Järelhüüe Holger Wachtmeistrile

Läänemaa jäi ilma väga heast inimesest. Ta oli oluline nii Lihulale, Lõuna - Läänemaale, kui tervele maakonnale. Väga, väga kurb meel on Holger Wachtmeistri varase lahkumise pärast. Rootsist pärit ettevõtja, kes tuli lihtsalt ja asus Lihulasse elama ja toimetama. Lihula võttis ta omaks ja tema võttis Eesti omaks. Nii nagu ta oli - omapärane, isikupärane, sügavalt humaanne ja elujaatav isiksus, kellega oli alati meeldiv vestelda. Kandis kõhklemata isiklikku vastutust oma tegemiste ja ettevõtte eest. Leppis ise piskuga, samas nägi maailma tervikuna ja pidas väärtuslikuks kõike, mida enda ümber tajus. Alati olid tal uued ideed, kuidas elu edendamisele kaasa aidata a´la "Kuule, meie peame sinuga üks revolutsioon tegema..." Paljud tema head mõtted jäid pooleli. Ta ei lähe kunagi meelest ära. Parivere mäest alla sõites tuleb ikka ettevaatlik olla, äkki sõtkub rootsi krahv jalgrattal parasjagu mäest üles. Üles ta läks nüüd. Oh jah. Kaastunne tema omastele ja lähedastele ja kõigile, kellel meel tema pärast kurb on.

Liberaalsus, realism ja Tanel Vallimäe

Olen  mõtisklenud asjade alguse üle, ehk otsinud vastust küsimusele "miks?". Miks asjad lähevad praegu nagu nad lähevad. Miks liberaalid ei ole liberaalsed ja konservatiivid konservatiivsed. Pean silmas just Eesti kontektsi ja siin toimuvat, mitte niiväga üldist laiemat filosoofilist tausta. Miks sotsiaaldemokraadid, kes - oma nimest tulenevana peaksid olema eelkõige mures sotsiaalse elukeskkonna ja demokraatia edendamise eest, peavad pead murdma näiteks ettevõtluse toimekeskkonna pärast ja riigi ja ettevõtjate suhete ja majanduskeskkonna stabiilsuse pärast. Miks seda ei tee nn parempoolsed? Miks (kodualuse maamaksu juhtumi näitel) konservatiivid käituvad kui populistid ja kahjustavad omavalitsuslikku halduskorraldust, mis peaks olema üks konservatiivse riigihalduse alustalasid? Või siis riigi juhtimise seisukohast -  läbiv tsentraliseerimise joon ning korporatiivne ja elitaarne paternalism ja mahitamine,  mis Eestis viimase aastakümne kestel valitseb ja üha süveneb... see ei üheski otsast liberalistlik lähenemine. Liberalistlik lähenemine ei seisne võimu tsentraliseerimises, vaid jätab inimestele individuaalse toimeruumi, mis võimaldab ühest küljest avalduda initsiatiivil, teisest küljest aga rakendab isikliku vastutuse. See mida meie aga näeme, on isiku rolli vähenemine. Mitte ainult kodaniku rolli vähenemine ja kodanikualgatuse summutamine, vaid ka ametniku rolli ja ametnikualgatuse summutamine. Kodanikud tulid protestides tänavale. Ametnikud, jäetuna tsentraliseeritud süsteemis ilma initsiatiivist ja vastutusest, hakkavad kas süsteemi vastu töötama või lihtsalt kõrvale hoidma või siis ehk "viilima", nagu kunagi öeldi. Siit siis ka järeldus, et liigne ametkondlik tsentraliseerimine on ka riigiökonoomiliselt vale - tasalülitab ressursi. Lisaks sellele ka mure lihtsalt demokraatia pärast -  liberaalsus ja demokraatia on ju ühe kännu võrsed ja sestap ka minu, kui sotsiaaldemokraadi mure. Väga hea artikli liberaalsusest Eestis kirjutas Tanel Vallimäe Sirbis. Jutt on pikk aga väärib läbilugemist. Mõned lõigud toon näiteks siia:

...Vahest kõige selgemalt võtab selle suhtumise ennetavalt kokku üks /Reformi)erakonna tuntud figuur, kes sedastab 2004. aastal tehtud filmis: «Reformierakond propageerib inimesest lugupidamist vastavalt sellele, mis inimesed on ära teeninud. [---] Vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud. Inimesi ei pea alandama sellepärast, kui nad on rohkem tahtnud, rohkem suutnud, rohkem pingutanud ja tänu sellele teenivad rohkem».²

...Veelgi olulisem on, et ühe liberaalse printsiibi õõnestamine kahjustab ka teiste liberaalsete printsiipide tõsiseltvõetavust. Kui nn pööbli hulka kuulujale heidetakse ette süstemaatiliselt valesid eluvalikuid, seda, et ta ei pea teistega sammu, siis mis väärtus on näiteks tema sõnavabadusel? Tema arvamused ei ole enam samas kaalus kui teiste omad...

