6-7 märts. Riigikogus toimus ReG-Pol toetusrühma kogunemine. Teemaks sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud ja nende seos teenuste kättesaadavusega. Külas olid sisemini regionaalala spetsilistid. Riigikogust osales kuus liiget.
Riigikogu analüüsiosakond koostas teenuste kättesaadavuse analüüsi. Analüüs sisaldab kriteeriume põhiliste baasteenuste kohta - näiteks koolitee pikkuse kohta, bussipeatuse kauguse ja bussliikluse tiheduse kohta jms. Analüüs sai edastatud riigikogu kov-reg toetusrühma liikmetele.
8-9 märts toimus Ventspilsis Balti Assamblee majanduse -ja keskkonna komisjoni kogunemine. Eestist osalesin mina ja Kalev Lillo riigikogu majanduskomisjonist. Kõne all oli teadus-koostöö arendamine kolme Balti riigi vahel. Külastasine ka Ventspilsi tööstusinkubaatorit ja innovaatilist materjali - kärgpuitu tootvat ettevõtet.
Riigikogu õiguskomisjonis toimus veel üks arutelu inimkaubanduse sätete üle. Korrigeeriti lastega seotud inimkaubanduse punkte, toodi sisse haavatavuse mõiste ja tehti muid parandusi. Põhimõtteliselt otsustati ka see, et edaspidi tegeletakse ka alaealiselt seksi ostmise kriminaliseerimisega. Suures saalis läbis eelnõu teise lugemise.
Riigikogu õiguskomisjonis toimus ka vabatahtliku merepäästet reguleerivate seadusemuudatuste lugemine. Vaadati läbi esimene osa parandustest. Kohal olid sotsiaalpartnerite esindajad.
Õiguskomijonis toimus ka töölepingu seaduse muutmise seaduse käsitlemine. Minister tutvustas, tööandjad ja võtjad ka kohal. Ega arutelu väga suurt ei saanudki olla - kui ikka tahetakse ära teha, sisi ka tehakse. Sotsid ja kesk vastu, koalitsioon poolt. Saalis lugemisel tuletasin algatajatele meelde,et Michal on äsja ütelnud, et parempoolsus ei tähenda hoolimatust :) Ma ei tea kas selle peale, aga pulti tuli sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna ja teatas, et IRL tahaks alles jätta omal soovi lahkujate kompensatsiooni kõige haavatamatele gruppidele... Vaat see oli üllatus!
Kasari kool külastas riigikogu - eelmise nädala neljapäeval. Terve täiega tulid :) Keegi just igavusest ära ei minestanud ja koridoridesse keegi kaotsi ei läinud. Ronisime Pika Hermanni otsa ja laulsime hümni :) Toredad lapsed ja õpsid Kasaril :)
Risti vallavanem kutsus kaitseväelased kohvile :) Eelmisel reedel 16.03 toimus kohtumine Risti vallavanema ja kaitsejõudue ja Kaitseliidu esindajatega. Lääne malevat esindas malevapealik major Arnold Juhans, malevapealiku abi kapten Neeme Suur ja Risti malvekonna pealik kapten Aksel Heidemann. Kaitsejõudude esindasid viis erinevate väeosade esindajat, kes Piirsalu lasketiiru ja selle ümbrust õppetegevuseks kasutavad, osales ka Läänemaa metsaülem Tanel Ehrpais. Kogunemise eesmärk oligi Piirsalu lasketiiru ja selle ümbruse militaarseks õppeotstarbeks kasutamise täpsustamine. Täpsustati elanikkonna teavitamise reegleid, õppetegevuse kooskõlastamise korda, Lääne maleva ja valla teavitamise korda, kõneldi teede hoidmisest, maaomanike teavitamisest, avaliku korra eeskirjade järgmisest ja paljust muust. Muu hulgas räägiti sellest, kuidas väeosad saavad kohaliku elu edendamisele kaasa aidata - teeremondiga näiteks.
Reede õhtul 16.03 toimus Läänemaa Abikassa nõukogu koosolek. Otsustati rahuldada neli abipalvet. Abi said üks taotleja Lihulast ja kolm Haapsalust. Otsustati ka, et Abikassa proovib uuesti sisse saada Swedbanga annetuskeskkonda. Ühe korra on ka varem proovitud, kuid kuna tegemist on konkursiga, siis esimesel korral ei õnnestunud. Ehk siis teisel korral.
14.3.12
Teenuse kättesaadavusest - konstruktiivselt
Nii nagu lubatud sai kord Marge Vatkule, et tegelen teenuse kättesaadavuse teemaga konstruktiivselt - nii olen ka teinud. Esitasin arupärimise peaministrile, vastused sain nüüd esmaspäeval. Vastuseid saate lugeda riigikogu stenogrammidest 12.03 kuupäeva alt. Samuti korraldasin arutelu riigikogus, KOV-REG toetusrühma egiidi all. Arutelu toimus eelmisel teisipäeval, Sellest võttis osa 12 inimest - 6 külalist ja 6 riigikogu liiget. Külalisena kutsusin ka meie Raimond Lunevi. Tarbijate ühistu on üks kõige suuremaid teenindusvõrgutsikke, mis maapiirkonnas tegutseb, sellepärast ka Raimondit palusin Riigikogusse tulla ja oma kogemustest rääkida.
Minu põhiteesid olid:
1. Me peame üles lugema põhilised, n,ö baasteenused või siis esmatähtsad teenused, mis on inimese eluks hädavajalikud. Eeskujuks on väikesaarte seadus ja näiteks hädaolukorra seadus. Loetelu pikkus võib kujuneda c´a 8 - 12 teenust.
2. Nendele baasteenustele tuleb määrata kättesaadavuse kriteeriumid ehk standardid. See määramine peaks toimuma ühes dokumendis, et oleks nii inimestele, kui ametnikele üheselt arusaadav. Eeskujuks võiks olla maakondlikud sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud.
3. Esmatähtsale teenusele peab olema määrtud vastutaja ( nagu on hädaolukorra seaduses).
4. Vastutajal peavad olema vahendid teenuse tagamiseks.
5. Standardid on määratud vastavalt konkreetse kandi asukohale - eeskujuks võiks olla näiteks kantide jaotus Sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutes.
6. Teenuste osutamise mehhanism on paindlik. Kui teenus töötab turumajanduslikel alustel, on hea. Toidukaupade kättesaadavuses näiteks, või sularaha kättesaadavuses vms. Postkontor võib paikneda ka kohalikus poes või raamatukogus, ühistranspordiks ei pea ülal pidama tühje bussiringe, transport saab olla ka vajaduspõhine. Kui sularaha on kättesadav postkontorist või TÜ poest - ka see on lahendus. Juhul, kui turg ei toimi, siis peab minema kas riik (maavalitsus näiteks), või kohalik omavalitsus erasektoriga koostöösse ja siis tuleb avalikul sektoril ka muidugi katta neid kulusid, mis teenuse tasuvust takistavad.
Kuhu ma jõudsin kahe ürituse - nõupidamise ja arupärimise käigus. Kui aus olla - mitte väga kaugele. Peaminister, aga ka kolleegid koalitsioonist ütlevad, et kohalike teenuste kättesaadavus on kohalik mure, õigemini kohalik õigus ja kohustus korraldada. Peaminister ütles, et standardeid on juba piisavalt ja et keskse standardi kehtestamine kohaliku iseloomuga teenusele on kohaliku omavalitsuste suveräänsuse riive. Mina tegelikult küll pidasin silmas seda, et juhul, kui oleks olemas riiklik standard baasteenusele, siis oleks omavalitsusel õigust ka oodata teenuse tagamiseks rahalisi vahendeid. Selleni aga jutt praegu küll ei jõua - et kui OV peab üleval pidama ekstra bussiringe, et inimesed poodi või arsti juurde saaksid, et ta siis ka selle võrra rohkem eelarvelisi vahedeid saaks. Või et kui OV toetab kauplusautot, või vabatahtlikku päästekomandot või veab inimestele joogivett väravasse, sest põhjavesi on rikutud - et sellised asjad läheksid arvesse omavalitsuse tulubaasi arvestuses? Sellist lootust niipea ei tule. Põhiline hoiak on selline, et kohaliku elu küsimused ongi omavalitsuse asi ja raha on tal just niipalju kui on. Ise vaatab, kuhu ja kuidas kulutab ja see ongi vabadus.
Veel- mis puudutab erasektori teenustele baseeruvaid teenuseid - siin on praegu koalitsiooni seisukoht selge - turg kujundab ja mott. Kui KOV tahab ja oluliseks peab, siis ta võib ju toetada. Kas tal selleks raha jätkub? No kuulge - kellelgi ei jätku!
Mida mina arvan ja ka minu erakonnakaaslased minuga nõus on:
Esiteks - teatud kindlad baasteenused peavad olema inimesele tagatud.
Teiseks - omavalitsuse tulubaas peab tal võimaldama põhiliste elutähtsate teenuste osutamist või osutamise toetamist.
Kolmandaks - praegu kehtivad riiklikud standardid on auklikud ehk siis lünklikud ehk siis ebapiisavad.
Mis edasi saab? Mis muud kui tegelen edasi. Minu põhiliseks partneriks on siin regionaalministri büroo, kes teenuse kättesaadavusest kõige paremini aru saab. Vaatame, kas õnnestub tugevadada maakondlikke planeeringuid ja teemaplaneeringuid, sest need määravad kõige paremini teenuste kättesaadavust. Praegu suhtutakse neisse pigem kui "igaks-juhuks" dokumentidesse. Seda suhtumist tuleb muuta. Samuti oleks hea, kui kodanikeühendused ja erasektor siinkohal oma arvamust väljendaks.
