Justiitsminister jooksis lati alt läbi

Eile oli riigikogus ettekandmisel justiitsministri ülevaade "Eesti kriminaalpoliitika arengusuunad kuni aastani 2018". Ma tõesti ei tea, kes selle ülevaate ministri jaoks kirjutas...kuid nii palju peaks siiski ju minister ära jagama, et igasugust teksti ikka ette ei loe. Panen siia juurde lõike oma sõnavõtust, siis saate aimu, miks ma nii kuri olen selle pärast.

...
Head kolleegid! 2010 aastal vastu võetud riigikogu otsus „Kriminaalpoliitika arengusuunad“ näeb ette, et iga ministeerium annab kord aastas Justiitsministeeriumile arengusuundade täitmisest aru, mille põhjal esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule hiljemalt 1. märtsiks iga-aastase ülevaate kriminaalpoliitika arengusuundade elluviimisest. Elluviimine – teadagi on tegevuspõhine mõiste ja eeldab tegevusi. Nii tehnilisi, kui sisulisi tegevusi. Selliseid tehnilisi tegevusi, nagu näiteks teiste ministeeriumide aruanded Justiitsministeeriumile. Kahjuks me ei saanud ettekandest teada, kas see ettenähtud aruandlusmehhanism töötab. Me ei saanud ka teada kuidas edeneb organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas majandus-, korruptsiooni-, küber- ja inimkaubanduse kuritegude ohjamine, olgugi, et kriminaalpoliitika arengusuunad näevad neid kuriteoliike eriti ohtlikena. 

Me küll saime teada, et kriminaalpoliitika kujundamisse kaasatakse akadeemilisi eksperte ja et 56le vanglast vabanenud isikutele pakuti tugiisikuteenust. See on tore. Igaks juhuks siiski mainin et näiteks 2011 aastal vabanes vanglast 2155 süüdimõistetut. Nii et tugiisiku teenus saab osaks siiski vähestele. Küll aga näiteks on kriminaalpoliitika arengusuundades määratud põhimõte, et süütegude ennetamine peab toimuma eelkõige kohalikul tasandil. Dokumendi kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks kohalikku elanikkonda ning era- ja mittetulundussektorit kaasates vähendada süütegusid soodustavaid tegureid. Sellest, kuidas valitsusel edeneb koostöö kohaliku tasandiga ennetustöö osas, me kahjuks ettekandest ei kuulnud. Küll saime teada, et koostöö on hea riigikogu õiguskomisjoniga, eriti õiguskomisjoni esimehega, mis muidugi teeb heameelt, kuid ei ole kahjuks meie kõnealuse dokumendi fookus.

Ettekandest kuulsime, et peaksime paremini suhtuma kinnipeetavatesse, rääkima normaalsusprintsiibist. kinnipidamise juures.  Arengusuunad aga räägivad põhimõttena ka kannatanu ja tunnistaja kaitsmisest, mida me sellest ettekandest kahjuks kuskilt otsast välja ei lugenud.

„Kriminaalpoliitika Arengusuunad“ panevad rõhu neljale valdkonnale – alaealiste kuritegevuse ennetamine, korduvkuritegevuse ennetamisele, isikuvastase kuritegevuse ennetamisele ja organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ennetamisele. Aruandest me kuulsime statistikat, mis nii mõneski osas on rõõmustav, mõnes ka kurvastav. Kuritegevuse statistikast ei tohiks ka väga innustuda, kuivõrd me ei tea tegelikult, kas registreeritud kuritegevuse langus või tõus teatud valdkonnas ja teatud perioodil on põhjustatud kuritegevuse vähenemisest, või sellest, et politsei võttis mingi kindla kuritegevuse liigi tähelepanu alla või suunas ressursi mujale.  Registreeritud kuritegude üldarv väheneb, kuid samas on ka kirjas, et pooled vargused ja vägivallakuritoed ei jõua politseini – inimesed lihtsalt ei teata. 2012 aastal alustati kriminaalmenetlust 19 000 vargusjuhtumi kohta, samas on kirjas, et 58% juhtumitest jääb teatamata, seega toimub Eestis ligi 45 000 vargust aastas ehk siis 123 vargust päevas. Samal ajal on oluliselt kasvanud vägivald võimu esindaja – sellesama politseiniku vastu.. Statistikast saame teada, et avaliku korra raskete rikkumiste registreerimise arv on vähenenud, aga vägistamiste ja lapspornoga seotud kuritegude registreerimise arv on oluliselt kasvanud, mis ministri sõnade kohaselt peaks ka olema positiivne info. Ei oskagi kohe nagu rõõmustada.

Igal juhul rõõmustab igaühte teadmine, et tapmiste arv on oluliselt langenud. Euroopa keskmisest oleme veel kaugel, kuid vähenemine on rõõmustav igal juhul. Paraku, ei saanud me aga  ettekandest teada, kas see on juhtunud tänu, või vaatamata valitsuse tegevusele. Tänasest ettekandest saime Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta aga teda, et siseminister on asunud otsima tulemuslikke ennetusvõimalusi noorsoo - ja narkokuritegevuse vähendamiseks ja et kindlasti ei jää ka justiitsministeerium kõrvaltvaatajaks. Tõesti - rõõm kuulda – vaid kolm aastat ongi mööda läinud riigikogu otsuse vastuvõtmisest. Samuti saime teada, et peaksime rohkem kaaluma vangistuse sisu muutmist, et justiitsministeerium seirab lastega seotud menetluste kestust, et vajame uut lastekaitseseadust, et on vaja märksa sisulisemat ministeeriumide koostööd, et erikooli nägu peab muutuma, et peame kriitiliselt hindama ja peame endalt küsima. Lõpuks saime teada, et on aeg poliitikad üle vaadata ja vajadusel muudatusi teha. (sic!) Tuleb tõdeda, et justiitsministril on õigus. Tõesti on aeg.

