Jaanuari tööd ja toimetused

Aasta algus tuli sellise rutuga, et traditsiooniliste ülevaateni jõuan alles nüüd – kuu viimasel päeval. Parem aga ikka hilja, kui mitte kunagi. Seekord ma ei hakka päev haaval oma möödunud kuu toiminguid kirjeldama – et esmaspäeva hommik hakkab fraktsioon istungiga, see on blogi lugejatele tõenäoliselt juba pähe kulunud :) , küll aga kirjeldan olulisemaid seiku.

Riigimajast kuni Virtsu sularahani ja päästekomandodeni ehk kohaliku elu kvaliteet

Jaanuaris tegelesin päris palju riigimaja teemaga. 26 jaanuaril toimus projekti lõpuseminar. Projekti algus jääb aastasse 2008. Idee seisnes selles, et koondada maakonna riigiasutused ühtekokku, et nad saaksid teenuseid osutada ühest kohast – ehk siis riigi jaoks odavamalt ja elaniku jaoks mugavamalt – ja et nad maakonnast ära ei koliks. 2010 aasta alguses viis regionaalminister teema ( ja ka minu … maavanemana tollal) vabariigi valitsuse istungile. Sealt saime uue ülesande – uurige veel. Püstitati küsimus, et kas – füüsilise koondumise kõrval - oleks ka asutuste sisuline koostöö võimalik ja kas sellest kasu sünniks. Nüüd siis on vastused käes. Vastus on et jah, sisuline koostöö on võimalik. Läänemaal võiks riigimajja koonduda 19 riigiasutust, lisaks kümmekond MTÜd ja sihtasutust, mis nõustamisega ja avalike teenustega tegelevad. Võrreldes praegusega oleks vähemalt 6% kokkuhoidu personalikuludelt, 30% majanduskuludelt, riigiasutused, mis maakonnast välja kolimist plaanivad, ei peaks seda tegema, inimesed säästaksid aega ja raha asjaajamise lihtsustamiselt. Haapsalus võiks riigimaja asuda Lihula mnt 3, ehk vanas teenindusmajas, investeering tasuks ennast ära vähemalt 5 aastaga ( kui arvestada vaid otseste kulude kokkuhoidu). Peale Läänemaa võiks Raplas, Kärdlas, Kuressaares ja Põlvas koheselt sama tegevuse algatada. Nüüd - projekti lõppedes - on pall jällegi ministeeriumide käes. Avaliku teenuse korraldamise eest vastutavad meil rahandusministeerium, regionaalministri büroo ja majandusministeerium. Ministeeriumide juhtkondade otsustada on, kas teemaga minnakse uuesti valitsusse, kas ka reaalseid tegevusi hakatakse ellu viima.

Kuidas on riigimaja teema seotud päästekomandode, sularahaautomaatide, perearstide, koolide ja muu sellisega? Tegelikult on tegemist nn ühe ussi teise otsaga ..või siis ühe medali teise küljega…kui teile nii rohkem meeldib. Küsimus on teenusstandardites. Ehk siis, kui kaugele lubame omavalitsustel, riigil ja erasektoril maakondadest põgeneda. Ehk siis - milline on see teenindamise tase, mida on inimestel õigus kohapeal oodata? Kas sularaha peaks olema mõistliku hinnaga kättesaadav? Kas on õigus oodata, et laps poole tunniga kooli saab? Kas on õigus oodata, et täisjõus päästekomando 20 minutiga hoovis on, kui õnnetus juhtub – ükskõik, kus maakonna nurgas sa elad? Kas on õigus oodata, et ühe päeva jooksul saab bussiga poes ja perearsti juures ära käia? Ja kõige lõpuks riigimaja teema – kas maakonna elanikul on õigus oodata, et ühes maakonnalinnas – Haapsalus näiteks – saaks ära ajada kõik asjaajamised, mida riigiga ajada on, ehk siis loota, et maakonnalinnas on kõik riigiasutuste esindused olemas ja toimimas. Vastus minu poolt on, et jah, on küll õigus.