Minu põhiteesid olid:
1. Me peame üles lugema põhilised, n,ö baasteenused või siis esmatähtsad teenused, mis on inimese eluks hädavajalikud. Eeskujuks on väikesaarte seadus ja näiteks hädaolukorra seadus. Loetelu pikkus võib kujuneda c´a 8 - 12 teenust.
2. Nendele baasteenustele tuleb määrata kättesaadavuse kriteeriumid ehk standardid. See määramine peaks toimuma ühes dokumendis, et oleks nii inimestele, kui ametnikele üheselt arusaadav. Eeskujuks võiks olla maakondlikud sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud.
3. Esmatähtsale teenusele peab olema määrtud vastutaja ( nagu on hädaolukorra seaduses).
4. Vastutajal peavad olema vahendid teenuse tagamiseks.
5. Standardid on määratud vastavalt konkreetse kandi asukohale - eeskujuks võiks olla näiteks kantide jaotus Sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutes.
6. Teenuste osutamise mehhanism on paindlik. Kui teenus töötab turumajanduslikel alustel, on hea. Toidukaupade kättesaadavuses näiteks, või sularaha kättesaadavuses vms. Postkontor võib paikneda ka kohalikus poes või raamatukogus, ühistranspordiks ei pea ülal pidama tühje bussiringe, transport saab olla ka vajaduspõhine. Kui sularaha on kättesadav postkontorist või TÜ poest - ka see on lahendus. Juhul, kui turg ei toimi, siis peab minema kas riik (maavalitsus näiteks), või kohalik omavalitsus erasektoriga koostöösse ja siis tuleb avalikul sektoril ka muidugi katta neid kulusid, mis teenuse tasuvust takistavad.
Kuhu ma jõudsin kahe ürituse - nõupidamise ja arupärimise käigus. Kui aus olla - mitte väga kaugele. Peaminister, aga ka kolleegid koalitsioonist ütlevad, et kohalike teenuste kättesaadavus on kohalik mure, õigemini kohalik õigus ja kohustus korraldada. Peaminister ütles, et standardeid on juba piisavalt ja et keskse standardi kehtestamine kohaliku iseloomuga teenusele on kohaliku omavalitsuste suveräänsuse riive. Mina tegelikult küll pidasin silmas seda, et juhul, kui oleks olemas riiklik standard baasteenusele, siis oleks omavalitsusel õigust ka oodata teenuse tagamiseks rahalisi vahendeid. Selleni aga jutt praegu küll ei jõua - et kui OV peab üleval pidama ekstra bussiringe, et inimesed poodi või arsti juurde saaksid, et ta siis ka selle võrra rohkem eelarvelisi vahedeid saaks. Või et kui OV toetab kauplusautot, või vabatahtlikku päästekomandot või veab inimestele joogivett väravasse, sest põhjavesi on rikutud - et sellised asjad läheksid arvesse omavalitsuse tulubaasi arvestuses? Sellist lootust niipea ei tule. Põhiline hoiak on selline, et kohaliku elu küsimused ongi omavalitsuse asi ja raha on tal just niipalju kui on. Ise vaatab, kuhu ja kuidas kulutab ja see ongi vabadus.
Veel- mis puudutab erasektori teenustele baseeruvaid teenuseid - siin on praegu koalitsiooni seisukoht selge - turg kujundab ja mott. Kui KOV tahab ja oluliseks peab, siis ta võib ju toetada. Kas tal selleks raha jätkub? No kuulge - kellelgi ei jätku!
Mida mina arvan ja ka minu erakonnakaaslased minuga nõus on:
Esiteks - teatud kindlad baasteenused peavad olema inimesele tagatud.
Teiseks - omavalitsuse tulubaas peab tal võimaldama põhiliste elutähtsate teenuste osutamist või osutamise toetamist.
Kolmandaks - praegu kehtivad riiklikud standardid on auklikud ehk siis lünklikud ehk siis ebapiisavad.
Mis edasi saab? Mis muud kui tegelen edasi. Minu põhiliseks partneriks on siin regionaalministri büroo, kes teenuse kättesaadavusest kõige paremini aru saab. Vaatame, kas õnnestub tugevadada maakondlikke planeeringuid ja teemaplaneeringuid, sest need määravad kõige paremini teenuste kättesaadavust. Praegu suhtutakse neisse pigem kui "igaks-juhuks" dokumentidesse. Seda suhtumist tuleb muuta. Samuti oleks hea, kui kodanikeühendused ja erasektor siinkohal oma arvamust väljendaks.
Emakeelepäeval subsidiaarsusest
Meie peaminister räägib tihti subsidiaarsuse printsiibist - ehk siis lähimuse põhimõttest, kui demokraatliku riigi ühest aluspõhimõttest. Põhimõte, mis tuleneb Euroopa Liidust ja mille Eesti on heaks kiitnud, ütleb, et : otsused tuleb alati teha madalaimal võimalikul haldus- ja poliitilisel tasandil ning võimalikult lähedal kodanikele.
Subsidiaarsusest räägib peaminister eelkõige siis, kui juttu on kohalikest omavalitsustest. Minu küsimus peaministrile, mille esitasin emakeelepäeval riigikogu infotunnis oli, et kui omavalitsuste finantsautonoomia pidevalt väheneb, siis muutub kõnes kenasti kõlav lähimuse põhimõte omavalitsuste jaoks sisutühjaks. On välja arvutatud, et omavalitsuste autonoomsed tulud (ehk need tulud, mille kulutamise üle omavalitsused ise otsustada saavad) on vähenenud 30%-lt 15%-le. Millisest iseotsustamise õigusest saame siin rääkida? Küsisin peaministrilt, mida siis tegelikult tehakse, et omavalitsuste otsustusõigust tagada? Peaminister vastas, et tuleb jätkata senist praktikat. Väga kurb kuulda. Kui valitsus jätkab omavalitsuste suhtes sama praktikat kui seni, siis on varsti omavalitsused pankrotis, või siis kaotanud kogu oma iseseisva otsustusvõime.
Veel kentsakam on see, et valitsuse tegevusprogrammis on kirjas, et üldise suundumusena peab tänaste väikeste kohalike maksutulude, suure osatähtsusega riigitoetuste ja niinimetatud kohaliku iseloomuga riiklike maksude asemel oluliselt suurenema omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel. Tundub, et peaminister on valitsuse tegevusprogrammi põhimõtted ümber vaadanud. Kahju – see osa, mis puudutas omavalitsuste eelarve iseseisvust, oli seal täitsa hea.
Minu teine küsimus peaministrile oli, et kuidas riigiametite (politsei, pääste, maantee jms) tsentraliseerimine vastab lähimuse põhimõttele. Peaminister vastas mulle, et olen valesti asjast aru saanud, et olen menetlemise ja otsustamise segi ajanud ja need sõnad ei ole sünonüümid. Veel ütles peaminister, et riigiametid ei tegelegi otsustamise vaid pelgalt menetlemisega - ja seetõttu pole riigiametite tsentraliseerimisel subsidiaarsusega mingit pistmist. Vaat nii.
Emakeelepäeval...loen seda põhimõtet eest taha ja tagant ette...saan aru ainult ühte moodi. Et menetlemine sisaldab ka otsuste langetamist...ka peaks nagu selge olema... Kuidas saab jätta menetlused maha ja viia otsused üles, seejuures subsidiaarsuse printsiipi rikkumata...vaat sellest ei saa aru.
Keeruline sõna subsidiaarsus, ehk siis maakeeli lähimus on tegelikult selge ja oluline põhimõte. Euroopa Parlamendi kodulehekülg selgitab, et „Subsidiaarsuse põhimõtte üldine olemus ja eesmärk on madalama tasandi asutustele teatava sõltumatuse tagamine kõrgema tasandi asutuse suhtes, eriti kohalikele asutustele keskvõimu suhtes.“ On igati tervitatav, et peaminister selle mõiste poole tihtilugu oma sõnavõttudes pöördub. Kahetsusväärne on vaid see, et tegemist on pelgalt poliitilise retoorikaga. Praktikas liigub Eesti lähimuse põhimõttest eemale suurte sammudega. Omavalitsuste otsustusvõime vähenemine, riigiasutuste tsentraliseerimine, maakondliku taseme nõrgendamine … see on tänane praktika, mida peaminister lubas jätkata. Emakeelepäeval ja arusaadavalt.
Subsidiaarsusest räägib peaminister eelkõige siis, kui juttu on kohalikest omavalitsustest. Minu küsimus peaministrile, mille esitasin emakeelepäeval riigikogu infotunnis oli, et kui omavalitsuste finantsautonoomia pidevalt väheneb, siis muutub kõnes kenasti kõlav lähimuse põhimõte omavalitsuste jaoks sisutühjaks. On välja arvutatud, et omavalitsuste autonoomsed tulud (ehk need tulud, mille kulutamise üle omavalitsused ise otsustada saavad) on vähenenud 30%-lt 15%-le. Millisest iseotsustamise õigusest saame siin rääkida? Küsisin peaministrilt, mida siis tegelikult tehakse, et omavalitsuste otsustusõigust tagada? Peaminister vastas, et tuleb jätkata senist praktikat. Väga kurb kuulda. Kui valitsus jätkab omavalitsuste suhtes sama praktikat kui seni, siis on varsti omavalitsused pankrotis, või siis kaotanud kogu oma iseseisva otsustusvõime.
Veel kentsakam on see, et valitsuse tegevusprogrammis on kirjas, et üldise suundumusena peab tänaste väikeste kohalike maksutulude, suure osatähtsusega riigitoetuste ja niinimetatud kohaliku iseloomuga riiklike maksude asemel oluliselt suurenema omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel. Tundub, et peaminister on valitsuse tegevusprogrammi põhimõtted ümber vaadanud. Kahju – see osa, mis puudutas omavalitsuste eelarve iseseisvust, oli seal täitsa hea.
