Kullamaa ettepanek tuleb vastu võtta

Eelmise aasta lõpus tegin ettepaneku moodustada haldusreformi tulemusena Läänemaale üks omavalitsus. See ideena välja käidud mõte sai ametliku käigu nüüd neljapäeval, 14. jaanuaril, kui Kullamaa vallavolikogu tegi kõigile teistele maakonna omavalitsustele ettepaneku alustada liitumisläbirääkimisi, eesmärgiga moodustada üks ühine omavalitsus.

See, et haldusreform tuleb ja liitumine ühes või teises koosseisus ees seisab, see on juba omaksvõetud tõsisasi. Haldusreformi seadusest tulenevate kriteeriumide kohaselt võiksid vaid Haapsalu ja Vormsi protsessist eemale jääda. Haapsalu sellepärast, et tal on elanike miinimum täidetud, Vormsi sellepärast, et ta on mereline saarvald ja kulub erandi alla.  Kõik Läänemaa omavalitsused peale Vormsi on ka liitumisettepanekud kas teinud või vastu võtnud ja läbirääkimistesse asunud.

Nüüd ongi küsimus, millisena me maakonda tulevikus näeme ja kas saame aru, milles tegelikult edu võti seisneb. See, et pisivald on küll oma ja armas, aga paraku ei ulatu oma inimeste probleemide lahendamiseni, sellest oleme aru saanud ja valmis lähimate naabritega ühte jalga käima. Tegelikult ei ole paha ju ka selline tulemus, kus maakonna põhjakant, lõunakant ja Haapsalu-Ridala kant igaüks omaette omavalitsused moodustavad. Aga paraku on ka see vaid pool rehkendust. Me peame suutma vaadata kaugemale kui lähemad viis aastat. Liitumispreemiate jagamise ja kulutamise aeg saab ümber ja siis tuleb juba oma vahenditega pakkuda konkurentsi suurlinnade poolt pakutavatele hüvedele.

Üksikute omavalitsuste koostööd oleme näinud juba pikkade aastate jooksul. Mida see võimaldab, seda me teame. Maakonna omavalitsused on nagu ühe pere kümme venda, mõni rikkam, mõni vaesem. Kõik on toredad inimesed, käivad koos pidudel ja teinekord teevad ka mõne asja kahasse. Kui on vaja aga midagi tõsiselt ehitada, siis igaüks nokitseb omaette. Võtmeküsimuseks ongi investeeringud. Selleks et pakkuda oma inimestele häid teenuseid ja toetada ettevõtjaid töökohtade loomisel, selleks on vaja minna üksteisele päriselt appi. Ühel hetkel ongi vaja võtta kogu maakonna vahendid ja minna appi Virtsule ettevõtluskeskust rajama, Nõvale sadamat ehitama, Lihulasse spordikompleksi ehitama, Taeblasse tööstusala ja Haapsalusse vehklemishalli ehitama. Ühiselt suudame üleval pidada oma koolid ja lasteaiad, pakkuda lastele huviharidust ja eakatele hoolekannet. Kõike korraga muidugi ei suuda, aga kordamööda ja hoolikalt kavandades on maakonna ühine arengusuutlikkus kordades suurem, kui omavalitsustel ükshaaval.

Me võimegi jagada omavalitsuste tegevused kolmele riiulile – kõige alumisel on kohalikud kogukondlikud tegevused, keskmisel on piirkondlikud teenused ja kolmandal, kõige kõrgemal riiuli on olulised investeerimised. Nüüd on küsimus, kas uue omavalitsuse nina peaks ulatuma esimese, teise või kolmanda riiulini? Kas jätame mitu valda ja loodame siiski üheskoos investeerida? Või siis võtame ennast kokku, teeme omavalitsuse niipalju suurema, et olulistest investeeringutest jagu saaks ja suurema omavalitsuse sees seisame hea selle eest, et kohalikud kogukonnad otsustamisest eemale ei jääks. See otsus on eelkõige julguse, ettenägelikkuse ja koostöövalmiduse küsimus.

Selleks et kohalikud kandid oma häälest ja õigustest ilma ei jääks, on kasutada mitmeid lahendeid. On võimalik kaasata küla – ja alevivanemaid otsustamisse, kui kant väga omanäoline on ja ennast omaette tunneb olevat, siis on võimalik säilitada ka osavald. See on eelkõige tahtmise ja üksteistest arusaamise küsimus. Praegu aga loodan et valdade ja linna volikogud Kullamaa ettepaneku vastu võtavad. Suve hakul saaksime teha siis juba teadliku ja kaalutud otsuse, kuidas edasi. Vastasel juhul viskame võimaluse aia taha, seda isegi tõsiselt kaalumata.

Aasta möödas, aasta ees

Kuivõrd maavanema aasta kokkuvõte täies ulatuses Lääne ELusse ei mahtunud, siis panen selle blogisse üles. Head lugemist! Head vana aasta lõppu ja edukat uut aastat!

