1.2.12

Vastuseks Margetile

No vat. Saadab mulle meili meie hea Lääne Elu ja küsib, et kas siin blogis ilmunud jutt Virtsu sularaha ja elu võimalikkuse kohta võiks ilmuda ka LE onlainis arvamusena. Mina vastasin, et ikka võib. Tagasisideks sain hulgaliselt kommentaare. Olgu nendega muude kommentaaridega kuidas on, need kuuluvad rohkem internetivabaduse valdkonda ja tuleb lihtsalt ära kannatada. Kui aga Marget Vatku mind kommentaariumis riielda võtab, siis on piinlik küll.

Sellega, et tegemist on tühja jutuga, ma siiski nõus ei ole. Jutt kirjeldab valitsevaid hoiakuid valitsevas poliitikas. Juttu kirjutama ajendas tegelikult kolleeg Valdo Randpere seisukoht, mis tema FB kaudu meediasse jõudis, kus ta hurjutas pankasid koostöötahte puudumise ja vähese regionaalpoliitilise hoiaku eest. Seejuures rõhutas kolleeg, et tegemist ei ole tema kui poliitiku, vaid tema, kui eraisiku arvamusega. Samal ajal teatas peaminister, et ühte panka ei saa survestada, et teenused peavad ikka turumajanduslikult ära tasuma ja et 70%-l meie inimestest on arvutid. Mõlemal puhul on tegemist juhtiverakonna juhtivpoliitikutega kõige kõrgemal tasemel.

Sellest kõigest tulenes ka minu kurtmine, et tihtilugu ollakse varmad taga kiitma kodanikualgatuse ilmingutele ja vibutama näppu teenust pakkuva erasektori suunas, aga ei olda valmis looma põhimõttelisi lahendusi, mis tagaksid elutähtsate teenuste kättesaadavuse maapiirkondades. Siinkohal on jutt nii teede korrashoiust, postiteenusest, ühistranspordist, päästeabist, esmatasandi meditsiinist kui ka üldharidusest. Siia ritta lisanduvad traditsioonilised erasektori teenused, nagu näiteks toiduainete jaemüük, bensiini jaemüük, ravimite jaemüük ja sularaha kättesaadavus. Siin reas on tegelikult ka veel suuremad teemad nagu haldusreform ja püüe koondada riigi töökohad suurtesse keskustesse. Muuhulgas – 30% inimestest ei kasuta arvutit ja suur hulk inimesi ei kasuta pangakaarti igapäevasteks arveldusteks. Me ei tohi ka neid üle parda visata. Miks ma julgen ütelda, et ei olda valmis looma põhimõttelisi lahendusi? Selle pärast, et sellise kogemuse on mulle andnud esimene tööaasta parlamendis. Elu koondumine nelja regioonikeskusesse – sest see ongi loomulike turumajanduslike protsesside tulemus - ei ole lahendus – vähemalt mitte minu jaoks.

Mis aga puudutab Margeti hinnangusse, et minu jutu näol ei olnud tegemist konstruktiivse lähenemisega … siis tuleb tunnistada süüd ja tõdeda et ei olnud jah. Selle pärast ongi piinlik. Kui nüüd tagantjärgi lugeda, siis on tegemist kurja irisemisega. Seda ma tegelikult ei tahtnud. Kurjalt iriseb see, kes on kibestunud või lootuse kaotanud. Mina ei ole kumbagi. Ja tegelikult ei ole ma selle esimese parlamendi tööaasta tulemusena lootust kaotanud ka opositsiooni ja koalitsiooni koostöövõime osas. Kuigi tihtilugu näib neid kahte poolust selles süsteemis, mille osa ma nüüd olen, eraldavat ületamatu lõhe ( või kuristik, või müür…). Siiski, praktiliste asjaolude puhul on olemas ka diskussioon. Minu võitlus päästeameti ja PPA liigse tsentraliseerimise vastu ja omavalitsuste tulubaasi vähendamise vastu (kodualuse maamaksu teema) põrkus küll vastu müüri. Omavalitsuste tulubaasi kärped on nad praktiliselt vastu maad surunud. Samas aga teederaha said omavalitsused pisut tagasi ja õnnestus kaasa aidata ka perearstinduse süsteemi tugevdamisele.

Aga nüüd siis konstruktiivselt. Parlamendis tuleb algatada ühtsete teenusstandardite loomine ja kehtestamine. Esmaspäeval räägin sellest fraktsioonis ja meie KOV – REGPOL töörühmas. Töökohtade loomine maale - praegu tegelen küll selle teemaga ühes kindlas valdkonnas (PRIA M3.1), proovin aga tegevust laiendada. Kurjalt irisemist proovin edaspidi vältida. Margetile aitäh asjakohase kriitika eest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar