„Riik ei saa võtta pikaajalisi rahalisi kohustusi“. See on üks lause, mille varju peidetakse nii mõnigi probleem, mis Eestimaal ringi hulgub. Üks nendest probleemidest on ka Risti valla laenukoormus. Väikese valla laenukoormus on nii suur, et takistab teda ellu viimast KOIT-kava projekti multifunktsionaalse keskuse rajamiseks. Küsimus on aga eelkõige selles, kuidas selline laenukoormus tekkida sai.
Risti valla rahvas igatses ammugi sportimisvõimaluse taastamist. Eelmine, kunagise palvemaja baasil rajatud võimla hävis tulekahjus 73-ndal aastal ja senini oli vald ilma korraliku spordirajatiseta. Sportimisvõimaluse loomine oli üks põhilistest eesmärkidest ja sinnapoole liiguti pika aja jooksul. Aastaid oli vald kultuuriministeeriumi investeeringute programmi (nn Kultuuri-RIP) järjekorras. Esimene taotlus esitati 1998.
Teadaolevalt rahastas riik kultuuriministeeriumi eelarvest omavalitsuste kultuuri – ja spordiobjekte, koondades investeeringut vajavate objektide nimekirju maakondadest ja moodustades nendest maakondlike kultuuriinvesteeringute pingeridasid. Vastavalt kultuuriministeeriumi poliitikale rahastati objekte 50% ulatuses – pool riik ja pool vald ise. Kui ministeeriumil ei olnud võimalik korraga oma osa välja käia, tehti makseid osade kaupa, järgnevatel aastatel. Kuna riik suhetes omavalitsustega pikaajalist rahalist kohustust võtta ei saa, siis lepinguid ei sõlmitud, omavalitsuse taotluse alusel objekt lihtsalt lülitati ministeeriumi investeeringute kavasse ja hoiti seda seal nii kaua, kuni riigi osalus kantud. Nii toimis asi terves riigis.
Jõudis järjekord ka Risti valla võimla kätte ja ehitus lükati käima. 2003 aastal eraldas ministeerium raha hoone projekteerimiseks ja 2004 tegi rahastamisotsuse. 2006septembris sai võimla valmis. Projekti hulka kuulus ka kogu koolimaja viimine maaküttele. Projekti kogumaksumus oli 18 miljonit krooni, riigi osalus selles pidi olema 9 miljonit krooni. Kokku laekuski vallale 5,4 miljonit krooni nelja järjestikuse aasta jooksul. Aastal 2009 aga selgus, et kultuuriministeeriumi RIP sai masu käigus nii palju kärbitud, et programm sisuliselt lõpetas tegevuse. Ka riigi maksed Risti vallale peatati. Maksmata jäi 3,6 milj krooni. Et kohustused olid võetud ju vallal ja mitte riigil, siis erinevalt riigist tuli vallal oma lubadustest ka kinni pidada.
Asjal on veel üks oluline nüanss. Vahepeal muutis riik mängureegleid ehk siis omavalitsuste laenukoormuse arvestamise põhimõtteid. Võimla sai ehitatud Riigi Kinnisvara AS (RKAS) kaudu. Riik selle sihtasutuse lõi ja selle kasutamist ka propageeris. Esialgse plaani kohaselt ei kavatsetud arvestada ja ei arvestatudki RKASele tehtavaid makseid valla laenukoormuse hulka, vaid tegemist oli igaaastaste kasutusrendi maksetega. Nii töötas asi kolm aastat. Alates 2009 aastast muutis rahandusministeerium aga arvestuste korda. Euroliidu, õigemini Eurostati survel sai senisest kasutusrendist hoopis kapitalirent ehk siis laen. Nii hüppaski Risti valla laenukoormus lakke.
Sarnase saatuse osaliseks langes 8 omavalitsust üle Eesti. Kas omavalitsustele investeerimisvõimaluste pakkumine ja pärast seda poolikuks jäänud kavade hülgamine kultuuriministeeriumi poolt oli nüüd siis paratamatus või pettus või mis? Või kuidas kvalifitseerub investeerimisperioodi keskel laenukoormuse arvestamise reeglite muutmine nii, et mingi omavalitsus hoopis mängust välja langeb?
Üks vahelepõige kultuurministeeriumi tänasesse tegevusse: kultuuriministeerium pakub omavalitsustele, et nood võtaksid maakonnamuuseumid oma hõlma alla. Muuseumid seni riigi omad ja riigi rahastamisel. Kui küsisin selle aasta maikuus riigikogu infotunnis minister Langi käest, et kuidas võivad omavalitsused kindlad olla, et riik oma rahastamist muuseumidele jätkab, siis vastas minister , et „Eks see ole rohkem aumeeste kokkulepe.“ Aumeeste mängust kultuuri RIPi puhul enam juttu ei ole. Tundub aga, et termin on säilinud ja kõlbab muudes asjades edasi kasutada.
Mis edasi saab?
Kultuurimister Lang on riigikogu saalis ütelnud ka niimoodi „ Praegu me oleme igal juhul keskendunud sellele, et maksta ära need vanad võlad, mis on seotud vanade kokkulepetega. Need puudutavad muide omavalitsuste tehtud kultuuri- ja spordiobjektide investeeringuid.“ (09.01.12 stenogramm). Seni on töö käinud selle suunas, et ministri sõnad teoks saaksid. Aega ei ole enam palju jäänud.
Teine võimalus on, et Risti vallale tehakse laenukoormuse osas erand. Selliseid juhtumeid on olnud ja võimalus oleks ka Risti puhul nii teha. Probleem ei ole ju selles, et Risti oleks makseraskustes, vaid selles, et laenulimiit on täis. Laenulimiit on täis aga selle pärast, et riik kutsus alguses omavalitsusi lepingulisse suhtesse RKASega, ja mitme aasta pärast teatas, et ei , siiski see suhe läheb teil ikka ka laenuna kirja. Koolimaja rekonstrueerimine ehk siis sinna multifunktsionaalse keskuse rajamine ei suurenda Risti valla kulusid, vaid vastupidi – koondab kultuuri, hariduse ja spordi ühe katuse alla. Nii et valla väiksust silmas pidades on see ainuõige tee.
Kolmas võimalus on refinantseerida Risti valla võlad nii, võlakoormus langeks lubatud piirile.
Igal juhul on seis sant ja aega vähe. Vaat sulle - aumeeste mäng.
10.7.12
Maaelu – emotsionaalselt
Andres Maimik kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes arvamusloo „Elu võimalikkusest maal“. Jutu kokkuvõttev sisu on, et maal ongi õige elada – kui vahepeal jälle linna käima ka pääseb. Suur osa selle juttu mõttest on üldinimlik ja üheselt mõistetav. Inimesed tahavadki, et elu maal säiliks. Siiski aga on tekst kirjutatud emotsionaalsetest väärtustest kantuna. Paraku - suurema osa ajast käivad paljud asjad lihtsa ökonoomika reeglite järgi - vähemalt praegu valitsevate hoiakute kohaselt. Paraku - tihtilugu ka inimesed ise, kes emotsionaalsetest väärtustest lugu peavad, ise otsuseid langetades käituvad teistmoodi.
Maimiku jutu juures on kaks lauset, mis lõpuks ühte moodi mõtlevad inimesed kahte leeri ajab. Esimene lause on "Kui me tahame sellist Eestit, kus elu õitseks kõikjal, mitte ainult Suur-Tallinna linnriigis, siis peaksime olema valmis maksma keskmisest suuremaid arveid". Üks osa inimestest arvab, et võiks maksta küll ja teine osa kindlasti ei tahaks maksta suuremaid arveid. Ja veel on küsimus, et kuidas see arve meile esitatama peaks - kas elektri hinna osana, bensiini hinna osana, käibemaksuna igapäevaselt tarbitavatele kaupadele, tulumaksuna, kinnisvaramaksuna või kuidas? Kas selle arve esitab ise meile see inimene ise, kes maakohas elab - omatoodetud toodangu hinna sees, või enda tööjõu maksumuse hinna sees?
Sest paraku jah, iga hüve - ükskõik - kas vallavalitsuse või kohaliku poodniku poolt pakutud, mida inimene maakohas tarbida tahaks, on kallim, kui suurtele massidele linnakeskkonnas osutatud hüve. Või siis on nii, et maakohas hüvesid ei pakutagi ja seal viibivad kahte sorti inimesed. Ühed on rikkamad inimesed, kes tavalised ehk eluks vajalikud hüved tarbivad linnas ja maal tarvitavad ainult ruumi, vaikust ja loodust. Nemad viibivad ajuti maal. Teised on erilised inimesed (esimeste silmis) kes kas hüvesid ei vaja või oma „piiratuse“ või siis erilise maailmavaate tõttu ei oska nendest lugu pidada. Tegelikult säilib maaelu vaid siis, kui seal saavad elada ka täiesti tavalised inimesed, saavad käia tööl (vaid 3%põllumajanduses seal hulgas), luua lisandväärtust, osaleda sotsiaalses elus ja tarbida ühiskonna poolt pakutavaid hüvesid. Võiks ju olla nii, et töövestlusel omanik küsib - kus elate?...ah maal jah, oi kui tore, siis ikka arvestame teile 20% palgalisa, teil ju kaugemalt käia... Tegelikult nii ikka ei ole. Pigem on vastupidi...
Teine lause, mis inimesed kahte leeri ajab on "Tootmiskulude, tööjõu maksumuse ja rendihindade tõttu võiks kogu tootva tööstuse hajutada üle Eesti laiali." Mis moodi siis see hajutamine käiks? Lõpuks väljendub see hajutamine riikliku regulatsioonina -kas ahistava või soodustava regulatsioonina. Mina ise arvan, et peakski olema rohkem regulatsioone - pigem siiski soodustavaid, mitte ahistavaid, kuid samas teame, et soodustus ühele, lõppeb mingil moel ikka ahistamisega teisele. Kas me nüüd selle siis välja ka kannatame? Või tahame, et ärgu riik sekkugu, aga mingu kõik ikka paremaks? Kas näiteks loobume ettevõtte tulumaksuvabastusest üldiselt, selleks, et saaksime ta maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele alles jätta? Või siis vähendame tööjõuga seotud maksukoormust just maapiirkondades tegutsevatele ettevõtetele? Või siis rakendame käibemaksuerisusi? Või suurendame oluliselt regionaalsete kriteeriumite osakaalu euroraha jagamise juures? Või siis kannatame ära ühistranspordi dotatsioonid ja nende suurenemise riigieelarves? Ja siingi jaguneme kahte leeri - ühed pooldavad suunavate meetmete suuremat rakendamist, teised ei poolda.
