Poliitikast ja õhupallidest

Ei osanud kuidagi oodata, et sotsiaaldemokraadid pälvivad oma tagasihoidliku telgi ja tänavakampaaniaga maakonna ajalehes niivõrd kriitilise-iroonilise vastukaja. Läksime sel päikeselisel maipäeval Haapsalust siiski naeratusi otsima. Olime oma telgiga linna vahel kolm tundi ja kohtasime selle aja jooksul paarikümmet inimest, kes pead raputasid või tõrjuvalt käega rehmasid ja ühe kurja vanaproua, kes sotsiaaldemokraadid koos kogu muu poliitikaga maapõhja sarjas. Aga lisaks neile leidsime ka  üle 400 sõbraliku naeratuse ja lahke tervituse. 

Meil oli kindel mõte – tuletada inimestele meelde Euroopa Parlamendi valimiste lähenemist, kutsuda neid valima ja ka meie poolt hääletama. Telgiga tänavale tuleku eesmärk ongi ju inimestega vahetult suhtlemine. Päris vahva oli jälgida  reaktsioone, kui riigikogu esimees Eiki Nestor või rahvasaadik Marianne Mikko neile tänaval tervituseks käe sirutab. „Oi näed, ongi Nestor“ või  „Päris elus inimene, muidu näed ainult televiisorist“ – need on toredad äratundmishetked.

Ja muidugi arvukad arutelud kandidaatide ja selle üle, kas ja miks keegi ikka Brüsselisse minna tahab. Kuidas suudab Lauristini end kehtestada ja mis võiks olla noore Ossinovski trump või mida seal Euroopa Parlamendis üldse ära teha annab?  Üks ilus õhupall ja näiteks õnneloos käivad sellistel puhkudel ikka asja juurde. Ja üks sotside kampaaniapaberisse mähitud väike šokolaad. Kui tasuks on inimese tähelepanelik pilk ja soe sõna, siis ei ole see ei mahavisatud aeg ega raha. Vaevalt, et me rohkem tähelepanu oleksime pälvinud, kui oleksime ühte karva hallid mantlid selga pannud ja kurbade nägudega kaubamaja seina ääres seisnud. Kui inimene veel ka meilt  kaasa saadud infolehed ja ajakirja läbi vaatab ning poliitika kohta rohkem teada saab, siis on juba eriti hästi.

Kas poliitika on tõesti igav? Seda peaks võib olla küsima ukrainlastelt. Või siis nendelt inimestelt, kes on praegu Eesti riigi turvalisuse pärast mures. Või siis noortelt emadelt ja isadelt, kes võivad eesootava lastetoetuse tõusu üle rõõmu tunda. Või siis põllumeestelt, kelle igapäevane sissetulek sõltub otseselt Euroopa põllumajanduspoliitikast. Isegi allakirjutanu tagasihoidlik amet riigikogu õiguskomisjoni esimehena ei ole ühestki otsast igav. Näiteks käivad komisjonis praegu arutelud, kuidas vähendada Eestis majanduskuritegusid või milline peab olema uus meretöö seadus ja selle sätted, mis puudutavad Eesti meremeeste õigusi ja kohustusi suhetes laevaomanikega.  Ajad nii Eesti riigis kui terves Euroopas on täna sellised, mida ei saa kuidagi igavateks pidada. Head inimesed, tulge valima, see on parim viis poliitika ja ka Eesti elu mõjutamiseks. Meie jälle lubame  tulla ka edaspidi tänavale rahva hulka, et rääkida inimestega otse ja vahetult, mitte ainult televiisori vahendusel või siis puldist kõnesid pidades.

Parimat soovides, Neeme Suur, Riigikogu õiguskomisjoni esimees, SDE Läänemaa piirkonna esimees

 .

Vähemalt kuus regionaalministrit

Palju on viimasel ajal esitatud küsimust, et kuidas küll sotsiaaldemokraatliku erakonnaga moodustatud valitsuses ei ole regionaalministrit. Et kas regionaalpoliitika ei olegi enam SDE jaoks oluline?

Olukord, kus regionaalarengut on vaid ühe ministri mureks peetud, ongi meid viinud sinna, kus me praegu oleme – regionaalne ebavõrdsus aina süveneb. Ehk mäletate veel regionaalminister Kiisleri väljaütlemist, et „mina teiste töösse ei sekku“. Lisaks tagasihoidlikule suhtumisele, senisel regionaalministril olidki vaid napid võimalused mõjutamaks hariduse, transpordi või sotsiaalvaldkonna arenguid.  Aga just need valdkonnad mõjutavad kõige rohkem elu võimalikkust väljaspool suurlinnu. Just hea ühistransport tagab töökohtade kättesaadavuse ka kaugema nurga inimestele. Just koolide, lasteaedade ja tervishoiuteenuste kättesaadavus moodustab olulise osa elukvaliteedist. Need ja veel paljud teised küsimused ei ole aga regionaalministri haardeulatuses olnud. Midagi on olnud põhimõtteliselt valesti.

Regionaalpoliitika on jätkuvalt üks SDE poliitika nurgakividest. Regionaalpoliitika osakaal valitsuse tegevuses peab suurenema, mitte vähenema.  Nüüd võime öelda, et valitsuses ei saa olema mitte üks vaid vähemalt kuus regionaalministrit.  Loodame, et Reformierakond meile ehk appi tuleb ja tegusate regionaalministrite nimekirja valitsuses veelgi pikendab. Iga SDE minister on valmis kandma oma vastutusalas hoolt selle eest, et oleks tagatud regionaalne tasakaal. Just ministeeriumide vastutusalade kaudu seisab SDE hea selle eest, et inimeste õigused oleksid kaitstud sõltumata nende elukohast, et töökohad ja teenused oleksid kättesaadavad igas Eestimaa maanurgas.

