Kas kogu Eesti jääb elama?

Vastu minnes järjekordsete valimistele on üks nähtus, millest peaks rääkima. Ilusate lubaduste jagamine valimiste eel on muidugi vahva, aga on teatud põhimõttelised asjad, mida muutmata ei ole võimalik saavutada loodetud positiivseid muudatusi Eesti elus. Kui küsida poliitikult, tippametnikult või teadlaselt, et kuidas riigiaparaat või riigi teenused või siis elu üldse peaks riigi territooriumil paiknema, siis lööb välja kas kohalikku elukorraldust tähtsustav hoiak või siis tsentraalset, keskset juhtimist ja keskusesse koondumist tähtsustav hoiak.

Tsentralism ( palun mitte segi ajada Keskerakonnaga) -  ongi üks tugevamaid põhimõttelisi käsitlusi, mis Eesti elu viimasel ajaperioodil mõjutanud on ja mille esindajaid paraku leidub nii paremal, kui vasemal tiival. Tsentralism ehk keskelt juhitud, keskusesse koondatud, koondunud. Tsentralismi vastand on detsentraalne ehk kohapõhine või hajutatud. Tsentralismi vastand on regionaalpoliitika.

Tsentralism on ühelt poolt toetatud väidetega  - „me oleme nii väike riik, me saamegi lubada endale vaid ühte või paari keskust“ ja teiselt poolt väidetega inimeste ja nende oskuste vähesusest. Kõige põhilisem argument seisneb siiski ökonoomikas. Arvatakse, et keskele koondatu, kokku kogutu on odavam, kuluefektiivsem, mõjusam jms. Tsentralistid ei näe Eestis rohkem võimalusi eluks ja arenguks kui paaris suuremas keskuses – Tallinnas ja ehk ka Tartus. Mis puudutab aga juhtimist ja otsustamist, siis ollakse veendunud, et õigeid otsuseid on võimalik langetada vaid ühes keskuses ja  kohalik otsustamine on riigile pigem kahjulik.

Tsentralistid ei võta arvesse kahju, mida tekitab äärealade mahajätmine – kahju nii kultuurile, turvalisusele, riigikaitsele, majandusele pikas perspektiivis jms. Tsentralistid ei võta arvesse kõige suuremat kahju mis läbi keskse elukorralduse tekib – see on inimressursi hülgamine. Mitte vaid kodanikkonna hülgamine ja määramine teisejärgulisse rolli, vaid ka ametnikkonna hülgamine ja määramine pelgalt käsutäitja rolli.

Tsentralistid unustavad, et esimene pikem eestikeelne tekst pandi kirja Kullamaal, Eesti lipp õnnistati Otepääl, Lydia Koidula sündis Vändras ja üks Eesti vanimaid tekstiilitööstuse suurettevõtteid asus Kärdlas. Eesti Vabariigi sünni otsustas Maanõukogu, mille moodustasid linnade ja maakondade esindajad. Eesti ei ole kunagi olnud tsentraalse korraldusega riik. Riigiaparaadi, riigi teenuste, ettevõtluse ja lõpuks inimeste koondamine ja koondumine suurematesse keskustesse on olnud viimaste aastakümnete kõige suurem põhimõtteline muudatus, tõeline riigireform. Nüüd on küsimus, kas see suund on pöördumatu ja jätkub ka edaspidi? 

Detsentraalne ehk hajutatud elukorraldus nõuab visiooni olemasolu, missioonitunnet ning usaldust oma inimeste suhtes. Juhtimine on alati tõhusam, kui õnnestub seada eesmärke, aga mitte ülesandeid. Kui on ühtne hingamine, siis eesmärgi suunas lähevad inimesed ise. Kui välja antakse usaldus, siis vastu saadakse pühendumus eesmärgile, initsiatiiv ja isiklik vastutus. Vastu saadakse kaitsetahe, kõikjal Eestis sündiv kultuur ja eluväärne elukeskkond. Vastu saadakse hoolikas riik, mis ulatub igasse Eestimaa nurka.