Mina arvan, et lihtsalt iseenesest asjad ei muutu. Isegi, kui üks osa inimesest võib maale tagasi kolida ( õigemini siis hajaasustatud piirkonda linnast mitte väga kaugel) siis põhimõttelist muudatust see ei tekita. Samuti nagu sündivus ei tõuse patriotismist ja lahkunud arstid ei naase Eestisse tööle kodumaa armastusest - kui jah....võiks ju. Väga selgelt ideaalidest kantuna teeb oma igapäevaotsuseid vaid väike hulk inimesi. Usun, et see ei puuduta riigikaitset ja muid silmnähtavalt eksistentsiaalseid küsimusi. Kui ikka sõda lahti, siis usun, et suurem osa Eesti inimesi leiab enda südamest üles patriotismi peidupaiga ja läheb kasvõi surma. Kui tegemist on aga igapäevase pragmaatikaga, siis peab kusagilt tuleb soodustav või innustav impulss. Selleks, et selliseid impulsse anda, on riigil ja rahval olemas vaimne ja poliitiline eliit. Vaimne eliit selleks, et kujundada hoiakuid ja poliitiline eliit selleks, et neid hoiakuid tajuda ja luua keskkond, et hoiakud muutuksid praktilise elu osaks.
Vaimse eliidi osas ei ole mul kahtlusi ega kõhklusi. Vaimse eliidi hääl kostus ka Andres Maimiku kirjutisest. Poliitilise eliidi osas – kui peame eliidiks seda osa, kes valimistel valdava osa inimeste toetusest, ehk siis häältest saab - peab tunnistama, et vist pole meil kõige paremini läinud. Aga õnneks on meil demokraatia.
Maimiku jutu juures on kaks lauset, mis lõpuks ühte moodi mõtlevad inimesed kahte leeri ajab. Esimene lause on "Kui me tahame sellist Eestit, kus elu õitseks kõikjal, mitte ainult Suur-Tallinna linnriigis, siis peaksime olema valmis maksma keskmisest suuremaid arveid". Üks osa inimestest arvab, et võiks maksta küll ja teine osa kindlasti ei tahaks maksta suuremaid arveid. Ja veel on küsimus, et kuidas see arve meile esitatama peaks - kas elektri hinna osana, bensiini hinna osana, käibemaksuna igapäevaselt tarbitavatele kaupadele, tulumaksuna, kinnisvaramaksuna või kuidas? Kas selle arve esitab ise meile see inimene ise, kes maakohas elab - omatoodetud toodangu hinna sees, või enda tööjõu maksumuse hinna sees?
Sest paraku jah, iga hüve - ükskõik - kas vallavalitsuse või kohaliku poodniku poolt pakutud, mida inimene maakohas tarbida tahaks, on kallim, kui suurtele massidele linnakeskkonnas osutatud hüve. Või siis on nii, et maakohas hüvesid ei pakutagi ja seal viibivad kahte sorti inimesed. Ühed on rikkamad inimesed, kes tavalised ehk eluks vajalikud hüved tarbivad linnas ja maal tarvitavad ainult ruumi, vaikust ja loodust. Nemad viibivad ajuti maal. Teised on erilised inimesed (esimeste silmis) kes kas hüvesid ei vaja või oma „piiratuse“ või siis erilise maailmavaate tõttu ei oska nendest lugu pidada. Tegelikult säilib maaelu vaid siis, kui seal saavad elada ka täiesti tavalised inimesed, saavad käia tööl (vaid 3%põllumajanduses seal hulgas), luua lisandväärtust, osaleda sotsiaalses elus ja tarbida ühiskonna poolt pakutavaid hüvesid. Võiks ju olla nii, et töövestlusel omanik küsib - kus elate?...ah maal jah, oi kui tore, siis ikka arvestame teile 20% palgalisa, teil ju kaugemalt käia... Tegelikult nii ikka ei ole. Pigem on vastupidi...
Teine lause, mis inimesed kahte leeri ajab on "Tootmiskulude, tööjõu maksumuse ja rendihindade tõttu võiks kogu tootva tööstuse hajutada üle Eesti laiali." Mis moodi siis see hajutamine käiks? Lõpuks väljendub see hajutamine riikliku regulatsioonina -kas ahistava või soodustava regulatsioonina. Mina ise arvan, et peakski olema rohkem regulatsioone - pigem siiski soodustavaid, mitte ahistavaid, kuid samas teame, et soodustus ühele, lõppeb mingil moel ikka ahistamisega teisele. Kas me nüüd selle siis välja ka kannatame? Või tahame, et ärgu riik sekkugu, aga mingu kõik ikka paremaks? Kas näiteks loobume ettevõtte tulumaksuvabastusest üldiselt, selleks, et saaksime ta maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele alles jätta? Või siis vähendame tööjõuga seotud maksukoormust just maapiirkondades tegutsevatele ettevõtetele? Või siis rakendame käibemaksuerisusi? Või suurendame oluliselt regionaalsete kriteeriumite osakaalu euroraha jagamise juures? Või siis kannatame ära ühistranspordi dotatsioonid ja nende suurenemise riigieelarves? Ja siingi jaguneme kahte leeri - ühed pooldavad suunavate meetmete suuremat rakendamist, teised ei poolda.
Mina arvan, et lihtsalt iseenesest asjad ei muutu. Isegi, kui üks osa inimesest võib maale tagasi kolida ( õigemini siis hajaasustatud piirkonda linnast mitte väga kaugel) siis põhimõttelist muudatust see ei tekita. Samuti nagu sündivus ei tõuse patriotismist ja lahkunud arstid ei naase Eestisse tööle kodumaa armastusest - kui jah....võiks ju. Väga selgelt ideaalidest kantuna teeb oma igapäevaotsuseid vaid väike hulk inimesi. Usun, et see ei puuduta riigikaitset ja muid silmnähtavalt eksistentsiaalseid küsimusi. Kui ikka sõda lahti, siis usun, et suurem osa Eesti inimesi leiab enda südamest üles patriotismi peidupaiga ja läheb kasvõi surma. Kui tegemist on aga igapäevase pragmaatikaga, siis peab kusagilt tuleb soodustav või innustav impulss. Selleks, et selliseid impulsse anda, on riigil ja rahval olemas vaimne ja poliitiline eliit. Vaimne eliit selleks, et kujundada hoiakuid ja poliitiline eliit selleks, et neid hoiakuid tajuda ja luua keskkond, et hoiakud muutuksid praktilise elu osaks.
Vaimse eliidi osas ei ole mul kahtlusi ega kõhklusi. Vaimse eliidi hääl kostus ka Andres Maimiku kirjutisest. Poliitilise eliidi osas – kui peame eliidiks seda osa, kes valimistel valdava osa inimeste toetusest, ehk siis häältest saab - peab tunnistama, et vist pole meil kõige paremini läinud. Aga õnneks on meil demokraatia.
3.7.12
Kes juhib?
Liikluspolitsei praktikast on olnud kuulda juhtumitest, kus selleks hetkeks, kui inspektor tee peal tuigerdanud autoni jõuab, ei istu juhiistmel kedagi. Tagumine iste on aga täis innustunult pead raputavaid tegelasi, kes ühest suust kinnitavad, et nende käed küll roolini ei ulatunud. Pisut sarnane tunne tekkis mul peale seda, kui rahandusminister Jürgen Ligi juunikuu keskel tutvustas riigikogu saalis seadusemuudatust, mis käsitleb maksu – ja tolliameti regionaalse struktuuri kaotamist. Tegelikult ei tekitanud küsimusi see, kuidas maksu – tolliamet on üles ehitatud, vaid see, millise ülesehitusega on teised riigiasutused ja kas riigiasutuste struktuur soosib, või pigem takistab koostööd.
Pudru ja kapsad
Praegu on olukord, kus igal riigiasutusel on oma ülesehitus. Paljudel riigiasutustel on maakondade tasandil teenindavad üksused või spetsialistid, mõnel ei ole. Suuremal osal asutustest on regiooni tasandil juhtimisüksused – MTA-l tahetakse nüüd regionaalne struktuur ära kaotada. Häda on aga selles, et kui ühel asutusel on kaks nn regiooni (näiteks sotsiaalkindlustusamet) siis teistel jällegi neli (näiteks maanteeamet), keskkonnaametil kuus , veterinaar – ja toiduametil on aga iga maakond omaette üksus. Üks maakond võib kuuluda ühel ajal lausa kolme erineva regiooni koosseisu. Nii on kuulub Järvamaa maanteeameti Ida- regiooni koosseisu, terviseameti Põhja-regiooni koosseisu, Päästeameti Lääne- regiooni koosseisu. Tegelikult on tegemist ühe suure portsu pudru ja kapsastega, mis ei tule kasuks ei inimeste teenindamisele, ega asutuste töö korraldamisele. Segadusele riigiasutuste töö korraldamises on viidanud ka OECD, kelle põhjalik raport Eesti riigi juhtimise kohta avalikustati eelmisel aastal.
Igaüks vaatab ise, kuidas saab
Riigikogu saalis küsisin rahandusministrilt, kuidas maksu – ja tolliametis planeeritav muudatus riigiasutuste koostööd mõjutab ja kas siis lõpuks kaovad ka teistel riigiasutustel regionaalsed üksused ära? Minu küsimist toetas Aivar Sõerd, kes päris, et kas ei peaks riigiasutuste struktuure kujundama ühtsest nägemusest lähtudes, mitte ükshaaval. Rahandusminister avaldas aga arvamust, et sellise küsimuse peaks esitama kas regionaalministrile või peaministrile, sest rahandusministeerium ei ole selles asjas eestvedaja . Ja et ministeeriumid ja ametid on oma valikutes suhteliselt vabad. Ehk siis – igaüks vaataku ise, kuidas parem on ja hakkama saab!