Nüüd vist tuleb vastata ka küsimusele "miks?" mille ma postituse alguses esitasin. Vastus on lihtne. Praegu valitsev süsteem tegeleb eelkõige võimu kindlustamise ja võimul püsimisega ja selle juures jäetakse ideaalid ja põhimõtted alumisele riiulile. Sisukat maailmavaatelist diskussiooni saab arendada siis, kui maailmavaadet peetakse oluliseks. Sotsiaaldemokraadid peavad maailmavaadet oluliseks. Kuidas teistega on, saate teada, kui loete Tanel Vallimäe artiklit:
 http://arvamus.postimees.ee/1232916/tanel-vallimae-vaarikus-individualism-ja-eesti-liberaalid

Foorumi jätkuks: väärtused ja vajaduspõhisus

Foorumi jätkuks - vajaduspõhisus näib olema uus mall. Kehtib ka väärtuspõhise valitsemise kohta. On tiba kummastav, kui meie valitsuserakondade esindajad räägivad väärtustest, kui jutt on Tallinna juhtimisest. Toompeal otsi neid väärtusi tikutulega taga. Veel on vahva see, kui propageeritakse järgmist EL planeerimisperioodi, kui rahastamisallikat ja abikätt omavalitsustele. Samal ajal on omavalitsuste haldus - ja omafinantseerimise suutlikkus jäänud aina nõrgemaks - ja seda just sellesama valitseva poliitika tõttu. Raha jagavate sihtasutuste nõukogud on teadagi mehitatud spetsialistidega, kes vaid juhuslikult kuuluvad mõnda kindlasse erakonda. Ja täiesti juhuslikult leiavad omavalitsuste juhid üles oma "maailmavaatelised tõekspidamised", ikka selleks, et häälestus sobilikum oleks ja et projektimajandusele tuginevas riigis toime tulla. Rääkida sellises olukorras Tallinna  politiseeritusest on ikka päris silmakirjalik.  Margus Tsahkna ütleb, et omavalitsus peaks riigiga koostööd tegema. Ikka õige. Alustagem siis omavalitsusliitude koostöökogu ja valitsusteigaastastest eelarve läbirääkimistest ja teeme õige esimest korda nii, et omavalitsused laua tagant noruspäi ära ei lähe.

Kiisleri haldusreform tegeleb pelgalt piiride joonistamisega

Regionaalminister on takerdunud kinnismõttesse, et eelkõige on vaja joonistada valdadele sobiva suurusega piirid ja kõik muu läheb iseenesest paika. Sotsiaaldemokraadid peavad seda primitiivseks ja poolikuks lähenemiseks. Omavalitsuste koondumine tõmbekeskuste ümber on  tore. Riik peab soosima ja toetama omavalitsuste liitumist.  Samas on ka teada, et tegelikult jätkusuutlik koostöötasand on maakondlik tasand. Suur osa ülesannetest jääb ka tõmbekeskuse põhiselt moodustatud  omavalitsuste jaoks liiga mahukaks – olgu siis tegemist jäätmekäitlusega, ühistranspordi korraldusega, vee – ja kanalisatsioonimajandusega, või siis hariduskorraldusega või maakondliku kultuuri,   - spordi ja noorsootööga. Maakondlikule koostööle minister aga lahendus ei paku. Oluline on ka see, et juhul, kui maakondlik koostöö oleks rajatud tugevale alusele, mitte mittetulundusühingu vormile nagu omavalitsusliidud seda praegu on, siis langeks ära suur osa väikeseid omavalitsusi vaevavatest probleemidest. Maakondliku taseme jõustamise kaudu võiksime säilitad vallad nende praegustes piirides ja lahendada suuremat mastaapi vajavad küsimused maakonna tasandil. Paraku tundub see lahendus praeguse koalitsiooni jaoks liiga keerukas olevat. Üks on aga selge – lihtsate lahenduste aeg on läbi.

Samuti ei räägi ministri reform midagi omavalitsuste rahastamisest. Niikaua kuni omavalitsuste rahastamine ei kata neile pandud ülesandeid ja maakondliku koostöö küsimus on lahendamata, on pisut suuremate piiride joonistamine pelgalt raam, mille seest on pilt puudu.

Justiitsminister jooksis lati alt läbi

Eile oli riigikogus ettekandmisel justiitsministri ülevaade "Eesti kriminaalpoliitika arengusuunad kuni aastani 2018". Ma tõesti ei tea, kes selle ülevaate ministri jaoks kirjutas...kuid nii palju peaks siiski ju minister ära jagama, et igasugust teksti ikka ette ei loe. Panen siia juurde lõike oma sõnavõtust, siis saate aimu, miks ma nii kuri olen selle pärast.

...
Head kolleegid! 2010 aastal vastu võetud riigikogu otsus „Kriminaalpoliitika arengusuunad“ näeb ette, et iga ministeerium annab kord aastas Justiitsministeeriumile arengusuundade täitmisest aru, mille põhjal esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule hiljemalt 1. märtsiks iga-aastase ülevaate kriminaalpoliitika arengusuundade elluviimisest. Elluviimine – teadagi on tegevuspõhine mõiste ja eeldab tegevusi. Nii tehnilisi, kui sisulisi tegevusi. Selliseid tehnilisi tegevusi, nagu näiteks teiste ministeeriumide aruanded Justiitsministeeriumile. Kahjuks me ei saanud ettekandest teada, kas see ettenähtud aruandlusmehhanism töötab. Me ei saanud ka teada kuidas edeneb organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas majandus-, korruptsiooni-, küber- ja inimkaubanduse kuritegude ohjamine, olgugi, et kriminaalpoliitika arengusuunad näevad neid kuriteoliike eriti ohtlikena. 

