Omavalitsused, töökohad ja tulevik

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on ees ja jälle kord esitavad inimesed üksteisele klassikaks saanud küsimuse – mis meist saab? Kandideerijad lubavad töötada helgema tulevikku nimel. Valijad teevad oma valiku.

Kuidas mõõta ühe omavalitsuse edukust? Kas ehitatud või renoveeritud hoonete arvuga, kergliiklusteede pikkusega või Euroopa Liidust väljaõngitsetud raha hulgaga? Eks on need ka olulised näitajad. Kõikide mõõdikute mõõdik on aga üks – inimeste arv. Kasvava elanike arvuga maakondi kaks – Harjumaa ja Tartumaa. Pärnu, Rapla ja Saare maakonnas on elanike arvu vähenemine jäänud alla 4%, teistes maakondades 6 – 9% (Geomedia 2011, 2012; Statistikaamet 2012). Omavalitsusi, kus elanike arv on tõusnud, on ligi kolmkümmend. Mis siis ülejäänud maakondades ja valdades – linnades antud olukorras teha? Kas deklareerida suutmatust? Globaalsed trendid jäävad ju globaalseteks trendideks ja paratamatus on tahtmatusele suurepärane pelgupaik. Või siiski näidata ette meetmete pakett, tegude ja toimingute hulk, mis toetavad inimeste toimetulekut ja elamist ka kaugemal suurtest keskustest?

Põhjus kohapeal elamiseks koosneb mitmest asjast, võimalus lapsi kasvatada , eneseteostust leida ning arstiabi saada on nende seas. Ehk siis – arst, apteek, kool, kultuurimaja ja lastead on olulised. Töökoha kättesaadavus on aga samuti üks esimesi tingimusi, mille inimene oma elukohale esitab. Kuulus Maslow püramiid ütleb, et kui kõht täis ja katus pea kohal, siis tuleb ka laulutuju. TLÜ Haapsalu kolledži poolt Läänemaa abiturientide hulgas 2010 aastal läbi viidud uuring näitas, et vaid 13% keskkooli lõpetajatest loodab leida töökohta kodumaakonnas. Plaan naasta pärast õpinguid oli 24%-l lõpetajatest. Ääretult kurb tõdemus. Järeldus sellest võib olla vaid üks - sotsiaalse infrastruktuuri arendamine ei peata rahvastiku väljavoolu, juhul, kui kohapeal ei ole võimalik teenida elatist. Jutt ei ole lihtsalt mis – iganes töökohast, vaid töökohast, millega oleks tagatud perekonna aastaringne inimväärne toimetulek.

Meil ei ole vaja kaugelt ega kaua otsida näiteid, kus vastrenoveeritud kool, staadion või kultuurimaja ei suuda tegelikult inimesi piirkonnas kinni hoida. Õnn ei peitu rahas, seda teavad kõik. Inimesi, kes suudavad ilma rahata õnnelikud olla, on siiski väga vähe. Tavalise inimese soovi kohapeal elada määrab suurel määral töökoha olemasolu. See tähendab kas kohapeal paiknevat ettevõtet mis suudab maksta normaalset palka, või siis kaugtöö võimalust, või siis transpordisüsteemi, mis pakub head võimalust liikumiseks.

Pidev pendeldamine pealinna vahet on kallis, ebamugav ja ohtlik, kui just ühistransport ei ole väga hästi korraldatud. Kui lapsed juba suuremad ja perest mõlemad suuremas linnas töötavad, siis varem või hiljem kolitakse ka linnale lähemale. Pikem kodust eemalviibimine ja välismaal töötamine võib küll olla leevenduseks probleemile, kuid põhjustab omakorda probleeme – olgu siis perede lahkuminek või laste omapäi jätmine. Üldiselt põhjustab tööalase väljarände siiski hädavajadus, mitte aga hirmus isu võõras riigis elada.

Me ei saa öelda, et riigi tasandil ei oleks midagi majanduse edendamiseks ja töökohtade tekkimiseks ette võetud. Meil on EAS, PRIA, Tööturuamet ja palju muid riigi poolt loodud kanaleid, mille kaudu on kulutatud ja kulutatakse veel sadu ja sadu tuhandeid eurosid nii kohaliku kui euroopa maksumaksja raha ettevõtjate ja ettevõtluskeskkonna toetamiseks. Kui aga tulemus meid ei rahulda, siis tuleb tõdeda, et tehtud on kas vähe või siis valesid asju. Senini on puudu regionaalpoliitiline lähenemine maksundusele ja Euroopa Liidu vahendite jagamisel on regionaalsel aspektil liiga väike osakaal. Vähemalt on aga olemas üldine arusaamine, et riik tervikuna peab panustama töökohtade loomisesse. Teguviise saab kohendada ja muuta. Kohalike omavalitsuste tasandil selline üldine arusaamine aga puudub.

Liigagi levinud on omavalitsusjuhtide seas arvamus, et omavalitsus ei saa, ega pea ettevõtluse edendamiseks midagi tegema. Meil on ka hulgaliselt vastupidiseid ja positiivseid näiteid, kuid tihti on omavalitsuste hoiak pigem tõrjuv. Seadus ei kohusta omavalitsusi ettevõtluskeskkonna ja töökohtade kättesaadavuse pärast muret tundma. Raha napib ka nende kohustuste täitmiseks mis seaduses kirjas on ja nii sõltub kõik kohalike juhtide prioriteetidest ja väärtushinnangutest.

2012 aastal viis Eesti Kaubandus– Tööstuskoda läbi kohalike omavalitsuste ettevõtlussõbralikkuse uuringu. Uuringu tulemustest nähtub, et ettevõtjate hinnangul on põhilisteks probleemideks KOV-i puuduv huvi ja motivatsioon ettevõtluse arengule kaasa aidata (66%), puudub seadusest tulenev kohustus ettevõtlust soodustada (33%), KOV-i ametnike ebakompetentsus (29%), rahaliste vahendite puudumine (26%) ja korruptsioon (21%). Uuringufirma Praxise analüütiku Anne Jürgensoni sulest ilmus aasta alguses ülevaade erinevatest Euroopa statistikakogumikest, mille kokkuvõttena võib öelda, et Eesti inimene on ettevõtlik ja ettevõtlusaktiivsuse osas meil midagi häbeneda pole.

Mida siis saab kohalik omavalitsus ettevõtluse edendamise ja töökohtade loomise toetamiseks ära teha? Võimalusi ettevõtluskeskkonna aktiivseks edendamiseks on mitmeid, olgu siis koolides ettevõtlusõppe korraldamine, lasteaia lahtioleku või bussiringi sättimine ettevõtte vajadustest lähtudes, kohaliku bürokraatia vähendamine, või siis kohalike võimaluste reklaamimine. Need on mõned meetmed, mis ei võta palju raha. Lõpuks aga saab kohalik omavalitsus ka rajada vajalikku infrastruktuuri, luua kaugtöökohti, pakkuda rendipindu või siis ka anda otsest stardiabi. Võimalusi on palju. Igal juhul on tegemist valdkonnaga, kus on asjakohane rääkida omavalitsuste koostööst, nii et oluline osa on siin ka omavalitsusliidul. Alustama peab aga sõnadest – jah, see on meie asi.

Sotsiaaldemokraadid andsid suve alguses riigikogus üle eelnõu, mille kohaselt ettevõtluskeskkonna arendamine saaks omavalitsustele ja omavalitsusliitudele seadusest tulenevaks kohustuseks. Eelnõuga nähti ette ka riigieelarvest raha eraldamine selle ülesande täitmiseks. Me ei tohi pealt vaadata, kuidas inimesed ja töökohad valguvad kokku paari suurema keskuse ümber - või siis üldse Eestist välja. Töökohtade loomisele kaasaaitamine ei ole ainult riigi tasandi probleem. Mida kuskil konkreetselt teha – seda saaksid omavalitsused ise otsustada. Töökohtade loomine on valdkond, kus tuleb teha nii rohkem, kui ka paremini. Tuleviku nimel.

 

Teite mehed ja meite mehed

Käes on valimistele eelnev suvi. Omavalitsustes on erakondadel ja valimisliitudel nimekirjad koos, otsitakse veel lisaks tublisid inimesi, kes võiksid appi tulla ja õla alla panna. Nii minagi helistasin heale sõbrale Taebla vallast ja küsisin, kas ta ei tuleks ehk sotside nimekirjas uue, Lääne-Nigula valla volikogusse kandideerima. Sõber hakkas naerma ja ütles et jah, ta on kuulnud küll, et Risti mehed aktiivselt tegutsevad aga et tema ei saa meie sekka mitte tulla, muidu  - kujundlikult muidugi - löövad Taebla mehed ta maha. Noo vaat siis. Tollest jutuajamisest tekkis ka mõte, et on üks asi, millest tuleks enne valimisi veel kord rääkida.

Uue Lääne-Nigula vallaga on nii, et see tekkis ühise kasu lootuses ja eesmärgil, mitte tahtmises kellelegi ära teha. Vähemalt nii peaks olema ja kui "nende Risti meeste“ poolt vaadata, siis nii see ka oli. Lääne-Nigula vald saab olema mitme kohaliku keskusega vald. Tegemist ei ole rõngasvalla ja tema keskuseks oleva linna liitumisega, ega tagamaa-valdade liitumisega ühe suure keskus-valla külge. Tegelikult on ju meie kõigi tõmbekeskuseks Haapsalu. Kohalikul tasemel keskuseks olemine sisaldab nii avalikke – ja sotsiaalseid teenuseid, kui ka kaubandust, teenindust ja töökohti. Üheskoos majandamisest peaks kõigile kasu sündima. Kui kusagilt kokku hoida, siis asjaajamise ja bürokraatia parema korraldamise arvelt, mitte aga inimestele osutatavate teenuste arvelt. Mitte rivaalitsemises, vaid mõistlikus ühises asjaajamises peitub ju võti.  Igal juhul kokkuvõttena peavad vähenema vallavalitsemise kulud ühe valla elaniku kohta. Nii on juhtunud kõikides liitunud valdades, juhtub ka meil. Suurenema peab vallavalitsemise kvaliteet ja ametnike spetsialiseerumine. Investeerimise võimekuse koondamine võimaldab teha ära asju, mis muidu toppama jäid. Jah, korda mööda ja kasinalt, aga igal juhul paremini, kui igaüks omaette.  Lääne-Nigula valla arengutee ei saa olla ühtede keskuste kaotamine teiste arvelt. Uues volikogus ei tohi tekkida olukorda, kus asulad hakkavad üksteist lämmatama ja tõrjuma. Just selle pärast koostavad sotsid oma nimekirja Lääne-Nigula vallas nii, et seal oleks inimesi igast liituvast vallast ja asulast.