Aastaring hakkab täis saama. 2015 aasta tõi maakonnale nii mõndagi uut. Vormsile tõi mööduv aasta uue praami ja uue päästekomando hoone, Laiküla sirgele uue ja sileda asfaldi. Läänemaa mõlema linna – Haapsalu ja Lihula kinod said uue kinotehnika, mõlemad linnad parendasid ka tänavavalgustust, nii mõnigi bussipeatus sai valgemaks ja turvalisemaks. Väga palju head on aastast meenutada, olgu see siis kergliiklustee ehitamine Nõval, noortekeskuse ja muusikakooli filiaali avamine Ristil, Pürksis peetud suurejooneline Rootsi päev või ka seda et Haapsalus PKC-st tühjaks jäänud tootmisruumid jälle tegevusega täidetud on. Kuulsust ja edu nii kodumaistelt kui kaugetelt konkurssidelt tõid kutsehariduskeskuse õppurid ja Lihula noored. Ja Haapsalust sai jällegi piiskopilinn. See mis juhtus aasta jooksul head, juhtus meie enda inimeste visa töö tulemusena. Siinkohal väga suur tänu kõigile! Aga aasta ka viis nii mõndagi. Viis meilt Kasari kooli. Viis meilt kogukonna pärli, Ants Maripuu.

Möödunud aastas oli palju head, millegipärast aga jäävad meelde ikka hoopis vaidlused. Meie lauale pandi mitmeid ülesandeid, mille põhjused meist hoopiski kaugemal on. Nii tuleb leida lahendused sõjapõgenike paigutamiseks, isegi juhul kui Läänemaale neid ei satugi, või satub vaid üksikuid. Ja siis veel sai valmis maakonna uus arengustrateegia. Koos Euroopa Liidu uute programmidega lõi lõkkele arutelu selle üle, kuidas kasutada Euroopa Liidu vahendeid nii, et sellest ka kasu sünniks, et maakonnas ettevõtlus edeneks ja töökohti juurde loodaks. Ja siis veel vaidlused seakatkule reageerimisel, vaidlused uue kõrgepinge elektriliini planeerimisel, vaidlused seoses Virtsu tööstusala rajamisega… Lisaks väiksemat ja suuremat sorti vaidlustele tõi mööduv aasta veel ühe suure ülesande. Järgmise aasta jooksul peame leidma parima lahenduse haldusreformile Läänemaal.

Rohkem kui kunagi varem, uus saabuv aasta ootab meilt empaatiavõimet. Võimet mõista teiste inimeste lootusi, hirme ja muresid. Rohkem kui kunagi varem on meil vaja oskust asetada ennast teise inimese või kogukonna olukorda.  Ilma teisi mõistmata ei saa me hakkama ühegi suurema ülesandega, mis meil uuel aastal ees seisavad.  Maakonnana üheskoos peame olema targemad ja tublimad kui teised. Mitte kartlikud, kurjad ja tõrjuvad, vaid avatud, otsivad ja julged. Me tahame, et Läänemaa püsiks, kasvaks ja areneks. Soovin kõigile läänlastele järgmiseks aastaks palju koosmeelt, jõudu ja edu!

Läänemaa Noorte Osaluskohvik

Veetsin reede koos noortega, Läänemaa Noorte Osaluskohvikus. Peale muu toreda, mõtlesin, et see oli ka teraapiline kogemus. Kui hipoteraapia ja kiropraktika ei aita, siis veeda päev koos noorte inimestega. Päeva lõpus on sinus oluliselt rohkem elurõõmu, usku ja lootust ning sul on ka teadmine sellest, et Eesti tulevik on heades kätes... Alates hariduskorraldusest, kuni tänavavalgustuseni, alkoholi kättesaadavuseni ja tuumaanergeetika arendamiseni.... Noortel inimestel on oma nägemus sellest tulevikust milles nad elada tahavad ja nad on valmis oma mõtteid jagama ja seisukohti ka kaitsma. Selleks tuleb vaid anda võimalus. Huvitav on veel see, et osaledes mõni nädal tagasi eakate üritusel, tajusin eakate inimeste eluterveid hoiakuid. Sama tunne oli mul nüüd koos noortega. Siit ka järeldus - keskealiste ülesanne ongi ehitada sildu eakate elukogemuse ja nooruse tarmukuse vahele ja kanda hoolt selle eest, et kummagi energia potentsiaal kasutamata ei jääks. Vaat nii.

Õpetaja

Õpetaja. Inimene, kelle hoole all me kõik oleme olnud. Keegi, kelle nimi ei lähe kunagi meelest ära. Kellele suu ei paindu „sina“ ütlema. Teadmiste allikas, autoriteet, juhendaja, eeskuju. Kelle heakskiitu ootad ka siis, kui seda enam üldse ei vaja. Keegi, kes jätab sinusse jälje ja mõjutab sinu elukäiku vaata et samapalju, kui ema või isa. Tavaline naine või mees, kellel on oma iseloom, tõekspidamised ja harjumused. Kellel on oma unistused ja lootused, nõrkused ja tugevused. Kellel tuleb see õpetamise asi hästi välja (või siis äkki ei tule ka). Keegi, kes töötab selle nimel, et lastest saaksid paremad ja targemad inimesed. Keegi, kellest lugu peetakse, kellest lugusid räägitakse, häid, naljakaid või arvustavaid. Aga mitte kunagi ükskõikseid.

Õpetaja. Keegi, kelle hoole alla usaldame omad lapsed. Kellest loodame, et ta aitab meil täita unistust õnnelikest, tublidest ja edukatest lastest. Kellelt me loodame oma lastele tuge läbi elu käimisel, kes aitaks kergendada meie endi koormat. Ja jagada meie süütunnet. Keegi, kellega meil on ühised lapsed. Keda me ei saa valida, vaid kes võetakse tööle. Võetakse tööle palga eest, mida meist osad endalegi loodavad, teised aga piisavaks ei pea. Võetakse tööle mis võtab inimesest kõik ja annab paljugi ka tagasi. Tööle, mida kõik lapsed ise teha tahaksid, mida mõnedki noored õpivad, mida raskeks ja vähe tasuvaks peetakse ja millel tihtilugu eluaeg püsitakse. Tööle, mille tegija peab kandma välja ühiskondlikud vapustused, väärtushinnangute muudatused, sotsiaalsed ebakõlad ja puudujäägid, erilise taibukuse ja hüperaktiivsuse ja ka kaassündinud või õpitud laiskuse.

Ja siis veel tuleb välja kanda ka riiklik õppekava, hariduspoliitika, ja siis veel ka lapsevanemad. Nii need aktiivsed suhtlejad ja toetajad, kui ka need teised. Ja selle kõige keskel on õpetaja. Inimene, kelle hoole all me kõik oleme olnud. Kelle nimi ei lähe kunagi meelest ära. Jõudu Teile, Teie töös, õpetajad! Head õpetajate päeva!         

 

SDE mõtted kohalikust omavalitsusest

Panen siia vastused Lääne Elu küsimustele, mille ajakirjanik mulle esitas. Kuna lehte sai sellest jutust päris vähe, siis panen kõik vastused blogisse üles.


Programmis on kirjas, et soovite tuua kohalikud omavalitsused madalseisust välja. Mis madalseisus nad praegu on? Kuidas nad välja plaanite tuua?

NS: Kohalike omavalitsuste madalseisuks saab nimetada olukorda, kus omavalitsustele laekuvad tulud ei vasta neile pandud kohustustele. Paraku on see olukord viimase kümne aasta jooksul aina süvenenud. Omavalitsuste ülesanded peavad olema omavalitsusele sobilikud ning reaalselt ka täidetavad, vastasel juhul me saame silmakirjaliku süsteemi, kus ülesanne oleks nagu antud, aga tegelikult seda ei täideta. Selle olukorra lõpetamiseks on vaja teha kolme asja – kõigepealt otsustada, millised ülesandeid saaks ja peaks lahendama üheskoos maakonna tasandil, teiseks tuleb suurendada omavalitsuste osa avaliku sektori rahakotis ja kolmandaks tuleb maakonna tasandile tekitada tugev omavalitsuslik haldusorgan. Need kolm sammu oleks vajalikud praeguse olukorra muutmiseks. 

Milline on omavalitsuste uus rahastamismudel, mida programmis mainite?

NS: Uus rahastamismudel arvestab omavalitsuste suurust ja ülesandeid. On selge see, et väikses omavalitsuses ei ole mõistlik kõiki neid asju teha, mida suures omavalitsuses tehakse. Kui suur omavalitsus peaks suutma endale ehitusinspektori palgata, või siis lastekaitsetöötaja, siis väikeses omavalitsuses ehitatakse võib olla paar maja aastas ja lapsi on ka vaid mõnikümmend. Samas on selge, et ka väike omavalitsus peab ju saama ka ehitusinspektori teenust, lastekaitsetöötajat võib ka vahel vaja minna, aga neid töid tuleks siis teha üheskoos, mitte ükshaaval. Järelikult peab olema ka rahaline kate üheskoos tehtud töödele ja see rahaline kate tuleb suunata otse koostöökohta – näiteks omavalitsusliitu. Uus rahastamismudel peakski võimaldama vallale või linnale raha nende tööde jaoks, mis on seal ka tegelikult tehtavad ning need asjad, mida on mõistlik teha üheskoos maakonna tasandil, tuleb ka rahastada koostööorganisatsiooni kaudu.

Kuidas mõista lauset, et suurendate kohalike maksude osakaalu omavalitsuse tulubaasis? Kas see tähendab, et käiste omavalitusel tekitada kohalikke makse juurde või midagi muud?

NS: Kindlasti ei käsi omavalitsustele keegi midagi. Samas on aga kohalike maksude kehtestamine üks omavalitsuste õiguseid. Praegu moodustavad kohalikud maksud vaevalt protsendi omavalitsuste tulubaasist. See osakaal peab suurenema. Kuivõrd erinevate maksude hulga suurendamine ei tundu mõistlik, siis peaks kaaluma teatud kindlate riiklike maksude otsustamise toomist kohaliku omavalitsuse tasemele. Näiteks võiks sarnaselt maamaksule ka üksikisiku tulumaksu määr olla ettenähtud vahemiku raames omavalitsuse poolt määratav. Ka võimalik ettevõtte tulumaks võiks olla kohaliku maksu iseloomuga.

Kuidas mõista seda, et annate osa omavalitsuse tuludest otsustamiseks elanikele? Kuidas see protsess välja näeb?

NS: Selline praktika on juba mitmetes omavalitsustes olemas – Kuressaares ja Tartus näiteks. Selle kohaselt eraldab omavalitsust teatud summa eelarvest, mis kasutatakse täpselt nii, nagu rahvas arvab, mitte volikogu otsuse kohaselt. Rahva arvamuse välja selgitamiseks tehakse eelarve koostamise käigus küsitlus ja enam toetust saanud idee kuulub rahastamisele.

Samuti on programmis kirjas, et toetate omavalitsuste liitumist. Millega?

