Pooleli jäänud aasta

2013 aasta oli üks omamoodi aasta. Pooleli jäänud aasta. Ma ei tea , kuidas teil, head inimesed, aga mina ei mäleta varasemast nii palju pooleli ja segaseks jäänud asju, kui seekord aasta lõppedes üles tuli lugeda. Seda nii isiklikes töödes ja tegemistest kui ka üldse, ümberringi vaadates…  Kas nüüd siis tuleb meile see Rail Baltica või ei tule…? Kas üle riigi mingi haldusreformi moodi asi tuleb või ei tule või jäämegi siin seal omaette nokitsema? Kas kultuurirahva protestist oli kasu või olnud? Kas rahvakogu ettepanekutest demokraatia edendamiseks läheb midagi ellu  ja kui siis, millal ja mis? Kas tööpuudus tegelikult väheneb või inimesed lihtsalt kolivad minema? Kas kõrgharidus on nüüd siis tasuta ja kellele ja kas päris tasuta? …. Kas Lihula sai siis omale konstaabli või nagu päriselt ikka ei saanud? Kas Haapsalu raudteed nüüd siis hakatakse ehitama või ei hakata ja kui jah, siis millal? Nii võiks veel pikalt jätkata… Selgitamist ja sehkendamist veel küllaga ja ega vist ei saanud ükski asi päriselt paika. Omagi tegemistes tuli aasta lõpp niimoodi kukile et ei teagi kohe – kas jookse eest ära või suru kannad kõvasti maha, et ehk annab veel natukeseks kinni pidada. Aga ei. Aeg liigub oma kindla rütmiga ja seda ei peata mitte miski.

Mis nüüd siis selle teadmisega pihta hakata? Ega muud ei olegi, kui tuleb lihtsalt edasi toimetada. Tuleb uus aasta. Mis jäi pooleli, tuleb ära lõpetada. Mis jäi segaseks, tuleb selgeks rääkida. Mis läks viltu, tuleb otseks ajada. Sest nii see ongi, aeg läheb omasoodu. Nüüd aga pisuke paus ja pidu ja siis tuleb uus päev ja uus aasta. Ehk seekord selgem.

Rõõmsat aastavahetust ja edukat uut aastat soovides

Neeme Suur

Võimuliit ignoreerib Kaitseliidu arvamust

Panen üles oma kõne riigikogu saalis 12.12.13 Kaitseliidu seaduse muutmise teisel lugemisel.

Head kolleegid! 

Käsitleme praegu Kaitseliidu seaduse muutmist osas, mis puudutab Kaitseliidu noorliikmeid ja kodakondust mitte omavate noorte osalemist Kaitseliidu noorteorganisatsioonide tegevuses. Praegu kehtiva Kaitseliidu seaduse kohaselt ei tohiks kodakondust mitteomav noor inimene Kaitseliidu noorteorganisatsiooni  kuuluda. Kevadel, uue Kaitseliidu seaduse kehtestamisel selline olukord tekkis. Praegune olukord on vastuolus nii Kaitseliidu allorganisatsioonide põhikirjadega, kui ka tegeliku praktikaga. Käesoleva eelnõu kohaselt selline piirang likvideeritakse. Argument on, et noorteorganisatsioonis ei tegeleta relvaõppega, vaid eelkõige isamaalise kasvatusega ja Kaitseliidu aktiivne tegevus noorsoo kasvatustöö suunal, seal hulgas ka mittekodanikest noorte suunal on hädavajalik.

Vaidlusalune punkt on eapiirang selle juures. Praegu teie ees oleva eelnõu kohaselt võiks noor inimene kuuluda kaitseliidu noorte hulka kuni 15 eluaasta lõpuni ja sellele järgnevalt peaks ta kas võtma kodakondsuse, või astuma organisatsioonist välja. Samas on Kaitseliit ise seisukohal, et mittekodanikust noor inimene võiks olla noorteorganisatsiooni liige kuni 18nenda eluaastani. Peale 18nendat eluaastat peab noorteorganisatsiooni liige tegema nagunii otsuse, kas hakata Kaitseliidu tegevliikmeks või mitte. Kaitseliidu tegevliige võib olla juba ainult kodanik, nii et 18ndal eluaastal on otsustamine paratamatu.

Millisel seisukohal on kaitseminister? Kaitseminister on oma 29.07.2013nr 5-2/13/2864kirjas riigikaitsekomisjonile kirjutanud, et …tsiteerin…

"...Vabariigi Valitsus toetab Kaitseministeeriumi seisukohta, et esitatud eelnõu osas peab Kaitseliit kui  suurim  vabatahtlikkusel  põhinev  kodanikeorganisatsioon  ise  otsustama,  keda  nad  oma liikmetena  näevad  ja  kuidas  peaks  see  olema  õigusaktides  reguleeritud.  Kaitseliidu  keskkogu kujundab  oma  ühtse  seisukoha  Kaitseliidu  liikmestaatuste  osas  oktoobris  pärast noorteorganisatsioonide keskkogude toimumist...". Alla kirjutanud: Urmas Reinsalu.

Noorte Kotkaste pealike keskkogu toimus 14.09.13. Noorte Kotkaste pealike keskkogu toetas nii mittekodanike kuulumist organisatsiooni ning oli ka seisukohal, et eapiirang ei tohiks sundida noort inimest organisatsioonist lahkuma 16nda eluaasta saabudes.

Kodutütarde vanematekogu toimus 14.09.13. Ka Kodutütarde organisatsioon oli samasugusel seisukohal, nagu ka noorkotkad.