Minu teine küsimus peaministrile oli, et kuidas riigiametite (politsei, pääste, maantee jms) tsentraliseerimine vastab lähimuse põhimõttele. Peaminister vastas mulle, et olen valesti asjast aru saanud, et olen menetlemise ja otsustamise segi ajanud ja need sõnad ei ole sünonüümid. Veel ütles peaminister, et riigiametid ei tegelegi otsustamise vaid pelgalt menetlemisega - ja seetõttu pole riigiametite tsentraliseerimisel subsidiaarsusega mingit pistmist. Vaat nii.
Emakeelepäeval...loen seda põhimõtet eest taha ja tagant ette...saan aru ainult ühte moodi. Et menetlemine sisaldab ka otsuste langetamist...ka peaks nagu selge olema... Kuidas saab jätta menetlused maha ja viia otsused üles, seejuures subsidiaarsuse printsiipi rikkumata...vaat sellest ei saa aru.
Keeruline sõna subsidiaarsus, ehk siis maakeeli lähimus on tegelikult selge ja oluline põhimõte. Euroopa Parlamendi kodulehekülg selgitab, et „Subsidiaarsuse põhimõtte üldine olemus ja eesmärk on madalama tasandi asutustele teatava sõltumatuse tagamine kõrgema tasandi asutuse suhtes, eriti kohalikele asutustele keskvõimu suhtes.“ On igati tervitatav, et peaminister selle mõiste poole tihtilugu oma sõnavõttudes pöördub. Kahetsusväärne on vaid see, et tegemist on pelgalt poliitilise retoorikaga. Praktikas liigub Eesti lähimuse põhimõttest eemale suurte sammudega. Omavalitsuste otsustusvõime vähenemine, riigiasutuste tsentraliseerimine, maakondliku taseme nõrgendamine … see on tänane praktika, mida peaminister lubas jätkata. Emakeelepäeval ja arusaadavalt.
3.3.12
25 aastat Kaarepere Sovhoostehnikumi lõpetamisest
Täna 03.03. möödub mul 25 aastat tollase Kaarepere Sovhoostehnikumi, ehk siis praeguse Luua Metsakooli lõpetamisest. Vaatan vanu fotosid (kahjuks pole skannerit kodus, ei saa üles panna). Meelde tulevad kõik head koolikaaslased. Meelde tulevad mullateaduse, takseerimise ja geodeesia parktikad ja puiduteaduse puulõhnaline, erinevatest puiduklotsidest täidetud kabinet. Meelde tuleb see ideaalpilt elust, elustiilist ja elukutsest, mis siis peas pesitses ja mis suunas tollal metsandust valima. Tegelikult on see ideaalpilt seni alles, pole kuskile kadunud ja tuletab ennast tihtilugu valusa torkega meelde. Kentsakas on aga see, et kuidagi loob elu oma raja ja sa kõnnid seda mööda, tahes või tahtmata. Minu jaoks on pakkunud elu kahte murdepunkti. Üks oli aastal 1992 suvel, kui olin äsja liitunud taassündinud Kaitseliiduga ja mulle pakuti sõjaväelist karjääri. Loobusin pakkumisest, sest olin vaid aasta töötanud Piirsalu Metskonnas. Ma ei pidanud sobilikuks nii kiiresti ametit vahetada ja metsandus oli ikkagi minu eriala. Teine murdepunkt oli 1996, kui ees seisid kaks sündmust - metsavahtide ametikohtade koondamine ja kohaliku omavalitsuse valimised. Siis keerasin suuna avalikku haldusesse ja olen seda rada kõndinud senini. Kõrghariduse omandasin küll n.ö erialase, ehk siis „loodusvarade kasutamine ja kaitse“ EMÜ metsandusteaduskonnas. Kui nüüd aga hakata magistrit tegema, siis tõenäoliselt valin siiski avaliku halduse ja riigiteadused. Tagasi metsandusse … ega vist enam ei keera. Kuigi, tihti mõtlen, et kui õigel hetkel tekiks ette uus valik … mis siis? Ei,siiski,praegu on avalikus halduses tööd nii et tapab … . Eh, jah, vanad fotod…
29.2.12
Veebruar, teine ja kolmas töönädal
Teenuste kättesaadavus
Teenuste kättesaadavus on jätkuvalt tähelepanu all. Ma isegi ei tea praegu, kuhu sellega on võimalik välja jõuda. Liiga palju on hoiakuid, a-la „ teenustega on nagu on“… ehk siis kui pole siis pole. Suhtumises on kaks äärmust – toome näiteks kasvõi postiteenuse. Üks äärmus räägib, et kohapeal peab olema kindlasti inimene palgal ja kontor, teine äärmus ütleb, et kui ikka ära ei tasu, siis ei tasu ja mott. Tõde on tegelikult vahepeal. Fakt on aga see, et kui inimene enam leiba ei saa osta, siis muutub ka toiduainete jaemüük avaliku sektori mureks. Veebruari esimesel nädalal esitasin peaministrile arupärimise teenuse kättesaadavuse osas. Vastust veel praegu pole, ehk varsti tuleb. Nüüd, möödunud nädalal tegelesin KOV-REG toetusgrupile seminari korraldamisega. Teemaks ikka seesama – teenused ja nende kättesaadavuse kriteeriumid. Esinema kutsusin riigi poolt inimesed, kes tegelevad SIPide ehk sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutega. SIPid selle pärast, et need on riiklikud planeerimisdokumendid maakondades, mis käsitlevad teenuste kättesaadavust. Läänemaal ka oma SIP olemas. Lisaks avalikule sektorile kutsusin esinema ka meie Raimond Lunevi. TÜ peab üleval kaupluste võrgustikku, on hakanud sularaha kättesaadavuse teenust pakkuma, TÜ-lt taotletakse kauplusautoringide käivitamist. Loodan, et Raimond räägib meile, kuidas üks eraettevõtja vaatab teenuste kättesaadavuse tagamisele. Seminar riigikogus toimub 06. Märtsil.
PS! Palusin riigikogu analüüsiosakonnal koostada ülevaade teenuste kriteeriumide kehtestamisest – ehk siis kas kättesaadavuse kriteerium on kehtestatud, millise dokumendiga ja mida sisaldab. Kui ülevaade valmis siis saan ka siin jagada, mis sealt selgub.
Vabatahtlik merepääste
Eelmisel kolmapäeval oli tähtaeg muudatusettepanekute esitamiseks vabatahtlikule merepäästele. Tegin järgmised ettepanekud:
1. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise territooriumi. Praegu oli eelnõus määratud, et VMP tegutseb ainult piiriveekogudes – ehk siis otseselt seotud piirivalve tegevusalaga. Tegin ettepaneku laiendada tegevust kõigile Eesti avalikele veekogudele – koostöös Päästeametiga. Näiteks Emajõgi – kui abi on vaja kuskil emajäel ja Peipsi peal on päästjad valmis – kas nad siis jõe peale appi ei lähe? Ikka lähevad. Kui juba lähevad, siis peab ka seadus seda võimaldama. Samuti kirjutasin sisse rahvusvahelise koostöö.
2. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise valdkonda. Praegune eelnõu näeb ette VMP tegutsemise kitsalt samas alas, kus piirivalvel, ehk siis sõiduki või inimese otsimine või päästmine. Mina lisasin sinna ka päästmise kaubandusliku mereseaduse mõistes ja päästetööd päästeseaduse mõistes ehk siis laiemalt päästesündmuse ennetamise, reageerimise ja mõju vähendamise. Ehk siis – kui saareelanik veab lambaid laidudele ja läheb koos oma lambakoormaga ümber, siis on abi loota, nii mehel, paadil kui lammastel ja kui palutakse VMP appi hulpiva lasti päästmiseks, siis nad tohivad seda ka seda teha. Ka merereostuse likvideerimisel abistamine peaks olema kaetud.
3. Lisasin nende asutuste hulka, kes ilma eraldi tunnustamist taotlemata, võivad VMP liikmeid koolitada, ka päästeameti. Praegu oli seal ainult PPA kirjas.
4. Lisasin sätte, kus koolitustel osalemise kulud kompenseeritakse mitte ainult vabatahtlikule merepäästjale, vaid ka inimesele, kes alles selleks pürgib.
Vaatame siis, millised ettepanekud saavad heakskiidu, millised mitte. Loodan, et kõik.
Õiguskomisjonis teemaks – inimkaubandus ja keemiline kastreerimine ehk seksuaalkurjategijate kompleksravi
Jah, peale töötajaskonna ahistamise tegeleb õiguskomisjon ka asjadega, mis tõesti tema töömaa on. Näiteks notarite rahvusvahelise tunnustamise tingimustega. Näiteks inimkaubanduse tõkestamisega ja ettepanekuga asendada mingitel juhtudel seksuaalkurjategijate vangistus raviga. Inimkaubandusega on nii, et punktid seaduses hakkavad saama viimast lihvi. Tulemus hakkab päris hea saama. Seadusesse toodi sisse haavatavuse mõiste ( mitte päris nii, nagu Sotsmin seda kirjeldas aga ikkagi), mitmeid karistusi muudeti rangemateks. Suurem osa sotsiaalpartnerite arvamusi võeti arvesse.
