2012 - haldusreformi alguse aasta

Avalikus inforuumis oli 2011 aastal üheks sagedamini käsitletud teemaks haldusreform. Sõna võtsid paljud, alates juristidest ja ajakirjanikest, õiguskantslerist ja riigikontrolörist kuni riigiteadlaste ja OECD raportini välja. Aasta lõpul tegi Raplamaa Omavalitsuste Liit pöördumise riigireformi vajalikkusest. Kõiki neid seisukohavõtte läbis ühine arvamus, et samal viisil enam edasi ei saa, nii omavalitsuslik kui riiklik haldusstruktuur peavad muutuma. Eestis on vanasõna – kuidas metsa hõikad, nii see vastu kajab. Riiklikus struktuuris ei näi olevat selle kajaga raskusi. Ilma igasuguse hõikamiseta, vahel tundub, et ka arupidamiseta, puhub tsentraliseerimise tuul läbi riigiametite ja -asutuste koridoride. Puhub nii, et lausa liialt saab – töökohad ja otsustusõigus nihkuvad maakondadest Tallinnasse, väheneb avalike teenuste kättesaadavus ja sellega ka inimeste turvatunne. Seevastu omavalitsustega on teisiti. Hõikajaid on hulgaliselt, vastukaja seni veel napp. Koalitsioonilepingus teema käsitlus pigem puudub. Regionaalminister on välja käinud oma versiooni ehk siis omavalitsuste arvu kardinaalse vähendamise. Kõige vaiksem on vastukajade poolest seni olnud erakond, kes omab kõige suuremat toetust. Peaministri poolt kõlama jäänud „… ilmselt mingil kujul me seda reformi ikka teeme …“ ei anna küll asjast ega valitsuse poliitikast mingit aimu. Seni aga on omavalitsused jäetud omapäi – oma vähenenud tulude ja suurenevate kohustustega. Valitseb „päästku end kes suudab“ seisukord. Omavalitsused reageerivad olukorrale valuliselt – teevad liitumisettepanekuid ja lükkavad neid tagasi, lahkuvad kohalikest liitudest ja koostööorganitest või üleriigilistest liitudest, ning teevad pöördumisi riigireformi vajalikkusest.Riigikogu juurde moodustatud kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühma poolt korraldatud kogunemistel on haldusreformi kontekstis räägitud tähtajast 2017-18, ehk siis ülejärgmistest kohalike omavalitsuse valimistest. Samas on ka arvamusi, et nii kaua ei ole mõtet oodata – kuna teemat on pikalt käsitletud, siis saaks juba 2013 aastal otsused langetada ja järgmiste kohalike omavalitsuste valimiste käigus vajalikud ümberkorraldused teha. Igal juhul on vajalik vägagi jõuline ja otsustuskindel tegutsemine aastal 2012 – seda nii parlamendi kui valitsuse poolt. Muudatused on möödapääsmatud. Igal juhul tuleb aga alustada kohustuste ja õiguste jaotamisest erinevate haldustasandite vahel. Vastavalt kohustustele ja õigustele peab jagunema ka rahastamine. Omavalitsuste mehhaanilisest liitmisest ilma sisuliste muudatusteta olulist kasu ei sünni. Asjalised peavad enda jaoks uuesti läbi mõtlema kohaliku omavalitsuse põhimõttelise olemuse – kas tegu on teenuskontoriga või kohalike inimeste õigusega oma asju ise korraldada? Riiklikus ja omavalitsuslikus halduskorralduses tuleb uuesti sisustada maakonnamõiste.Unustame ära poliitikute hirmud ja igatsused ja lähtume inimeste vajadustest. Kui vaid hetke nii mõtleme, siis jõuamegi maakonna tasandile. Peame otsima võimalusi avalike teenuste korraldamiseks parimal viisil, samal ajal aga jätma ka kohalikele kogukondadele võimaluse oma elukorralduses kaasa rääkida. 20 aastat iseseisvat Eestit on meile ütelnud – taas kord – et nii riiklike teenuste osutamiseks, kui ka suure osa omavalitsuslike toimingute korraldamiseks on maakonna tase parim. Samas aga - vaid kohalikul tasemel valitud volikogu on pädev esindama kohalikke seisukohti. Mitte ainult kohalik demokraatia ei vaja hoidmist, ka kindel hulk teenuseid on otstarbekas korraldada kohalikul tasemel. Kui tahame teha tõelist regionaalpoliitikat – et elu Eestis säiliks ka väljaspool suurlinnu, siis ei aita meid äärmuseni lihtsustatud lahendused ei halduskorralduses, ei maksunduses. Elu kirjutab meile ise ette lahendused – meie asi on need ellu rakendada. Ühiskondlik tellimus riigi juhtidele riigireformi elluviimiseks on olemas ja väljendatud 2011 aastal väga mitmete suuliste ja kirjalike pöördumiste kaudu. Hõikajad on hõiganud, nüüd on käes aeg ka metsal vastu kajada.