Kõne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 25ndal aastapäeval Haapsalus

Head Läänemaa rahvas, kaaslased, daamid ja härrad, Eesti vabariigi kodanikud ja elanikud, külalised.

Täna tähistame Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 25ndat aastapäeva. Täna on sobilik hetk vaadata ajas tagasi, hinnata seda hetke, kuhu me jõudnud oleme ja mõelda, kuhu me edasi liikuda tahaksime. 

25 aastat õnneks ei ole nii kauge aeg, et tollaste sündmuste mäletamine mütoloogiasse upuks, et me unustaksime selle mis oli  ja tollase reaalse olustiku. Kui me ei tea, kuskohast me tulnud oleme, kuidas me siis saaksime planeerida oma järgmisi samme. Ühe rahva ajalooline mälu ulatub küll tuhandete aastate taha, kuid erinevate ajaetappide mõistmine kipub muutuma muinasjutuliseks ja suhtumine asjadesse ja aegadesse võib muutuda paarikümne aastaga. Muinasjutuks kipub muutuma minevik. Muinasjutuna tundub tulevik.

Muistne vabadusvõitlus – 800 aastat tagasi, rahvuslik ärkamine 150 aastat tagasi, Eesti Vabariigi sünd 94 aastat tagasi… Ajaloolaste poolt uuritav, lugudes jutustatav, õpikutes kirjeldatav. Ja nüüd, riikliku iseseisvuse taastamine 25 aastat tagasi – aeg, kus me kõik oleme kaasaegsed. Meie olime siin.

Igaühel meist on oma 1991 aasta august. Isegi neil, kes tollal veel sündinud ei olnud. Noorematele tundub see ehk kauge aeg, aga see oli nüüdsama, äsja. Me olime pisut nooremad, aga siinsamas. Kes ise aktiivselt osalemas tollastes rahvaalgatustes ja üritustes, kes neid otseselt korraldamas, kes seda olukorda ärevuse ja lootusega jälgimas. Fosforiit ja muinsuskaitse… ja lauluväljak, kodanike komiteed. Ja iseseisvuse poolt hääletajad, poliitikud, kellel jätkus mõistust lõpetada vaidlused, tarkust ja julgust võtta vastu õigel ajal õigeid otsuseid ja teha õigeid tegusid.  Ja siis diplomaadid ja välissuhete hoidjad, ja teised riigid, kes meie tegusid tunnustasid.

Ja siis meie tahte edastajad Moskvasse. Ja siis Gorbatšov ja Jeltsin. Ja Nõukogude relvajõud, nende olemine, juurdetulemine ja lõpuks ka minemine. Ja siis teletorni kaitsjad ja Toompea kaitsjad. Ja selle kõige taustal aeg -  Praha kevad, Berliini müüri langemine, riigipöördekatse Moskvas, Nõukogude Liidu  ja terve kommunistliku Idaploki lagunemine.

Mis see siis oli  -  Eesti iseseisvuse taastamine Nõukogude Liidu koosseisus?  Kas see oli rahva kustumatu vabaduspüüe, kas see oli rahvusvahelise üldsuse surve ja toetus, kas see oli kindlate isikute julgus ja tahe, kas see oli õige ajahetk, muudatuste aeg terves Euroopas? Või pigem oli see kõik kokku. Enn Põldroos on ütelnud: „Alles rahva seas süttinud vabadusvaimustuse jõud ja maht sünnitas veendumuse, et meil on potentsiaali otseseks vabanemiseks“. Mart Laar on ütelnud: „Kokkuvõttes polegi niivõrd oluline, kes või mida Toompeal otsustas ja kas Eesti ise- või taasiseseisvus. Imet tegi ikkagi eesti rahvas, keda tuleks näha selle loo kangelastena“.

25 aastat õnneks ei ole nii kauge aeg, et meis oleks jõudnud kustuda või muinasjutuks muutuda vabadusele püüdlemise ja vabaduse saavutamise õilis ja ühendav tunne. See tunne on alles. Rahvana liikuda ühise eesmärgi poole, jättes sellel hetkel kõrvale erinevad arusaamad ja argised vastuolud – mis võib olla veel parem. See on tunne, mis võib kaduma minna lõpututes poliitilistes vaidlustes. See on tunne võib vajuda ebasiiruse ja võimuiha sohu. See on tunne mis võib kaduma minna argipäevaste murede halluses. See on seesama tunne, mida tänapäeval võib tunda laulupeo lõpulaule kuulates ja kaasa lauldes, ühena tuhandete, sadade tuhandete hulgas. See on tunne, mida me üksteisele meelde tuletame, tähistades vabariigi aastapäeva veebruaris ja iseseisvuse taastamist täna. Liig harva tuletame meelde, liig harva…

25 aastat ei ole kahjuks olnud piisavalt pikk aeg, et mõista täiel määral vabaduse olemust. Valikute keerukust ja vastutust, mis vabadusega kaasas käib. Me oleme jõudnud ühte soodsamasse aega Eesti rahva jaoks terve ajaloo vältel. Marju Lauristin on ütelnud: „Me oleme ise muidugi kriitilised ja on põhjust olla kriitilised. Kui aga vaadata natukene seda, mis selles Ida-Euroopas ja uutes liiduriikides ja endistes sotsialismiriikides on toimunud, siis meil on ikka läinud paganama hästi!" Muuhulgas - me oleme vabad vaidlema ja teeme seda isuga. Ühed, kes tahaksid kuulutada sõda ja nõuda tagasi kaotatud territooriumid ja varad… teised, kes tahaksid alla anda, et saaks jälle kaubavahetuse käima. Ainult et – siin selle maanurga peal ei ole mitte midagi enesestmõistetavat. Ei vabadus, ei julgeolek, ega kaubavahetus.

Et olla vaba siin, Eestimaa mõistes, ei tähenda kõrgeid müüre  - olgu siis  füüsilisi või vaimseid – ja nende taha peitumist. Vabadus siin Eestis tähendab olemist koos nendega, kes tahavad vabad olla. Koos nendega, kes jagavad samu väärtuseid ja hoiakuid. Nii nagu me ise riigina peame olema valmis iseenda eest võitlema, nii peame ka tegutsema ühe liikmena selles kogukonnas, kuhu sama moodi mõtlevad riigid vabatahtlikult koonduvad ja kuskohast nad vabatahtlikult saavad ka välja astuda.

Enesestmõistetav ei ole ka üksikisiku heaolu. Nii nagu üks inimene peab hoolt kandma iseenda ja oma perekonna toimetuleku eest, nii peab ka ühiskond hoolt kandma oma liikmete eest. Me ei tohi kedagi maha jätta. Ebavõrdus sünnitab rahuolematust ja lõhenemist. Me peame suutma üles ehitada õiglasema ühiskonna, kui see meil seni õnnestunud on.

Head kaaslased!

Meil on põhjust pidutseda ja tähistada. Meil on oma lugu ja me räägime seda. Me teame, kuskohast me tuleme. Meil on põhjust olla uhke ja rõõmus. Meil ei ole põhjust loobuda püüdlemast ja loobuda pingutamast parema tuleviku nimel, vaba Eesti eest!

 Elagu vaba Eesti.