NS:Omavalitsuste liitumist toetame kõigepealt kahel viisil – pakume liitumistoetust rahalises mõttes ja pakume ka juriidilist abi. Mõlemad meetmed eksisteerivad ka praegu. Liitumispreemia võiks lihtsalt olla suurem – suurem preemia motiveeriks ka rohkem liitumisele mõtlema. Kasutamata on aga võimalused liitunud omavalitsuste muul viisil toetamiseks. Euroopa Liidu fondide ja muude investeeringutoetuste puhul lisapunktide andmine võiks olla laiemalt levinud komme. Igal juhul tuleb tagada puhverperiood, kus omavalitsuse liitmise järgselt riigipoolsed finantseeringud valda ei vähene, vastasel juhul kaotab liitumine omavalitsuse jaoks mõtte. Igasse maakonda võiks jääda kindel hulk  tugevamaid omavalitsusi – sõltudes siis maakonna suurusest. Samas jällegi, kui kohalik kogukond ikka kuidagi liituda ei taha, siis mis seal ikka. Ainult nad peavad siis teadma, et väikesel omavalitsusel on vähem ka ülesandeid, sellega ka vähem raha ja vähem võimalust oma kanti aidata. 

Plaanite taastada ka maakondliku omavalitsuse. Mida see endast kujutab?

NS: Maakondlik omavalitsus kujutab endast tugevat maakondliku koostöö – ja otsustusorganit. Praegused omavalitsusliidud on ju tegelikult mittetulundusühingud, mille ukse võib üks omavalitsus alati selja taga kinni lüüa, või siis mille rahastamise katki jätta. Maakondlik omavalitsus võiks välja kujuneda omavalitsusliidu tugevdamise teel. Tugevasse omavalitsusliitu võiks üle tuua ka need maavalitsuse tööd, mis juba oma iseloomult on mitte riiklikud vaid omavalitsuslikud – kasvõi kultuuritöö, noorsootöö, sporditöö, hariduskoostöö, aga ka planeerimine. Maavalitsusse jääksid siis maha otseselt riigi ülesanded nagu näiteks riigi esindamine kohtus, maatoimingud, riigi omandiõiguse teostamine, järelevalve, rahvastikutoimingud, riigiasutuste koostöö koordineerimine jms. Lõpuks võiks ka maavanem üle kolida omavalitsusliitu ja praegusest maavalitsusest jääks järele maasekretäri büroo, mis täidab riigi ülesandeid kohapeal ja koordineerib kohalike riigiasutuste koostööd.

Tihti on sotsidele ette heidetud, et maakondliku omavalitsuse loomine on riigile kuidagi kallim, kui praegune süsteem. See ei ole tõsi. Maakondliku omavalitsuse tulud kujuneksidki kolmest suunast – teatud rahad alt üles ehk siis valdadelt ( nagu ka praegu raha koondatakse), teatud tööd ( koos raha ja inimestega) tuleksid maavalitsuselt ja teatud+ tööd ja rahad otse riigilt ülevalt alla ( näiteks ettevõtluse arendamiseks eraldatavad vahendid jms). Maakondlik omavalitsus võimaldaks teha maakonnas kindlaid otsuseid. Praegu on nii, et omavalitsusliidule pole õiguseid antud ja maavanemalt on need paraku suures osas ära võetud. Kokkulepped, paraku aga kipuvad kas kaduma või siis ajas muutuma. Maakondlikku koostööd ei saa üles ehitada pelgalt hea tahte avaldustele.   

Ütlete ka, et omavalitsuse ülesanded sõltuvad tema suurusest. Mida väiksesse omavalitsusse ei planeerita? Kui on üksteise ligi palju väikseid omavalitsusi, siis kas neil jäävad väikestele omavalitsustele üle jõu käivad teenused saamata?

NS: Seda olen kirjeldanud üleval, rahastamismudel küsimusele vastates. Väiksesse omavalitsusse ei planeerita neid ülesandeid, mis on küll praegu omavalitsusele kohustuslikud, aga mida ei ole mõistlik igas väiksemas omavalitsuses üksi teha, näiteks jäätmekäitlus, ühistranspordi korraldus, keskkonnakaitse, ehitusjärelvalve, arhitekt, lastekaitse, puuetega inimeste hoolekanne jms. Teenused ei tohi jääda osutamata. Teenused tuleb korraldada üheskoos, maakondliku koostööorganisatsiooni kaudu või siis omavalitsuse omavaheliste lepingute alusel. Ükski teenus ei tohi osutamata jääda, selles on ka üks suur ümberkorralduste eesmärk. Omavalitsused võivad ju jääda väikeseks, kuid väiksema omavalitsuse elanikel on täpselt samasugused põhiõigused ja ootused, kui suurema omavalitsuse elanikel. Siin tekibki valdade koostööle kohustuslik iseloom.

Maavalitsustest plaanite kujundada kohalikud riigi teeninduskeskused. Mida see endast kujutab?

NS: See tähendab, et mõte kohalike riigiasutuste koondamisest ühte teenuskeskusesse ( ehk siis ka Läänemaal tuntud „riigi maja idee“) ei ole kuskile kadunud vaid areneb ja süveneb. Need riigi asutused, millel ei ole vaja oma suuremat keskust (nagu näiteks päästekeskus on) vaid kus kohtadel ongi vaid büroo, saab koondada ühele pinnale ja pakkuda sellega inimestele paremat teenindust ühest punktist ja samas hoida riigile raha kokku. Selliste teenuskeskuste töö korraldamine peaks olema maavalitsuse ülesanne. 

Milline osa regionaalpoliitikast on teile kõige olulisem?

