Vidruka ja HSI-k tulevikust

Lugesin tänast LE-d ning seal olnud artiklit Haapsalu Sanatoorse ja Vidruka teemal. Näen suurt probleemi selles, et HSIs ravisuuna osakaal väheneb. Mida vähem on HSIs raviteenuseid ja med-personali, seda väiksem on HSI spetsiifiline nišš vabariiklikul haridusturul ja seda suurem surve sinna suunata lihtsalt õpiraskustega või kerge vaimupuudega lapsi. Ja omakorda - seda segasem on Vidruka tulevik.
Haapsalu on suuteline pakkuma kvaliteetset raviteenust HNRK ja loodava kompetentsikeskuse toel nii meie SPA-de, kui ka HSI kaudu ja seda kogu riiki (ja HNRK ja SPA-de osas ka lähivälismaad) silmas pidades. Vidruka aga peaks tegelema just õpiraskustega, kergema või raskema vaimupuudega lastega ja seda just oma maakonda või naabermaakondi silmas pidades. Nii oleks mõlemal haridusturul olemas oma koht ja klientuur.
Koolide liitmist ma siiski oma ideeks nimetada ei saa. Kahju, et Lehtele selline mulje minu ettekandest Vidrukal jäi. See mõte on käinud läbi vestlustest haridusministeeriumi esindajatega. minu seisukoht siinkohal on, et kui kooli omanik (HTM) tahab koole liita, siis mis seal ikka. Ka ühe koolina on võimalik tegutseda kahel õppekohal. Mõlemal koolil on praegu tugev juhtkond, kahepeale saaks nad ikka väga tugeva meeskonna ja keegi nende hulgast tööta küll ei jääks. Oluline on aga HSI-s ravisuuna säilimine ja tugevdamine ja mõlema kooli säilimine õppekohana.

Maakonna hoidjatest

Eelmisel reedel, nimelt meie Arenduskoja järgselt jõudis mulle kohale, et neid, keda see Maakonna ( meelega kirjutasin suure tähega) asi tegelikult ja sügavalt huvitab, on ikka väga kerge üles lugeda. Kas just näppudel, kuid kui näpud ja varbad kokku lugeda, siis saab küll arvu täis. Ok, võib-olla pole asi nii hull. Tegelikult on palju (lausa suurel hulgal - lausa sadu) inimesi, kes on väga head omal alal või omal territooriumil ja niimoodi hoiavad ka Maakonda ülal. Ma räägin pigem inimestest, kes peaksid teenima traagelniitidena või siis lausa õmblustena selle sotsiaal-majanduslik- territoriaalse lapiteki erinevate osade vahel. OK. Inimlikul tasemel saan ma aru inimeste hirmudest ja probleemidest ja jõuvarude piiratusest, kuid ...Ma ise kardan, et sellel hetkel, kui me lõpetame endale maakonnana eesmärkide püsitamise, siis sellel hetkel jätame me maakonna inimesed ka ilma lootusest, et need kunagi saavutatakse...

Selle hetkel, kui kui me lõpetame käitumise Maakonnana - mitte inertsist ja harjumusest ja totakast pealsunnitud kohustusest, vaid hoides endas sihikindlat Maakondlikku hoiakut - ja seda mitmete poliitiliste suundumuste kiuste, mitte - tänu, - siis sellel hetkel vajume me kohalike ja globaalsete tõmbetuulte sohu. Äravajumise tulemuseks on aga see, et meie igapäevane elukeskkond muundub tundmatuseni - ehk siis ääremaastumine süveneb, linnastumine kiireneb, rahvuslik kogutoodang toodetakse kitsastes linnapiirkondades, ülejäänud territoorium on rekreatiivne ja etnograafiline enklaav, milles küll meelsasti ajutiselt viibitakse, kuid ei elata. Ehk siis - viidates inimgeograafide hinnangutele - Läänemaal saab elama 15 000, mitte 27, 28 ega 25 000 inimest. Küsige endalt - head inimesed - milline on siis meie kooli - ja ühistranspordi võrgustik? Kas te ise siis elate Läänemaal või külastate maakonda nostalgilistel hetketel?