Kaitseliidu vanematekogu koosolek toimus 19.11.13, vanematekogu pooldas seaduse muutmist ühehäälsel ning avaldas toetust seisukohale, et noori inimesi ei peaks kodakondsusest tulenevana 16ne aastaseks saamisel organisatsioonist lahkuma sundima.

Kaitseliidu keskkogu  - Kaitseliidu kõrgeima otsustusorgani  - koosolek toimus 22.11.13. Keskkogule esitati hääletamiseks kaks varianti – mittekodaniku liikmelisuse vanusepiirang 16ndaks eluaastaks või siis 18ndaks eluaastaks. Kaitseliidu keskkogu toetas ühehäälselt 54 poolthäälega sellist varianti, kus noor inimene saab olla 18 eluaastani Kaitseliidu noorteorganisatsiooni liige.

Enam selgemini ei saa üks organisatsioon oma seisukohta väljendada. Ma ei tea, mis ajenditel riigikaitsekomisjon lükkas tagasi komisjoni liikme Marianne Mikko muudatusettepanekud. Juhin vaid teie tähelepanu asjaolule, et praegune eelnõu ei ole kooskõlas Kaitseliidu seisukohtadega ega ka kaitseministri poolt selgelt ja kirjalikult väljendatud  Kaitseministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse seisukohaga.  

Marianne Mikko poolt esitatud muudatusettepanekud järgivad otseselt Kaitseliidu ja tema noorteorganisatsioonide arvamust. Meil ei ole ühtegi argumenti ega põhjendust, miks me peaksime praegu Kaitseliidu, kui organisatsiooni seisukohta mitte arvestama.  Meil ei ole põhjust, miks me peaksime sundima 16nda eluaasta saabumisel noort inimest organisatsioonist lahkuma? Kahe aasta pärast on tal nagunii otsusekoht ees.

Ma küll loodan, et riigikogu täiskogu istung arvestab Kaitseliidu arvamust – ning seega toetab ka riigikaitse komisjoni liikme Marianne Mikko poolt esitatud muudatusettepanekuid eelnõule.
_______________________________________________________________________________

Paraku - koalitsioon ei arvestanud Kaitseliidu arvamust. Koalitsioon ei lubanud Kaitseliidul ise otsustada keda nad oma liikmetena näevad, kuigi nad olid nii  kaitseministri suu läbi lubanud. Kas tõesti oli probleemiks see, et vastava muudatuse tõi laua peale SDE liige? Juhul, kui see on nii, siis on ikka päris jama majas. Kas tõesti võtab keegi rünnata meie vabatahtlikku riigikaitset, selleks , et sotsidele koht kätte näidata... Ei tahaks nagu uskuda...

Kolledžid otsivad kindlustunnet

Eile toimus riigikogus kohtumine riigikogu liikmete ja kolledžite esindajate vahel. Eestis on seitse kolledžit - TÜ-l kolm (Pärnu, Viljandi, Narva), TLÜ-l kaks (Haapsalu ja Rakvere) ja TTÜ-l kaks (Kuressaare ja Kohtla-Järve).  Kohtumise initsiatiiv tuli kolledžite poolt. Kohtumisel osalesid kõigi seitsme kolledži esindajad, Tallinna ülikooli prorektor, haridusmini esindajad, sisemini esindajad, MAK võrgustiku esindaja ja riigikogu liikmed.

Kolledžite mure on nende pikaajaline jätkusuutlikkus. Tööd nagu on palju, raha aga kipub nappima, nagu ikka. Kolledžid toimetavad nii tasemeõppe pakkujatena, täiendkoolituse pakkujana, teadustöö tegijana, kui ka kohalike arendusprojektide ja arendusprotsesside vedajana. Nii oligi arutelu all kolledžite rolli võimalikud muutused aja jooksul, kolledžite olulisus kohaliku arengu mootoritena ja võimalus rahastada oma tegevusi regionaalarengu vahenditest. Küsimuse all oli ka täiskasvanuhariduse vahendite (EL raha täiskasvanute koolitamiseks) jagamine ning kompetentsikeskuste meetme jätkumine järgmisel EL-planeerimisperioodil.

Saime selgeks, et kompetentsikeskuste meede jätkub, kusjuures peetakse silmas nii olemasolevate tegevuse jätkuvat toetamist, kui ka kuni kahe uue kompetentsikeskuste lisandumist. Saime selgeks, et täiskasvanuhariduse vahendite osas võiksid abikõlbulikud olla ka kolledžid. Samas saime ka selgeks, et HTM iseenesest ei kaitse kolledžite olemasolu. Pigem suunab HTM ülikoole oma kolledžite võrku ja selle otstarbekust analüüsima, nähes, et tasemeõppes õppijate arv väheneb. Samas teevad regimin ja HTM tihedat koostööd järgmise perioodi meetmete väljatöötamisel ja selle juures arvestatakse ka kolledžeid. Kolledžid on ka tugevalt sisse kirjutatud uude regionaalarengu strateegiasse. Nii et kolledžite pea kohal ei ole praegu äikesepilvi, kui taevas ei ole ka päris pilvitu. Kolledžite pikaajaline sätkusuutlikkus sõltub  eelkõige emaülikoolide strateegiast, aga samas ka kohaliku taseme initsiatiivist ning regimini ja majandusmini visioonist kohalike arengute osas.

Kes hakkab linna juhtima ehk kes petab keda?