Ju unustas rahandusminister sellel hetkel ära, et vastavalt seadusele kuulub avaliku teenistuse ja avalike teenuste arendamine otseselt rahandusministeeriumi ülesannete hulka. Samuti näeb regionaalministri ülesannete loetelu ette regionaalhalduse kavandamist ja koordineerimist. Paraku oli see vist paar kuud tagasi, kui regionaalminister teatas, et tema teiste töösse ei sekku. Nimelt nägi riigikontroll tollal just regionaalministrit kandvas rollis, tegelemaks maapiirkondades teenuste kättesaadavuse parandamisega. Regionaalminister teatas siis aga oma vastulauses, et tänan ei - kui nõu vaja, siis ikka annan, kuid kuna teenused on erinevate ministeeriumide vastutusalas, siis iga ministeerium tegeleb ise oma asjadega. Nüüdseks on siis mõlemad asjakohased ministrid teatanud, et kui tegemist teiste ministeeriumidega, siis nemad koordineerivat rolli ei kanna. Peaministrilt oodata avaldusi riigiaparaadi tõhusa juhtimise osas. Vaevalt küll. Kes siis juhib?
Poliittehnoloogiate juhtimisel
Tänaseks päevaks on juhtiv jõud selgeks saanud. Selleks on hoopis justiitsminister, kes tuli välja riigireformi algatamise mõttega. Seejuures aga ei olnud põhiteemaks mitte teenuste kättesaadavus, mitte riigiasutuste ülesehituse loogika ega koostöö, vaid hoopis maavalitsuste kaotamine ja maavanema institutsiooni likvideerimine. Tegelikult mõtleb ennast selleks juhtivaks jõuks hoopiski koalitsiooni juhtgrupp, kes on mures mitte riigi hea toimimise vaid hoopiski enda võimul püsimise pärast. Need kaks laulu on aga vägagi erinevatest ooperitest.
Ühiskonnateadlane Annika Uudelepp on 2011 aastal Maalehe veergudel ütelnud, et avaliku halduse korraldamine ei ole Eestis kedagi sügavalt huvitanud. Ma ei tea, keda teadlane täpsemalt silmas pidas, kuid usun, et suurt hulka inimesi ja nende hulgas ka sotsiaaldemokraate huvitab väga, et meie riik oleks tegus ja tõhus ja parimalt korraldatud ja töötaks oma inimeste huvides. Miks see on oluline? Sest teist riiki meil ei ole.
Pudru ja kapsad
Praegu on olukord, kus igal riigiasutusel on oma ülesehitus. Paljudel riigiasutustel on maakondade tasandil teenindavad üksused või spetsialistid, mõnel ei ole. Suuremal osal asutustest on regiooni tasandil juhtimisüksused – MTA-l tahetakse nüüd regionaalne struktuur ära kaotada. Häda on aga selles, et kui ühel asutusel on kaks nn regiooni (näiteks sotsiaalkindlustusamet) siis teistel jällegi neli (näiteks maanteeamet), keskkonnaametil kuus , veterinaar – ja toiduametil on aga iga maakond omaette üksus. Üks maakond võib kuuluda ühel ajal lausa kolme erineva regiooni koosseisu. Nii on kuulub Järvamaa maanteeameti Ida- regiooni koosseisu, terviseameti Põhja-regiooni koosseisu, Päästeameti Lääne- regiooni koosseisu. Tegelikult on tegemist ühe suure portsu pudru ja kapsastega, mis ei tule kasuks ei inimeste teenindamisele, ega asutuste töö korraldamisele. Segadusele riigiasutuste töö korraldamises on viidanud ka OECD, kelle põhjalik raport Eesti riigi juhtimise kohta avalikustati eelmisel aastal.
Igaüks vaatab ise, kuidas saab
Riigikogu saalis küsisin rahandusministrilt, kuidas maksu – ja tolliametis planeeritav muudatus riigiasutuste koostööd mõjutab ja kas siis lõpuks kaovad ka teistel riigiasutustel regionaalsed üksused ära? Minu küsimist toetas Aivar Sõerd, kes päris, et kas ei peaks riigiasutuste struktuure kujundama ühtsest nägemusest lähtudes, mitte ükshaaval. Rahandusminister avaldas aga arvamust, et sellise küsimuse peaks esitama kas regionaalministrile või peaministrile, sest rahandusministeerium ei ole selles asjas eestvedaja . Ja et ministeeriumid ja ametid on oma valikutes suhteliselt vabad. Ehk siis – igaüks vaataku ise, kuidas parem on ja hakkama saab!
Ju unustas rahandusminister sellel hetkel ära, et vastavalt seadusele kuulub avaliku teenistuse ja avalike teenuste arendamine otseselt rahandusministeeriumi ülesannete hulka. Samuti näeb regionaalministri ülesannete loetelu ette regionaalhalduse kavandamist ja koordineerimist. Paraku oli see vist paar kuud tagasi, kui regionaalminister teatas, et tema teiste töösse ei sekku. Nimelt nägi riigikontroll tollal just regionaalministrit kandvas rollis, tegelemaks maapiirkondades teenuste kättesaadavuse parandamisega. Regionaalminister teatas siis aga oma vastulauses, et tänan ei - kui nõu vaja, siis ikka annan, kuid kuna teenused on erinevate ministeeriumide vastutusalas, siis iga ministeerium tegeleb ise oma asjadega. Nüüdseks on siis mõlemad asjakohased ministrid teatanud, et kui tegemist teiste ministeeriumidega, siis nemad koordineerivat rolli ei kanna. Peaministrilt oodata avaldusi riigiaparaadi tõhusa juhtimise osas. Vaevalt küll. Kes siis juhib?
Poliittehnoloogiate juhtimisel
Tänaseks päevaks on juhtiv jõud selgeks saanud. Selleks on hoopis justiitsminister, kes tuli välja riigireformi algatamise mõttega. Seejuures aga ei olnud põhiteemaks mitte teenuste kättesaadavus, mitte riigiasutuste ülesehituse loogika ega koostöö, vaid hoopis maavalitsuste kaotamine ja maavanema institutsiooni likvideerimine. Tegelikult mõtleb ennast selleks juhtivaks jõuks hoopiski koalitsiooni juhtgrupp, kes on mures mitte riigi hea toimimise vaid hoopiski enda võimul püsimise pärast. Need kaks laulu on aga vägagi erinevatest ooperitest.
Ühiskonnateadlane Annika Uudelepp on 2011 aastal Maalehe veergudel ütelnud, et avaliku halduse korraldamine ei ole Eestis kedagi sügavalt huvitanud. Ma ei tea, keda teadlane täpsemalt silmas pidas, kuid usun, et suurt hulka inimesi ja nende hulgas ka sotsiaaldemokraate huvitab väga, et meie riik oleks tegus ja tõhus ja parimalt korraldatud ja töötaks oma inimeste huvides. Miks see on oluline? Sest teist riiki meil ei ole.
13.6.12
Kas Eesti on eeskujuks?
Eesti Päevalehes intervjuu majandusteadlase Rainer Katteliga: Eesti majandusmudelit ei saa maailma eksportida...
Kas Eesti ja Läti mudel siis pole olnud nii edukas?
Tehniliselt võttes me uuest kasvutrendist väga rääkida ei saa, pigem jõuame tagasi sinna, kus olime.
Eesti ja Läti reklaamivad oma mudelit, aga mis riigid on üldse selle kriisi puhul edukad olnud?
Tegelikult on edukad olnud Põhjamaad: nad on säilitanud tööhõive taseme, hoidnud alles ekspordi taseme, sissetulekute taseme, pole kasvatanud oluliselt riigivõlga.
Mis on olnud Põhjamaade puhul põhiliseks relvaks?
Majanduse ja sotsiaalsüsteemi olemuslik tugevus. Majandus on väga dünaamiline, väga ekspordikeskne. Ja kui on vaja inimesi töölt lahti lasta, siis sotsiaalsüsteemi abiga ei kuku nad sisetarbimisest ära.
Kas Eesti ja Läti mudel siis pole olnud nii edukas?
Tehniliselt võttes me uuest kasvutrendist väga rääkida ei saa, pigem jõuame tagasi sinna, kus olime. Meie probleem ju on, et kui kriis tuleb, siis see mõjub kohe kohutavalt inimeste elatustasemele.
Eesti puhul on mitmed poliitikud rõõmustanud, et tore, et meie inimestel oli kuskile minna... Küsimus on nüüd - miks nad peaksid tagasi tulema? Kas Eesti poliitika muutub inimsõbralikumaks? Või rõõmustavad meie juhtivpoliitikud edaspidigi selle üle, et meie inimesed on ülelahe oodatud ja neil on kuskile minna... Just käisime külas Soome SDP-l. Nad ütlesid, et Soomel on kohe vaja tuhat arsti - sest neil on järjekorrad liiga pikad. Meie kostsime selle peale - teadagi, kust nad tulevad...
Kas Eesti ja Läti mudel siis pole olnud nii edukas?
Tehniliselt võttes me uuest kasvutrendist väga rääkida ei saa, pigem jõuame tagasi sinna, kus olime.
Eesti ja Läti reklaamivad oma mudelit, aga mis riigid on üldse selle kriisi puhul edukad olnud?
Tegelikult on edukad olnud Põhjamaad: nad on säilitanud tööhõive taseme, hoidnud alles ekspordi taseme, sissetulekute taseme, pole kasvatanud oluliselt riigivõlga.
Mis on olnud Põhjamaade puhul põhiliseks relvaks?
Majanduse ja sotsiaalsüsteemi olemuslik tugevus. Majandus on väga dünaamiline, väga ekspordikeskne. Ja kui on vaja inimesi töölt lahti lasta, siis sotsiaalsüsteemi abiga ei kuku nad sisetarbimisest ära.
Kas Eesti ja Läti mudel siis pole olnud nii edukas?
Tehniliselt võttes me uuest kasvutrendist väga rääkida ei saa, pigem jõuame tagasi sinna, kus olime. Meie probleem ju on, et kui kriis tuleb, siis see mõjub kohe kohutavalt inimeste elatustasemele.