Tegelikult aga asjad ei lähe nii hullusti, nagu ennustatud. On mitmeid asjaolusid, millega on rahvastiku protsesside juures keeruline arvestada. Üks nendest on identiteedi siduv roll ja olulisus. Inimese sotsiaalne isikus püsib mina-pildil, see omakorda identiteedil ja see omakorda on tihedalt seotud füüsilise keskkonnaga. Juhul, kui ei juhtu olulist katastroofi, siis eelistavad inimesed jääda sinna, kus nad ka varem olid. Ehk siis - on väga tõenäoline, et Läänemaa elanike arv ei lange nii madalale, kui võiks ennustada praegust trendijoont aina pikendades. Teine ennustamatu asjaolu on aga üksikisikute mõju sootsiumile. Need, kes on endale võtnud (koos)hoidja rolli või positsiooni, need peavad seda rolli ka täitma ja positsiooni õigustama. Kui tervikut ja terviku olulisust tajutakse, kui kõik tükid seisvad hästi ja tihedalt koos, siis on selline kooslus suuteline kannatama oluliselt suuremat survet, kui nõrgalt sidustatud kooslus.

Tahaksin soovida palju jõudu ja meelekindlust inimestele, kelle tegevusest sõltub Maakonna tulevik. Ärge kartke. Ja veel - isetust ja eesmärgile pühendumist. Küsime nõu ja anname nõu. Küsime abi ja anname abi. Mina kuskile kolida ei kavatse ja igal juhul töötan selle nimel, et minu lastel ka kolimiseks põhjust poleks.

Palun vabandust, kui tekst liiga pateetiline sai. Teinekord on selline tuju. See läheb mööda.

Kas Eesti riigis on regionaalpoliitika

Vastuseks Ülla küsimusele Facebookis:

Eesti riigis on kindlasti olemas regionaalpoliitiika. On olemas kahte viisi regionaalpoliitikat - üks on suunatud keskuse tugevdamisele, teine on suunatud ääremaade ja keskustest välja jäävate alade tugevdamisele. Selle esimese näiteks on avaliku halduse kiire ja laiaulatuslik tsentraliseerimine, omavalitsusliku tasandi hoidmine nõrgana, maakondliku ja regionaalse (loe: Pärnu) tasandi nõrgendamine. Teise - tasakaalustava suuna näiteks võib tuua erinevad rahastamisprotsendid PRIA maaelu mitmekesistamise meetmetes - linnalähistele 40%, kaugematele 50 ja veel kaugematele 60% PRIA tuge, LEADER meetme, või siis selle, et mitmed EL programmid ei ole Tallinna jaoks kättesaadavad. Ka mitmed investeeringud traspordi infrasse on olnud keskusest välja suunatud regionaalpoliitika näiteks, ja näiteks ühistranspordi dotatsioonid jms. Siiski peab tõdema, et tsentrisse suunatud poliitika on jõulisem ja mõjusam, selle kiidavad heaks ka meie tuntumad majandusgeograafid, kes ütlevad, et väljaspool keskust nagunii midagi ei arene, puudub ressurss ja kompetents. Keskusest välja suunatud poliitikat on pigem vähe ja tema mõju on pigem nõrk.
Nõrga regionaalpoliitika kiuste areneda ja ellu jääda saab vaid väga tugev ja ühtne kogukond. See käib nii maakonna, kui ka valla ja eriti väikesaare kohta. Kohalikus koostöös, arusaamade ühtsuses ja ning koostööle tuginevas ettevõtluses on kohalike kogukondade arengu võti. Kahjuks Vormsil pole tugevat ja ühtset kogukonda. Vormsil on kaks võimalust - kas taotleda reservaadi staatust ja paluda riigil kinni maksta kõik elu-oluga seotud vajadused (lisaks veel praegustele toetustele) või siis asuda üheskoos saare majandust arendama. Esimese võimaluse jõustumine on vähetõenäoline. Teine võimalus nõuab saarerahva ühtset hingamist. Praegu jõuavad maavanemani kahjuks vaid vormsilaste pöördumised, kus palutakse maavanemat takistada turismi arendamist, kuna turismi areng võib kaasa tuua vaikuse ja rahu rikkumist. Kardan, et kui asi samal viisil edasi läheb, siis läheb saarel veel vaiksemaks ja rahulikumaks. Kas Vormsist saab elav ja arenev saar, või muuseum-saar või reservaat-saar, see on paraku kõige rohkem kohalike inimeste endi kätes - vähemalt niikaua, kuni meie regionaalpoliitka on selline, nagu ülal kirjeldasin. Helistasin kohe vallavanemale, kui kuulsin kaupluse sulgemisest ja sain teada, et nad tegelevad kauplusauto organiseerimisega saarele ajutise lahendusena ning uue kaupmehe leidmisega. Jõudu vallavalitsusele ja saarerahvale.