Samas tuleb tõdeda, et juhul, kui tahta, siis on liitunud omavalitsuse tingimustes võimalik ka palju kurja korda saata. Ennäe – ühes vallas üks keskkool ja kolm põhikooli – ütleb keegi. Ennäe, ühes vallas kaks hooldekodu – ütleb teine. Kas paneme kinni? Ei pane. Kõigepealt ikka kaalume, milline on iga üksuse iseseisev potentsiaal. Lastele suunatud teenused on kõige esimene asi, mida inimesed vallalt ootavad. Need kolm põhikooli on nii Läänemaa, kui Eesti tänapäevases mõistes normaalsed keskmise suurusega põhikoolid, kus õpilaste arv on püsima jäänud. Need hooldekodud on, olukorras kus riigis eakate arv suureneb, pigem võimalus hõbemajanduse edendamiseks, aga mitte dubleeriv teenus. Kui aga vallamajades ruumi üle hakkab jääma, siis tuleb neid ruume soodustingimustel väikeettevõtetele ja mtü-dele kasutada anda. Selleks peab vald ka spetsiaalselt tööd tegema, tingimusi ja võimalusi reklaamima ja vajadusel ka stardiabi pakkuma.

Nii et  - ikka ühe laua taga üheskoos arukalt edasi, mitte nii, et Taebla mehed ja Risti mehed. Kui ka kodanike valimisliidud oma nimekirju koostavad, siis soovitan ikka – otsige kandidaate ka teistest valdadest. Ärge jääge ühe asumi põhisteks, meie tulevik on koostöös, mitte vastandumises. Hea sõber Taeblast on aga väga oodatud sotside nimekirja täiendama. Meil on inimesi nii Orult, kui Paliverest kui Piirsalust, saame üheskoos ühist asja ajada.

Ain Seppik ja vasakpööre

Lugesin uudist tuntud keskerakondlaste Ain Seppiku ja Toomas Vareki liitumisest Reformikonnaga. Iseenesest ei olegi ju midagi kentsakat, kui ühest liberaalsest erakonnast teise üle minnakse. On ju Keskerakond ja Reformierakond ühe kännu kaks võrset. Tähelepanu äratas aga Ain Seppiku selge eesmärgipüstitus, mis tema sõnul seisneb vasakpöörde ärahoidmises. Ja nagu kirjas oli: ..."Õigupoolest kõik, kes soovivad Eesti vasakpööret ära hoida ja tahavad ka midagi selle vastu tegelikult teha, võiksid Reformierakonda astuda,“ lisas Ain Seppik.

Pilt on illustratiivne

See tuletas mulle meelde seda korda, kui meie kadunud kassi Kiti käpp kipsi pandi. Kuivõrd üks koib oli siis kange kui pulk ja teistest käppadest pikem, siis vaene kiisu tiirutas keset põrandat ringiratast ja lõpuks kukkus külili, käpad taeva poole püsti. See oli päris naljaks, kui kassi haletsusväärne seisukord kõrvale jätta. Kui ta siis otse tahtis liikuda, siis ukerdas ennast vastu seina ja liikus - nina vastu seina surutud -  seina najal edasi, aga seda niikaua, kuni nurk vastu tuli. Kuivõrd keerata ei suutnud, siis tulemuseks oli jälle sama - selili maas ja käpad püsti.

Meil on Eestis praegu seis selline, et paremale keerata enam rohkem võimalik ei ole. Nii liberaalset olukorda , kui praegu Eestis on, ei ole kunagi olnud. Et aga veel paremale keerata... nojah, eks selleks tehakse kõigest hingest jõupingutusi... Elektrituru liberaliseerisemisega saime ju edukalt hakkama. Meie elekter on nüüd kolm korda kalllim kui isegi Norras - tuntud kõrgete hindade maal. Huvitav oleks teada, kuhu ja kelle kätte see raha koguneb, mis sel viisil rahva käest kokku korjatakse?  Nojah, et paremale enam rohkem ei saa. Nina vastu seina nagu kassil. Sirgjooneliselt ka edasi liikuda ei suuda. Ja vasakule pööret tahame iga hinna eest vältida?

Mil viisil siis rahvas sellele reageerib? Viimased andmed eestlaste arvu hüppelise kasvu kohta Soomes annavad aimu, mis saama hakkab. Ka järjekordne uuring väljarände valmidusest (60 000 inimest on viimaste andmete järgi valmis välja rändama) ütleb meile, mis edasi saama hakkab. Isegi vanad konservatiivid räägivad tasakaalustatud lähenemise vajalikkusest. Kassil peavad käpad ühepikkused olema, et ta püsti seisaks.Uus reformierakondlane härra Seppik aga leiab oma missiooni praegu kehtiva olukorra säilitamises ja süvendamises olevat. Kurb.

Manipuleerimisest avaliku arvamusega ehk kuidas täita küsitlust...