Vaadake mis toimub praktiliselt igal rindel… MTA teatas, et koondab kohalikud töökohad… Eesti Post teatab postkontorite sulgemisest… pangad ja sularahaautomaadid… Tundub, et toimuks nagu igasuguste teenuspakkujate paaniline põgenemine maakondadest ja maapiirkondadest. See ei tohi nii edasi kesta! Maavanemana oli riigiasutuste koostöö korraldamine minu otsene
tööülesanne, sellepärast hakkasin riigimajaga tegelema. Kokkuhoiutuul ei tohi maakonnalinna riigi esindusest tühjaks puhuda. Kulusid saab kokku hoida, kui minna sügavale koostööle.

Nüüd tegelen sama teemaga edasi – riigikogus. Riigikogus õnnestus mul riigieelarve järelevalve komisjoni liikmena anda oma panus, et perearstide toimimine oluliselt tuge juurde sai. Politsei ja päästeameti liigse reformimise vastu ja omavalitsuste tulude taastamise poolt sai võideldud kõigest jõust – ja võitlen edasi. Kõlab küll pateetiliselt – kuid jah võitlus ta ongi. Et maakond jääks maakonnaks ja maakonnalinn vääriliseks keskuseks ja et ka maapiirkondades oleks elu võimalik. Hea meel on tõdeda, et ka inimesed ise üha rohkem julgevad oma õiguste eest seista. Virtsu automaadi puhul oli just kodanike algatus see, mis tulemust andis. Paraku on veel vara rõõmustada - Virtsu sularahaautomaadi säilimine on ajutine võit. Küsimus on, kuidas põhimõtteliselt tagada, et elutähtsad teenused maalt ei kaoks. Võit saavutatakse siis, kui määratakse kindlaks kohalikud teenusstandardid ja nende püsimine ka tagatakse. Palju tööd on veel ees.

Maaelu toetamine EL vahenditega

13 jaanuaril käisin Tartus. Juba mitu kuud on käinud üks tegevus koostöös maaülikooliga. Nimelt püüan koostöös ülikooliga muuta maaelu mitmekesistamise programmi hindamiskriteeriume nii, et Läänemaa ja Hiiumaa hindamise käigus kannatada ei saaks. Praegu on seal üks tore regionaalpoliitiline hinne, mis näiteks Viljandile 6 punkti annab, Läänemaale aga vaid 2 ja Hiiumaale 3 punkti. Kui vaadata, kuidas on raha jagunenud, siis on näha, et on selge seos nende regionaalpoliitiliste punktide ja toetussummade maakondliku jaotuse vahel. Käisin 13 jaanuaril jälle Tartus sellel teemal nõu pidama. Kohe peaks valmis saama uus regionaalsete hindepunktide andmise metoodika, mis kõigepealt ei anna punkte mitte maakonna, vaid valla kaupa. Lisaks selle võetakse arvesse asustustihedust, suuremate firmade arvu , töötute hulka ja palju muid kriteeriume. Tugineme äsja valminud maaelu arengu aruande metoodikatele. Loodame lähimas tulevikus teha põlluminile ettepaneku muuta ministri määrust maaelu mitmekesistamise rahade jagamise osas. Siis saavad ka Läänemaa ettevõtjad võrdsemasse positsiooni teiste maakondadega.

Raudtee teema

Raudtee teema on jätkuvalt kuum. Oleme jaanuaris kaks korda kokku saanud laiema ringi inimestega maakonnast – kaasatud on Haapsalu linn, Omavalitsuste Liit, uus maavanem, ettevõtjad koha pealt, tehnikaülikooli projektijuht, kes aitas meil uuringut teha ja teisi veel… Käisime koos Rein Riisaluga ka majandusministeeriumis, n.ö tehnilise ringi arupidamisel. Kõigepealt tahame saada maha kõik kõhklused ja kahtlused, mis võivad olla seotud eelmisel aastal valminud analüüsi tehnilise ja arvutusliku poolega. Teiseks – eesmärk on see, et raudtee taastamise projekt kirjutataks sisse riigi transpordi investeeringute kavasse. Heaks näiteks on siin Türi – Viljandi lõigu rekonstrueerimine. Haapsalu (õieti Rohuküla) lõigu taastamine ei jää ühegi tasuvuse näitaja poolest Türi-Viljandi omale alla, pigem ületab. Töö käib. Seoses sellega – palusin Positiumil teha veel ühe pisiuuringu – seoses ühistranspordi dotatsioonidega ja raudtee tagamaaga. Uuring on üleval riigikogu kodukal. Seal on huvitavaid fakte ja jooniseid ühistranspordi dotatsiooni ja raudtee tagamaa jaotuse kohta.