NS:Minu jaoks on kõige olulisem see osa, mida te oma küsimustes ei küsinud. Kohahaldus – riiklik ja omavalitsuslik, on ju vaid väike osa regionaalpoliitikast ja inimese seisukohast üldse mitte kõige olulisem. Kõige olulisem on tagada töökohtade ühtlane paiknemine riigis, oluliste teenuste (haridus, arstiabi jms) ühtlane paiknemine riigis ja transpordivõrgustik mis võimaldaks vabalt liikuda. Töökohad, teenused ja transport – need on regionaalpoliitika võtmeküsimused. Ehk siis – regionaalpoliitika kõige olulisemad probleemid ei ole mitte regionaalministri ( nüüd siis siseministri) töölaual vaid hoopis majandusministri, haridusministri ja sotsiaalministri töölaual. 

UŽUPISE VABARIIGI PÕHISEADUS

Lihtsalt huvitavat:

UŽUPISE VABARIIGI PÕHISEADUS

1.  Inimesel on õigus elada Vilnelė ääres, Vilnelėl aga voolata inimesega kõrvu.
2.  Inimesel on õigus soojale veele, küttele talvisel ajal ja katusekividele pea kohal.
3.  Inimesel on õigus surra, aga see ei ole tema kohustus.
4.  Inimesel on õigus eksida.
5.  Inimesel on õigus olla ainumas.
6.  Inimesel on õigus armastada.
7.  Inimesel on õigus olla mitte armastatud, aga mitte tingimata.
8.  Inimesel on õigus olla tundmatu ja mitte kuulus.
9.  Inimesel on õigus laiselda ja mitte midagi teha.
10. Inimesel on õigus armastada kassi ja tema eest hoolitseda.
11. Inimesel on õigus hoolitseda koera eest, kuni üks neist sureb.
12. Koeral on õigus olla koer.
13. Kass ei ole kohustatud oma peremeest armastama, kuid peab teda raskel hetkel aitama.
14. Inimesel on õigus vahel mitte teada, kas tal ongi kohustusi.
15. Inimesel on õigus kahelda, aga see ei ole tema kohustus.
16. Inimesel on õigus olla õnnelik.
17. Inimesel on õigus olla õnnetu.
18. Inimesel on õigus vaikida.
19. Inimesel on õigus uskuda.
20. Inimesel ei ole õigust vägivallatseda.
21. Inimesel on õigus aduda oma tühisust ja õilsust.
22. Inimesel ei ole õigust sekkuda igavikku.
23. Inimesel on õigus mõista.
24. Inimesel on õigus mitte midagi mõista.
25. Inimesel on õigus olla erineva(te)st rahvus(t)est.
26. Inimesel on õigus oma sünnipäeva tähistada või ka mitte.
27. Inimene on kohustatud mäletama oma nime.
28. Inimene võib jagada seda, mis tal on.
29. Inimene ei või jagada seda, mida tal ei ole.
30. Inimesel on õigus omada õdesid, vendi ja vanemaid.
31. Inimene võib olla vaba.
32. Inimene vastutab oma vabaduse eest.
33. Inimesel on õigus nutta.
34. Inimesel on õigus jääda teiste poolt mõistmata.
35. Inimesel ei ole õigust teist süüdlaseks teha.
36. Inimesel on õigus olla isikupärane.
37. Inimesel on õigus mitte mingeid õigusi omada.
38. Inimesel on õigus mitte karta.
39. Ära võida.
40. Ära kaitse ennast.
41. Ära anna alla.

Laenulõksude likvideerimine

Ega ei olekski ju midagi lahti kui inimesed ei oleks hädas. Või siis mõtlematud. Ma ei tea küll, et keegi nalja pärast kiirlaenu võtma läheks. See on ju üldiselt teada, et kiirlaen ei ole lahenduseks, pigem süvendab probleeme. Kuid siiski jah, on ka palju hetkeajendi sunnil võetud laene. Ehk siis ikkagi ka mõtlematus, hetkeline, möödapääsmatuna tunduv vajadus, mis lahendatakse lihtsalt ja käepäraselt ja tulevik ja tagasimakse tundub ju nii kaugel. Ainult et – paraku, probleemid mis laenulõksu langemisega kaasnevad on suuremad, kui need, mis sinna sundisid.

Kiirlaenude maht kasvab. Viimastel aastatel lausa 30% aastas. Kõikidest tarbimislaenudest veerandi moodustavad kiirlaenud. Kiirlaenud on kordades, kui mitte sadades kordades kallimad kui tavalised laenud. Eelmise aasta alguse seisuga oli Eestis 34 706  isikut,  kes on kiirlaenu või tarbijakrediidi tasumisega hätta jäänud. Sealhulgas  19  671  inimesel  on  üks  kehtiv  maksehäire ning 15 035 inimesel on kaks ja rohkem kehtivat maksehäiret. Et kiirlaenuturg vajab reguleerimist see oli ilmselge. 2013 aastal vastu võetud pigem heale tavale manitsev seadusemuudatus, millega kohustati laenuandjaid hoolikamalt laenu saaja maksevõimet kontrollima jäi ilmselgelt väheseks.

2014 aasta kevadel võttis uus koalitsioon oma eesmärgiks kiirlaenuturgu otsustavalt korrastada. Mitte, et see otsus ei oleks vaidlemata saavutatud. Eks ikka on arvamusi, et ettevõtlusvabadus on midagi, mida ei tohiks väärata, ja et inimesel ongi õigus ise oma vead teha. Kuid lõpuks, kui probleemid on nii silmnähtavad, siis saavad kõik aru et, liigkasuvõtmine ei ole osa ettevõtlusvabadusest ja laenulõksu langemine ei ole inimese vaba tahte väljendus. Ehk nagu seadus ütleb – laenu andja peaks ju olema teadlik laenu võtja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest ja mitte selliseid laene andma. Kui aga hea tava ilmselgelt ei toimi, siis tuleb võtta vastu vajalikud otsused.