Läänemaa ajakirjandus on viimasel ajal ette heitnud sotsiaaldemokraatidele, et meil puudub Haapsalus linnapeakandidaat. Etteheited lähevad sinnamaani, et meie tuntud ajakirjanik nimetab ilma linnapeakandidaatita kandideerimist valijate petmiseks. Et vaid linnapeakandidaat saab erakonna või nimekirja seisukohti piisavalt tutvustada ja on ainus orjentiir, mille järgi valija suudab oma valikuid teha. Et juhul, kui linnapea ei ole kohe teada, vaid peaks leitama konkursi teel, on valijad justnagu petta saanud. 

Ma ei ole Ivar Soopaniga nõus. See praegune käsitlus, mida Ivar laialt levitab on juhikeskse lähenemise ja autokraatse valitsemise põhimõtte kinnistamine. Kui teil oma nn "füürerit" ei ole siis teid ole olemas? See et meil on kaaskond, hulk ühte moodi mõtlevaid inimesi, kes tahavad linna juhtimise inimestele lähemale tuua, see asjaolu on nagu vähetähtis. See tähendab, et meie mõtted nagu ei väärikski kajastamist. Kui linnapea kandidaadi käest ei saa küsida, siis ei olekski nagu kedagi, kelle käest küsida? Miks ei võiks debatis või muus kajastuses meie nimekirja seisukohti avaldada Valdo Maisalu, Heli Kaldas, Ülle Kruus, Maie Kram või Tatjana Joonasing? Kas sellepärast, et ükski nendest ei näe ennast linnapea toolile istumas? See ei tähenda, et neil ei ole oma arvamust või meie nimekirjal ei ole oma selget agendat, mida me kavatseme Haapsalu volikogus ellu viia. Inimene ei tea, kes saab linna juhtima, kui valite sotse? Linna saab juhtima - üle hulga aja - jällegi linna volikogu ja linna volikogu saab olema avatud linna kodanikele. See on meie vastus. Meil käib nagu pidev trikoovoor ja uuritakse, kuidas ikka see linnapea kandidaat suhtub naistesse ja kas just too teine on just nii või naasugune. See asjaolu, et linna volikogu on suletud asutus, ei pane kedagi muretsema - ka neid keda peaks.  Sotsid seisavad avatud põhimõtte eest igal juhul, hoolimata sellest kes istub linnapea toolile.

Juhtimisstiil, mille Haapsalu praegused ainuvalitsejad juurutanud on, on ju kõigile näha. Küsige volikogu liikmete käest, kui muidu ei usu. Pigem võiks öelda, et praegused volikogu valimised on tõesti inimeste petmine - valime volikogu liikme, aga kõik otsustab ikka linnapea ise, või siis hea küll - kaksainsus - linnapea ja volikogu esimehe isikus. Miks need ülejäänud seal üldse siis figureerivad? Teine küsimus on see, kui omavahel kokku lepivad kaks erakonda, kellel kummalgi oli oma linapea kandidaat, tooli saab aga haarata ainult üks. Kas siis sellise kokkuleppe sõlmimine ei ole valijate petmine? Tegelikult ei seisne ju kohalikud valimised linnapea valimises vaid volikogu valimises. Paraku - seda fakti enam inimesed endale ei teadvusta ja ega valimiste teema avalik kajastamine ka sellele kaasa ei aita.  

Küsimus on, kas avaliku arvamuse kujundajad - nagu näiteks maakonna tippajakirjanikud - peavad juhikeskset lähenemist heaks võik halvaks. Võib olla oleks aeg hakatama mõtlema nii nagu Läänemere ääres võiks üks kogukond mõtelda, mitte nii nagu seda Vahemere ääres tehakse. Kui me nii juhikesksed oleme, võtame siis üle sealse juhtimispõhimõtte ja hakkame valima linnapead otsevalimistega ja volikogu ei ole enam otsustusorgan, vaid nõuandev organ linnapea juures.

Ja veel üks oluline asi. Kui me avalikus sfääris toimetame, siis asjad saava oma nime siis, kui keegi neile nime annab. Nime andmine aga sõltub nime andjast, mitte asjast endast. Kui ilma linnapea kandidaadita kandideerimist Ivar nimetab valijate petmiseks, siis on see praegu nime saanud. Mina nimetan ainult linnapeakandidaatidele keskendumist linna, kui demokraatliku kogukonna mahakandmiseks.

Uus korteriühistute seadus

Riigikogusse on jõudnud uus korteriomandi - ja korteriühistute seadus. Nagu seletuskiri ütleb:
"...kaks praegu kehtivat seadust – korteriomandiseadus ja korteriühistuseadus – asendatakse ühe seadusega, milles on reguleeritud kõik korteriomandiga seotud õigussuhted. Eelnõu kohaselt hakkab kõigi korteriomandite majandamine toimuma iseseisva juriidilise isiku – korteriühistu – vormis, mis seaduse jõustumisel tekib koos korteriomandite loomisega. Olemasolevatele korteriomanditele, mille majandamine toimub uue seaduse jõustumiseni korteriomanike ühisuse vormis, loob riik ise korteriühistu. "

Selle seadusega seos kõige suurem muudatus, mida ette nähakse, on see, et kui majal seni korteriühistu puudus, oli vaid korteriomanike ühisus, siis nüüd moodustab riik ise sellele majale korteriühistu ja kannab selle registrisse. Praktiliselt muud vormi kortermaja haldamiseks, kui korteriühistu, ei jää. On küll olemas mingi võimalus hallata maja kaasomandina või siis majaühisusena (nn endine kooperatiiv), kuid need on pigem erandid.