Kompleksravi osas jäi asi pisut segaseks veel. Point on selles, et kergemate juhtude puhul on ettepanek pakkuda kurjategijale võimalust asendada vangistus raviga. Tegelikul pole aga teada, kui kaua ravi mõju kestab, seda saab rakendada ainult kurjategija nõusolekul, samuti pole selge psüühilise ravi ja keemilise ravi vahekord. Idee iseenesest on intrigeeriv – füüsilise võimetuse loomise abil püütakse lahendada inimese psüühilisi probleeme . Küsisin ka komisjonis, kas seda ei saaks rakendada ka teiste kuriteoliikide puhul? Meil on ju häda sellega, et vanglad on rahvast täis? Küsimus oli siiski retooriline. Kui juba sellise lahendi peale minnakse, siis peab tõesti selge olema, kui tõhus see on, miks kurjategija sellega peaks nõus olema ja muud nüansid. Tegeleme edasi.
Linnade-valdade päev ja regionaalpoliitika
16.ndal, neljapäeval, esinesin linnade-valdade päeval ettekandega – milline peaks olema Eesti regionaalpoliitika. Üks küsimus, mille seal esitasin oli - milline on regionaalministri võimalus mõjutada harupoliitikaid? Valitsuskabinetis on meil horisontaalministrid: peaminister, rahandusminister, justiitsminister ja regionaalminister. Meil on ka vertikaalministrid: põllumajandus, keskkond, sotsiaal, kaitse, haridus, majandus, välis, kultuur ja sise. Tegelikult on regionaalpoliitika võtmed suures osas hoopis teiste, vertikaalsete ministrite käes. Kui me keegi ei kahtle, kas peaministril, justiitsil, või rahandusel on võimalust ennast kabinetis kehtestada, siis milline võimalus on regiminil tungida harupoliitikat kureeriva ministri – näiteks majandusministri töömaasse? Samasuguse küsimuse esitas hiljuti riigikontroll, seoses väikestes omavalitsustes läbiviidud auditiga. Regionaalminister vastas, et saab olla valdkonnaministrile abiks pigem nõuga ja kui vaja, siis metoodilise juhendamisega. Teadaolevalt on justiitsministril ja rahandusministril n.ö „vetoõigus“ kabinetis. Mina arvan, et sarnane vetoõigus peaks olema ka regionaalministril. Selle peaks temale looma aga peaminister – kes ju valitsuskabineti tööd juhib. Vastasel juhul ei tule midagi välja meie tasakaalustatud regionaalsest arengust.
Lühidalt
Kolmapäeval 15. Veebruaril – enne istungit raudteeprojekti tugirühma kohtumine. Pärast istungit osalesin Eesti Reservohvitseride Kogu üldkoosolekul.
Neljapäeval 16 veebruaril – osalesin linnade –valdade päeval. Ettekandest rääkisin ülalpool. Õhtul osalesin SDE Haapsalu osakonna kokkusaamisel. Rääkisime pikalt lastekodu sihtasutuse ja tema nõukogu moodustamisest. Minu arvamus on, et nõukogust on kaks inimest puudu – sotsiaalministeeriumi esindaja ja puuetega inimeste organisatsiooni - või siis otseselt lastevanemate esindaja. Minu kogemus ütleb praeguseks – mida tihedamalt on sidusrühmad seotud selliste asutuste tegevusse, mida avatum asutus on, seda lihtsam on probleeme lahendada – või siis nendega leppida. Peetrile aga ei muud kui palju jõudu ja jaksu.
Reede 17. Veebruar – õhtul osalesin ühel üritusel Haapsalus. Mitte üritusest endast ei taha rääkida, vaid sellest, et kui ikka meestel tuleb pähe, et kohalik riigikogu liige võiks tulla ja rääkida oma tegemistest, riigikogu tööst ja üldse poliitikast, siis ta tulebki kutsuda. Ja ta tuleb ka. Ja tuleb hea meelega. Sellised kutseid ( igasugustele üritustele ) võiks olla rohkem. Saavad inimesed rääkida ja mina tagasisidet. Tänud kutsujale ja korraldajale!
Esmaspäev 20. veebruar – must päev kalendris. Möödus aasta lastekodu põlengust. Osalesin mälestusjumalateenistusel Jaani kirikus Haapsalus. Suur tänu praost Salumäele, väga hea teenistus oli.
Teisipäev 21. veebruar – õiguskomisjoni istungi tõttu ei saanud osaleda LETSi nõukogu istungil. Rääkisin aga pikalt telefonis Helega ja Reinuga. Sellega on nii, et millegipärast on kõigil tunne, et kui raha ei ole, siis midagi ei saagi toimuda. Tegelikult ei ole kunagi nii, et raha üldse ei ole. Ja palju asju saab teha ka ilma rahata. Nii saab ka LETS teha seda, milleks ta elu kutsuti – tuua omavalitsusteni ülikooli teadmisi, ehk siis kaasa aidata teadmispõhise juhtimise rakendamisse Läänemaal – ilma selleks suuri summasid kulutamata.
Teisipäev 21. Veebruar – õhtune kohtumine SDE volikogu õiguskomisjoni rahvaga. Meil on nii, et SDE volikogul on ka komisjonid, samasugused, nagu riigikogus. Nende kaudu saavad SDE liikmed vastava parlamendisaadiku kaudu neid huvitavates teemades kaasa rääkida. Päris huvitav arutelu oli pikaks läks õhtu. Võtsime läbi mitmeid riigikogu õiguskomisjoni menetluses olevaid teemasid.
Kolmapäev 22 veebruar - LOVLi maapäev ja raudtee. Eelmisel kolmapäeval käisin LOVLi maapäeval ja tutvustasin neile raudteeprojekti seisu. Maapäev võttis vastu otsuse raudtee taastamise toetamiseks. See oli väga vajalik liigutus, iga abi on teretulnud. 27.ndal ehk istungivaba nädala esimesel päeval käisin ka maavalituses, rääkisime Merlega sellest, kuidas raudtee teema praegu koostatavas Eesti 2030+ planeeringus välja näeb. Tegelikul on praegu nii, et kaardil on, aga tegevuskavas pole.
LOVL ja Vormsi väljaastumine
Mina ei saa aru ühest asjast – kuidas see saab olla, nagu Vormsi vallavanem ütles – et nad koostöös osalevad, aga liikmemaksu ei maksa? Kui ikka lahutatakse ära, siis lahutatakse ära, mitte nii, et muidu nagu lahus, aga lõunal käin edasi. See nõuab oluliselt head tahet, laiemat pilku ja meelekindlust, et hoida koos maakondlikke koostööorganisatsioone. Valitsuse seisukohast on ju maakonna tase praktiliselt likvideeritud ja kõik teistsugused toimingud on sisuliselt vastuhakk peavoolu poliitikale. Võiksime muidugi loota paremat arusaamist Vormsist ja tõhusamat toimetamist LOVList. Ühel hetkel aga ei ole enam võimalik heast tahtest hoida koos midagi, mida nagu seadusandluse mõistes on ja ei ole ka. Nii nagu kirjutasin ka artikliks „2012 – haldusreformi alguse aasta“ – seis on sealmaal, et enam ei saa vanal viisil edasi minna. Sotsid tegelevad praegu regionaalarengu seaduse riigikogu ette uuesti toomisega, arutelu all on ka haldusreformi üldine kontseptsioon. Siin ei ole mingit kahtlustki – maakonna tase tuleb taastada ja kas see toimub omavalitsusliidu tugevdamise, ühe maakonnasuuruse omavalitsuse moodustamise või kahe tasandilise omavalitsuse loomisena – see on tehnika küsimus. Kõik need kolm varianti erinevad vaid nüanssides ja korralduslikes üksikasjades, sisuliselt on tegemist sama lahendiga – maakonna taseme taasjõustamisega.
Teenuste kättesaadavus on jätkuvalt tähelepanu all. Ma isegi ei tea praegu, kuhu sellega on võimalik välja jõuda. Liiga palju on hoiakuid, a-la „ teenustega on nagu on“… ehk siis kui pole siis pole. Suhtumises on kaks äärmust – toome näiteks kasvõi postiteenuse. Üks äärmus räägib, et kohapeal peab olema kindlasti inimene palgal ja kontor, teine äärmus ütleb, et kui ikka ära ei tasu, siis ei tasu ja mott. Tõde on tegelikult vahepeal. Fakt on aga see, et kui inimene enam leiba ei saa osta, siis muutub ka toiduainete jaemüük avaliku sektori mureks. Veebruari esimesel nädalal esitasin peaministrile arupärimise teenuse kättesaadavuse osas. Vastust veel praegu pole, ehk varsti tuleb. Nüüd, möödunud nädalal tegelesin KOV-REG toetusgrupile seminari korraldamisega. Teemaks ikka seesama – teenused ja nende kättesaadavuse kriteeriumid. Esinema kutsusin riigi poolt inimesed, kes tegelevad SIPide ehk sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutega. SIPid selle pärast, et need on riiklikud planeerimisdokumendid maakondades, mis käsitlevad teenuste kättesaadavust. Läänemaal ka oma SIP olemas. Lisaks avalikule sektorile kutsusin esinema ka meie Raimond Lunevi. TÜ peab üleval kaupluste võrgustikku, on hakanud sularaha kättesaadavuse teenust pakkuma, TÜ-lt taotletakse kauplusautoringide käivitamist. Loodan, et Raimond räägib meile, kuidas üks eraettevõtja vaatab teenuste kättesaadavuse tagamisele. Seminar riigikogus toimub 06. Märtsil.
PS! Palusin riigikogu analüüsiosakonnal koostada ülevaade teenuste kriteeriumide kehtestamisest – ehk siis kas kättesaadavuse kriteerium on kehtestatud, millise dokumendiga ja mida sisaldab. Kui ülevaade valmis siis saan ka siin jagada, mis sealt selgub.