Kõigepealt aga peaks riigikogu kuulma ministri käest seda aruannet, mida riigikogu otsus iga-aastasena ette näeb. Ettekannet tegevuste kohta, mitte aga ettekannet olukorra, tõdemuste ja kavatsuste kohta. Ettekannet rohkemate tegevuste kohta, kui narko – ja alkoholismiravi pakkumine asenduskaristusena. Praktiliselt iga sisupunkt „Aregusuundadest“  sisaldab mõõdetavat tegevust. Praegu on aga selline tunne, et sissejuhatus on nagu olemas, aga ülevaade tegevustest ise on puudu.
...

Vaat selline teks sai maha loetud puldist. Kas tõesti on tunnistajate ja kannatanute kaitse ebaoluline teema, või siis oluliselt ebaolulisem, kui kinnipeetavate elutingimused - millele minister päris palju tähelepanu pühendas. Või siis kas üldse on midagi tehtud selleks, et ennetustöö saaks toimuma kohalikul tasemel, nii nagu Arengusuunad seda ette näeb? Ministrilt me seda igatahes teada ei saanud. Tuleb vist eraldi küsida.

Eestile, sünnipäevaks

Eesti riik kui inimene, vaene väike vennikene,

pääses pahast põgenema, omaette hulkuma.

Puuri piirid puuduvad, laotus laeks ja luhad läveks,

kõhklus südant kipitamas, mida teeks või kuhu läheks.

Kus on kõik mu vanad sõbrad, kus on armsam endine,
kus on jäänud memme, taati, kus on õde, vennake.

Kas ehk kipuks kaugemale, pageks kurja külje alt,
või ehk peidaks lähedale, vaiki oleks vaguralt.

Memme taati mullapõues, rahu sees sul magavad,
kui sa eksid õigelt teelta, hüva nõu sul jagavad.

Õed ja vennad, vanad sõbrad, kõik on alles, abiväes,
aga sinu maad ja metsad, need on sinu enda käes.

Ära jookse, jooksujalu ära paigast põgene,
põlluriistad, sõjarelvad, kutsu uuel elule.

Põlluriistad viljapeadeks musta mulla muudavad,
sõjarelvad kurja kaua kaugel hoida suudavad.

Ennekõike tuleb võita omad hirmud, vaevused,
abiks siin on vanad laulud, rinna sees sul heliseb.

Iseolemise asi, see ei ole kullane,
see on nagu mets ja maa, vaigune ja mullane.

Ise tuleb tõsta üles maast, mis maha kukkunud,
ise tuleb kanda süles, mis on sülle haaratud.

Sulle, Eesti, omad elud paljud meist on pühendand,
Sina oled meie meeled üheks mõtteks ühendand.

Püsi nüüd ja ära vangu vaenuväes või omas vaevas,
Üle sinu paistab ikka sama kirgas kodutaevas.

Heido Vitsur majandusest ja inimestest

Panen oma blogisse Heido Vitsuri artikli majandusest ja inimestest. Lihtsalt sellepärast, et hea artikkel on.

Eesti peab võimalikult palju inimesi tööle panema

28.11.2012 Heido Vitsur LHV majandusekspert, Äripäevas

Eestis on tervishoiule kulutatud 6% SKTst, kriisiaegne majanduslangus on viinud tervishoiukulude suuruse 7%ni. Arenenud riikides seevastu moodustavad tervishoiukulud 9 kuni 11 % SKTst ja see on hästi kulutatud raha, sest nendes maades elavad inimesed tervena 71 aastat (Eestis 56). Aga 14 aastat ehk kolmandiku võrra pikem tööealisena ja tervena elatud aeg on vananevas maailmas otsustav ressurss. Nii saab ainult 3% SKT hinnaga potentsiaalset tööjõu hulka suurendada kolmandiku võrra.

Tööjõud lahkub. Nii oli meil tööga hõivatute arv selle aasta suveks võrreldes kriisi haripunktiga suurenenud 65 000 inimese võrra. Tundub, et suurepärane tulemus. Paraku positiivne siiski üksnes  sellest küljest, et kümnetel tuhandetel inimestel on nüüd jälle tööd. Aga kui vaadata, kuidas on muutunud meditsiini- ja pensionisüsteemi finantseerijate ehk kogu riigi finantside jätkusuutlikkuse baas, muutub pilt murettekitavaks. Haigekassa kvartalistatistikast on näha, et kriisi kahe esimese aastaga vähenes kindlustatute arv umbes 100 000 inimese võrra ja on praeguseks kosunud kriisi kolmanda kvartali sügavaimat langust tähistanud 574 000 kindlustatust üksnes 586 000 ettevõtte poolt kindlustatud isikuni. Vahe on 90 000  inimest. Osa neist on endiselt töötud, aga mida teeb teine pool ehk 55 000 65 000st töökoha leidnust? Täpselt me seda ei tea, kuid ilmselt on osa neist Eestist mujale tööle ja elama asunud, osa töötab Soomes ja osa koduses hallis sektoris. Kuid tundugu hetke pilt kriisi haripunktiga võrreldes praegu niipalju helgem kui tahes, on tuleviku finantsvõimaluste seisukohalt pilt tunduvalt süngem: kuigi ülalpeetavate ja maksumaksjate proportsioon pole enam halvenenud, oleme lähemateks aastateks või isegi kümnenditeks kaotanud kuni 5% tööjõust ning avanud ukse selle jätkuvaks väljavooluks.

Meil tasuks meeles pidada, et riigis on madalate maksudega võimalik normaalselt hakkama saada üksnes siis, kui maksustatavate töökohtade arv ja kogu elanikkond on omavahel mõistlikus proportsioonis.  Meil on  maksumaksjaid vähem kui ülalpeetavaid.

Tulevikku vaadates peaks meid aga eriti ettevaatlikuks tegema asjaolu, et Soomes kukub tööjõu pakkumine mitu aastat varem demograafilisse auku kui meil ja et 65aastaste ja vanemate osa elanikkonnas kasvab seal vähem kui kahekümne aastaga mulluselt 27%-lt 43%-le. Ega siis Soome poliitikud ole asjata kinnitanud, et Eestist pärit tööjõuta nad toime ei tule. Kuid paraku ei saa ka meie selleta hakkama. Tuleb soodustada uute töökohtade loomist, osalise tööajaga töötamist, vähendada sellega kaasnevat bürokraatiat, eriti algavas ja väikeettevõtluses.

Teiste sõnadega, meil tuleb ettevõtluskeskkonda ja suhtumist põhjalikult revideerida, et meist saaks jällegi tööd tegev rahvas, kus tööealistest meestest teeb tööd 80% nagu Saksamaal, Austrias, Hollandis ja Islandil, mitte 68% nagu meil. Aga miks mitte võtta eeskujuks hoopis Šveits, kus see näitaja on suurem kui 85%.

Pipart keelele, Yana Toom

Pipart keele peale, nii on kombeks öelda, kui keegi kurja kraaksub. Mitte, et ei oleks ohumärke eesti keele, meele ja rahvuse püsimises. Pime orjaöö ja okupatsioon võivad olla ühele väiksele rahvale ohutumad vaenlased, kui väliselt sõbralik majanduse, kultuuri ja poliitika  üleilmastumine. Ohtumad sellepärast, et on nähtavamad ja tajutavamad, kui seebiooperite kaudu levivad pulmakombed, kabanduskettide kaudu levivad tarbimisharjumused ja vaikne väljaränne.

Vabatahtlik loobumine eestikeelsest kõrgharidusest - seda ma nimetaksin üheks esimestest ohtudest keele püsimisele. Sadakond aastat meie omakeelset kõrharidust üldse olnud on. Kui nüüd muutuks iseendast mõistetavaks, et eesti haritlane väljendab ennast vabamalt mingis muus keeles, kui emakeeles, see oleks juba tõesti õnnetus. Ka väljaränne on murekoht ja siin peaks riik ikkagi oluliselt suuremat vastutust võtma kodumaise majanduskeskkonna konkurentsivõime eest ja sotsiaalse toimetulekuvõime tagamise eest. Sündivus ja ränne on eelkõige märgid riigi ja ühiskonna usaldusväärsusest üksikisiku silmis ja see on eelkõige oma teha, mitte üleilmne paratamatus, mida tihti väidetakse.Paduliberaalsus muutub ise ohuks riigile, mis teda kannab, sest ei võimalda kaitsta sedasama riiki, mis teda jutlustab.

Ma ei ole veendunud, et hiiglasuurte muuseumide rajamine rahva püsimisele rohkem kaasa aitaks, kui elava kultuuri edendamine, sotsiaalse turvalisuse tagamine või ettevõtluse arendamiseks vajaliku taristu arendamine. Kultuuri ja keele hoidmisel on aga selle rahvakillu kandevõime oluliselt suurem, kui skeptikud või kurjakuulutajad seda kujutada võivad. Läänemaal oleme pidevalt tunnistajateks, kuidas maakonna kultuurirahvas loob sügavat ja kvaliteetset kultuurikihti nii sõnas, kirjas ja pildis, seda nii terviklike mõttekujunditena kui füüsiliste keskkondadena. Muidugi ei ole sügav kultuursus omane vaid Läänemaa kohalikule keskkonnale. Läinud nädalavahetusel osalesin Ida-Virumaal Kohtla-Nõmmel talvisel tantsupeol. Vaatasin sadu ja sadu tantsijaid, kes olid kogunenud üle Eesti tuhamägede vahele lumele tantsima. Tantsisin ka ise Karutantsu ja Kalamiest ja mõtlesin: pipart sulle keelele, Yana Toom.

Ratsionaalsus ja regionaalpoliitika ehk kuhu ehitada?

Regionaalpoliitika on üks huvitav asi. Tihtilugu on nii, et ühte või teist avalikku  investeeringut või kulu ei peeta jätkusuutlikuks, kui tegemist ei ole suurema keskusega. Olgu siis tegemist haiglaga, kooliga, lasteaiaga, maanteega või raudteega – ikka on jutuks, et ei tasu ära, inimesi ei ole, inimeste arv väheneb jne. Huvitav on see aga sellepärast, et investeeringud mis väiksemates kohtades tegemata jäävad, ei saa mitte kokku hoiutud, vaid tuleb sellegipoolest ära teha  - aga siis juba suuremas keskuses. Nii investeeringuvajadus, kui ka kulu laiemalt ei kao ära, vaid jääb alles ja lihtsalt teostatakse teises kohas. Ja seni ei ole veel suudetud tõestada justnagu iseenesest loomulikku fakti, et suurde keskusesse tehtud investeering või kulu on kasutajate rohkuse tõttu tasuvam. Üksikobjekti puhul võib see nii olla, kuid tervikpilt ütleb muud. Probleem on eelkõige kumulatsiooniefektis. Inimeste kuhjumise tõttu tekivad uued, mastaapidelt veel suuremad tehnilised ja sotsiaalsed probleemid, mille lahendamine nõuab omakorda investeeringuid ja kulusid.