Me küll saime teada, et kriminaalpoliitika kujundamisse kaasatakse akadeemilisi eksperte ja et 56le vanglast vabanenud isikutele pakuti tugiisikuteenust. See on tore. Igaks juhuks siiski mainin et näiteks 2011 aastal vabanes vanglast 2155 süüdimõistetut. Nii et tugiisiku teenus saab osaks siiski vähestele. Küll aga näiteks on kriminaalpoliitika arengusuundades määratud põhimõte, et süütegude ennetamine peab toimuma eelkõige kohalikul tasandil. Dokumendi kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks kohalikku elanikkonda ning era- ja mittetulundussektorit kaasates vähendada süütegusid soodustavaid tegureid. Sellest, kuidas valitsusel edeneb koostöö kohaliku tasandiga ennetustöö osas, me kahjuks ettekandest ei kuulnud. Küll saime teada, et koostöö on hea riigikogu õiguskomisjoniga, eriti õiguskomisjoni esimehega, mis muidugi teeb heameelt, kuid ei ole kahjuks meie kõnealuse dokumendi fookus.

Ettekandest kuulsime, et peaksime paremini suhtuma kinnipeetavatesse, rääkima normaalsusprintsiibist. kinnipidamise juures.  Arengusuunad aga räägivad põhimõttena ka kannatanu ja tunnistaja kaitsmisest, mida me sellest ettekandest kahjuks kuskilt otsast välja ei lugenud.

„Kriminaalpoliitika Arengusuunad“ panevad rõhu neljale valdkonnale – alaealiste kuritegevuse ennetamine, korduvkuritegevuse ennetamisele, isikuvastase kuritegevuse ennetamisele ja organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ennetamisele. Aruandest me kuulsime statistikat, mis nii mõneski osas on rõõmustav, mõnes ka kurvastav. Kuritegevuse statistikast ei tohiks ka väga innustuda, kuivõrd me ei tea tegelikult, kas registreeritud kuritegevuse langus või tõus teatud valdkonnas ja teatud perioodil on põhjustatud kuritegevuse vähenemisest, või sellest, et politsei võttis mingi kindla kuritegevuse liigi tähelepanu alla või suunas ressursi mujale.  Registreeritud kuritegude üldarv väheneb, kuid samas on ka kirjas, et pooled vargused ja vägivallakuritoed ei jõua politseini – inimesed lihtsalt ei teata. 2012 aastal alustati kriminaalmenetlust 19 000 vargusjuhtumi kohta, samas on kirjas, et 58% juhtumitest jääb teatamata, seega toimub Eestis ligi 45 000 vargust aastas ehk siis 123 vargust päevas. Samal ajal on oluliselt kasvanud vägivald võimu esindaja – sellesama politseiniku vastu.. Statistikast saame teada, et avaliku korra raskete rikkumiste registreerimise arv on vähenenud, aga vägistamiste ja lapspornoga seotud kuritegude registreerimise arv on oluliselt kasvanud, mis ministri sõnade kohaselt peaks ka olema positiivne info. Ei oskagi kohe nagu rõõmustada.

Igal juhul rõõmustab igaühte teadmine, et tapmiste arv on oluliselt langenud. Euroopa keskmisest oleme veel kaugel, kuid vähenemine on rõõmustav igal juhul. Paraku, ei saanud me aga  ettekandest teada, kas see on juhtunud tänu, või vaatamata valitsuse tegevusele. Tänasest ettekandest saime Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta aga teda, et siseminister on asunud otsima tulemuslikke ennetusvõimalusi noorsoo - ja narkokuritegevuse vähendamiseks ja et kindlasti ei jää ka justiitsministeerium kõrvaltvaatajaks. Tõesti - rõõm kuulda – vaid kolm aastat ongi mööda läinud riigikogu otsuse vastuvõtmisest. Samuti saime teada, et peaksime rohkem kaaluma vangistuse sisu muutmist, et justiitsministeerium seirab lastega seotud menetluste kestust, et vajame uut lastekaitseseadust, et on vaja märksa sisulisemat ministeeriumide koostööd, et erikooli nägu peab muutuma, et peame kriitiliselt hindama ja peame endalt küsima. Lõpuks saime teada, et on aeg poliitikad üle vaadata ja vajadusel muudatusi teha. (sic!) Tuleb tõdeda, et justiitsministril on õigus. Tõesti on aeg.

Kõigepealt aga peaks riigikogu kuulma ministri käest seda aruannet, mida riigikogu otsus iga-aastasena ette näeb. Ettekannet tegevuste kohta, mitte aga ettekannet olukorra, tõdemuste ja kavatsuste kohta. Ettekannet rohkemate tegevuste kohta, kui narko – ja alkoholismiravi pakkumine asenduskaristusena. Praktiliselt iga sisupunkt „Aregusuundadest“  sisaldab mõõdetavat tegevust. Praegu on aga selline tunne, et sissejuhatus on nagu olemas, aga ülevaade tegevustest ise on puudu.
...