Eesti puhul on mitmed poliitikud rõõmustanud, et tore, et meie inimestel oli kuskile minna... Küsimus on nüüd - miks nad peaksid tagasi tulema? Kas Eesti poliitika muutub inimsõbralikumaks? Või rõõmustavad meie juhtivpoliitikud edaspidigi selle üle, et meie inimesed on ülelahe oodatud ja neil on kuskile minna... Just käisime külas Soome SDP-l. Nad ütlesid, et Soomel on kohe vaja tuhat arsti - sest neil on järjekorrad liiga pikad. Meie kostsime selle peale - teadagi, kust nad tulevad...
4.6.12
Abipolitseinike keelenõue - kas liiga karm?
Peale traagilist väikese Varvara surma Narvas tekkis seal tugev diskussioon politsei komplekteerituse osas. Seal on jaoskonnas 18 kohta täitmata, samuti võiks olla 20 abipolitseinikku -neid aga pole. Probleemiks on keeleoskus. Nõue politseinikule ja abipolitseinikul on üks- C1. Nüüd on küsimus - kas võiks leevendada B1-le? Narva linnavaolikogu tegi riigikogule sellise ettepaneku. Täna kordas sisemin saalis oma varasemat seisukohta, et mingit leevendamist ei tule. Politseiniku, kui ametniku puhul saan sellest aru, aga...teades Narva olukorda, kas abipolitseiniku puhul ei võiks siiski B1-ga piirduda? See tähendab igapäevast keeleoskust elus ja töös. C1 - kas teate, kuidas selle ametlik kirjeldus on? Hea küsimus oleks, et kui meist endist ja kui palju meie igapäeva tuttavatest sellele kirjeldusele vastab? Huvitav, kas valitsuse ja riigikogu liikmed vastavad keeleoskuse tasemele C1?
C1: Mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähendust. Oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha, väljendeid eriti otsimata. Oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööoludes. Oskab luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades sidusvahendeid ja sidusust loovaid võtteid.
B1: Mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool, vaba aeg vm. Saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse. Oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal. Oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane.
C1: Mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähendust. Oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha, väljendeid eriti otsimata. Oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööoludes. Oskab luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades sidusvahendeid ja sidusust loovaid võtteid.
B1: Mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool, vaba aeg vm. Saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse. Oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal. Oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane.
16.5.12
Töölepingu seaduse muutmine ja politikaanlus
Töölepingu seaduse muudatus, mida täna hääletama hakkame mõjutab otseselt töösuhteid riigis, mõjutab tööturul osalevate sotsiaalpartnerite omavahelisi suhteid, mõjutab c´a 640 tuhande tööealise inimese elu. Töölepinguseaduse muutmise seaduse kolmanda lugemise juures oleks oluline kirjeldada suuremat pilti.
Kui te mõtlete, et problemaatika seisneb pelgalt töölepinguseaduse muutmises, selles, et valitsuserakonnad on seadnud suure küsimärgi töötuskindlustuse kohale, siis te tajute vaid ühte osa olukorrast. Tegelikult on problemaatika laiem ja puudutab riiklikku sotsiaalkindlustust üldisemalt. Jutt ei ole niiväga töötuskindlustusest, kui kindlustusliigist - sest ka sotsiaalkindlustus on kindlustus – riiklikult korraldatud kindlustus - vaid vabariigi valitsusest ja riigikogust, ehk siis riigivõimu esindajatest kui usaldusväärsetest partneritest üldrahvalike kindlustuste korraldamisel.
Kindlustusfirma müüb usaldust. Korraldades ravikindlustust või töötuskindlustust või - näiteks tööõnnetuskindlustus müüb ka riik usaldust. Seda, et ravikindlustatu, kes on tasunud igakuiselt ravikindlustusmakseid ei pruugi saada normaalse ajavahemiku jooksul eriarstiabi või esmatasandi arstiabi või taastusravi teenust, see on üleüldiselt teada. See, et töötuskindlustusmakse tasuja ei saa seda hüvitist - hüvitist näiliselt vabatahtliku töölt lahkumise korral - mida talle kindlustusfirma – ehk siis riik - selge sõnaga äsja lubanud on ja mille jaoks on ka vahendid kogutud - see saab selgeks tänase päeva jooksul. Eks tajuvad valitsuserakonnad ka ise usaldusväärsuse kaotamise probleemi, miks muidu varjuti eelnõu esitamisel ja läbisurumisel riigikogu õiguskomisjoni selja taha. Ju loodeti et rahvas, keda oli võimalik petta valimistel, ei saa aru ka sellest, millisest allikast eelnõu tegelikult pärit on. Huvitav küsimus on – et kuidas siis nüüd teha teoks tööõnnetuskindlustus, mida valitsuskoalitsioon samuti selgeil sõnul lubanud on? Millise usalduse baasil?
Ei ole tänasel päeval tõesti paslik kurta vaid töölepinguseaduse muutmise pärast vaid kurta tuleb hoopis riigi, kui kõige olulisema sotsiaalse partneri usaldusväärsuse süstemaatilise lõhkumise pärast. Kõlab väga dramaatiliselt aga olukord ongi dramaatiline. Täna hääletame töölepinguseaduse muutmist ja tööturvalisuse olulist vähendamist. Hoolimata häälekatest ja üleüldistest protestidest surutakse seadusemuudatus koalitsiooni jõuga läbi. Ülehomme hakkame hääletama kõrgharidusreformi läbiviimist – hoolimata ülikoolide, ülõpilaste, Eesti Lastevanemate Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu protestidest. Seadus surutakse koalitsiooni jõuga läbi. Äsja muudeti koalitsiooni häältega kollektiivlepingu seaduse muutmine, hoolimata üleriiklikust protestilainest. Seadus suruti koalitsiooni jõuga läbi. Riiklikud päästekomandod likvideeritakse, esmatasandi arstiabi koondatakse keskustesse, omavalitsused koostavad ja esitavad deklaratsioone ja nõuavad häälekalt struktuurseid muudatusi ja neid ei kuulata…, õpetajad streigivad ja nende nõudmisi naeruvääristatakse…mis toimub Eesti riigis?
Toimub politikaanluse vohamine. Vohav politikaanlus asendab poliitikad võimu haaramise ja võimul püsimise tehnoloogiatega, hävitab poliitikud ja hävitab usalduse riigi juhtimise vastu. Valimistulemus saavutatakse osavate reklaamikampaaniate toel ja pärast hakatakse hoolikalt selgitama, et tegelikult ei loe varasemad kokkuleppeid midagi ja ka valimislubadused ei tähendanud päris seda, mida neid arvati tähendavat – et tasuta kõrgharidus ei tähendanudki tegelikult tasuta kõrgharidust, et kodukulude vähendamine ei tähendanudki kodukulude vähendamist vaid hoopis ühte Kredexi programmi kortermajade soojustamiseks – ja et parem Eesti ei ole ette nähtud kõigile, vaid väiksele osale Eesti ühiskonnast.
Vaadates seda kirjeldatud jada, võib tõesti tõdeda, et tänane töölepinguseaduse muutmine ei ole ühekordne nähtus, vaid osa süsteemist. Sotsiaaldemokraadid hääletavad riigi usaldusväärsuse hoidmise ja tõstmise poolt ja käesoleva töölepingu seaduse muutmise vastu.
Kui te mõtlete, et problemaatika seisneb pelgalt töölepinguseaduse muutmises, selles, et valitsuserakonnad on seadnud suure küsimärgi töötuskindlustuse kohale, siis te tajute vaid ühte osa olukorrast. Tegelikult on problemaatika laiem ja puudutab riiklikku sotsiaalkindlustust üldisemalt. Jutt ei ole niiväga töötuskindlustusest, kui kindlustusliigist - sest ka sotsiaalkindlustus on kindlustus – riiklikult korraldatud kindlustus - vaid vabariigi valitsusest ja riigikogust, ehk siis riigivõimu esindajatest kui usaldusväärsetest partneritest üldrahvalike kindlustuste korraldamisel.
Kindlustusfirma müüb usaldust. Korraldades ravikindlustust või töötuskindlustust või - näiteks tööõnnetuskindlustus müüb ka riik usaldust. Seda, et ravikindlustatu, kes on tasunud igakuiselt ravikindlustusmakseid ei pruugi saada normaalse ajavahemiku jooksul eriarstiabi või esmatasandi arstiabi või taastusravi teenust, see on üleüldiselt teada. See, et töötuskindlustusmakse tasuja ei saa seda hüvitist - hüvitist näiliselt vabatahtliku töölt lahkumise korral - mida talle kindlustusfirma – ehk siis riik - selge sõnaga äsja lubanud on ja mille jaoks on ka vahendid kogutud - see saab selgeks tänase päeva jooksul. Eks tajuvad valitsuserakonnad ka ise usaldusväärsuse kaotamise probleemi, miks muidu varjuti eelnõu esitamisel ja läbisurumisel riigikogu õiguskomisjoni selja taha. Ju loodeti et rahvas, keda oli võimalik petta valimistel, ei saa aru ka sellest, millisest allikast eelnõu tegelikult pärit on. Huvitav küsimus on – et kuidas siis nüüd teha teoks tööõnnetuskindlustus, mida valitsuskoalitsioon samuti selgeil sõnul lubanud on? Millise usalduse baasil?
Ei ole tänasel päeval tõesti paslik kurta vaid töölepinguseaduse muutmise pärast vaid kurta tuleb hoopis riigi, kui kõige olulisema sotsiaalse partneri usaldusväärsuse süstemaatilise lõhkumise pärast. Kõlab väga dramaatiliselt aga olukord ongi dramaatiline. Täna hääletame töölepinguseaduse muutmist ja tööturvalisuse olulist vähendamist. Hoolimata häälekatest ja üleüldistest protestidest surutakse seadusemuudatus koalitsiooni jõuga läbi. Ülehomme hakkame hääletama kõrgharidusreformi läbiviimist – hoolimata ülikoolide, ülõpilaste, Eesti Lastevanemate Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu protestidest. Seadus surutakse koalitsiooni jõuga läbi. Äsja muudeti koalitsiooni häältega kollektiivlepingu seaduse muutmine, hoolimata üleriiklikust protestilainest. Seadus suruti koalitsiooni jõuga läbi. Riiklikud päästekomandod likvideeritakse, esmatasandi arstiabi koondatakse keskustesse, omavalitsused koostavad ja esitavad deklaratsioone ja nõuavad häälekalt struktuurseid muudatusi ja neid ei kuulata…, õpetajad streigivad ja nende nõudmisi naeruvääristatakse…mis toimub Eesti riigis?
