Haapsalu raudtee taastamisest

 Minu seisukoht Haapsalu raudtee asjade seisust on küll oluliselt positiivsem, kui eelmisel nädalal Lääne Elust lugeda võis. Ma arvan, et Haapsalu raudtee väljavaated on pigem head, kui halvad. Haapsalu raudtee taastamine ei ole küll riigi raudteeinvesteeringute hulgas esimene prioriteet, aga on potentsiaalse suunana kaardil (ja arengukavas) olemas. Praegu oleme jõudnud seisu, kus Haapsalu raudtee taastamise teema ei tekita riigi tasemel ei ametnikes ega otsustajates võõristust, vaid see on koos teiste sarnaste - regionaalset raudteeühendust puudutavate projektidega otsustamist vajavate asjade nimekirjas.

See, mis teeb meie olukorra eriliseks ja suurendab meie väljavaateid on asjaolu, et kohalikud inimesed ja ametkonnad on raudtee taastamise suunas palju aastaid visalt töötanud. Ettevalmistööde teostamine on toimunud majandusministeeriumi ja siseministeeriumi teadmisel ja osalusel. Liigume sinnapoole, et sellel hetkel, kui lauale tõstetakse  uus arendatav raudteeprojekt, on Haapsalu raudtee taastamiseks kõik vajalikud nõuded täidetud. Ettevalmistustööd jätkuvad maavalitsuse eestvedamisel ka praegu ja täie hooga (viimane töökoosolek toimus möödunud reedel). Transpordi arengukavas kirja pandud tegevustega liigume kohe edasi.

Me peame ka aru saama, et vastuseis raudtee-temaatikale üldiselt ei kao kuskile. Paljud inimesed on põhimõtteliselt seda meelt, et Eestis ei peaks muud raudteetransporti üldse olema, kui idast kaup ja otse sadamasse. Arvatakse, et maanteetransport on odavam ja paindlikum. Paraku ei võta raudtee-skeptikud arvesse ühiskonna kogukulu, mis maanteedega ja autotranspordiga kaasa käib. Kogukulude poolest on raudtee ühiskonna jaoks odavam, kui maantee. Esmane investeering on suhteliselt sarnane korraliku uue maantee ehitusega. Nelja-realine maantee aga maksab kolm korda rohkem, kui ühe rööpapaariga raudtee. Raudteele heidetakse ette reisijateveo doteerimise vajadust. Erinevus seisneb aga selles, et maantee puhul on kulud hajutatud. Kui maanteede ehitamisega, ülalpidamisega ning maanteeliikluse korraldamisega kaasnevad kulud kajastuksid kõik täielikult kütuse hinnas või oleksid maanteed isemajandavad ja maksulised - siis oleks kulude sarnasus rohkem tajutav.

Raudtee kasuks räägib kiirus, turvalisus, ühenduskindlus ja sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus. Enamus rahvast hindab raudtee häid külgi, võtab kõik raudtee arendused tänuga (muidugi ka asjakohase kriitikaga) vastu ja sõidab heal meelel rongiga. Ka üldine transpordipoliitika, nii senine (juba tehtud raudteede parendused ja uute rongide soetused, Rail Baltica arendamine jms) kui tulevane (praegu menetlemisel olev Transpordi arengukava 2014 – 2020) toetab raudteetranspordi säilitamist ja arendamist Eestis. Selles valguses tundub kunagine Haapsalu raudteest loobumine pigem erand ja selle vea loodame parandada.

Me peame veel aru saama sellest, et ükskõik kuidas praegune majandusminister ennast väljendada võtab – Eesti sisene regionaalne raudtee ei kao kuskile. Samuti ei kao kuskile vajadus Eesti siseseid raudteeliine edasi arendada. Investeeringuid on seni pidevalt tehtud ja tehakse edasi. Tallinn-Tartu ja Tallinn – Keila on ehk teine teema, aga iga teise raudteeliiniga, mis Eestis sees reisijaid teenindab, kannataks Haapsalu liin igal juhul võrdluse välja. Türi – Viljandi sai tehtud, Tartu – Valga sai tehtud, Keila – Riisipere lõik sai rekonstrueeritud, saab ka Riisipere – Haapsalu lõik taastatud. Haapsalu jaoks oleks lootus kadunud siis, kui ei oleks korda tehtud raudteed kuni Riisipereni. Nüüd on seal uus tee, uus kontaktvõrk, uued perroonid ja uued rongid. Raudteelõigu pikendamine kuni Haapsaluni on lihtsalt loogiline. 

Juhul, kui lähimate aastatega ei langetata otsust Lelle-Pärnu lõigu rekonstrueerimiseks, siis katkeb rongiühendus Pärnuga. Selle lõigu olukord on samasugune, kui Haapsalu suunal enne rööbaste ja liiprite ülesvõtmist ja varsti seal enam lihtsalt ei saa sõita. Ükskõik, mis Rail Balticast saab, milline majandusminister küll Pärnuga raudteeühenduse likvideeriks? Pärnu on suurem, aga Haapsalu on lähemal, tulemus on sarnane. Lõpuks ei ole lihtsalt enam võimalik ajada sellist juttu, et: „…igale poole mujale teeme raudtee korda, aga näe, Haapsalusse ei tee. Isegi, kui me teame, et teised ka ja sama palju dotatsiooni vajavad, isegi kui see sindrima tasuvus sarnane on, ikka ei tee. Võiks ju teha, aga ei taha.“. See ei oleks enam tõsine jutt.

Me võime ja peamegi arutama selle üle, mida teha enne ja mida pärast. Kas kõigepealt Narva suund, Lelle - Pärnu suund, Valga - Koidula – Pihkva suund, Haapsalu suund või midagi muud. Keegi aga ei saa tõsiselt väita, et Haapsalu liin oleks Eesti raudteedel kuidagi eriliselt mittetasuv. See väide oleks lihtsalt vale. Majandusministeeriumi ametnikud on tunnistanud, et suurem osa reisijateveoga seotud investeeringuid Eestis ei ole otseselt majanduslikult tasuvad ja vajavad hilisemat doteerimist. Et igal juhul on tegemist poliitilise otsusega. Ju see siis nii ongi. Haapsalu suund ei oleks uus suund, sisuliselt on tegemist rekonstrueerimisega, millel osad tööd on juba tehtud. Varem või hiljem, see otsus langetatakse. Mida varem, seda parem.

Riigikogul peab olema rohkem sõnaõigust riigi arengukavade kehtestamisel

Kolleeg Lauri Luik kurdab oma blogis, et majandusministeerium ei võtnud kuulda riigikogu majanduskomisjoni arvamust transpordi arengukava osas, mis puudutab Haapsalu raudtee taastamist. Komisjon pakkus ühe sõnastuse, ministeerium sõnastas vastava lõigu siiski omatahtsi ümber. Ma siiski arvan, et selline olukord ei peaks kolleegi imestama panema. Kõigepealt, teadaolevalt sünnib suurem osa poliitikaid, vastavalt praegu valitseva koalitsiooni juurutatud tavadele siiski valitsuse ja ministeeriumide poolel. Riigikogu rolliks on jäetud valitsuses sündinud seisukohti kinnitada, põhjendada ( või siis vabandada) ja vajadusel/võimalusel täiendada.

Õnneks veel on säilinud opositsiooni võimalus toimuvat kritiseerida, kuid selle "väärnähtuse" likvideerimisega tegeletakse ka intensiivselt - ja seda juba tõesti riigikogus istuvate koalitsioonipoliitikute eestvõttel. Kui  siis aga valitsuse poolelt riigikogusse tulnud algatuste täiendamist ei võimaldata (nagu praegu Haapsalu raudtee juhtumi puhul ilmnes), siis jääb ju vaid esimesed kaks  - ehk siis kinnitamine ja põhjendamine (vabandamine). Selle juures on aga kõige kurvem, et rahanduministeerimist riigikogusse toodud uue riigieelarve baasseaduse kohaselt jääb varsti ära ka arengukavade kinnitamise võimalus.

Kolleg Lauri arvab, et riigikogu komisjoni seisukoht peaks olema ministri jaoks suurema kaaluga. Kolleg peaks siiski hästi teadma, et uues riigieelarve baasseaduses on öeldud, et valdkondlikud arengukavad (transpordi arengukava nende hulgas) ei tuleks tuleviks enam üldse riigikogusse - isegi mitte kinnitamiseks, vaid jääksid valitsuse tasemele otsustamiseks. Kui praegu teemat arutatakse vastavas komisjonis ning riigikogu vähemalt sümboolselt otsustab, et kas arengukava poolt või vastu, siis peale planeeritud muudatusi seda võimalust ka enam ei ole. Muidugi ei keelaks keegi ka siis riigikogu komisjonil mingis küsimuses arvamust avaldada, aga milline selle arvamuse kaal siis saaks olema, võime vaid aimata.

Sotsiaaldemokraadid on siinkohal seisukohal, et  valdkondlikud arengukavad peaks ette valmistama valitsus, menetelema ja otsustama riigikogu.  Riigikogus menetluse käigus tehtud ettepanekute alusel peaks ministeerium ka arengukava täiendama ja parandama.  Minister peaks igal aastal riigikogule aru andma arengukava elluminemisest. Vastavad parandusettepanekud on sotsid rahanduskomisjonile ka esitatanud. Nüüd jääb vaid oodata, et kuidas koalitsiooni saadikud otsustavad. Kas nii nagu rahandusministeeriumist ettepanek tuli - või nii, et riigikogule ka edaspidi  riigi tuleviku planeerimisel mingi roll jääks.

Kohalike omavalitsuste võimalused ettevõtluse toetamiseks

Arne Veske küsimustele vastuseks:

Põhimõtteliselt saab omavalitsus aidata ettevõtluse arendamisele kaasa aidata kas kaudselt või otseselt. Töökoha loomise võimalus on ka omavalitsusel endal - läbi omavalitsuste asutuste või ettevõtete. See siiski ei ole ettevõtluse arendamine selle sõna tegelikus mõttes. Kui turg vähegi toimib, siis omavalitsus ei võta ise äririske, ettevõtlusega ei tegele ehk siis erasektori töökohta ta ise ei loo. Ettevõtlike inimeste ja alustavate või toimivate ettevõtete toetamiseks on aga võimalusi palju. Toon mõned näited:

1.        Kodulehekülje ümberkujundamine nii, et sealt saab infot nii see, kes tööd/töötajat otsib, kui ka see, kes tahab ettevõtlust alustada.

2.       Koolides ettevõtlusõppe ja karjäärinõustamise korraldamine.

3.       Töötukassa spetsialistidega kohtumiste korraldamine.

4.      Stardiabi pakkumine valla/linna eelarvest.

5.       Kaugtöökohtade väljaehitamine ja varustamine ja pakkumine.

6.      Tootmis-tegutsemispinna pakkumine munitsipaalhoonetes.

7.       Taristu rajamise rahaline või mitterahaline toetamine – tee, vesi/kanal, elekter jms.

8.      Ühistranspordi korraldus – liikumine kodu ja töö vahel, juhul, kui on tegemist valla- või linna liiniga. Omavalitsus saab sättida liine ja graafikuid sobivaks ettevõtete tööajale.

9.      Bürokaatia vähendamine vallas sees – taotlused, planeeringud jms nii kiiresti lahendatud kui võimalik.

10.    Nõuanne ja toetus riigiasutustega suhtlemisel ja riigi või EL poolt pakutavate toetuste taotlemisel .

11.     Planeerimisprobleemide lahendamine – tööstusala, puhkeala, eluala.

12.    Lasteaiad, koolid jt asutused peavad arvestama reaalsete tööaegadega.

13.    Konfliktide vähendamine ja lahendamine (elanikud, looduskaitse jms)

14.    Teenuste ostmine kohalikelt (riigihanke seadus!).

15.    jne

Kui see kõik nii selge on, siis miks see ei toimi?

Kõigepealt selle pärast, et ettevõtluse edendamine ei ole omavalitsuste kohustus, Omavalitsus võib selle kõigega tegeleda, ja tihti ka tegelevad. Tihti aga ei tegele. Sest ei ole kohustus. See on esimene koht vajalikuks seaduse muudatuseks. Vastav kohustus peaks olema KOKSis kirjas.

Teiseks selle pärast, et omavalitsuste tulu ei sõltu otseselt sellest, kui palju nende territooriumil ettevõtlust on vaid sellest, kuipalju nende inimesed palka saavad. See pole aga üks ja seesama asi. Kui üks omavalitsus kulutab raha, ehitab teed ja trassid valmis, ettevõte paneb ennast püsti, töötajad tulevad aga naabervallast – siis saab tulu ka naabervald, mitte see vald, kes kulutusi tegi. See on teine koht vajalikuks seadusemuudatuseks. Omavalitsuste tulubaas peaks sõltuma ka ettevõtlusest tema territooriumil. Sellest lahendusest räägitakse palju, kuid palju on ka vastaseid. Nii liiguks maksuraha just suurematesse keskustesse ( kus on nii inimesed kui ettevõtted koos) ja ääremaade areng kannataks veelgi… Võib olla. Siin peab olema võimalik leida mõistlik tasandusmehhanism. Aga põhimõtet pean ma õigeks.

Kolmandaks selle pärast, et omavalitsustel napib raha. Raha napib ka oma seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks, seega jäävad muud asjad tihti tahaplaanile. See oleks kolmas koht seaduse muutmiseks. Omavalitsusele peaks eraldama seadusega sihtotstarbelise raha ettevõtluse toetamiseks ehk siis – selleks, et teha neid asju, mis ülevalpool on kirjas.

Siin kolm konkreetset asja. mis võimalikke seadusmuudatusi puudutab. Neid on veel.

NB! Palun vabandust, kui postitused siin blogis liiga pikad ja igavad tunduvad.

KOV ja ettevõtlus - tundub, et ei ole piisavalt oluline teema.

Panen siia oma kõne riigikogus, 544 OE tutvustamisel. Tegime ettepaneku, et riigikogu võiks panna Vabariigi Valitsusele ülesandeks töötada välja lahendus, kuidas omavalitsused saaksid ettevõtluse arendamisele kaasa aidata. Riigikogu ei toetanud ettepanekut.

Kõne lõppu lisan lingid ja kommentaarid... 

__________________________________________________________________

Head kolleegid...Ühe osa oma ettekandest jätan vahele…. Selle osa, mis peaks sisaldama emotsionaalset kõnet töökohtade olemasolu ja kvaliteedi olulisusest eesti inimestele, meie kohalikele piirkondadele, valdadele, linnadele. See asjaolu peaks olema kõigile, vähemalt enamikule, saalis viibijatele selge ja ilma selgitamata arusaadav.

Mis aga tõenäoliselt ei ole üheselt arusaadav – on küsimus probleemi sügavusest… Üks osa inimestest arvab, et riigil pole häda midagi ja siin midagi enam paremaks teha ei anna. Teine osa arvab, et häda on küll ja annab ka paremaks teha.

Mis tõenäoliselt samuti ei ole üheselt arusaadav on paratamatuse probleem. Üks osa saalis viibijatest arvab, et protsessid, mida Eestis näeme, on iseeneslikud ja paratamatud ja jätkuvad sõltumata sellest, mida keegi iganes ette võtab – olgu siis see  keegi kasvõi Valitsus või riigikogu. Et vaesus, väljaränne, linnastumine, ja kihistumine on paratamatud. Teine osa saalist arvab, et ei, riik oma kogukondlikus olemuses,  alates oma kõrgemaist tasemest kuni iga omavalitsuseni ja külaseltsini saab ja peab tegema parima, mis on võimalik, et loetletud trendide mõju vähendada ja neid peatada. Et me saame ja peame midagi tegema ning oluliselt rohkem kui seni. 

Mäletate - septembris esines riigikogu ees Arengufondi uus juht Tõnis Arro, kes – viidates ettevõtluse arendamisele ja EASi tegevusele, ütles eks tehakse seda mida senini, aga pisut paremini. Head kolleegid,  selline hoiak – nagu seni – aga pisut paremini -  see ei tööta enam. Sellest ei piisa. Eestis peab toimuma mingi põhimõtteline muudatus, kui räägime ettevõtluse ja majanduse arendamisest, töökohtade kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisest. 

Sellest, et omavalitsused peaksid pingutama töökohtade nimel oma territooriumil, sellest räägivad kõik poliitilised jõud. Kuidas aga tagada, et see tõesti ka niimoodi toimuks? Sotsiaaldemokraadid tegid eelmise aasta sügisel ettepaneku, et muuta KOKSi ja OVL-ide seadust ning kirjutada sinna sisse nii omavalitsuste kohustus ettevõtluskeskkonna arenguga tegelda, kui ka vastavad eraldised riigieelarvest. 

