Ma kutsun politsei!

Kas nüüd siis on häda selle Lihula politseiga, või õigemini – politsei puudumisega Lihulas (nüüd ja edaspidi pean “Lihula“ all silmas kogu Lõuna-Läänemaad) – või ei ole? Praeguseks on sõna võtnud asjaosalised alates kohalikust politseijuhist kuni ministrini välja. Minister kirjutab oma vastuses riigikogu liikme järelpärimisele, et  kohapealne püsiv konstaabli olemasolu ei ole kõikidel juhtudel parim lahendus, sest see ei taga efektiivselt politsei ressursside kasutamist. Minister kirjutab, et konstaabli vastuvõttudel ei käida. Minister kirjutab, et vajalik on paindlikkus. Oleme kuulnud arvamusi, et Lihula  ei ole kannatanud politsei puudumise tõttu ja probleem on pigem emotsionaalne,  sest töö on ju tehtud, “kuriteod on registreeritud ja menetletud“. Ja et turvalisus sõltub peale politsei olemasolust veel paljudest muudest asjades ja et inimesed peaksid ise rohkem oma turvalisuse tagamisega tegelema. Oleme teada saanud, et statistikaga on kõik korras, et tsentraliseeritud struktuur on prefektuuride rolli vähendanud ja et kohalik kogukond, seal hulgas omavalitsused peaksid ise rohkem oma turvalisusesse panustama. See kõik on õige. Ainus häda on, et kuidagi julgemaks ei ole läinud.

Turvalisuse tagab eelkõige üldiselt teadaolev ja praktikas tõestatud fakt, et politsei on piirkonnas olemas ja normaalses abikauguses. Ja et peale selle veel, et ta appi jõuab, on ta ka füüsiliselt piirkonnas ja võib ka peale sattuda enne, kui kuritegu teoks saab. Ja veelgi enam – et politsei ka  teab ja tunneb, mis olukord kohapeal on, kus mis inimesed elavad ning tänu piirkonna tundmisele oskab ja suudab ennetada. See fakt peab olema üldiselt teada -  teada nii tavalisele inimesele, kui kurikaelale. Sellepärast kerkiski probleem üles alles  peale politsei puudumise fakti ilmsikstulekut. Praegu sai kõigile – nii inimestele kui pättidele selgeks, et Lihulas konstaablit pole ja patrull võib hakata  Haapsalust või Nõvalt alles sõitma ja millal ta kohale jõuab, ei tea keegi. Asi on tegelikult väga lihtne. Sellel hetkel kui lause “ma kutsun politsei“ ei tööta enam – ei kaitse enam, sellel hetkel on ka turvalisus kadunud.

Jah, probleem ongi emotsionaalne. Nii nagu inimeste omavahelised suhted on emotsionaalsed, nii on ka riigi ja kodaniku vahelised suhted emotsionaalsed. Riik on ütelnud inimesele – mina aitan hoolitseda sinu turvalisuse eest. Et vaata ikka ise ka, et poiss pätti ei tee ja hoia lukud ees ja kui naabruses midagi-kedagi kahtlast näed, siis anna ikka teada, aga ma olen siinsamas – sinu jaoks olemas. Nüüd ütleb siis riik Lõuna-Läänemaa inimesele, et ei-ei, niipalju pole ma ikka lubanud. Vaata ikka ise kuidas hakkama saad, ma tulen pärast läbi ja vaatan siis ka mida teha annab. Nüüd on inimese kord siis riigile meelde tuletada, et see ei ole enam sama asi. Ja keda peaks selle juures lohutama teadmine, et üksikisiku tulumaksu ju vähendatakse?

Praegu on Läänemaa politsei oma võimaluste piires küll adekvaatselt reageerinud – patrull on Lõuna-Läänemaa piirkonnas tiirutamas oluliselt sagedamini kui varem. Risti jaoskonna teisi konstaableid ka on sagedasti Lihulas liikumas. Paraku aga – praegune tähelepanu Lihulale on hädaabinõu, mitte üldiselt teadaolev ja püsiv fakt. Asi läheb alles siis korda, kui jõustub taas põhimõte ja levib taas teadmine, et 24/7 on sinine munder (politseiniku, mitte piirivalvuri sinine munder) sealpool Kasarit ja tegeleb turvalisuse tagamisega.  Ja ta ei istu toas ja ei oota pikisilmi külastajat vaid liigub ringi, külastab töökohti, koole ja asutusi ja ohjeldab liiklust. Menetleb juhtunut ja hoiab ära juhtuvat, on nähtav ja usaldusväärne … teeb kõike seda, mida politsei piirkonnas teeb, kas siis üksi, kaksi või koos abipolitseinikega.

Läänemaa on mandri-Eesti kõige väiksem maakond. Seda aga rahva arvult  ja asustustiheduselt,  mitte territooriumilt.  Territoriaalsus ei kao mitte kuskile riigi ametkondade töökorraldusest. Seda kindlal põhjusel - kas nüüd keegi selle uudise peale rõõmustab või mitte – olgugi, et elanike arv väheneb, aga inimesed jäävad ikkagi maapiirkondadesse elama. Isegi Lõuna – Läänemaale.  Praegu on Läänemaa ainus maakond Lääne prefektuuri kuuest maakonnast, kus kogu politseitöö algab hommikul  maakonna keskusest. Väljaspool maakonnalinna paiknevad konstaablijaoskonnad puuduvad.  Ka Risti jaoskond, mille alla ka Lihula kuulub, asub tegelikult Haapsalus. Viimane aeg on see territooriumi loovutamise eksperiment ära lõpetada. Teadaolevalt on usaldust kerge kaotada ja raske taastada. See kehtib mitte ainult inimeste vahel, vaid ka riigi ja inimese vahel. Üldinimlik tõde.