Praegu arvab keegi, et maakonnahaiglad ei ole enam jätkusuutlikud. Et nendes on tööd vähe ja väiksemates haiglates töötades  ei suuda arstid ennast värsked hoida ja kallid seadmed ei saa täiskoormust. Jah, see võib esmapilgul nii olla, ainult et, kui me kõik arstiabi vajajad nelja keskusesse kokku veame, siis ei suuda ka need keskused rahuldavat teenust pakkuda – olgu siis tegemist eriarstiabi või erakorralise meditsiiniga.  Kui maakonnahaiglates enam traumapunkti ei ole ja iga käeluumurd kiirabiga suurde haiglasse veetakse, siis juhtub see, mis juba juhtumas on -  EMO ukse taga on kaks järjekorda – ühe moodustavad omal jalal kohale tulnud hädalised, teise aga kiirabiautod. Voodeid ei ole, kuhu haige panna ja personali pole, kes jõuaks teenindada.  Kiirabiautojuhid teavad rääkida, et on ka kuus autot ukse taga järjekorras seisnud, kaks  - kolm on tavaline asi. Vaja on rohkem personali, rohkem vastuvõtukomplekse… Et siis jälle investeeringud?  Või oleks siiski mõistlik säilitada maakonnahaiglate võimekus ja hajutada koormused territooriumil normaalselt? Mõlemal juhul võib olla vaja lisakulu – ühel juhul tehnika ja inimeste hoidmiseks ja teisel juhul tehnika ja inimeste koondamiseks. Inimeste jaoks aga ühel juhul säilib võimalus ka keskuses kaugemal elamiseks, teisel juhul aga ei säili.

Samasuguseid näiteid võime tuua pea igalt elualalt. Kas jäävad ehitamata koolid ja lasteaiad keskustesse, kui kaugemate kantide omad tühjaks jäävad? Ei jää, sest linnakoolid pole ka kummist. Ja ehitamegi uusi lasteaedu ja koole suurtesse keskustesse ja linnade külje alla põldudele. Kui teed või raudteed maakonnalinna ja suure keskuse omavahel ühendamiseks jäävad ehitamata – siis liiguvad inimesed maakondadest välja ja  järelikult tuleb ehitada uusi teid ja liiklussõlmi suurte keskuste sees või linna külje alla põldudele. Kas arvate, et need ehitused on odavamad kui need, mis kuskil servamaal tegemata jäid?  Me ei leia võimalust õpetaja või arsti  või politseiniku palkamiseks maapiirkonda – järelikult tuleb see õpetaja, arst ja politseinik palgata suurde linna.

Muidugi, alati jääb võimalus ignoreerimiseks ja kulude suunamiseks inimese enda kanda. On võimalus suurendada inimese omavastutust kuritöö või õnnetuse või haiguse ohvriks sattumise puhul, konkurentsi rolli haridustee läbimisel jms. On ju võimalus ju panna ühte klassi veel rohkem kui 30 õpilast, suurendada  veelgi isikliku rahakoti rolli hariduse omandamisel,  jätta üks politseinik või päästja veel suurema ala peale ja veel kaugemalt kohale tulema või venitada pealinna traumapunkti ukse taga järjekord veel pikemaks. Ühistranspordiga on nagu veel lihtsam: sunnime inimest kulutama igal päeval kõigepealt tund aega tuisusel maanteel ja siis pool tundi linnas sees ummikutes, seda kõike kaks korda päevas ja oma raha eest – ja kõik tundubki nagu lihtne, mugav ja ühiskonna jaoks odav. Kõike seda on Eestis ka innukalt tehtud. Ainult et, inimesed on tüdinud elamast riigis, mis neid ignoreerib ning kulud ja riskid, mida tänapäevased ühiskonnad üheskoos kannavad, üksikisiku kanda jätavad. Lõpuks on iga inimese maanteel kulutatud aeg, arstijärjekorras kulutatud ja politseid oodates kulunud närvid (loe: vähenenud usaldus riigi vastu) ühiskonnale kaduma läinud ressurss. Ühed ignoreerivad ise sellist riiki, teised on tigedad ja kolmandad kolivad ära.

 Ega kõik ei sõltu ka sotsiaalsest keskkonnast. Eelkõige paneb inimesi liikuma ikkagi mure isikliku ja perekondliku toimetuleku pärast ehk siis sobiliku ja tasuva töökoha leidmise võimalus normaalsel kaugusel. Me ei taha ja ei oska ettevõtlust suunata tegutsema üle riigi territooriumi. Mis siis ikka. Siis kogunevad töökohad nelja (või pigem kahe) suurema keskuse külje alla. Ja inimesed liiguvad töökohtadele järgi. Ja jällegi on vaja teid, sildu, trasse, koole, lasteaedu, haiglaid… Samal ajal aga seisavad sada kilomeetrit eemal majad kus ei elata, koolid kus ei õpita, haiglad, kus ei opereerita ja teed kus ei sõideta. Tuleb välja, et kõik on meie endi valikute küsimus.

Rahvaloendus vaid kinnitas fakti, et ainsad kasvava elanikkonnaga maakonnad on Harjumaa ja Tartumaa. Rahvastiku koondumise protsessi toetab asjaolu, et just Harjumaale ja Tartumaale kulutatakse lõviosa Euroopa Liidu rahalistest vahenditest. Kuivõrd väljaspool Euroopa Liidu projektide omarahastamist, n.ö iseseisvaid investeeringuid teeb riik suhteliselt vähe, siis võime EL summade jaotumise alusel hinnata ka riigi investeeringute tähelepanu fookust. 62% EL rahadest on kulutatud Harju – ja Tartumaal. Kõik on nagu loomulik – kulutame sinna, kuhu kogunevad töökohad, teenused ja inimesed. Ega selle vastu otseselt vaielda ei saagi. Küsimus on aga riigi poliitikate tasakaalustavas mõjus. Uus EL planeerimisperiood on ees ja kõik on meie endi kätes – kus ja kuidas me Eestis elame.