Sotsiaaldemokraadid tõid koalitsioonileppesse regionaalpoliitika mõiste ja nõude, et iga riigi strateegiline dokument ja eelnõu peab sisaldama ka hinnangut regionaalsele arengule. Regionaalareng ei saa olla ühe mehe soolo vaid peab olema läbiv joon iga ministri  tegemistes.  Koordineeriv funktsioon siinkohal peaks aga kuuluma otseselt peaministri vastutusalasse.

Nagu teame, siis kuulub regionaalministri ametikoha kaotamine ka IRLi plaanide hulka.  Nemad seovad regionaalministri ametikoha haldusreformi elluviimisega, nähes omavalitsuste liitmist, kui regionaalministri peamist ülesannet. Seda, et haldusreformi protsess ei ole olnud edukas, pidime ise paljude aastate jooksul tõdema. Haldusreform on hädavajalik ja sellega tuleb kohe edasi minna. Koalitsioonileping näeb ette konkreetsed toimingud juba 2014ndaks aastaks. Planeeritav muudatus on aga niivõrd oluline, et selle eestkõnelejaks ei saa olla keegi muu kui peaminister. Ehk hakkab ka Reformierakonna peaminister haldusreformi eestkõnelejaks, 2015 aastal sotsiaaldemokraatide hulgast valitud peaminister teeb seda aga kindlasti.

 

Haapsalu kõige suurem ristmik jäägu fooridega

Ma loodan küll, et Haapsalusse ei ehitata Tln mnt - Jaama tn ristmikule ringristmikku. Ma usun, et ringristmik on suurema läbilaskvusega. Ma usun, et et ringristmiku läbimiseks kulub vähem aega. Ja ma ka usun, et juhul, kui toimub õnnetus, siis ringiristmikul on see väiksema negatiivse mõjuga kui tavaristmikul, sest autod põrkavad üldiselt kokku n.ö küljetsi või suurema nurga all, kui tavaristmikel.
Aga mulle ei meeldi tavaristmik, sest see on vähem turvalisem. Ringristmik on reguleerimata ristmik, kus kõik, ka minu turvalisus sõltub mitte foori tuledest, vaid inimeste hoiakutest, suhtumisest ja iseloomust. Maksab tugevama ja agressiivsema juhi õigus. Iga päev sõidan Tallinnas ka ja saan hakkama... asi ei ole minus. Asi on üldises ohutuses.

Sõitmine on niikuinii ohtlik. Miks me peame looma olukorra, kus linna pearistmik muutub omavahelise võitluse tandriks. Et ringristmikku on odavam ülal pidada. Võib olla küll, aga see odavus tuleb ju inimeste närvide arvelt. Et öösel plõksivad need foorid seal tühja. Nojah, aga väga mitmeid tunde on Jaama ristmikul auto autos kinni. Mulle meeldib fooriga ristmik. Ootad oma korra ära ja siis sõidad. Nüüd on sinu kord, palun sõida. Mitte nii, et jalg gaasil ja siduril passimas momenti, millal ma ehk mahun ära vahesse, mis ehk on autode vahele unustatud. Võidetud minutid...näe, läks õnneks. Jõudsin tervelt koju...

Olgu nende väiksemate ringidega Haapsalus, nagu on, aga Jaama ristmik peaks jääma fooridega ristmikuks. Lihtsalt igapäevaselt autoga sõitva inimese arvamus.

Balti Assamblee majanduskomisjon arutas Rail-Baltica teemat. Leedu probleemid.

Kui Eestis ja Leedus on olukord enam-vähem selge, siis Leedu on Rail Baltika osas raskete küsimuste ees. Tõsi  - ka Eestis on üleval küsimusi– kas ehitada raudtee Tartu või Pärnu kaudu, kuidas vähendada võimalikku kahju kohalikele kogukondadele ja keskkonnale ? Lätlased võitlesid selle eest, et trass siiski Riiast ( lennujaamast)  läbi läheks. Lätlased saavutasid edu – trassi muudeti.  Meie selgitame asjaolusid ja tõenäoliselt saame ka ühisele arusaamale, leedukad aga seisavad vägagi keeruliste probleemide ees.

Kõigepealt fakt, et Rail-Baltica trass ei lähe läbi Vilniusest vaid Kaunasest. Kui tuua paralleeli Eestiga, siis tähendaks see, et Rail-Baltica tuleks küll Tartu kaudu - aga lõppeks Tartus ära.  Asjaolu, et pealinn, 60% SKPst ja 20% elanikkonnast ei ole trassil, vaid 100 km eemal, on leedukate jaoks vägagi häiriv. Nüüd püütakse leida võimalust Vilnius – Kaunas vahelise , n.ö lisaharu  lülitamiseks projekti osaks. See on aga keeruline, kuna raha oli planeeritud  „nii-otse-kui-saab“  ja ilma igasuguste harudeta.

See siiski ei ole ka kõige raskem probleem. Tõenäoliselt, nähes leedukate argumendi kaalukust, suudetakse leida võimalused ja Vilniuse haru projekti sisse lülitada. Hoopis keerulisem on aga teema, et Poola piirist Kaunaseni juba ehitatakse uut raudteed. Euroopa Liidu ja Leedu riigi raha eest juba tehakse sinna uus euroopa laiusel raudtee. See tee saab 2015 aastal juba valmis. Leedu on sellest projektist maksnud 40% ehk  päris suure summa – 300 milj eurot. Seda projekti leedukad ise nimetavad Rail-Baltica 1, projekt plaaniti ja alustati juba tükk aega tagasi. Nüüd aga näeb uus, ehk siis leedukate jaoks Rail Baltica 2 projekt ette, et samal suunal ehitatakse teine, paralleelne liin.

