Maavallad ei pea kaduma

Äsja valmis ja sai esitletud järjekordne valdad- linnade võimekuse analüüs. Regionaalminister, kommenteerides analüüsi tulemusi, rääkis 226-est linnapeast ja vallavanemast ja volikogu esimehest nagu hädast ja õnnetusest, mis Eesti rahva rinda rõhub ja progressil jalus seisab. On see aga ikka nii? Jätame korraks kõrvale need juhtumid, kus vallajuhid üks on korruptant ja teine kasuahne lurjus. Vaatame neid juhtumeid, kus vallavanem ja volikogu esimees on oma valla patrioodid, töötavad 24/7 oma kandi ja inimeste hüvanguks. Vaatame asjale nii, et vallajuhid ja -ametnikud edendavad ja korraldavad valla elu. Volikogud ja nende komisjoni d kogunevad regulaarselt ja arutavad ühiselu küsimusi. Mõtleme nii, iga inimene nendest teeb oma tööd südamega, mõtleb igapäevaselt kuidas oma valdkonda ja oma kodukohta paremini edendada. Mis maavaldadesse puutub, siis teevad nad seda tavaliselt keskmise või alla selle palga, pisikese või olematu kompensatsiooni eest. Miks ikkagi oleks kasulik kohalikku omavalitsust likvideerida? Kas selleks, et likvideerida kohalik initsiatiiv kohaliku valla kujul - seaduse alusel korraldatud, püsivas ja koordineeritud vormis?

Palju räägitakse viimasel ajal kohalikest vabaühendustest – et vabaühendused kannavadki kohalikku initsiatiivi ja identiteeti. Kannavadki. Aga kas nüüd on tulnud see hetk, kus vabaühendused peaksid üle võtma kõik, mida vallamajas tehakse, lisaks veel päästeteenistuse ja korrakaitse. Ääremaal on aga asi nii, et suur osa aktiivsetest kohalikest töötavad kaugel ja tulevad koju vaid nädalavahetusteks. Kas me saame neid süüdistada, kui nad tahaksid veeta selle vähese isikliku aja oma perega, mitte aga valves, patrullis või aruandekoosolekul? Väikestes valdades kannavad kohalikku aktiivi tihti just inimesed, kes töötavad valla asutustes – koolides, hooldekodudes, raamatukogudes, rahvamajades. Need kandid, kus on omavalitsus tugevam, majandus tugevam, teenuseid rohkem saadaval, seal on ka rahvast rohkem ja vabaühendused on ka jõudsamad. Vabaühendus võib tegutseda, vallamajas on aga kohaliku elu edendamine inimeste tööülesanne. Kas ääremaa või mitte – vabaühendused toetuvad tihti omavalitsuse nõule, abile ja omarahastusele ning nii töötatakse käsikäes kohalikku elu edendades. Valdade likvideerimine numbrite alusel, olgu siis igatsetud piiriks viis-, kümme – või kakskümmend viis tuhat, ei too kaasa muud, kui ääremaastumise kiirenemise ja süvenemise. Ehk oleks aeg lahti lasta arvude maagiast ja vaadata asju sisuliselt?

Igal juhul on õigus valdade võimekuse analüüsi koostajatel, kui nad räägivad omavalitsuste erinevast tasemest ja suutlikkusest. Suuremad on tugevamad ja väiksemad nõrgemad. On jah nii. Millised järeldused sellest aga peaksid tegema otsustajad? Sisuliselt ei ole asi ju arvudes ja edukuse edetabelites, vaid selles, kuidas me kasutame seda inimressurssi, mis meil on. Jah, see on nii, et väikestes valdades on vähem spetsiliste, pakutakse vähem teenuseid, arendustegevus on problemaatiline. Juhul, kui valla juhtkond juhtub olema stagneerunud, on hoopis kurb lugu, mis aga siiski on parandatav valimistega. Aga igal juhul väikesed vallad on kohapeal olemas ja tegelevad igapäevaselt just selle kandi kohaliku elu küsimustega. Me ei tohi ära unustada, et valdadel on mitmeid funktsioone ja kohalik omavalitsus ei seisne ainult teenuste osutamises. Teenuseid saab korraldada ka üle valdade piiri. On aga ka veel identiteedi kandmine, osalusdemokraatia tagamine, kaasamine, kohalike elanike tahte vormistamine ja väljendamine, kogukonna huvide esindamine ja kaitsmine ja palju muud. Vallad teevad seda toetutes seadusele ja seadusega tagatud rahastamisele. Rahastamisest ei piisa, kui elanikke on vähe – ka see on fakt. Lahendus „andke-meile-raha-juurde“ ei too ka õnne õuele – varsti tuleb otstarbekuse piir ette. Kuidas siis ikkagi ületada vastuolu valdadele pandud erinevate ülesannete ja nende suutlikkuse vahel – ja seda nii, et ei hävitataks head, mida kohalikud omavalitused kätkevad?

Sellele küsimusele on olemas vastus ja siin saan olla nõus regionaalministriga – see vastus on maakonna taseme tugevdamine. Mitte aga valdade sunniviisilise liitmise, vaid maakondliku omavalitsuse loomise teel. Iga uus on ammu unustatud vana – maakondlikud omavalitsused olid olemas esimesel eesti ajal, olid lühikest aega olemas ka taasiseseisvumise järgsel perioodil. Maakondlik omavalitsus saaks korraldada neid töid ja tegemisi, mida ei ole mõistlik teha ühes omavalitsuses. Gümnaasiumivõrk, prügimajandus, keskkonnakaitse, planeerimine, ettevõtluse edendamine, maakorraldus, maakondlik kultuuritöö ja ülepiiriline sotsiaaltöö – loetelu on pikk. Seadusel põhinev maakondlik omavalitsus saab liita üksikute valdade potentsiaali ja teha seda takerdumata omavalitsuste piiridesse ja erimeelsustesse. Maakonna taseme omavalitsus võiks näiteks välja kasvada omavalitsuste liidust. Kõige huvitavam teise taseme omavalitsuse juures on, et vastupidiselt levinud müüdile ei ole selleks vaja raha juurde. Kui on olemas tugev – seadusel põhinev maakondlik omavalitsus, siis osa funktsioone koos vastava finantseerimisega saab sinna tuua kohalikest valdadest – nagu praegu see käib omavalitsusliitudes, osa saab üle võtta maavalitsustest, osa saab tuua tagasi kesktasemelt ehk riigi tasemelt. Halduskorraldus lihtsalt muutub selliseks nagu ta praegu ka loomulikult kujunemas on – kohalike tõmbekeskuste põhiseks. Maavallad saavad aga alles jääda ja täita just neid ülesandeid, mis neile jõukohased on.