Veebruar, teine ja kolmas töönädal

Teenuste kättesaadavus

Teenuste kättesaadavus on jätkuvalt tähelepanu all. Ma isegi ei tea praegu, kuhu sellega on võimalik välja jõuda. Liiga palju on hoiakuid, a-la „ teenustega on nagu on“… ehk siis kui pole siis pole. Suhtumises on kaks äärmust – toome näiteks kasvõi postiteenuse. Üks äärmus räägib, et kohapeal peab olema kindlasti inimene palgal ja kontor, teine äärmus ütleb, et kui ikka ära ei tasu, siis ei tasu ja mott. Tõde on tegelikult vahepeal. Fakt on aga see, et kui inimene enam leiba ei saa osta, siis muutub ka toiduainete jaemüük avaliku sektori mureks. Veebruari esimesel nädalal esitasin peaministrile arupärimise teenuse kättesaadavuse osas. Vastust veel praegu pole, ehk varsti tuleb. Nüüd, möödunud nädalal tegelesin KOV-REG toetusgrupile seminari korraldamisega. Teemaks ikka seesama – teenused ja nende kättesaadavuse kriteeriumid. Esinema kutsusin riigi poolt inimesed, kes tegelevad SIPide ehk sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutega. SIPid selle pärast, et need on riiklikud planeerimisdokumendid maakondades, mis käsitlevad teenuste kättesaadavust. Läänemaal ka oma SIP olemas. Lisaks avalikule sektorile kutsusin esinema ka meie Raimond Lunevi. TÜ peab üleval kaupluste võrgustikku, on hakanud sularaha kättesaadavuse teenust pakkuma, TÜ-lt taotletakse kauplusautoringide käivitamist. Loodan, et Raimond räägib meile, kuidas üks eraettevõtja vaatab teenuste kättesaadavuse tagamisele. Seminar riigikogus toimub 06. Märtsil.

PS! Palusin riigikogu analüüsiosakonnal koostada ülevaade teenuste kriteeriumide kehtestamisest – ehk siis kas kättesaadavuse kriteerium on kehtestatud, millise dokumendiga ja mida sisaldab. Kui ülevaade valmis siis saan ka siin jagada, mis sealt selgub.

Vabatahtlik merepääste

Eelmisel kolmapäeval oli tähtaeg muudatusettepanekute esitamiseks vabatahtlikule merepäästele. Tegin järgmised ettepanekud:
1. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise territooriumi. Praegu oli eelnõus määratud, et VMP tegutseb ainult piiriveekogudes – ehk siis otseselt seotud piirivalve tegevusalaga. Tegin ettepaneku laiendada tegevust kõigile Eesti avalikele veekogudele – koostöös Päästeametiga. Näiteks Emajõgi – kui abi on vaja kuskil emajäel ja Peipsi peal on päästjad valmis – kas nad siis jõe peale appi ei lähe? Ikka lähevad. Kui juba lähevad, siis peab ka seadus seda võimaldama. Samuti kirjutasin sisse rahvusvahelise koostöö.
2. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise valdkonda. Praegune eelnõu näeb ette VMP tegutsemise kitsalt samas alas, kus piirivalvel, ehk siis sõiduki või inimese otsimine või päästmine. Mina lisasin sinna ka päästmise kaubandusliku mereseaduse mõistes ja päästetööd päästeseaduse mõistes ehk siis laiemalt päästesündmuse ennetamise, reageerimise ja mõju vähendamise. Ehk siis – kui saareelanik veab lambaid laidudele ja läheb koos oma lambakoormaga ümber, siis on abi loota, nii mehel, paadil kui lammastel  ja kui palutakse VMP appi hulpiva lasti päästmiseks, siis nad tohivad seda ka seda teha. Ka merereostuse likvideerimisel abistamine peaks olema kaetud.
3. Lisasin nende asutuste hulka, kes ilma eraldi tunnustamist taotlemata, võivad VMP liikmeid koolitada, ka päästeameti. Praegu oli seal ainult PPA kirjas.
4. Lisasin sätte, kus koolitustel osalemise kulud kompenseeritakse mitte ainult vabatahtlikule merepäästjale, vaid ka inimesele, kes alles selleks pürgib.
Vaatame siis, millised ettepanekud saavad heakskiidu, millised mitte. Loodan, et kõik.

Õiguskomisjonis teemaks – inimkaubandus ja keemiline kastreerimine ehk seksuaalkurjategijate kompleksravi

Jah, peale töötajaskonna ahistamise tegeleb õiguskomisjon ka asjadega, mis tõesti tema töömaa on. Näiteks notarite rahvusvahelise tunnustamise tingimustega. Näiteks inimkaubanduse tõkestamisega ja ettepanekuga asendada mingitel juhtudel seksuaalkurjategijate vangistus raviga. Inimkaubandusega on nii, et punktid seaduses hakkavad saama viimast lihvi. Tulemus hakkab päris hea saama. Seadusesse toodi sisse haavatavuse mõiste ( mitte päris nii, nagu Sotsmin seda kirjeldas aga ikkagi), mitmeid karistusi muudeti rangemateks. Suurem osa sotsiaalpartnerite arvamusi võeti arvesse.

Kompleksravi osas jäi asi pisut segaseks veel. Point on selles, et kergemate juhtude puhul on ettepanek pakkuda kurjategijale võimalust asendada vangistus raviga. Tegelikul pole aga teada, kui kaua ravi mõju kestab, seda saab rakendada ainult kurjategija nõusolekul, samuti pole selge psüühilise ravi ja keemilise ravi vahekord. Idee iseenesest on intrigeeriv – füüsilise võimetuse loomise abil püütakse lahendada inimese psüühilisi probleeme . Küsisin ka komisjonis, kas seda ei saaks rakendada ka teiste kuriteoliikide puhul? Meil on ju häda sellega, et vanglad on rahvast täis? Küsimus oli siiski retooriline. Kui juba sellise lahendi peale minnakse, siis peab tõesti selge olema, kui tõhus see on, miks kurjategija sellega peaks nõus olema ja muud nüansid. Tegeleme edasi.

Linnade-valdade päev ja regionaalpoliitika

16.ndal, neljapäeval, esinesin linnade-valdade päeval ettekandega – milline peaks olema Eesti regionaalpoliitika. Üks küsimus, mille seal esitasin oli - milline on regionaalministri võimalus mõjutada harupoliitikaid? Valitsuskabinetis on meil horisontaalministrid: peaminister, rahandusminister, justiitsminister ja regionaalminister. Meil on ka vertikaalministrid: põllumajandus, keskkond, sotsiaal, kaitse, haridus, majandus, välis, kultuur ja sise. Tegelikult on regionaalpoliitika võtmed suures osas hoopis teiste, vertikaalsete ministrite käes. Kui me keegi ei kahtle, kas peaministril, justiitsil, või rahandusel on võimalust ennast kabinetis kehtestada, siis milline võimalus on regiminil tungida harupoliitikat kureeriva ministri – näiteks majandusministri töömaasse? Samasuguse küsimuse esitas hiljuti riigikontroll, seoses väikestes omavalitsustes läbiviidud auditiga. Regionaalminister vastas, et saab olla valdkonnaministrile abiks pigem nõuga ja kui vaja, siis metoodilise juhendamisega. Teadaolevalt on justiitsministril ja rahandusministril n.ö „vetoõigus“ kabinetis. Mina arvan, et sarnane vetoõigus peaks olema ka regionaalministril. Selle peaks temale looma aga peaminister – kes ju valitsuskabineti tööd juhib. Vastasel juhul ei tule midagi välja meie tasakaalustatud regionaalsest arengust.

Lühidalt

Kolmapäeval 15. Veebruaril – enne istungit raudteeprojekti tugirühma kohtumine. Pärast istungit osalesin Eesti Reservohvitseride Kogu üldkoosolekul.

Neljapäeval 16 veebruaril – osalesin linnade –valdade päeval. Ettekandest rääkisin ülalpool. Õhtul osalesin SDE Haapsalu osakonna kokkusaamisel. Rääkisime pikalt lastekodu sihtasutuse ja tema nõukogu moodustamisest. Minu arvamus on, et nõukogust on kaks inimest puudu – sotsiaalministeeriumi esindaja ja puuetega inimeste organisatsiooni - või siis otseselt lastevanemate esindaja. Minu kogemus ütleb praeguseks – mida tihedamalt on sidusrühmad seotud selliste asutuste tegevusse, mida avatum asutus on, seda lihtsam on probleeme lahendada – või siis nendega leppida. Peetrile aga ei muud kui palju jõudu ja jaksu.

Reede 17. Veebruar – õhtul osalesin ühel üritusel Haapsalus. Mitte üritusest endast ei taha rääkida, vaid sellest, et kui ikka meestel tuleb pähe, et kohalik riigikogu liige võiks tulla ja rääkida oma tegemistest, riigikogu tööst ja üldse poliitikast, siis ta tulebki kutsuda. Ja ta tuleb ka. Ja tuleb hea meelega. Sellised kutseid ( igasugustele üritustele ) võiks olla rohkem. Saavad inimesed rääkida ja mina tagasisidet. Tänud kutsujale ja korraldajale!

Esmaspäev 20. veebruar – must päev kalendris. Möödus aasta lastekodu põlengust. Osalesin mälestusjumalateenistusel Jaani kirikus Haapsalus. Suur tänu praost Salumäele, väga hea teenistus oli.

Teisipäev 21. veebruar – õiguskomisjoni istungi tõttu ei saanud osaleda LETSi nõukogu istungil. Rääkisin aga pikalt telefonis Helega ja Reinuga. Sellega on nii, et millegipärast on kõigil tunne, et kui raha ei ole, siis midagi ei saagi toimuda. Tegelikult ei ole kunagi nii, et raha üldse ei ole. Ja palju asju saab teha ka ilma rahata. Nii saab ka LETS teha seda, milleks ta elu kutsuti – tuua omavalitsusteni ülikooli teadmisi, ehk siis kaasa aidata teadmispõhise juhtimise rakendamisse Läänemaal – ilma selleks suuri summasid kulutamata.

Teisipäev 21. Veebruar – õhtune kohtumine SDE volikogu õiguskomisjoni rahvaga. Meil on nii, et SDE volikogul on ka komisjonid, samasugused, nagu riigikogus. Nende kaudu saavad SDE liikmed vastava parlamendisaadiku kaudu neid huvitavates teemades kaasa rääkida. Päris huvitav arutelu oli pikaks läks õhtu. Võtsime läbi mitmeid riigikogu õiguskomisjoni menetluses olevaid teemasid.