Koalitsiooni poolt planeeritud meetmete pakett on tõhus ja täielik. Rahandusministeeriumile tehti ülesandeks töötada välja eelnõu, mille kohaselt kehtestatakse tegevusloakohustus tarbijakrediidiettevõtjatele ja allutatakse kiirlaenukontorid Finantsinspektsiooni järelevalvele. Justiitsministeeriumi kohustati esitama eelnõud laenude krediidikulukuse määra piiramiseks, vahekohtute kasutamise keelamiseks tarbijakrediidilepingutest tulenevate vaidluste lahendamisel ning laenudega seotud sissenõudmiskulude reguleerimiseks. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile tehti ülesandeks esitada eelnõu tarbijakrediidi reklaami piiramiseks. Kõik need eelnõud on täna riigikogu menetluses – toimuvad arutelud komisjonides ja riigikogu täiskogu istungitel. Lisaks analüüsib Justiitsministeerium eraisikute võlgade ümberkujundamise menetluse tõhustamise võimalusi ja Sotsiaalministeerium võlanõustamise teenuse kättesaadavust.

Kõik loetletu on hädavajalik abi inimestele. Praegu teeme riigi regulatsioonide osas kõik mis võimalik. On aga veel üks asi, see on inimeste endi teadlikkuse tõstmine. Siin on meil kõigil veel pikk maa käia.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kas kogu Eesti jääb elama?

Vastu minnes järjekordsete valimistele on üks nähtus, millest peaks rääkima. Ilusate lubaduste jagamine valimiste eel on muidugi vahva, aga on teatud põhimõttelised asjad, mida muutmata ei ole võimalik saavutada loodetud positiivseid muudatusi Eesti elus. Kui küsida poliitikult, tippametnikult või teadlaselt, et kuidas riigiaparaat või riigi teenused või siis elu üldse peaks riigi territooriumil paiknema, siis lööb välja kas kohalikku elukorraldust tähtsustav hoiak või siis tsentraalset, keskset juhtimist ja keskusesse koondumist tähtsustav hoiak.

Tsentralism ( palun mitte segi ajada Keskerakonnaga) -  ongi üks tugevamaid põhimõttelisi käsitlusi, mis Eesti elu viimasel ajaperioodil mõjutanud on ja mille esindajaid paraku leidub nii paremal, kui vasemal tiival. Tsentralism ehk keskelt juhitud, keskusesse koondatud, koondunud. Tsentralismi vastand on detsentraalne ehk kohapõhine või hajutatud. Tsentralismi vastand on regionaalpoliitika.

Tsentralism on ühelt poolt toetatud väidetega  - „me oleme nii väike riik, me saamegi lubada endale vaid ühte või paari keskust“ ja teiselt poolt väidetega inimeste ja nende oskuste vähesusest. Kõige põhilisem argument seisneb siiski ökonoomikas. Arvatakse, et keskele koondatu, kokku kogutu on odavam, kuluefektiivsem, mõjusam jms. Tsentralistid ei näe Eestis rohkem võimalusi eluks ja arenguks kui paaris suuremas keskuses – Tallinnas ja ehk ka Tartus. Mis puudutab aga juhtimist ja otsustamist, siis ollakse veendunud, et õigeid otsuseid on võimalik langetada vaid ühes keskuses ja  kohalik otsustamine on riigile pigem kahjulik.

Tsentralistid ei võta arvesse kahju, mida tekitab äärealade mahajätmine – kahju nii kultuurile, turvalisusele, riigikaitsele, majandusele pikas perspektiivis jms. Tsentralistid ei võta arvesse kõige suuremat kahju mis läbi keskse elukorralduse tekib – see on inimressursi hülgamine. Mitte vaid kodanikkonna hülgamine ja määramine teisejärgulisse rolli, vaid ka ametnikkonna hülgamine ja määramine pelgalt käsutäitja rolli.

Tsentralistid unustavad, et esimene pikem eestikeelne tekst pandi kirja Kullamaal, Eesti lipp õnnistati Otepääl, Lydia Koidula sündis Vändras ja üks Eesti vanimaid tekstiilitööstuse suurettevõtteid asus Kärdlas. Eesti Vabariigi sünni otsustas Maanõukogu, mille moodustasid linnade ja maakondade esindajad. Eesti ei ole kunagi olnud tsentraalse korraldusega riik. Riigiaparaadi, riigi teenuste, ettevõtluse ja lõpuks inimeste koondamine ja koondumine suurematesse keskustesse on olnud viimaste aastakümnete kõige suurem põhimõtteline muudatus, tõeline riigireform. Nüüd on küsimus, kas see suund on pöördumatu ja jätkub ka edaspidi? 

Detsentraalne ehk hajutatud elukorraldus nõuab visiooni olemasolu, missioonitunnet ning usaldust oma inimeste suhtes. Juhtimine on alati tõhusam, kui õnnestub seada eesmärke, aga mitte ülesandeid. Kui on ühtne hingamine, siis eesmärgi suunas lähevad inimesed ise. Kui välja antakse usaldus, siis vastu saadakse pühendumus eesmärgile, initsiatiiv ja isiklik vastutus. Vastu saadakse kaitsetahe, kõikjal Eestis sündiv kultuur ja eluväärne elukeskkond. Vastu saadakse hoolikas riik, mis ulatub igasse Eestimaa nurka.

