallad ja tegijad koos.. see oli tegelikult võimas. Teise külje pealt - tegemist oli muu hulgas tõesti koolitusprojektiga. Kui võtta kokku kõik need päevad, mil igas vallas eelnevalt tegeleti oma müügiargumentide väljatöötamisega, kohalike toodete väljamõtlemisega, loodud müügi - ja infomaterjalid, Puhkaeestis lehekülje tuntav parendamine, osalejate kogemused mis kohalepealt saadi, info Tartu Postimehes jne jne. See raha, mis sellele akstioonile kulus oli tõesti hästi kasutatud. Miks ma seda julgen väita? Sest et Läänemaa kodanikeühendused on hästi aktiivsed. Neid on palju, hästi palju taotletakse mitmesuguste projektide jaoks raha Euroopast, üheskoos viiakse palju üritusi ellu. See kõik on tore. Meil aga on üks suur ülesanne - muuta meie kohalike kogukondade aktiivsus majanduslikuks eduks ja jätkusuutlikkuseks. Kodanikuaktiivsusest, sotsiaalsest turvalisusest peab saama majanduslik turvalisus. Sest kui me seda teha ei suuda, siis on see kõik tõesti "tühi töö ja vaimu närimine" nagu kirjasõna ütleb. Ilma sissetulekuteta, või ilma valikuvõimaluseta selle hankimisel kolivad inimesed minema. Ja siis ei ole enam ka kodanikuaktiivsust. Läänemaa Päev Tartus teeniski seda eesmärki ja eesmärk sai täidetud. Lõpuüritusel küsisin, kas jätkame? Kas kahe aasta pärast Ida-Virumaal? Mulle tundus, et vastus oli jah. Täpselt saame teada tagasiside lehtedest.

Tuuleparkidest ja muudest soovimatutest rajatistest

Viimasel ajal on palju juttu olnud Vormsi tuulepargist ja sellest, kas ja kuidas saavad kohalikud ise selliste suurte investeeringute saatust otsustada. Ma tuletaksin meelde hiljutist Loode-Eesti prügila teemat. Keila lähedale otsiti kohta prügila joaks. Leiti ka. Kõik eeltöö tehti ära. Aga prügila ehitamiseks ei läinud, kuna kohalikud olid vastu. Kogukond võitis. Tõsi küll - terve Lääne-Eesti kaotas - peame nüüd oma prügi vedama Jõelähtmele või Paikusele. Juhul, kui oleks saanud olema ka Loode-Eesti prügila, oleks meie prügivedu tükk-maad soodsam. Oluline on teada aga, et ehitusega seotud otsused Eesti riigis on kõik kohaliku omavalitsuse otsused. Üldplaneering on kohaliku volikogu otsus, detailplaneeringu kohustuse määramine, detailplaneeringu algatamine ja kinnitamine on kohaliku omavalitsuse otsus, projekteerimistingimuste kehtestamine on kohaliku volikogu otsus, ehitusloa väljastamine on kohaliku volikogu otsus. Teine küsimus on see, et juhul, kui keegi taotleb ehitusluba või detailplaneeringu algatamist, siis millisel alusel on KOVil õigus keelduda. Ikka päris nii ka ei saa, et - ei meeldi ja ei tee. Siin tulevadki kõigepealt mängu planeeringud - eelkõige üldplaneering. Teiseks - detailplaneerimise juures on oluline avalikustamine, vastuväidete fikseerimine ja lahendamine. Juhul, kui volikogu kehtestab planeeringu ilma arvestamata kohalikke arvamusi, siis on kõige kindlam tee vaidlustamine kohtus. Teadliku kogukonnaga kohut käia aga ei taha ükski arendaja. Kolmandaks peab kohalik omavalitsus ennast ise ka varustama faktidega ja konkreetsete argumentidega, kui tahab planeeringu või ehitusloa taotlust tagasi lükata. Vastuolu kehtiva üldplaneeringuga on kindlasti argument, samuti aga kõik muud tehnilised ja näiteks tervise või looduse kaitsest tulenevad asjaolud, mis pelgalt emotsionaalsed ei ole.

Arvan, et tuule-energeetika arendamine on kindlasti võimalik ja vajalik. Isiklikult eelistaksin taastuvenergeetika valdkonnast küll bioenergeetikat (Lihula hea eeskuju) - hoiaks põllud puhtad, maastikud nauditavad ja pakuks tõesti tööd kohalikele maaharijatele. Samas - tuule kasutamine seal kus teda on, ei ole äsja välja mõeldud. Peame vaid hea seisma selle eest, et külad tühjaks ei koliks, kui tuuleveskid taevani kerkivad.