Tol korral eelnõu ei läinud läbi. Vabariigi Valitsuse seisukohas oli kirjas, et … on vajalik välja töötada kompleksne lahendus, kus vastavad praktilised võimalused ettevõtluskeskkonda mõjutada ja töökohti luua sätestatakse ka erinevates valdkonnaseadustes. 

Tol korral ütles kolleg Priit Sibul siin puldis, et komisjonis suurem osa jagas arusaama, et ettevõtlustemaatikaga tuleb tegelda kõigil, kaasa arvatud kohalikel omavalitsustel. Aga selles osas, kas seaduses peaks see olema nii või teisiti sõnastatud ning kui sisuliseks, täpseks ja põhjalikuks tuleks minna, oldi eriarvamusel.

No selge. Meil on nüüd uus ettepanek, teha Vabariigi valitsusele ülesandeks töötada välja kompleksne lahendus. Tähtajaks on pakutud küll 01. märtsi, mis ilmselgelt jääb tänase seisuga juba liiga lühikeseks, kuid seda tähtaega saame riigikogu menetluste käigus muuta. 

Regionaalminister on saatnud laiali omavalitsuskorralduse reformi seaduse eelnõu. Seletuskirja kohaselt on selle seaduse üks eesmärke on : tsiteerin: arendada kohaliku ettevõtluse ja tööhõive arendamise võimekust. Samuti on eelnõu seletuskirjas avaldatud lootust, et omavalitsuste liitmisega suureneb nende motivatsioon ettevõtluse edendamisega tegeleda. Samuti on eelnõus loetletud kohaliku omavalitsuse ülesandeid, nagu näiteks lastehoid, jäätmekäitlus jne, nagu need KOKSist tulenevad. Kuid eelnõus on ka märgitud: Lisaks  eelmainitule  on  kohaliku  omavalitsuse  ülesandeks  üksinda  või  ühiselt naaberomavalitsustega  ettevõtluskeskkonna  arendamine  ja  kohaliku  tööhõive  toetamine.

 

Head kolleegid. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks ei ole ühegi seadusega pandud ettevõtluskeskkonna arendamist. Vastavalt põhiseadusele saab omavalitsusele ülesandeid panna ainult seadusega. Omavalitsuse liitmine iseenesest ei suurenda nende motivatsiooni ettevõtluse arendamisega tegelda.  Kui me tahame, et „areneks kohaliku ettevõtluse ja tööhõive arendamine“, siis me vajame tõesti komplekset lahendust, kus vastavad praktilised võimalused ettevõtluskeskkonda mõjutada ja töökohti luua sätestatakse ka erinevates valdkonnaseadustes.

Meil on praegu võimalus sellise komplekse lahenduse loomise protsess käivitada. Palun riigikogu käesolevat eelnõud toetada. 

 ________________________________________________________________

Tulemused:

Sügisel riigikogu ei toetanud meie ettepanekut konkreetsete punktide lisamiseks seadustesse. Sest et ettepanek oli liiga kitsas, valitsuse arust puudus eelnõust kompleksne lahendus. Ka täna riigikogu ei toetanud ülesande andmist valitsusele komplekse lahendi väljatöötamiseks. Ka Keskerakond ei toetanud tänast ettepanekut, sest ettepanek oli nende arust liiga vähe konkreetne. IRLi arvates on lahenduseks valdade liitmine, siis suuremad vallad juba tegelevad ise vabatahtlikult ja ilma lisarahadeta edasi oma ettevõtlusega - kes kuidas siis suudab. Selline seis. 

Viited eelnõude ja seletuskirjade asukohale riigikogu koduleheküljel.

Meie eelmine eelnõu: http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=fb4ae373-56f3-480f-b9a4-b7c9f9302d06&

Meie uus eelnõu:   http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=c881a2f6-96d1-4701-9ede-ea6a958cee6d&

Lihtne riik või keerukas riik ehk kirvemeetodid

Meil on pisike maja. Millist tööriista ma vajame majapidamises? Kirves on hea lihtne tööriist. Temaga aga ei saa lukusüdamiku jaoks avaust uuristada. Kokku hoides nii ehitamise, hooldamise, kui tööriistade pealt, võiksime loobuda lukkudest, ustest ja akendest oma pisikeses majas (asendada need näiteks eesriietega) ja öelda, et see lähenemine on innovaatiline. Mis siin ikka, maja ju ka pisike.  Tegelikult ei saa me aga ignoreerida ei vargaid ega talvekülma. Ilma vajaliku keerukuseta osutub meie majakene lõpuks elamiskõlbmatuks ja elanikud kolivad minema.

Aina sagedamini kostab hääli, et Eesti riik peab olema lihtne riik, kuna ta on pisike. Ma ei ole sellega nõus. Riik ei saa olla lihtne, kuna ülesanded mis riigi ees seisavad ei ole lihtsad ja keskkond, kus riik toimib, ei ole lihtne. Ehk siis – viidates ülaltoodud näitele – pättidest ja pahast ilmast ei päästa meid miski, olgu maja suur või väike. See, et Eesti on väike riik, ei tee meie probleeme lihtsamaks, samuti ei tee see meie lahendusi lihtsamaks. Meie riiklikud  struktuurid (tööriistad) peavad olema väiksemamahulised, võimalusel universaalsed, kuid piisava keerukusega, selleks, et vastata inimeste ja olukorra poolt esitatavatele nõuetele. 