Taasiseseisvumise järgselt pöörduti hooga tagasi kohaliku elukorralduse poole. Järgnevate aastakümnete jooksul on aga kõik suunad olnud vastupidised. Üks põhjus, nagu mainitud on oskamatus arvestada inimressursi väärtust ja kalkuleerida pikaajalisi majanduslikke kulusid ja kasusid. Teine põhjus on aga otseselt poliitiline. Tsentralism on üks kindel strateegia võimu haaramiseks, tagamiseks ja kinnistamiseks. Ehk siis mida vähem iseseisvat otsustamist kohtadel, seda lihtsam on võimu haarata ja hoida.

Tsentralismi ideest kantuna koondatakse põhilised sotsiaalsed teenused suurematesse keskustesse. Kõigub ka ülikoolide regionaalsete kolledžite jalgealune. Kui ülikool leiab  oma põhiülesande täitmise ühes keskuses lihtsama olevat, siis on vaid regionaalpoliitika see argument, mis kolledžit kaitseb. Paraku – riik ei maksa ülikoolile regionaalpoliitika eest. Tsentralismi ideest lähtudes koondatakse riigiametite juhtimine ja otsuste langetamine keskasutusse - viimaseks näiteks on Maanteeameti regionaalse struktuuri kaotamine.

Keskuspõhine lähenemine kannab ka infrastruktuuri investeerimisotsuseid. Tallinn-Tartu maantee neljarealise osa pikendamine 15 kilomeetri võrra maksab sama palju kui Riisipere-Haapsalu raudtee taastamine või Lelle-Pärnu raudtee rekonstrueerimine. Tsentralism põhjustab aga ka sellist nähtust nagu kohalike omavalitsuste sisuline eiramine riigi haldusstruktuuris. Oma rolli mängib siin ka pealinna ja riigi poliitilise võimu vastasseis, kuid sügavam põhjus siiski on suutmatuses mõista, mida tähendab „kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt…“ Muuseas - tsentralismist kantud on ka haldusreformi mitte tegemine. Ei ole midagi magusamat ühele keskvõimule, kui suur hulk vaesuses siplevaid valdu ja linnu, kes käivad kabineti ukse taga kraapimas, et investeeringule ligi pääseda.

Ma ei pea tsentralismi alati ja kõikjal halvaks nähtuseks. Eesti on siiski üks riik. Kindlad riiklikud küsimused ja põhimõtted vajavadki riigi tasemel otsustamist – olgu see siis raudtee ehitamine Riiga või Haapsallu, või riigikaitse küsimused või sotsiaal -  või haridus – või keskkonnapoliitika põhimõtted, mis peavad ühtsena kehtima igal pool Eestis. Küll aga peaks vaatama, kas ökonoomika sildi all „last pesuveega välja ei visata“ ehk siis oma inimestest lahti ei öelda. Ja kas võimu haaramise ja hoidmise tagajärjena ei kao tegelikult võime valitseda oma riigi territooriumi.  

Mina olen veendunud regionaalpoliitik. Ülaltoodud jutu valguses on sotsiaaldemokraadina kandideerida päris hea tunne. Sotside programm on suures osas suunatud kohaliku, kogukonnakeskse, omavalitsusliku ja maakondliku elukorralduse säilitamisele. Oma kindel koht programmis on regionaalsel ühistranspordil, haridusel, ettevõtluse regionaalsel suunamisel, kolledžite tugevdamisel, omavalitsustele kindlama rahastamisskeemi loomisel ja maakonna tasandi tugevdamisel. Meil on unistus inimeste Eestist, kus kõikjal on hea elada. Nüüd juba sõltub meie valimistulemusest, kas meie nägemus inimeste Eestist ka ellu saab minna. Kas kogu Eesti jääb elama?

Muudatused merepäästes

Päästeseaduse muutmise esimene ajend oli täiendada päästeseadust lähtudes tehnoloogilistest muudatustest päästeameti ja häirekeskuse töös. Ehk siis anda häirekeskuse töötajale õigus ka ise väljakutse algatada kaamerapildist lähtudes, samuti reguleerida mobiilpositsioneerimisega seotud küsimusi. Need muudatused olid kindlasti vajalikud, aja – ja asjakohased. Tõenäoliselt on aga tähelepanuväärsemad hoopiski õiguskomisjonis eelnõu menetlemise käigus tehtud parandused. Et neid parandusi sai mitmeid ja eelnõu esialgsest kujust ja sisust küllaltki erinevaid, sellest oli põhjustatud ka eelnõu teise lugemise katkestamine.