Vaat selline teks sai maha loetud puldist. Kas tõesti on tunnistajate ja kannatanute kaitse ebaoluline teema, või siis oluliselt ebaolulisem, kui kinnipeetavate elutingimused - millele minister päris palju tähelepanu pühendas. Või siis kas üldse on midagi tehtud selleks, et ennetustöö saaks toimuma kohalikul tasemel, nii nagu Arengusuunad seda ette näeb? Ministrilt me seda igatahes teada ei saanud. Tuleb vist eraldi küsida.

Eestile, sünnipäevaks

Eesti riik kui inimene, vaene väike vennikene,

pääses pahast põgenema, omaette hulkuma.

Puuri piirid puuduvad, laotus laeks ja luhad läveks,

kõhklus südant kipitamas, mida teeks või kuhu läheks.

Kus on kõik mu vanad sõbrad, kus on armsam endine,
kus on jäänud memme, taati, kus on õde, vennake.

Kas ehk kipuks kaugemale, pageks kurja külje alt,
või ehk peidaks lähedale, vaiki oleks vaguralt.

Memme taati mullapõues, rahu sees sul magavad,
kui sa eksid õigelt teelta, hüva nõu sul jagavad.

Õed ja vennad, vanad sõbrad, kõik on alles, abiväes,
aga sinu maad ja metsad, need on sinu enda käes.

Ära jookse, jooksujalu ära paigast põgene,
põlluriistad, sõjarelvad, kutsu uuel elule.

Põlluriistad viljapeadeks musta mulla muudavad,
sõjarelvad kurja kaua kaugel hoida suudavad.

Ennekõike tuleb võita omad hirmud, vaevused,
abiks siin on vanad laulud, rinna sees sul heliseb.

Iseolemise asi, see ei ole kullane,
see on nagu mets ja maa, vaigune ja mullane.

Ise tuleb tõsta üles maast, mis maha kukkunud,
ise tuleb kanda süles, mis on sülle haaratud.

Sulle, Eesti, omad elud paljud meist on pühendand,
Sina oled meie meeled üheks mõtteks ühendand.

Püsi nüüd ja ära vangu vaenuväes või omas vaevas,
Üle sinu paistab ikka sama kirgas kodutaevas.

Heido Vitsur majandusest ja inimestest

Panen oma blogisse Heido Vitsuri artikli majandusest ja inimestest. Lihtsalt sellepärast, et hea artikkel on.

Eesti peab võimalikult palju inimesi tööle panema

28.11.2012 Heido Vitsur LHV majandusekspert, Äripäevas

Eestis on tervishoiule kulutatud 6% SKTst, kriisiaegne majanduslangus on viinud tervishoiukulude suuruse 7%ni. Arenenud riikides seevastu moodustavad tervishoiukulud 9 kuni 11 % SKTst ja see on hästi kulutatud raha, sest nendes maades elavad inimesed tervena 71 aastat (Eestis 56). Aga 14 aastat ehk kolmandiku võrra pikem tööealisena ja tervena elatud aeg on vananevas maailmas otsustav ressurss. Nii saab ainult 3% SKT hinnaga potentsiaalset tööjõu hulka suurendada kolmandiku võrra.

Tööjõud lahkub. Nii oli meil tööga hõivatute arv selle aasta suveks võrreldes kriisi haripunktiga suurenenud 65 000 inimese võrra. Tundub, et suurepärane tulemus. Paraku positiivne siiski üksnes  sellest küljest, et kümnetel tuhandetel inimestel on nüüd jälle tööd. Aga kui vaadata, kuidas on muutunud meditsiini- ja pensionisüsteemi finantseerijate ehk kogu riigi finantside jätkusuutlikkuse baas, muutub pilt murettekitavaks. Haigekassa kvartalistatistikast on näha, et kriisi kahe esimese aastaga vähenes kindlustatute arv umbes 100 000 inimese võrra ja on praeguseks kosunud kriisi kolmanda kvartali sügavaimat langust tähistanud 574 000 kindlustatust üksnes 586 000 ettevõtte poolt kindlustatud isikuni. Vahe on 90 000  inimest. Osa neist on endiselt töötud, aga mida teeb teine pool ehk 55 000 65 000st töökoha leidnust? Täpselt me seda ei tea, kuid ilmselt on osa neist Eestist mujale tööle ja elama asunud, osa töötab Soomes ja osa koduses hallis sektoris. Kuid tundugu hetke pilt kriisi haripunktiga võrreldes praegu niipalju helgem kui tahes, on tuleviku finantsvõimaluste seisukohalt pilt tunduvalt süngem: kuigi ülalpeetavate ja maksumaksjate proportsioon pole enam halvenenud, oleme lähemateks aastateks või isegi kümnenditeks kaotanud kuni 5% tööjõust ning avanud ukse selle jätkuvaks väljavooluks.

Meil tasuks meeles pidada, et riigis on madalate maksudega võimalik normaalselt hakkama saada üksnes siis, kui maksustatavate töökohtade arv ja kogu elanikkond on omavahel mõistlikus proportsioonis.  Meil on  maksumaksjaid vähem kui ülalpeetavaid.