Kolmapäev 22 veebruar - LOVLi maapäev ja raudtee. Eelmisel kolmapäeval käisin LOVLi maapäeval ja tutvustasin neile raudteeprojekti seisu. Maapäev võttis vastu otsuse raudtee taastamise toetamiseks. See oli väga vajalik liigutus, iga abi on teretulnud. 27.ndal ehk istungivaba nädala esimesel päeval käisin ka maavalituses, rääkisime Merlega sellest, kuidas raudtee teema praegu koostatavas Eesti 2030+ planeeringus välja näeb. Tegelikul on praegu nii, et kaardil on, aga tegevuskavas pole.

LOVL ja Vormsi väljaastumine

Mina ei saa aru ühest asjast – kuidas see saab olla, nagu Vormsi vallavanem ütles – et nad koostöös osalevad, aga liikmemaksu ei maksa? Kui ikka lahutatakse ära, siis lahutatakse ära, mitte nii, et muidu nagu lahus, aga lõunal käin edasi. See nõuab oluliselt head tahet, laiemat pilku ja meelekindlust, et hoida koos maakondlikke koostööorganisatsioone. Valitsuse seisukohast on ju maakonna tase praktiliselt likvideeritud ja kõik teistsugused toimingud on sisuliselt vastuhakk peavoolu poliitikale. Võiksime muidugi loota paremat arusaamist Vormsist ja tõhusamat toimetamist LOVList. Ühel hetkel aga ei ole enam võimalik heast tahtest hoida koos midagi, mida nagu seadusandluse mõistes on ja ei ole ka. Nii nagu kirjutasin ka artikliks „2012 – haldusreformi alguse aasta“ – seis on sealmaal, et enam ei saa vanal viisil edasi minna. Sotsid tegelevad praegu regionaalarengu seaduse riigikogu ette uuesti toomisega, arutelu all on ka haldusreformi üldine kontseptsioon. Siin ei ole mingit kahtlustki – maakonna tase tuleb taastada ja kas see toimub omavalitsusliidu tugevdamise, ühe maakonnasuuruse omavalitsuse moodustamise või kahe tasandilise omavalitsuse loomisena – see on tehnika küsimus. Kõik need kolm varianti erinevad vaid nüanssides ja korralduslikes üksikasjades, sisuliselt on tegemist sama lahendiga – maakonna taseme taasjõustamisega.

Kaks sammu paremale

Eile, esmaspäeval lõppes riigikogu õiguskomisjoni istung sellega, et komisjon otsustas kollektiivlepingute seaduse muutmise saata saali teisele lugemisele, ehk siis andis eelnõule rohelise tule. Enne toimus arutelu, kohal olid sotsiaalpartnerid. Sisulised parandusettepanekud hääletati komisjoni poolt maha ja eelnõule hääletati roheline tuli. Hääletamisel olid sotsid vastu, koalitsiooni omad poolt, Keskerakond erapooletu. Sisuliselt ütleb eelnõu – „ametiühingud - igal hetkel võidelge enda eest, muidu te ei saa midagi“! Sotsid olid eenõu vastu. Vastu sellepärast, et sotsiaalpartnereid jällegi ei kuulatud ja parandusettepanekuid ei arvestatud. Sellepärast, et eelnõu õhutab tööturu osapooli pidevale tülile ja võitlusele. Sellepärast, et töötajate, kui tööturu nõrgema poole õigusi kitsendati oluliselt. Sellepärast, et eelnõu algatamisel võeti ettekäändeks õiguskantsleri märgukiri sotsiaalministrile, aga märgukirjas viidatud probleemi lahendamiseks kasutati kõige vaenulikumat lahendust. Sellessamas märgukirjas õiguskantsler viitas ka oluliselt sõbralikematele võimalustele, aga neid ei peetud millekski. See, et ametiühinguid ja sotse ei kuulata, sellest saan veel aru - parempoolsed on tüüri juures. Kuid õiguskantslerit ju peetakse vägagi austustväärivaks institutsiooniks. Kuidas siis sellega on – et õiguskantsleri kirja esimese poole võtame ettekäändeks eelnõu algatamisel, teises pooles sisalduvad ettepanekud aga kuulutame jamaks? Paraku just nii see on. Olin sellisest käitumisest üpris nördinud. Mõtlesin veel eile, et peaks kirjutama teemast artikli ja panema pealkirjaks „Samm paremale“. Vara mõtlesin.

Vara sellepärast, et juba täna, teisipäeval, algatas õiguskomisjon uue eelnõu, millega vähendatakse töötajate õiguseid. Nimelt oleks vastavalt 2009 aastal tehtud seadusemuutusele 2013ndal aastal tekkinud töötajal õigus taotleda töötuskindlustusest kompensatsiooni ka siis, kui töölt lahkumine toimuks vastastikusel kokkuleppel või omal soovil. Omal ajal pandi selline punkt seadusesse sisse, selleks, et soodustada tööjõu liikumist ja kaitsta töötajat liikumise ajal. Nüüd aga leiti, et sellise võimaluse pakkumine töötajale on siiski liiast.
Õiguskomisjoni esimees teatas, et välja on töötatud uus eelnõu, mis tuleks anda riigikogu menetlusse. Asi pandi hääletusele – eelnõu menetlusse andmise poolt oli viis koalitsiooni saadikut, vastu kaks SDE saadikut, üks Keskerakonna saadik puudus ja see kes kohal viibis, oli erapooletu. Kaks sammu paremale. Kahe päevaga.

Miks nii tehakse? Siin võib otsida erinevaid põhjuseid, kuid ega töötukassa laua taga lõhkikärisenud usaldus tööandjate ja valitsuse vahel ei ole viimasele kindlasti meeldiv seis. Lapitakse seda seisu töötaja turvalisusega ja töötaja õigustega.

Veel üks põhjus miks ma sellest kirjutan: sellepärast, et olen õiguskomisjoni liige. Need kaks, üksteisele järgnenud ja palgatöötajaid ahistavat seaduseelnõud on kantud valitsuserakondade Reformierakonna ja IRL-i vaimust. Menetlusse on nad aga antud mitte valitsuse, ega mitte nende kahe fraktsiooni nimel, vaid hoopis riigikogu õiguskomisjoni nimel. Ka riigikogu komisjonis toimub hääletamine, kus liikmed näitavad üles oma meelsust, hoiakuid ja tõekspidamisi. Tahan, et valijad teaksid kuidas asjad käivad. Teate seda laste tantsu – kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole? Isegi lapsed teavad, et kui kogu aeg ühele poole astud, siis oled lõpuks ninaga vastu seina.

Veebruar, esimene istunginädal

Veebruari esimest istunginädalat riigikogus ilmestasid mitmed laialdast vastukaja leidnud teemad. Nende hulgas olid töötuskindlustuse seaduse muutmine, päästekomandode sulgemise otsus, kõrgharidusreformi kinnitamine ja ACTA lepinguga ühinemine. Need teemad leidsid laialdast käsitlust ka avalikus meedias. Iseloomulik joon kõigi puhul on see, et ei avalik arvamus, meeleavaldused, sotsiaalpartnerid ega riigikogu opositsioon ei ole suutnud kõigutada valitsuse kindlameelsust. Siinkohal on ikka väga hea meel, et kodanikuühiskonnas ärkamine on toimunud. Kui arutelu ja vastuargumendid vaid opositsiooni poolt ette kantakse, siis on lihtne seda tagurlikuks opositsioonipartei poliitikaks tembeldada ja lihtsalt teerulliga üle triikida. Valjult välja öeldud avaliku arvamuse puhul see aga nii lihtne ei ole. Nüüd aga siis allpool enda tegevustest.

Teenuste kättesaadavus – arupärimine ja seminar

Kolmapäeval andsin üle arupärimise peaministrile. Arupärimine puudutab sama teemat, mis ka siin blogis mitu korda jutuks on olnud – teenuste kättesaadavust. Nii nagu Margetile lubasin ( ja ka Rea küsis FBs, et mida tegelikult teha saab) – tõstsin teema üles fraktsiooni esmaspäevasel istungil ning valmistasin ette arupärimise. Arupärimises on kümme küsimust teenuste kättesaadavuse ja regionaalpoliitika kohta. Arupärimise leiab riigikogu kodukalt – kõige lihtsam on minna minu nime alt, sealt arupärimised ja sealt kõige esimene reast. Loodan häid vastuseid.

Arutasime teenuste kättesaadavuse küsimust ka meie regionaalpoliitika tugirühma juhtidega IRList ja REFist. Siinkohal tahaks korra ohata. Paraku - me saame meestega ikka väga erinevalt aru turumajanduse võimalikest piiridest. Mina rääkisin kättesaadavuse standarditest, nemad mulle turumajandusest. Muidugi on jaekaubandus erasektori korraldada. Kui aga inimesed enam kuskilt leiba kätte ei saa, siis ei ole see turumajanduslik paratamatus, vaid avaliku sektori probleem, mis vajab lahendust.Swedbanki on veel võimalik survestada – aga kuidas sa survestad väikeettevõtjat, kes autokaupluse pidamisest loobub? Kui lõpuks taandub kõik transpordile, siis tuleb leiva, sularaha, hariduse, arstiabi ja transpordi kättesaadavust vaadelda üheskoos – ehk siis koordineeritult. Mul on tegelikult mõte, et erinevad kättesaadavuse kriteeriumid – olgu siis toiduained, arstiabi, transport, sularaha või algharidus – peaksid olema ühes dokumendis koos, ühes koos ja vähemalt valitsuse tasemel kinnitatud.

See meie arutelu ei olnud kergete killast. Siiski lõppes asi kokkuleppega, et korraldame KOV ja REG-POL tugirühmale seminari teenuste kättesaadavuse teemal. Mina panen nüüd kokku päevakava, otsin esinejad, kooskõlastan teistega ja korraldan ära. Seminar toimub esialgu informatiivsena. Seminari tulemusena vaatame, kas suudame ka ühtsele seisukohale jõuda.

Merepääste rajamisest

Siseminister käis õiguskomisjonis tutvustamas ministeeriumi poolt ette valmistatavaid seadusemuudatusi, mis on vajalikud merepääste loomiseks. Tegelikult toimus see juba jaanuari viimasel töönädalal… unustasin siis kirjutada. Nüüd aga on lähenemas eelnõusse parandusettepanekute tähtaeg ja kavatsen neid teha. Millised on siis minu tähelepanekud? Kõige põhilisem tähelepanek on see, et merepääste mõiste on loodud väga kitsana. Et tegemist on nn endise piirivalve ehk siis PPA juures tegutseva vabatahtliku üksusega – saan aru. Kuid miks peab seaduse tasemel piirama inimeste hulka, kes võib neid tulevasi päästjaid koolitada - ei saa aru. Väga selgelt on tõmmatud piir PA ja PPA vabatahtlike vahele, ehk siis nn merepäästjad laidudele ei lähe, rannikumeres ei tegutse. Praegu on merepääste tegevus piiratud ainult nn piiriveekogudega, ehk siis jõed ja sisejärved sinna hulka ei kuulu. Ehk siis Pärnus silla alt läbi ei sõida, Peipsilt ära Emajõele ei tule. Samuti on eelnõu kohaselt vabatahtlik merepäästetegevus ise ka piiratud ja seda nii, et eelnõu kohaselt päästetakse vaid inimesi ja sõidukeid. Aga kas looma päästetakse? Aga kui hulbib väärtusliku sisuga konteiner? Kas siis vabatahtlik merepääste appi ei tule? Vaat sellise sisuga küsimused eelnõu puhul. Panen kokku muudatusettepanekute paketi ja esitan ära.