Vahe seisneb selles, et  see esimene, kohe valmiv liin on küll eurolaiusel, kuid n.ö sinkadi-vonkadi ja võimaldab kiirust kuni 120 km/h. Uus trass aga võimaldaks kuni 240 km/h ehk siis kiirrongi. Huvitav on ka fakt, et Poola piirist edasi Varssavi poole saavad rongid edasi liikuma ikkagi mitte kiiremini kui 120 km/h (või osaliselt ka ehk 160 km/h). Poola vaatab pigem lõuna – ja lääne-suunas ja ei kavatse suuri summasid põhja-suunda panna.

Leedukad küsivad nüüd – kas me peame uuesti kulutama suure summa ja ehitama teiste, kiirema liini esimese kõrvale, selleks, et tõsta kiirust Kaunasest Poola piirini ( umbes 80 km) kahekordseks? Edasi Poolas tuleb kiirus nagunii maha võtta. Ajavõit oleks umbes pool tundi, omarahastus umbes 70 milj eurot. Leedukad küsivad, kas ei saaks seda esimest liini arvestada juba teise, kiirliini osaks ja leppida sellega, et seal on kiirus madalam. Kui me lisame kogule selle probleemide paketile veel teadmise, et Leedu mõistes 2/3 trassist asub n.ö põhjasuunas, ehk siis ei huvita otseselt leedukaid, vaid võimaldab eestlastele ja lätlastele kiiret ligipääsu Euroopale. Lisame veel tahtmise edendada ka ida-suunalist raudteeliiklust, ja siis saame enam vähem küsimuste ringi, mis Leedu ees, seoses Rail Balticaga seisavad.

Nende küsimuste lahendamiseks on aega napilt. Taotlus Euroopa komisjonile tuleb esitada juba 2014 sügiseks, nii et väga põhimõttelised otsused tuleb  teha väga kiiresti. Arvestama peab ka, et erinevalt Eestist, teeb vastavad otsused Leedus mitte valitsus, vaid parlament. Taotlejaid on Euroopas hulgi, nii et mõnelgi oleks hea meel, kui kolm Balti riiki oma mõttega umbe jookseks.  

Riigikogu komisjonid - kinni-lahti?

Lugupeetud riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees härra Rait Maruste kaitseb oma Postimehes ilmunud arvamuses riigikogu komisjonide suletust ja ütleb muu hulgas, et kui komisjonid oleksid avatud, siis "sisuline arutelu ja kokkulepete sõlmimine liigub komisjonidest kuhugi välja". Teadupärast on ajakirjandus ja sotsid nõudnud komisjonide avamist, riigikogu koalitsioon ja juhatus aga lihtsalt "protokollide täpsustamist".

Minu riigikogu töökogemus ei ole väga pikk - kolm aastat. Olen töötanud kaheks komisjonis - õiguskomisjonis ja põhiseaduskomisjonis. Midagi siiski on selle ajaga ehk ka selgeks saanud. Kõigepealt on selgeks saanud see, et riigikogu töö koosneb kolmest osast. Esimene osa on poliitika tegemine. Siia hulka käib kokkulepete sõlmimine, otsuste põhimõtteline kujundamine ja otsuste poliitilise olemuse mõjutamine. Teine osa tööst on seadusloome. Siia hulka käib seadusandlike aktide algatamine, sõnastamine ja tehniline täpsustamine. Kolmandaks osaks võiks nimetada riigikogu töö tutvustamist ja sisendite hankimist - ehk siis suhtlemine.

Riigikogu komisjonides toimub tõesti suur osa riigikogu tööst. Eelnõu võib alguse saada valitsusest, fraktsioonist, riigikogu üksikult liikmelt või siis komisjonist endast. Edasi juba toimub komisjonides  seaduste viimistlemine. Sisuline arutelu ja kokkulepete sõlmimine toimub siiski vaid juhul, kui tegemist ei ole poliitiliselt tundlike asjadega. Ma ei ole veel kordagi juhtunud pealt nägema, et koalitsioonierakondade liikmed sõlmiksid põhimõttelisi kokkuleppeid komisjoni laua taga. Seda tehakse ikka koalitsiooni nõupidamistel. Komisjonis toimub arutelu ja kokkulepete sõlmimine niipalju, kui see puudutab seaduse teksti mittepoliitilisi osa. Ja muide - suurem osa seaduste tekstidest ongi mittepoliitiline.

Suurem osa seaduse tekstidest küll korraldab inimeste elu ühel või teisel viisil ja seega on ka oluline, kuid ei muuda põhimõttelist poliitilist kurssi. Komisjonides toimub  seadusloome. Ja istutaksegi pikki tunde ja vaadatakse eelnõu rida - realt läbi. Ministeeriumide esindajad käivad kohal, sihtrühmade esindajad käivad kohal. Töötatakse välja muudatusi, arutatakse ja  hääletatakse läbi mujalt tulnud muudatusi. Siin saavad ka opositsiooni esindajad oma väikesed punktid kätte, kui õnnestub poliitiliselt mittetundlikul alal toimetades seadust oluliselt paremaks rääkida. Siin näidatakse opositsioonile koht kätte, kui mingi sisuline küsimus poliitiliseks arvatakse või siis aetakse asja konstruktiivselt ja koostöövaimus.

Sellisena on komisjoni töö ääretult vajalik ja lausa kentsakas on, et keegi arvab, et see osa riigikogu tööst peaks olema salajane, sest muidu saab keegi teada, kuidas keegi ennast väljendas või millist seisukohta kaitses. Oluline on aga teada, et  niipea, kui võimalikud algatused või muudatused lähevad (või siis osutuvad töö käigus)  poliitiliselt põhimõtteliseks, siis neid põhimõtteid ei lepita enam kokku komisjoni laua taga, seal kus teiste erakondade esindajad pealt vaatavad, vaid kuskil mujal. Siis tehakse poliitikat - otsitakse toetust omade ja võõraste seast, otsitakse abi ajakirjanduselt ja survegruppidelt. Kõik põhimõttelised muudatused arutatakse läbi fraktsioonides, koalitsioon lepib omavahel kokku, kuidas käitutakse.