Kohalik omavalitsus ei saa ka olla lihtne. Kui seal ei ole sotsiaaltöö spetsialisti, siis ei saada aru kohapeal aru sotsiaaltööst. Kui ei ole planeerimise spetsialisti, siis ei saada aru sellest, kuhu peaks uue tee ehitama ja kuhu võiks mänguväljaku paigutada. Paraku on ka paljud vallad väikesed ja kõiki spetsiliste palgata ei jõua. Pea kõrvale pööramine ja probleemide ignoreerimine ei saa kesta igavesti. Kas paneme siis vallad kokku ja teeme nad hästi suurteks? Jäätmemajanduse, veemajanduse ja ühistranspordi teemat on paras ajada ju lausa maakonna tasandil. Mis siis saab aga sotsiaaltööst, ja kohalikust noorsootööst ja mis saab üldse kohalike inimeste õigusest ise otsustada, kuidas oma elu korraldatakse?

Selle dilemma on suurem osa Euroopa riike lahendanud nii, et on loodud kohalikule omavalitsusele mitu tasandit. Üks on päris kohalik tasand ja teine on siis maakondlik tasand. Esimene tasand tegeleb sellega, mida kindlasti kohapeal vaja on, teine tasand sellega, mille jaoks kohalik tasand liiga väikseks jääb.  Euroopas on vaid vähestel riikidel puhas ühetasandiline omavalitsussüsteem. Meil oleks juba ammu aeg tunnistada, et „lihtne“ ei ole meie jaoks ei odav ega efektiivne, vaid lihtsalt kohmakas. Aeg on loobuda kirvemeetodist ja asuda targemate lahenduste kasutamisele.

Regionaalminister püüab parasjagu tõmbekeskuste mudeli nime all kõigest hingest likvideerida maakondi ning taastada 1952 aastal proovitud ja vaid aasta vastu pidanud pisirajoonide – oblastite mudelit. Tegelikult ei vaja Eesti meeleheitlikke katseid midagi kokku liita, vaid tarka funktsioonidel, vajadustel ja  suutlikkusel tuginevat  ja kohalike inimeste õigusi austavat haldussüsteemi. Eesti vajab nii kohalikku, kui maakondlikku omavalitsust. Kui need erinevad tasandid on targalt tehtud, maavalitsuste roll seal kõrval kohendatud, siis lõpuks ei ole selline targem ja täpsem süsteem meile kallim, kui praegune, igal juhul aga efektiivsem.

Riigi  lihtsustamise üheks äraspidiseks näiteks on riigiasutuste tsentraliseerimine. Praegu tundub, et meie riigiasutuste pilt hakkab sarnanema tagurpidi pööratud püramiidile, kus allapoole, ehk kohalikule tasandile ei jää ei töötajaid ega funktsioone, ladvik aga aina laieneb. Eesti avalikus sektoris töötavate isikute hulk on OECD maade hulgas  eestpoolt seitsmes, moodustades pea 20% tööealisest elanikkonnas. Paraku on suur osa nendest hõivatud bürokraatia sisemise ilu viimistlemisega ja paiknevad Tallinnas. Uued tsentraliseerimise plaanid ilmuvad samblast nagu seened vihmaga. Paraku - lastekaitse lihtsalt ei saa töötada nii, et kohapeal kompetentsi pole ja vajadusel sõidab Tallinnast välja Sotsiaalkindlustusameti lendsalk kohalikke probleeme lahendama. See sarnaneb rohkem riigibussi ideele „Tujurikkujast“. Samuti ei saa juhtida suuri ametkondi ainult peadirektori laua tagant, nii et maakondlikud ja isegi regionaalsed juhid on sisulisest otsustusõigusest ilma jäetud.

Ükskõik, kas omavalituslik või riiklik süsteem, riigi lihtsus peab tähendama eelkõige bürokraatlike protseduuride lihtsust, nutikust asjaajamise korraldamisel,  mitte aga tsentraliseerimist. Süsteemi lihtsus ei tohiks tähendada juhtimise koondamist ladviku kätte ja  ei tohiks vähendada kohtadel tegutsevate allüksuste ja inimeste initsiatiivi. See viimane on aga otseselt seotud otsustusõiguse ja vastutusega. Me ei tohiks luua olukorda, kus ainus inimene kes riigiaparaadi tulemuslikkuse ja tõhususe üle pead murrab istub kuskil ministeeriumi või riigiameti keskkontori kabinetis. Peale kodanikualgatuse (ja  - julguse), selleks et meie pisike riik püsti seisaks, vajame ka ametnikualgatust nagu õhku.

Lihtne riik on ilus sõnapaar ja kõlab hästi. Samas peab riigi poliitiline juhtkond tagama, et riigi lihtsustamise käigus ei lõhutaks eest ära aknaid – uksi ja tulekolle ei ehitataks kokkuhoiu käigus ilma korstnata. Sellises kodus keegi elada ei taha, eriti veel, kui naabritel korralik eluhoone ja uued elanikud teretulnud. Kirvemeetodid ei kõlba kodu rajamiseks ja riigi kujundamiseks.

Pooleli jäänud aasta

2013 aasta oli üks omamoodi aasta. Pooleli jäänud aasta. Ma ei tea , kuidas teil, head inimesed, aga mina ei mäleta varasemast nii palju pooleli ja segaseks jäänud asju, kui seekord aasta lõppedes üles tuli lugeda. Seda nii isiklikes töödes ja tegemistest kui ka üldse, ümberringi vaadates…  Kas nüüd siis tuleb meile see Rail Baltica või ei tule…? Kas üle riigi mingi haldusreformi moodi asi tuleb või ei tule või jäämegi siin seal omaette nokitsema? Kas kultuurirahva protestist oli kasu või olnud? Kas rahvakogu ettepanekutest demokraatia edendamiseks läheb midagi ellu  ja kui siis, millal ja mis? Kas tööpuudus tegelikult väheneb või inimesed lihtsalt kolivad minema? Kas kõrgharidus on nüüd siis tasuta ja kellele ja kas päris tasuta? …. Kas Lihula sai siis omale konstaabli või nagu päriselt ikka ei saanud? Kas Haapsalu raudteed nüüd siis hakatakse ehitama või ei hakata ja kui jah, siis millal? Nii võiks veel pikalt jätkata… Selgitamist ja sehkendamist veel küllaga ja ega vist ei saanud ükski asi päriselt paika. Omagi tegemistes tuli aasta lõpp niimoodi kukile et ei teagi kohe – kas jookse eest ära või suru kannad kõvasti maha, et ehk annab veel natukeseks kinni pidada. Aga ei. Aeg liigub oma kindla rütmiga ja seda ei peata mitte miski.