Inimkaubanduse vastane seadus

Õiguskomisjonis on olnud tõsiselt arutelus inimkaubanduse vastane seadus – õigemini mitte seadus, vaid vastavate sätete loomine teistesse karistusseadustiku osadesse. Teemat käsitleti nii esmaspäeval, teisipäeval, kui neljapäeval. Menetlus on selle poolest olnud huvitav, et tegemist ei ole ( vähemalt minu pilgu läbi) poliitilise kemplemisega, vaid otsitakse üheskoos parimaid lahendusi ja sõnastusi. Jah, noh, arutelusid komisjonis ilmestab reformierakonna poolne surve muuta sätteid liberaalsemaks, kuid üldiselt töötab siin õiguskomisjon siiski üheskoos parima lahenduse nimel. Usun, et - koos sotsiaalsete partneritega – siin ka parim tulemus saavutatakse.

Balti Assamblee seminar Vilniuses – pangandus ja majanduskoostöö

Neljapäev ja reede möödusid minu jaoks Vilniuses. Seal toimus Balti Assamblee (ehk siis kolme Balti riigi parlamentide ühine seminar pangandusest. Oli hästi huvitav. Osalesid ka näiteks Islandi ja Beneluxi maade paralamentide esindajad. Väga palju oli jutuks n.ö omariiklike pankade ja rahvusvaheliste pankade roll. See on eelkõige Läti ja Leedu mure. Läti laskis ühe oma omariikliku panga põhja minna ja ühe päästis rahva rahaga ära. Praegu on Lätis 70% pangandusest Rootsi käes, Eestis ja Leedus 90%. Lätlased tegid ka ettepaneku omariikliku panganduse olulisust veel kord käsitleda ja koos spetsialistidega arutada. Eestit toodi palju positiivseks näiteks – just tänu riigireservidele, aga ka näitena, kuidas Rootsi pangad meie pangandust stabiilsena hoidsid. Samas rootslased kaebasid, et nende pangad on nii suured, et nende vee peal hoidmine käib Rootsi maksumaksjale üle jõu, et vaja on ulatuslikku rahvusvahelist koostööd. Väga palju räägiti rahvusvahelisest koostööst, järelvalvest ja kriise ennetavatest meetmetest. Räägiti sellest, et investeerimispangandus, kindlustusäri ja traditsiooniline hoiustamine tuleks omavahel lahus hoida. Beneluxi omad rääkisid sellest, et välismaised suurpangad ei ole huvitatud kohalikust riskiinvesteerimisest, innovatsiooni ja kohaliku majanduse toetamisest. Island rääkis samuti riikliku ja omamaise panganduse olulisusest ja rõhutas vajadust pangandussektorit rohkem maksustada. Leppisime kokku et teema tuleb sügisel uuesti jutuks.

Olen ka BA majanduskomisjoni liige. Seal räägiti palju energeetikast, aga ka transpordist. Minu teha jäi järelpärimine Balti Ministrite Nõukogule tuuleenergeetika arengute asjus.

Fotod BAst Vilniuses panen üles FB-sse.
Vaat selline nädal.

Vastuseks Margetile

No vat. Saadab mulle meili meie hea Lääne Elu ja küsib, et kas siin blogis ilmunud jutt Virtsu sularaha ja elu võimalikkuse kohta võiks ilmuda ka LE onlainis arvamusena. Mina vastasin, et ikka võib. Tagasisideks sain hulgaliselt kommentaare. Olgu nendega muude kommentaaridega kuidas on, need kuuluvad rohkem internetivabaduse valdkonda ja tuleb lihtsalt ära kannatada. Kui aga Marget Vatku mind kommentaariumis riielda võtab, siis on piinlik küll.

Sellega, et tegemist on tühja jutuga, ma siiski nõus ei ole. Jutt kirjeldab valitsevaid hoiakuid valitsevas poliitikas. Juttu kirjutama ajendas tegelikult kolleeg Valdo Randpere seisukoht, mis tema FB kaudu meediasse jõudis, kus ta hurjutas pankasid koostöötahte puudumise ja vähese regionaalpoliitilise hoiaku eest. Seejuures rõhutas kolleeg, et tegemist ei ole tema kui poliitiku, vaid tema, kui eraisiku arvamusega. Samal ajal teatas peaminister, et ühte panka ei saa survestada, et teenused peavad ikka turumajanduslikult ära tasuma ja et 70%-l meie inimestest on arvutid. Mõlemal puhul on tegemist juhtiverakonna juhtivpoliitikutega kõige kõrgemal tasemel.

Sellest kõigest tulenes ka minu kurtmine, et tihtilugu ollakse varmad taga kiitma kodanikualgatuse ilmingutele ja vibutama näppu teenust pakkuva erasektori suunas, aga ei olda valmis looma põhimõttelisi lahendusi, mis tagaksid elutähtsate teenuste kättesaadavuse maapiirkondades. Siinkohal on jutt nii teede korrashoiust, postiteenusest, ühistranspordist, päästeabist, esmatasandi meditsiinist kui ka üldharidusest. Siia ritta lisanduvad traditsioonilised erasektori teenused, nagu näiteks toiduainete jaemüük, bensiini jaemüük, ravimite jaemüük ja sularaha kättesaadavus. Siin reas on tegelikult ka veel suuremad teemad nagu haldusreform ja püüe koondada riigi töökohad suurtesse keskustesse. Muuhulgas – 30% inimestest ei kasuta arvutit ja suur hulk inimesi ei kasuta pangakaarti igapäevasteks arveldusteks. Me ei tohi ka neid üle parda visata. Miks ma julgen ütelda, et ei olda valmis looma põhimõttelisi lahendusi? Selle pärast, et sellise kogemuse on mulle andnud esimene tööaasta parlamendis. Elu koondumine nelja regioonikeskusesse – sest see ongi loomulike turumajanduslike protsesside tulemus - ei ole lahendus – vähemalt mitte minu jaoks.

Mis aga puudutab Margeti hinnangusse, et minu jutu näol ei olnud tegemist konstruktiivse lähenemisega … siis tuleb tunnistada süüd ja tõdeda et ei olnud jah. Selle pärast ongi piinlik. Kui nüüd tagantjärgi lugeda, siis on tegemist kurja irisemisega. Seda ma tegelikult ei tahtnud. Kurjalt iriseb see, kes on kibestunud või lootuse kaotanud. Mina ei ole kumbagi. Ja tegelikult ei ole ma selle esimese parlamendi tööaasta tulemusena lootust kaotanud ka opositsiooni ja koalitsiooni koostöövõime osas. Kuigi tihtilugu näib neid kahte poolust selles süsteemis, mille osa ma nüüd olen, eraldavat ületamatu lõhe ( või kuristik, või müür…). Siiski, praktiliste asjaolude puhul on olemas ka diskussioon. Minu võitlus päästeameti ja PPA liigse tsentraliseerimise vastu ja omavalitsuste tulubaasi vähendamise vastu (kodualuse maamaksu teema) põrkus küll vastu müüri. Omavalitsuste tulubaasi kärped on nad praktiliselt vastu maad surunud. Samas aga teederaha said omavalitsused pisut tagasi ja õnnestus kaasa aidata ka perearstinduse süsteemi tugevdamisele.

Aga nüüd siis konstruktiivselt. Parlamendis tuleb algatada ühtsete teenusstandardite loomine ja kehtestamine. Esmaspäeval räägin sellest fraktsioonis ja meie KOV – REGPOL töörühmas. Töökohtade loomine maale - praegu tegelen küll selle teemaga ühes kindlas valdkonnas (PRIA M3.1), proovin aga tegevust laiendada. Kurjalt irisemist proovin edaspidi vältida. Margetile aitäh asjakohase kriitika eest.

Jaanuari tööd ja toimetused

Aasta algus tuli sellise rutuga, et traditsiooniliste ülevaateni jõuan alles nüüd – kuu viimasel päeval. Parem aga ikka hilja, kui mitte kunagi. Seekord ma ei hakka päev haaval oma möödunud kuu toiminguid kirjeldama – et esmaspäeva hommik hakkab fraktsioon istungiga, see on blogi lugejatele tõenäoliselt juba pähe kulunud :) , küll aga kirjeldan olulisemaid seiku.

Riigimajast kuni Virtsu sularahani ja päästekomandodeni ehk kohaliku elu kvaliteet

Jaanuaris tegelesin päris palju riigimaja teemaga. 26 jaanuaril toimus projekti lõpuseminar. Projekti algus jääb aastasse 2008. Idee seisnes selles, et koondada maakonna riigiasutused ühtekokku, et nad saaksid teenuseid osutada ühest kohast – ehk siis riigi jaoks odavamalt ja elaniku jaoks mugavamalt – ja et nad maakonnast ära ei koliks. 2010 aasta alguses viis regionaalminister teema ( ja ka minu … maavanemana tollal) vabariigi valitsuse istungile. Sealt saime uue ülesande – uurige veel. Püstitati küsimus, et kas – füüsilise koondumise kõrval - oleks ka asutuste sisuline koostöö võimalik ja kas sellest kasu sünniks. Nüüd siis on vastused käes. Vastus on et jah, sisuline koostöö on võimalik. Läänemaal võiks riigimajja koonduda 19 riigiasutust, lisaks kümmekond MTÜd ja sihtasutust, mis nõustamisega ja avalike teenustega tegelevad. Võrreldes praegusega oleks vähemalt 6% kokkuhoidu personalikuludelt, 30% majanduskuludelt, riigiasutused, mis maakonnast välja kolimist plaanivad, ei peaks seda tegema, inimesed säästaksid aega ja raha asjaajamise lihtsustamiselt. Haapsalus võiks riigimaja asuda Lihula mnt 3, ehk vanas teenindusmajas, investeering tasuks ennast ära vähemalt 5 aastaga ( kui arvestada vaid otseste kulude kokkuhoidu). Peale Läänemaa võiks Raplas, Kärdlas, Kuressaares ja Põlvas koheselt sama tegevuse algatada. Nüüd - projekti lõppedes - on pall jällegi ministeeriumide käes. Avaliku teenuse korraldamise eest vastutavad meil rahandusministeerium, regionaalministri büroo ja majandusministeerium. Ministeeriumide juhtkondade otsustada on, kas teemaga minnakse uuesti valitsusse, kas ka reaalseid tegevusi hakatakse ellu viima.