Komisjoni laua taha tullakse juba väljakujundatud poliitilise hoiakuga, mida siis fraktsiooni esindaja komisjonis kaitseb ja vastavalt siis poolt või vastu hääletab. Nii liigub ka "päris poliitika" läbi komisjoni, seda võimaldab asjaolu, et koalitsiooni esindajaid - nii nagu riigikogus üldse, on ka kõigis komisjonides rohkem kui opositsiooni esindajaid. Aga poliitisi kokkuleppeid ei sõlmita komisjonides ja seda teab härra Maruste väga hästi. Seaduse teksti kallal ragistamine aga, ehk siis seadusloome, on küll poliitikast kantud ja mõjutatud, kuid ei ole otseselt poliitika tegemine vaid pigem õigusvaldkonda kuuluv.

Nii ma ei saagi aru, miks kardetakse komisjonide tööd avalikustada. Kas kardetakse, et avalikkus hakkab komisjoni istungilt nõudma rohkem põhimõttelisi poliitilisi otsuseid ja sellega tagatubade võim väheneb? Kas kardetakse, et riigikogu töö köögipool muutub nähtavamaks? Aga see on ju hea, mitte halb. Kuigi aiman, et see seisukoht võib juba olla maailmavaatest sõltuv ja seega poliitiline.

Haapsalu raudtee taastamisest

 Minu seisukoht Haapsalu raudtee asjade seisust on küll oluliselt positiivsem, kui eelmisel nädalal Lääne Elust lugeda võis. Ma arvan, et Haapsalu raudtee väljavaated on pigem head, kui halvad. Haapsalu raudtee taastamine ei ole küll riigi raudteeinvesteeringute hulgas esimene prioriteet, aga on potentsiaalse suunana kaardil (ja arengukavas) olemas. Praegu oleme jõudnud seisu, kus Haapsalu raudtee taastamise teema ei tekita riigi tasemel ei ametnikes ega otsustajates võõristust, vaid see on koos teiste sarnaste - regionaalset raudteeühendust puudutavate projektidega otsustamist vajavate asjade nimekirjas.

See, mis teeb meie olukorra eriliseks ja suurendab meie väljavaateid on asjaolu, et kohalikud inimesed ja ametkonnad on raudtee taastamise suunas palju aastaid visalt töötanud. Ettevalmistööde teostamine on toimunud majandusministeeriumi ja siseministeeriumi teadmisel ja osalusel. Liigume sinnapoole, et sellel hetkel, kui lauale tõstetakse  uus arendatav raudteeprojekt, on Haapsalu raudtee taastamiseks kõik vajalikud nõuded täidetud. Ettevalmistustööd jätkuvad maavalitsuse eestvedamisel ka praegu ja täie hooga (viimane töökoosolek toimus möödunud reedel). Transpordi arengukavas kirja pandud tegevustega liigume kohe edasi.

Me peame ka aru saama, et vastuseis raudtee-temaatikale üldiselt ei kao kuskile. Paljud inimesed on põhimõtteliselt seda meelt, et Eestis ei peaks muud raudteetransporti üldse olema, kui idast kaup ja otse sadamasse. Arvatakse, et maanteetransport on odavam ja paindlikum. Paraku ei võta raudtee-skeptikud arvesse ühiskonna kogukulu, mis maanteedega ja autotranspordiga kaasa käib. Kogukulude poolest on raudtee ühiskonna jaoks odavam, kui maantee. Esmane investeering on suhteliselt sarnane korraliku uue maantee ehitusega. Nelja-realine maantee aga maksab kolm korda rohkem, kui ühe rööpapaariga raudtee. Raudteele heidetakse ette reisijateveo doteerimise vajadust. Erinevus seisneb aga selles, et maantee puhul on kulud hajutatud. Kui maanteede ehitamisega, ülalpidamisega ning maanteeliikluse korraldamisega kaasnevad kulud kajastuksid kõik täielikult kütuse hinnas või oleksid maanteed isemajandavad ja maksulised - siis oleks kulude sarnasus rohkem tajutav.

Raudtee kasuks räägib kiirus, turvalisus, ühenduskindlus ja sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus. Enamus rahvast hindab raudtee häid külgi, võtab kõik raudtee arendused tänuga (muidugi ka asjakohase kriitikaga) vastu ja sõidab heal meelel rongiga. Ka üldine transpordipoliitika, nii senine (juba tehtud raudteede parendused ja uute rongide soetused, Rail Baltica arendamine jms) kui tulevane (praegu menetlemisel olev Transpordi arengukava 2014 – 2020) toetab raudteetranspordi säilitamist ja arendamist Eestis. Selles valguses tundub kunagine Haapsalu raudteest loobumine pigem erand ja selle vea loodame parandada.

Me peame veel aru saama sellest, et ükskõik kuidas praegune majandusminister ennast väljendada võtab – Eesti sisene regionaalne raudtee ei kao kuskile. Samuti ei kao kuskile vajadus Eesti siseseid raudteeliine edasi arendada. Investeeringuid on seni pidevalt tehtud ja tehakse edasi. Tallinn-Tartu ja Tallinn – Keila on ehk teine teema, aga iga teise raudteeliiniga, mis Eestis sees reisijaid teenindab, kannataks Haapsalu liin igal juhul võrdluse välja. Türi – Viljandi sai tehtud, Tartu – Valga sai tehtud, Keila – Riisipere lõik sai rekonstrueeritud, saab ka Riisipere – Haapsalu lõik taastatud. Haapsalu jaoks oleks lootus kadunud siis, kui ei oleks korda tehtud raudteed kuni Riisipereni. Nüüd on seal uus tee, uus kontaktvõrk, uued perroonid ja uued rongid. Raudteelõigu pikendamine kuni Haapsaluni on lihtsalt loogiline. 