Vabatahtlik merepääste
Eelmisel kolmapäeval oli tähtaeg muudatusettepanekute esitamiseks vabatahtlikule merepäästele. Tegin järgmised ettepanekud:
1. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise territooriumi. Praegu oli eelnõus määratud, et VMP tegutseb ainult piiriveekogudes – ehk siis otseselt seotud piirivalve tegevusalaga. Tegin ettepaneku laiendada tegevust kõigile Eesti avalikele veekogudele – koostöös Päästeametiga. Näiteks Emajõgi – kui abi on vaja kuskil emajäel ja Peipsi peal on päästjad valmis – kas nad siis jõe peale appi ei lähe? Ikka lähevad. Kui juba lähevad, siis peab ka seadus seda võimaldama. Samuti kirjutasin sisse rahvusvahelise koostöö.
2. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise valdkonda. Praegune eelnõu näeb ette VMP tegutsemise kitsalt samas alas, kus piirivalvel, ehk siis sõiduki või inimese otsimine või päästmine. Mina lisasin sinna ka päästmise kaubandusliku mereseaduse mõistes ja päästetööd päästeseaduse mõistes ehk siis laiemalt päästesündmuse ennetamise, reageerimise ja mõju vähendamise. Ehk siis – kui saareelanik veab lambaid laidudele ja läheb koos oma lambakoormaga ümber, siis on abi loota, nii mehel, paadil kui lammastel ja kui palutakse VMP appi hulpiva lasti päästmiseks, siis nad tohivad seda ka seda teha. Ka merereostuse likvideerimisel abistamine peaks olema kaetud.
3. Lisasin nende asutuste hulka, kes ilma eraldi tunnustamist taotlemata, võivad VMP liikmeid koolitada, ka päästeameti. Praegu oli seal ainult PPA kirjas.
4. Lisasin sätte, kus koolitustel osalemise kulud kompenseeritakse mitte ainult vabatahtlikule merepäästjale, vaid ka inimesele, kes alles selleks pürgib.
Vaatame siis, millised ettepanekud saavad heakskiidu, millised mitte. Loodan, et kõik.
Õiguskomisjonis teemaks – inimkaubandus ja keemiline kastreerimine ehk seksuaalkurjategijate kompleksravi
Jah, peale töötajaskonna ahistamise tegeleb õiguskomisjon ka asjadega, mis tõesti tema töömaa on. Näiteks notarite rahvusvahelise tunnustamise tingimustega. Näiteks inimkaubanduse tõkestamisega ja ettepanekuga asendada mingitel juhtudel seksuaalkurjategijate vangistus raviga. Inimkaubandusega on nii, et punktid seaduses hakkavad saama viimast lihvi. Tulemus hakkab päris hea saama. Seadusesse toodi sisse haavatavuse mõiste ( mitte päris nii, nagu Sotsmin seda kirjeldas aga ikkagi), mitmeid karistusi muudeti rangemateks. Suurem osa sotsiaalpartnerite arvamusi võeti arvesse.
Kompleksravi osas jäi asi pisut segaseks veel. Point on selles, et kergemate juhtude puhul on ettepanek pakkuda kurjategijale võimalust asendada vangistus raviga. Tegelikul pole aga teada, kui kaua ravi mõju kestab, seda saab rakendada ainult kurjategija nõusolekul, samuti pole selge psüühilise ravi ja keemilise ravi vahekord. Idee iseenesest on intrigeeriv – füüsilise võimetuse loomise abil püütakse lahendada inimese psüühilisi probleeme . Küsisin ka komisjonis, kas seda ei saaks rakendada ka teiste kuriteoliikide puhul? Meil on ju häda sellega, et vanglad on rahvast täis? Küsimus oli siiski retooriline. Kui juba sellise lahendi peale minnakse, siis peab tõesti selge olema, kui tõhus see on, miks kurjategija sellega peaks nõus olema ja muud nüansid. Tegeleme edasi.
Linnade-valdade päev ja regionaalpoliitika
16.ndal, neljapäeval, esinesin linnade-valdade päeval ettekandega – milline peaks olema Eesti regionaalpoliitika. Üks küsimus, mille seal esitasin oli - milline on regionaalministri võimalus mõjutada harupoliitikaid? Valitsuskabinetis on meil horisontaalministrid: peaminister, rahandusminister, justiitsminister ja regionaalminister. Meil on ka vertikaalministrid: põllumajandus, keskkond, sotsiaal, kaitse, haridus, majandus, välis, kultuur ja sise. Tegelikult on regionaalpoliitika võtmed suures osas hoopis teiste, vertikaalsete ministrite käes. Kui me keegi ei kahtle, kas peaministril, justiitsil, või rahandusel on võimalust ennast kabinetis kehtestada, siis milline võimalus on regiminil tungida harupoliitikat kureeriva ministri – näiteks majandusministri töömaasse? Samasuguse küsimuse esitas hiljuti riigikontroll, seoses väikestes omavalitsustes läbiviidud auditiga. Regionaalminister vastas, et saab olla valdkonnaministrile abiks pigem nõuga ja kui vaja, siis metoodilise juhendamisega. Teadaolevalt on justiitsministril ja rahandusministril n.ö „vetoõigus“ kabinetis. Mina arvan, et sarnane vetoõigus peaks olema ka regionaalministril. Selle peaks temale looma aga peaminister – kes ju valitsuskabineti tööd juhib. Vastasel juhul ei tule midagi välja meie tasakaalustatud regionaalsest arengust.
Lühidalt
Kolmapäeval 15. Veebruaril – enne istungit raudteeprojekti tugirühma kohtumine. Pärast istungit osalesin Eesti Reservohvitseride Kogu üldkoosolekul.
Neljapäeval 16 veebruaril – osalesin linnade –valdade päeval. Ettekandest rääkisin ülalpool. Õhtul osalesin SDE Haapsalu osakonna kokkusaamisel. Rääkisime pikalt lastekodu sihtasutuse ja tema nõukogu moodustamisest. Minu arvamus on, et nõukogust on kaks inimest puudu – sotsiaalministeeriumi esindaja ja puuetega inimeste organisatsiooni - või siis otseselt lastevanemate esindaja. Minu kogemus ütleb praeguseks – mida tihedamalt on sidusrühmad seotud selliste asutuste tegevusse, mida avatum asutus on, seda lihtsam on probleeme lahendada – või siis nendega leppida. Peetrile aga ei muud kui palju jõudu ja jaksu.
Reede 17. Veebruar – õhtul osalesin ühel üritusel Haapsalus. Mitte üritusest endast ei taha rääkida, vaid sellest, et kui ikka meestel tuleb pähe, et kohalik riigikogu liige võiks tulla ja rääkida oma tegemistest, riigikogu tööst ja üldse poliitikast, siis ta tulebki kutsuda. Ja ta tuleb ka. Ja tuleb hea meelega. Sellised kutseid ( igasugustele üritustele ) võiks olla rohkem. Saavad inimesed rääkida ja mina tagasisidet. Tänud kutsujale ja korraldajale!
Esmaspäev 20. veebruar – must päev kalendris. Möödus aasta lastekodu põlengust. Osalesin mälestusjumalateenistusel Jaani kirikus Haapsalus. Suur tänu praost Salumäele, väga hea teenistus oli.
Teisipäev 21. veebruar – õiguskomisjoni istungi tõttu ei saanud osaleda LETSi nõukogu istungil. Rääkisin aga pikalt telefonis Helega ja Reinuga. Sellega on nii, et millegipärast on kõigil tunne, et kui raha ei ole, siis midagi ei saagi toimuda. Tegelikult ei ole kunagi nii, et raha üldse ei ole. Ja palju asju saab teha ka ilma rahata. Nii saab ka LETS teha seda, milleks ta elu kutsuti – tuua omavalitsusteni ülikooli teadmisi, ehk siis kaasa aidata teadmispõhise juhtimise rakendamisse Läänemaal – ilma selleks suuri summasid kulutamata.
Teisipäev 21. Veebruar – õhtune kohtumine SDE volikogu õiguskomisjoni rahvaga. Meil on nii, et SDE volikogul on ka komisjonid, samasugused, nagu riigikogus. Nende kaudu saavad SDE liikmed vastava parlamendisaadiku kaudu neid huvitavates teemades kaasa rääkida. Päris huvitav arutelu oli pikaks läks õhtu. Võtsime läbi mitmeid riigikogu õiguskomisjoni menetluses olevaid teemasid.
Kolmapäev 22 veebruar - LOVLi maapäev ja raudtee. Eelmisel kolmapäeval käisin LOVLi maapäeval ja tutvustasin neile raudteeprojekti seisu. Maapäev võttis vastu otsuse raudtee taastamise toetamiseks. See oli väga vajalik liigutus, iga abi on teretulnud. 27.ndal ehk istungivaba nädala esimesel päeval käisin ka maavalituses, rääkisime Merlega sellest, kuidas raudtee teema praegu koostatavas Eesti 2030+ planeeringus välja näeb. Tegelikul on praegu nii, et kaardil on, aga tegevuskavas pole.