Läänemaa maine loojad ja hoidjad

Laupäeval toimus Läänemaal kaks suurepärast üritust - Purjetamise maakondlikud meistrivõistlused Optimist klassis (42 paati merel) ja Matsalu loodusfilmide festivali lõpetamine. Niivõrd vahvaid asju tehakse maakonnas, et lausa hingest võtab kinni. See optikate regatt - poisid ja tüdrukud lausa möllasid ja hullasid mere peal enne starti... ja vaba, muhe, kodune ja rahvusvaheline õhkkond Lihulas... Seda kõike tasus kogeda.
Huvitav on nende ürituste juures veel see, et mõlemad ettevõtmised (MAFF ja HPsK) püsivad tegelikult entusiasmil. On küll toetatud, kuid sisendist suurema osa moodustab vabatahtlikkus. Ja samas on tegemist Läänemaa n.ö vapialadega, või siis kuidas öeldagi keerulisemalt...piirkonnaspetsiifiliste ettevõtmistega, osaga Läänemaa kaubamärgist, imagost. Samamoodi viib Marika Mann meie loodusturismi edukalt välisturule jne jne. Tiit Mesila oma meeskonnaga, Priit Rüütel ja teised Haapsalu purjespordikooli asjalised, Marika Mann ja paljud teised - suur tänu teile Läänemaa maine loomise ja hoidmise eest!

Euroopa Liidu rahale võidujooks

Teisipäeval läks siis lahti kõigi aegade suurim võidujooks eurorahadele, mille peaauhinnaks on rahastamisotsus Piirkondade Konkurentsivõime Tugevdamise meetmest (PKT). Ma ei ole küll teinud väga täpset statistikat, kuid aiman, et tegemist on seni kõige suurema konkurentsiga taotlusvooruga avatud taotluste reas - ehk siis - taotlejate ülikõrge huvi terves riigis, vaba taotlusvoor ( ehk siis - mitte eelnevalt kokkulepitud nimekiri) palju taotlusi ja vähe raha. PKT programm oli ette nähtud turismi külastuskeskuste loomiseks ja tööstusalade arendamiseks avalike investeeringute abil. Programmi tegi huvitaks taotleva summa lubatud suurus (kuni 50 milj krooni), 15% omarahastamise määr ning küllaltki lai taotlejate ring (nii omavalitsused MTÜD, SA-d jne). Teisipäeval sulgus siis viimane taotlusvoor - järgmist enam ei tule - programm on otsas. Järgmine sarnane võib tulla järgmisel planeerimisperioodil - peale 2013. Sellele viimasele taotlusvoorule tekkis teadaolevalt vähemalt kümnekordne ületaotlemine, räägitakse ka kuni 20X ületaotlemisest. Programmis oli viimaseks taotlusvooruks raha c´a 200 milj eek, taotlusi aga vähemalt 2 mld (või isegi - kuluaarides räägitult - kuni 5 mlrd) eest. Läänemaalt läks välja kuus taotlust, kogumahus 79 milj krooni. Läänemaa on seni PKT-st küllaltki hästi raha saanud. Rooslepa kabeli taastamine, jalgrattatee rajamine raudteetammile, piiskopilinnuse arendamise viimane etapp, Iloni Imedemaa rajamine ning samuti Promenaadi rekonstrueerimine - loetelud projektid on rahastatud samast programmist. Kuidas läheb meil nüüd, kus konkurents aegade kõrgeim ja omavahel konkureerivad suurte külastuskeskuste - Harjumaa, Pärnu, Lõuna-Eesti, samuti aga erilise tähelepanu all olevate saarte ja Ida-Virumaa projektid? Saame näha.

Kuursaalist ja Promenaadist ja tähtaegadest

Käisin eile avaüritustel.... Räägiti kui suur muudatus on võimalik ühe päevaga luua, et eile veel oli nii mõndagi teisiti...ja näe, siia terve teejupp päevaga tekkinud ja seal ja seal... Kuulasin seda juttu ja mõtlesin et ...kord saja aasta tagant ehitatakse selliseid asju. Muidugi on kahju igast päevast ja suvenädalast, mil asi valmis ei ole, kuid, kvaliteedi huvides ma pigem annaks rohkem aega tööde lõpetamiseks ja suhtuks suht rahulikult avamisse ja muusse sellisesse. Pea-asi, et järgmisel või ülejärgmisel aastal ei avasta me, et vihmaveel kusagile minna ei ole või merevesi on siiski midagi paha teinud või veel midagi. Las lõpetavad rahulikult ära selle töö seal. Meie lapsed kiidavad meid sada aastat tagant järele rahuliku meele eest.

