Teise istungjärgu teine nädal

Head sõbrad. Nagu eelmisel nädal algust tegin, nii proovin jätkata huvitavamate teemade käsitlust, mis on eelmisel nädalal käsitluses olnud.

Eelmise nädala esmaspäev.
Nagu ikka algab nädal fraktsioon kogunemisega. Mina rääkisin Jaak Allikuga ja Peeter Kreitzbergiga (SDE liikmed kultuurikomisjonis) kõrghariduse reformist. Sain hommikul kõne healt sõbralt, kes kõrghariduse korraldusega seotud on ja kes väljendas oma muret ülikoolide ja üliõpilaskonna pärast. Selle jutu peale trükkisin välja artikleid, mis sellel teemal kirjutatud, lugesin neid ise ja arutasin koos kolleegidega. Praegu on selge, et kõrghariduse reform sellisel kujul on toores, hea nime all aga tegelikkuses üliõpilast ja ülikooli ahistav ja pidurdav. Ma ei tea küll, miks peaks olema riigile kasulik meie kõrgharidusmaastikku oluliselt ahendada, ülikoolide tegevusvabadust piirata ja kõrghariduse levikut pidurdada. Muidugi on oluline kutsehariduse osakaalu tõstmine, kuid selleks on ka palju tsiviilsemaid vahendeid. Andsin kõne teinud murelikule sõbrale tagasisidet , nädala jooksul veel vahetasime meile ja infot selles osas. Oluline läänlaste jaoks on ka teada, et kõrgharidusreformi rakendumine tema praegusel kujul halvendaks oluliselt Haapsalu kolledži toimimist. Tegelikult võiks Lauri sellel teemal maakonna lehes kirjutada.

Fraktsioonis arutasime veel ka ettepanekuid riigikontrolli järgmise aasta töökavasse. Tegin ettepaneku panna sinna fraktsiooni poolt ettepanek uurida rehabilitatsiooniteenuste vahendite kasutamist. Kolleegid vastasid, et eelmistel aastatel on vastavad riigikontrolli auditid juba tehtud. Ok, kontrollin üle. Frakstion arutas veel riigikogu palgatemaatikat, eelnõusid, järelpärimisi ja palju muud.

Esmaspäeval toimunud riigieelarve kontrollikomisjoni istung oli huvitav. Riigikontroll kandis ette auditi muuseumivarade teemal – ehk siis kuidas hoitakse, kuidas arvestust peetakse jne. Huvitav oli see, et kultuurimini esindajad lasid riigikontrolli hinnangud täiega põhja. Kui riigikontroll ütleb, et teil on vaja üldist kogumispoliitikat – siis vastab kultmin, et ei ole vaja ja ei tee. Kui riigikontroll ütleb, et võiks olla selgemad võimalused museaale kogudest välja arvata, siis kultmin ütleb, et sellega pole vaja tegeleda. Kui riigikontroll ütleb, et muuseumide infosüsteem ei vasta andmekogudele esitatud nõuetele, siis ministeerium ütleb – aga see ei olegi andmekogu, see on lihtsalt elektrooniline kataloog… Päris kentsakas tundus see asi mulle seal – kas riigikontroll tegi oma tööd väga nõrgalt ja tuligi välja mitteasjakohaste ettepanekutega, või siis on kultmin rahvas täielikud teflon-inimesed, kes kehitavad õlgu asjakohase kriitika peale. Miks see teema mind puudutas – sest otsapidi oli tegemist nii Läänemaa muuseumi juhtumiga, kui ka minu poolt pikalt aetud Eesti muuseumides paiknevate kirikuvarade teemaga. Uurin asja edasi.

Veel üks oluline esmaspäevane teema oli väga huvitav – see oli järelpärimistele vastamine sotsiaalministri poolt. Esitasin küsimuse ministrile ja minister ütles, et nad on arutanud haigekassa juhtidega, et need hooldushaiglad, mis on saanud hooldusravi arengukava alusel EL investeeringuid võiksid olla lülitatud haiglatevõrgu arengukavasse, selleks, et nad saaksid ka pikaajalisemad rahastamislepingud. Jutt puudutab väga selgelt meie haiglat (mis on haiglate arengukava haigla) ja samuti puudutab see jutt HNRKd (mis ei ole haiglate arengukava haigla). Väga huvitav.

