Haapsalu raudtee taastamisest

 Minu seisukoht Haapsalu raudtee asjade seisust on küll oluliselt positiivsem, kui eelmisel nädalal Lääne Elust lugeda võis. Ma arvan, et Haapsalu raudtee väljavaated on pigem head, kui halvad. Haapsalu raudtee taastamine ei ole küll riigi raudteeinvesteeringute hulgas esimene prioriteet, aga on potentsiaalse suunana kaardil (ja arengukavas) olemas. Praegu oleme jõudnud seisu, kus Haapsalu raudtee taastamise teema ei tekita riigi tasemel ei ametnikes ega otsustajates võõristust, vaid see on koos teiste sarnaste - regionaalset raudteeühendust puudutavate projektidega otsustamist vajavate asjade nimekirjas.

See, mis teeb meie olukorra eriliseks ja suurendab meie väljavaateid on asjaolu, et kohalikud inimesed ja ametkonnad on raudtee taastamise suunas palju aastaid visalt töötanud. Ettevalmistööde teostamine on toimunud majandusministeeriumi ja siseministeeriumi teadmisel ja osalusel. Liigume sinnapoole, et sellel hetkel, kui lauale tõstetakse  uus arendatav raudteeprojekt, on Haapsalu raudtee taastamiseks kõik vajalikud nõuded täidetud. Ettevalmistustööd jätkuvad maavalitsuse eestvedamisel ka praegu ja täie hooga (viimane töökoosolek toimus möödunud reedel). Transpordi arengukavas kirja pandud tegevustega liigume kohe edasi.

Me peame ka aru saama, et vastuseis raudtee-temaatikale üldiselt ei kao kuskile. Paljud inimesed on põhimõtteliselt seda meelt, et Eestis ei peaks muud raudteetransporti üldse olema, kui idast kaup ja otse sadamasse. Arvatakse, et maanteetransport on odavam ja paindlikum. Paraku ei võta raudtee-skeptikud arvesse ühiskonna kogukulu, mis maanteedega ja autotranspordiga kaasa käib. Kogukulude poolest on raudtee ühiskonna jaoks odavam, kui maantee. Esmane investeering on suhteliselt sarnane korraliku uue maantee ehitusega. Nelja-realine maantee aga maksab kolm korda rohkem, kui ühe rööpapaariga raudtee. Raudteele heidetakse ette reisijateveo doteerimise vajadust. Erinevus seisneb aga selles, et maantee puhul on kulud hajutatud. Kui maanteede ehitamisega, ülalpidamisega ning maanteeliikluse korraldamisega kaasnevad kulud kajastuksid kõik täielikult kütuse hinnas või oleksid maanteed isemajandavad ja maksulised - siis oleks kulude sarnasus rohkem tajutav.

Raudtee kasuks räägib kiirus, turvalisus, ühenduskindlus ja sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus. Enamus rahvast hindab raudtee häid külgi, võtab kõik raudtee arendused tänuga (muidugi ka asjakohase kriitikaga) vastu ja sõidab heal meelel rongiga. Ka üldine transpordipoliitika, nii senine (juba tehtud raudteede parendused ja uute rongide soetused, Rail Baltica arendamine jms) kui tulevane (praegu menetlemisel olev Transpordi arengukava 2014 – 2020) toetab raudteetranspordi säilitamist ja arendamist Eestis. Selles valguses tundub kunagine Haapsalu raudteest loobumine pigem erand ja selle vea loodame parandada.

Me peame veel aru saama sellest, et ükskõik kuidas praegune majandusminister ennast väljendada võtab – Eesti sisene regionaalne raudtee ei kao kuskile. Samuti ei kao kuskile vajadus Eesti siseseid raudteeliine edasi arendada. Investeeringuid on seni pidevalt tehtud ja tehakse edasi. Tallinn-Tartu ja Tallinn – Keila on ehk teine teema, aga iga teise raudteeliiniga, mis Eestis sees reisijaid teenindab, kannataks Haapsalu liin igal juhul võrdluse välja. Türi – Viljandi sai tehtud, Tartu – Valga sai tehtud, Keila – Riisipere lõik sai rekonstrueeritud, saab ka Riisipere – Haapsalu lõik taastatud. Haapsalu jaoks oleks lootus kadunud siis, kui ei oleks korda tehtud raudteed kuni Riisipereni. Nüüd on seal uus tee, uus kontaktvõrk, uued perroonid ja uued rongid. Raudteelõigu pikendamine kuni Haapsaluni on lihtsalt loogiline. 

Juhul, kui lähimate aastatega ei langetata otsust Lelle-Pärnu lõigu rekonstrueerimiseks, siis katkeb rongiühendus Pärnuga. Selle lõigu olukord on samasugune, kui Haapsalu suunal enne rööbaste ja liiprite ülesvõtmist ja varsti seal enam lihtsalt ei saa sõita. Ükskõik, mis Rail Balticast saab, milline majandusminister küll Pärnuga raudteeühenduse likvideeriks? Pärnu on suurem, aga Haapsalu on lähemal, tulemus on sarnane. Lõpuks ei ole lihtsalt enam võimalik ajada sellist juttu, et: „…igale poole mujale teeme raudtee korda, aga näe, Haapsalusse ei tee. Isegi, kui me teame, et teised ka ja sama palju dotatsiooni vajavad, isegi kui see sindrima tasuvus sarnane on, ikka ei tee. Võiks ju teha, aga ei taha.“. See ei oleks enam tõsine jutt.

Me võime ja peamegi arutama selle üle, mida teha enne ja mida pärast. Kas kõigepealt Narva suund, Lelle - Pärnu suund, Valga - Koidula – Pihkva suund, Haapsalu suund või midagi muud. Keegi aga ei saa tõsiselt väita, et Haapsalu liin oleks Eesti raudteedel kuidagi eriliselt mittetasuv. See väide oleks lihtsalt vale. Majandusministeeriumi ametnikud on tunnistanud, et suurem osa reisijateveoga seotud investeeringuid Eestis ei ole otseselt majanduslikult tasuvad ja vajavad hilisemat doteerimist. Et igal juhul on tegemist poliitilise otsusega. Ju see siis nii ongi. Haapsalu suund ei oleks uus suund, sisuliselt on tegemist rekonstrueerimisega, millel osad tööd on juba tehtud. Varem või hiljem, see otsus langetatakse. Mida varem, seda parem.