Laupäeval potsatas  Läänemaal Risti aleviku inimeste postkastidesse rahvaküsitlus kõrgepingeliini trassi asukoha osas Läänemaal Risti alevikus. Praegusele 110 KV liinile tahetakse juurde panna ka  330 KV liin ja sellepärast muutub trassi ohutustsoon kaks korda laiemaks. Mastid pandaks uued ja kõrgemad, rohkem traate küljes ja oluliselt suurem pinge sees. Kogu plaani suur pilt iseenesest on õilis – see uus kõrgepingeliin jookseb Leeduni välja ja aitab ühte siduda Põhjamaade ja Baltimaade elektrivõrku. Mis aga Ristit puudutab, siis tõenäoliselt läheks kaduma suur osa maantee ja asula vahelisest haljastusest, nii männikut, kui kaasikut. 330 KV ohutustsoon on ju kaks korda laiem, kui endine liinikoridor.  Ega kõrgepingeliini mõjualas ka keegi eriti elada ei taha. Avalikul arutelul, mida aasta alguses vallamajas peeti, arvas Risti rahvas, et peaks kaaluma ka teisi alternatiive – kas viia liin teise kohta näiteks või kasutada maakaablit.  Nüüd ongi postkastis küsitlus alternatiivide kohta.

Kõigepealt tänud maavalitsusele ja vallavalitsusele. Seda sellepärast, et rahva teavitamisse tõesti tõsiselt suhtuti ja et see küsitlus üldse toimub.  Vastasel juhul oleks pandud uus ja võimsam liin paika, võetud mets maha ja korras.  Teine asi on aga küsitluse küsimused ise. Kas mulle nüüd ainult tundub, või ongi spetsialistide poolt läbiviidava küsitluse küsimused koostatud nii nagu arendajale vaja on? Teadagi on ju võimalik küsimus kokku panna nii, et saad sellise vastuse mida tahad. Seda nimetatakse avaliku arvamusega manipuleerimiseks. Küsimustikule tuleks kindlasti vastata. Aga Risti inimesed ei tohiks küsitlusest ära  kohkuda ja ennast kas eksitada või lausa lollitada lasta.

Küsimustes number neli, viis ja seitse on otseselt konksud sisse peidetud. Küsimus neli ütleb kõigepealt, et selle uue liiniga ohutus suureneb ja suureneb elektrienergia varustuskindlus. Kas see on meie jaoks oluline? Ju ikka – ohutus on ikka oluline. Veel ohutum oleks aga liin siis, kui ta asulast kaugemal kulgeks või siis asulaga külgnevas osas maa alla viidaks. Maa alla viimise alternatiivi meile kahjuks aga ei pakuta. 

Küsimuse neli viimane punkt on aga tõesti sigadus. Küsimus ise on selline:
...Kõrgepinge maa alla viimine on õhuliinidest 4 - 20 korda kallim ja uute ja rekitavate liinide maakaablisse viimine tähendaks pea samas suurusjärgus võrgutasude tõusu. Kui oluline oleks teie jaoks võrgutasude mitmekordne tõus elektriarvel? Üldse mitte oluline, pigem mitte oluline, ....jne.

Huvitav küll, kui sadu ja sadu kilomeetreid pika liini puhul sellest kaks kilomeetrit maa alla pannakse, kas see tähendab Risti elanike jaoks 4 - 20 kordset võrgutasude tõusu elektriarvetel? Ei tähenda. Jutt ei ole terve trassi maa alla viimisest. Jutt ei ole üleüldse kõikide Eleringi uute trasside maa alla viimisest. Jutt on sellest, kas Ristile jääb alles müratõke ja hulgaliselt kena männimetsa ja alevi park maantee ja asula vahel või mitte. Kahe kilomeetri kõrgepinge maa alla viimine aga ei mõjuta mitte mingil moel võrgutasu Risti elanike elektriarvel. Kas võrgutasude tõus elektriarvel oleks oluline? Muidugi oleks. Ükski inimene ju ei vastaks siin ei. Ainult et küsimuse sisus peitub vale väitega hirmutamine. Mina ise seda punkti pigem ei täida. Kirjutan juurde, et küsimusele ei saa vastata, sest väide ei ole tõene ja nii jääbki.

Viies küsimus on ka vahva. Kirjutage, mida te sellel konkreetsel alal teete ja kui tihti… Nojah – pargis käin jalutamas ja jaanitulel. Lapsed jooksevad kogu aeg metsas ringi. Aga suuremal osal kõnealusest alast ma ju ei tee midagi. Haljasvöönd kaitseb alevit müra ja heitgaaside eest ja on ka lihtsalt ilus. Kui tihti ma liini ja maantee vahelises kaasikus käin ja mis ma seal teen? Üldse ei käi ja midagi ei tee. Kas see tähendab et kaasiku võiks nagu maha võtta? Eks ma siis nii kirjutangi: Ala nr 3 - iga päev sõidan mööda ja kasutan vaatamiseks.  Iga päev olen oma õues ja samal ajal kasutan ka Ala nr 5 maanteemüra vähendamiseks.

Lõpetuseks aga küsimus number seitse. Küsijad tunnevad huvi, kas ma olen lihtsalt stagnant ja progressi pidur või siis pigem mitte. Ja nüüd on nii, et kui vastan et jah, ma ei taha muutusi, siis ütleb arendaja, et ah, nad seal ongi sellised. Kui ütlen, et olen muuutustele aldis, siis ütleb arendaja, et näed – põhimõtteliselt ju nad pooldavad muutust. Selle küsimuse vastus sõltub ju eelkõige kontekstist - ehk siis konkreetsest olukorrast. Ennekõige ootaks mina aga, et arutluse ja arvutamise alla võetaks ka selline variant, kus liin maakaablisse viiakse. Olgu siis see paar kilomeetrit neli korda kallim, kui muu osa liinist. Inimeste elukeskkond on ka midagi väärt. Väljapakutud variantidest aga tunduvad minu jaoks parimad need, kus liin on  alevist kaugemale maantee äärde viidud – ükskõik siis kummale poole teed. Vana liinikoridori saab siis täis istutada ja nii saaks meie alevi haljasvöönd veelgi tõhusam olema.