 

Läänemaa valdade liitumisest

Läänemaa omavalitsused on ette võtnud ajaloolise protsessi, seda mitte ainult maakonna, vaid ka Eesti mõistes. Nii suurel territooriumil, nii paljude omavalitsuste ja kaasatavate elanike arvuga liitumist pole Eestis veel seni ette võetud. Kui kõik vallad, mis läbirääkimiste laua taha istuvad, ka tegelikult liituvad, tekiks Eesti territoriaalselt suurim omavalitsus. Inimeste arvu poolest oleks tegemist suuruselt kuuenda omavalitsusega riigis.

Kõigepealt tahaksin liitumisprotsessi algatanud volikogudele tunnustust avaldada. On tõsiasi ja fakt, et omavalitsuslik elukorraldus on ammugi ühe valla piiridest välja valgunud. Kui identiteedi hoidmisega saavad väikesed vallad suurepäraselt hakkama, siis inimestele oluliste teenuste korraldamisega ja elu – ja majanduskeskkonna kujundamisega jäädakse paraku hätta. Siinkohal ei ole süüdi mitte pelgalt valdade halb rahastamine, vaid ikkagi ka otseselt valla elanike arv ja sellest tulenev nii administratiivne kui rahaline võimekus. Alla tuhande inimesega kogukonnas ühte iseseisvat, täielise voli ja vastutusega omavalitsust pidada on ikka väga keeruline. Kui identiteediga asjad halvad on, siis paneb see inimesed ohkama. Kui valla  teenused viletsad on, siis paneb see inimesed kiruma. Kui aga elu – ja majanduskeskkond käest ära läheb, siis paneb see inimesed kolima.

Nii et, ülesanne on võetud läänlaste poolt tõesti tõsine. Jääb üle vaid loota, et meestel-naistel, kes läbirääkimiste laua taha istusid, on ka tõesti tõsine tahtmine plaan ellu viia, mitte vaid tahtmine valimiste eel silma paista. Kui ikka tõesti plaan tõsiselt ette võtta, siis peab olema tahtmist ja oskust ka mitmete karide vältimiseks, mis nii ulatuslike muudatuste juures ees võivad oodata.  

 Kõigepealt peaks rõhutama, et läbirääkimiste laud ei tohiks olla koht oma isiklike või erakondlike ambitsioonide rahuldamiseks. Kui tahetakse kokku liita nii suurel hulgal praegu iseseisvatena toimivaid omavalitsusi, peab tähelepanu keskmesse jääma küsimus, et kuidas tagada uue loodava süsteemi töövõime ja koostoimimine. Ilma usalduseta üksteise vastu läbirääkimised oma algfaasist kaugemale ei jõua. Kõik omavalitsused, nii suured, kui väiksed peavad ennast tundma laua taga võrdsete partneritena ja kõik otsused peavad olema langetatud ühise koostoime huvides. Näidata tuleb kainet mõistust ja avameelsust, erakonnapoliitikale selles protsessis kohta ei ole. Kogu protsess on alanud ikkagi murest oma inimeste pärast ja selle pärast, kui hästi omavalitsus suudab oma inimeste vajadusi rahuldada. Olgu see nii ka edaspidi.

Praegu on vajalike otsuste langetamiseks aega napp paar kuud. Selle ajaga tõenäoliselt ei ole võimalik ära lahendada kõiki küsimusi, mida seni pole suudetud pikkade aasate jooksul sirgeks rääkida. Ma ei ole siinkohal nõus Arno Peksarega kes ütles(24 jaanuari LEs), et ei jõua, sest kogu teenuste võrk tuleb üle käia. Üle käia tuleb, kuid läbirääkijad ei tohiks takerduda üksikasjadesse. Kujutage ette, lihtsalt näiteks, kui Taebla ütleks praegu, et „nui neljaks, aga meil peab gümnaasium jääma. Olgu see lepingus, või meie ei ole nõus“. See ei käi niimoodi.  Samamoodi ei ole võimalik nüüd ja hoobilt otsustada, kus ja kuidas uues vallas bussiringid liiguvad või kui mitu kilomeetrit kuskil asfaldi alla pannakse.

Muidugi tuleb olulised vastused inimestele anda ja põhimõtted paika panna.  On võimalik ja lausa kohustuslik võtta eesmärgiks, et inimestele osutav teenus ei tohi halvemaks minna. See, et mitmed vältimatud muudatused puudutavad valdade ametnikke – nende hulka ja ülesandeid – on  arusaadav. See, et sotsiaaltöötajad jäävad inimesi teenindama kohapeal on selge, nagu ka asjaolu, et ühes vallas on vaid üks vallasekretär, mitte kuus, seitse või kaheksa. Kuidas aga saab teenuste võrgustik täpselt välja nägema pikema aja jooksul, see selgubki pikema aja jooksul ja siin omavad kõige suuremat mõju eelkõige objektiivsed – demograafilised muudatused. Palju sõltub ka riiklikust poliitikast ja omavalitsuste rahastamise põhimõtetest.

Uus, liitunud vald võiks südamerahuga kuulutada järgmise valimisperioodi ehk neli aastat üleminekuperioodiks, mille käigus töötatakse välja uus ühise valla arengukava ja langetatakse ka otsused, mida praegu kiirustades teha ei tohiks. Siinkohal võib kohe küsida, et miks siis üldse praegu liituda – koostame siis neli aastat seda ühist arengukava ja siis vaatame, kas liitume või ei. Vastus selle küsimusele peitub tõsiasjas, et ühise valla arengukava on võimalik koostada ainult ühise volikogu laua taga. Ükski koostöökogu ega liit ei võimalda niimoodi oma tulevikku kujundada, kui üks omavalitsus seda teha saab. Seda eriti veel olukorras, kus liituvad mitte kaks või kolm, vaid kuus, seitse või kaheksa omavalitsust. Niikaua, kuni laua taga istub iga vald omaette, sellist ühist arengukava ka ei sünni.

