Kas kõik algas poe kinnipanekuga ehk valimiste suur küsimus.

Kas kõik algas poe kinnipanekuga ehk valimiste suur küsimus: kuidas tuua majandus maale tagasi?

Eesti Ekspressis ilmus just artikkel, kus uuritakse, miks ühe Vändra kandi valimisjaoskonna inimeste valimisaktiivsus nii madal on. Artikkel kirjeldab maaelu hääbumist ja ühe maakoha eluolu. (https://ekspress.delfi.ee/elu/uhe-parnumaa-valimisjaoskonna-inimesed-ei-kai-valimas-miks?id=85403681). Hea lugemine. Soovitan soojalt. See artikkel innustas mind kirjutama nende valimiste põhiteemast. Või vähemalt sellest, mida mina ise nende valimiste põhiteemaks pean.

Kirjeldatakse maaelu hääbumist. Üks tsitaat artiklis kõlab nii: „See kõik algas poe kinnipanekuga“. Ja sealt edasi juba postkontorid ja koolid ja raamatukogud ja lasteaiad jne. Tõdemuseks artiklis on, et riik on selle kõik ära võtnud. Kui küsida nüüd minu ja teiste sotsiaaldemokraatide käest, et kas riik (ma mõtlen nii riigi - kui KOV-sektor) peab hajaasustuses hoidma teenuseid, hoolimata tarbijate vähesest arvust, siis jah, peab küll. Kindlasti on kuskil ka mõistlikkuse piir, aga sellegipoolest. See, et inimesed elaksid igal pool on riiklik huvi. Ühtlane asustus on kõigepealt vajalik selleks, et riigil oleks kontroll oma territooriumi üle. Jah just, kontroll, oma kodanike kohaloleku kaudu. Iga kodanik on oma riigi esindaja. Mitte keegi ei hoia riigi territooriumil paremini silma peal, kui riigi kodanik, kes peab seda konkreetset maanurka oma koduks, elab ja tegutseb seal. Seda, et igas maanurgas oleks elu, on vaja otseselt riigi territoriaalse terviklikkuse säilitamiseks, riigikaitse huvides, hädaolukordade lahendamise huvides, julgeoleku, õiguskorra tagamise ja korrakaitse huvides. Ja lõpuks, või pigem kõige rohkem selleks, et inimesed saaksid elada omas kodus. Et säiliks Eestimaa asustusmuster ja maastikupilt sellisena, nagu ta meile igiomane ja harjumuspärane on.

Ainult et… maakoha hädad ei alga kindlasti mitte poe kinnipanekust. See pood teenindab inimesi ja seda saab pidada ainult siis, kui piirkonnas on piisavalt ostjaid. Ja postkontorit ja lasteaeda ja kooli ja raamatukogu ja kõike muud inimesi teenindavat ja abistavat saab pidada siis, kui on kedagi teenindada. See ei käi sellises järjekorras, et kõigepealt teenindus, siis elanikud. Kohalikud omavalitsused ( mis on ka osa riigist) ja kohalikud ettevõtjad peavad hambad ristis üleval teenuseid, mis on ilmselgelt kallimad osutada kui suuremates keskustes, lõpuks viimasel piiril, loobuvad. Kahetsevad ja loobuvad. Aga millest siis algab maakoha ellujäämine või hääbumine? Kõik algab sissetulekutest, ehk elatusvahenditest, ehk majandusest.

Tõde on, et töökohad on maalt ära kolinud. Põllumajandus ei vaja enam nii palju tööjõudu kui varem. Metsamajandus ei vaja enam nii palju tööjõudu kui varem. Rohkem valikuvõimalusi on suurtes linnades või nende lähedal. Rohkem tööjõudu ettevõtetele, rohkem valikuid töötajatele. Tulemuseks on – linnastumine. Kui töökohad ei koli maale tagasi, siis kolivad inimesed maalt ära. Hea transport on siin igal juhul abiks ja leevenduseks, kuid lõpuks ei taha keegi istuda suurt osa oma päevast liiklusvahendis. Oleks siis veel tund ja rongis. Aga kaks ja autos?

Nende valimiste põhiküsimus minu arvates on, kas me suudame mõjutada töökoha asukohta või ei suuda. Sellest sõltub, kas Eestimaa tervikuna, territooriumina, jääb ellu või ei jää.  Regionaalne lõhestumine väljendub erinevates sissetulekutes, erinevas elukvaliteedis ja lõpuks – erinevates hoiakutes ja vaadetes elule. Sellest, kas maal on töökohti, sõltub osaliselt ka see, kas rahvas on ühtne või saabki uueks kombeks, et meil on kaks rongkäiku ja kaks paraadi, kummaski osalejad kardavad või lausa põlastavad teises kõndijaid. Sellest sõltub, kas keegi või mingi piirkond tunneb ennast mahajäetuna, hüljatuna. Lõhestumine võib olla ka varanduslik, hariduslik, keeleline jne. Regionaalne lõhe on üks teiste hulgas. 