 

 

Kiirlaenud kontrolli alla - tükike eelnõu seletuskirjast

Kolmapäeval andsin üle eelnõu kiirlaenuturu korrastamiseks. Kolleeg Sester veel küsis , et kas tegime eelnõu ühe ööga valmis... et äsja, kolmapäeval käis tarbijakaitse rahanduskomisjonis teemast rääkimas, neljapäeval sotsidel juba eelnõu üle anda. Nii see siiski ei olnud. Kohe, kui oli näha, 437 SE poolikuks jääb, otsustasime, et anname sisse eelnõu ka krediidkulukuse määra piiramiseks. Andrese ettepanekul lisasime ka sularahas arveldamise keelu. Toon siia juurde tüki seletuskirjast.

 

...Eelnõuga muudetakse võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa sätteid ja luuakse õiguslikud piirid liigkasuvõtmisele ehk siis hea tavaga vastuolus olevale ülikõrge krediidikuluse määra rakendamisele tarbijakrediidi teenuse pakkumisel, seal hulgas nn kiirlaenu teenuse pakkumisel. Samuti piiratakse eelnõuga kiirlaenu väljastamist sularahas.  Eelnõu on koostanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed Andres Anvelt ja Neeme Suur ning nõunik Mihkel Liivo. Eelnõu sätete aluseks krediidkulukuse piirmäära osas on Justiitsministeeriumi poolt koostatud ja seaduseelnõu 347 SE menetlemisel riigikogu õiguskomisjonile edastatud tekst.

...Eelnõu eesmärk on tagada tarbijale turvalised ning mõistlikud tingimused tarbijakreedidi teenuste ehk nn kiirlaenu teenuste tarbimisel. Eelnõuga keelatakse laenu väljastamine sularahas ning seatakse piir tarbijakrediidi teenuse osutamisel rakendatavale krediidikulukuse määrale. Seni on olnud laenusumma kättesaadav ka sularahas, nii et tarbijakreedidi kasutamine ei peegeldu kliendi teistes finantssuhetes. Seni on rakendatava krediidikulukuse ülemäära piirang antud soovituslikuna tsiviilseadustiku üldosa paragrahvis 86. Praktiliselt rakendavad teenuspakkujad sageli, kasutades ära teenuse tarbijate seisukorda, krediidikulukuse määrasid mis ületavad soovituslikku piirmäära kuni kümnekordselt või isegi rohkem....

Loodame et menetlus sujub ja eelnõu vastu võetakse.

KOV 2013. Kõne üldkogul

Panen üles oma kõne SDE üldkogul. Head lugemist :)

...
Me ei pea rõhutama kohalike omavalitsuste olulisust meie ühiskondlikus elukorralduses, vähemalt siin saalis mitte, ma loodan. Midagi peame siiski nii meile endile, kui kõigile teistele meelde tuletama. Kohalik omavalitsus ei ole esmajoones mitte asutus, mis peab üleval kooli, lasteaeda ja hooldekodu, vahetab pirne tänavavalgustitel ning lükkab talvel teedelt lund.  Ühe iseseisva demokraatliku riigi seisukohast on kohalik omavalitsus esimene koht, kus inimene saab kinnituse, kõige otsesemast allikast, et demokraatia toimib.

Rahva võim

Demokraatia on rahva võim. Mitte ühe isiku võim. Mitte eliidi võim. Mitte bürokraatia võim. See on rahva võim, mis kohalikul tasemel väljendub ühe kogukonna õiguses ja võimes otsustada ise kohaliku elu küsimuste üle. Just sellesama sideme tunnetamine – põhjuse ja tagajärje seostamine – algab eelkõige meie oma vallas ja linnas – kohalikud asjad lähevad just nii nagu meie ise otsustame. See teadmine ongi demokraatliku riigi seisukohast kõige väärtuslikum. Selles teadmises ja tunnetuses seisneb ka kohaliku omavalitsuse kõige suurem väärtus.

Miks on vaja tugevat maakonda?

Eesti on üks vähestest Euroopa ja maailma riikidest, kus on ühetasandiline kohalik omavalitsus.  Ehk siis avaliku võimu kannavad riik ja kohalik omavalitsus, mis on kas linn või vald. Mitte maakond.  Alati jääb küsimus – kui see on nii efektiivne, kui see on nii odav ja ökonoomne, miks siis teised sama moodi ei talita. Alati võib pugeda riigi suuruse seljataha ja öelda, et me oleme nii väikesed. Tegelikult aga – ka väikestel autodel on mootor, gaasipedaal, sidur, pidur ja suunatuled. Kas suur või väike, ka ühiskonna ülesehitus on ikka samasugune, isegi kui mõõdud on väiksemad. Kohalikke asju tehakse kohalikul tasemel. Piirkondlikke asju tehakse piirkonna tasemel. Maakondlike asju maakonna tasemel, regionaalseid asju regiooni tasemel. Ja riiklikke asju riigi tasemel. Kas meil peaks olema siis nelja – tasemeline omavalitsus küsite teie? Vastus on, et tõenäoliselt mitte. Aga vastus on ka, et  – targemad riigid loovad teise omavalitsustasandi selleks, et suuremat territooriumi vajavad tööd saaksid üheskoos tehtud ja säilitavad esimese tasandi omavalitsused selleks, et inimesed usuksid demokraatia võimalikkusesse, näeksid lähedalt kuidas see toimib.