Hea on ette teada ja tark on muudatusi ja arenguid pikalt ette planeerida. Oktoobris toimus Lennusadamas PPA poolt korraldatud merepääste alane konverents. Debati käigus kurdeti pikaajalise strateegilise planeerimise vähesuse üle Siseturvalisuse valdkonnas üldse. Siin on nüüd kaks aspekti – kõigepealt oleks hea, kui suudaksime adekvaatselt reageerida kriisidele, mida elu meile ette toob. Õppimis – ja reageerimisvõime on ju ometi olulised – eriti julgeoleku küsimustes. Ega probleemipõhine planeerimine ei olegi iseenesest nii halb – heitlik, aga tavaliselt jõuline.  Prioriteedid kipub elu (või siis surm) meile ise kätte näitama. Oluline on aga, et reageerides kriisidele ei loobutaks olulistest põhimõtetest. Ja juhul, kui põhimõtted kipuvad kaduma minema, siis tuleb need seadusesse kirjutada. Kui päästevaldkonna eelarve majanduslanguse käigus vähenes, siis muu hulgas reageeriti ka nii, et vähendati päästeameti merele suunatud tegevusi. Põhjenduseks oli, et reageerimine merele ei ole päästeameti seadusest tulenev kohustus. Kõik on õige, ei olnudki seadusest tulenev kohustus. Ainult, et päästeameti reageerimine rannikumerele on hädavajalik, sest piirivalve lihtsalt ei saa oma laevadega igale poole juurde ja piirivalve üksused paiknevad oluliselt rohkem hajutatuna, kui päästeameti omad. Merelt päästmine (nagu iga teinegi päästmine) on väga ajakriitiline. Reageerima peab lähim komando. Ja selle lähimal komandol peab olema ka varustus ja väljaõpe.  See põhimõte ei tohi kaotsi minna. Sellepärast saigi lähima üksuse reageerimise põhimõte seadusesse sisse toodud.

Käesolevale seaduseelnõule komisjonis tehtud muudatused olid samuti reageerimine tekkinud probleemidele. Muudatused mis puudutasid merepäästet said alguse Pöide vallas Pae sadamas juhtunud õnnetusest, kus hukkus väike poiss. Muudatus mis puudutas Eesti piiri, said alguse  kindlast sündmusest piiril. Mõlemad – nii merepäästet, kui riigipiiri puudutavad muudatused eelnõusse olid hädavajalikud. Siinkohal on mul hea meel, et oleme suutnud kriisidest õppida, kriisidele adekvaatselt reageerida ning anda ka seadusandjale kohane panus turvalise elukeskkonna loomisesse.

Eelnõu:

1.       Annab häirekeskuse töötajale õiguse ise algatada väljakutse tuginedes kaamerapildile.

2.       Annab päästeametile õiguse kasutada mobiilpositsioneerimise andmeid.

3.       Annab maanteeametile õiguse saada andmeid päästeinfosüsteemi hädaabiteadete andmestikust.

4.       Sätestab „lähim üksus reageerib“ põhimõtte merepäästes.

5.       Määrab selgelt päästetöö mõiste.

6.       Täpsustab ametkondade koostöö korraldamist merepääste sündmusele reageerides.

7.       Lihtsustab vabatahtlike päästjate kaasamist.

8.       Suurendab päästetöö tegija õigusi asja kasutusele võtmiseks või lammutamiseks päästetöö käigus.

9.       Määrab, et ajutist kontrolljoont käsitletakse samamoodi kui riigipiiri.

Päästeseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 676 SE http://www.parlament.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=f39afa71-79d7-4d7f-b345-9de171363b1d&

Otsekohese ütlemisega

Ikka on inimestele meeldinud poliitikud, kes täiega põrutavad. Kas siis pihta ja põhja, või puusse, aga igatahes, et põrutavad. Ainult et, iga poliitik peab ka aduma, mida tema sõnad laiemalt tähendavad ja millist mõju need avaldavad, mitte vaid riigis sees, vaid ka riikide vahelises suhtluses. Riigikaitsepoliitika on olnud üks valdkond, kus seni on püütud poliitilisest lärmamisest hoiduda ja võtta vastu konsensusel tuginevaid otsuseid. Riigikaitse kümneaastane arengukava, mille eelmine valitsus vastu võttis oli pikaajalise ja põhjaliku töö tulemus ja sisaldas mitmeid põhimõttelisi muudatusi. Kas nüüd kõik sellega rahul on, on üks küsimus. Tõenäoliselt ei ole. Kas seda ka järgnevate aastate jooksul kohendada annaks, on teine küsimus. Ju ikka annab. Kuidas aga mõjub Eesti riigi ja riigikaitse nii sisemisele, kui välimisele usaldusväärsusele, kui poliitikasse pürginud endine kõrgeim sõjaväelane enne valimisi teatab, et kõik mis seni tehtud on, on lollus ja ametis olev riigikaitse kõrgeim juht on poliitiline marionett – seda võime vaid aimata. Ongi jäänud arusaamatuks, miks siis härra erukindral, tegutsedes peaministri nõunikuna seda ebakompetentset kava ei kohendanud või peaministrile märku ei andnud, et tegemist on lollusega? Kõik võimalused olid ju selleks olemas. Ükski asi koalitsioonis ei saa sündima, kui teine partner, ja eriti veel peaministri erakond sellele vastu seisab.  

On mitmeid eluvaldkondi, mis edasi-tagasi manööverdamise suhtes ja üksteise poliitilise tümitamise suhtes tundlikud on. Eriti on tundlikud need valdkonnad, kus Eesti peab olema tihedas koostöös oma rahvusvaheliste partneritega. Kui me alkoholi tarbimise korda muudame ja ümber muudame, siis see puudutab meie igapäevast elu ja avalikku korda meie linnatänaval. See on nagu rohkem siseasi. Kui me riigikaitse kujundamisel poliitilisi kannapöördeid teeme, siis see mõjutab meie riiklikku julgeolekut ja rahvusvahelist usaldusväärsust. Otsekohene ütlemine on tore asi, aga see ei saa olla vabanduseks. Andis elu teadmised, kogemused ja kompetentsi, peaks andma ka arusaamise.