Toimub politikaanluse vohamine. Vohav politikaanlus asendab poliitikad võimu haaramise ja võimul püsimise tehnoloogiatega, hävitab poliitikud ja hävitab usalduse riigi juhtimise vastu. Valimistulemus saavutatakse osavate reklaamikampaaniate toel ja pärast hakatakse hoolikalt selgitama, et tegelikult ei loe varasemad kokkuleppeid midagi ja ka valimislubadused ei tähendanud päris seda, mida neid arvati tähendavat – et tasuta kõrgharidus ei tähendanudki tegelikult tasuta kõrgharidust, et kodukulude vähendamine ei tähendanudki kodukulude vähendamist vaid hoopis ühte Kredexi programmi kortermajade soojustamiseks – ja et parem Eesti ei ole ette nähtud kõigile, vaid väiksele osale Eesti ühiskonnast.
Vaadates seda kirjeldatud jada, võib tõesti tõdeda, et tänane töölepinguseaduse muutmine ei ole ühekordne nähtus, vaid osa süsteemist. Sotsiaaldemokraadid hääletavad riigi usaldusväärsuse hoidmise ja tõstmise poolt ja käesoleva töölepingu seaduse muutmise vastu.
Toiminguid ja tegemisi
Kevad on ääretult töiseks kujunenud. Kirjutamiseks ei jää eriti jaksu… Täidan puudujääki ja annan veidi ülevaadet toimingutest ja tegemistest.
Läänemere koostöökonverents Visbys 26-27.04
Eelmise kuu lõpus käisin Gotlandis, Visbys, kus Rootsi Instituut korraldas rahvusvahelise konverentsi. Räägiti Läänemere tulevikust. Mis oli huvitavat… kõige rohkem vast see, et palju räägitakse makroregioonide põhisest lähenemisest Euroopa Liidus sees. Otsa tegigi lahti Läänemere strateegia ja nüüd räägitakse aina rohkem, et Läänemere piirkonna rahastamine peaks olema selle strateegiaga seotud. Tekivad ka uued makroregioonid, nagu näiteks Doonau piirkond. See on huvitav sellepärast, et makroregioonide suund loob piire EL-is sees. Eks neid on ka enne loodud (nn NUTS –ud), kuid kunagi ei ole nad olnud otseselt territoriaalsed, vaid sõltunud piirkonna SKPst vms. Ütlesin ka tervitus – ja tänusõnad konverentsi korraldajatele ja Gotlandi maavanemale. Sõnavõtus mainisin, et Läänemere äärsetel rahvastel on üksteise mõttemaailma oluliselt kergem mõista, kui näiteks Vahemere-äärsete rahvaste oma. Teenisin sellega ära mõistvaid peanoogutusi. Sisuosas osalesin turismi töögrupis ja osalesin ka paneeldiskussioonis, mille teemaks oli noorte kaasamine. Avaldasin arvamust, et noorte kaasamiseks on kõige lihtsam viis õppeasutuste, eriti kõrgkoolide veelgi intensiivsem kaasamine Läänemere koostöösse.
Fraktsiooni kohtumine Teenusmajanduse koja esindajatega 02.05
Oli huvitav ja õpetlik kohtumine. Muu hulgas räägiti sellest , kuidas Saksmaal tagatakse tööviljakust. Nimelt on Saksamaa firmadel kombeks teha oma töötajatest ettevõtte kaasomanikke . Et siis preemia asemel aktsiad ja optsioonid töötajatele. Tulemuseks vastastikune koostöö omanike ja töötajaskonna vahel ja kõrge tööviljakus. Kuidas selline süsteem meie juures töötaks? Ega vist…
Väljasõit Narvasse 3-4.05
Käisime meie REKK (Riigieelavre Kontrolli Komisjon) komisjoniga Narvas. Põhiliseks teemaks oli piiriületuse küsimused. Külastasime ka Kreenholmi ja kuulasime nende arenguplaane, vaatasime, kuidas toimub keelekümblus lasteaias, külastasime Sillamäe sadamat. Narva volikogu andis fraktsioonidele edasi palve alandada politseinike keeoskusnõudeid C1-let B1-e. Neil on praegu 18 kohta täitamata prefektuuris ja kohti täis ei saa, B1-ga aga saaks. Kui nüüd aus olla – kes on vaadanud seda kirjeldust nendele tasemetele – C1ga jääks tõenäoliselt hätta iga keskmine eestlane Ok, ametnikele on meil ühesugused nõuded, kuid abipolitseinikud võiks ikka tavalise keeleoskusega läbi lasta. Käsitlesin teemat ka FBs.
Saarte ühenduse kohtus regionaalministriga 08.05
Olen ka riigikogu Saarte Ühenduse liige. Kohtumisel osales Tiidus, Laanet ja kolm sotsi – Suur, Kotkas ja Õunapuu. Rääkisime regiminile ja tema meeskonnale, et spetsiaalseid arenguprogramme saartele oleks ka tulevikus vaja. Regimin rääkis meile, et kavatsevad kohendada väikesaarte seadust. Kõigepealt oli küsimus, et kas eraldi seadust üldse on vaja? Meie siis, et ikka on vaja, kuidas muidu. Mina palusin, et nad vaataksid seal hoolikalt teenuste kättesaadavust väikesaartel. Praegu on nii, et väikesaarte seaduses on esmatähtsad teenused, hädaolukorra seaduses elutähtsad teenused – loetelud ka kokku ei lähe üldse ja valdkond ülioluline. Muide – väikesaarte seadus on ainus koht, kus otsesõnu kirjas, et riigi ja omavalitsuse eesmärgiks on teenuste kättesaadavuse tagamine.
Õiguskomisjonis palju tööd
Õiguskomisjonis võttis hulgaliselt aega vabatahtliku merepääste teema läbinärimine. Tegin ka omad ettepanekud ja nendest osa võeti ka arvesse. Et näiteks vabatahtlike merepäästjate tegevus ei piirdu ainult territoriaalmerega, vaid ulatub ka majandusvööndisse, mis on oluliselt laiem mõiste. Proovisin ka vabatahtlikku merepäästet pisut lahti haakida piirivalve lõa otsast, kuid see ei läinud korda.
Kriminaalseadustiku muutmisel on kõne all jälitustegevuse reeglid ja lubatavus erinevate kuritegude puhul. Pikad arutelud, et mis ja kuidas.
Täitemenetluse seaduse muutmine lihtsustab kinnisasja sundvõõrandamise menetlust.
Kohtuekspertiisi seaduse muutmine peaks lihtsustama kohtute tööd. Eelnõu sai küllalt karmi kriitika osaliselt – eelkõige sellepärast, et tegemist on jälle n.ö kobarseadusega. Asjasse mittepuutuvad või nõrgalt puutuvad asjad lükatakse seadusele sappa ja tahetakse ühe korraga ära teha. Nii näiteks lükati eelnõule ette kohtutäiturite teema, millega peaks küll tegelema, kuid eraldi eelnõuna. Muide – kohtutäiturite asjas planeeritakse suurendada justmini järelvalvet kohtutäiturite üle ja see asi ajas kohutäiturid tagajalgadele Praegu jäi asi nii nagu on – nagu ikka – koalitsiooni jõul. Hea õigusloome tava, millest palju räägitakse – seekord jäi jälle tahaplaanile.
Ja siis muidugi need varemmainitud eelnõud vangistuse asendamisest – ühel juhul vabatahtliku raviga ja teisel juhul vabatahtliku lahkumisega riigist.
Kokku on praegu õiguskomisjoni 10 eelnõud menetluses. Suures saalis võeti vastu siis see töölepingute seaduse muudatus – selle teemal võtsin ka saalis sõna.
Huvitav hetk infotunnist
Esmaspäeval 14.05 vastas arupärimisele Rein Lang, teemaks oli muuseumide sihtasutuste loomine maakonnamuuseumide baasil. Esitasin talle küsimuse, et kuidas tagatakse riigipoolse rahastamise kestlikkus. Tema ütles selle peale, et kuna riik ei saa võtta pikaajalisi rahalisi kohustusi, siis on see aumeeste mäng …teadagi. Küsime Risti valla käest, kuidas kultuurimini aumeeste mäng käib . Võimla ehituseks lubatud miljonid siiani saamata, vallal laenukoormus kaelas.
Läänemere koostöökonverents Visbys 26-27.04
Eelmise kuu lõpus käisin Gotlandis, Visbys, kus Rootsi Instituut korraldas rahvusvahelise konverentsi. Räägiti Läänemere tulevikust. Mis oli huvitavat… kõige rohkem vast see, et palju räägitakse makroregioonide põhisest lähenemisest Euroopa Liidus sees. Otsa tegigi lahti Läänemere strateegia ja nüüd räägitakse aina rohkem, et Läänemere piirkonna rahastamine peaks olema selle strateegiaga seotud. Tekivad ka uued makroregioonid, nagu näiteks Doonau piirkond. See on huvitav sellepärast, et makroregioonide suund loob piire EL-is sees. Eks neid on ka enne loodud (nn NUTS –ud), kuid kunagi ei ole nad olnud otseselt territoriaalsed, vaid sõltunud piirkonna SKPst vms. Ütlesin ka tervitus – ja tänusõnad konverentsi korraldajatele ja Gotlandi maavanemale. Sõnavõtus mainisin, et Läänemere äärsetel rahvastel on üksteise mõttemaailma oluliselt kergem mõista, kui näiteks Vahemere-äärsete rahvaste oma. Teenisin sellega ära mõistvaid peanoogutusi. Sisuosas osalesin turismi töögrupis ja osalesin ka paneeldiskussioonis, mille teemaks oli noorte kaasamine. Avaldasin arvamust, et noorte kaasamiseks on kõige lihtsam viis õppeasutuste, eriti kõrgkoolide veelgi intensiivsem kaasamine Läänemere koostöösse.