Võib olla üheksakümnendate keskel oligi õige primitiivselt lihtne lähenemine. Nüüd see ei ole enam õigustatud. Kui keegi nüüd ütleb, et näete – Soome ka vähendab omavalitsuste arvu, ja Rootsi tegi seda... ja Läti…. siis tõenäoline on, et me saame koos Läti ja Soomega otsima võimalusi kogukondade taasjõustamiseks, Rootsi ja teised Euroopa riigid juba teevad seda.  

Kamaluga kohustusi, hulgi ülesandeid

Ees on kohaliku omavalitsuste volikogude valimised. Ees on järgnevad neli aastat  valimisperioodi kestust. Ülesanne mis kohalike omavalitsustel ees seisab,  on üks raskemaid Eesti taasiseseisvuse aja jooksul. Miks ma nii väidan? Seda sellepärast, et demograafilised trendid on globaalsed. Euroopas surrakse hoopis sagedamini, kui sünnitakse. Inimestel on vähe lapsi. Eestis ka. Sellepärast, et inimesed kolivad suurtesse linnadesse, sest nad loodavad paremat töökohta saada. See juhtub nii Euroopas, kui Eestis. Sellepärast et inimesed on aru saanud, et Eesti on vaba. Kas te olete tajunud, et Eesti on vaba? Et te võite elama ja  tööle minna ükskõik kuhu Euroopa Liidus? Ja seal on tõenäoliselt kõrgem elatustase kui siin meie juures? Ja inimesed lähevadki.  Samal ajal siin Eestis tundub, et valitsust ei kõiguta mitte miski. Kas niikaua, kui keegi suudab öelda, et Lätil või Moldaavial läheb mingis osas veel halvemini kui meil,  on kõik korras?  Samal ajal, kui Euroopa riikide valitsused otsivad aktiivselt lahendusi oma inimeste kaitseks ja vastumõjuks kirjeldatud globaalsete trendidele, püüab meie valitsus oma inimesi hoolikalt valitud statistikaga lollitada. Tulemuseks on aga jalgadega hääletamine. Inimesed kolivad linnale lähemale, kolivad riigist ära. Selle kõige keskel on aga kohalik omavalitsus – vald või linn, mis peab kõige esimese avaliku institutsioonina inimestele otsa vaatama ja vastama küsimusele – mis meist saab niimoodi?

Millises seisus siis meie omavalitsused praegu on. Rahastamine on nii nagu on – ebapiisav. Omavalitsuste tulude osakaal riigi kogutuludest on vähenenud ja väheneb veelgi.  Omavalitsuste iseseisvus ja autonoomia on nii nagu on  - napp ja väheneb. Nägime seda kasvõi kodualuse maamaksu kaotamise juures... Samal ajal aga ülesanded mis omavalitsustel ees seisavad, hõlmavad paljuski ja riigi toiminguid kohalikul tasemel. Miks? Sest riik ise põgeneb kohalikult tasemelt.

Majanduse edendamisest saab eesmärk number üks

Päästeamet, tervishoid, politsei, riigiteede korrashoid, sularaha kättesaadavus, postiteenuse kättesaadavus, töökohtade kättesaadavus… Ükski nendest valdkondadest ei ole otseselt seadusest tulenevalt omavalitsuse kohustus või vastutusala. Siiski tuleb omavalitsustel ühe rohkem nende teemadega kokku puutuda. Suletavate päästekomandode asemele luuakse vabatahtlikud. Kes aga initsiatiivi hoiab ja vabatahtlikke toetab selle juures? Ikka kohalik omavalitsus. Perearstid koondatakse perearstikeskustesse. Seda tehakse kvaliteedi tagamise eesmärgil. Kes aga peab tagama kättesaadavuse? Kohalik omavalitsus. Riigi teedehoid vaevleb rahapuuduses -  MKMi ametnikud räägivad hooldenõuete leevendamisest. Politsei on loobumas piirkonnakonstaabli tööpõhimõtetest. Sularaha kättesaadavuse eest tuleb võidelda, postiteenuse osutamist toetada… Ka ettevõtluse arendamine ja toetamine ei ole otseselt omavalitsuse seadusest tulenev ülesanne. Ometigi saab majanduse edendamine lähitulevikus omavalitsuste jaoks eemärgiks number üks. Seda sellepärast, et inimesed lihtsalt ei ela kohapeal, kui töökohta normaalses kauguses leida ei ole. Lisame siis siia nimekirja ka otseselt omavalitsuse vastutuses olevad teemad, nagu näiteks lasteaiakohtade kättesaadavuse, hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi, sotsiaalhoolekandeteenuste kättesaadavuse …, kommunaalmajanduse – siis me hakkame tajuma kogu seda probleemide ringi, millega vastvalitud omavalitsuse volikogu ja valitsus käesoleva aasta sügisel põrkuma peavad.

Kohalik omavalitsus ongi sisuliselt kohalik omavalitsus ja põhiseaduse vaimus otsustab kõiki kohaliku elu küsimusi. Omavalitsus saab küll juriidiliselt deklareerida, et üks või teine valdkond kohalikust elukorraldusest on kellegi teise vastutusel. Sisuliselt aga ootavad inimesed kohaliku omavalitsuse aktiivset sekkumist kõikidesse avaliku elu aspektidesse, seal hulgas ka majanduse arengusse.