Läänemere strateegia ja kohalik võimekus piiriülest koostööd arendada

18.jaanuaril toimus Tallinna ülikoolis Läänemere strateegia seminar. Algamas on uus planeerimisperiood ja nii on ka piiriüleses koostöös aeg jälle atra seada. Tegin seal ka ettekande. Minu ettekande teemaks oli – Piiriülese koostöö kogemused ja probleemid maakondades. Ettekannet ette valmistades vaatasin läbi suurema osa Interregi projektidest – nende esitajad ja partnerid. Paraku peab tunnistama, et seis ei ole kuigi rõõmustav, kui rääkida maakonnast, kui arendusüksusest või kui koostööpiirkonnast. Iseenesest on Eesti hästi tubli projektides osaleja – suurem osa projekte on Eesti osalusega. Samas ei saa me eriti rääkida maakondade projektidest.

Väliskoostööd edendavad meil eelkõige ülikoolid, ka kutsehariduskeskused ja üleriiklikud sihtasutused. Ka riigiasutused oma riiklikul või regionaalsel tasandil on väliskoostöö suutlikud. Seda ei saa aga ütelda maakondlike organisatsioonide ja
keskmise suurusega või väikeste omavalitsuste kohta. Kogu selle projektide hulga peale, mis kaheksas piiriülese koostööprogrammis kokku on – c´a 400 kokku, oli üks projekt, kus partneriks oli maakondlik omavalitsuste liit. Maavalitsuste partnerlust esines alla kümnel korral. Kohalike omavalitsuste poolest on esindatud suuremad linnad – eelkõige Tallinn ja Tartu. Väiksemate linnade ja valdade projekte on vähe. Suurem osa kohalike omavalitsuste projektidest olid just väiksemates programmides, nagu Lõuna-Soome – Eesti, Saarestiku programm, ja Eesti – Läti. Siin oli ka näha, et väiksemates programmides suudavad Eesti omavalitsused ka juhtivpartneri rolli kanda. Seda oli näha just Eesti-Läti juures. Huvitav on aga, et suuremates programmides - näiteks Interreg IVC-s ei ole Eestil ühtegi juhtivpartneri rolli ja ka Kesk-Läänemere programmis on vaid üksikud juhtivrollid. Juhtivpartneri rolli suuremas koostööprojektis suudab üldjuhul kanda vaid ülikool, või siis suurlinn.

Kui rääkida maakondade projektidest – siis tekib ka küsimus, et kui kutsehariduskeskus teeb maakonnas Interregi projekti, siis kas see on maakonna projekt, või kutsehariduse projekt? Kas kutsehariduskeskuse tegevused on seostatud maakondliku arengustrateegiaga, kas maakonnal üldse on olemas selline dokument? Minu ettekande kokkuvõtteks ütlesin, et Eesti maakondade ja omavalitsuste suutlikkus kasutada Läänemere koostöö võimalusi ( ja sellega kaasnevaid EL vahendeid) on väga piiratud. Puudu jääb nii administreerimise kui omafinantseerimise suutlikkusest. Nõrk kohalik tase ei tule kasu Eestile ei lühikeses ega pikas perspektiivis. Haldusreform…millal sina tuled?