Mis nüüd siis selle teadmisega pihta hakata? Ega muud ei olegi, kui tuleb lihtsalt edasi toimetada. Tuleb uus aasta. Mis jäi pooleli, tuleb ära lõpetada. Mis jäi segaseks, tuleb selgeks rääkida. Mis läks viltu, tuleb otseks ajada. Sest nii see ongi, aeg läheb omasoodu. Nüüd aga pisuke paus ja pidu ja siis tuleb uus päev ja uus aasta. Ehk seekord selgem.

Rõõmsat aastavahetust ja edukat uut aastat soovides

Neeme Suur

Võimuliit ignoreerib Kaitseliidu arvamust

Panen üles oma kõne riigikogu saalis 12.12.13 Kaitseliidu seaduse muutmise teisel lugemisel.

Head kolleegid! 

Käsitleme praegu Kaitseliidu seaduse muutmist osas, mis puudutab Kaitseliidu noorliikmeid ja kodakondust mitte omavate noorte osalemist Kaitseliidu noorteorganisatsioonide tegevuses. Praegu kehtiva Kaitseliidu seaduse kohaselt ei tohiks kodakondust mitteomav noor inimene Kaitseliidu noorteorganisatsiooni  kuuluda. Kevadel, uue Kaitseliidu seaduse kehtestamisel selline olukord tekkis. Praegune olukord on vastuolus nii Kaitseliidu allorganisatsioonide põhikirjadega, kui ka tegeliku praktikaga. Käesoleva eelnõu kohaselt selline piirang likvideeritakse. Argument on, et noorteorganisatsioonis ei tegeleta relvaõppega, vaid eelkõige isamaalise kasvatusega ja Kaitseliidu aktiivne tegevus noorsoo kasvatustöö suunal, seal hulgas ka mittekodanikest noorte suunal on hädavajalik.

Vaidlusalune punkt on eapiirang selle juures. Praegu teie ees oleva eelnõu kohaselt võiks noor inimene kuuluda kaitseliidu noorte hulka kuni 15 eluaasta lõpuni ja sellele järgnevalt peaks ta kas võtma kodakondsuse, või astuma organisatsioonist välja. Samas on Kaitseliit ise seisukohal, et mittekodanikust noor inimene võiks olla noorteorganisatsiooni liige kuni 18nenda eluaastani. Peale 18nendat eluaastat peab noorteorganisatsiooni liige tegema nagunii otsuse, kas hakata Kaitseliidu tegevliikmeks või mitte. Kaitseliidu tegevliige võib olla juba ainult kodanik, nii et 18ndal eluaastal on otsustamine paratamatu.

Millisel seisukohal on kaitseminister? Kaitseminister on oma 29.07.2013nr 5-2/13/2864kirjas riigikaitsekomisjonile kirjutanud, et …tsiteerin…

"...Vabariigi Valitsus toetab Kaitseministeeriumi seisukohta, et esitatud eelnõu osas peab Kaitseliit kui  suurim  vabatahtlikkusel  põhinev  kodanikeorganisatsioon  ise  otsustama,  keda  nad  oma liikmetena  näevad  ja  kuidas  peaks  see  olema  õigusaktides  reguleeritud.  Kaitseliidu  keskkogu kujundab  oma  ühtse  seisukoha  Kaitseliidu  liikmestaatuste  osas  oktoobris  pärast noorteorganisatsioonide keskkogude toimumist...". Alla kirjutanud: Urmas Reinsalu.

Noorte Kotkaste pealike keskkogu toimus 14.09.13. Noorte Kotkaste pealike keskkogu toetas nii mittekodanike kuulumist organisatsiooni ning oli ka seisukohal, et eapiirang ei tohiks sundida noort inimest organisatsioonist lahkuma 16nda eluaasta saabudes.

Kodutütarde vanematekogu toimus 14.09.13. Ka Kodutütarde organisatsioon oli samasugusel seisukohal, nagu ka noorkotkad.

Kaitseliidu vanematekogu koosolek toimus 19.11.13, vanematekogu pooldas seaduse muutmist ühehäälsel ning avaldas toetust seisukohale, et noori inimesi ei peaks kodakondsusest tulenevana 16ne aastaseks saamisel organisatsioonist lahkuma sundima.

Kaitseliidu keskkogu  - Kaitseliidu kõrgeima otsustusorgani  - koosolek toimus 22.11.13. Keskkogule esitati hääletamiseks kaks varianti – mittekodaniku liikmelisuse vanusepiirang 16ndaks eluaastaks või siis 18ndaks eluaastaks. Kaitseliidu keskkogu toetas ühehäälselt 54 poolthäälega sellist varianti, kus noor inimene saab olla 18 eluaastani Kaitseliidu noorteorganisatsiooni liige.