Tulevikku vaadates peaks meid aga eriti ettevaatlikuks tegema asjaolu, et Soomes kukub tööjõu pakkumine mitu aastat varem demograafilisse auku kui meil ja et 65aastaste ja vanemate osa elanikkonnas kasvab seal vähem kui kahekümne aastaga mulluselt 27%-lt 43%-le. Ega siis Soome poliitikud ole asjata kinnitanud, et Eestist pärit tööjõuta nad toime ei tule. Kuid paraku ei saa ka meie selleta hakkama. Tuleb soodustada uute töökohtade loomist, osalise tööajaga töötamist, vähendada sellega kaasnevat bürokraatiat, eriti algavas ja väikeettevõtluses.

Teiste sõnadega, meil tuleb ettevõtluskeskkonda ja suhtumist põhjalikult revideerida, et meist saaks jällegi tööd tegev rahvas, kus tööealistest meestest teeb tööd 80% nagu Saksamaal, Austrias, Hollandis ja Islandil, mitte 68% nagu meil. Aga miks mitte võtta eeskujuks hoopis Šveits, kus see näitaja on suurem kui 85%.

Pipart keelele, Yana Toom

Pipart keele peale, nii on kombeks öelda, kui keegi kurja kraaksub. Mitte, et ei oleks ohumärke eesti keele, meele ja rahvuse püsimises. Pime orjaöö ja okupatsioon võivad olla ühele väiksele rahvale ohutumad vaenlased, kui väliselt sõbralik majanduse, kultuuri ja poliitika  üleilmastumine. Ohtumad sellepärast, et on nähtavamad ja tajutavamad, kui seebiooperite kaudu levivad pulmakombed, kabanduskettide kaudu levivad tarbimisharjumused ja vaikne väljaränne.

Vabatahtlik loobumine eestikeelsest kõrgharidusest - seda ma nimetaksin üheks esimestest ohtudest keele püsimisele. Sadakond aastat meie omakeelset kõrharidust üldse olnud on. Kui nüüd muutuks iseendast mõistetavaks, et eesti haritlane väljendab ennast vabamalt mingis muus keeles, kui emakeeles, see oleks juba tõesti õnnetus. Ka väljaränne on murekoht ja siin peaks riik ikkagi oluliselt suuremat vastutust võtma kodumaise majanduskeskkonna konkurentsivõime eest ja sotsiaalse toimetulekuvõime tagamise eest. Sündivus ja ränne on eelkõige märgid riigi ja ühiskonna usaldusväärsusest üksikisiku silmis ja see on eelkõige oma teha, mitte üleilmne paratamatus, mida tihti väidetakse.Paduliberaalsus muutub ise ohuks riigile, mis teda kannab, sest ei võimalda kaitsta sedasama riiki, mis teda jutlustab.

Ma ei ole veendunud, et hiiglasuurte muuseumide rajamine rahva püsimisele rohkem kaasa aitaks, kui elava kultuuri edendamine, sotsiaalse turvalisuse tagamine või ettevõtluse arendamiseks vajaliku taristu arendamine. Kultuuri ja keele hoidmisel on aga selle rahvakillu kandevõime oluliselt suurem, kui skeptikud või kurjakuulutajad seda kujutada võivad. Läänemaal oleme pidevalt tunnistajateks, kuidas maakonna kultuurirahvas loob sügavat ja kvaliteetset kultuurikihti nii sõnas, kirjas ja pildis, seda nii terviklike mõttekujunditena kui füüsiliste keskkondadena. Muidugi ei ole sügav kultuursus omane vaid Läänemaa kohalikule keskkonnale. Läinud nädalavahetusel osalesin Ida-Virumaal Kohtla-Nõmmel talvisel tantsupeol. Vaatasin sadu ja sadu tantsijaid, kes olid kogunenud üle Eesti tuhamägede vahele lumele tantsima. Tantsisin ka ise Karutantsu ja Kalamiest ja mõtlesin: pipart sulle keelele, Yana Toom.

Ratsionaalsus ja regionaalpoliitika ehk kuhu ehitada?

Regionaalpoliitika on üks huvitav asi. Tihtilugu on nii, et ühte või teist avalikku  investeeringut või kulu ei peeta jätkusuutlikuks, kui tegemist ei ole suurema keskusega. Olgu siis tegemist haiglaga, kooliga, lasteaiaga, maanteega või raudteega – ikka on jutuks, et ei tasu ära, inimesi ei ole, inimeste arv väheneb jne. Huvitav on see aga sellepärast, et investeeringud mis väiksemates kohtades tegemata jäävad, ei saa mitte kokku hoiutud, vaid tuleb sellegipoolest ära teha  - aga siis juba suuremas keskuses. Nii investeeringuvajadus, kui ka kulu laiemalt ei kao ära, vaid jääb alles ja lihtsalt teostatakse teises kohas. Ja seni ei ole veel suudetud tõestada justnagu iseenesest loomulikku fakti, et suurde keskusesse tehtud investeering või kulu on kasutajate rohkuse tõttu tasuvam. Üksikobjekti puhul võib see nii olla, kuid tervikpilt ütleb muud. Probleem on eelkõige kumulatsiooniefektis. Inimeste kuhjumise tõttu tekivad uued, mastaapidelt veel suuremad tehnilised ja sotsiaalsed probleemid, mille lahendamine nõuab omakorda investeeringuid ja kulusid.