Rahvaliidust ja maaelust

Tõenäoliselt ei ole Eestis praegu midagi, mis vajaks rohkem toetamist, kui maaelu ja regionaalpoliitika. Päris kahju oleks, kui see missioon vajuks poliitiliste kemplemiste varju. Igal juhul austan nende rahvaliitlaste otsust, kes iseseisvalt jätkata otsustasid. Annaks vaid jumal neile jõudu tegutseda oma idee, oma missiooni nimel. Ja see tegutsemine saab olla ainult poliitiline tegutsemine - parteitöö selle sõna kõige sügavamas mõttes. Kui keegi parteitööd teha ei taha, siis ei saa ka partei olla. Sedasama rääkisin headele Läänemaa rahvaliitlastele, kui käisin neid maakonna üldkogul tervitamas.

Selleks, et tegutseda parteina peab olema

1. Kandev idee, rahvast ühendav ja liitev missioon... müüt. Näiteks müüt ruttu rikkaks saamisest, müüt õiglasest ühiskonnast, müüt maameeste võimust, müüt eestlastest eestlaste maal vms.
2. Ideoloogid, ehk inimesed, kes selle müüdi sõnastavad kõigile arusaadavasse keelde ja lausetesse, kes hoiavad üleval partei mõtet ja südametunnistust.
3. Tipp-poliitikud ehk inimesed, kelle järgi massid saavad joonduda, inimesed, kes ideoloogide poolt kantud sõnumi inimesti viivad ja samas valdavad kompromisside valusat kunsti, kes kannatavad välja avaliku tähelepanu ja avaliku häbistamise oponentide poolt...
4. Usinad parteitöötajad, ehk inimesed, kes oma igapäevase usina tööga tagavad partei kui organisatsiooni püsimise ja arenemise, tehes seda suures osas vabatahtlikult, oma raha eest.
5. Aktiivsed toetajad - ehk inimesed, kes kogunevad kohalikele ja riiklikele kongressidele, mõnikord löövad ka kaasa kohalikes tegemistes.
6. Hääletajad - ehk inimesed, kes toetavad just selle partei müüti/missiooni ja usuvad, et just need poliitikud ja just see partei seda missiooni suudavad kanda ja annavad oma hääle nende poolt.

Kui kõik need punktid on täidetud, siis saab partei olla partei. Vastasel juhul saab ta olla näiteks - rahvaliikumine. Mõni rahvaliikumine saab parteiks, mõni muutub jälle parteist rahvaliikumiseks. Reaalselt suudab Eesti elu aga muuta see hulk inimesi, kes on esindatud riigikogus. Paljusid loetletud punkte on oma missiooni, oma kandva idee püsimise nimel võimalik kanda ka üheskoos - kasvõi selleks et piisavalt suurt hulk vastava suuna toetajaid oleks parlamendis esindatud. Üheskoos on tihti kergem olla päriselt partei ja lüüa kaasa aktiivses poliitikas. Piinlik ka, kui kõik on idee poolt, koosolekule ka tullakse ja häälekalt sõna võetakse, aga asi sellega piirdub. Kui päriselt parteitööd keegi teha ei taha, kui tipp-poliitikud ei ole enam usutavad...siis võib idee hääbuda või saada hoopis aferistide hüppelauaks. See oleks aga halb. Eriti Rahvaliidu puhul. Iga jõud, mis suudab päriselt, mitte sõnades ja mitte silmakirjaks kaitsa Eesti maaelu, on kuldaväärt. Peaasi et lohehaigus (J.R.Tolkien) kallale ei tuleks ...