Kuidas on riigimaja teema seotud päästekomandode, sularahaautomaatide, perearstide, koolide ja muu sellisega? Tegelikult on tegemist nn ühe ussi teise otsaga ..või siis ühe medali teise küljega…kui teile nii rohkem meeldib. Küsimus on teenusstandardites. Ehk siis, kui kaugele lubame omavalitsustel, riigil ja erasektoril maakondadest põgeneda. Ehk siis - milline on see teenindamise tase, mida on inimestel õigus kohapeal oodata? Kas sularaha peaks olema mõistliku hinnaga kättesaadav? Kas on õigus oodata, et laps poole tunniga kooli saab? Kas on õigus oodata, et täisjõus päästekomando 20 minutiga hoovis on, kui õnnetus juhtub – ükskõik, kus maakonna nurgas sa elad? Kas on õigus oodata, et ühe päeva jooksul saab bussiga poes ja perearsti juures ära käia? Ja kõige lõpuks riigimaja teema – kas maakonna elanikul on õigus oodata, et ühes maakonnalinnas – Haapsalus näiteks – saaks ära ajada kõik asjaajamised, mida riigiga ajada on, ehk siis loota, et maakonnalinnas on kõik riigiasutuste esindused olemas ja toimimas. Vastus minu poolt on, et jah, on küll õigus.

Vaadake mis toimub praktiliselt igal rindel… MTA teatas, et koondab kohalikud töökohad… Eesti Post teatab postkontorite sulgemisest… pangad ja sularahaautomaadid… Tundub, et toimuks nagu igasuguste teenuspakkujate paaniline põgenemine maakondadest ja maapiirkondadest. See ei tohi nii edasi kesta! Maavanemana oli riigiasutuste koostöö korraldamine minu otsene
tööülesanne, sellepärast hakkasin riigimajaga tegelema. Kokkuhoiutuul ei tohi maakonnalinna riigi esindusest tühjaks puhuda. Kulusid saab kokku hoida, kui minna sügavale koostööle.

Nüüd tegelen sama teemaga edasi – riigikogus. Riigikogus õnnestus mul riigieelarve järelevalve komisjoni liikmena anda oma panus, et perearstide toimimine oluliselt tuge juurde sai. Politsei ja päästeameti liigse reformimise vastu ja omavalitsuste tulude taastamise poolt sai võideldud kõigest jõust – ja võitlen edasi. Kõlab küll pateetiliselt – kuid jah võitlus ta ongi. Et maakond jääks maakonnaks ja maakonnalinn vääriliseks keskuseks ja et ka maapiirkondades oleks elu võimalik. Hea meel on tõdeda, et ka inimesed ise üha rohkem julgevad oma õiguste eest seista. Virtsu automaadi puhul oli just kodanike algatus see, mis tulemust andis. Paraku on veel vara rõõmustada - Virtsu sularahaautomaadi säilimine on ajutine võit. Küsimus on, kuidas põhimõtteliselt tagada, et elutähtsad teenused maalt ei kaoks. Võit saavutatakse siis, kui määratakse kindlaks kohalikud teenusstandardid ja nende püsimine ka tagatakse. Palju tööd on veel ees.

Maaelu toetamine EL vahenditega

13 jaanuaril käisin Tartus. Juba mitu kuud on käinud üks tegevus koostöös maaülikooliga. Nimelt püüan koostöös ülikooliga muuta maaelu mitmekesistamise programmi hindamiskriteeriume nii, et Läänemaa ja Hiiumaa hindamise käigus kannatada ei saaks. Praegu on seal üks tore regionaalpoliitiline hinne, mis näiteks Viljandile 6 punkti annab, Läänemaale aga vaid 2 ja Hiiumaale 3 punkti. Kui vaadata, kuidas on raha jagunenud, siis on näha, et on selge seos nende regionaalpoliitiliste punktide ja toetussummade maakondliku jaotuse vahel. Käisin 13 jaanuaril jälle Tartus sellel teemal nõu pidama. Kohe peaks valmis saama uus regionaalsete hindepunktide andmise metoodika, mis kõigepealt ei anna punkte mitte maakonna, vaid valla kaupa. Lisaks selle võetakse arvesse asustustihedust, suuremate firmade arvu , töötute hulka ja palju muid kriteeriume. Tugineme äsja valminud maaelu arengu aruande metoodikatele. Loodame lähimas tulevikus teha põlluminile ettepaneku muuta ministri määrust maaelu mitmekesistamise rahade jagamise osas. Siis saavad ka Läänemaa ettevõtjad võrdsemasse positsiooni teiste maakondadega.

Raudtee teema

Raudtee teema on jätkuvalt kuum. Oleme jaanuaris kaks korda kokku saanud laiema ringi inimestega maakonnast – kaasatud on Haapsalu linn, Omavalitsuste Liit, uus maavanem, ettevõtjad koha pealt, tehnikaülikooli projektijuht, kes aitas meil uuringut teha ja teisi veel… Käisime koos Rein Riisaluga ka majandusministeeriumis, n.ö tehnilise ringi arupidamisel. Kõigepealt tahame saada maha kõik kõhklused ja kahtlused, mis võivad olla seotud eelmisel aastal valminud analüüsi tehnilise ja arvutusliku poolega. Teiseks – eesmärk on see, et raudtee taastamise projekt kirjutataks sisse riigi transpordi investeeringute kavasse. Heaks näiteks on siin Türi – Viljandi lõigu rekonstrueerimine. Haapsalu (õieti Rohuküla) lõigu taastamine ei jää ühegi tasuvuse näitaja poolest Türi-Viljandi omale alla, pigem ületab. Töö käib. Seoses sellega – palusin Positiumil teha veel ühe pisiuuringu – seoses ühistranspordi dotatsioonidega ja raudtee tagamaaga. Uuring on üleval riigikogu kodukal. Seal on huvitavaid fakte ja jooniseid ühistranspordi dotatsiooni ja raudtee tagamaa jaotuse kohta.

Läänemere strateegia ja kohalik võimekus piiriülest koostööd arendada

18.jaanuaril toimus Tallinna ülikoolis Läänemere strateegia seminar. Algamas on uus planeerimisperiood ja nii on ka piiriüleses koostöös aeg jälle atra seada. Tegin seal ka ettekande. Minu ettekande teemaks oli – Piiriülese koostöö kogemused ja probleemid maakondades. Ettekannet ette valmistades vaatasin läbi suurema osa Interregi projektidest – nende esitajad ja partnerid. Paraku peab tunnistama, et seis ei ole kuigi rõõmustav, kui rääkida maakonnast, kui arendusüksusest või kui koostööpiirkonnast. Iseenesest on Eesti hästi tubli projektides osaleja – suurem osa projekte on Eesti osalusega. Samas ei saa me eriti rääkida maakondade projektidest.

Väliskoostööd edendavad meil eelkõige ülikoolid, ka kutsehariduskeskused ja üleriiklikud sihtasutused. Ka riigiasutused oma riiklikul või regionaalsel tasandil on väliskoostöö suutlikud. Seda ei saa aga ütelda maakondlike organisatsioonide ja
keskmise suurusega või väikeste omavalitsuste kohta. Kogu selle projektide hulga peale, mis kaheksas piiriülese koostööprogrammis kokku on – c´a 400 kokku, oli üks projekt, kus partneriks oli maakondlik omavalitsuste liit. Maavalitsuste partnerlust esines alla kümnel korral. Kohalike omavalitsuste poolest on esindatud suuremad linnad – eelkõige Tallinn ja Tartu. Väiksemate linnade ja valdade projekte on vähe. Suurem osa kohalike omavalitsuste projektidest olid just väiksemates programmides, nagu Lõuna-Soome – Eesti, Saarestiku programm, ja Eesti – Läti. Siin oli ka näha, et väiksemates programmides suudavad Eesti omavalitsused ka juhtivpartneri rolli kanda. Seda oli näha just Eesti-Läti juures. Huvitav on aga, et suuremates programmides - näiteks Interreg IVC-s ei ole Eestil ühtegi juhtivpartneri rolli ja ka Kesk-Läänemere programmis on vaid üksikud juhtivrollid. Juhtivpartneri rolli suuremas koostööprojektis suudab üldjuhul kanda vaid ülikool, või siis suurlinn.

Kui rääkida maakondade projektidest – siis tekib ka küsimus, et kui kutsehariduskeskus teeb maakonnas Interregi projekti, siis kas see on maakonna projekt, või kutsehariduse projekt? Kas kutsehariduskeskuse tegevused on seostatud maakondliku arengustrateegiaga, kas maakonnal üldse on olemas selline dokument? Minu ettekande kokkuvõtteks ütlesin, et Eesti maakondade ja omavalitsuste suutlikkus kasutada Läänemere koostöö võimalusi ( ja sellega kaasnevaid EL vahendeid) on väga piiratud. Puudu jääb nii administreerimise kui omafinantseerimise suutlikkusest. Nõrk kohalik tase ei tule kasu Eestile ei lühikeses ega pikas perspektiivis. Haldusreform…millal sina tuled?

Kollektiivlepingu seaduse muutmine

Ja supsti hüppas õiguskomisjonist välja kollektiivlepingu seaduse muutmise eelnõu. Seejuures ei tehtud komisjonis arutelu. Ei peetud nõu töövõtjate organisatsioonidega. Ei kaalutud läbi, millist mõju see eelnõu avaldab individuaalsetele töösuhetele. Ei hoolitud sellest, et valitsusel on kavas terve kollektiivsete töösuhete pakett üheskoos läbi vaadata…mitu sotside eelnõud on just selle põhjendusega tagasi lükatud, et kohe-kohe tuleb valitsus terviklahendusega. Kõige selle pärast tegin sotside nimel ettepaneku eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada ehk siis – menetlus peatada. Nagu ikka tavaks – ettepanek läbi ei läinud.24.jaanuaril oli hääletamine – pidasin puldist ka vastava ettekande.