Kollektiivlepingu seaduse muutmine

Ja supsti hüppas õiguskomisjonist välja kollektiivlepingu seaduse muutmise eelnõu. Seejuures ei tehtud komisjonis arutelu. Ei peetud nõu töövõtjate organisatsioonidega. Ei kaalutud läbi, millist mõju see eelnõu avaldab individuaalsetele töösuhetele. Ei hoolitud sellest, et valitsusel on kavas terve kollektiivsete töösuhete pakett üheskoos läbi vaadata…mitu sotside eelnõud on just selle põhjendusega tagasi lükatud, et kohe-kohe tuleb valitsus terviklahendusega. Kõige selle pärast tegin sotside nimel ettepaneku eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada ehk siis – menetlus peatada. Nagu ikka tavaks – ettepanek läbi ei läinud.24.jaanuaril oli hääletamine – pidasin puldist ka vastava ettekande.

19 jaanuaril külastasin Ametühingute Keskliidu volikogu istungit. Seal oli kollektiivlepingute teema arutusel. Ametühingud on püha viha täis ja õigusega. Mitte sellepärast, et kollektiivsed töösuhted ära kaoksid. Seda, et kogu pakett vastavaid regulatsioone tuleb läbi vaadata, on kõik nõus. Ärritunud ollakse sellepärast, et nagu valitsuserakondadel on tavaks saanud – teist osapoolt ei kaasata ja ei kuulata. Aarne Rannamäe ütles hiljuti teles hästi – valitsus on demonstreerinud, et ei kuula ega karda kedagi – ei üliõpilasi, õpetajaid, päästjaid, Kapot, õiguskantslerit ega parlamenti. Ega ka töövõtjaid. Teema tuleb teisele lugemisele suurde saali, näeme, mis edasi saab.

Maavarade kaevandamine ja KMH-d

Jaanuaris oli mitu korda suures saalis jutuks maavarade arvestamine ja keskkonnamõjude hindamine selle juures. Olen antud teemal esitanud keskkonnaministrile nii kirjaliku küsimuse, arupärimise, kui ka esitanud suulise küsimuse. Nagu ka ajakirjandusest kuuleme, on pidevad probleemid kaevandamisega – küll siin, küll seal. Tõenäoliselt oleks vaidlusi hoopis vähem, kui keskkonnamin seadust järgiks ja enne, kui maavara aktiivseks varuks määratakse, ka keskkonnamõjusid hinnataks. Minister raiub aga nagu rauda – et ei peagi ega saagi enne keskkonnamõju hinnata, kui kaevandamisloa taotlemine käsil. Paraku – nii seadus, kui ka keskkonnaministri määrus 2005 aastast räägivad teist juttu. Kaevandamise vastavust keskkonnatingimustele on vaja hinnata kohe. Ministeerium seda aga ei tee. Vaja on kas muuta praktikat või muuta seadust. Mis muud kui tegeleme edasi.

Abikassa

Abikassa on jätkuvalt töös. Viimane nõukogu istung toimus 19nda jaanuari õhtul. Otsustasime toetada neljalapselist perekonda Kesk-Läänemaal. See oli nagu etalonjuhtum Abikassa jaoks. Perekond ei ole n.ö abiküsija pere. Toimekad inimesed mõlemad. Nende pisifirma oli masuga pankrotti läinud, nüüd rabelevad, et võlgadest vabaks saada. Mõlemad käivad tööl, vähendavad ise võlgnevusi, aga toimetulek on hädapärane ja lapsed ka majas. Hea meel oli, et saime toetada ja paljulapselise pere võlakoormat vähendada. Suur tänu kõigile annetajatele, tänu kellele saame Läänemaa inimesi aidata.

Fraktsioonis arutusel

Kuumad teemad on kõrgharidusreform, sündivuse vähenemine ja peretoetused, kodakondsuse tagantjärgi äravõtmine riigi poolt, elamislubade skandaal, kollektiivlepingute seaduse muutmise eelnõu, haldusreform, võõrkeelsetele inimestele kohtuskäimise kulud, politsei – ja piirivalveameti ja päästeameti reform, piiriäärsetele elanikele maaostu keeld, VEB-fondi saatus, kodukulud ja energiamajandus, maaelu arengu aruanne, ja palju muud veel … ehk ei läinud midagi meelest ära.