Mis uue seadusega seoses veel huvitavat on.. Näiteks - kui on tegu paarismajaga - kaks maja koos, mis ei ole kinnistuna lahutatud, siis ka sinna tekib korteriühistu. Uus seadus näeb vaid ette, et kui majas on alla kümne korteri, siis ei pruugi ühistu valida juhatust ega valida valitsejat, vaid võib valitseda ise üheskoos (kõik liikmed juhatuse liikme õigustes). 

Kui majal seni ühistut polnud, aga oli valitseja, siis see valitseja jääb edasi toimetama, kuniks tema aeg otsa saab ja siis majaendale kas juhatuse moodustab või uue valitseja valib.

Ära peaks jääma sellised asjad, kus võlgu on maja, aga keegi pöördub võlanõudega otse korteriomaniku poole....

Edaspidi ei saaks enam luua ühte ühistut kahele kinnistule...

Jne...

Seadus on pikk ja keerukas. Seda menetleb riigikogu õiguskomijon ja sotside hulgast siis mina. SDE frakstiooni esindajad riigikogus kohtusid ka korteriüistute keskliidu ja justiitsministeeriumi esindajatega. Probleeme oli üleval mitmeid. Seaduse mentlemine pekas toimuma nüüd sügisel. Uus seadus peaks jõustuma alates 2018. Kui kellelgi on küsimusi või konkreetseid mõtteid, siis olge lahked ja andke teada.

Alustame algusest

Sotsiaaldemokraadid lähevad Läänemaal välja kolme nimekirjaga. Eelmistel, 2009 aasta valimistel, oli meil kaks – Haapsalu ja Lihula nimekirja. Seekord on lisandunud SDE nimekiri uues, kolme valla (Risti, Taebla, Oru) ühinemisel tekkivas Lääne-Nigula vallas. Sotsiaaldemokraatide tähelepanu all Läänemaal on lapsed, haridus ja töökohad. Aga mitte sellest ei tule meil alustada. Meil tuleb alustada algusest – ehk demokraatiast. Kõigis kolmes omavalitsuses kus SDE nimekiri on välja pandud, on demokraatia tugevdamine meie üks esimesi ülesandeid ja meie kindel lubadus. Valitsemiskultuuri tõstmine, volikogu ja tema komisjonide rolli tõstmine, kodanikeühenduste  kaasamine  - need on küsimused, millest tuleb pihta hakata.

Elanikkond Läänemaal väheneb, seda nii negatiivse loomuliku iibe, kui väljarände tõttu. Just eriti olukorras, kus iga inimene loeb, on kummastav jälgida, kuidas näiteks Haapsalu volikogu on sisuliselt muudetud kinniseks asutuseks. Haapsalu on üks vähestest linnadest, kui mitte ainus, kus volikogu komisjonidesse ei kuulu inimesi väljastpoolt – kodanike hulgast. Volikogu töösse kaasatute hulk on oluliselt väiksem, kui teistel linnadel.  Lääne – Nigula valla ühislepingu koostamisel tõrjuti lepingust ettepanekud külavanemate kogu moodustamiseks  volikogu juurde, uue volikogu suurus määrati võimalikult väiksena. Need on paar konkreetset näidet, kuidas üks osa kohaliku tasandi poliitikuid püüavad endale luua mugavat nišši valitsemiseks ja võimul püsimiseks.

Kui nüüd demokraatia küsimustest edasi liikuda, siis tõesti, töökohtade kättesaadavus on üks esimesi kriteeriumeid, mis inimesi kohapeal hoiab. Mitte ainult ilus loodus, head naabrid ja vahva kultuurisuvi. Eelkõige siiski võimalus endale ja oma perele aastaringselt normaalselt elatist teenida. Järgmistel valmisperioodidel sõltub omavalitsuste edukus sellest, kui suure osa oma eelarvest keegi kulutab ettevõtluse edendamisele. Jah, ettevõtluse arendamine ei ole otseselt seadusest tulenev omavalitsuse kohustus. Aga see on hädavajalik. Jah, linna või valla eelarve vahendite kasutamine ettevõtluse edendamiseks on riskantne – aga kui äkki ei õnnestugi?  Aga parem siiski on võtta riske ja teha endast parim, kui pärast ohata tühjaks jäänud koolimaja ukse juures ja tõdeda, et me ei püüdnudki.  

Sotsiaaldemokraadid Läänemaal ei kandideeri mitte võimuihast, vaid sellepärast, et nad näevad vajadust avatud valitsemise järele.  Ei uusi ega endisi oligarhe ei pea me Läänemaal ametisse valima, vaid lihtsalt inimesi. Me vajame juhte, mitte ainuvalitsejaid, liidreid, mitte autokraate, teadjaid, mitte kõiketeadjaid, hoolijaid, mitte ignorante. Nii nagu Eestis, nii ka Läänemaal –"kellegi või millegi üle“ valitsemine on tupiktee. Valitseda saab ainult „koos“. Sotsid ei ütle, et  - „vali meid, küll meie valitseme sinu üle, meie teame kõige paremini“.  Meie ütleme – iga inimene loeb! Me kutsume inimesi endaga koos meie ühise kodu eest hoolt kandma. Tule kaasa!