Teine teema mida sotsiaalminister esmaspäeva ette kandis oli perearstinduse korraldamisest. Ja siin on asi ikka samal maal mis pool aastat tagasi. Härra minister - tsentraliseerimine ei ole lahendus kõikidele probleemidele. Olen sellest ükskord kirjutanud artikli lehte ja tuleb vist veel kirjutada. Palun väga, selgitage mulle keegi, kui Valgamaal on praegu puudu kolm perearsti, siis kuidas aitab asjale kaasa, et selle probleemiga tegeletaks Tallinnast, Tartust või siis teeb seda kohalik terviseameti spetsialist – kas see annaks parema tulemuse, kui maavanema korraldamise puhul? Sisulised puudujäägid on süsteemis – kaugustasu on liiga väike, erinevate vastuvõtukohtade pidamise osa perearsti rahastamises on liiga väike, asendussüsteem on korraldamata jne jne. Aga minister teatab, et võtame teema maavalitsuste käest ära – siis saab korda. Midagi ei saa korda, enne kui asjale sisuliselt lähenema hakatakse. Samuti on minister veendunud, et kõik see, mis puudutab kättesaadavust, ehk küsimust kuidas inimene perearsti juurde pääseb – see on kohaliku omavalitsuse probleem, sest kohalik omavalitsus korraldab omavalitsuse sisest transporti. Kas see ongi nii, et ministeerium soosib suurte perearstikeskuste rajamist ja omavalitsus lahendagu transpordiprobleem? Äkki siis annaks omavalitsustele juurde ressursse ja niipalju juurde, et siis vallad jõuaksid oma inimesi bussidega vedada sinna, kuhu riik kohtadelt põgenenud on … on see siis maakonna või regioonikeskus või suisa Tallinn. Aga ok, aitab esmaspäevast.

Teisipäev.
Istungil läks siis väga kenasti läbi naiste palgalõhe küsimus – eks see sotside teema oli. Muud asjad läksid nagu tavaliselt. Kõige rohkem kahju oli tegelikult keskerakonna eelnõust, millega nad lootsid säilitada Tšernobõli veteranide soodustused. Selle oleks võinud küll olla positiivse lahendusega eelnõu.

Teisipäeval asusin ette valmistama oma küsimust kolmapäevaseks infotunniks seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega – helistasin läbi endisi kolleege – maavanemaid. Tegelesin ka PRIA M3.1 suurprojektide programmi teemaga – helistasin Tartu ülikooli ja Maaülikooli inimestele ja arutasin nendega rahade jagamise põhimõtteid selles meetmes. Leppisin kokku, et järgmise nädala esmaspäeval lähen Tartusse asja üle nõu pidama.

Teisipäeval oli kolleegidega fraktsioonist pikk arupidamine eestkoste ja pärimisõiguse omavahelisest seosest. Proovisime selgust saada, kas pärimisõiguse seadmise seostamine eestkostest põhjendamatu loobumisega on õigustatud, proportsionaalne ja juriidiliselt võimalik. Keerulise küsimusega tegemist, tegeleme edasi.

Teisipäeval võttis riigikogu riigikaitsekomisjon vastu sõjaväearste Ameerikast… rääkisin komisjoni esimehe Raidmaga HNRK praegusest ja potentsiaalsest positsioonist lahinguväljal kannatada saanud sõjameeste ravimise struktuuris.