Enam selgemini ei saa üks organisatsioon oma seisukohta väljendada. Ma ei tea, mis ajenditel riigikaitsekomisjon lükkas tagasi komisjoni liikme Marianne Mikko muudatusettepanekud. Juhin vaid teie tähelepanu asjaolule, et praegune eelnõu ei ole kooskõlas Kaitseliidu seisukohtadega ega ka kaitseministri poolt selgelt ja kirjalikult väljendatud  Kaitseministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse seisukohaga.  

Marianne Mikko poolt esitatud muudatusettepanekud järgivad otseselt Kaitseliidu ja tema noorteorganisatsioonide arvamust. Meil ei ole ühtegi argumenti ega põhjendust, miks me peaksime praegu Kaitseliidu, kui organisatsiooni seisukohta mitte arvestama.  Meil ei ole põhjust, miks me peaksime sundima 16nda eluaasta saabumisel noort inimest organisatsioonist lahkuma? Kahe aasta pärast on tal nagunii otsusekoht ees.

Ma küll loodan, et riigikogu täiskogu istung arvestab Kaitseliidu arvamust – ning seega toetab ka riigikaitse komisjoni liikme Marianne Mikko poolt esitatud muudatusettepanekuid eelnõule.
_______________________________________________________________________________

Paraku - koalitsioon ei arvestanud Kaitseliidu arvamust. Koalitsioon ei lubanud Kaitseliidul ise otsustada keda nad oma liikmetena näevad, kuigi nad olid nii  kaitseministri suu läbi lubanud. Kas tõesti oli probleemiks see, et vastava muudatuse tõi laua peale SDE liige? Juhul, kui see on nii, siis on ikka päris jama majas. Kas tõesti võtab keegi rünnata meie vabatahtlikku riigikaitset, selleks , et sotsidele koht kätte näidata... Ei tahaks nagu uskuda...

Kolledžid otsivad kindlustunnet

Eile toimus riigikogus kohtumine riigikogu liikmete ja kolledžite esindajate vahel. Eestis on seitse kolledžit - TÜ-l kolm (Pärnu, Viljandi, Narva), TLÜ-l kaks (Haapsalu ja Rakvere) ja TTÜ-l kaks (Kuressaare ja Kohtla-Järve).  Kohtumise initsiatiiv tuli kolledžite poolt. Kohtumisel osalesid kõigi seitsme kolledži esindajad, Tallinna ülikooli prorektor, haridusmini esindajad, sisemini esindajad, MAK võrgustiku esindaja ja riigikogu liikmed.

Kolledžite mure on nende pikaajaline jätkusuutlikkus. Tööd nagu on palju, raha aga kipub nappima, nagu ikka. Kolledžid toimetavad nii tasemeõppe pakkujatena, täiendkoolituse pakkujana, teadustöö tegijana, kui ka kohalike arendusprojektide ja arendusprotsesside vedajana. Nii oligi arutelu all kolledžite rolli võimalikud muutused aja jooksul, kolledžite olulisus kohaliku arengu mootoritena ja võimalus rahastada oma tegevusi regionaalarengu vahenditest. Küsimuse all oli ka täiskasvanuhariduse vahendite (EL raha täiskasvanute koolitamiseks) jagamine ning kompetentsikeskuste meetme jätkumine järgmisel EL-planeerimisperioodil.

Saime selgeks, et kompetentsikeskuste meede jätkub, kusjuures peetakse silmas nii olemasolevate tegevuse jätkuvat toetamist, kui ka kuni kahe uue kompetentsikeskuste lisandumist. Saime selgeks, et täiskasvanuhariduse vahendite osas võiksid abikõlbulikud olla ka kolledžid. Samas saime ka selgeks, et HTM iseenesest ei kaitse kolledžite olemasolu. Pigem suunab HTM ülikoole oma kolledžite võrku ja selle otstarbekust analüüsima, nähes, et tasemeõppes õppijate arv väheneb. Samas teevad regimin ja HTM tihedat koostööd järgmise perioodi meetmete väljatöötamisel ja selle juures arvestatakse ka kolledžeid. Kolledžid on ka tugevalt sisse kirjutatud uude regionaalarengu strateegiasse. Nii et kolledžite pea kohal ei ole praegu äikesepilvi, kui taevas ei ole ka päris pilvitu. Kolledžite pikaajaline sätkusuutlikkus sõltub  eelkõige emaülikoolide strateegiast, aga samas ka kohaliku taseme initsiatiivist ning regimini ja majandusmini visioonist kohalike arengute osas.

Kes hakkab linna juhtima ehk kes petab keda?

Läänemaa ajakirjandus on viimasel ajal ette heitnud sotsiaaldemokraatidele, et meil puudub Haapsalus linnapeakandidaat. Etteheited lähevad sinnamaani, et meie tuntud ajakirjanik nimetab ilma linnapeakandidaatita kandideerimist valijate petmiseks. Et vaid linnapeakandidaat saab erakonna või nimekirja seisukohti piisavalt tutvustada ja on ainus orjentiir, mille järgi valija suudab oma valikuid teha. Et juhul, kui linnapea ei ole kohe teada, vaid peaks leitama konkursi teel, on valijad justnagu petta saanud. 