Juhul, kui lähimate aastatega ei langetata otsust Lelle-Pärnu lõigu rekonstrueerimiseks, siis katkeb rongiühendus Pärnuga. Selle lõigu olukord on samasugune, kui Haapsalu suunal enne rööbaste ja liiprite ülesvõtmist ja varsti seal enam lihtsalt ei saa sõita. Ükskõik, mis Rail Balticast saab, milline majandusminister küll Pärnuga raudteeühenduse likvideeriks? Pärnu on suurem, aga Haapsalu on lähemal, tulemus on sarnane. Lõpuks ei ole lihtsalt enam võimalik ajada sellist juttu, et: „…igale poole mujale teeme raudtee korda, aga näe, Haapsalusse ei tee. Isegi, kui me teame, et teised ka ja sama palju dotatsiooni vajavad, isegi kui see sindrima tasuvus sarnane on, ikka ei tee. Võiks ju teha, aga ei taha.“. See ei oleks enam tõsine jutt.

Me võime ja peamegi arutama selle üle, mida teha enne ja mida pärast. Kas kõigepealt Narva suund, Lelle - Pärnu suund, Valga - Koidula – Pihkva suund, Haapsalu suund või midagi muud. Keegi aga ei saa tõsiselt väita, et Haapsalu liin oleks Eesti raudteedel kuidagi eriliselt mittetasuv. See väide oleks lihtsalt vale. Majandusministeeriumi ametnikud on tunnistanud, et suurem osa reisijateveoga seotud investeeringuid Eestis ei ole otseselt majanduslikult tasuvad ja vajavad hilisemat doteerimist. Et igal juhul on tegemist poliitilise otsusega. Ju see siis nii ongi. Haapsalu suund ei oleks uus suund, sisuliselt on tegemist rekonstrueerimisega, millel osad tööd on juba tehtud. Varem või hiljem, see otsus langetatakse. Mida varem, seda parem.

Riigikogul peab olema rohkem sõnaõigust riigi arengukavade kehtestamisel

Kolleeg Lauri Luik kurdab oma blogis, et majandusministeerium ei võtnud kuulda riigikogu majanduskomisjoni arvamust transpordi arengukava osas, mis puudutab Haapsalu raudtee taastamist. Komisjon pakkus ühe sõnastuse, ministeerium sõnastas vastava lõigu siiski omatahtsi ümber. Ma siiski arvan, et selline olukord ei peaks kolleegi imestama panema. Kõigepealt, teadaolevalt sünnib suurem osa poliitikaid, vastavalt praegu valitseva koalitsiooni juurutatud tavadele siiski valitsuse ja ministeeriumide poolel. Riigikogu rolliks on jäetud valitsuses sündinud seisukohti kinnitada, põhjendada ( või siis vabandada) ja vajadusel/võimalusel täiendada.

Õnneks veel on säilinud opositsiooni võimalus toimuvat kritiseerida, kuid selle "väärnähtuse" likvideerimisega tegeletakse ka intensiivselt - ja seda juba tõesti riigikogus istuvate koalitsioonipoliitikute eestvõttel. Kui  siis aga valitsuse poolelt riigikogusse tulnud algatuste täiendamist ei võimaldata (nagu praegu Haapsalu raudtee juhtumi puhul ilmnes), siis jääb ju vaid esimesed kaks  - ehk siis kinnitamine ja põhjendamine (vabandamine). Selle juures on aga kõige kurvem, et rahanduministeerimist riigikogusse toodud uue riigieelarve baasseaduse kohaselt jääb varsti ära ka arengukavade kinnitamise võimalus.

Kolleg Lauri arvab, et riigikogu komisjoni seisukoht peaks olema ministri jaoks suurema kaaluga. Kolleg peaks siiski hästi teadma, et uues riigieelarve baasseaduses on öeldud, et valdkondlikud arengukavad (transpordi arengukava nende hulgas) ei tuleks tuleviks enam üldse riigikogusse - isegi mitte kinnitamiseks, vaid jääksid valitsuse tasemele otsustamiseks. Kui praegu teemat arutatakse vastavas komisjonis ning riigikogu vähemalt sümboolselt otsustab, et kas arengukava poolt või vastu, siis peale planeeritud muudatusi seda võimalust ka enam ei ole. Muidugi ei keelaks keegi ka siis riigikogu komisjonil mingis küsimuses arvamust avaldada, aga milline selle arvamuse kaal siis saaks olema, võime vaid aimata.

Sotsiaaldemokraadid on siinkohal seisukohal, et  valdkondlikud arengukavad peaks ette valmistama valitsus, menetelema ja otsustama riigikogu.  Riigikogus menetluse käigus tehtud ettepanekute alusel peaks ministeerium ka arengukava täiendama ja parandama.  Minister peaks igal aastal riigikogule aru andma arengukava elluminemisest. Vastavad parandusettepanekud on sotsid rahanduskomisjonile ka esitatanud. Nüüd jääb vaid oodata, et kuidas koalitsiooni saadikud otsustavad. Kas nii nagu rahandusministeeriumist ettepanek tuli - või nii, et riigikogule ka edaspidi  riigi tuleviku planeerimisel mingi roll jääks.