Kolmapäev.
Hommikul lugesin läbi REH-teenuse rahastamist puudutavad varasemad riigikontrolli auditid. Probleem on selles, et Eesti riik ei ravi piisavalt oma puuetega inimesi, õnnetuses kannatada saanud inimesi. Õigemini ei ravi neid pooltki nii palju kui oleks vaja. Rehabilitatsiooniteenusele eraldatavatest summadest suur osa kulub REH-kavade väljatöötamisele, neid kavasid aga ei viida ellu, sest raha ei ole. Nii see oli juba 2006, kui oli esimene audit, nii see oli 2007, kui tehti järelaudit – ja nii see on ka praegu. SDE ringsõitude raames oleme külastanud nii Kuresaare, kui Haapsalu REH teenuseid pakkuvaid asutusi – Kuressaare lastekodu, meie HNRK-d. Jutt on sama – midagi ei ole muutunud. REH teenus toob puudega või õnnetuses kannatada saanud inimese tagasi või lähemale iseseisvale toimetulemisele. Teenust rahastatakse aga c´a 30 – 40 % ulatuses. Kavatsen selle teemaga tegeleda süvendatult. Teema on oluline kogu Eestile, kuid ka otseselt seotud Haapsalu spetsiifikaga.

Kolmapäevases infotunnis esitasin oma küsimused majandusministrile seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega. Siin allpool siis asja point ehk mõte – mida ma küsisin ja mida minister vastas:
Kirjutasin suvel, et maakondlike bussidotatsioonide summat vähendatakse. Siis selline plaan tõesti oli ja see tegi maavalitsused väga kurvaks. Tänaseks on sellest vähendamistest loobutud ja summa jääb suuremale osale maakondadele samaks, mingite muutuste tulemusena ( mida ma täpselt ei tea) kogusumma peaks vist lausa tõusma 2,5%.
Esimesel pilgul paistab asi kena, kuid... Eelmise kolme - nelja aasta jooksul on korraldatud maakondades hulgaliselt avalikke hankeid, millede käigus sõlmitud lepingud uute vedajatega. Mõningatel juhtudel on läinud hanke tulemused riigi jaoks kallimaks, mõnedel juhtudel oluliselt odavamaks ( nagu Läänemaal näiteks). Igal juhul toimusid hanked ja uute lepingute sõlmimine vedajatega MKM ja maanteeameti hoolika järelevalve all - iga rida hankedokumentatsioonist ja uutest lepingutest oli kooskõlastatud. Uued lepingud näevad ka ette, et juhul, kui muutub tarbijahinnaindeks, kui tõuseb diiselkütte hind või tõusevad bussijuhtide palgad, siis on õigus vedajal saada rohkem raha, kui eelmisel aastal. Praegu on nii, et riik lubab vedude doteerimiseks sama palju raha (või pisut peale), samas - värskelt sõlmitud lepingute alusel peaks mõnedes maakondades (näiteks Pärnus) olema firmadele makstava summa tõus (samade liinikilomeetrite korral) lausa 10 - 12%. Seda asjaolu MKM praegu ignoreerib.
Õigemini - on ka teised lahendused, ehk siis ikkagi tuleb kas:
1. Tõsta piletihinda
2. Vähendada liinikilomeetreid ehk siis kärpida maakondlikke bussiliine.
Minister väidab, et ongi hulgaliselt vähetasuvaid liine, et liinivõrgud on korrastamata. Samas näiteks Saaremaal, Läänemaal, Pärnumaal on oluliselt liine kohendatud, viimastel aastatel kilomeetrite arvu vähendatud, võrke ümber kujundatud. Usun, et ka teises maakondades sama tööd tehtud. Tulemus - ees on ootamas hinnatõus, või kohalike bussiliinide kärpimine. Samuti väidab minister, et maavalitsused on viletsaid lepinguid sõlminud. Siiski oli tema oma meeskond ninapidi juures, kui hankeid tehti ja lepinguid sõlmiti.
Veel selgituseks: paar aastat tagasi võttis Eesti üle EL direktiivi, millega määratakse, et kui riik tellib avaliku teenuse, siis peab ta selle eest ka maksma õiglast hinda. See direktiiv lõi meie ühistranspordi doteerimise süsteemi pea peale. See tähendab - kui enne oli bussiliini majandamine firma mure - firma korjas piletiraha nii palju kui sai, taotles hinnatõusu kui vajadust nägi, sõlmis omavalitsustega lepinguid, et nood õpilasveo eest maksaksid ja selle osa mis puudu jäi - siis kauples riigiga dotatsiooni summa üle. Tulude kokkusaamine oli firma enda asi. Nüüd on aga asjad teist moodi. Hanke tulemusena määratakse kindlaks ühe kilomeetri bussiveo hind ja selle garanteerib firmale riik. Et piletitulu laekuks - on riigi mure ja et omavalitsused õpilasveo eest maksaksid - on ka riigi mure. Kulud riiklikule järelvalvele ja korraldamisele suurenesid mitmekordselt. Maavalitsused võtsid inimesi tööle, et järelvalvet teha. Eriti oluliseks muutus kohalik järelevalve ( piletikontroll, videokaamerad jms) ja läbirääkimised kohalike omavalitsustega. Samal ajal aga kavatseb mkm tsentraliseerida ühistranspordi korralduse - ehk siis võtta ÜTR korraldamise funktsiooni maavalitsustelt ära ja panna maanteeameti regionaalsetele keskustele. Igasse maakonda küll planeeritakse jätta üks spetsialisti tasemel töötaja, kuid kuidas uues situatsioonis see uus korraldus survele vastu peab - mina küll aru ei saa - ja ükski maavalitsus ka ei saa. Tundub, et MKM ise ka ei saa aru, sest teema on topanud terve aasta. Siiski on ütles minister mulle, et ÜTR seaduse muudatused on ministeeriumis ette valmistamisel.
Minu hinnang on - tsentraliseerimine ei ole lahendus igale hädale. Kui lepingud sõlmitakse, siis tuleb neid täita. Kui lepingute sõlmimise juures peetakse koheselt silmas perspektiivi, et igal aastal tuleb tõsta piletite hinda või kärpida liine - siis ei ole see jätkusuutlik poliitika maakonnasisese ühistranspordi tagamiseks.