Ma ei ole Ivar Soopaniga nõus. See praegune käsitlus, mida Ivar laialt levitab on juhikeskse lähenemise ja autokraatse valitsemise põhimõtte kinnistamine. Kui teil oma nn "füürerit" ei ole siis teid ole olemas? See et meil on kaaskond, hulk ühte moodi mõtlevaid inimesi, kes tahavad linna juhtimise inimestele lähemale tuua, see asjaolu on nagu vähetähtis. See tähendab, et meie mõtted nagu ei väärikski kajastamist. Kui linnapea kandidaadi käest ei saa küsida, siis ei olekski nagu kedagi, kelle käest küsida? Miks ei võiks debatis või muus kajastuses meie nimekirja seisukohti avaldada Valdo Maisalu, Heli Kaldas, Ülle Kruus, Maie Kram või Tatjana Joonasing? Kas sellepärast, et ükski nendest ei näe ennast linnapea toolile istumas? See ei tähenda, et neil ei ole oma arvamust või meie nimekirjal ei ole oma selget agendat, mida me kavatseme Haapsalu volikogus ellu viia. Inimene ei tea, kes saab linna juhtima, kui valite sotse? Linna saab juhtima - üle hulga aja - jällegi linna volikogu ja linna volikogu saab olema avatud linna kodanikele. See on meie vastus. Meil käib nagu pidev trikoovoor ja uuritakse, kuidas ikka see linnapea kandidaat suhtub naistesse ja kas just too teine on just nii või naasugune. See asjaolu, et linna volikogu on suletud asutus, ei pane kedagi muretsema - ka neid keda peaks.  Sotsid seisavad avatud põhimõtte eest igal juhul, hoolimata sellest kes istub linnapea toolile.

Juhtimisstiil, mille Haapsalu praegused ainuvalitsejad juurutanud on, on ju kõigile näha. Küsige volikogu liikmete käest, kui muidu ei usu. Pigem võiks öelda, et praegused volikogu valimised on tõesti inimeste petmine - valime volikogu liikme, aga kõik otsustab ikka linnapea ise, või siis hea küll - kaksainsus - linnapea ja volikogu esimehe isikus. Miks need ülejäänud seal üldse siis figureerivad? Teine küsimus on see, kui omavahel kokku lepivad kaks erakonda, kellel kummalgi oli oma linapea kandidaat, tooli saab aga haarata ainult üks. Kas siis sellise kokkuleppe sõlmimine ei ole valijate petmine? Tegelikult ei seisne ju kohalikud valimised linnapea valimises vaid volikogu valimises. Paraku - seda fakti enam inimesed endale ei teadvusta ja ega valimiste teema avalik kajastamine ka sellele kaasa ei aita.  

Küsimus on, kas avaliku arvamuse kujundajad - nagu näiteks maakonna tippajakirjanikud - peavad juhikeskset lähenemist heaks võik halvaks. Võib olla oleks aeg hakatama mõtlema nii nagu Läänemere ääres võiks üks kogukond mõtelda, mitte nii nagu seda Vahemere ääres tehakse. Kui me nii juhikesksed oleme, võtame siis üle sealse juhtimispõhimõtte ja hakkame valima linnapead otsevalimistega ja volikogu ei ole enam otsustusorgan, vaid nõuandev organ linnapea juures.

Ja veel üks oluline asi. Kui me avalikus sfääris toimetame, siis asjad saava oma nime siis, kui keegi neile nime annab. Nime andmine aga sõltub nime andjast, mitte asjast endast. Kui ilma linnapea kandidaadita kandideerimist Ivar nimetab valijate petmiseks, siis on see praegu nime saanud. Mina nimetan ainult linnapeakandidaatidele keskendumist linna, kui demokraatliku kogukonna mahakandmiseks.

Uus korteriühistute seadus

Riigikogusse on jõudnud uus korteriomandi - ja korteriühistute seadus. Nagu seletuskiri ütleb:
"...kaks praegu kehtivat seadust – korteriomandiseadus ja korteriühistuseadus – asendatakse ühe seadusega, milles on reguleeritud kõik korteriomandiga seotud õigussuhted. Eelnõu kohaselt hakkab kõigi korteriomandite majandamine toimuma iseseisva juriidilise isiku – korteriühistu – vormis, mis seaduse jõustumisel tekib koos korteriomandite loomisega. Olemasolevatele korteriomanditele, mille majandamine toimub uue seaduse jõustumiseni korteriomanike ühisuse vormis, loob riik ise korteriühistu. "

Selle seadusega seos kõige suurem muudatus, mida ette nähakse, on see, et kui majal seni korteriühistu puudus, oli vaid korteriomanike ühisus, siis nüüd moodustab riik ise sellele majale korteriühistu ja kannab selle registrisse. Praktiliselt muud vormi kortermaja haldamiseks, kui korteriühistu, ei jää. On küll olemas mingi võimalus hallata maja kaasomandina või siis majaühisusena (nn endine kooperatiiv), kuid need on pigem erandid.

Mis uue seadusega seoses veel huvitavat on.. Näiteks - kui on tegu paarismajaga - kaks maja koos, mis ei ole kinnistuna lahutatud, siis ka sinna tekib korteriühistu. Uus seadus näeb vaid ette, et kui majas on alla kümne korteri, siis ei pruugi ühistu valida juhatust ega valida valitsejat, vaid võib valitseda ise üheskoos (kõik liikmed juhatuse liikme õigustes). 

Kui majal seni ühistut polnud, aga oli valitseja, siis see valitseja jääb edasi toimetama, kuniks tema aeg otsa saab ja siis majaendale kas juhatuse moodustab või uue valitseja valib.

Ära peaks jääma sellised asjad, kus võlgu on maja, aga keegi pöördub võlanõudega otse korteriomaniku poole....

Edaspidi ei saaks enam luua ühte ühistut kahele kinnistule...

Jne...

Seadus on pikk ja keerukas. Seda menetleb riigikogu õiguskomijon ja sotside hulgast siis mina. SDE frakstiooni esindajad riigikogus kohtusid ka korteriüistute keskliidu ja justiitsministeeriumi esindajatega. Probleeme oli üleval mitmeid. Seaduse mentlemine pekas toimuma nüüd sügisel. Uus seadus peaks jõustuma alates 2018. Kui kellelgi on küsimusi või konkreetseid mõtteid, siis olge lahked ja andke teada.