Kohalike omavalitsuste võimalused ettevõtluse toetamiseks

Arne Veske küsimustele vastuseks:

Põhimõtteliselt saab omavalitsus aidata ettevõtluse arendamisele kaasa aidata kas kaudselt või otseselt. Töökoha loomise võimalus on ka omavalitsusel endal - läbi omavalitsuste asutuste või ettevõtete. See siiski ei ole ettevõtluse arendamine selle sõna tegelikus mõttes. Kui turg vähegi toimib, siis omavalitsus ei võta ise äririske, ettevõtlusega ei tegele ehk siis erasektori töökohta ta ise ei loo. Ettevõtlike inimeste ja alustavate või toimivate ettevõtete toetamiseks on aga võimalusi palju. Toon mõned näited:

1.        Kodulehekülje ümberkujundamine nii, et sealt saab infot nii see, kes tööd/töötajat otsib, kui ka see, kes tahab ettevõtlust alustada.

2.       Koolides ettevõtlusõppe ja karjäärinõustamise korraldamine.

3.       Töötukassa spetsialistidega kohtumiste korraldamine.

4.      Stardiabi pakkumine valla/linna eelarvest.

5.       Kaugtöökohtade väljaehitamine ja varustamine ja pakkumine.

6.      Tootmis-tegutsemispinna pakkumine munitsipaalhoonetes.

7.       Taristu rajamise rahaline või mitterahaline toetamine – tee, vesi/kanal, elekter jms.

8.      Ühistranspordi korraldus – liikumine kodu ja töö vahel, juhul, kui on tegemist valla- või linna liiniga. Omavalitsus saab sättida liine ja graafikuid sobivaks ettevõtete tööajale.

9.      Bürokaatia vähendamine vallas sees – taotlused, planeeringud jms nii kiiresti lahendatud kui võimalik.

10.    Nõuanne ja toetus riigiasutustega suhtlemisel ja riigi või EL poolt pakutavate toetuste taotlemisel .

11.     Planeerimisprobleemide lahendamine – tööstusala, puhkeala, eluala.

12.    Lasteaiad, koolid jt asutused peavad arvestama reaalsete tööaegadega.

13.    Konfliktide vähendamine ja lahendamine (elanikud, looduskaitse jms)

14.    Teenuste ostmine kohalikelt (riigihanke seadus!).

15.    jne

Kui see kõik nii selge on, siis miks see ei toimi?

Kõigepealt selle pärast, et ettevõtluse edendamine ei ole omavalitsuste kohustus, Omavalitsus võib selle kõigega tegeleda, ja tihti ka tegelevad. Tihti aga ei tegele. Sest ei ole kohustus. See on esimene koht vajalikuks seaduse muudatuseks. Vastav kohustus peaks olema KOKSis kirjas.

Teiseks selle pärast, et omavalitsuste tulu ei sõltu otseselt sellest, kui palju nende territooriumil ettevõtlust on vaid sellest, kuipalju nende inimesed palka saavad. See pole aga üks ja seesama asi. Kui üks omavalitsus kulutab raha, ehitab teed ja trassid valmis, ettevõte paneb ennast püsti, töötajad tulevad aga naabervallast – siis saab tulu ka naabervald, mitte see vald, kes kulutusi tegi. See on teine koht vajalikuks seadusemuudatuseks. Omavalitsuste tulubaas peaks sõltuma ka ettevõtlusest tema territooriumil. Sellest lahendusest räägitakse palju, kuid palju on ka vastaseid. Nii liiguks maksuraha just suurematesse keskustesse ( kus on nii inimesed kui ettevõtted koos) ja ääremaade areng kannataks veelgi… Võib olla. Siin peab olema võimalik leida mõistlik tasandusmehhanism. Aga põhimõtet pean ma õigeks.

Kolmandaks selle pärast, et omavalitsustel napib raha. Raha napib ka oma seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks, seega jäävad muud asjad tihti tahaplaanile. See oleks kolmas koht seaduse muutmiseks. Omavalitsusele peaks eraldama seadusega sihtotstarbelise raha ettevõtluse toetamiseks ehk siis – selleks, et teha neid asju, mis ülevalpool on kirjas.

Siin kolm konkreetset asja. mis võimalikke seadusmuudatusi puudutab. Neid on veel.

NB! Palun vabandust, kui postitused siin blogis liiga pikad ja igavad tunduvad.

KOV ja ettevõtlus - tundub, et ei ole piisavalt oluline teema.

Panen siia oma kõne riigikogus, 544 OE tutvustamisel. Tegime ettepaneku, et riigikogu võiks panna Vabariigi Valitsusele ülesandeks töötada välja lahendus, kuidas omavalitsused saaksid ettevõtluse arendamisele kaasa aidata. Riigikogu ei toetanud ettepanekut.

Kõne lõppu lisan lingid ja kommentaarid... 

__________________________________________________________________

Head kolleegid...Ühe osa oma ettekandest jätan vahele…. Selle osa, mis peaks sisaldama emotsionaalset kõnet töökohtade olemasolu ja kvaliteedi olulisusest eesti inimestele, meie kohalikele piirkondadele, valdadele, linnadele. See asjaolu peaks olema kõigile, vähemalt enamikule, saalis viibijatele selge ja ilma selgitamata arusaadav.

Mis aga tõenäoliselt ei ole üheselt arusaadav – on küsimus probleemi sügavusest… Üks osa inimestest arvab, et riigil pole häda midagi ja siin midagi enam paremaks teha ei anna. Teine osa arvab, et häda on küll ja annab ka paremaks teha.

Mis tõenäoliselt samuti ei ole üheselt arusaadav on paratamatuse probleem. Üks osa saalis viibijatest arvab, et protsessid, mida Eestis näeme, on iseeneslikud ja paratamatud ja jätkuvad sõltumata sellest, mida keegi iganes ette võtab – olgu siis see  keegi kasvõi Valitsus või riigikogu. Et vaesus, väljaränne, linnastumine, ja kihistumine on paratamatud. Teine osa saalist arvab, et ei, riik oma kogukondlikus olemuses,  alates oma kõrgemaist tasemest kuni iga omavalitsuseni ja külaseltsini saab ja peab tegema parima, mis on võimalik, et loetletud trendide mõju vähendada ja neid peatada. Et me saame ja peame midagi tegema ning oluliselt rohkem kui seni. 