Kolmapäeva õhtul saabus Eestisse Soome parlamendi Õiguskomisjon ja õhtu veetsin koos nendega ühisistungil, kus tutvustasime Soome värsketele parlamentääridele meie asjaajamist ja probleeme.

Neljapäeval
vestlesin pikalt HNRK juhatajaga ja leppisime kokku kohtumise. Vestlesin pikalt ka raudtee tasuvusuuringust Rein Riisaluga, leppisime kokku edasisi tegevusi. Istungil kuulasime Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna ettekannet. Et Eestist peaks saama innovatsiooni ja targa töö keskus jne. Et tuleb tegeleda inimvara juhtimisega – just talentide ja „ajude“ osas. Igati nõus. Küsisin temalt, et millise tööjõuga me seda teeme, kui meil on c´a 30% tööjõust tööturult eemal või eemaldumas… Ettekandja vastas, et pole hullu, saame hakkama… Minu arvamus on et ei saa ikka küll – kui lööme kokku töötud, varjatud töötud, need kes väljas töötavad ja need kes kavatsevad lähiajal välja tööle minna siis saamegi 30% Eesti tööealisest elanikkonnast. Vaat nii on lugu. Sotsiaalpoliitika, tööturupoliitika, regionaalpoliitika …– see kõik on eelduseks, et Eestist võiks saada kasvukeskus. Nii et – sotsist riigikogu liikmele tööd küll.

Neljapäeva õhtul sõitsin Viljandisse, kus toimus Balti Assamblee eelarvekomisjoni kokkusaamine (olen Balti Assamblee delegatsiooni liige). Tegevused ja arutelud algasid juba neljapäeva õhtul.

Reedel
toimus BA presiidiumi ja komisjoni ühisistung Viljandis. Vaatasime BA eelarve üksipulgi läbi. Õhtuks sain koju ja selgus et olin külmetunud. Laupäev olin põhiliselt pikali.

Pühapäeval hakkasin ette valmistama esmaspäevast esinemist EUHOFA INTERNATIONAL kongressil. Nimelt olin andnud lubaduse Pärnu turismitegijatele, et esinen ettekandega avaürituse raames esmaspäeva hommikul. Mis seal siis ikka – tegin endale selgeks, mis elukas see EUHOFA on – ja selgus et väga vahva asi on. Pühapäeva jäid ka telefonivestlused Lihula rahvaga koolide sulgemise teemal. Selles asjas on minu kommentaar selline, et omavalitsemise kuldreegel on, et arvesta kõiki asjaolusid ja räägi inimestega. Aga sellest juba järgmise nädala ülevaates.