Fraktsiooni kohtumine Teenusmajanduse koja esindajatega 02.05
Oli huvitav ja õpetlik kohtumine. Muu hulgas räägiti sellest , kuidas Saksmaal tagatakse tööviljakust. Nimelt on Saksamaa firmadel kombeks teha oma töötajatest ettevõtte kaasomanikke . Et siis preemia asemel aktsiad ja optsioonid töötajatele. Tulemuseks vastastikune koostöö omanike ja töötajaskonna vahel ja kõrge tööviljakus. Kuidas selline süsteem meie juures töötaks? Ega vist…
Väljasõit Narvasse 3-4.05
Käisime meie REKK (Riigieelavre Kontrolli Komisjon) komisjoniga Narvas. Põhiliseks teemaks oli piiriületuse küsimused. Külastasime ka Kreenholmi ja kuulasime nende arenguplaane, vaatasime, kuidas toimub keelekümblus lasteaias, külastasime Sillamäe sadamat. Narva volikogu andis fraktsioonidele edasi palve alandada politseinike keeoskusnõudeid C1-let B1-e. Neil on praegu 18 kohta täitamata prefektuuris ja kohti täis ei saa, B1-ga aga saaks. Kui nüüd aus olla – kes on vaadanud seda kirjeldust nendele tasemetele – C1ga jääks tõenäoliselt hätta iga keskmine eestlane Ok, ametnikele on meil ühesugused nõuded, kuid abipolitseinikud võiks ikka tavalise keeleoskusega läbi lasta. Käsitlesin teemat ka FBs.
Saarte ühenduse kohtus regionaalministriga 08.05
Olen ka riigikogu Saarte Ühenduse liige. Kohtumisel osales Tiidus, Laanet ja kolm sotsi – Suur, Kotkas ja Õunapuu. Rääkisime regiminile ja tema meeskonnale, et spetsiaalseid arenguprogramme saartele oleks ka tulevikus vaja. Regimin rääkis meile, et kavatsevad kohendada väikesaarte seadust. Kõigepealt oli küsimus, et kas eraldi seadust üldse on vaja? Meie siis, et ikka on vaja, kuidas muidu. Mina palusin, et nad vaataksid seal hoolikalt teenuste kättesaadavust väikesaartel. Praegu on nii, et väikesaarte seaduses on esmatähtsad teenused, hädaolukorra seaduses elutähtsad teenused – loetelud ka kokku ei lähe üldse ja valdkond ülioluline. Muide – väikesaarte seadus on ainus koht, kus otsesõnu kirjas, et riigi ja omavalitsuse eesmärgiks on teenuste kättesaadavuse tagamine.
Õiguskomisjonis palju tööd
Õiguskomisjonis võttis hulgaliselt aega vabatahtliku merepääste teema läbinärimine. Tegin ka omad ettepanekud ja nendest osa võeti ka arvesse. Et näiteks vabatahtlike merepäästjate tegevus ei piirdu ainult territoriaalmerega, vaid ulatub ka majandusvööndisse, mis on oluliselt laiem mõiste. Proovisin ka vabatahtlikku merepäästet pisut lahti haakida piirivalve lõa otsast, kuid see ei läinud korda.
Kriminaalseadustiku muutmisel on kõne all jälitustegevuse reeglid ja lubatavus erinevate kuritegude puhul. Pikad arutelud, et mis ja kuidas.
Täitemenetluse seaduse muutmine lihtsustab kinnisasja sundvõõrandamise menetlust.
Kohtuekspertiisi seaduse muutmine peaks lihtsustama kohtute tööd. Eelnõu sai küllalt karmi kriitika osaliselt – eelkõige sellepärast, et tegemist on jälle n.ö kobarseadusega. Asjasse mittepuutuvad või nõrgalt puutuvad asjad lükatakse seadusele sappa ja tahetakse ühe korraga ära teha. Nii näiteks lükati eelnõule ette kohtutäiturite teema, millega peaks küll tegelema, kuid eraldi eelnõuna. Muide – kohtutäiturite asjas planeeritakse suurendada justmini järelvalvet kohtutäiturite üle ja see asi ajas kohutäiturid tagajalgadele Praegu jäi asi nii nagu on – nagu ikka – koalitsiooni jõul. Hea õigusloome tava, millest palju räägitakse – seekord jäi jälle tahaplaanile.
Ja siis muidugi need varemmainitud eelnõud vangistuse asendamisest – ühel juhul vabatahtliku raviga ja teisel juhul vabatahtliku lahkumisega riigist.
Kokku on praegu õiguskomisjoni 10 eelnõud menetluses. Suures saalis võeti vastu siis see töölepingute seaduse muudatus – selle teemal võtsin ka saalis sõna.
Huvitav hetk infotunnist
Esmaspäeval 14.05 vastas arupärimisele Rein Lang, teemaks oli muuseumide sihtasutuste loomine maakonnamuuseumide baasil. Esitasin talle küsimuse, et kuidas tagatakse riigipoolse rahastamise kestlikkus. Tema ütles selle peale, et kuna riik ei saa võtta pikaajalisi rahalisi kohustusi, siis on see aumeeste mäng …teadagi. Küsime Risti valla käest, kuidas kultuurimini aumeeste mäng käib . Võimla ehituseks lubatud miljonid siiani saamata, vallal laenukoormus kaelas.
Perearstiabi korraldamise tsentraliseerimisest
Eelnõu, mida hetkel menetleme, käsitleb perearstiabi korraldamise tsentraliseerimist maavalitsustest Terviseametisse. Sisuliselt tähendab see ühe elutähtsa teenuse korraldamise liikumist maakondadest nn regioonidesse ja pealinna. Selle juures on tegemist esmatasandi teenusega, millel on otsene seoses inimeste igapäevase turvalisuse ja kohaliku elukorraldusega.
Asjaolu, et perearstiabi korraldus vajab korrigeerimist, on ilmselge. Süsteemis on ebaselgust, dubleerimist, reguleerimatust ja ülereguleerimist. Küsimuseks jääb vaid, kas pakutud tsentraalne lahendus ikkagi vähendab perearstide põuda ja tagab teenuste kättesaadavuse?
Seni on maavanem üldarstiabi korraldaja. Kehtivale - detsentraliseeritud korraldussüsteemile heidetakse ette koordineerimatust, puudulikku spetsialiseeritust, takerdumist maakonna piiridesse. Sellegipoolest on tegemist teenusega, mis on otseselt seotud kohaliku elukorraldusega. Praktiliselt on vajalik tegeleda isikute määramisega nimekirjadesse isikupõhiselt, iga nimistu ja perearsti probleemidega tuleb tegeleda eraldi. Perearstinduse korraldamine on seotud iga kohaliku omavalitsusega, muu kohaliku sotsiaalvõrgustikuga, aga ka ühistranspordi korraldamisega nii omavalitsustes sees, kui ka maakondlikul tasandil. Eelnõu rõhutab mitmel korral süsteemi sõltuvust ühistranspordist. Eitamata probleeme, mis senise süsteemi puhul eksisteerivad, jääb üles küsimus, et kuidas tsentraliseerimise korral tagatakse, et ulatutakse iga kohaliku probleemini, iga inimeseni, iga perearstipunktini, iga omavalitsuseni ja bussiliinini?
Veel lisaks – Sotsiaalministeeriumi kindel plaan on koondada perearstid perearstikeskustesse. Põhjenduseks on kasu, mida saadakse perearstide toimetamisest ühisel pinnal – olgu siis tegemist asendamise või majandusküsimuste lahendamisega. See tähendab, et igasse maakonda jääb siis kaks - kolm – neli (olenevalt maakonna suurusest) keskust, kus perearstid koos töötavad. Eelmisel aastal koostatud riigikontrolli auditist selgus, et Eestis on 78-s omavalitsuses 200 küla, kus ei ole võimalk ühistranspordiga ühe päeva jooksul perearsti juures ära käia. Esmatasandi tervishoiu arengukava seab eesmärkideks, et aastaks 2015 kaugus lähimast perearsti tegevuskohast ei suurene ja et on loodud ja rahastatud mitteerakorralise meditsiinilise transporditeenuse süsteem ! Samuti seab arengukava eesmärgiks, et aastaks 2015 on Eestis 15 perearstikeskust millest 65% peaks kuuluma KOVidele või olema loodud koostöös KOVidega. Kas me ikka tajume, kuivõrd on perearstiabi ja esmatasandi arstiabi arengusuunad seotud kohalike omavalitsustega, kohaliku ja maakondliku elukorraldusega?
Eelnõu seletuskiri ütleb – et Terviseamet kindlasti jätkab ka üldarstiabi korralduse tsentraliseerimise korral senist maavalitsuste positiivset koostööpraktikat kohalike omavalitsustega. Minu küsimus on – kuidas? Palgates regiooni tasemele kaks spetsialisti?
Siia võiks tuua kaks paralleeli: See, et regioonis paiknevad spetsialistid ei jõua iga omavalitsuseni on meil hästi näha päästeameti kriisireguleerimise valdkonnast. 2009 aastal likvideeriti maakondlikud kriisikomisjonid põhjendusega, et kohe on tulemas haldusreform. Ei tulnud haldusreformi ja toimiv maakondlike kriisikomisjonide süsteem asendati süsteemiga, kus omavalitsuste komisjonid on liiga väikesed ja regionaalne komisjon liiga kaugel. Päästeameti regionaalse taseme ametnikud on hädas kohalike omavalitsuste kriisikomisjonide tegevuse koordineerimisega. Kas perearstindusega juhtub samuti?
Või siis võiks tuua näiteks maanteeameti plaani maavalitsustelt üle võtta maakonnasisese ühistranspordi korraldus. Tajudes vajadust igapäevaseks suhtlemiseks kohalikul tasandil, on maanteeamet otsustanud jätta igasse maakonda tööle ühistranspordi korraldaja. Kas siis peaks ehk ka iga maakonna terviseameti büroole andma lisafunktsiooni ja jätma esmatasandi tervishoiu koordinaatori või nn vana nimega „maakonna arsti“ igasse maakonda alles?