Mis meid eristab?

Mis eristab sotsiaaldemokraate teistest … Koostöö ja  avatus, sest see on meie hoiak ja põhimõte. Meie aade… kui tahate. Peab ju olema olemas üks poliitiline jõud, mis usub, et võimule on võimlik tulla ja võimul on võimalik püsida ka usalduse ja avatuse abil, mitte aga petmise, hirmutamise ja manipuleerimise abil.

Mis on meie lähenemine: Kogukondlik lähenemine ja kaasamine. Miks? Sest see on kasulik inimestele endile ja ühiskonnale tervikuna. Kaasamine on kasulik! Vallamaja uksed vabakonnale valla!

Aga nüüd juba programmi enda juurde….

Tänamine:

Tänud aktiivsetele kaasatöötajatele, kes dokumendi valimimisse aktiivselt panustasid, keda oli küll palju, tooksin siin juures aga välja: Fraktsiooni liikmed kes aktiivselt kaasa rääkisid, fraktsiooni kohaliku omavalitsuse töörühma liikmed, Toil ja Väätsa seminaridel osalejad ja Väätsa seminari lauajuhid, põhikirja – ja programmitoimkonna liikmed, fraktsiooni ja büroo töötajad, kes teksti koostamisega seotud olid, aktiivsed täiendajad ja teksti parandajad erakonna liikmete hulgast, kellest eraldi tahaksin mainida Raivo Uukkivi, Marika Saart, Eino Väärtnõu, Rene Tammist, Jari Pärgmad, Luule Tiirmaad ja Viljandimaa piirkonda. 

 

Järelhüüe Holger Wachtmeistrile

Läänemaa jäi ilma väga heast inimesest. Ta oli oluline nii Lihulale, Lõuna - Läänemaale, kui tervele maakonnale. Väga, väga kurb meel on Holger Wachtmeistri varase lahkumise pärast. Rootsist pärit ettevõtja, kes tuli lihtsalt ja asus Lihulasse elama ja toimetama. Lihula võttis ta omaks ja tema võttis Eesti omaks. Nii nagu ta oli - omapärane, isikupärane, sügavalt humaanne ja elujaatav isiksus, kellega oli alati meeldiv vestelda. Kandis kõhklemata isiklikku vastutust oma tegemiste ja ettevõtte eest. Leppis ise piskuga, samas nägi maailma tervikuna ja pidas väärtuslikuks kõike, mida enda ümber tajus. Alati olid tal uued ideed, kuidas elu edendamisele kaasa aidata a´la "Kuule, meie peame sinuga üks revolutsioon tegema..." Paljud tema head mõtted jäid pooleli. Ta ei lähe kunagi meelest ära. Parivere mäest alla sõites tuleb ikka ettevaatlik olla, äkki sõtkub rootsi krahv jalgrattal parasjagu mäest üles. Üles ta läks nüüd. Oh jah. Kaastunne tema omastele ja lähedastele ja kõigile, kellel meel tema pärast kurb on.

Liberaalsus, realism ja Tanel Vallimäe

Olen  mõtisklenud asjade alguse üle, ehk otsinud vastust küsimusele "miks?". Miks asjad lähevad praegu nagu nad lähevad. Miks liberaalid ei ole liberaalsed ja konservatiivid konservatiivsed. Pean silmas just Eesti kontektsi ja siin toimuvat, mitte niiväga üldist laiemat filosoofilist tausta. Miks sotsiaaldemokraadid, kes - oma nimest tulenevana peaksid olema eelkõige mures sotsiaalse elukeskkonna ja demokraatia edendamise eest, peavad pead murdma näiteks ettevõtluse toimekeskkonna pärast ja riigi ja ettevõtjate suhete ja majanduskeskkonna stabiilsuse pärast. Miks seda ei tee nn parempoolsed? Miks (kodualuse maamaksu juhtumi näitel) konservatiivid käituvad kui populistid ja kahjustavad omavalitsuslikku halduskorraldust, mis peaks olema üks konservatiivse riigihalduse alustalasid? Või siis riigi juhtimise seisukohast -  läbiv tsentraliseerimise joon ning korporatiivne ja elitaarne paternalism ja mahitamine,  mis Eestis viimase aastakümne kestel valitseb ja üha süveneb... see ei üheski otsast liberalistlik lähenemine. Liberalistlik lähenemine ei seisne võimu tsentraliseerimises, vaid jätab inimestele individuaalse toimeruumi, mis võimaldab ühest küljest avalduda initsiatiivil, teisest küljest aga rakendab isikliku vastutuse. See mida meie aga näeme, on isiku rolli vähenemine. Mitte ainult kodaniku rolli vähenemine ja kodanikualgatuse summutamine, vaid ka ametniku rolli ja ametnikualgatuse summutamine. Kodanikud tulid protestides tänavale. Ametnikud, jäetuna tsentraliseeritud süsteemis ilma initsiatiivist ja vastutusest, hakkavad kas süsteemi vastu töötama või lihtsalt kõrvale hoidma või siis ehk "viilima", nagu kunagi öeldi. Siit siis ka järeldus, et liigne ametkondlik tsentraliseerimine on ka riigiökonoomiliselt vale - tasalülitab ressursi. Lisaks sellele ka mure lihtsalt demokraatia pärast -  liberaalsus ja demokraatia on ju ühe kännu võrsed ja sestap ka minu, kui sotsiaaldemokraadi mure. Väga hea artikli liberaalsusest Eestis kirjutas Tanel Vallimäe Sirbis. Jutt on pikk aga väärib läbilugemist. Mõned lõigud toon näiteks siia:

...Vahest kõige selgemalt võtab selle suhtumise ennetavalt kokku üks /Reformi)erakonna tuntud figuur, kes sedastab 2004. aastal tehtud filmis: «Reformierakond propageerib inimesest lugupidamist vastavalt sellele, mis inimesed on ära teeninud. [---] Vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud. Inimesi ei pea alandama sellepärast, kui nad on rohkem tahtnud, rohkem suutnud, rohkem pingutanud ja tänu sellele teenivad rohkem».²

...Veelgi olulisem on, et ühe liberaalse printsiibi õõnestamine kahjustab ka teiste liberaalsete printsiipide tõsiseltvõetavust. Kui nn pööbli hulka kuulujale heidetakse ette süstemaatiliselt valesid eluvalikuid, seda, et ta ei pea teistega sammu, siis mis väärtus on näiteks tema sõnavabadusel? Tema arvamused ei ole enam samas kaalus kui teiste omad...

Nüüd vist tuleb vastata ka küsimusele "miks?" mille ma postituse alguses esitasin. Vastus on lihtne. Praegu valitsev süsteem tegeleb eelkõige võimu kindlustamise ja võimul püsimisega ja selle juures jäetakse ideaalid ja põhimõtted alumisele riiulile. Sisukat maailmavaatelist diskussiooni saab arendada siis, kui maailmavaadet peetakse oluliseks. Sotsiaaldemokraadid peavad maailmavaadet oluliseks. Kuidas teistega on, saate teada, kui loete Tanel Vallimäe artiklit:
 http://arvamus.postimees.ee/1232916/tanel-vallimae-vaarikus-individualism-ja-eesti-liberaalid

Foorumi jätkuks: väärtused ja vajaduspõhisus

Foorumi jätkuks - vajaduspõhisus näib olema uus mall. Kehtib ka väärtuspõhise valitsemise kohta. On tiba kummastav, kui meie valitsuserakondade esindajad räägivad väärtustest, kui jutt on Tallinna juhtimisest. Toompeal otsi neid väärtusi tikutulega taga. Veel on vahva see, kui propageeritakse järgmist EL planeerimisperioodi, kui rahastamisallikat ja abikätt omavalitsustele. Samal ajal on omavalitsuste haldus - ja omafinantseerimise suutlikkus jäänud aina nõrgemaks - ja seda just sellesama valitseva poliitika tõttu. Raha jagavate sihtasutuste nõukogud on teadagi mehitatud spetsialistidega, kes vaid juhuslikult kuuluvad mõnda kindlasse erakonda. Ja täiesti juhuslikult leiavad omavalitsuste juhid üles oma "maailmavaatelised tõekspidamised", ikka selleks, et häälestus sobilikum oleks ja et projektimajandusele tuginevas riigis toime tulla. Rääkida sellises olukorras Tallinna  politiseeritusest on ikka päris silmakirjalik.  Margus Tsahkna ütleb, et omavalitsus peaks riigiga koostööd tegema. Ikka õige. Alustagem siis omavalitsusliitude koostöökogu ja valitsusteigaastastest eelarve läbirääkimistest ja teeme õige esimest korda nii, et omavalitsused laua tagant noruspäi ära ei lähe.

Kiisleri haldusreform tegeleb pelgalt piiride joonistamisega

Regionaalminister on takerdunud kinnismõttesse, et eelkõige on vaja joonistada valdadele sobiva suurusega piirid ja kõik muu läheb iseenesest paika. Sotsiaaldemokraadid peavad seda primitiivseks ja poolikuks lähenemiseks. Omavalitsuste koondumine tõmbekeskuste ümber on  tore. Riik peab soosima ja toetama omavalitsuste liitumist.  Samas on ka teada, et tegelikult jätkusuutlik koostöötasand on maakondlik tasand. Suur osa ülesannetest jääb ka tõmbekeskuse põhiselt moodustatud  omavalitsuste jaoks liiga mahukaks – olgu siis tegemist jäätmekäitlusega, ühistranspordi korraldusega, vee – ja kanalisatsioonimajandusega, või siis hariduskorraldusega või maakondliku kultuuri,   - spordi ja noorsootööga. Maakondlikule koostööle minister aga lahendus ei paku. Oluline on ka see, et juhul, kui maakondlik koostöö oleks rajatud tugevale alusele, mitte mittetulundusühingu vormile nagu omavalitsusliidud seda praegu on, siis langeks ära suur osa väikeseid omavalitsusi vaevavatest probleemidest. Maakondliku taseme jõustamise kaudu võiksime säilitad vallad nende praegustes piirides ja lahendada suuremat mastaapi vajavad küsimused maakonna tasandil. Paraku tundub see lahendus praeguse koalitsiooni jaoks liiga keerukas olevat. Üks on aga selge – lihtsate lahenduste aeg on läbi.

Samuti ei räägi ministri reform midagi omavalitsuste rahastamisest. Niikaua kuni omavalitsuste rahastamine ei kata neile pandud ülesandeid ja maakondliku koostöö küsimus on lahendamata, on pisut suuremate piiride joonistamine pelgalt raam, mille seest on pilt puudu.