Üleminekuperioodi väljakuulutamine oleks hea veel nii mitmekski asjas. Väga oluliseks saab ka see asjaolu, et kuidas ühise valla valitsemine käima hakkab. Vähemalt esimeseks valimisperioodiks võiksid säilida osavallad endiste valdade territooriumidel. See jätaks inimestele teadmise, et kohapeal on iga päev tööl inimene, kes just selle kandi huvide eest igal päeval seisab, eriti veel olukorras, kus uued plaanid peetamas, uus arengukava koostamisel. Selle osavalla juures võiks ka halduskogu olla, näiteks nagu praegu see Tallinna linnaosade juures toimub – et inimestel oleks võimalus regulaarselt muudatuste planeerimises kaasa rääkida ja asjadega kursis olla. Nelja aasta jooksul saab selgemaks, kas need osavallad peavad jääma või ei ja kui palju neid peaks olema. Esialgselt aga võimaldaks osavallad uue valla kokkukasvamist sujuvamalt korraldada.

Samuti peaks vähemalt esimestel ühistel valimistel iga vana valla territooriumil ka valimisringkond olema. See garanteeriks, et iga liitunud valla territooriumilt mõni inimene ka uude volikogusse valitakse. Ühe valimisringkonna korral ei pruugi väiksemast vallast üldse keegi volikogusse pääseda, eraldiseisvate valimisringkondade korral aga sellist viga juhtuda ei saa. Ja tõesti siis – juba järgmiste valimiste juures saame kaaluda, kas moodustada üks või mitu valimisringkonda ja kui mitu, siis kui suured.

Omavalitsuste liitumine ei ole pelgalt praktiline vaid siiski ka emotsionaalne küsimus. Usun et Haapsalu linna jaoks on päris keeruline muutuda vallasiseseks linnaks. Ei tahaks aga nõustuda Einar Pärnpuuga, kes arvas (24 jaanuari LEs), et linn ja vald päris omaette asju ajavad. Kasutab ju kogu  maakond  Haapsalu infrastruktuuri, kultuuri, haridus – ja spordiobjekte, haiglat ja teenuskeskkonda. Samas jälle pakub kogu tagamaa Haapsalule vajaliku sügavuse,  olulise tarbija- ja töötajaskonna. Maakonnalinna staatust ei võta Haapsalult miski. Eks ta kõige õigem olekski, kui maakond tervikuna omavalitsuslikuks kuulutataks, jääks palju segadust ära. Igal juhul aga on ühise omavalitsuse loomine kasulik nii linnale, kui maavaldadele. Ühine eelarve võimaldaks vajadusel pöörata tähelepanu mingile kindlale probleemile ja lahendada mitmed küsimused, mis seni linna kõhklema ja väiksema valla pikalt põdema panid. Väiksemate murude puhul saab see käia ilma suuremate piinadeta – laenamiseta või abitaotlemiseta ja kui juba läheb kas laenamiseks või taotluse kirjutamiseks, siis on ka selleks suutlikkus oluliselt  (loe – kordades) kõrgem. Juba asjaolu, et ligipääs lasteaedadele, koolidele ja huvikoolidele ühtlustuks terves piirkonnas ja kaoks ära erinevate omavalitsuste vaheline arveldamine oleks suur pluss.

Üks internetikommentaator lubas (lahjemat) mürki võtta, kui see liitumise algatus ka teoks peaks saama.  Ehk ta ei mõelnud seda tõsiselt. Soovin kõigest hingest omavalitsusjuhtidele palju edu ja jõudu läbirääkimiste protsessis.

Ettepanek tagasi lükatud - ehk vaadake ise kuidas saate!

Möödunud aasta oktoobris tulime sotsidega välja ettepanekuga, et omavalitsuste teemale võiks riigikogus kõrgendatud tähelepanu pöörata ja teema käsitlemiseks riigikogu juurde probleemkomisjoni moodustada. Täna toimus selle eelnõu arutelu. Postitan siia oma sõnavõtu.

Kõigepealt tahaks teile ühe mõistujutu rääkida… ühest advokaadist, kes oma praktika pojale üle andis ja pensionile läks. Kui poeg oli nädala töötanud, teatas ta isale, et on lahendanud vaid nädalaga ühe püsikliendi väga pikaajalise probleemi, mida isa polevat suutnud kümne aasta jooksul lahti hammustada. Isa aga kurvastas väga ja küsis poja käest, et millest poeg kavatseb elama hakata – see lahendamata küsimus toitis meie peret kümme aastat, millest sina oma peret nüüd toitma hakkad? 

Ei ole viimaste aastate hulgas ühtegi mööda läinud, ilma et haldusreform ei oleks ühiskonna tähelepanu keskmesse tõusnud. See tunduks nagu olevat igavene teema, mille õhus püsimisest võidavad need kes pooldavad, sest saavad pooldada ja need kes vastu on, saavad vapralt vastu olla. Kannatavad aga omavalitsused ja kannatab Eesti rahvas. Samal ajal aga, kui meie siin Toompeal üksteisele mõistujutte räägime, võitlevad omavalitsused oma inimeste eluolu eest ja seda üha napimate vahenditega.

Ma ei arva, et igavus ajas Raplamaa omavalitsusliitu ja üleriiklikke omavalitsusliite eelmise aasta kevadel pöördumisi kirjutama ja riigireformi hädavajadusest rääkima. Ma ei arva ka , et  suvine hapukurgihooaeg ajas eelmise aasta suvel justiitsministri  omakorda riigireformist rääkima ja kolmeaastast arutelude sarja planeerima. Justiitsministri kava kohaselt  olid ühtedeks ideedeks ministeeriumide struktuuri muutmine ja  maavalitsuste kaotamine.  Tollase ettepaneku kohaselt peaks  senised maavalitsused ümber korraldama teeninduspunktideks. Kõik ülesanded, mis on seotud piirkonna ehk maakonna üldise arenguga, antaks üle maakondlikele omavalitsusliitudele. Siinkohal aga üks näide:

Saaremaal on 16 omavalitsust, nendest 12 kuulub omavalitsuste liitu,  4 omavalitsust (Kuressaare, Kaarma, Lümanda ja Kärla) omavalitsuste liitu ei kuulu, nende territooriumil elab 61% Saaremaa rahvastikust.

Kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seadusest tulenevalt on maakondliku liidu eesmärgiks  maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste ühistegevuse kaudu maakonna tasakaalustatud ja jätkusuutlikule arengule kaasaaitamine, aga ka samuti maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste koostöö edendamine ja liikmetele seadusega ettenähtud ülesannete paremaks täitmiseks võimaluste loomine. Kuidas peaks ja saaks Saaremaa omavalitsuse liit täita seadusest tulenevaid ülesandeid, kui maakonnalinn ja lisaks kolm omavalitsust ehk siis  61 protsenti elanikkonnast ei ole liidu tegevusega kaetud. Omavalitsused, seal hulgas maakonnalinnad, on omavalitsusliitudest kord välja, kord sisse astunud pea kõigis maakondades, kus rohkem kus vähem. Heaks näiteks on Võru linn, mis lausa mitmel korral on koostöölaua tagant ära läinud ja praegugi ei ole Võrumaa keskus koostööorganisatsiooni liige. 

Kui kellegi jaoks see võib olla näide omavalitsuste vabast tahtest, enesemääramise õigusest, siis mina küsin, et kui tugev on see organisatsioon, kellele tollane justiitsminister möödunud suvel kavatses maavalitsuste funktsioone üle anda?

10ndal oktoobril pöördus regionaalminister poliitiliste parteide ja partnerite poole oma „kuue variandi kirjaga“. Kirjale on lisatud ka ajagraafik, mis võimaldaks omavalitsusreformi läbi viia koos 2013 aasta kohalike omavalitsuste valimisega ja mille kohaselt peaks parlament 2013 aasta jaanuaris menetlema omavalitsusreformi läbiviimise seaduseelnõud. Ehk siis praegu.

Juba 2011 aasta lõpust tegutseb regionaalministri juures omavalituste mõttekoda. Harva, aga siiski käiakse koos ja arutatakse asja. 22. oktoobril, vastates riigikogus  järelpärimisele justiitsministri ja regionaalministri tegevuse seoste kohta, vastas regionaalminister nii: Nende kahe ajaleheartikli ilmumisse, kus justiitsminister on avaldanud soovi korraldada ümber suur osa riigi toimimisest, ei ole ei regionaalminister ega ka meie mõttekoda olnud kaasatud. Seetõttu ei oska ma hinnata, mida täpsemalt on nendes ajaleheartiklites silmas peetud. Kui vaadata seda küsimust laiemalt, siis Eesti avaliku halduse korraldamise ja korrastamise eest vastutab meil Rahandusministeerium.

Rahandusminister andis siinsamas puldis aga möödunud sügisel veel vägagi põiklevaid vastuseid, küsimustele rahandusministeeriumi rolli kohta riikliku halduskorralduse kujundamisel.

Kui see kõik kokku, mis toimub omavalitsustega ja selle teema käsitlemisega  ei ole probleem, siis mis see on?  Ja lõpuks tekib küsimus, et milline on riigikogu roll selle kõige juures. 23.ndal oktoobril andis sotsiaaldemokraatlik erakond sisse riigikogu otsuse eelnõu riigikogu probleemkomisjoni moodustamiseks.

Nüüd on siis jaanuar käes. Ma arvan, et mitte keegi ei kahtle enam sisuliste muutuste vajalikkuses. Tõenäoliselt on väga vähe jäänud alles ka neid omavalitsusjuhte, kes usuvad, et „andke meile lihtsalt raha juurde“– meetod võiks olla lahenduseks.  Et erakondadel on erimeelsused, on arusaadav. Erimeelsusi on ka ühe erakonna sees. Miks siis me ei võiks – õigemini – me peaksime istuma maha, siin riigikogus,  ja saatma välja mingi äratuntava signaali, mida võiks pidada suuniseks, mitte ühe erakonna või ühe arvaja seisukohaks. „Võtame raha ära ja küll nad ise ennast kokku panevad“ või siis „ärme tee miskit, pole neil häda midagi“  või „paneme kõik kokku, siis läheb paremaks“ ei ole head suunised. Regionaalminister on nüüd jõudnud selgusele, et liikuma peaks tõmbekeskuste Eesti poole. Mis aga sellest teadmisest juhtuma hakkab, kui koalitsioon selles osas koostöövõimeline pole? Ja üleüldse – meie dokumendikapis peaksid haldusreformi puudutavad küsimused asuma mitte lahtris sildiga „poliitiline kasum“ vaid hoopis „ratsionaalse halduskorralduse“ või siis „parima praktika“ sildiga lahtris ja ei tohiks sõltuda konkreetselt valitsevast koalitsioonist. Koalitsioon – tedagi -  võib ju muutuda.

Isamaliidu esimees Urmas Reinsalu saatis hiljuti kirja siseministrile, kus märkis, et  "Reformi edukaks läbiviimiseks peame ülioluliseks riiklikult paika pandud ühtset raamistikku, milles omavalitsused ise saavad ise langetada neile sobivaimad valikud.“   Väga õige. Ma küll tahaksin küsida – millal ja kuidas võiksid tekkida selle raamistiku alged ja kuidas võiks tekkida omavalitsustes kindlustunne, et see raamistik kehtima hakkab ja ka pikemaks ajaks paika jääb.  Praegu otsivad omavalitsused ükshaaval võimalusi, ükshaaval sõlmitakse kokkuleppeid, keegi läheneb koostööle aga  keegi hoopis kaugeneb sellest, selgust pole aga kellelgi ja pilt läheb aina segasemaks.