19 jaanuaril külastasin Ametühingute Keskliidu volikogu istungit. Seal oli kollektiivlepingute teema arutusel. Ametühingud on püha viha täis ja õigusega. Mitte sellepärast, et kollektiivsed töösuhted ära kaoksid. Seda, et kogu pakett vastavaid regulatsioone tuleb läbi vaadata, on kõik nõus. Ärritunud ollakse sellepärast, et nagu valitsuserakondadel on tavaks saanud – teist osapoolt ei kaasata ja ei kuulata. Aarne Rannamäe ütles hiljuti teles hästi – valitsus on demonstreerinud, et ei kuula ega karda kedagi – ei üliõpilasi, õpetajaid, päästjaid, Kapot, õiguskantslerit ega parlamenti. Ega ka töövõtjaid. Teema tuleb teisele lugemisele suurde saali, näeme, mis edasi saab.

Maavarade kaevandamine ja KMH-d

Jaanuaris oli mitu korda suures saalis jutuks maavarade arvestamine ja keskkonnamõjude hindamine selle juures. Olen antud teemal esitanud keskkonnaministrile nii kirjaliku küsimuse, arupärimise, kui ka esitanud suulise küsimuse. Nagu ka ajakirjandusest kuuleme, on pidevad probleemid kaevandamisega – küll siin, küll seal. Tõenäoliselt oleks vaidlusi hoopis vähem, kui keskkonnamin seadust järgiks ja enne, kui maavara aktiivseks varuks määratakse, ka keskkonnamõjusid hinnataks. Minister raiub aga nagu rauda – et ei peagi ega saagi enne keskkonnamõju hinnata, kui kaevandamisloa taotlemine käsil. Paraku – nii seadus, kui ka keskkonnaministri määrus 2005 aastast räägivad teist juttu. Kaevandamise vastavust keskkonnatingimustele on vaja hinnata kohe. Ministeerium seda aga ei tee. Vaja on kas muuta praktikat või muuta seadust. Mis muud kui tegeleme edasi.

Abikassa

Abikassa on jätkuvalt töös. Viimane nõukogu istung toimus 19nda jaanuari õhtul. Otsustasime toetada neljalapselist perekonda Kesk-Läänemaal. See oli nagu etalonjuhtum Abikassa jaoks. Perekond ei ole n.ö abiküsija pere. Toimekad inimesed mõlemad. Nende pisifirma oli masuga pankrotti läinud, nüüd rabelevad, et võlgadest vabaks saada. Mõlemad käivad tööl, vähendavad ise võlgnevusi, aga toimetulek on hädapärane ja lapsed ka majas. Hea meel oli, et saime toetada ja paljulapselise pere võlakoormat vähendada. Suur tänu kõigile annetajatele, tänu kellele saame Läänemaa inimesi aidata.

Fraktsioonis arutusel

Kuumad teemad on kõrgharidusreform, sündivuse vähenemine ja peretoetused, kodakondsuse tagantjärgi äravõtmine riigi poolt, elamislubade skandaal, kollektiivlepingute seaduse muutmise eelnõu, haldusreform, võõrkeelsetele inimestele kohtuskäimise kulud, politsei – ja piirivalveameti ja päästeameti reform, piiriäärsetele elanikele maaostu keeld, VEB-fondi saatus, kodukulud ja energiamajandus, maaelu arengu aruanne, ja palju muud veel … ehk ei läinud midagi meelest ära.

Virtsu sularaha ehk elu võimalikkusest maal

Avalikud teenused ja elutähtsad teenused on kaks eri asja. Tihti osutavad elutähtsaid teenuseid hoopis erasektori ettevõtted. Kui päästeteenus on avalik teenus siis toidupoe pidamine on erateenus. Elutähtsad on mõlemad. Liberaalne maailmavaade ei luba seada erilisi piiranguid erasektorile. Sellega aga kaob riigil, kui rahva esindajal, ka võimalus mõjutada elutähtsate teenuste osutamist. Niikaua, kuni erasektor käitub kenasti, on kõik vahva. Firmade omanikud on ju ka inimesed, saavad aru, hoolivad firma mainest jne. Nii me loodame, et praegu käitub ka Swedbank Virtsu ( ja teiste) sularahaautomaatide puhul. Tegelikult on aga nii, et erasektor on eraomandis ja me ei saa loota, et erafirma igal juhul käitub meie arust vajalikul viisil. Me ei saa ka ette heita erasektorile, et too vaid kasumi peal väljas on. Ongi ju. Tihtilugu erasektor, tunnetades oma seotust ühiskonnaga lubab endale ühes tegevuses kahju, et üldise positiivse maine arvelt saada kusagilt mujalt rohkem kasu. Aga me ei saasellist käitumist erasektori firmalt nõuda.

Riik, ehk siis ühiskond saab muidugi nõuda erasektorilt igasuguseid asju – kirjutada nõudeid seadusesse ja nõuda neist kinnipidamist. Eriti tugevalt on reguleeritud sellised valdkonnad, kus valitseb monopol või on vaba konkurents muul moel häiritud - näiteks vesi, gaas, elekter jms. Pangateenuses valitseb vaba konkurents. Kui turul olevatest konkurentidest keegi ei taha sularaha kättesaamise teenust Virtsus pakkuda, siis jääbki teenus ära. Asemele tuleb hoopis – näiteks tarbijate ühistu poolt pakutav sularaha poe kassast väljavõtmise võimalus, mille eest aga kooritakse hingehinda. Teenus nagu on, aga maal elamine läheb veelgi kallimaks maksma. Nii käivad asjad siis, kui riik ei sekku erasektori poolt osutatavate elutähtsate teenuste osutamisse. Kui erasektor ei taha üldse teenust osutada või osutab seda liiga kallilt, aga samas on tegemist elutähtsa teenusega, siis kas osutab, või ostab seda avalik sektor, ehk siis makstakse teenus maksumaksja rahast kinni. Kui ikka keegi poodi pidada ei taha ja poodi on väga vaja, siis lõpuks peab kohalik vald poodi pidama. Ja selleks peab vallal ka raha olema.

Pangaautomaatide hooldus ja nende ülalpidamine ei ole tõesti nii kallid, kui praegu see välja käiakse. Küsimus on aga hoopis selles, et kas meie (riik) sunnime erafirmat tegema seda, mida ta ei taha, või maksame selle kinni, nii et ta tahaks. Mul ajab kopsu üle maksa see diskussioon, mis praegu käib... Suuremalt jaolt on tegemist silmakirjaliku näpuvibutusega pankade suunas, muud midagi. „...olge head, leppige kokku, Virtus rahvas tahab ka...“. Tegelikult on regionaalpoliitika Eesti riigis praktiliselt olematu. Tegelikult ei kavatse (ega ka saa) keegi sundida ühtegi panka milleski kokku leppima, ega ka Virtsus automaati pidama. Meie suurepärase majandusvabaduse tingimustes ei tule ju kõne alla, et igale pangale pannakse peale kohustus pidada üleval mingit kindlat automaatide võrgustikku. Kui aga maksumaksja raha ei ole (sest makse ei korjata) või ei jagu seda sinna kuhu vaja (avalikule teenusele maapiirkondades) või peetakse selle kasutamist ebaotstarbekaks (maapiirkondade teenused) - siis ongi kõik kohad halisemist täis, aga tegelikult mida ette ei võeta.

Ma võin teile ütelda, miks Swedbank Virtsus enam automaati ei pea ja miks ta teiste pankadega koostööle ei lähe, et ühiselt automaatide võrgustikku ülal pidada. Ta ei taha. Ma võin ka ütelda teile, mis sellest teemast saab - mitte midagi ei saa. Praeguse valitsuse korral mingit süstemaatilist sundi ega suunamist ei rakendata ja omavalitsustele selliste teenuse kinnimaksmiseks raha juurde ei anta. Omavalitsustele antakse raha juurde näpuotsaga enne valimisi. Sellest rahast piisab, et saada hääli, aga ei jätku, et korvata vahepeal sündinud kahju elukeskkonnale. Heal juhul, selleks et lihtrahval oleks põhjus tänulik olla, lepitakse kokku Virtsu automaadi säilimises. Panga jaoks on ju tegemist väikese lisakuluga. Küsimus ei ole aga Virtsu automaadis. Küsimus on selles, kas riigis valitsev süsteem toetab elu säilimist väljaspool suurlinnu või ei toeta. Praegu valitsev süsteem ei toeta. Süüdi ei ole Swedbank. Tema teeb vaid seda, mida üks erafirma ikka teeb – maksimeerib kasumit.

2012 - haldusreformi alguse aasta

Avalikus inforuumis oli 2011 aastal üheks sagedamini käsitletud teemaks haldusreform. Sõna võtsid paljud, alates juristidest ja ajakirjanikest, õiguskantslerist ja riigikontrolörist kuni riigiteadlaste ja OECD raportini välja. Aasta lõpul tegi Raplamaa Omavalitsuste Liit pöördumise riigireformi vajalikkusest. Kõiki neid seisukohavõtte läbis ühine arvamus, et samal viisil enam edasi ei saa, nii omavalitsuslik kui riiklik haldusstruktuur peavad muutuma. Eestis on vanasõna – kuidas metsa hõikad, nii see vastu kajab. Riiklikus struktuuris ei näi olevat selle kajaga raskusi. Ilma igasuguse hõikamiseta, vahel tundub, et ka arupidamiseta, puhub tsentraliseerimise tuul läbi riigiametite ja -asutuste koridoride. Puhub nii, et lausa liialt saab – töökohad ja otsustusõigus nihkuvad maakondadest Tallinnasse, väheneb avalike teenuste kättesaadavus ja sellega ka inimeste turvatunne. Seevastu omavalitsustega on teisiti. Hõikajaid on hulgaliselt, vastukaja seni veel napp. Koalitsioonilepingus teema käsitlus pigem puudub. Regionaalminister on välja käinud oma versiooni ehk siis omavalitsuste arvu kardinaalse vähendamise. Kõige vaiksem on vastukajade poolest seni olnud erakond, kes omab kõige suuremat toetust. Peaministri poolt kõlama jäänud „… ilmselt mingil kujul me seda reformi ikka teeme …“ ei anna küll asjast ega valitsuse poliitikast mingit aimu. Seni aga on omavalitsused jäetud omapäi – oma vähenenud tulude ja suurenevate kohustustega. Valitseb „päästku end kes suudab“ seisukord. Omavalitsused reageerivad olukorrale valuliselt – teevad liitumisettepanekuid ja lükkavad neid tagasi, lahkuvad kohalikest liitudest ja koostööorganitest või üleriigilistest liitudest, ning teevad pöördumisi riigireformi vajalikkusest.Riigikogu juurde moodustatud kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühma poolt korraldatud kogunemistel on haldusreformi kontekstis räägitud tähtajast 2017-18, ehk siis ülejärgmistest kohalike omavalitsuse valimistest. Samas on ka arvamusi, et nii kaua ei ole mõtet oodata – kuna teemat on pikalt käsitletud, siis saaks juba 2013 aastal otsused langetada ja järgmiste kohalike omavalitsuste valimiste käigus vajalikud ümberkorraldused teha. Igal juhul on vajalik vägagi jõuline ja otsustuskindel tegutsemine aastal 2012 – seda nii parlamendi kui valitsuse poolt. Muudatused on möödapääsmatud. Igal juhul tuleb aga alustada kohustuste ja õiguste jaotamisest erinevate haldustasandite vahel. Vastavalt kohustustele ja õigustele peab jagunema ka rahastamine. Omavalitsuste mehhaanilisest liitmisest ilma sisuliste muudatusteta olulist kasu ei sünni. Asjalised peavad enda jaoks uuesti läbi mõtlema kohaliku omavalitsuse põhimõttelise olemuse – kas tegu on teenuskontoriga või kohalike inimeste õigusega oma asju ise korraldada? Riiklikus ja omavalitsuslikus halduskorralduses tuleb uuesti sisustada maakonnamõiste.Unustame ära poliitikute hirmud ja igatsused ja lähtume inimeste vajadustest. Kui vaid hetke nii mõtleme, siis jõuamegi maakonna tasandile. Peame otsima võimalusi avalike teenuste korraldamiseks parimal viisil, samal ajal aga jätma ka kohalikele kogukondadele võimaluse oma elukorralduses kaasa rääkida. 20 aastat iseseisvat Eestit on meile ütelnud – taas kord – et nii riiklike teenuste osutamiseks, kui ka suure osa omavalitsuslike toimingute korraldamiseks on maakonna tase parim. Samas aga - vaid kohalikul tasemel valitud volikogu on pädev esindama kohalikke seisukohti. Mitte ainult kohalik demokraatia ei vaja hoidmist, ka kindel hulk teenuseid on otstarbekas korraldada kohalikul tasemel. Kui tahame teha tõelist regionaalpoliitikat – et elu Eestis säiliks ka väljaspool suurlinnu, siis ei aita meid äärmuseni lihtsustatud lahendused ei halduskorralduses, ei maksunduses. Elu kirjutab meile ise ette lahendused – meie asi on need ellu rakendada. Ühiskondlik tellimus riigi juhtidele riigireformi elluviimiseks on olemas ja väljendatud 2011 aastal väga mitmete suuliste ja kirjalike pöördumiste kaudu. Hõikajad on hõiganud, nüüd on käes aeg ka metsal vastu kajada.