Lugupidamisega

Neeme Suur

SDE Läänemaa piirkonna esimees

Omavalitsused, töökohad ja tulevik

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on ees ja jälle kord esitavad inimesed üksteisele klassikaks saanud küsimuse – mis meist saab? Kandideerijad lubavad töötada helgema tulevikku nimel. Valijad teevad oma valiku.

Kuidas mõõta ühe omavalitsuse edukust? Kas ehitatud või renoveeritud hoonete arvuga, kergliiklusteede pikkusega või Euroopa Liidust väljaõngitsetud raha hulgaga? Eks on need ka olulised näitajad. Kõikide mõõdikute mõõdik on aga üks – inimeste arv. Kasvava elanike arvuga maakondi kaks – Harjumaa ja Tartumaa. Pärnu, Rapla ja Saare maakonnas on elanike arvu vähenemine jäänud alla 4%, teistes maakondades 6 – 9% (Geomedia 2011, 2012; Statistikaamet 2012). Omavalitsusi, kus elanike arv on tõusnud, on ligi kolmkümmend. Mis siis ülejäänud maakondades ja valdades – linnades antud olukorras teha? Kas deklareerida suutmatust? Globaalsed trendid jäävad ju globaalseteks trendideks ja paratamatus on tahtmatusele suurepärane pelgupaik. Või siiski näidata ette meetmete pakett, tegude ja toimingute hulk, mis toetavad inimeste toimetulekut ja elamist ka kaugemal suurtest keskustest?

Põhjus kohapeal elamiseks koosneb mitmest asjast, võimalus lapsi kasvatada , eneseteostust leida ning arstiabi saada on nende seas. Ehk siis – arst, apteek, kool, kultuurimaja ja lastead on olulised. Töökoha kättesaadavus on aga samuti üks esimesi tingimusi, mille inimene oma elukohale esitab. Kuulus Maslow püramiid ütleb, et kui kõht täis ja katus pea kohal, siis tuleb ka laulutuju. TLÜ Haapsalu kolledži poolt Läänemaa abiturientide hulgas 2010 aastal läbi viidud uuring näitas, et vaid 13% keskkooli lõpetajatest loodab leida töökohta kodumaakonnas. Plaan naasta pärast õpinguid oli 24%-l lõpetajatest. Ääretult kurb tõdemus. Järeldus sellest võib olla vaid üks - sotsiaalse infrastruktuuri arendamine ei peata rahvastiku väljavoolu, juhul, kui kohapeal ei ole võimalik teenida elatist. Jutt ei ole lihtsalt mis – iganes töökohast, vaid töökohast, millega oleks tagatud perekonna aastaringne inimväärne toimetulek.

Meil ei ole vaja kaugelt ega kaua otsida näiteid, kus vastrenoveeritud kool, staadion või kultuurimaja ei suuda tegelikult inimesi piirkonnas kinni hoida. Õnn ei peitu rahas, seda teavad kõik. Inimesi, kes suudavad ilma rahata õnnelikud olla, on siiski väga vähe. Tavalise inimese soovi kohapeal elada määrab suurel määral töökoha olemasolu. See tähendab kas kohapeal paiknevat ettevõtet mis suudab maksta normaalset palka, või siis kaugtöö võimalust, või siis transpordisüsteemi, mis pakub head võimalust liikumiseks.

Pidev pendeldamine pealinna vahet on kallis, ebamugav ja ohtlik, kui just ühistransport ei ole väga hästi korraldatud. Kui lapsed juba suuremad ja perest mõlemad suuremas linnas töötavad, siis varem või hiljem kolitakse ka linnale lähemale. Pikem kodust eemalviibimine ja välismaal töötamine võib küll olla leevenduseks probleemile, kuid põhjustab omakorda probleeme – olgu siis perede lahkuminek või laste omapäi jätmine. Üldiselt põhjustab tööalase väljarände siiski hädavajadus, mitte aga hirmus isu võõras riigis elada.

Me ei saa öelda, et riigi tasandil ei oleks midagi majanduse edendamiseks ja töökohtade tekkimiseks ette võetud. Meil on EAS, PRIA, Tööturuamet ja palju muid riigi poolt loodud kanaleid, mille kaudu on kulutatud ja kulutatakse veel sadu ja sadu tuhandeid eurosid nii kohaliku kui euroopa maksumaksja raha ettevõtjate ja ettevõtluskeskkonna toetamiseks. Kui aga tulemus meid ei rahulda, siis tuleb tõdeda, et tehtud on kas vähe või siis valesid asju. Senini on puudu regionaalpoliitiline lähenemine maksundusele ja Euroopa Liidu vahendite jagamisel on regionaalsel aspektil liiga väike osakaal. Vähemalt on aga olemas üldine arusaamine, et riik tervikuna peab panustama töökohtade loomisesse. Teguviise saab kohendada ja muuta. Kohalike omavalitsuste tasandil selline üldine arusaamine aga puudub.

Liigagi levinud on omavalitsusjuhtide seas arvamus, et omavalitsus ei saa, ega pea ettevõtluse edendamiseks midagi tegema. Meil on ka hulgaliselt vastupidiseid ja positiivseid näiteid, kuid tihti on omavalitsuste hoiak pigem tõrjuv. Seadus ei kohusta omavalitsusi ettevõtluskeskkonna ja töökohtade kättesaadavuse pärast muret tundma. Raha napib ka nende kohustuste täitmiseks mis seaduses kirjas on ja nii sõltub kõik kohalike juhtide prioriteetidest ja väärtushinnangutest.