Jah, see teema on põhiseaduskomisjoni pädevuses. Kuid vaadates põhiseaduskomisjoni problemaatikat, mis on keskendunud parlamentaarse demokraatia tugevdamisele Eestis, ei tahaks neid küll olulisel määral eksitada. Jah, komisjonide moodustamine ei ole populaarne tegevus – siiski on komisjonid  - nii alalised, kui ajutised, riigikogu põhilisi töövorme täiskogu istungite kõrval.

Sotsiaaldemokraatide eelnõu haldusreformi probleemkomisjoni moodustamiseks riigikogus on tehtud täie vastustundega, eesmärgiga kutsuda kõiki osapooli laua taha, leidma oma erimeelsuste hulgast  ühine osa ja tegemaks omavalitsusliku halduskorralduse reformi teel ära need sammud, mida on võimalik teha.  Kasvõi näiteks  sammud kõne all olnud  omavalitsusliitude tugevdamiseks.  Kindlasti vajavad mõned punktid eelnõus juba kohendamist, sest esitamisest on aeg kolm kuud edasi läinud. Vajalikke parandusi saaksime teha, kui eelnõu läheks teisele lugemisele.  Igal juhul väärib omavalitsusliku halduskorralduse teema riigikogu tähelepanu ja kindlasti väärib see eelnõu kõigi kolleegide toetust.

Eelnõu lükati tagasi. Komisjon arvas, et võiks algatada arutelu, millises alalises komisjoni üldse riigikogus omavalitsusteema võiks paikneda. Nii et, omapäi, head omavalitsused, omapäi, mis muud.

Uusaasta soovid 2013

Head sõbrad!

2012 hakkab selja taha jääma, 2013 ootab ees. Noh, jah, oli see aga aasta... täpselt nii nagu lubati ja ka karta oli. Igasugu jama oli hulgakaupa. Täpselt nii nagu eelmisel... ja nagu üle-eelmisel... Ma ühiskondlikku elu silmas pean, eelkõige. Ei teagi kohe, kus see rahusadam asub. Üks asi oli tegelikult hea selle kisklemise juures - need kelle käed roolini ulatuvad -  need ehk said lõpuks aru, et valimiste ajal häälesaagi korjamisest üksi on vähe, et järgmiste valimisteni rahumeeli purjetada, ilma midagi ja kedagi kuulmata - nägemata. Lõpuks on ühiskonnale sellest läinud aastast ikka oluliselt kasu olnud. Nii mõnedki maskid langesid ja kivid pöörati vähke otsides teistpidi. Kempluse käigus said asjad  selgemaks. Sellepärast mõtlengi, et hoolimata sellest, et valimised nüüd jälle riburada pidi tulema hakkavad - üllatusi ja segadust ühiskondlikus elus tõenäoliselt tuleb vähem.  Isiklikus plaanis - eks nii mõnedki, kelle kannatus katki läks, seda oma rahusadamat ka otsima asus ja ehk ka leidis, kes linnas, kes pealinnas, kes sealpool piiri. Mis siin muud, kui ainult jõudu ja edu soovida ja et - hoiame sidemed tugevad. Meil aga siin kohapeal - mis muud, kui meestel müts sügavamalt pähe, naistel sabad vöö vahele, et sopaseks ei läheks. Sõbralik naeratus naabrile, abikäsi selle, kes maha jääb, kamp tihedalt kokku ja ...2013 tuleb.

Head aastavahetust ja tegusat uut aastat soovides,

lugupidamisega, teie

Neeme Suur

Jõululuuletus

Seisa vaikselt, seisa vaga,
vaata, kuidas akna taga
lumeluugid läinud valla
paksu lumevaiba alla
matab mõtted, mured, tööd.

Vargsi seisa, vaikselt oota
sellel aastal võid sa loota
jõulutunnet, vaikset rahu
härdust, hinge mis ei mahu
... kui just pole jõuluööd.

Seisa vaikselt akna juures
vaata, selles ilmas suures
head on rohkem, kui sa tead.
Ainult tasa seisma pead,
et võiks kuulda hinge häält
ja vastuseid, sealt lume päält.

Ole tasa, siis sa kuuled -
lootus hingab, vaikselt hüüab,
sulle järgi jõuda püüab.
Jõuluõhtul peatu, oota,
täna võid sa tõesti loota
sinu juurde jõuab sealt, akna tagant, lume pealt.

Rahulikke jõule, lootust ja rõõmu soovides...

Neeme Suur

Üks sobilik luuletus Anna Haava sulest ehk siis üks jõulusoov

Eelmise sajandi alguses kirjutas poetess Anna Haava luuletuse "Astu alla".  Olgugi, et tegemist on religioosse luuletusega, sobib ta ka meie praeguse ilmaliku asjatamise kommenteerimiseks suurepäraselt.

ASTU ALLA

Astu alla, rahva hulka,
Õpetaja, karjane,
Et ei kasvaks kuristikud,
Kaljud teie vahele.

Ainult käsud, õpetused,
Ei need rahvast õndsaks tee,
Kui ei saa sa sõbraks olla,
Ega vennaks temale.

Astu välja kitsast ringist,
Oma silmi seleta:
Hoopis uue maa ja rahva
Imestades leiad sa.

Kas sa tunned seda rahvast,
Tema põue tuksumist,
Tema rõõmu, tema muret,
Vaimulendu, võitlemist?

Kui ei tunne, kui ei mõista
 - Võõras rahvas, võõras keel -
Kuidas tahad taeva poole
Teda juhatada veel ?!

Astu alla rahva hulka,
Õpetaja, karjane,
Virus, Võrus, Idas, Läänes
Igatsedes ootame.