Kui me töökoha asukohta mõjutada ei suuda, siis linnastumise protsess jätkub, kui suudame, siis protsess pöördub. Kaugtöökohad on vahvad, aga neid on näpuotsaga. Loomerahvas ja IT-spetsid ja müügiinimesed ja teised kes saavad kodus töötada on hästi tublid ja tihti töötavadki maal ja kodus. Paraku, praegu veel ei ole neid nii palju, et moodustada oluline osa tarbijatest kohalikule poele ja lasteaiale. Majandus, traditsiooniline majandus, on liikunud linna ja inimesed sellega koos. Need ettevõtjad , kes väljaspool suuri keskuseid tegutsevad, on oma kodukoha patrioodid ja tegutsevad mitte tänu oludele vaid vaatamata oludele.

Tõde on, et nii kaua kuni riigi poliitikad ei kujunda spetsiaalselt soodsamaid tingimusi ettevõtetele väljaspool suuremaid keskuseid, nii kaua jätkub ka töökohtade ja elanike koondumine suurte keskuslinnade lähistele. Selleks aga, et kujundada kuskil piirkonnas ettevõtlusele soodsamaid tingimusi, on vajalik vasakpoolne mõtteviis. See tähendab – me peame tunnistama, et on vaja riigi sekkumist.

Esmaspäeval pidasime Linnamäel valimisdebatti. Reformierakonna mees küsis minu käest, et sa oled ju juba 20 aastat tegutsenud ja regionaalpoliitikast rääkinud, miks ei ole asjad veel paremaks läinud? Aga sellepärast, et sellest kahekümnest aastast on 17 aastat võimu juures olnud Reformierakond, mis on parempoolne ja liberaalne erakond. Reformierakond, paraku ei arva regionaalpoliitikast midagi.  Reformierakonna põhimõte on vähem riiklikku sekkumist, majandus läheb ise sinna kuhu tahab. Et turumajanduse nähtamatu käsi ongi kõige parem suunaja. Paraku suunab turumajanduse nähtamatu käsi nii töökohad kui töötajad, nii teenused, kui tarbijad kahte suuremasse keskusesse Eestis. Eestis on kaks kasvupiirkonda - Tallinn ja Tartu. Ülejäänud kahanevad. Debatil kõlas ka küsimus maksuerisuste kohta maapiirkondadele. Reformierakonna kandidaat vastas, et ta ei toeta maksuerisusi. Vähene regionaalpoliitika ja seda eriti majandusküsimustes on olnud teadlik poliitikasuund Eestis väga pika aja jooksul. Seda ei ole võimalik muuta paari aastaga.

Nüüd te küsite, et sotsid, te olete nüüd ju juba mitte paar vaid lausa viis aastat võimu juures olnud, mis te olete siis ära teinud? Tegime näiteks seda, et algatasime riikliku kortermajade programmi.  Ja me kavatseme sellega jätkata. Sest kvaliteetne elukoht on töökoha kõrval teine väga oluline asjaolu, mis võimaldab inimesel maapiirkonnas elada. Algatasime töökoha loomise toetuse Ida-Virumaal, laiendasime selle Kagu-Eestisse ja kavatseme laiendada tervele Eestile. Meie aktiivsel osavõtul ja eestvedamisel tekkis lairiba interneti ehk nn „Viimase miili“ programm,  ja hoolimata tagasilöökidest, me viime selle ka ellu.  Võitlesime põllumeestele riigipoolse lisatoetuse ehk „Top-Upi“ maksmise eest. Koalitsiooni läbirääkimistel Reformierakonnaga ei tulnud sellest midagi välja, koos Keskerakonnaga sai otsus aga tehtud ja põllumeestel on nüüd lihtsam olla konkurentsis teiste Euroopa tootjatega. Meie tõime HNRK haiglatevõrgu arengukavasse. Meie toetame ametlikult ja erakonnana Haapsalu raudtee taastamist. Seda nimekirja võiks veel jätkata. Tõde on, et see kes valib sotsiaaldemokraate, teab et regionaalpoliitika saab ka edaspidi olema tähelepanu all. Töökoha asukohta saab mõjutada, pakkudes ettevõtjale soodsamaid tingimusi. Teenuseid maapiirkondades tuleb säilitada. Seda kõike aga teie, head valijad, toetusel.

Mina arvan, et valimiste põhiküsimus on lõhede vähendamine ühiskonnas. Üks nendest lõhedest on regionaalne lõhe.  Tootvate töökohtade püsimine ja loomine maapiirkondades vähendab regionaalset lõhet, hoiab maakohad elus, võimaldab ellu jääda ka teenindusel ja teenustel. Protsess ei alga poe sulgemisest vaid lõppeb sellega. Elanikkonna koondumine linnadesse ja maapiirkondade tühjenemine ei ole paratamatu ja pöördumatu protsess. Töökohad, elukohad, transport ja teenused, need on neli valdkonda, mis aitavad hoida elus kogu Eestit. Kogu Eesti peab elama. Igaüks loeb.