Kas valgus reostab?

Jah, kui seda hirmus palju saab, siis tõenäoliselt küll. Kui öine linn nii valge on, et ilma paksude kardinateta magada ei saa, siis on asi halvasti. Kui aga öine linn nii pime on, et ei näe sõrme suhu pista, siis on nagu jälle halvasti. Lääne Elus ilmus lugu valgusreostusest ja sellest, et Haapsalus on valgusreostusega lood halvasti ja linn võiks oma valgusega kokku hoida.   Alt-üles valgustusega ja otse merele valgustusega saaks tõesti midagi ette võtta. Kas aga Haapsalu on üldse liiga valge, seda nüüd küll ei tahaks uskuda.

See jutt valgusreostusest tuletas meelde mitmeid hetki elust. Kasvõi sellist hetke, kui oled lennukiga naasmas Euroopast ja libised linnulennul üle linnade ja maade, sügavusest paistmas valgustatud asulad. Kui Eesti kohale jõuda, siis läheb see pilt oluliselt tumedamaks – pimedamaks. Valgust on oluliselt vähem ja see mis on tundub tuhmim. Kas see on nüüd vaesus, või kokkuhoidlikkus või mõistlikkus või loodussäästlikkus, mis meie tuled tuhmimaks teeb? Ju vist kõigest natukene, aga ega vist loodukaitse peale küll veel väga ei mõelda valgustust planeerides.  

Teine mälupilt tekib ajast, kui Risti vallavanemana töötasin. Olime seni tühjalt seisnud küla koolimajja sisse seadmas sotsiaalkorterit. Kuivõrd elanik, keda olime sinna paigutamas, ei olnud just kõige rahumeelsem, siis küsisime ka külarahva käest, et mida nemad arvavad uuest elanikust ja sotsiaalkorterist vanas koolimajas. Inimesed vastasid, et mis seal ikka, majas ikka valgus sees ja tuli paistab tee peale ka. Üks valgustatud punkt lisaks tekitas juurde olulise hulga turvatunnet. Täpselt sama efekt oli siis, kui paigutasime küla bussipeatusesse tänavavalgustuslaterna, ja laste liumäele. Kord, kui inimene kolis külast Ristile, küsisin temalt, et mis on see põhiline asi, mis teeb sinu jaoks vahe küla ja alevi vahele. Tema vastas, et tänavavalgustus.  Hakkasin seda oma mõttes kutsuma „valgustatud punkti efektiks“. Asjaolu, et valgus on turvaline ei ole kontrollimata müüt ega inimeste ebausklik eelarvamus, vaid fakt. Ei ole midagi veidramat, kui mööda lauspimedat Tallinnat või muud kokkuhoiurežiimil linna ringi sahistada. Et valgustust saab keskööks vähendada ja väiksemates asulates, kus inimeste öine liikumine päris pisike ka mõneks ajaks välja lülitada -  olgu nii. Aga et sundida öises linnas liikujaid pimeduses kobama, selleks nad saaksid tähistaevast nautida?  No ma ei tea.

Millal aga saab siis valgust liiga palju? Tõepoolest, kui vaadata uusi rajatud liiklussõlmi ja nende valgustust, siis teinekord on tunne küll, et nüüd sai vist palju. Ega otse taevasse suunatud prožektor vist ka väga mõttekas ei ole. Mul pole aimugi, miks turbavälja tehnikaplatsilt või mõnelt laoplatsilt lähtuv võimas voog peab pilvi valgustama.  Kirikutorni valgustuse kritiseerimisega ma oleks pigem ettevaatlik – kirikutorn on maamärk ja sellisena inimestele otseselt vajalik. Valgustuse paremast planeerimisest on kindlasti abi nii kulude kokkuhoiul, looduse säästmisel, kui ka inimeste turvalisuse tagamisel.  Kindlasti leidub nii kokkuhoiu kohti, kui neid, mis ammugi valgustamist ootavad. Olulise mõjuga valgusreostusest on aga meie väikelinnades ja asulates vist küll vara rääkida. Loodan küll, et Haapsalu linn Promenaadi vastset valgustust likvideerima ei hakka. Hästi hubane on ja kutsub jalutama.