LOVL ja Vormsi väljaastumine
Mina ei saa aru ühest asjast – kuidas see saab olla, nagu Vormsi vallavanem ütles – et nad koostöös osalevad, aga liikmemaksu ei maksa? Kui ikka lahutatakse ära, siis lahutatakse ära, mitte nii, et muidu nagu lahus, aga lõunal käin edasi. See nõuab oluliselt head tahet, laiemat pilku ja meelekindlust, et hoida koos maakondlikke koostööorganisatsioone. Valitsuse seisukohast on ju maakonna tase praktiliselt likvideeritud ja kõik teistsugused toimingud on sisuliselt vastuhakk peavoolu poliitikale. Võiksime muidugi loota paremat arusaamist Vormsist ja tõhusamat toimetamist LOVList. Ühel hetkel aga ei ole enam võimalik heast tahtest hoida koos midagi, mida nagu seadusandluse mõistes on ja ei ole ka. Nii nagu kirjutasin ka artikliks „2012 – haldusreformi alguse aasta“ – seis on sealmaal, et enam ei saa vanal viisil edasi minna. Sotsid tegelevad praegu regionaalarengu seaduse riigikogu ette uuesti toomisega, arutelu all on ka haldusreformi üldine kontseptsioon. Siin ei ole mingit kahtlustki – maakonna tase tuleb taastada ja kas see toimub omavalitsusliidu tugevdamise, ühe maakonnasuuruse omavalitsuse moodustamise või kahe tasandilise omavalitsuse loomisena – see on tehnika küsimus. Kõik need kolm varianti erinevad vaid nüanssides ja korralduslikes üksikasjades, sisuliselt on tegemist sama lahendiga – maakonna taseme taasjõustamisega.
14.2.12
Kaks sammu paremale
Eile, esmaspäeval lõppes riigikogu õiguskomisjoni istung sellega, et komisjon otsustas kollektiivlepingute seaduse muutmise saata saali teisele lugemisele, ehk siis andis eelnõule rohelise tule. Enne toimus arutelu, kohal olid sotsiaalpartnerid. Sisulised parandusettepanekud hääletati komisjoni poolt maha ja eelnõule hääletati roheline tuli. Hääletamisel olid sotsid vastu, koalitsiooni omad poolt, Keskerakond erapooletu. Sisuliselt ütleb eelnõu – „ametiühingud - igal hetkel võidelge enda eest, muidu te ei saa midagi“! Sotsid olid eenõu vastu. Vastu sellepärast, et sotsiaalpartnereid jällegi ei kuulatud ja parandusettepanekuid ei arvestatud. Sellepärast, et eelnõu õhutab tööturu osapooli pidevale tülile ja võitlusele. Sellepärast, et töötajate, kui tööturu nõrgema poole õigusi kitsendati oluliselt. Sellepärast, et eelnõu algatamisel võeti ettekäändeks õiguskantsleri märgukiri sotsiaalministrile, aga märgukirjas viidatud probleemi lahendamiseks kasutati kõige vaenulikumat lahendust. Sellessamas märgukirjas õiguskantsler viitas ka oluliselt sõbralikematele võimalustele, aga neid ei peetud millekski. See, et ametiühinguid ja sotse ei kuulata, sellest saan veel aru - parempoolsed on tüüri juures. Kuid õiguskantslerit ju peetakse vägagi austustväärivaks institutsiooniks. Kuidas siis sellega on – et õiguskantsleri kirja esimese poole võtame ettekäändeks eelnõu algatamisel, teises pooles sisalduvad ettepanekud aga kuulutame jamaks? Paraku just nii see on. Olin sellisest käitumisest üpris nördinud. Mõtlesin veel eile, et peaks kirjutama teemast artikli ja panema pealkirjaks „Samm paremale“. Vara mõtlesin.
Vara sellepärast, et juba täna, teisipäeval, algatas õiguskomisjon uue eelnõu, millega vähendatakse töötajate õiguseid. Nimelt oleks vastavalt 2009 aastal tehtud seadusemuutusele 2013ndal aastal tekkinud töötajal õigus taotleda töötuskindlustusest kompensatsiooni ka siis, kui töölt lahkumine toimuks vastastikusel kokkuleppel või omal soovil. Omal ajal pandi selline punkt seadusesse sisse, selleks, et soodustada tööjõu liikumist ja kaitsta töötajat liikumise ajal. Nüüd aga leiti, et sellise võimaluse pakkumine töötajale on siiski liiast.
Õiguskomisjoni esimees teatas, et välja on töötatud uus eelnõu, mis tuleks anda riigikogu menetlusse. Asi pandi hääletusele – eelnõu menetlusse andmise poolt oli viis koalitsiooni saadikut, vastu kaks SDE saadikut, üks Keskerakonna saadik puudus ja see kes kohal viibis, oli erapooletu. Kaks sammu paremale. Kahe päevaga.
Miks nii tehakse? Siin võib otsida erinevaid põhjuseid, kuid ega töötukassa laua taga lõhkikärisenud usaldus tööandjate ja valitsuse vahel ei ole viimasele kindlasti meeldiv seis. Lapitakse seda seisu töötaja turvalisusega ja töötaja õigustega.
Veel üks põhjus miks ma sellest kirjutan: sellepärast, et olen õiguskomisjoni liige. Need kaks, üksteisele järgnenud ja palgatöötajaid ahistavat seaduseelnõud on kantud valitsuserakondade Reformierakonna ja IRL-i vaimust. Menetlusse on nad aga antud mitte valitsuse, ega mitte nende kahe fraktsiooni nimel, vaid hoopis riigikogu õiguskomisjoni nimel. Ka riigikogu komisjonis toimub hääletamine, kus liikmed näitavad üles oma meelsust, hoiakuid ja tõekspidamisi. Tahan, et valijad teaksid kuidas asjad käivad. Teate seda laste tantsu – kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole? Isegi lapsed teavad, et kui kogu aeg ühele poole astud, siis oled lõpuks ninaga vastu seina.
Vara sellepärast, et juba täna, teisipäeval, algatas õiguskomisjon uue eelnõu, millega vähendatakse töötajate õiguseid. Nimelt oleks vastavalt 2009 aastal tehtud seadusemuutusele 2013ndal aastal tekkinud töötajal õigus taotleda töötuskindlustusest kompensatsiooni ka siis, kui töölt lahkumine toimuks vastastikusel kokkuleppel või omal soovil. Omal ajal pandi selline punkt seadusesse sisse, selleks, et soodustada tööjõu liikumist ja kaitsta töötajat liikumise ajal. Nüüd aga leiti, et sellise võimaluse pakkumine töötajale on siiski liiast.
Õiguskomisjoni esimees teatas, et välja on töötatud uus eelnõu, mis tuleks anda riigikogu menetlusse. Asi pandi hääletusele – eelnõu menetlusse andmise poolt oli viis koalitsiooni saadikut, vastu kaks SDE saadikut, üks Keskerakonna saadik puudus ja see kes kohal viibis, oli erapooletu. Kaks sammu paremale. Kahe päevaga.
Miks nii tehakse? Siin võib otsida erinevaid põhjuseid, kuid ega töötukassa laua taga lõhkikärisenud usaldus tööandjate ja valitsuse vahel ei ole viimasele kindlasti meeldiv seis. Lapitakse seda seisu töötaja turvalisusega ja töötaja õigustega.
Veel üks põhjus miks ma sellest kirjutan: sellepärast, et olen õiguskomisjoni liige. Need kaks, üksteisele järgnenud ja palgatöötajaid ahistavat seaduseelnõud on kantud valitsuserakondade Reformierakonna ja IRL-i vaimust. Menetlusse on nad aga antud mitte valitsuse, ega mitte nende kahe fraktsiooni nimel, vaid hoopis riigikogu õiguskomisjoni nimel. Ka riigikogu komisjonis toimub hääletamine, kus liikmed näitavad üles oma meelsust, hoiakuid ja tõekspidamisi. Tahan, et valijad teaksid kuidas asjad käivad. Teate seda laste tantsu – kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole? Isegi lapsed teavad, et kui kogu aeg ühele poole astud, siis oled lõpuks ninaga vastu seina.
12.2.12
Veebruar, esimene istunginädal
Veebruari esimest istunginädalat riigikogus ilmestasid mitmed laialdast vastukaja leidnud teemad. Nende hulgas olid töötuskindlustuse seaduse muutmine, päästekomandode sulgemise otsus, kõrgharidusreformi kinnitamine ja ACTA lepinguga ühinemine. Need teemad leidsid laialdast käsitlust ka avalikus meedias. Iseloomulik joon kõigi puhul on see, et ei avalik arvamus, meeleavaldused, sotsiaalpartnerid ega riigikogu opositsioon ei ole suutnud kõigutada valitsuse kindlameelsust. Siinkohal on ikka väga hea meel, et kodanikuühiskonnas ärkamine on toimunud. Kui arutelu ja vastuargumendid vaid opositsiooni poolt ette kantakse, siis on lihtne seda tagurlikuks opositsioonipartei poliitikaks tembeldada ja lihtsalt teerulliga üle triikida. Valjult välja öeldud avaliku arvamuse puhul see aga nii lihtne ei ole. Nüüd aga siis allpool enda tegevustest.
Teenuste kättesaadavus – arupärimine ja seminar
Kolmapäeval andsin üle arupärimise peaministrile. Arupärimine puudutab sama teemat, mis ka siin blogis mitu korda jutuks on olnud – teenuste kättesaadavust. Nii nagu Margetile lubasin ( ja ka Rea küsis FBs, et mida tegelikult teha saab) – tõstsin teema üles fraktsiooni esmaspäevasel istungil ning valmistasin ette arupärimise. Arupärimises on kümme küsimust teenuste kättesaadavuse ja regionaalpoliitika kohta. Arupärimise leiab riigikogu kodukalt – kõige lihtsam on minna minu nime alt, sealt arupärimised ja sealt kõige esimene reast. Loodan häid vastuseid.