LLÜG ja riigikaitse

Eelmisel teisipäeval saime Kullamaal kokku Lihula ja Kullamaa valla juhtidega - arutasime LLÜG loomisega seotud asjaolusid. Muuhulgas tõdesime, et selleks, et saavutada riigigümnaasiumi staatust, ning selleks, et potentsiaalne teeninduspiirkond kataks tervet Eestit, peab koolil olema väga selge, tugev ja omanäoline spetsiliteet riigi haridusmaastikul. Üheks võimaluseks on muidugi loodusharidus, millega Lihula on seni tegelenud...ka majandusvaldkond... . Samas peab see kallak olema riigis niivõrd tugev, et vääriks vastavat riigikooli. Üheks võimaluseks pakkusin välja ka riigikaitseõpetuse. Tegin seda teadmises, et riigikaitse struktuuris on jätkuvalt puudus ohvitseridest ja minule teadolevalt sellise suunaga gümnaasiumi Eestis ei ole. Samas ka rõhutasin, et see võiks olla üks võimalus, et see on vaid mõte, mis põhineb aimdusel, mitte teadmisel. Leppisime kokku, et seda mõtet tuleks kontrollida nii kaitseväe, kui kaitseministeerijumi juhtkonna kaudu. Mulle oli parajaks üllatuseks, kui laupäevane Lääne Elu kirjutas juba kindlas kõneviisis, et Lõuna-Läänemaal hakkavad kadetid ringi jooksma. Tõenäoliselt siis juba jõuti selle mõtte paikapidavust kontrollida.. ja juba kusagil võeti vastu otsus, et nii saabki olema... või lihtsalt kanti idee ja aimdusest kantud mõte välja tegelikkusena. Praegu ma küll kõiki asjaolulisid ei tea, kuid tundub, et riigikaitse kallaku väljahõikamine LLÜGile oli veel pehmeltöeldes varajane. Nii nagu ei ole veel otsustatud LLÜG moodustamist (on alustatud vastava suunalisi arutelusid), nii ei ole veel ka otsustatud LLÜG kallakuid.

Kaitseliidu aastapäeva tähistamine Haapsalus Toomkirikus

Aastapäeva tähistamine läks minu arust korda. Olid lipud ja ...kõned ja...kontsert. Ja pärast selline mõnus poolametlik - mittemaetlik sumin seal linnuse kuningatoas. Mis mind hämmastas oli tegelikult hoopis Sonore esinemine. Nad on ikka täitsa tipptasemel koor. Mind ei hämmastanud mitte see, et Sonore on tipptasemel, vaid see, et nad olid ühe telefonikõne kaugusel... .... tere Kaja! Kas saate laulma tulla? Millal see on...mis stiilis laulud... ma küsin koori käest...jah saame küll...siin on laulude pealkirjad... Üks, õigemini kaks telefonikõnet ja mitukümmend inimest tuleb ja pakub kuulajatele parima kvaliteediga koorimuusikat... Istusin seal kirikus, kuulasin suurepärast harmooniat ja tundsin tänulikkust.. ja isegi pisut kohmetust... Samas - Kaitseliit on ka väärikas organisatsioon... miks siis mitte... Väärikas organisatsioon, mida austas oma kontserdiga väärikas koor. Igatahes suured tänud Kajale ja Sonorele.

Panen siia alla oma kõne. Ehk on kellelegi huvitav lugeda.

Lugupeetud kaitseliitlased, külalised.

Täna, tähistades Kaitseliidu loomise 91 aastapäeva ja Lääne Maleva loomise 92st aastapäeva, peaksime eriti hoolikalt mõtlema Kaitseliidu, kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni olemuse ja rolli peale Eesti riigis.

Eestis on praegu ligi 29,5 tuhat suunatud mittetulundusühingut ja sihtasutust, lisaks veel seltsingud, mille arv ei ole täpselt teada, kuid hinnangulisena on ligi 500. Nii et kokku umbes 30 000 kodanikeühiskonna ilmingut Eesti riigis. Tundub, et Eesti riigi kodanikkond on eriti aktiivne, meie kogukonnad eriti sidusad ja meie ühiskond läbi vabatahtliku organiseerumise eriti turvaline. Sellegipoolest tekib küsimus, et kuidas nii sidusas ja aktiivses ühiskonnas saab tekkida kihistumine, kuidas saab tekkida esimese ja teise Eesti mõiste? Kuidas on võimalik, et töötute hulk on ületanud 100 tuhande piiri, kuid televiisorist näeme ööklubides prassivaid noori, kes kinnitavad, et pole veel MASU näinud? Sellest, et MASU pole olemas ja töötuks jäänud inimeste õnnetuses on nemad ise süüdi – selliseid avaldusi oleme kuulnud palju ja nendest ei saa ühiskonna sidusust küll välja lugeda. Küsimuseks kerkib ka meie kodanikeühenduste roll majanduskeskkonna tagasilöökide mõju pehmendamisel. Kas meie arvukad ja üliarvukad rohujuuretasandi koostöövormid pakuvad oma liikmetele reaalset sotsiaalset ja majanduslikku turvalisust?