Mäletate - septembris esines riigikogu ees Arengufondi uus juht Tõnis Arro, kes – viidates ettevõtluse arendamisele ja EASi tegevusele, ütles eks tehakse seda mida senini, aga pisut paremini. Head kolleegid,  selline hoiak – nagu seni – aga pisut paremini -  see ei tööta enam. Sellest ei piisa. Eestis peab toimuma mingi põhimõtteline muudatus, kui räägime ettevõtluse ja majanduse arendamisest, töökohtade kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisest. 

Sellest, et omavalitsused peaksid pingutama töökohtade nimel oma territooriumil, sellest räägivad kõik poliitilised jõud. Kuidas aga tagada, et see tõesti ka niimoodi toimuks? Sotsiaaldemokraadid tegid eelmise aasta sügisel ettepaneku, et muuta KOKSi ja OVL-ide seadust ning kirjutada sinna sisse nii omavalitsuste kohustus ettevõtluskeskkonna arenguga tegelda, kui ka vastavad eraldised riigieelarvest. 

Tol korral eelnõu ei läinud läbi. Vabariigi Valitsuse seisukohas oli kirjas, et … on vajalik välja töötada kompleksne lahendus, kus vastavad praktilised võimalused ettevõtluskeskkonda mõjutada ja töökohti luua sätestatakse ka erinevates valdkonnaseadustes. 

Tol korral ütles kolleg Priit Sibul siin puldis, et komisjonis suurem osa jagas arusaama, et ettevõtlustemaatikaga tuleb tegelda kõigil, kaasa arvatud kohalikel omavalitsustel. Aga selles osas, kas seaduses peaks see olema nii või teisiti sõnastatud ning kui sisuliseks, täpseks ja põhjalikuks tuleks minna, oldi eriarvamusel.

No selge. Meil on nüüd uus ettepanek, teha Vabariigi valitsusele ülesandeks töötada välja kompleksne lahendus. Tähtajaks on pakutud küll 01. märtsi, mis ilmselgelt jääb tänase seisuga juba liiga lühikeseks, kuid seda tähtaega saame riigikogu menetluste käigus muuta. 

Regionaalminister on saatnud laiali omavalitsuskorralduse reformi seaduse eelnõu. Seletuskirja kohaselt on selle seaduse üks eesmärke on : tsiteerin: arendada kohaliku ettevõtluse ja tööhõive arendamise võimekust. Samuti on eelnõu seletuskirjas avaldatud lootust, et omavalitsuste liitmisega suureneb nende motivatsioon ettevõtluse edendamisega tegeleda. Samuti on eelnõus loetletud kohaliku omavalitsuse ülesandeid, nagu näiteks lastehoid, jäätmekäitlus jne, nagu need KOKSist tulenevad. Kuid eelnõus on ka märgitud: Lisaks  eelmainitule  on  kohaliku  omavalitsuse  ülesandeks  üksinda  või  ühiselt naaberomavalitsustega  ettevõtluskeskkonna  arendamine  ja  kohaliku  tööhõive  toetamine.

 

Head kolleegid. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks ei ole ühegi seadusega pandud ettevõtluskeskkonna arendamist. Vastavalt põhiseadusele saab omavalitsusele ülesandeid panna ainult seadusega. Omavalitsuse liitmine iseenesest ei suurenda nende motivatsiooni ettevõtluse arendamisega tegelda.  Kui me tahame, et „areneks kohaliku ettevõtluse ja tööhõive arendamine“, siis me vajame tõesti komplekset lahendust, kus vastavad praktilised võimalused ettevõtluskeskkonda mõjutada ja töökohti luua sätestatakse ka erinevates valdkonnaseadustes.

Meil on praegu võimalus sellise komplekse lahenduse loomise protsess käivitada. Palun riigikogu käesolevat eelnõud toetada. 

 ________________________________________________________________

Tulemused:

Sügisel riigikogu ei toetanud meie ettepanekut konkreetsete punktide lisamiseks seadustesse. Sest et ettepanek oli liiga kitsas, valitsuse arust puudus eelnõust kompleksne lahendus. Ka täna riigikogu ei toetanud ülesande andmist valitsusele komplekse lahendi väljatöötamiseks. Ka Keskerakond ei toetanud tänast ettepanekut, sest ettepanek oli nende arust liiga vähe konkreetne. IRLi arvates on lahenduseks valdade liitmine, siis suuremad vallad juba tegelevad ise vabatahtlikult ja ilma lisarahadeta edasi oma ettevõtlusega - kes kuidas siis suudab. Selline seis. 

Viited eelnõude ja seletuskirjade asukohale riigikogu koduleheküljel.

Meie eelmine eelnõu: http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=fb4ae373-56f3-480f-b9a4-b7c9f9302d06&

Meie uus eelnõu:   http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=c881a2f6-96d1-4701-9ede-ea6a958cee6d&

Lihtne riik või keerukas riik ehk kirvemeetodid

Meil on pisike maja. Millist tööriista ma vajame majapidamises? Kirves on hea lihtne tööriist. Temaga aga ei saa lukusüdamiku jaoks avaust uuristada. Kokku hoides nii ehitamise, hooldamise, kui tööriistade pealt, võiksime loobuda lukkudest, ustest ja akendest oma pisikeses majas (asendada need näiteks eesriietega) ja öelda, et see lähenemine on innovaatiline. Mis siin ikka, maja ju ka pisike.  Tegelikult ei saa me aga ignoreerida ei vargaid ega talvekülma. Ilma vajaliku keerukuseta osutub meie majakene lõpuks elamiskõlbmatuks ja elanikud kolivad minema.