Läänemaa arengutest ja raudteest

Täna toimus linnavalitsuses Rivo Noorkõivu ettekanne Eesti inimarengu aruande teemal, Läänemaa lähtekohast. Kõigepealt tänu linnavalitsusele, et ta sellise vajaliku ürituse korraldas. Teiseks tänu ettekandjale hea ja sisuka ettekande eest. Üldiselt statistilistelt näitajatelt näis Läänemaa olema kena keskmine võrreldes teiste maakondadega. Noorkõiv soovitas meil tegeleda transpordiühenduste arendamisega, oma kohalike pädevuse arendamisega ja pühenduda koostööle, mitte konkurentsile maakonnas sees. Samuti rõhutas Noorkõiv, et ettevõetavad asjad peavad omama olulisust ja mastaapi vähemalt regioonis, või siis veel parem, kui riigis, et vajalikku kaalu omada. Ürituse lõpus oli aga oli üks hetk, mis mis sunnib heale strateegile vastu vaidlema. Noorkõiv rõhutas, et oluline on hea ühendus Tallinnaga. See nagu rõõmustas - on ju selline eesmärk ka meie arengustrateegias kirjas. Kui linnapea aga küsis, et kas ettekandja peab mõistlikuks raudtee taastamise ideed ja sellega kaasnevat dotatsiooni, siis vastuseks kõlas, et ei, pigem arendage neljarealist maanteed, kiirteed. Seda sellepärast, et vaadates riigi tasemelt ei ole mõistlik arendada Haapsalu raudtee suunda, sest Valga, Pärnu jne teised transiitsuunad on olulisemad. Et juhul, kui Haapsalusse raudtee võiks tulla, siis ainult nn poliitilise raha toel, sest siin ei ole midagi ega kedagi vedada.

Tuletaksin kõigepealt Rivole meelde, et absoluutselt kõik raha on poliitiline raha. Kas siis tegu on regionaalpoliitikaga, transpordipoliitikaga või põllumajanduspoliitikaga. Igasugune reisijate vedu Eesti raudteedel toimub täna dotatsiooni toel. Kas lähtudes puhtalt otstarbekusest ja transiidi prioriteetsusest peaks siis ka Viljandi raudtee üles võtma? Või siis vähemalt ümber suunama need 240 milj krooni mis riigieelarves praegu raudteel reisijateveo dotatsiooniks kulutatakse - seda nii Edelaraudteele kui Elektriraudteele? Sama mõttekäiku võiks edukalt laiendada põlluamajanduspoliitikale või regionaalpoliitikale laiemalt. Kuivõrd need üldse otstarbekusest lähtuvad? Ega siseturu kaitsegi globaalsest seisukohast ratsionaalne ei ole. Euroopa Liit kulutab 30% oma eelarvest põllumajanduse toetamiseks - miks küll? Mina leian, et nii rööbasteede areng, kui regionaalne areng mõlemad on vajalikud, kooskõlas Euroopa Liidu poliitikatega ja et Läänemaal on täpselt samasugune õigus nendest poliitikatest osa saada, kui kõigil teistel piirkondadel.

Kui nüüd rääkida kiirest ja kvaliteetsest ühendusest, siis ma ei saa küll aru, kuidas neli sõidurida meid aidata võiks? Igaüks, kes igapäevaselt Tallinna vahet sõidab, teab täpselt, kui palju aega kulub maanteel ja kuipalju linnas liigeldes. Kokku kolm tundi päevas, sellest pea-aegu pool linnaliikluses. Peale selle ei ole tegemist mingi kvaliteetajaga. Halva nähtavuse ja viletsa ilma korral (9 kuud aastas) on tegemist üpriski närvesööva tegevusega. Neljarealine maantee ei tõstaks meie kvaliteeti kuigivõrd. Raudtee puhul aga võiksin ma sõiduaja veeta turvaliselt, töötades arvutiga või - lugedes kasvõi raamatut. Sisuliselt oleks vahekaugus null- sest saaksin seda aega kasutada enda huvides. Nii et soovitus arendada raudtee asemel sõiduteed - ei ole minu arust kõige parem soovitus. Sõidutee igatahes, kuid, kui me tahame tõesti oma inimeste elukvaliteeti tõsta, siis selle tagab siiski valikuvõimalus kahe transpordiliigi vahel. Kokkuvõtteks - tõsi ta on - arusaam regionaalpoliitikast on inimestel väga erinev.