2012 aastal viis Eesti Kaubandus– Tööstuskoda läbi kohalike omavalitsuste ettevõtlussõbralikkuse uuringu. Uuringu tulemustest nähtub, et ettevõtjate hinnangul on põhilisteks probleemideks KOV-i puuduv huvi ja motivatsioon ettevõtluse arengule kaasa aidata (66%), puudub seadusest tulenev kohustus ettevõtlust soodustada (33%), KOV-i ametnike ebakompetentsus (29%), rahaliste vahendite puudumine (26%) ja korruptsioon (21%). Uuringufirma Praxise analüütiku Anne Jürgensoni sulest ilmus aasta alguses ülevaade erinevatest Euroopa statistikakogumikest, mille kokkuvõttena võib öelda, et Eesti inimene on ettevõtlik ja ettevõtlusaktiivsuse osas meil midagi häbeneda pole.

Mida siis saab kohalik omavalitsus ettevõtluse edendamise ja töökohtade loomise toetamiseks ära teha? Võimalusi ettevõtluskeskkonna aktiivseks edendamiseks on mitmeid, olgu siis koolides ettevõtlusõppe korraldamine, lasteaia lahtioleku või bussiringi sättimine ettevõtte vajadustest lähtudes, kohaliku bürokraatia vähendamine, või siis kohalike võimaluste reklaamimine. Need on mõned meetmed, mis ei võta palju raha. Lõpuks aga saab kohalik omavalitsus ka rajada vajalikku infrastruktuuri, luua kaugtöökohti, pakkuda rendipindu või siis ka anda otsest stardiabi. Võimalusi on palju. Igal juhul on tegemist valdkonnaga, kus on asjakohane rääkida omavalitsuste koostööst, nii et oluline osa on siin ka omavalitsusliidul. Alustama peab aga sõnadest – jah, see on meie asi.

Sotsiaaldemokraadid andsid suve alguses riigikogus üle eelnõu, mille kohaselt ettevõtluskeskkonna arendamine saaks omavalitsustele ja omavalitsusliitudele seadusest tulenevaks kohustuseks. Eelnõuga nähti ette ka riigieelarvest raha eraldamine selle ülesande täitmiseks. Me ei tohi pealt vaadata, kuidas inimesed ja töökohad valguvad kokku paari suurema keskuse ümber - või siis üldse Eestist välja. Töökohtade loomisele kaasaaitamine ei ole ainult riigi tasandi probleem. Mida kuskil konkreetselt teha – seda saaksid omavalitsused ise otsustada. Töökohtade loomine on valdkond, kus tuleb teha nii rohkem, kui ka paremini. Tuleviku nimel.

 

Teite mehed ja meite mehed

Käes on valimistele eelnev suvi. Omavalitsustes on erakondadel ja valimisliitudel nimekirjad koos, otsitakse veel lisaks tublisid inimesi, kes võiksid appi tulla ja õla alla panna. Nii minagi helistasin heale sõbrale Taebla vallast ja küsisin, kas ta ei tuleks ehk sotside nimekirjas uue, Lääne-Nigula valla volikogusse kandideerima. Sõber hakkas naerma ja ütles et jah, ta on kuulnud küll, et Risti mehed aktiivselt tegutsevad aga et tema ei saa meie sekka mitte tulla, muidu  - kujundlikult muidugi - löövad Taebla mehed ta maha. Noo vaat siis. Tollest jutuajamisest tekkis ka mõte, et on üks asi, millest tuleks enne valimisi veel kord rääkida.

Uue Lääne-Nigula vallaga on nii, et see tekkis ühise kasu lootuses ja eesmärgil, mitte tahtmises kellelegi ära teha. Vähemalt nii peaks olema ja kui "nende Risti meeste“ poolt vaadata, siis nii see ka oli. Lääne-Nigula vald saab olema mitme kohaliku keskusega vald. Tegemist ei ole rõngasvalla ja tema keskuseks oleva linna liitumisega, ega tagamaa-valdade liitumisega ühe suure keskus-valla külge. Tegelikult on ju meie kõigi tõmbekeskuseks Haapsalu. Kohalikul tasemel keskuseks olemine sisaldab nii avalikke – ja sotsiaalseid teenuseid, kui ka kaubandust, teenindust ja töökohti. Üheskoos majandamisest peaks kõigile kasu sündima. Kui kusagilt kokku hoida, siis asjaajamise ja bürokraatia parema korraldamise arvelt, mitte aga inimestele osutatavate teenuste arvelt. Mitte rivaalitsemises, vaid mõistlikus ühises asjaajamises peitub ju võti.  Igal juhul kokkuvõttena peavad vähenema vallavalitsemise kulud ühe valla elaniku kohta. Nii on juhtunud kõikides liitunud valdades, juhtub ka meil. Suurenema peab vallavalitsemise kvaliteet ja ametnike spetsialiseerumine. Investeerimise võimekuse koondamine võimaldab teha ära asju, mis muidu toppama jäid. Jah, korda mööda ja kasinalt, aga igal juhul paremini, kui igaüks omaette.  Lääne-Nigula valla arengutee ei saa olla ühtede keskuste kaotamine teiste arvelt. Uues volikogus ei tohi tekkida olukorda, kus asulad hakkavad üksteist lämmatama ja tõrjuma. Just selle pärast koostavad sotsid oma nimekirja Lääne-Nigula vallas nii, et seal oleks inimesi igast liituvast vallast ja asulast.