Arutasime teenuste kättesaadavuse küsimust ka meie regionaalpoliitika tugirühma juhtidega IRList ja REFist. Siinkohal tahaks korra ohata. Paraku - me saame meestega ikka väga erinevalt aru turumajanduse võimalikest piiridest. Mina rääkisin kättesaadavuse standarditest, nemad mulle turumajandusest. Muidugi on jaekaubandus erasektori korraldada. Kui aga inimesed enam kuskilt leiba kätte ei saa, siis ei ole see turumajanduslik paratamatus, vaid avaliku sektori probleem, mis vajab lahendust.Swedbanki on veel võimalik survestada – aga kuidas sa survestad väikeettevõtjat, kes autokaupluse pidamisest loobub? Kui lõpuks taandub kõik transpordile, siis tuleb leiva, sularaha, hariduse, arstiabi ja transpordi kättesaadavust vaadelda üheskoos – ehk siis koordineeritult. Mul on tegelikult mõte, et erinevad kättesaadavuse kriteeriumid – olgu siis toiduained, arstiabi, transport, sularaha või algharidus – peaksid olema ühes dokumendis koos, ühes koos ja vähemalt valitsuse tasemel kinnitatud.
See meie arutelu ei olnud kergete killast. Siiski lõppes asi kokkuleppega, et korraldame KOV ja REG-POL tugirühmale seminari teenuste kättesaadavuse teemal. Mina panen nüüd kokku päevakava, otsin esinejad, kooskõlastan teistega ja korraldan ära. Seminar toimub esialgu informatiivsena. Seminari tulemusena vaatame, kas suudame ka ühtsele seisukohale jõuda.
Merepääste rajamisest
Siseminister käis õiguskomisjonis tutvustamas ministeeriumi poolt ette valmistatavaid seadusemuudatusi, mis on vajalikud merepääste loomiseks. Tegelikult toimus see juba jaanuari viimasel töönädalal… unustasin siis kirjutada. Nüüd aga on lähenemas eelnõusse parandusettepanekute tähtaeg ja kavatsen neid teha. Millised on siis minu tähelepanekud? Kõige põhilisem tähelepanek on see, et merepääste mõiste on loodud väga kitsana. Et tegemist on nn endise piirivalve ehk siis PPA juures tegutseva vabatahtliku üksusega – saan aru. Kuid miks peab seaduse tasemel piirama inimeste hulka, kes võib neid tulevasi päästjaid koolitada - ei saa aru. Väga selgelt on tõmmatud piir PA ja PPA vabatahtlike vahele, ehk siis nn merepäästjad laidudele ei lähe, rannikumeres ei tegutse. Praegu on merepääste tegevus piiratud ainult nn piiriveekogudega, ehk siis jõed ja sisejärved sinna hulka ei kuulu. Ehk siis Pärnus silla alt läbi ei sõida, Peipsilt ära Emajõele ei tule. Samuti on eelnõu kohaselt vabatahtlik merepäästetegevus ise ka piiratud ja seda nii, et eelnõu kohaselt päästetakse vaid inimesi ja sõidukeid. Aga kas looma päästetakse? Aga kui hulbib väärtusliku sisuga konteiner? Kas siis vabatahtlik merepääste appi ei tule? Vaat sellise sisuga küsimused eelnõu puhul. Panen kokku muudatusettepanekute paketi ja esitan ära.
Inimkaubanduse vastane seadus
Õiguskomisjonis on olnud tõsiselt arutelus inimkaubanduse vastane seadus – õigemini mitte seadus, vaid vastavate sätete loomine teistesse karistusseadustiku osadesse. Teemat käsitleti nii esmaspäeval, teisipäeval, kui neljapäeval. Menetlus on selle poolest olnud huvitav, et tegemist ei ole ( vähemalt minu pilgu läbi) poliitilise kemplemisega, vaid otsitakse üheskoos parimaid lahendusi ja sõnastusi. Jah, noh, arutelusid komisjonis ilmestab reformierakonna poolne surve muuta sätteid liberaalsemaks, kuid üldiselt töötab siin õiguskomisjon siiski üheskoos parima lahenduse nimel. Usun, et - koos sotsiaalsete partneritega – siin ka parim tulemus saavutatakse.
Balti Assamblee seminar Vilniuses – pangandus ja majanduskoostöö
Neljapäev ja reede möödusid minu jaoks Vilniuses. Seal toimus Balti Assamblee (ehk siis kolme Balti riigi parlamentide ühine seminar pangandusest. Oli hästi huvitav. Osalesid ka näiteks Islandi ja Beneluxi maade paralamentide esindajad. Väga palju oli jutuks n.ö omariiklike pankade ja rahvusvaheliste pankade roll. See on eelkõige Läti ja Leedu mure. Läti laskis ühe oma omariikliku panga põhja minna ja ühe päästis rahva rahaga ära. Praegu on Lätis 70% pangandusest Rootsi käes, Eestis ja Leedus 90%. Lätlased tegid ka ettepaneku omariikliku panganduse olulisust veel kord käsitleda ja koos spetsialistidega arutada. Eestit toodi palju positiivseks näiteks – just tänu riigireservidele, aga ka näitena, kuidas Rootsi pangad meie pangandust stabiilsena hoidsid. Samas rootslased kaebasid, et nende pangad on nii suured, et nende vee peal hoidmine käib Rootsi maksumaksjale üle jõu, et vaja on ulatuslikku rahvusvahelist koostööd. Väga palju räägiti rahvusvahelisest koostööst, järelvalvest ja kriise ennetavatest meetmetest. Räägiti sellest, et investeerimispangandus, kindlustusäri ja traditsiooniline hoiustamine tuleks omavahel lahus hoida. Beneluxi omad rääkisid sellest, et välismaised suurpangad ei ole huvitatud kohalikust riskiinvesteerimisest, innovatsiooni ja kohaliku majanduse toetamisest. Island rääkis samuti riikliku ja omamaise panganduse olulisusest ja rõhutas vajadust pangandussektorit rohkem maksustada. Leppisime kokku et teema tuleb sügisel uuesti jutuks.
Olen ka BA majanduskomisjoni liige. Seal räägiti palju energeetikast, aga ka transpordist. Minu teha jäi järelpärimine Balti Ministrite Nõukogule tuuleenergeetika arengute asjus.
Fotod BAst Vilniuses panen üles FB-sse.
Vaat selline nädal.
Teenuste kättesaadavus – arupärimine ja seminar
Kolmapäeval andsin üle arupärimise peaministrile. Arupärimine puudutab sama teemat, mis ka siin blogis mitu korda jutuks on olnud – teenuste kättesaadavust. Nii nagu Margetile lubasin ( ja ka Rea küsis FBs, et mida tegelikult teha saab) – tõstsin teema üles fraktsiooni esmaspäevasel istungil ning valmistasin ette arupärimise. Arupärimises on kümme küsimust teenuste kättesaadavuse ja regionaalpoliitika kohta. Arupärimise leiab riigikogu kodukalt – kõige lihtsam on minna minu nime alt, sealt arupärimised ja sealt kõige esimene reast. Loodan häid vastuseid.
Arutasime teenuste kättesaadavuse küsimust ka meie regionaalpoliitika tugirühma juhtidega IRList ja REFist. Siinkohal tahaks korra ohata. Paraku - me saame meestega ikka väga erinevalt aru turumajanduse võimalikest piiridest. Mina rääkisin kättesaadavuse standarditest, nemad mulle turumajandusest. Muidugi on jaekaubandus erasektori korraldada. Kui aga inimesed enam kuskilt leiba kätte ei saa, siis ei ole see turumajanduslik paratamatus, vaid avaliku sektori probleem, mis vajab lahendust.Swedbanki on veel võimalik survestada – aga kuidas sa survestad väikeettevõtjat, kes autokaupluse pidamisest loobub? Kui lõpuks taandub kõik transpordile, siis tuleb leiva, sularaha, hariduse, arstiabi ja transpordi kättesaadavust vaadelda üheskoos – ehk siis koordineeritult. Mul on tegelikult mõte, et erinevad kättesaadavuse kriteeriumid – olgu siis toiduained, arstiabi, transport, sularaha või algharidus – peaksid olema ühes dokumendis koos, ühes koos ja vähemalt valitsuse tasemel kinnitatud.
See meie arutelu ei olnud kergete killast. Siiski lõppes asi kokkuleppega, et korraldame KOV ja REG-POL tugirühmale seminari teenuste kättesaadavuse teemal. Mina panen nüüd kokku päevakava, otsin esinejad, kooskõlastan teistega ja korraldan ära. Seminar toimub esialgu informatiivsena. Seminari tulemusena vaatame, kas suudame ka ühtsele seisukohale jõuda.
Merepääste rajamisest
Siseminister käis õiguskomisjonis tutvustamas ministeeriumi poolt ette valmistatavaid seadusemuudatusi, mis on vajalikud merepääste loomiseks. Tegelikult toimus see juba jaanuari viimasel töönädalal… unustasin siis kirjutada. Nüüd aga on lähenemas eelnõusse parandusettepanekute tähtaeg ja kavatsen neid teha. Millised on siis minu tähelepanekud? Kõige põhilisem tähelepanek on see, et merepääste mõiste on loodud väga kitsana. Et tegemist on nn endise piirivalve ehk siis PPA juures tegutseva vabatahtliku üksusega – saan aru. Kuid miks peab seaduse tasemel piirama inimeste hulka, kes võib neid tulevasi päästjaid koolitada - ei saa aru. Väga selgelt on tõmmatud piir PA ja PPA vabatahtlike vahele, ehk siis nn merepäästjad laidudele ei lähe, rannikumeres ei tegutse. Praegu on merepääste tegevus piiratud ainult nn piiriveekogudega, ehk siis jõed ja sisejärved sinna hulka ei kuulu. Ehk siis Pärnus silla alt läbi ei sõida, Peipsilt ära Emajõele ei tule. Samuti on eelnõu kohaselt vabatahtlik merepäästetegevus ise ka piiratud ja seda nii, et eelnõu kohaselt päästetakse vaid inimesi ja sõidukeid. Aga kas looma päästetakse? Aga kui hulbib väärtusliku sisuga konteiner? Kas siis vabatahtlik merepääste appi ei tule? Vaat sellise sisuga küsimused eelnõu puhul. Panen kokku muudatusettepanekute paketi ja esitan ära.