Uusaasta soovid!

Head sõbrad! Kui 2011 aasta algas, siis ennustati rahulikku ja edukat aastat. Tuli hoopis teistsugune. Möödunud aasta tõi halba, tõi head. Tõi õnnetusi ja tõi õnnestumisi. Tõi selgust ja tõi segadust. Lihtsamaks ei läinud elu kellelgi, keerulisemaks paljudel. Nüüd ennustatakse järgmist aastat, kui keerulist. Mis nüüd siis teha? Nüüd soovin kõigile sõpradele ja tuttavatele jõudu ja meelekindlust. Aasta 2012 saab minu pilgu läbi sõltuma eelkõige sellest, mida me teeme, mitte aga sellest kes me oleme, või kelleks me ennast peame. Ärme ootame ära, mida aasta meile toob, teeme ise endile aasta. Sellepärast soovingi, sõbrad, et teil õnnestuks tuleval aastal ära teha see kõik, mida te olete plaaninud. Ja see ka, mis 2011 aastal tegemata jäi...ja 2010 aastal ja eelmise viie aasta jooksul... Ja kui teil ei õnnestu kõike seda ära teha (eriti seda, mis viimase viie aasta jooksul tegemata on jäänud) siis vähemalt alustage kusagilt... ja kui alustamine ka keerukaks osutub, siis vähemalt lubage endale, et mõtlete tõsiselt sellel teemal :) Veel soovin, et teil õnnestuks ütelda oma lähedastele seda, mida olete kogu aeg öelda tahtnud, kuid pole ütelnud. Kui kalliks te neid peate... ja kui palju neid vajate... Ja kui te siiski ei julge seda kõike ütelda, siis vähemalt andke mõista...kasvõi sellega, et püüate alati olemas olla, siis kui teid vajatakse... Vaat sellised soovid uueks, 2012 aastaks. Rõõmsat aastavahetust ja head uut aastat kõigile! Austusega, Teie Neeme Suur

Kümnes ja üheteistkümnes nädal. Huvitavat ja olulist.

Sõnum kohalikele omavalitsustele – tulubaas on piisav!

Üheksanda, ehk siis üleeelmise nädala esmaspäeval vastas meie peaminister järjekordselt järelpärimistele omavalitsuste poolt pakutavate teenuste, teederahade ja omavalitsuste rahastamise suhtes üldiselt. Vähemalt kord kuus on omavalitsuste toimetuleku ja rahastamise teema riigikogu saalis kõne all. Alati on millegipärast nii, et opositsioon räägib, et midagi on nagu lahti ja valesti, peaminister räägib, et kõik on nii nagu peab. Keskerakond küsis, kas teda ei pane muretsema avalike teenuste taseme erinevus kohalikes omavalitsustes. Peaminister vastas, et ei peagi olema ühesugused teenused – selles seisnebki omavalitsuste iseseisvus, et igaüks teeb nagu saab. Tõenäoliselt ei ole ta nõus õiguskantsleri hinnanguga, kes arvab, et teenuste erinev tase rikub inimeste põhiseaduslikke õigusi. Tõenäoliselt ei ole peaminister nõus ka OECD analüüsiga…ja riigikontrolliga…niikaua, kuni Eurostati andmetel on võimalik väita, et kõik on oki-doki. Küsisin siis ka ise peaministri käest, et kas omavalitsuste tulubaas on piisav, et tagada kõigi ülesannete täitmist, mis seadusega neile pandud on. Peamister vastas, et tulubaas on piisav. Et sellist seisu nagu omavalitsused näha tahaksid ei ole kusagil ja võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti heas positsioonis. Ühesõnaga – sellega on korras. Omavalitsustel pole vaja muretseda. Peamister ütles ka: „Tulubaas on väga suures osas kohalike omavalitsuste endi luua, seadus on kohalikele omavalitsustele iseseisva tulubaasi andnud.“ Millest küll see Raplamaa omavalitsuste avalik pöördumine riigireformi vajalikkuse asjus? Ju oli tegemist järjekordse destruktiivsete opositsioonierakondade vandenõuga, mis muud.

Vabatahtlike päästjate toetamine riigi poolt

Eelmise esmaspäevase, 05.12 stenogrammiga http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1323086700 võiks tutvuda ka need, keda huvitab vabatahtliku päästeteenistuse käekäik. Siseminister vastas Kalle Laaneti küsimustele, et kuidas riik kavatseb tugevdada vabatahtlikku päästetööd. Muu hulgas ütles siseminister, et „Kohalikel omavalitsustel ei ole kohustust vabatahtlikke päästjaid toetada“. Kohustust ei ole jah, kuid kuna riik põgeneb kohtadelt erakordse kiirusega, siis omavalitsused lihtsalt sunnitud tegelema oma elanike turvalisuse tagamisega. Mis selle teadmisega siis peale hakata - et ei ole kohustatud...

Politsei –ja piirivalve ja päästeameti ümberkorraldamisest

Teisipäeval oli saalis teisel lugemisel politsei – ja piirivalve ja päästeameti regionaalsete keskuste likvideerimise seaduseeelnõu. Võtsime sotside poolt sõna nii Anvelt, kui mina. Minu kõne on siin:

Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Praegu käsitlusel olev seaduseelnõu on eelnõu ametkondlikust elukorraldusest, mis puudutab ühte Eesti kõige suuremat ametkonda. Politsei- ja Piirivalveametis töötab kokku üle 6000 inimese ja Päästeametis üle 2000 inimese. Selle seaduseelnõu eesmärgina on toodud välja tugiteenuste konsolideerimise vajadus ja sellega seoses protsessi ökonoomsuse efekti saavutamine, vajadus saavutada teenuste ühesugune kvaliteet ja tase ning üldine ökonoomia ja kokkuhoid.
Kui me räägime tugiteenuste konsolideerimisest, siis sellega olen täiesti nõus. Hea näide on maavalitsuste raamatupidamise konsolideerimine, kus maavanem jäeti küll kulujuhiks, aga tehnilised protsessid tsentraliseeriti. Otsustusõigus jäi maavanematele, aga protsessis saavutati 30%-line rahaline kokkuhoid, mis on väga hea tulemus. Miks iseseisvad pääste- või politseiasutused peaksid takistama tugiteenuste konsolideerimist? Mina ei ole sellest siiamaani aru saanud. Iseseisvate asutuste tugiteenuseid saab suurepäraselt konsolideerida, neid näiteid on meil olemas.
Kui me räägime ühesuguste teenuste pakkumisest, siis mis takistab praegu loomast ühesuguseid teenusstandardeid neljas regionaalses päästekeskuses või prefektuuris? Kas iseseisva otsustusõigusega prefektid või regionaalse päästekeskuse juhid on siis tõesti need takistavad elemendid, mille tõttu ei saa pakkuda ühesuguseid teenuseid? Kindlasti mitte. Kogu see süsteem tegutseb ühtsete seaduste alusel ja allub oma ametite direktoritele. Kui me räägime protsessi ja juhtimise ökonoomsusest, siis mina tooksin välja hoopis ühe väga ohtliku tendentsi. Me räägime kogu aeg kodanikkonnast, kodanikualgatusest ja kodaniku vastutusest, aga ma tooksin välja ametnikualgatuse ja ametniku vastutuse. Kui enne olid iseseisvad prefektid igas maakonnas, siis nüüd on nad regioonis. Selle muudatuse tulemusena ei ole iseseisvat prefekti ka regioonis. Kuidas me saame nõuda vastutust ja algatust ametnikult, kui me ei anna talle otsustusõigust?
Personaliküsimused. Igaüks siin saalis on olnud ühel hetkel juht ja me kõik teame, et juht vastutab meeskonna töö eest. Õigus teha personaliotsuseid on juhi kõige elementaarsem õigus, juhul kui me tahame saavutada tulemusi. Praegu nihkub 6000-se ja 2000-se ametkonna personaliotsuste õigus keskele, Tallinna välja. Väga palju õigusi delegeeritakse alla tagasi, kuni maakonnani, aga personaliotsused on need, mis jäävad üles. On väga suur erinevus, kas meil on tegemist standardsete protseduuride läbiviimisega näiteks Maksu- ja Tolliametis või mingites teistes suurtes ametkondadades või on tegemist jõustruktuuriga, kus on vaja kiiresti reageerida erakorralisele ülesandele. Sellest tulenevalt ongi jõustruktuuride ja erakorraliste ülesannetega täitevstruktuuridel selline juhtimisstruktuur, kus alama astme ülemal on suhteliselt suured volitused, sest ta peab vastutama selle eest, mis piirkonnas toimub. Praegu me võtame prefektidelt ära nende kõige põhilisema võimaluse – tegelda oma meeskonna juhtimisega. See on just nimelt personalijuhtimine sealhulgas. See, et rahaline juhtimine ei ole olnud prefektuurides või päästekeskustes, mistõttu ei ole neile mõtet jätta ka personali osas otsustamisõigust, ei ole minu arvates argument.
Kui minister siin puldis eelnõu tutvustas, siis ma küsisin temalt kujundlikus vormis, et kas me selle otsusega ei võta prefektidelt ära hambaid. Lihtsalt näidates sellega, et otsustusõigusest ilma jäetud juht ei ole enam sisuliselt juht. Minister ütles, et prefektidel ei olegi hambaid vaja. Tegelikult me ootame väga, et nii prefektid kui ka regionaalsete päästekeskuste juhid oleksid hammastega inimesed, et nad vastutaksid täiel määral oma piirkonnas pakutava avaliku teenuse eest. Selle võimaluse me võtame praegu nendelt ära. Kindlasti ei toeta eelnõu. Aitäh!