Praegu arvab keegi, et maakonnahaiglad ei ole enam jätkusuutlikud. Et nendes on tööd vähe ja väiksemates haiglates töötades  ei suuda arstid ennast värsked hoida ja kallid seadmed ei saa täiskoormust. Jah, see võib esmapilgul nii olla, ainult et, kui me kõik arstiabi vajajad nelja keskusesse kokku veame, siis ei suuda ka need keskused rahuldavat teenust pakkuda – olgu siis tegemist eriarstiabi või erakorralise meditsiiniga.  Kui maakonnahaiglates enam traumapunkti ei ole ja iga käeluumurd kiirabiga suurde haiglasse veetakse, siis juhtub see, mis juba juhtumas on -  EMO ukse taga on kaks järjekorda – ühe moodustavad omal jalal kohale tulnud hädalised, teise aga kiirabiautod. Voodeid ei ole, kuhu haige panna ja personali pole, kes jõuaks teenindada.  Kiirabiautojuhid teavad rääkida, et on ka kuus autot ukse taga järjekorras seisnud, kaks  - kolm on tavaline asi. Vaja on rohkem personali, rohkem vastuvõtukomplekse… Et siis jälle investeeringud?  Või oleks siiski mõistlik säilitada maakonnahaiglate võimekus ja hajutada koormused territooriumil normaalselt? Mõlemal juhul võib olla vaja lisakulu – ühel juhul tehnika ja inimeste hoidmiseks ja teisel juhul tehnika ja inimeste koondamiseks. Inimeste jaoks aga ühel juhul säilib võimalus ka keskuses kaugemal elamiseks, teisel juhul aga ei säili.

Samasuguseid näiteid võime tuua pea igalt elualalt. Kas jäävad ehitamata koolid ja lasteaiad keskustesse, kui kaugemate kantide omad tühjaks jäävad? Ei jää, sest linnakoolid pole ka kummist. Ja ehitamegi uusi lasteaedu ja koole suurtesse keskustesse ja linnade külje alla põldudele. Kui teed või raudteed maakonnalinna ja suure keskuse omavahel ühendamiseks jäävad ehitamata – siis liiguvad inimesed maakondadest välja ja  järelikult tuleb ehitada uusi teid ja liiklussõlmi suurte keskuste sees või linna külje alla põldudele. Kas arvate, et need ehitused on odavamad kui need, mis kuskil servamaal tegemata jäid?  Me ei leia võimalust õpetaja või arsti  või politseiniku palkamiseks maapiirkonda – järelikult tuleb see õpetaja, arst ja politseinik palgata suurde linna.

Muidugi, alati jääb võimalus ignoreerimiseks ja kulude suunamiseks inimese enda kanda. On võimalus suurendada inimese omavastutust kuritöö või õnnetuse või haiguse ohvriks sattumise puhul, konkurentsi rolli haridustee läbimisel jms. On ju võimalus ju panna ühte klassi veel rohkem kui 30 õpilast, suurendada  veelgi isikliku rahakoti rolli hariduse omandamisel,  jätta üks politseinik või päästja veel suurema ala peale ja veel kaugemalt kohale tulema või venitada pealinna traumapunkti ukse taga järjekord veel pikemaks. Ühistranspordiga on nagu veel lihtsam: sunnime inimest kulutama igal päeval kõigepealt tund aega tuisusel maanteel ja siis pool tundi linnas sees ummikutes, seda kõike kaks korda päevas ja oma raha eest – ja kõik tundubki nagu lihtne, mugav ja ühiskonna jaoks odav. Kõike seda on Eestis ka innukalt tehtud. Ainult et, inimesed on tüdinud elamast riigis, mis neid ignoreerib ning kulud ja riskid, mida tänapäevased ühiskonnad üheskoos kannavad, üksikisiku kanda jätavad. Lõpuks on iga inimese maanteel kulutatud aeg, arstijärjekorras kulutatud ja politseid oodates kulunud närvid (loe: vähenenud usaldus riigi vastu) ühiskonnale kaduma läinud ressurss. Ühed ignoreerivad ise sellist riiki, teised on tigedad ja kolmandad kolivad ära.

 Ega kõik ei sõltu ka sotsiaalsest keskkonnast. Eelkõige paneb inimesi liikuma ikkagi mure isikliku ja perekondliku toimetuleku pärast ehk siis sobiliku ja tasuva töökoha leidmise võimalus normaalsel kaugusel. Me ei taha ja ei oska ettevõtlust suunata tegutsema üle riigi territooriumi. Mis siis ikka. Siis kogunevad töökohad nelja (või pigem kahe) suurema keskuse külje alla. Ja inimesed liiguvad töökohtadele järgi. Ja jällegi on vaja teid, sildu, trasse, koole, lasteaedu, haiglaid… Samal ajal aga seisavad sada kilomeetrit eemal majad kus ei elata, koolid kus ei õpita, haiglad, kus ei opereerita ja teed kus ei sõideta. Tuleb välja, et kõik on meie endi valikute küsimus.