Taasiseseisvumise järgselt pöörduti hooga tagasi kohaliku elukorralduse poole. Järgnevate aastakümnete jooksul on aga kõik suunad olnud vastupidised. Üks põhjus, nagu mainitud on oskamatus arvestada inimressursi väärtust ja kalkuleerida pikaajalisi majanduslikke kulusid ja kasusid. Teine põhjus on aga otseselt poliitiline. Tsentralism on üks kindel strateegia võimu haaramiseks, tagamiseks ja kinnistamiseks. Ehk siis mida vähem iseseisvat otsustamist kohtadel, seda lihtsam on võimu haarata ja hoida.

Tsentralismi ideest kantuna koondatakse põhilised sotsiaalsed teenused suurematesse keskustesse. Kõigub ka ülikoolide regionaalsete kolledžite jalgealune. Kui ülikool leiab  oma põhiülesande täitmise ühes keskuses lihtsama olevat, siis on vaid regionaalpoliitika see argument, mis kolledžit kaitseb. Paraku – riik ei maksa ülikoolile regionaalpoliitika eest. Tsentralismi ideest lähtudes koondatakse riigiametite juhtimine ja otsuste langetamine keskasutusse - viimaseks näiteks on Maanteeameti regionaalse struktuuri kaotamine.

Keskuspõhine lähenemine kannab ka infrastruktuuri investeerimisotsuseid. Tallinn-Tartu maantee neljarealise osa pikendamine 15 kilomeetri võrra maksab sama palju kui Riisipere-Haapsalu raudtee taastamine või Lelle-Pärnu raudtee rekonstrueerimine. Tsentralism põhjustab aga ka sellist nähtust nagu kohalike omavalitsuste sisuline eiramine riigi haldusstruktuuris. Oma rolli mängib siin ka pealinna ja riigi poliitilise võimu vastasseis, kuid sügavam põhjus siiski on suutmatuses mõista, mida tähendab „kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt…“ Muuseas - tsentralismist kantud on ka haldusreformi mitte tegemine. Ei ole midagi magusamat ühele keskvõimule, kui suur hulk vaesuses siplevaid valdu ja linnu, kes käivad kabineti ukse taga kraapimas, et investeeringule ligi pääseda.

Ma ei pea tsentralismi alati ja kõikjal halvaks nähtuseks. Eesti on siiski üks riik. Kindlad riiklikud küsimused ja põhimõtted vajavadki riigi tasemel otsustamist – olgu see siis raudtee ehitamine Riiga või Haapsallu, või riigikaitse küsimused või sotsiaal -  või haridus – või keskkonnapoliitika põhimõtted, mis peavad ühtsena kehtima igal pool Eestis. Küll aga peaks vaatama, kas ökonoomika sildi all „last pesuveega välja ei visata“ ehk siis oma inimestest lahti ei öelda. Ja kas võimu haaramise ja hoidmise tagajärjena ei kao tegelikult võime valitseda oma riigi territooriumi.  

Mina olen veendunud regionaalpoliitik. Ülaltoodud jutu valguses on sotsiaaldemokraadina kandideerida päris hea tunne. Sotside programm on suures osas suunatud kohaliku, kogukonnakeskse, omavalitsusliku ja maakondliku elukorralduse säilitamisele. Oma kindel koht programmis on regionaalsel ühistranspordil, haridusel, ettevõtluse regionaalsel suunamisel, kolledžite tugevdamisel, omavalitsustele kindlama rahastamisskeemi loomisel ja maakonna tasandi tugevdamisel. Meil on unistus inimeste Eestist, kus kõikjal on hea elada. Nüüd juba sõltub meie valimistulemusest, kas meie nägemus inimeste Eestist ka ellu saab minna. Kas kogu Eesti jääb elama?