Juhul kui me lähtuksime tervikliku valitsemise printsiibist – nagu näiteks OECDE meile soovitas – ei peaks me tegema selliseid - regionaalset haldust ja esmatasandi teenust käsitlevaid muudatusi üksikute valdkondade haaval vaid lähtudes ühtsest kontseptsioonist. Praegu on igal ametkonnal oma mudel, oma regioon ja oma nägemus. Kui me nii jätkame, siis lõpuks ei saa meil olema ei toimivat omavalitsuslikku, maakondlikku ega regionaalset tasandit – on vaid oma vertikaalsesse torusse kapseldunud ametkondade riik. Perearstiabi kõige põhilisem probleem on rahaliste vahendite vähesus süsteemis, valitsus püüab seda ravida tsentraliseerimisega, nii kohalike omavalitsuste, kui inimeste endi kulude suurendamisega. Eelnõu on riigikogus menetluses, sisaldab mitmeid vajalikke muudatusi, uusi probleeme loob see aga sama palju, kui neid lahendab.
Asjaolu, et perearstiabi korraldus vajab korrigeerimist, on ilmselge. Süsteemis on ebaselgust, dubleerimist, reguleerimatust ja ülereguleerimist. Küsimuseks jääb vaid, kas pakutud tsentraalne lahendus ikkagi vähendab perearstide põuda ja tagab teenuste kättesaadavuse?
Seni on maavanem üldarstiabi korraldaja. Kehtivale - detsentraliseeritud korraldussüsteemile heidetakse ette koordineerimatust, puudulikku spetsialiseeritust, takerdumist maakonna piiridesse. Sellegipoolest on tegemist teenusega, mis on otseselt seotud kohaliku elukorraldusega. Praktiliselt on vajalik tegeleda isikute määramisega nimekirjadesse isikupõhiselt, iga nimistu ja perearsti probleemidega tuleb tegeleda eraldi. Perearstinduse korraldamine on seotud iga kohaliku omavalitsusega, muu kohaliku sotsiaalvõrgustikuga, aga ka ühistranspordi korraldamisega nii omavalitsustes sees, kui ka maakondlikul tasandil. Eelnõu rõhutab mitmel korral süsteemi sõltuvust ühistranspordist. Eitamata probleeme, mis senise süsteemi puhul eksisteerivad, jääb üles küsimus, et kuidas tsentraliseerimise korral tagatakse, et ulatutakse iga kohaliku probleemini, iga inimeseni, iga perearstipunktini, iga omavalitsuseni ja bussiliinini?
Veel lisaks – Sotsiaalministeeriumi kindel plaan on koondada perearstid perearstikeskustesse. Põhjenduseks on kasu, mida saadakse perearstide toimetamisest ühisel pinnal – olgu siis tegemist asendamise või majandusküsimuste lahendamisega. See tähendab, et igasse maakonda jääb siis kaks - kolm – neli (olenevalt maakonna suurusest) keskust, kus perearstid koos töötavad. Eelmisel aastal koostatud riigikontrolli auditist selgus, et Eestis on 78-s omavalitsuses 200 küla, kus ei ole võimalk ühistranspordiga ühe päeva jooksul perearsti juures ära käia. Esmatasandi tervishoiu arengukava seab eesmärkideks, et aastaks 2015 kaugus lähimast perearsti tegevuskohast ei suurene ja et on loodud ja rahastatud mitteerakorralise meditsiinilise transporditeenuse süsteem ! Samuti seab arengukava eesmärgiks, et aastaks 2015 on Eestis 15 perearstikeskust millest 65% peaks kuuluma KOVidele või olema loodud koostöös KOVidega. Kas me ikka tajume, kuivõrd on perearstiabi ja esmatasandi arstiabi arengusuunad seotud kohalike omavalitsustega, kohaliku ja maakondliku elukorraldusega?
Eelnõu seletuskiri ütleb – et Terviseamet kindlasti jätkab ka üldarstiabi korralduse tsentraliseerimise korral senist maavalitsuste positiivset koostööpraktikat kohalike omavalitsustega. Minu küsimus on – kuidas? Palgates regiooni tasemele kaks spetsialisti?
Siia võiks tuua kaks paralleeli: See, et regioonis paiknevad spetsialistid ei jõua iga omavalitsuseni on meil hästi näha päästeameti kriisireguleerimise valdkonnast. 2009 aastal likvideeriti maakondlikud kriisikomisjonid põhjendusega, et kohe on tulemas haldusreform. Ei tulnud haldusreformi ja toimiv maakondlike kriisikomisjonide süsteem asendati süsteemiga, kus omavalitsuste komisjonid on liiga väikesed ja regionaalne komisjon liiga kaugel. Päästeameti regionaalse taseme ametnikud on hädas kohalike omavalitsuste kriisikomisjonide tegevuse koordineerimisega. Kas perearstindusega juhtub samuti?
Või siis võiks tuua näiteks maanteeameti plaani maavalitsustelt üle võtta maakonnasisese ühistranspordi korraldus. Tajudes vajadust igapäevaseks suhtlemiseks kohalikul tasandil, on maanteeamet otsustanud jätta igasse maakonda tööle ühistranspordi korraldaja. Kas siis peaks ehk ka iga maakonna terviseameti büroole andma lisafunktsiooni ja jätma esmatasandi tervishoiu koordinaatori või nn vana nimega „maakonna arsti“ igasse maakonda alles?
Juhul kui me lähtuksime tervikliku valitsemise printsiibist – nagu näiteks OECDE meile soovitas – ei peaks me tegema selliseid - regionaalset haldust ja esmatasandi teenust käsitlevaid muudatusi üksikute valdkondade haaval vaid lähtudes ühtsest kontseptsioonist. Praegu on igal ametkonnal oma mudel, oma regioon ja oma nägemus. Kui me nii jätkame, siis lõpuks ei saa meil olema ei toimivat omavalitsuslikku, maakondlikku ega regionaalset tasandit – on vaid oma vertikaalsesse torusse kapseldunud ametkondade riik. Perearstiabi kõige põhilisem probleem on rahaliste vahendite vähesus süsteemis, valitsus püüab seda ravida tsentraliseerimisega, nii kohalike omavalitsuste, kui inimeste endi kulude suurendamisega. Eelnõu on riigikogus menetluses, sisaldab mitmeid vajalikke muudatusi, uusi probleeme loob see aga sama palju, kui neid lahendab.
23.4.12
Õiguskomisjonis eelnõud karistuse asendamisest
Siseministeerium on tulnud viimasel perioodil tulnud välja kahe huvitava eelnõuga, millest mõlemad puudutavad karistuse asendamist. Eelmisel kuul oli tutvustamisel eelnõu, mis käsitles seksuaalkurjategijate vabaduskaotuse asendada vabatahtliku keemilise ja psühholoogilise raviga.
Nüüd siis anti menetlusse eelnõu, mille sisuks on välismaa kodaniku vangistuse asendamine vabatahtliku lahkumisega riigist. Seletuskiri ütleb: Nimetatud kokkuleppe sõlmimisel võib kohus jätta süüdimõistetud välisriigi kodaniku suhtes tähtajalise vangistuse tingimisi täielikult või osaliselt kohaldamata või vabastada ta enne vangistuse tähtaja lõppemist, kui välisriigi kodanik lahkub Eesti Vabariigist kokkuleppes sätestatud tingimustel ja korras ning ei pöördu tagasi tema suhtes kehtestatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. … Eelnõu eesmärgiks on vähendada Eestis välisriigi kodakondsusega kinnipeetavate arvu ja motiveerida välisriigi kodakondsusega süüdimõistetuid kodakondsusjärgsesse riiki tagasi pöörduma.
Sellist võimalust ei pakutaks raskemate kuritegude – nagu mõrvad, vägistamised, terrorism jms puhul. Eelnõu ei muudaks seni kehtivat väljaandmise korda. Kui kurjakas võtab siiski nõuks naaseda ja vahele jääb, siis pööratakse karistus uuesti täitmisele. Eelduseks on ka muidugi reisidokumendi olemasolu ja asjaolu, et päritolumaa karistatu vastu võtab. Asi iseenesest oleks nagu õige. Siiski on siin kaks asjaolu – üks eetiline ja teine praktiline.
Eetilisest küljest – eenõu kohaselt loetakse juhul, kui karistatu täidab kokkulepet, karistus kantuks. See tähendabki seda, et tuli keegi Eestisse, tekitas siin kellelegi kehavigastuse, sai kaks aastat vangistust. Nüüd talle öeldakse, et tore, mine minema, siis ei pea kinni istuma. Tegemist ei ole ju väljaandmisega – kus päritolu riik taotleb kurjategija väljaandmist, et ta kodumaal karistuse lõpuni kannaks. Tegemist on vangistuse asendamisega vabatahtliku lahkumisega ja sissesõidukeeluga leppimisega.
Teine osa on praktiline külg. Arusaadav on juhtum, kus välismaalane on pärit väljastpoolt Shengeni viisaruumi piire. Siis on tal tagasi tulemiseks viisat vaja. Suurem osa meie välismaistest kinnipeetavatest ongi Vene riigi kodanikud. Kui aga tegemist on naabermaadega meie oma heas euroliidus? Sissesõidukeelu täitmise kontrollimine viisaruumis sees on ikka päris keeruline – kui mitte praktiliselt võimatu. Varastas keegi naabermaalane Lihulast auto, lasti siis minema, tuleb tagasi ja varastab Valgas edasi… Kuidas selline võimalus meie turvalisust tõstaks, sellest ei saa mina küll aru. Küsisin ka minister Vaheri käest eelnõu ettekandmisel samad küsimused. Minister vastas, et vangistuse asendamine on vaid võimalus ja juhul, kui on oht, et kurjakas kokkulepet rikub, siis talle seda võimalust lihtsalt ei anta. Nojah. Eks ta õige on. Tegemist on kaalutlusotsusega. Sama seis, kui seksuaalkurjategijate puhul. Vanglas vähem rahvast ülal pidada… seda igatahes. Aga turvalisus?
Nüüd siis anti menetlusse eelnõu, mille sisuks on välismaa kodaniku vangistuse asendamine vabatahtliku lahkumisega riigist. Seletuskiri ütleb: Nimetatud kokkuleppe sõlmimisel võib kohus jätta süüdimõistetud välisriigi kodaniku suhtes tähtajalise vangistuse tingimisi täielikult või osaliselt kohaldamata või vabastada ta enne vangistuse tähtaja lõppemist, kui välisriigi kodanik lahkub Eesti Vabariigist kokkuleppes sätestatud tingimustel ja korras ning ei pöördu tagasi tema suhtes kehtestatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. … Eelnõu eesmärgiks on vähendada Eestis välisriigi kodakondsusega kinnipeetavate arvu ja motiveerida välisriigi kodakondsusega süüdimõistetuid kodakondsusjärgsesse riiki tagasi pöörduma.