Aina sagedamini kostab hääli, et Eesti riik peab olema lihtne riik, kuna ta on pisike. Ma ei ole sellega nõus. Riik ei saa olla lihtne, kuna ülesanded mis riigi ees seisavad ei ole lihtsad ja keskkond, kus riik toimib, ei ole lihtne. Ehk siis – viidates ülaltoodud näitele – pättidest ja pahast ilmast ei päästa meid miski, olgu maja suur või väike. See, et Eesti on väike riik, ei tee meie probleeme lihtsamaks, samuti ei tee see meie lahendusi lihtsamaks. Meie riiklikud  struktuurid (tööriistad) peavad olema väiksemamahulised, võimalusel universaalsed, kuid piisava keerukusega, selleks, et vastata inimeste ja olukorra poolt esitatavatele nõuetele. 

Kohalik omavalitsus ei saa ka olla lihtne. Kui seal ei ole sotsiaaltöö spetsialisti, siis ei saada aru kohapeal aru sotsiaaltööst. Kui ei ole planeerimise spetsialisti, siis ei saada aru sellest, kuhu peaks uue tee ehitama ja kuhu võiks mänguväljaku paigutada. Paraku on ka paljud vallad väikesed ja kõiki spetsiliste palgata ei jõua. Pea kõrvale pööramine ja probleemide ignoreerimine ei saa kesta igavesti. Kas paneme siis vallad kokku ja teeme nad hästi suurteks? Jäätmemajanduse, veemajanduse ja ühistranspordi teemat on paras ajada ju lausa maakonna tasandil. Mis siis saab aga sotsiaaltööst, ja kohalikust noorsootööst ja mis saab üldse kohalike inimeste õigusest ise otsustada, kuidas oma elu korraldatakse?

Selle dilemma on suurem osa Euroopa riike lahendanud nii, et on loodud kohalikule omavalitsusele mitu tasandit. Üks on päris kohalik tasand ja teine on siis maakondlik tasand. Esimene tasand tegeleb sellega, mida kindlasti kohapeal vaja on, teine tasand sellega, mille jaoks kohalik tasand liiga väikseks jääb.  Euroopas on vaid vähestel riikidel puhas ühetasandiline omavalitsussüsteem. Meil oleks juba ammu aeg tunnistada, et „lihtne“ ei ole meie jaoks ei odav ega efektiivne, vaid lihtsalt kohmakas. Aeg on loobuda kirvemeetodist ja asuda targemate lahenduste kasutamisele.

Regionaalminister püüab parasjagu tõmbekeskuste mudeli nime all kõigest hingest likvideerida maakondi ning taastada 1952 aastal proovitud ja vaid aasta vastu pidanud pisirajoonide – oblastite mudelit. Tegelikult ei vaja Eesti meeleheitlikke katseid midagi kokku liita, vaid tarka funktsioonidel, vajadustel ja  suutlikkusel tuginevat  ja kohalike inimeste õigusi austavat haldussüsteemi. Eesti vajab nii kohalikku, kui maakondlikku omavalitsust. Kui need erinevad tasandid on targalt tehtud, maavalitsuste roll seal kõrval kohendatud, siis lõpuks ei ole selline targem ja täpsem süsteem meile kallim, kui praegune, igal juhul aga efektiivsem.

Riigi  lihtsustamise üheks äraspidiseks näiteks on riigiasutuste tsentraliseerimine. Praegu tundub, et meie riigiasutuste pilt hakkab sarnanema tagurpidi pööratud püramiidile, kus allapoole, ehk kohalikule tasandile ei jää ei töötajaid ega funktsioone, ladvik aga aina laieneb. Eesti avalikus sektoris töötavate isikute hulk on OECD maade hulgas  eestpoolt seitsmes, moodustades pea 20% tööealisest elanikkonnas. Paraku on suur osa nendest hõivatud bürokraatia sisemise ilu viimistlemisega ja paiknevad Tallinnas. Uued tsentraliseerimise plaanid ilmuvad samblast nagu seened vihmaga. Paraku - lastekaitse lihtsalt ei saa töötada nii, et kohapeal kompetentsi pole ja vajadusel sõidab Tallinnast välja Sotsiaalkindlustusameti lendsalk kohalikke probleeme lahendama. See sarnaneb rohkem riigibussi ideele „Tujurikkujast“. Samuti ei saa juhtida suuri ametkondi ainult peadirektori laua tagant, nii et maakondlikud ja isegi regionaalsed juhid on sisulisest otsustusõigusest ilma jäetud.

Ükskõik, kas omavalituslik või riiklik süsteem, riigi lihtsus peab tähendama eelkõige bürokraatlike protseduuride lihtsust, nutikust asjaajamise korraldamisel,  mitte aga tsentraliseerimist. Süsteemi lihtsus ei tohiks tähendada juhtimise koondamist ladviku kätte ja  ei tohiks vähendada kohtadel tegutsevate allüksuste ja inimeste initsiatiivi. See viimane on aga otseselt seotud otsustusõiguse ja vastutusega. Me ei tohiks luua olukorda, kus ainus inimene kes riigiaparaadi tulemuslikkuse ja tõhususe üle pead murrab istub kuskil ministeeriumi või riigiameti keskkontori kabinetis. Peale kodanikualgatuse (ja  - julguse), selleks et meie pisike riik püsti seisaks, vajame ka ametnikualgatust nagu õhku.

Lihtne riik on ilus sõnapaar ja kõlab hästi. Samas peab riigi poliitiline juhtkond tagama, et riigi lihtsustamise käigus ei lõhutaks eest ära aknaid – uksi ja tulekolle ei ehitataks kokkuhoiu käigus ilma korstnata. Sellises kodus keegi elada ei taha, eriti veel, kui naabritel korralik eluhoone ja uued elanikud teretulnud. Kirvemeetodid ei kõlba kodu rajamiseks ja riigi kujundamiseks.