Lastekodudest ja lapsendamisest

Kolmapäeva, 07.12 hommikul toimus riigikogus palvus-hommikusöök. Minu jaoks oli üritus edukas just sellepärast, et sain endale head lauanaabrid. Ülelaua istus Ago Kokser – Harjumaa Ühistranspordikeskuse juhataja. Kuna minul just oli seljataga ülimalt närvesööv ja ohtlik varahommikune autosõit Ristilt Tallinnasse, siis rääkisime Ago ja teiste meestega maanteeliiklusest ja tema tegelikust hinnast ühiskonna jaoks. Harjukatega koos tegime ju ka Haapsalu raudtee taastamise uuringut. Teisteks headeks lauanaabriteks sain põllumajandusministri H-V Seederi ja MTÜ Oma Pere juhatuse liikme Jane Snaithi. Nendega oli vestlusteemaks seekord mitte põllumajandustootmine, vaid lastekodud ja lapsendamine. MTÜ Oma Pere tegelebki sellega, et toetab peresid, kes planeerivad lapsendada või on lapsendanud. Tõsi ta on, et riik pöörab siiski väga vähe tähelepanu lapsendamise, aga ka peredes kasvatamise võimalustele – kuigi see on oluliselt odavam ja lapse enda suhtes ka oluliselt positiivsem, kui lastekodus kasvamine. Olin teemast väga huvitatud, kuna just olin teinud sotsiaalministrile arupärimise lastekodude rahastamise osas. Olen täiesti nõus, et pikas perspektiivis peaks saama peredes kasvatamine ja lapsendamine hoopis suurema osakaalu asenduskoduteenuse pakkumisel. Seni aga peame tagama, et meie lastekodud oleksid parimad kohad, kus vanemliku hoolitsuseta laps saaks suureks kasvada. 2012 aastal valmib Eestis 21 peremaja. See on väga hea. Ka lastekodude rahastamine peab võimaldama peremaju ülal pidada. Lastekodutöötajate palgad on väga madalad, olgugi, et nõuded, mida lastega tegelejatele esitatakse, aina tõusevad ja vastutus on väga-väga suur. Siin on palju tööd ja võitlusi veel ees. Kümnenda nädala esmaspäeval, 12.12 vastas sotsiaalminister ka minu arupärimisele seoses asenduskoduteenuse rahastamisega. Kui olete täpsemalt huvitatud, vaadake stenogrammi. http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1323691500

Läänemaa teed

Neljapäev 08.12 oli minu jaoks Läänemaa päev – hommikul kohtusin Haapsalus maanteeameti maakondlike ja regiooni juhtidega, pärastlõunal külastasin Palivere Pikajalamäe spordikompleksi, õhtul toimus sotside piirkonna üldkogu, kus valiti piirkonna esimees ja juhatus ja erakonna volikogu liikmed.

Kohtumisel maanteeameti juhtidega rääkisin investeeringutest Läänemaa teedele. Kahjuks on mustkatete rajamiseks ettenähtud summad jäänud väga vähesteks, nii nagu kogu riigis, nii ka Lääne regioonis. Sellegipoolest, vastavalt võimalustele minnakse edasi mustkatete rajamisega. Suurtel teedel tuleb lähiaastatel tegemisele Kirbla asula ja Kasari silla vaheline lõik. Pikemas perspektiivis lõpetatakse suurtel teedel ka Risti – Palivere lõik. Mustkatetest tuleb tegemisele Kõmsi – Pivarootsi tee. Rääkisime ka Saastna ringi, Alaküla - Kirikuküla ja Kirbla – Rumba teest. Põhja-Läänemaal oli minu tähelepanu suunatud Kullamaa – Liivi vahelise teelõigu mustkatte alla viimisele. Minuga oli kaasas ka Kullamaa vallavanem, just sama murega. Ettevalmistusi mustkatte alla viimiseks on Liivi suunal osaliselt tehtud aluste korrastamise näol ja tehakse edasi, mustkate on ka plaanides. Liivi teele lihtsalt kerget mustkatet peale panna pole mõtet – teel on transiiditee potentsiaal ja kui panna vaid kaks kihti peale, siis suuremad masinad lõhuvad selle ära. Vajalik on hoolikam tegemine, nii nagu ka Nõva teed tehti. Aegades rääkida ei saa – ajad sõltuvad suurtel teedel tehtavatest töödest, kust ülejääva asfaldipuruga saaks ka Liivile korraliku tee ehitada. Täiesti eraldi teema meie jutus oli Haapsalu Tallinna mnt ja Rohuküla suuna rek. Arengud on siin üpris positiivsed – nimelt on Ääsmäe – Rohuküla ja Risti – Virtsu maanteed lülitatud TEN võrgustikku ja järgmiseks planeerimisperioodiks avab see asjaolu uued võimalused teede reki rahastamiseks Ühtekuuluvusfondi vahendite arvelt. Siin on küll palju erinevaid asjaolusid ja muutujaid, kuid igal juhul on praegu Haapsalut läbiva transiidikoridori osas põhimõtteline seis oluliselt parem, kui veel aasta tagasi. Töötame edasi, mis muud.

Läänemaa rahvasport ja Palivere

Neljapäeval 08.12 käisime ka Palivere Pikajalamäe keskust vaatamas. Päris palju rahvast oli. Palivere TTSK arendamisel valmis järjekordne etapp – korrastati ligipääsuteed ja rajati radasid – nõlvu, paigaldati infotahvleid. Kurb on see, et kultuuriministeerium kavatseb peatada maakondlike rahvaspordiobjektide iga-aastase rahastamise, nii nagu see on pikalt kestnud. Riigi poolt maakondadele eraldatud summad ei olnud suured, kuid siiski võimaldasid objektide töödega edasi minna ja ka kaasrahastada EL projekte, kui omavalitsused või mtü´d – sa´d neid kirjutasid. See ei ole mitte vaid kurb, vaid on tegelikult päris suur probleem. Olen rääkinud sellel teemal ka sporditeemasid valdavate kolleegidega riigikogust – meie Lauri Luigega seal hulgas. Otsime lahendust.

Reedel 09.12 – raudteest

Reedel korraldasime üpris laiapõhjalise kokkusaamise raudtee asjus. Tallinnas said kokku uus, vana ja vahepealne maavanem J, linnapea ja volikogu esimees, omavalitsusliidu esimees, raudtee tasuvusuuringu projektijuht ja mina, raudteega seotud ettevõtjad… Rääkisime sellest, kuidas teemaga edasi minna. Planeerime kokkusaamist majandusministriga – mis oleks võinud (pidanud) toimuda juba oktoobris – novembris, kuid erinevatel asjaoludel on edasi lükkunud. Vaatasime üle presentatsioonid, mis meil on ja arutlesime, kuidas saaks neid paremaks teha, otsisime vastuseid korduma kippuvatele küsimustele, rääkisime Türi – Viljandi lõigu rekist, Rail-Balticast jpm. Miks see on oluline – sest just nüüd lähima aasta jooksul määratakse kindlaks suurte transporditaristu objektide ring, mis järgmisel EL planeerimisperioodil rahastamisele lähevad. Meil on vaja selgeid seisukohti majandusministeeriumist. Hea on näha, et suurte ja oluliste objektide puhul on maakond üksmeelne ja koostöös. Jaanuaris koguneme samas ringis uuesti.

Teadmispõhisest valitsemisest

Reede pärastlõunal osalesin esimese eestikeelse riigiteaduste ülikooliõpiku tutvustusel Tallinna Ülikoolis. Miks pidasin seda oluliseks – sest olen alati pidanud oluliseks teadmistel põhinevat juhtimist. FB-s sõbrad naersid, et näe, varsti aasta riigikogus, nüüd anti õpik ka :) Mina vastasin selle peale – et parem hiljem, kui mitte kunagi.

Riigimaja projekt

Riigimaja projektiga oli viimasel istunginädalal päris palju tegemist. Projekti aeg hakkab lõppema, analüüsi lõppvariant liigub ekspertide hulgas ringi – tehakse viimaseid parandusi ja ettepanekuid. Kuhu välja jõuti? Ega analüüsi lõpptulem kellelgi üllatav ei olnud. Riigi ametiasutuste poolt teenuste ühine pakkumine maakonnakeskustes võimaldab hoida teenuseid maakonnas, teeb riigi jaoks teenuste korraldamise odavamaks ja inimeste jaoks teenuste tarbimise mugavamaks. See projekt tasub ennast ära igal juhul. Küsimus on – kas me pidime sellele järeldusele jõudmiseks kaks aastat arvutama? Ju siis pidime. Lõpuks taandub kogu kohaliku riigihalduse temaatika kahele küsimusele. Kummalegi me projekti käigus kahjuks vastust ei leidnud.

Esimene küsimus on, et kas avaliku teenuse korraldamise eest vastutavad ametkonnad tahavad ja julgevad astuda vajalikke, aga ebamugavaid samme. Igasugused ümberkorraldused on ebamugavad. Vajalikud riigile, inimestele head, aga … probleemsed. Kuidas ikka siis, kas ikka, kes ikka …. Regionaalministri haldusala, rahandusministeerium, majandusministeerium ja riigikantselei – need on institutsioonid, kelle koostöös peab valmima ka otsus, mis võimaldab inimeste teenindamist parimal võimalikul viisil. Loodame parimat.