Sellist võimalust ei pakutaks raskemate kuritegude – nagu mõrvad, vägistamised, terrorism jms puhul. Eelnõu ei muudaks seni kehtivat väljaandmise korda. Kui kurjakas võtab siiski nõuks naaseda ja vahele jääb, siis pööratakse karistus uuesti täitmisele. Eelduseks on ka muidugi reisidokumendi olemasolu ja asjaolu, et päritolumaa karistatu vastu võtab. Asi iseenesest oleks nagu õige. Siiski on siin kaks asjaolu – üks eetiline ja teine praktiline.
Eetilisest küljest – eenõu kohaselt loetakse juhul, kui karistatu täidab kokkulepet, karistus kantuks. See tähendabki seda, et tuli keegi Eestisse, tekitas siin kellelegi kehavigastuse, sai kaks aastat vangistust. Nüüd talle öeldakse, et tore, mine minema, siis ei pea kinni istuma. Tegemist ei ole ju väljaandmisega – kus päritolu riik taotleb kurjategija väljaandmist, et ta kodumaal karistuse lõpuni kannaks. Tegemist on vangistuse asendamisega vabatahtliku lahkumisega ja sissesõidukeeluga leppimisega.
Teine osa on praktiline külg. Arusaadav on juhtum, kus välismaalane on pärit väljastpoolt Shengeni viisaruumi piire. Siis on tal tagasi tulemiseks viisat vaja. Suurem osa meie välismaistest kinnipeetavatest ongi Vene riigi kodanikud. Kui aga tegemist on naabermaadega meie oma heas euroliidus? Sissesõidukeelu täitmise kontrollimine viisaruumis sees on ikka päris keeruline – kui mitte praktiliselt võimatu. Varastas keegi naabermaalane Lihulast auto, lasti siis minema, tuleb tagasi ja varastab Valgas edasi… Kuidas selline võimalus meie turvalisust tõstaks, sellest ei saa mina küll aru. Küsisin ka minister Vaheri käest eelnõu ettekandmisel samad küsimused. Minister vastas, et vangistuse asendamine on vaid võimalus ja juhul, kui on oht, et kurjakas kokkulepet rikub, siis talle seda võimalust lihtsalt ei anta. Nojah. Eks ta õige on. Tegemist on kaalutlusotsusega. Sama seis, kui seksuaalkurjategijate puhul. Vanglas vähem rahvast ülal pidada… seda igatahes. Aga turvalisus?
Külaskäik Tehnopoli ehk majandusarengu ja sotsiaalse keskkonna seosed
Eelmisel neljapäeval külastas SDE fraktsioon teadusparki Tehnopol. Vastuvõtjad rääkisid teaduspargi tegemistest, muredest ja rõõmudest. Millega Tehnopol siis tegeleb? Eelkõige aitab Tehnopol kaasa ettevõtete ja Tallinna Tehnikaülikooli koostööle – ja seeläbi toetab kvaliteetsete töökohtade loomist Eestis. Mis selle kõige juures sotsiaaldemokraatidele kõrvu jäi?
Eelkõige jäi kõlama mõte, et sotsiaalne keskkond ja taristu peavad tagama konkurentsivõimelise elukeskkonna.Seda selleks, et kvaliteetne tööjõud – ehk siis nii kohalikud, kui ka välismaised spetsialistid – tahaksid Eestis toimetada. Kvaliteetne kultuur- ja sotsiaalkeskkond ja turvaline ühiskond on üliolulised asjaolud – olgu siis tulumaksu protsent madalam või kõrgem. Otsesõnu öeldi – mis kasu on madalast tulumaksust, kui tänavad on auklikud ja pimedad, kui kuritegevus ja narkomaania on kõrgete näitajatega, kui lasteaiakohti ei jagu? Sellisesse keskkonda ei taha investeerida välismaised ettevõtted. Sellises keskkonnas ei taha töötada spetsialistid, kelle jaoks maailm lahti on. See laialt levinud madalate maksude mantra meelitab kohale ettevõtjaid, kes on huvitatud võimalikult odavast tööjõust … kes siis teeksid võimalikult odavalt lihtsat tööd ja saaksid selle eest võimalikult madalat palka. Aga jah, ei ole Eestile antud võistelda Hiinag ja ega me ei tahagi. Isegi teiste nn endiste liiduvabariikidega ei ole meid õige võrrelda. Meie konkurendid on Põhjamaade teadus – ja ettevõtluskeskkonnad. Nii nagu nendegi puhul on meie edu võti targas ja kvaliteetses töös – ja siit tulenevalt ka kvaliteetses töö – ja elukeskkonnas.
Viisin jutu ka ettevõtluse regionaalsele arengule. Et miks ettevõtjad ei kipu looma kvaliteetseid töökohti Ida-Virumaale, Lõuna-Eestisse, Läänemaale? Miks püsitakse pigem Tallinna ümbruses? Vastus oli selge – meie transpordi taristu ei võimalda seda. Regionaalse arengu seisukohast on kõige olulisem kiire, turvaline ja kvaliteetne transpordiühendus. Näitena toodi Inglismaalt kohale lendav ettevõtte juhtivspetsialist, kes kõigepealt lendab kolm tundi Londonist Tallinnasse ja siis peab veel kolm tundi liiklema Tallinnast Ida – Virumaale. Narva on Tallinnast ajaliselt sama kaugel kui London, ainult et lendamine Londonist siia on oluliselt mugavam ja ohutum, kui autoga liikumine Tallinnast ükskõik millisel suunal. Vastupidine liiklus toimib samal viisil. Kui tahame, et kvaliteetne tööjõud paikneks Eestis, siis peab tal olema kas võimalus kodu lähedal töötada, või siis turvaliselt liigelda. Kui tahame, et kvaliteetne töökoht tekiks ka Tartusse, Narva, Pärnusse, Haapsalusse, siis peab olema tagatud kiire ja kvaliteetne rongiühendus - selline oli ettevõtluse arendajate järeldus regionaalpoliitikast. See, kes elab Tallinnas, peab saama turvaliselt Tartusse, Haapsalusse või Narva ja vastupidi. Ja Londonist ja Stockholmist … . See ei käi ainuüksi erasektori töökohtade kohta, vaid ka avaliku sektori kohta. Kui tahame, et sisekaitseakadeemia paikneks Narvas, siis tuleb sinna panna sageda graafikuga kiirrong käima või luua lennuühendus. Vaat nii arvati Tehnopolis. Hea ja hariv käik oli. Andis kinnitust senistele valikutele ja julgustas edasi toimetama.
Eelkõige jäi kõlama mõte, et sotsiaalne keskkond ja taristu peavad tagama konkurentsivõimelise elukeskkonna.Seda selleks, et kvaliteetne tööjõud – ehk siis nii kohalikud, kui ka välismaised spetsialistid – tahaksid Eestis toimetada. Kvaliteetne kultuur- ja sotsiaalkeskkond ja turvaline ühiskond on üliolulised asjaolud – olgu siis tulumaksu protsent madalam või kõrgem. Otsesõnu öeldi – mis kasu on madalast tulumaksust, kui tänavad on auklikud ja pimedad, kui kuritegevus ja narkomaania on kõrgete näitajatega, kui lasteaiakohti ei jagu? Sellisesse keskkonda ei taha investeerida välismaised ettevõtted. Sellises keskkonnas ei taha töötada spetsialistid, kelle jaoks maailm lahti on. See laialt levinud madalate maksude mantra meelitab kohale ettevõtjaid, kes on huvitatud võimalikult odavast tööjõust … kes siis teeksid võimalikult odavalt lihtsat tööd ja saaksid selle eest võimalikult madalat palka. Aga jah, ei ole Eestile antud võistelda Hiinag ja ega me ei tahagi. Isegi teiste nn endiste liiduvabariikidega ei ole meid õige võrrelda. Meie konkurendid on Põhjamaade teadus – ja ettevõtluskeskkonnad. Nii nagu nendegi puhul on meie edu võti targas ja kvaliteetses töös – ja siit tulenevalt ka kvaliteetses töö – ja elukeskkonnas.
Viisin jutu ka ettevõtluse regionaalsele arengule. Et miks ettevõtjad ei kipu looma kvaliteetseid töökohti Ida-Virumaale, Lõuna-Eestisse, Läänemaale? Miks püsitakse pigem Tallinna ümbruses? Vastus oli selge – meie transpordi taristu ei võimalda seda. Regionaalse arengu seisukohast on kõige olulisem kiire, turvaline ja kvaliteetne transpordiühendus. Näitena toodi Inglismaalt kohale lendav ettevõtte juhtivspetsialist, kes kõigepealt lendab kolm tundi Londonist Tallinnasse ja siis peab veel kolm tundi liiklema Tallinnast Ida – Virumaale. Narva on Tallinnast ajaliselt sama kaugel kui London, ainult et lendamine Londonist siia on oluliselt mugavam ja ohutum, kui autoga liikumine Tallinnast ükskõik millisel suunal. Vastupidine liiklus toimib samal viisil. Kui tahame, et kvaliteetne tööjõud paikneks Eestis, siis peab tal olema kas võimalus kodu lähedal töötada, või siis turvaliselt liigelda. Kui tahame, et kvaliteetne töökoht tekiks ka Tartusse, Narva, Pärnusse, Haapsalusse, siis peab olema tagatud kiire ja kvaliteetne rongiühendus - selline oli ettevõtluse arendajate järeldus regionaalpoliitikast. See, kes elab Tallinnas, peab saama turvaliselt Tartusse, Haapsalusse või Narva ja vastupidi. Ja Londonist ja Stockholmist … . See ei käi ainuüksi erasektori töökohtade kohta, vaid ka avaliku sektori kohta. Kui tahame, et sisekaitseakadeemia paikneks Narvas, siis tuleb sinna panna sageda graafikuga kiirrong käima või luua lennuühendus. Vaat nii arvati Tehnopolis. Hea ja hariv käik oli. Andis kinnitust senistele valikutele ja julgustas edasi toimetama.
Tellimine:
Postitused (Atom)