Samas tuleb tõdeda, et juhul, kui tahta, siis on liitunud omavalitsuse tingimustes võimalik ka palju kurja korda saata. Ennäe – ühes vallas üks keskkool ja kolm põhikooli – ütleb keegi. Ennäe, ühes vallas kaks hooldekodu – ütleb teine. Kas paneme kinni? Ei pane. Kõigepealt ikka kaalume, milline on iga üksuse iseseisev potentsiaal. Lastele suunatud teenused on kõige esimene asi, mida inimesed vallalt ootavad. Need kolm põhikooli on nii Läänemaa, kui Eesti tänapäevases mõistes normaalsed keskmise suurusega põhikoolid, kus õpilaste arv on püsima jäänud. Need hooldekodud on, olukorras kus riigis eakate arv suureneb, pigem võimalus hõbemajanduse edendamiseks, aga mitte dubleeriv teenus. Kui aga vallamajades ruumi üle hakkab jääma, siis tuleb neid ruume soodustingimustel väikeettevõtetele ja mtü-dele kasutada anda. Selleks peab vald ka spetsiaalselt tööd tegema, tingimusi ja võimalusi reklaamima ja vajadusel ka stardiabi pakkuma.

Nii et  - ikka ühe laua taga üheskoos arukalt edasi, mitte nii, et Taebla mehed ja Risti mehed. Kui ka kodanike valimisliidud oma nimekirju koostavad, siis soovitan ikka – otsige kandidaate ka teistest valdadest. Ärge jääge ühe asumi põhisteks, meie tulevik on koostöös, mitte vastandumises. Hea sõber Taeblast on aga väga oodatud sotside nimekirja täiendama. Meil on inimesi nii Orult, kui Paliverest kui Piirsalust, saame üheskoos ühist asja ajada.

Ain Seppik ja vasakpööre

Lugesin uudist tuntud keskerakondlaste Ain Seppiku ja Toomas Vareki liitumisest Reformikonnaga. Iseenesest ei olegi ju midagi kentsakat, kui ühest liberaalsest erakonnast teise üle minnakse. On ju Keskerakond ja Reformierakond ühe kännu kaks võrset. Tähelepanu äratas aga Ain Seppiku selge eesmärgipüstitus, mis tema sõnul seisneb vasakpöörde ärahoidmises. Ja nagu kirjas oli: ..."Õigupoolest kõik, kes soovivad Eesti vasakpööret ära hoida ja tahavad ka midagi selle vastu tegelikult teha, võiksid Reformierakonda astuda,“ lisas Ain Seppik.

Pilt on illustratiivne

See tuletas mulle meelde seda korda, kui meie kadunud kassi Kiti käpp kipsi pandi. Kuivõrd üks koib oli siis kange kui pulk ja teistest käppadest pikem, siis vaene kiisu tiirutas keset põrandat ringiratast ja lõpuks kukkus külili, käpad taeva poole püsti. See oli päris naljaks, kui kassi haletsusväärne seisukord kõrvale jätta. Kui ta siis otse tahtis liikuda, siis ukerdas ennast vastu seina ja liikus - nina vastu seina surutud -  seina najal edasi, aga seda niikaua, kuni nurk vastu tuli. Kuivõrd keerata ei suutnud, siis tulemuseks oli jälle sama - selili maas ja käpad püsti.

Meil on Eestis praegu seis selline, et paremale keerata enam rohkem võimalik ei ole. Nii liberaalset olukorda , kui praegu Eestis on, ei ole kunagi olnud. Et aga veel paremale keerata... nojah, eks selleks tehakse kõigest hingest jõupingutusi... Elektrituru liberaliseerisemisega saime ju edukalt hakkama. Meie elekter on nüüd kolm korda kalllim kui isegi Norras - tuntud kõrgete hindade maal. Huvitav oleks teada, kuhu ja kelle kätte see raha koguneb, mis sel viisil rahva käest kokku korjatakse?  Nojah, et paremale enam rohkem ei saa. Nina vastu seina nagu kassil. Sirgjooneliselt ka edasi liikuda ei suuda. Ja vasakule pööret tahame iga hinna eest vältida?

Mil viisil siis rahvas sellele reageerib? Viimased andmed eestlaste arvu hüppelise kasvu kohta Soomes annavad aimu, mis saama hakkab. Ka järjekordne uuring väljarände valmidusest (60 000 inimest on viimaste andmete järgi valmis välja rändama) ütleb meile, mis edasi saama hakkab. Isegi vanad konservatiivid räägivad tasakaalustatud lähenemise vajalikkusest. Kassil peavad käpad ühepikkused olema, et ta püsti seisaks.Uus reformierakondlane härra Seppik aga leiab oma missiooni praegu kehtiva olukorra säilitamises ja süvendamises olevat. Kurb.

Manipuleerimisest avaliku arvamusega ehk kuidas täita küsitlust...

Laupäeval potsatas  Läänemaal Risti aleviku inimeste postkastidesse rahvaküsitlus kõrgepingeliini trassi asukoha osas Läänemaal Risti alevikus. Praegusele 110 KV liinile tahetakse juurde panna ka  330 KV liin ja sellepärast muutub trassi ohutustsoon kaks korda laiemaks. Mastid pandaks uued ja kõrgemad, rohkem traate küljes ja oluliselt suurem pinge sees. Kogu plaani suur pilt iseenesest on õilis – see uus kõrgepingeliin jookseb Leeduni välja ja aitab ühte siduda Põhjamaade ja Baltimaade elektrivõrku. Mis aga Ristit puudutab, siis tõenäoliselt läheks kaduma suur osa maantee ja asula vahelisest haljastusest, nii männikut, kui kaasikut. 330 KV ohutustsoon on ju kaks korda laiem, kui endine liinikoridor.  Ega kõrgepingeliini mõjualas ka keegi eriti elada ei taha. Avalikul arutelul, mida aasta alguses vallamajas peeti, arvas Risti rahvas, et peaks kaaluma ka teisi alternatiive – kas viia liin teise kohta näiteks või kasutada maakaablit.  Nüüd ongi postkastis küsitlus alternatiivide kohta.