Rahvaloendus vaid kinnitas fakti, et ainsad kasvava elanikkonnaga maakonnad on Harjumaa ja Tartumaa. Rahvastiku koondumise protsessi toetab asjaolu, et just Harjumaale ja Tartumaale kulutatakse lõviosa Euroopa Liidu rahalistest vahenditest. Kuivõrd väljaspool Euroopa Liidu projektide omarahastamist, n.ö iseseisvaid investeeringuid teeb riik suhteliselt vähe, siis võime EL summade jaotumise alusel hinnata ka riigi investeeringute tähelepanu fookust. 62% EL rahadest on kulutatud Harju – ja Tartumaal. Kõik on nagu loomulik – kulutame sinna, kuhu kogunevad töökohad, teenused ja inimesed. Ega selle vastu otseselt vaielda ei saagi. Küsimus on aga riigi poliitikate tasakaalustavas mõjus. Uus EL planeerimisperiood on ees ja kõik on meie endi kätes – kus ja kuidas me Eestis elame.

 

Läänemaa valdade liitumisest

Läänemaa omavalitsused on ette võtnud ajaloolise protsessi, seda mitte ainult maakonna, vaid ka Eesti mõistes. Nii suurel territooriumil, nii paljude omavalitsuste ja kaasatavate elanike arvuga liitumist pole Eestis veel seni ette võetud. Kui kõik vallad, mis läbirääkimiste laua taha istuvad, ka tegelikult liituvad, tekiks Eesti territoriaalselt suurim omavalitsus. Inimeste arvu poolest oleks tegemist suuruselt kuuenda omavalitsusega riigis.

Kõigepealt tahaksin liitumisprotsessi algatanud volikogudele tunnustust avaldada. On tõsiasi ja fakt, et omavalitsuslik elukorraldus on ammugi ühe valla piiridest välja valgunud. Kui identiteedi hoidmisega saavad väikesed vallad suurepäraselt hakkama, siis inimestele oluliste teenuste korraldamisega ja elu – ja majanduskeskkonna kujundamisega jäädakse paraku hätta. Siinkohal ei ole süüdi mitte pelgalt valdade halb rahastamine, vaid ikkagi ka otseselt valla elanike arv ja sellest tulenev nii administratiivne kui rahaline võimekus. Alla tuhande inimesega kogukonnas ühte iseseisvat, täielise voli ja vastutusega omavalitsust pidada on ikka väga keeruline. Kui identiteediga asjad halvad on, siis paneb see inimesed ohkama. Kui valla  teenused viletsad on, siis paneb see inimesed kiruma. Kui aga elu – ja majanduskeskkond käest ära läheb, siis paneb see inimesed kolima.

Nii et, ülesanne on võetud läänlaste poolt tõesti tõsine. Jääb üle vaid loota, et meestel-naistel, kes läbirääkimiste laua taha istusid, on ka tõesti tõsine tahtmine plaan ellu viia, mitte vaid tahtmine valimiste eel silma paista. Kui ikka tõesti plaan tõsiselt ette võtta, siis peab olema tahtmist ja oskust ka mitmete karide vältimiseks, mis nii ulatuslike muudatuste juures ees võivad oodata.  

 Kõigepealt peaks rõhutama, et läbirääkimiste laud ei tohiks olla koht oma isiklike või erakondlike ambitsioonide rahuldamiseks. Kui tahetakse kokku liita nii suurel hulgal praegu iseseisvatena toimivaid omavalitsusi, peab tähelepanu keskmesse jääma küsimus, et kuidas tagada uue loodava süsteemi töövõime ja koostoimimine. Ilma usalduseta üksteise vastu läbirääkimised oma algfaasist kaugemale ei jõua. Kõik omavalitsused, nii suured, kui väiksed peavad ennast tundma laua taga võrdsete partneritena ja kõik otsused peavad olema langetatud ühise koostoime huvides. Näidata tuleb kainet mõistust ja avameelsust, erakonnapoliitikale selles protsessis kohta ei ole. Kogu protsess on alanud ikkagi murest oma inimeste pärast ja selle pärast, kui hästi omavalitsus suudab oma inimeste vajadusi rahuldada. Olgu see nii ka edaspidi.

Praegu on vajalike otsuste langetamiseks aega napp paar kuud. Selle ajaga tõenäoliselt ei ole võimalik ära lahendada kõiki küsimusi, mida seni pole suudetud pikkade aasate jooksul sirgeks rääkida. Ma ei ole siinkohal nõus Arno Peksarega kes ütles(24 jaanuari LEs), et ei jõua, sest kogu teenuste võrk tuleb üle käia. Üle käia tuleb, kuid läbirääkijad ei tohiks takerduda üksikasjadesse. Kujutage ette, lihtsalt näiteks, kui Taebla ütleks praegu, et „nui neljaks, aga meil peab gümnaasium jääma. Olgu see lepingus, või meie ei ole nõus“. See ei käi niimoodi.  Samamoodi ei ole võimalik nüüd ja hoobilt otsustada, kus ja kuidas uues vallas bussiringid liiguvad või kui mitu kilomeetrit kuskil asfaldi alla pannakse.

