Maakond – mis jääb alles peale haldus – ja riigireformi?

Haldusreformi käigus on palju jutuks olnud maakondade edasine roll ja staatus Eesti riigihalduses. Teemat puudutavates ajaleheartiklites ja arvamustes võime tihti kohata väiteid, et maakonnad kaovad ja asenduvad regioonidega, või siis et maakonnast jääb alles pelgalt „pruun silt tee ääres“ millel sisu ei ole ja mille identiteeti miski ega keegi ei kanna. Kuidas siis asjad tegelikult on?

Tõsi on see, et küpsemas on  maavalitsuse tegevuste ümberkorraldamise plaan.  Kas see plaan teoks saab – veel ei tea.  Kogu järgnev jutt põhineb minu isiklikul teadmisel asjade käigust. Tõde selgub järgmiste nädalate, kuude ja aastatega ja otsustavad lõpuks poliitikud.  Inimesed aga ootavad mingit selgust ja seega annan edasi info mis minul asja kohta on.

Kava kohaselt jaotatakse maavalitsuste ülesanded laiali kolmes suunas – üks hulk ülesandeid antakse üle omavalitsustele ( omavalitsusliidule), üks hulk ülesandeid antakse üle teistele riigiasutustele maakonnas ja kolmas hulk ülesandeid viiakse üks aste ülespoole, ehk siis regiooni tasemele, uutesse, nn regionaalsetesse ametitesse. Siin peab aru saama,  et maavalitsuste ülesannete ära jaotamise plaan ei tähenda, et maakonnad ära kaovad. Aga mis siis maakonda jääb?

Kui keegi ütleb, et maakonna peale maavalitsuste ülesannete ümberjagamist identiteeti ei kanna enam midagi, siis kõigepealt peame küsima – mis asi see identiteet on? Kõige lihtsam on öelda – kui üks  asi on teistest eristatav, siis on tal oma identiteet -  ta on äratuntav. Küsimus ongi nüüd, kas ühte regiooni kuulvad maakonnad on pärast riigireformi äratuntavad ja eristatavad või enam vahet pole? Proovin nüüd loetleda asju, mis maakonnale ka pärast võimalikku regionaalsete ametite tekkimist  jätkuvalt oma näo ja sisu annavad ja maakonna äratuntavaks teevad.

1.      Maakond kui asukoha määramise alus. Aadressidesse ei teki regiooni rida, inimeste, ettevõtete ja kinnistute asukohta määratakse  ka edaspidi maakonna alusel.  Aadresskoht, elukoharegister, kinnisturegister, äriregister jms jääb lähtuma maakonnast.

2.      Maakond kui inimeste kõnepruugi kohaselt enda asukoha määramise piirkond. Kõnes jäävad ikkagi inimesed kasutama ka maakonda, lisaks omavalitsusele ja asulale. Miks mitte aga regiooni? Sest regioon võib olla territoriaalselt nii suur, et võib ulatuda Läti piirist kuni Harjuni või Järvani. Regiooni mainimine ei anna piisavalt infot enda asukoha või elukoha kirjeldamiseks. Kuivõrd  omavalitsused saavad olema suuremad, siis suureneb omavalitsuste nime kasutamine, aga ka maakonna nime kasutamine jääb püsima. Eriti veel siis, kui tekib hulgaliselt kas väheütlevaid või ilmakaartele viitavaid omavalitsuste nimesid, mis riigi mastaabis kaugemalt inimese lihtsalt segadusse ajavad.

3.      Maakond kui kultuuri, spordi ja noorsootöö koostööpiirkond. Keegi ei kujuta ette, et maakondlikud laulu – ja tantsupeod kaovad ja jäävad alles  vaid regiooni üritused, mis haaravad veerand riiki! Või siis et, laste lauluvõistlused või koolispordivõistlused saaksid toimuma ainult vallas ja siis järgmisena  regioonis.  Vald on ka peale liitumist selliste ürituste jaoks liiga väike, regioon liiga suur. Omavalitsused võivad muidugi omavahel kokku leppida ja üritusi korraldada igasugustest piirkondades, KOP ja KULKA ja rahvakultuurikorraldus jäävad aga maakonnapõhiseks. Seaduse kohaselt on igas maakonnas maakonnaraamatukogu, mis toetab rahvaraamatukogude tegutsemist ja seda ei ole kavas muuta. Miks siis? Sest kõik see teenus ja toimetamine, mis peaks toimuma inimeste lähedal, on kavas säilitada maakondlikuna. Külaseltsi esindajat ei sunnita esmase nõustamise järele minema Tallinnasse või Pärnusse. Samuti viiakse ka taotluste hindamine läbi kohapeal, maakonnas.