Kõigepealt tänud maavalitsusele ja vallavalitsusele. Seda sellepärast, et rahva teavitamisse tõesti tõsiselt suhtuti ja et see küsitlus üldse toimub.  Vastasel juhul oleks pandud uus ja võimsam liin paika, võetud mets maha ja korras.  Teine asi on aga küsitluse küsimused ise. Kas mulle nüüd ainult tundub, või ongi spetsialistide poolt läbiviidava küsitluse küsimused koostatud nii nagu arendajale vaja on? Teadagi on ju võimalik küsimus kokku panna nii, et saad sellise vastuse mida tahad. Seda nimetatakse avaliku arvamusega manipuleerimiseks. Küsimustikule tuleks kindlasti vastata. Aga Risti inimesed ei tohiks küsitlusest ära  kohkuda ja ennast kas eksitada või lausa lollitada lasta.

Küsimustes number neli, viis ja seitse on otseselt konksud sisse peidetud. Küsimus neli ütleb kõigepealt, et selle uue liiniga ohutus suureneb ja suureneb elektrienergia varustuskindlus. Kas see on meie jaoks oluline? Ju ikka – ohutus on ikka oluline. Veel ohutum oleks aga liin siis, kui ta asulast kaugemal kulgeks või siis asulaga külgnevas osas maa alla viidaks. Maa alla viimise alternatiivi meile kahjuks aga ei pakuta. 

Küsimuse neli viimane punkt on aga tõesti sigadus. Küsimus ise on selline:
...Kõrgepinge maa alla viimine on õhuliinidest 4 - 20 korda kallim ja uute ja rekitavate liinide maakaablisse viimine tähendaks pea samas suurusjärgus võrgutasude tõusu. Kui oluline oleks teie jaoks võrgutasude mitmekordne tõus elektriarvel? Üldse mitte oluline, pigem mitte oluline, ....jne.

Huvitav küll, kui sadu ja sadu kilomeetreid pika liini puhul sellest kaks kilomeetrit maa alla pannakse, kas see tähendab Risti elanike jaoks 4 - 20 kordset võrgutasude tõusu elektriarvetel? Ei tähenda. Jutt ei ole terve trassi maa alla viimisest. Jutt ei ole üleüldse kõikide Eleringi uute trasside maa alla viimisest. Jutt on sellest, kas Ristile jääb alles müratõke ja hulgaliselt kena männimetsa ja alevi park maantee ja asula vahel või mitte. Kahe kilomeetri kõrgepinge maa alla viimine aga ei mõjuta mitte mingil moel võrgutasu Risti elanike elektriarvel. Kas võrgutasude tõus elektriarvel oleks oluline? Muidugi oleks. Ükski inimene ju ei vastaks siin ei. Ainult et küsimuse sisus peitub vale väitega hirmutamine. Mina ise seda punkti pigem ei täida. Kirjutan juurde, et küsimusele ei saa vastata, sest väide ei ole tõene ja nii jääbki.

Viies küsimus on ka vahva. Kirjutage, mida te sellel konkreetsel alal teete ja kui tihti… Nojah – pargis käin jalutamas ja jaanitulel. Lapsed jooksevad kogu aeg metsas ringi. Aga suuremal osal kõnealusest alast ma ju ei tee midagi. Haljasvöönd kaitseb alevit müra ja heitgaaside eest ja on ka lihtsalt ilus. Kui tihti ma liini ja maantee vahelises kaasikus käin ja mis ma seal teen? Üldse ei käi ja midagi ei tee. Kas see tähendab et kaasiku võiks nagu maha võtta? Eks ma siis nii kirjutangi: Ala nr 3 - iga päev sõidan mööda ja kasutan vaatamiseks.  Iga päev olen oma õues ja samal ajal kasutan ka Ala nr 5 maanteemüra vähendamiseks.

Lõpetuseks aga küsimus number seitse. Küsijad tunnevad huvi, kas ma olen lihtsalt stagnant ja progressi pidur või siis pigem mitte. Ja nüüd on nii, et kui vastan et jah, ma ei taha muutusi, siis ütleb arendaja, et ah, nad seal ongi sellised. Kui ütlen, et olen muuutustele aldis, siis ütleb arendaja, et näed – põhimõtteliselt ju nad pooldavad muutust. Selle küsimuse vastus sõltub ju eelkõige kontekstist - ehk siis konkreetsest olukorrast. Ennekõige ootaks mina aga, et arutluse ja arvutamise alla võetaks ka selline variant, kus liin maakaablisse viiakse. Olgu siis see paar kilomeetrit neli korda kallim, kui muu osa liinist. Inimeste elukeskkond on ka midagi väärt. Väljapakutud variantidest aga tunduvad minu jaoks parimad need, kus liin on  alevist kaugemale maantee äärde viidud – ükskõik siis kummale poole teed. Vana liinikoridori saab siis täis istutada ja nii saaks meie alevi haljasvöönd veelgi tõhusam olema.