Muidugi tuleb olulised vastused inimestele anda ja põhimõtted paika panna.  On võimalik ja lausa kohustuslik võtta eesmärgiks, et inimestele osutav teenus ei tohi halvemaks minna. See, et mitmed vältimatud muudatused puudutavad valdade ametnikke – nende hulka ja ülesandeid – on  arusaadav. See, et sotsiaaltöötajad jäävad inimesi teenindama kohapeal on selge, nagu ka asjaolu, et ühes vallas on vaid üks vallasekretär, mitte kuus, seitse või kaheksa. Kuidas aga saab teenuste võrgustik täpselt välja nägema pikema aja jooksul, see selgubki pikema aja jooksul ja siin omavad kõige suuremat mõju eelkõige objektiivsed – demograafilised muudatused. Palju sõltub ka riiklikust poliitikast ja omavalitsuste rahastamise põhimõtetest.

Uus, liitunud vald võiks südamerahuga kuulutada järgmise valimisperioodi ehk neli aastat üleminekuperioodiks, mille käigus töötatakse välja uus ühise valla arengukava ja langetatakse ka otsused, mida praegu kiirustades teha ei tohiks. Siinkohal võib kohe küsida, et miks siis üldse praegu liituda – koostame siis neli aastat seda ühist arengukava ja siis vaatame, kas liitume või ei. Vastus selle küsimusele peitub tõsiasjas, et ühise valla arengukava on võimalik koostada ainult ühise volikogu laua taga. Ükski koostöökogu ega liit ei võimalda niimoodi oma tulevikku kujundada, kui üks omavalitsus seda teha saab. Seda eriti veel olukorras, kus liituvad mitte kaks või kolm, vaid kuus, seitse või kaheksa omavalitsust. Niikaua, kuni laua taga istub iga vald omaette, sellist ühist arengukava ka ei sünni.

Üleminekuperioodi väljakuulutamine oleks hea veel nii mitmekski asjas. Väga oluliseks saab ka see asjaolu, et kuidas ühise valla valitsemine käima hakkab. Vähemalt esimeseks valimisperioodiks võiksid säilida osavallad endiste valdade territooriumidel. See jätaks inimestele teadmise, et kohapeal on iga päev tööl inimene, kes just selle kandi huvide eest igal päeval seisab, eriti veel olukorras, kus uued plaanid peetamas, uus arengukava koostamisel. Selle osavalla juures võiks ka halduskogu olla, näiteks nagu praegu see Tallinna linnaosade juures toimub – et inimestel oleks võimalus regulaarselt muudatuste planeerimises kaasa rääkida ja asjadega kursis olla. Nelja aasta jooksul saab selgemaks, kas need osavallad peavad jääma või ei ja kui palju neid peaks olema. Esialgselt aga võimaldaks osavallad uue valla kokkukasvamist sujuvamalt korraldada.

Samuti peaks vähemalt esimestel ühistel valimistel iga vana valla territooriumil ka valimisringkond olema. See garanteeriks, et iga liitunud valla territooriumilt mõni inimene ka uude volikogusse valitakse. Ühe valimisringkonna korral ei pruugi väiksemast vallast üldse keegi volikogusse pääseda, eraldiseisvate valimisringkondade korral aga sellist viga juhtuda ei saa. Ja tõesti siis – juba järgmiste valimiste juures saame kaaluda, kas moodustada üks või mitu valimisringkonda ja kui mitu, siis kui suured.

Omavalitsuste liitumine ei ole pelgalt praktiline vaid siiski ka emotsionaalne küsimus. Usun et Haapsalu linna jaoks on päris keeruline muutuda vallasiseseks linnaks. Ei tahaks aga nõustuda Einar Pärnpuuga, kes arvas (24 jaanuari LEs), et linn ja vald päris omaette asju ajavad. Kasutab ju kogu  maakond  Haapsalu infrastruktuuri, kultuuri, haridus – ja spordiobjekte, haiglat ja teenuskeskkonda. Samas jälle pakub kogu tagamaa Haapsalule vajaliku sügavuse,  olulise tarbija- ja töötajaskonna. Maakonnalinna staatust ei võta Haapsalult miski. Eks ta kõige õigem olekski, kui maakond tervikuna omavalitsuslikuks kuulutataks, jääks palju segadust ära. Igal juhul aga on ühise omavalitsuse loomine kasulik nii linnale, kui maavaldadele. Ühine eelarve võimaldaks vajadusel pöörata tähelepanu mingile kindlale probleemile ja lahendada mitmed küsimused, mis seni linna kõhklema ja väiksema valla pikalt põdema panid. Väiksemate murude puhul saab see käia ilma suuremate piinadeta – laenamiseta või abitaotlemiseta ja kui juba läheb kas laenamiseks või taotluse kirjutamiseks, siis on ka selleks suutlikkus oluliselt  (loe – kordades) kõrgem. Juba asjaolu, et ligipääs lasteaedadele, koolidele ja huvikoolidele ühtlustuks terves piirkonnas ja kaoks ära erinevate omavalitsuste vaheline arveldamine oleks suur pluss.

Üks internetikommentaator lubas (lahjemat) mürki võtta, kui see liitumise algatus ka teoks peaks saama.  Ehk ta ei mõelnud seda tõsiselt. Soovin kõigest hingest omavalitsusjuhtidele palju edu ja jõudu läbirääkimiste protsessis.