Teine küsimus on, et millise perspektiiviga me arvestame? Ehk siis kas kahekümne aasta pärast on Läänemaal 20 00 või 15 000 elanikku? Ja kas internetis toimub 50 või 80 % inimese kontaktidest riigiga? Ehk siis – kui suur on vahetu teeninduse koormus tulevikus? Et ei koli ametkondi kokku vaid kohe netti? Kui räägime administratiivkeskusest, kas siis räägime Pärnust või Tallinnast Läänemaa kontekstis ja kohapeal on vaid kümmekond universaalset konsultanti? Kui radikaalne see muudatus on, mida demograafilised muutused ja infotehnoloogia arendamine meile peale sunnib? Nüüd ongi küsimus, et kui me ei tea vastuseid, kas me siis üldse võtame ette mingeid samme tänase olukorra parendamiseks? Mina arvan, et ikka peame võtma. Inimene peab tegema ajahetkel seda, mida ta peab tegema, samuti riik. Me ei saa lasta praegu minna asju isevooluteed, sellepärast et meil puudub võimekus olukorda täpselt prognoosida ja tulevik +10 aastat ja tulevik + 20 aastat võivad üksteisest oluliselt erineda. Tegelikult ei olegi niivõrd oluline keskkonna muudatuste ennustamine, vaid nende planeerimine. Kui ikka visiooni ei ole siis on tõesti mokas. Minu visioon on, et vähemalt maakonnakeskuses peab inimene (nii palju siis kui neid parasjagu maakonnas on) saama aetud oma põhilised asjad, saama kätte täispaki avalikku teenust. Niikaua, kuni püsib inimkond, ei kao ka vajadus näost – näkku suhtlemiseks ei teiste inimestega ega ametnikega – ja tänu jumalale. Selleks, et ametnikku kohata, ei pea inimene sõitma Pärnusse või Tallinna, tal peab selleks olema võimalus maakonnakeskuses. Milline on valitsuse visioon ja kas Haapsalusse ja teistesse maakonnakeskustesse tekkivad riigiasutuste ühised teeninduskeskused? Hea küsimus.

Maavarade arvestamine

Neljapäeval 15.12 andsin sisse üpris põhjaliku arupärimise keskkonnaministrile seoses maavarade arvestuse pidamisega. Siin oli juba 2009 üks riigikontrolli audit, mis ütles, et selles valdkonnas pole asjad korras. Praeguseks ei ole midagi oluliselt muutunud. Riik peab maardlate nimistut, kas nendest aga kaevata saab, seda sellel hetkel ei teata, kui maardla nimistusse kantakse. Ka siis, kui maavara aktiivseks tarbevaruks määratakse, ei teata, kas kaevata saab. Miks? Sellepärast et keskkonnamõjude hindamine on tegemata. KMH tehakse viimases järjekorras, siis kui juba läheb konkreetse kaevandamisloa taotlemiseks. Seadus näeb aga ette, et aktiivseks ei tohi määrata maavaru enne, kui KMH tehtud. Riik ju peab oma maavarabilanssi selle järgi, kuipalju meil on aktiivseid tarbevarusid. Aga KMH-d on tegemata. Riigikontroll kirjutab, et kui siis lõpuks KMH ära tehakse, siis ei ole selle tulem peatanud kaevandamist. Ja juhul kui on peatanud - kuidas on võimalik, et riigi maavarabilansis aktiivset tarbevaru ei saagi lõpuks kaevata? Millest siis need teed ja raudteed ehitatakse? Kas me üldse teame, kuipalju meil veel ressursse on või toome varsti kogu killustiku Soomest sisse? Vaat selline arupärimine keskkonnaministrile.

Fraktsioonis tähelepanu pälvinud küsimused: IRL elamislubade skandaal, liitumine VEEga, elektri hind ja Eesti Energiaga seonduv, DASAd... Neid küsimusi ma oma ülevaates ei puudutanud. Ajakirjanduses on olnud juttu igasugust, seisukohti ka.

Järgmise aastanumbri sees uus istungjärk. Vahepeal sean tegeleda rahulikumalt teemadega, mis pooleli või rohkem aega vajavad. Kirjutan artiklit haldusrefomi osas, saan tegeleda maaelu mitmekesistamise programmi hindamiskriteeriumitega ja palju muud.

Soovin kõigile headele blogilugejatele rahulikku ja rõõmsat jõulupüha, vahvat aastavahetust ja edu uuel aastal!

Istungivaba nädal ehk maavarad, noored ja ettevõtlus

Eelmine nädal oli riigikogu töögraafikus istungivaba nädal. Ja olgu tänatud kõigekõrgem ja riigikogu töö –ja – kodukorra seadus, et sellised nädalad olemas on. Vastasel juhul oleks mäe otsast alla saamine ikka üpris keeruline. Millega tegelesin?

Osa ajast kasutasin materjalidega tutvumiseks ja lugemiseks. Näiteks üks teema, millega praegu tegelen, on maavarade kaevandamise ja maapõueseaduse teema. See puudutab otseselt Läänemaad, sest erinevalt seni kõlanud arvamustest on Läänemaal siiski päris palju väärtuslikku maavara – tehnilist dolomiiti nimelt. Milles aga siis probleem on? Küsimus on selles, millises kategoorias on maardla ja maavaravaru – kas aktiivne või passiivne. Seadus ütleb et maavara varu on aktiivne, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult kasulik. Kui sinu krunt või maatükk asub aktiivse maavara kohal, siis ei lubata sul seal teha midagi sellist, mis kaevandamist pikaajaliselt takistaks. Riik arvestab oma“ rikkust“ aktiivsete maavarade hulga kaudu. Tegelikkus on aga selline – nagu siin ühe konkreetse näite varal olen teada saanud - et maavaru paiknemine aktiivses kategoorias võib tähendada seda, et oma krundil sul ei lubata ei ehitada, ega ka kaevandada. Nimelt ei pruugi ministeerium olla järginud keskkonnanõuetele vastavuse väljauurimise tingimust, kui vara aktiivseks nimetati. Kui keegi on kogemata sattunud maavara otsa ja püüab seal ehitada, öeldakse talle, et ei – siin on aktiivne maardla. Kui ta siis püüab kaevata, siis talle öeldakse ei, et keskkonnanõuded ei luba. Tegemist võib olla otsese seadusrikkumisega maavarade aktiivseks nimetamisel ja hilisemal arvestamisel. Kui palju siis meil ikka üldse on kasutatavat maavara ja kuidas riik seda arvestab? Olen koostamas sellesisulist arupärimist keskkonnaministrile.

Istungivaba nädal lubas ka osaleda sellisel suurepärasel üritusel nagu Läänemaa Noortefoorum Martnas ja seal hulgas peetud Osaluskohvikus. Olin lauajuhiks „noorte tööhõive“ ümarlauas. Kokku oli seal kümme teemat, grupid käisid ühest lauast teise.

Noored ja tööhõive

Noortega kohtuda ja vestelda on ikka vahva. Noored ise on ka väga huvitatud tööhõivest, seda nii suvevaheaja täitmise mõistes, ülikooliõpingute kõrvalt teenimise, kui ka lihtsalt töökoha mõistes. Kuivõrd laudades osalejad olid paljud veel põhikooliealised, siis keskendus jutt suvisele tööle. Samas oli ka karjääriõpe ja ettevõtlusõpe koolides meie tähelepanu all. Noortelt tuli palju ettepanekuid, mis kõik ka osaluskohviku tulemusena paberile jõuavad. Näiteks leiti, et suviste tööpakkumiste info võiks olla kuskile koondatud – näiteks Läänemaa noorteportaali. Mitte et mul oleks varnast võtta lahendus, kuidas see toimuda võiks, kuid idee iseenesest on väga hea. Samuti leiti, et noortele peaks koolides rohkem rääkima töötamise võimalustest ning kohustustest ja õigustest, mis sellega kaasnevad. Samasugust infot oleks vaja ka ettevõtjatele, et nad ei kardaks noori tööle võtta. Samuti leiti, et karjääriõppega ja ettevõtlusõppega peaks alustama oluliselt varem, kui seda praegu tehakse. Kui praegu peetakse karjääritunde üheksandas klassis, siis leiti, et alates seitsmendast peaksid nii töökoha valik, kui ettevõtlus olema käsitletud. Kui pärastpoole kokkuvõtet tehes selle seisukoha ka suure saali ees välja ütlesin, siis saalis istuvad pedagoogid vangutasid pead… Samas – kui mõned aastad tagasi käisin EASiga Inglismaal tutvumas nende ettevõtluse arendamise süsteemiga, siis neil olid spetsiaalsed programmid välja töötatud juba lasteaedade jaoks. Miks pedagoogid peaga vangutasid? Kas seitsmes klass on veel liiga rumal selleks, et neile tööst ja karjäärist rääkida? Või ei võimalda seda õppekava? Või ei ole koolil selleks ressursse?

Suvise töötamise osas räägiti veel malevatest, millede korraldamist peeti väga vajalikuks. Samuti räägiti transpordiprobleemist – isegi kui õnnestub suveks töö leida, ei pruugi olla transpordivõimalust töökoha ja kodu vahel. Siin leiti lahendusena omavahelist koopereerumist, täiskasvanud autojuhi kampa võtmist, aga arvati ka, et kohalik omavalitsus võiks aidata transpordi osas lahendusi otsida.

Mis puudutab ülikooli ajal töötamist, siis seda peeti loomulikuks ja hädavajalikuks. Siinkohal on jällegi oluline osalise ja paindliku tööaja võimalus, sest „öösel töötan – päeval õpin“ variant kuulutati siiski jätkusuutmatuks :). Mis on aga rõõmustav – mitte keegi ei kuulutanud, et Eestist tööd ei leia ja tahan ära välismaale.

Minu kokkuvõte siinkohal on – noored on huvitatud tööst ja töötamisest ja seda oluliselt varem, kui meie praegune õppesüsteem seda arvestab. Riigi kohustus on toetada noorte töötahet, ettevõtlikust ja luua tingimused ettevõtluse arendamiseks – et see tahe – töötada ja teha seda Eestis – ka tõesti rakendust leiaks.

Reedel HG 9. klass riigikogus
Nagu selle tema jätkuks oli reedel HG 9 klass külastamas Teeviita ja kuna juba Tallinnasse tulek oli siis tuldi ka riigikogu vaatama. Tegime siis majale tiiru peale. Loodan, et ka noortele oli põnev. Igatahes – juba majja sissepääsemine läbi metallidetektori tekitas elevust – kisu püsirihm pealt maha :), hea et nabaneedid külge võis jätta :). Mõnus rahvas igatahes. Niipalju teadmiseks – et juhul kui on ka teisi klasse, või ka teisi kollektiive, kes mõne Tallinnas – käigu raames või spetsiaalselt tulles sooviks riigikogu hoone ja meie tööga tutvuda, siis olen igati valmis juhatama ja selgitama. Andke vaid teada, lepime aja kokku.