Intervjuu

1. Neeme Suur - riigikogu kandidaat nr 401. Osalesite ümarlaual "Eesti kasvuvisoon 2018". Pareerides selle ümarlaua tunnuslauset, siis mille eest seismise võtate Riigikogus oma südameasjaks, et Läänemaa oleks aastal 2018 Eestis edukas, aga koduselt armas?

Selleks, et Läänemaa oleks nii edukas, koduselt armas, peab Läänemaale mahtuma nii traditsioonilist, töökohti pakkuvat tööstust – ja ettevõtlust, kui ka maastikku ja maaelu säilitavat maamajandust. Ei saa loota ainult turismile. Traditsioonilise majandustegevuse arendamiseks pakuvad meile võimalusi juba olemasolevad tööstusalad aga samuti ka riigi poolt tehtud investeeringud sadamatesse ja teedesse – näiteks Virtsu sadamasse. Rumal oleks need investeeringud kasutamat jätta. Ristil ja Paliveres, Taeblas ja Uuemõisas, Haapsalus ja Kiltsis, Lihulas ja Virtsus on olemas kõik eeldused tööstuse arendamiseks ja traditsiooniliste töökohtade loomiseks. Tuuleparkide arendamise asemel peame edendama hoopis bioenergeetikat. Lihula katlamaja on meile heaks eeskujuks. Küttes heina, põhku, roogu ja võsa saame põllud puhtaks ja toad soojaks. Samas jällegi meie suured looduskaitsealad vajavad hoidmist, nende baasil on võimalik arendada loodusturismi ja käsitöönduslikku väikeettevõtlust. Haapsalu on maakonna keskuseks, tervisemajandus ja loomemajandus ning kultuuriturism on siin meie uhkuseks ja õieks. Koduselt armsaks teeb Läänemaa ka traditsioonide hoidmine – olgu see siis Lihula lilltikand või siis rannarootsi kultuuri hoidmine ja arendamine.
Südameasjaks riigikogus võtan kindlasti majandustegevuse toetamise maapiirkondades. Riigi praegune toetuspakett maapiirkondade ettevõtlusele on liiga vähene ja nõrk. Kindlasti jätkan ka raudtee teemat – oleme juba üpris kaugele jõudnud oma eesmärgile pürgimisel ja seda suunda ei tohi katki jätta. Seisan ka riigikogus mustkattega teede rajamise eest Läänemaal. Virtsu sadama-ala kasutamine piirkonna edendamiseks, Haapsalu puulaevasadam ja palju muid teemasid jäävad jätkuvalt minu lauale. Jätkan rannarootsi kultuurile soodsama keskkonna loomisega.

2. Maal viibitakse küll meeleldi ajutiselt, kuid seal ei taheta elada. Inimesed koonduvad suuremate linnade ümber, maaelanike arv aga üha väheneb. Kõik teavad seda, selle vastu on rakendatud erinevaid meetmeid, kuid siiani ei ole sellele tendentsile suudetud piiri panna. Kas on olemas mingi imerohi, mis paneks ettevõtjaid maale töökohti looma, inimesi põllumajandusega tegelema ning oma lapsi maal üles kasvatama?

See imerohi on riigi tõsine suhtumine regionaalpoliitikasse. See paljuräägitud regionaalpoliitika ei seisne mitte ainult valdade liitmises – lahutamises, vaid eelkõige hoopis majanduselu suunamises ja teenuste kättesaadavuse tagamises. Olgu need vallad kuidas on, kui töökohta ja töölkäimisvõimalust pole, siis pole maal ka elu. Vaevalt, et nüüd inimesed just põllumajandusega tegelema sööstavad aga tasuv töökoht lähedases suuremas asulas oleks üks võimalus. Oluline on hea tee ja ühistransport. Võimalik on ka tõesti maamajandusega tegelda – siis on oluline riigi tugi esmase investeeringu teostamiseks, tootearendamiseks ja turundamiseks ning samuti tugi ühistegevuse arendamisele – valdkond, mis on seni päris vaeslapse rollis olnud. Lasteaiakoht ja algkool kodu lähedal ja kvaliteetne põhikool normaalses kauguses – ka need on eeldused maaelu säilimiseks. Ka maakonnahaiglate säilimine on oluline regionaalpoliitiline meede.

3. Mis seob sind Saaremaa ja Hiiumaaga?
Saaremaaga seob mind kõigepealt minu enda pere. Abikaasa on Saaremaalt, Kuressaarest pärit, Juuno ja Tiiu Jalaka tütar. Hiiumaal on mul palju sõpru ja tuttavaid, kooli – ja töökaaslasi. Saarlastel ja hiidlastel on samasugused mured, kui kõigil. Lisaks muule on neil veel transpordiprobleem. Ühest otsast on praamiliiklus armas ja omane, kuid teisest otsast vajutab pitseri saarel elamisele, eriti aga ettevõtlusega tegelemisele. Mina arvan, et kõige suuremat regionaalpoliitilist mõju annaksid asukohast tulenevad maksuerisused. Kui tööjõumaksud oleksid saartel ja ääremaadel madalamad, tööjõud selle läbi ettevõtjale odavam, siis oleks rohkem ettevõtjaid ka linnast välja kolimas koos oma tootmisega.
Arvan, et saarte peal mõjub eriti valusalt maakonna taseme nõrgenemine. See Pärnu alla käimine on ikka üks väga veider asi, nii Saaremaa, kui Hiiumaa puhul. Mina seisan selle eest, et maakonnad jälle oma jõu ja õiguse tagasi saaksid. Saarlastel ja hiidlastel tuleb lasta ise omi asju ajada ja neile abiks olla seal kus vaja – siis lähevad saartel asjad ka oma paika.

4. Milliseid küsimusi sulle kõige sagedamini esitatakse seoses kandideerimisega riigikogusse?

Üks kõige sagedam küsimus mulle on, et kas ma ikka pääsen riigikkogusse, oma neljandalt positsioonilt kohalikus nimekirjas. Inimesed lihtsalt ei tea, kuidas valituks saadakse. Kõige sagedasem viis riigikogusse pääsemisel on ringkonnamandaat ja selle saamine sõltub häälte arvust, mitte positsioonist nimekirjas. Nii et – juhul, kui inimesed nii arvavad ja minu poolt hääletavad, siis on see täiesti reaalne eesmärk.
Teine sagedasem küsimus mulle on, et kas jätad oma tegevused pooleli. Inimesed, kes mind tunnevad, need teavad – ma ei jäta kunagi midagi pooleli. Tegutsen ka riigikogus edasi Läänemaa, aga ka Saaremaa ja Hiiumaa ja terve Eesti äärealade ellujäämise huvides. Riigikogus on paremad võimalused maakondae huvide kaitsmiseks. Minu põhimõte on – Kogu Eesti Peab Elama – ja riigikogus saan selle eesmärgi täitmisele jõuliselt kaasa aidata.