Kullamaa ettepanek tuleb vastu võtta

Eelmise aasta lõpus tegin ettepaneku moodustada haldusreformi tulemusena Läänemaale üks omavalitsus. See ideena välja käidud mõte sai ametliku käigu nüüd neljapäeval, 14. jaanuaril, kui Kullamaa vallavolikogu tegi kõigile teistele maakonna omavalitsustele ettepaneku alustada liitumisläbirääkimisi, eesmärgiga moodustada üks ühine omavalitsus.

See, et haldusreform tuleb ja liitumine ühes või teises koosseisus ees seisab, see on juba omaksvõetud tõsisasi. Haldusreformi seadusest tulenevate kriteeriumide kohaselt võiksid vaid Haapsalu ja Vormsi protsessist eemale jääda. Haapsalu sellepärast, et tal on elanike miinimum täidetud, Vormsi sellepärast, et ta on mereline saarvald ja kulub erandi alla.  Kõik Läänemaa omavalitsused peale Vormsi on ka liitumisettepanekud kas teinud või vastu võtnud ja läbirääkimistesse asunud.

Nüüd ongi küsimus, millisena me maakonda tulevikus näeme ja kas saame aru, milles tegelikult edu võti seisneb. See, et pisivald on küll oma ja armas, aga paraku ei ulatu oma inimeste probleemide lahendamiseni, sellest oleme aru saanud ja valmis lähimate naabritega ühte jalga käima. Tegelikult ei ole paha ju ka selline tulemus, kus maakonna põhjakant, lõunakant ja Haapsalu-Ridala kant igaüks omaette omavalitsused moodustavad. Aga paraku on ka see vaid pool rehkendust. Me peame suutma vaadata kaugemale kui lähemad viis aastat. Liitumispreemiate jagamise ja kulutamise aeg saab ümber ja siis tuleb juba oma vahenditega pakkuda konkurentsi suurlinnade poolt pakutavatele hüvedele.

Üksikute omavalitsuste koostööd oleme näinud juba pikkade aastate jooksul. Mida see võimaldab, seda me teame. Maakonna omavalitsused on nagu ühe pere kümme venda, mõni rikkam, mõni vaesem. Kõik on toredad inimesed, käivad koos pidudel ja teinekord teevad ka mõne asja kahasse. Kui on vaja aga midagi tõsiselt ehitada, siis igaüks nokitseb omaette. Võtmeküsimuseks ongi investeeringud. Selleks et pakkuda oma inimestele häid teenuseid ja toetada ettevõtjaid töökohtade loomisel, selleks on vaja minna üksteisele päriselt appi. Ühel hetkel ongi vaja võtta kogu maakonna vahendid ja minna appi Virtsule ettevõtluskeskust rajama, Nõvale sadamat ehitama, Lihulasse spordikompleksi ehitama, Taeblasse tööstusala ja Haapsalusse vehklemishalli ehitama. Ühiselt suudame üleval pidada oma koolid ja lasteaiad, pakkuda lastele huviharidust ja eakatele hoolekannet. Kõike korraga muidugi ei suuda, aga kordamööda ja hoolikalt kavandades on maakonna ühine arengusuutlikkus kordades suurem, kui omavalitsustel ükshaaval.

Me võimegi jagada omavalitsuste tegevused kolmele riiulile – kõige alumisel on kohalikud kogukondlikud tegevused, keskmisel on piirkondlikud teenused ja kolmandal, kõige kõrgemal riiuli on olulised investeerimised. Nüüd on küsimus, kas uue omavalitsuse nina peaks ulatuma esimese, teise või kolmanda riiulini? Kas jätame mitu valda ja loodame siiski üheskoos investeerida? Või siis võtame ennast kokku, teeme omavalitsuse niipalju suurema, et olulistest investeeringutest jagu saaks ja suurema omavalitsuse sees seisame hea selle eest, et kohalikud kogukonnad otsustamisest eemale ei jääks. See otsus on eelkõige julguse, ettenägelikkuse ja koostöövalmiduse küsimus.

Selleks et kohalikud kandid oma häälest ja õigustest ilma ei jääks, on kasutada mitmeid lahendeid. On võimalik kaasata küla – ja alevivanemaid otsustamisse, kui kant väga omanäoline on ja ennast omaette tunneb olevat, siis on võimalik säilitada ka osavald. See on eelkõige tahtmise ja üksteistest arusaamise küsimus. Praegu aga loodan et valdade ja linna volikogud Kullamaa ettepaneku vastu võtavad. Suve hakul saaksime teha siis juba teadliku ja kaalutud otsuse, kuidas edasi. Vastasel juhul viskame võimaluse aia taha, seda isegi tõsiselt kaalumata.