Läänlaste päev Tartus

See üritus on nüüd läbi saanud. Postimehe vaheleht on veel vaja ilmutada, ja siis tagasiside... Tartust on muljeid igasuguseid. Kõige rohkem mind rõõmustas ja hämmastas meie programmi ja ekspositsiooni kvaliteet. See kõik, mida lava peal ja ees tehti, oli suurepärane. Lsee kõik, mida nende meie purjede all pakuti.. see oli suurepärane. Lotman rääkimas loodusest... ja Nelli Paju näidisturniir ja noortebändid ja ... mida iganes veel. Tiba kahju on , et pealava asetus jättis selle kõik kitsale alale... kuid kvaliteet oli viimase peal. Kõik see kokku... purjed ja purjekad, kõik vallad ja tegijad koos.. see oli tegelikult võimas. Teise külje pealt - tegemist oli muu hulgas tõesti koolitusprojektiga. Kui võtta kokku kõik need päevad, mil igas vallas eelnevalt tegeleti oma müügiargumentide väljatöötamisega, kohalike toodete väljamõtlemisega, loodud müügi - ja infomaterjalid, Puhkaeestis lehekülje tuntav parendamine, osalejate kogemused mis kohalepealt saadi, info Tartu Postimehes jne jne. See raha, mis sellele akstioonile kulus oli tõesti hästi kasutatud. Miks ma seda julgen väita? Sest et Läänemaa kodanikeühendused on hästi aktiivsed. Neid on palju, hästi palju taotletakse mitmesuguste projektide jaoks raha Euroopast, üheskoos viiakse palju üritusi ellu. See kõik on tore. Meil aga on üks suur ülesanne - muuta meie kohalike kogukondade aktiivsus majanduslikuks eduks ja jätkusuutlikkuseks. Kodanikuaktiivsusest, sotsiaalsest turvalisusest peab saama majanduslik turvalisus. Sest kui me seda teha ei suuda, siis on see kõik tõesti "tühi töö ja vaimu närimine" nagu kirjasõna ütleb. Ilma sissetulekuteta, või ilma valikuvõimaluseta selle hankimisel kolivad inimesed minema. Ja siis ei ole enam ka kodanikuaktiivsust. Läänemaa Päev Tartus teeniski seda eesmärki ja eesmärk sai täidetud. Lõpuüritusel küsisin, kas jätkame? Kas kahe aasta pärast Ida-Virumaal? Mulle tundus, et vastus oli jah. Täpselt saame teada tagasiside lehtedest.

Tuuleparkidest ja muudest soovimatutest rajatistest

Viimasel ajal on palju juttu olnud Vormsi tuulepargist ja sellest, kas ja kuidas saavad kohalikud ise selliste suurte investeeringute saatust otsustada. Ma tuletaksin meelde hiljutist Loode-Eesti prügila teemat. Keila lähedale otsiti kohta prügila joaks. Leiti ka. Kõik eeltöö tehti ära. Aga prügila ehitamiseks ei läinud, kuna kohalikud olid vastu. Kogukond võitis. Tõsi küll - terve Lääne-Eesti kaotas - peame nüüd oma prügi vedama Jõelähtmele või Paikusele. Juhul, kui oleks saanud olema ka Loode-Eesti prügila, oleks meie prügivedu tükk-maad soodsam. Oluline on teada aga, et ehitusega seotud otsused Eesti riigis on kõik kohaliku omavalitsuse otsused. Üldplaneering on kohaliku volikogu otsus, detailplaneeringu kohustuse määramine, detailplaneeringu algatamine ja kinnitamine on kohaliku omavalitsuse otsus, projekteerimistingimuste kehtestamine on kohaliku volikogu otsus, ehitusloa väljastamine on kohaliku volikogu otsus. Teine küsimus on see, et juhul, kui keegi taotleb ehitusluba või detailplaneeringu algatamist, siis millisel alusel on KOVil õigus keelduda. Ikka päris nii ka ei saa, et - ei meeldi ja ei tee. Siin tulevadki kõigepealt mängu planeeringud - eelkõige üldplaneering. Teiseks - detailplaneerimise juures on oluline avalikustamine, vastuväidete fikseerimine ja lahendamine. Juhul, kui volikogu kehtestab planeeringu ilma arvestamata kohalikke arvamusi, siis on kõige kindlam tee vaidlustamine kohtus. Teadliku kogukonnaga kohut käia aga ei taha ükski arendaja. Kolmandaks peab kohalik omavalitsus ennast ise ka varustama faktidega ja konkreetsete argumentidega, kui tahab planeeringu või ehitusloa taotlust tagasi lükata. Vastuolu kehtiva üldplaneeringuga on kindlasti argument, samuti aga kõik muud tehnilised ja näiteks tervise või looduse kaitsest tulenevad asjaolud, mis pelgalt emotsionaalsed ei ole.

Arvan, et tuule-energeetika arendamine on kindlasti võimalik ja vajalik. Isiklikult eelistaksin taastuvenergeetika valdkonnast küll bioenergeetikat (Lihula hea eeskuju) - hoiaks põllud puhtad, maastikud nauditavad ja pakuks tõesti tööd kohalikele maaharijatele. Samas - tuule kasutamine seal kus teda on, ei ole äsja välja mõeldud. Peame vaid hea seisma selle eest, et külad tühjaks ei koliks, kui tuuleveskid taevani kerkivad.