Kaitseliit kuulub rohkearvulisemate kodanikualgatusel tuginevate organisatsioonide hulka. Kaitseliit ei saa küll ennast võrrelda Eesti Kooride Ühinguga, kus on üle 100 000 aktiivse liikme, või Korteriühistute Liiduga, kuid sellegipoolest, ligi 20 000 liiget koos eriorganisatsioonidega on aukartust äratav number. Meid – kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, kodutütreid ja noorkotkaid on väga palju. See peaks sisendama kaitseliidu või tema eriorganisatsioonide liikmetesse suure annuse enesekindlust ja turvatunnet.

Organisatsioonide eesmärgid ja ressursid on erinevad. Üldiselt on niimoodi, et mida laiemat huvi omab organisatsiooni eesmärk, seda suuremad on organisatsiooni käsutuses olevad ressursid. Kaitseliit koondab inimesi, kes on pühendanud ennast vabatahtlikule kodumaa kaitsele. See missioon on andnud Kaitseliidule, kui organisatsioonile riigis erilise positsiooni. Kaitseliit ei ole lihtsalt mittetulundusühing, vaid omab avalik-õigusliku juriidilise isiku staatust. Kaitseliidul on oma seadus. Kaitseliidule on delegeeritud suur hulk üliolulisi, riigi kaitsevõime loomise ja tõstmisega seotud ülesandeid ning vastavalt eraldatud ka osa maksumaksja rahakotist, ehk riigi eelarvest.

Me võime vaid arutleda selle üle, milline oleks Kaitseliit organisatsioonina siis, kui meie tegevus peaks toetuma vaid liikmemaksudele, vabatahtlikele annetustele, majandustegevusele ja Euroopa Liidu projektidele – nii nagu toimib suurem osa Eesti kolmandast sektorist. Sellisena – rohkearvulisena, seadusega määratletuna, avalik-õiguslikuna, eelarvestatuna, kuid siiski selgelt vabatahtlikkusel püsivana on Kaitseliidu positsioon Eesti kodanikeühiskonna maastikul eriline ja oluline. Seda suurem peaks olema kaitseliidu roll ka ühiskonna liitjana, ühiskonnale ja oma liikmeskonnale turvatunde pakkujana. Ja nüüd võime endalt küsida seda, et kui suure osa meie – kaitseliitlaste tähelepanust hõlmab meie kaasvõitlejate isiklik käekäik – kas MASUga või ilma MASUta. Kui oluline faktor Kaitseliitlasest firmajuhi jaoks on tööle kandideerija kaitseliidu liikmelisus? Mil moel üldse väljendub see sotsiaalne kapital, mida luuakse kõrvuti laskepesasid rajades, miinipildujaõpet läbides või meditsiiniharjutusel osaledes? Kui tugev on Kaitseliit oma liikmete mittesõjaliste harrastuste toetamisel, sotsiaalse ja majandusliku turvatunde tagamisel oma liikmetele? Kui palju suudab Kaitseliit väljuda oma kitsamast – riigikaitsele suunatud raamistikust?

Head kaaslased! Vaadates Kaitseliidu, kui organisatsiooni minevikku ja tulevikku, pidades oluliseks organisatsiooni liikmeskonna säilitamist, suurendamist ja motiveerimist, leian, et meil on palju kasutamata ressurssi. Sellel hetkel, kui värske kaitseliitlane, kes on äsja organisatsiooni liikmeks vastu võetud, ohkab kergendatult ja rõõmsalt, sest teab, et nüüd on ta suure ja tugeva organisatsiooni liige, ja kui tema teenid organisatsiooni huve, siis ei jäta organisatsioon ka teda hätta ning vajadusel tuleb appi nii nõu kui jõuga ka nendes küsimustes mis puudutavad selle värske liikme igapäevast elu ja toimetulekut – vaat sellel hetkel oleme lisanud Kaitseliidu, kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni vundamenti olulise nurgakivi. Jõudu meile kõigile selleks.

Head kaitseliidu ja maleva aastapäeva.