4.      Maakond kui hariduskoostöö piirkond. Ainesektsioonid, aineolümpiaadid, haridusuuendus,  eksamite korraldus, tublimate tunnustamine, ühiste tugiteenuste korraldamine, koolide ja lasteaedade koostöö  korraldamine jms on plaanis jätta maakonnapõhiseks. Seda jällegi kahel põhjusel – üks on regiooni kui piirkonna suuurus mastaabi mõistes ja teine on lähedus toimijale.  Ministeerium plaanib hakata küll koolide järelvalvet korraldama regionaalselt  aga kohapeal koolide ja õpilaste igapäevased ühistegevused ja tugitegevused saavad korraldatud maakondlikult. Regioonile ei anta sellist ülesannetki.  

5.      Maakond kui riigiasutuste teenuspiirkond.  Igas maakonnas saab olema tagatud riigi teenuste pakkumine, mis kodanikule vahetult vajalikud on.  Alates pensioniametist kuni töötukassani, politseist kuni PRIAni. Edaspidigi võib mingi teenus kolida internetti ja sellega seoses võivad füüsiliselt pakutud teenused muutuda. Ka ettevõtetele või ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teenused võivad muutuda. Otseselt inimestele suunatud teenused jäävad aga kohapeale ja loodava regionaalse ameti üheks põhiliseks ülesandeks ongi kava kohaselt riigi teenuste kättesaadavuse eest hoolitsemine maakondades  (nn riigimaja kontseptsioon).

6.      Maakond kui arenduspiirkond. Arendustegevuse planeerimine ja toetamine saab edaspidigi olema maakondlik. Kuivõrd maakondlike arenduskeskuste ülesannetest suure osa moodustavad ettevõtete ja MTÜde toetamine ja nõustamine, siis jääb arenduskeskuste võrgustik maakondlikuks. Arenduskeskused on kavas omavalitsustele (omavalitsusliitudele) üle anda ja ettevõtluskeskkonna edendamine omavalitsuste ülesandeks panna. Maakonna tasandi ülesandeks on planeeritud jätta ka maakonna arengukava koostamine, esitamine regiooni ja kaitsmine regioonis. Maakondlik kokkulepe on edaspidigi Euroopa Liidu vahendite jaotamise aluseks. Regiooni teiseks põhiliseks ülesandeks võibki saada maakondade arengukavade koondamine regionaalseks kavaks ja selle kava sidumine riigieelarvega.  

7.      Maakond kui statistilise arvestuse piirkond. Kui me üksteisega võrdlemiseks andmeid kogume, siis teeme seda ka edaspidi maakondade kaupa.  Statistilisi andmeid – olgu see siis tööhõive, sünnid või surmad, või liiklusõnnetused, siis neid  kogutakse avaldatakse ja võrreldakse maakondade kaupa.  Põhjus on väga lihtne – regiooni andmed on liiga vähe informatiivsed, et vastu võtta strateegiliseks juhtimiseks vajalikke otsuseid. Ka lihtsalt huvilisele ei anna mitte midagi teadmine, et Lääne regioonis on liiklusõnnetuste hulk kasvanud, või viljasaak tõusnud või langenud, kui me ei saa teada, kas see tuli ilmsiks Läti piiri ääres või Tallinna külje all.  

8.      Maakond kui haldusterritoriaalne üksus.  Lõpetuseks tuleb öelda seda, et Eesti haldusjaotuse seadus jagab riigi maakondadeks, valdadeks ja linnadeks. Seda seadust pole kavas muuta. Regioonid on planeeritud kui administratiivse koostöö ja riigi asjaajamise piirkonnad. Seda kõike juhul, kui nii ka lõpuks otsustatakse, juhul kui kavad realiseeruvad. Juhul kui nii saab olema,  siis maavalitsuste kadumise ja regionaalsete ametite tekkimisega nende asemele muutuks väga palju olulisemaks omavalitsuste ühine tegutsemine maakonnas. Omavalitsused ükshaaval ja ühiselt saavadki siis kandma suurt osa maakondlikust  identiteedist ja täitma maakonda sisuga. Maakonda täidavad sisuga kodanikeühndused, koolid, lasteaiad, kultuurikollektiivid, spordiliidud, raamatukogud ja rahvamajad. Maakonda täidavad sisuga ka riigiasutuse maakondlikud üksused ja esindused.  Muutuma saaks riigiametnike tegutsemise korraldus. Igapäevane  elukorraldus jääks aga siiski maakonnapõhiseks.