Maakonna vahetamisest - selgituseks, ilma emotsioonideta.

Postimees kirjutas hiljuti, et maakondade piirid on muutumises, nii nagu Läänemaal ja Pärnumaal, nii ka mitmes teises maakkonnas, Jõgevamaal, Tartumaal, Ida- ja Lääne-Virumaal, Võrumaal, Põlvamaal, Valgamaal, Raplamaal…. Ja et kõige suurem ümberkorraldus maakonna vahetamise korral puudutab ühistransporti. Tõsi ta on, juba haldusreformi alguses öeldi maha, et maakonna piirid ei tohi saada takistuseks omavalitsuste ühinemisel. Seni veel ametis olev minister on nüüdseks kinnitanud juba mitmeid kordi, et omavalitsuste volikogude kokkulepet maakondliku kuuluvuse osas valitsuse poolt  ümber tegema ei hakata. Tõenäoliselt ei lähe kohalike tahte vastu ka uus valitsus. Kui omavalitsuste juhid on nii otsustanud ja rahvas seda otsust toetab, siis nii ongi. Juriidiliselt on küll lõplik otsus valitsuse otsus ja selline kokkulepe ühinemislepingus omab valitsuse jaoks pelgalt soovituslikku iseloomu, sellegipoolest ei hakata kohalike inimeste tahte vastu astuma. Küll aga peavad kohalikud kogukonnad arvestama muudatustega mis ees seisavad ja need muudatused ei puuduta ainult ühistransporti.

Maakonnad on põhiliseks koostööruumiks suuremale osale sotsiaalsetele võrgustikele. Ehk siis lihtsamalt öeldes – inimeste igapäevane omavaheline suhtlemine ja asjaajamine käib paljuski maakonna kaupa. Seda küll mitte erateenuste tarbimise ja osutamise osas – suuremas poes, teenust pakkuva firma esinduses  või  eriarstil käiakse tihti ka suuremas keskuses, mis asub siis kus iganes maakonnas. Samal ajal aga õpilaste ühisüritused, õpetajate ja lasteaednike koostöö, kultuuritöö ja sporditöö ja ühine sotsiaaltöö käivad senini suuremalt jaolt maakondade kaupa. Ega keegi ei keela ka teises maakonnas ühiseid üritusi korraldada ja seda ikka ju tehakse. Oluline asjaolu on aga, et vähemalt senini käib kohaliku taseme koostöö rahastamine maakondade kaupa. Ka külaliikumine ja selle rahastamine käib maakondade kaupa. Paljudel puhkudel tuleneb maakondlik jaotus seadusest, näiteks jahindusnõukogud on seadusest tulenevalt maakondlikud.

Kohalikud koostöövõrgustikud ja nende elujõulisus sõltuvad nii inimeste hulgast, ühisest identiteedist, aga ka rahastamise korraldamisest. Kuivõrd regioonid saaksid olema oluliselt suuremad, siis ei ole tõenäoline, et seni maakondlikult toiminud koostöö üle poole Eesti käima hakkab. Ka ruumiliselt peab inimeste liikumises mingi loogika säilima. Üks vald, isegi peale liitumist,  on mitmete asjade jaoks ikka veel liiga väike, regioon aga liiga suur. Maakonnad ei kao kuskile ja kui maakond muutub, siis vähemalt avalikus – ja mittetulundussektoris muutub ka inimeste ring, kellega koos asju aetakse.  Selles osas tulebki inimestel arvestada muudatustega, kui maakond muutub. Arvestada tuleb ka oluliselt sagedama liikumisega seni naabermaakonna keskuseks olnud linna suunas. Siit ka tuleneb vajadus ühistranspordi ümberkorraldamiseks.

Haldusreformi kõige põhilisem loogika tugines kahele eeldusele. Esimene eeldus oli, et omavalitsused saavad olema oluliselt suuremad. Nii määrati suhteliselt jäigalt kindlaks tulevaste valdade – linnade minimaalsed suurused. Teine eeldus oli, et põhilised kokkulepped tehakse kohalikul tasemel, omavalitsusjuhtide endi poolt. Nii saavadki meie tuleviku omavalitsused ja maakonnad välja nägema nii, nagu inimesed ise ja omavalitsuste juhid kohapeal seda näevad. Kas see saab olema hea või halb, on üks küsimus. Ju siis ikka hea, ise tehtud, hästi tehtud. Kui ise kokku lepitud, ehk siis seisavad uued tekkinud omavalitsused üheskoos ka tegusad.

Mis saab maakonnast - see on teine küsimus. Maakonnad jäid haldusreformi fookusest kõrvale. Ja tuleb tunnistada, et Läänemaal toimuvate läbirääkimiste tulemusena moodustuvadki tugevad ja toimivad omavalitsused, olgu siis Haapsalu, Lääne-Nigula või Lääneranna. Ma olen küll senini veendunud, et kui Läänemaale oleks tekkinud üks omavalitsus, siis oleks tulemus veel parem olnud. Paraku ei saanud see teoks. Omavalitsustel ja inimestel tuleb nüüd oma valikud ära teha ja maakondade osas  - nii siin, kui sealpool, tuleb kohaneda olukorraga mis peale haldusreformi jõustumist tekib. Inimeste vahelised sidemed on aga visad ja see mida mina näen, on hulgaliselt nn maakonnaülest koostööd Põhja – ja Lõuna-Läänemaa omavalitsuste vahel.