Inimkaubanduse vastane seadus
Õiguskomisjonis on olnud tõsiselt arutelus inimkaubanduse vastane seadus – õigemini mitte seadus, vaid vastavate sätete loomine teistesse karistusseadustiku osadesse. Teemat käsitleti nii esmaspäeval, teisipäeval, kui neljapäeval. Menetlus on selle poolest olnud huvitav, et tegemist ei ole ( vähemalt minu pilgu läbi) poliitilise kemplemisega, vaid otsitakse üheskoos parimaid lahendusi ja sõnastusi. Jah, noh, arutelusid komisjonis ilmestab reformierakonna poolne surve muuta sätteid liberaalsemaks, kuid üldiselt töötab siin õiguskomisjon siiski üheskoos parima lahenduse nimel. Usun, et - koos sotsiaalsete partneritega – siin ka parim tulemus saavutatakse.
Balti Assamblee seminar Vilniuses – pangandus ja majanduskoostöö
Neljapäev ja reede möödusid minu jaoks Vilniuses. Seal toimus Balti Assamblee (ehk siis kolme Balti riigi parlamentide ühine seminar pangandusest. Oli hästi huvitav. Osalesid ka näiteks Islandi ja Beneluxi maade paralamentide esindajad. Väga palju oli jutuks n.ö omariiklike pankade ja rahvusvaheliste pankade roll. See on eelkõige Läti ja Leedu mure. Läti laskis ühe oma omariikliku panga põhja minna ja ühe päästis rahva rahaga ära. Praegu on Lätis 70% pangandusest Rootsi käes, Eestis ja Leedus 90%. Lätlased tegid ka ettepaneku omariikliku panganduse olulisust veel kord käsitleda ja koos spetsialistidega arutada. Eestit toodi palju positiivseks näiteks – just tänu riigireservidele, aga ka näitena, kuidas Rootsi pangad meie pangandust stabiilsena hoidsid. Samas rootslased kaebasid, et nende pangad on nii suured, et nende vee peal hoidmine käib Rootsi maksumaksjale üle jõu, et vaja on ulatuslikku rahvusvahelist koostööd. Väga palju räägiti rahvusvahelisest koostööst, järelvalvest ja kriise ennetavatest meetmetest. Räägiti sellest, et investeerimispangandus, kindlustusäri ja traditsiooniline hoiustamine tuleks omavahel lahus hoida. Beneluxi omad rääkisid sellest, et välismaised suurpangad ei ole huvitatud kohalikust riskiinvesteerimisest, innovatsiooni ja kohaliku majanduse toetamisest. Island rääkis samuti riikliku ja omamaise panganduse olulisusest ja rõhutas vajadust pangandussektorit rohkem maksustada. Leppisime kokku et teema tuleb sügisel uuesti jutuks.
Olen ka BA majanduskomisjoni liige. Seal räägiti palju energeetikast, aga ka transpordist. Minu teha jäi järelpärimine Balti Ministrite Nõukogule tuuleenergeetika arengute asjus.
Fotod BAst Vilniuses panen üles FB-sse.
Vaat selline nädal.
1.2.12
Vastuseks Margetile
No vat. Saadab mulle meili meie hea Lääne Elu ja küsib, et kas siin blogis ilmunud jutt Virtsu sularaha ja elu võimalikkuse kohta võiks ilmuda ka LE onlainis arvamusena. Mina vastasin, et ikka võib. Tagasisideks sain hulgaliselt kommentaare. Olgu nendega muude kommentaaridega kuidas on, need kuuluvad rohkem internetivabaduse valdkonda ja tuleb lihtsalt ära kannatada. Kui aga Marget Vatku mind kommentaariumis riielda võtab, siis on piinlik küll.
Sellega, et tegemist on tühja jutuga, ma siiski nõus ei ole. Jutt kirjeldab valitsevaid hoiakuid valitsevas poliitikas. Juttu kirjutama ajendas tegelikult kolleeg Valdo Randpere seisukoht, mis tema FB kaudu meediasse jõudis, kus ta hurjutas pankasid koostöötahte puudumise ja vähese regionaalpoliitilise hoiaku eest. Seejuures rõhutas kolleeg, et tegemist ei ole tema kui poliitiku, vaid tema, kui eraisiku arvamusega. Samal ajal teatas peaminister, et ühte panka ei saa survestada, et teenused peavad ikka turumajanduslikult ära tasuma ja et 70%-l meie inimestest on arvutid. Mõlemal puhul on tegemist juhtiverakonna juhtivpoliitikutega kõige kõrgemal tasemel.
Sellest kõigest tulenes ka minu kurtmine, et tihtilugu ollakse varmad taga kiitma kodanikualgatuse ilmingutele ja vibutama näppu teenust pakkuva erasektori suunas, aga ei olda valmis looma põhimõttelisi lahendusi, mis tagaksid elutähtsate teenuste kättesaadavuse maapiirkondades. Siinkohal on jutt nii teede korrashoiust, postiteenusest, ühistranspordist, päästeabist, esmatasandi meditsiinist kui ka üldharidusest. Siia ritta lisanduvad traditsioonilised erasektori teenused, nagu näiteks toiduainete jaemüük, bensiini jaemüük, ravimite jaemüük ja sularaha kättesaadavus. Siin reas on tegelikult ka veel suuremad teemad nagu haldusreform ja püüe koondada riigi töökohad suurtesse keskustesse. Muuhulgas – 30% inimestest ei kasuta arvutit ja suur hulk inimesi ei kasuta pangakaarti igapäevasteks arveldusteks. Me ei tohi ka neid üle parda visata. Miks ma julgen ütelda, et ei olda valmis looma põhimõttelisi lahendusi? Selle pärast, et sellise kogemuse on mulle andnud esimene tööaasta parlamendis. Elu koondumine nelja regioonikeskusesse – sest see ongi loomulike turumajanduslike protsesside tulemus - ei ole lahendus – vähemalt mitte minu jaoks.
Mis aga puudutab Margeti hinnangusse, et minu jutu näol ei olnud tegemist konstruktiivse lähenemisega … siis tuleb tunnistada süüd ja tõdeda et ei olnud jah. Selle pärast ongi piinlik. Kui nüüd tagantjärgi lugeda, siis on tegemist kurja irisemisega. Seda ma tegelikult ei tahtnud. Kurjalt iriseb see, kes on kibestunud või lootuse kaotanud. Mina ei ole kumbagi. Ja tegelikult ei ole ma selle esimese parlamendi tööaasta tulemusena lootust kaotanud ka opositsiooni ja koalitsiooni koostöövõime osas. Kuigi tihtilugu näib neid kahte poolust selles süsteemis, mille osa ma nüüd olen, eraldavat ületamatu lõhe ( või kuristik, või müür…). Siiski, praktiliste asjaolude puhul on olemas ka diskussioon. Minu võitlus päästeameti ja PPA liigse tsentraliseerimise vastu ja omavalitsuste tulubaasi vähendamise vastu (kodualuse maamaksu teema) põrkus küll vastu müüri. Omavalitsuste tulubaasi kärped on nad praktiliselt vastu maad surunud. Samas aga teederaha said omavalitsused pisut tagasi ja õnnestus kaasa aidata ka perearstinduse süsteemi tugevdamisele.
Aga nüüd siis konstruktiivselt. Parlamendis tuleb algatada ühtsete teenusstandardite loomine ja kehtestamine. Esmaspäeval räägin sellest fraktsioonis ja meie KOV – REGPOL töörühmas. Töökohtade loomine maale - praegu tegelen küll selle teemaga ühes kindlas valdkonnas (PRIA M3.1), proovin aga tegevust laiendada. Kurjalt irisemist proovin edaspidi vältida. Margetile aitäh asjakohase kriitika eest.
Sellega, et tegemist on tühja jutuga, ma siiski nõus ei ole. Jutt kirjeldab valitsevaid hoiakuid valitsevas poliitikas. Juttu kirjutama ajendas tegelikult kolleeg Valdo Randpere seisukoht, mis tema FB kaudu meediasse jõudis, kus ta hurjutas pankasid koostöötahte puudumise ja vähese regionaalpoliitilise hoiaku eest. Seejuures rõhutas kolleeg, et tegemist ei ole tema kui poliitiku, vaid tema, kui eraisiku arvamusega. Samal ajal teatas peaminister, et ühte panka ei saa survestada, et teenused peavad ikka turumajanduslikult ära tasuma ja et 70%-l meie inimestest on arvutid. Mõlemal puhul on tegemist juhtiverakonna juhtivpoliitikutega kõige kõrgemal tasemel.
Sellest kõigest tulenes ka minu kurtmine, et tihtilugu ollakse varmad taga kiitma kodanikualgatuse ilmingutele ja vibutama näppu teenust pakkuva erasektori suunas, aga ei olda valmis looma põhimõttelisi lahendusi, mis tagaksid elutähtsate teenuste kättesaadavuse maapiirkondades. Siinkohal on jutt nii teede korrashoiust, postiteenusest, ühistranspordist, päästeabist, esmatasandi meditsiinist kui ka üldharidusest. Siia ritta lisanduvad traditsioonilised erasektori teenused, nagu näiteks toiduainete jaemüük, bensiini jaemüük, ravimite jaemüük ja sularaha kättesaadavus. Siin reas on tegelikult ka veel suuremad teemad nagu haldusreform ja püüe koondada riigi töökohad suurtesse keskustesse. Muuhulgas – 30% inimestest ei kasuta arvutit ja suur hulk inimesi ei kasuta pangakaarti igapäevasteks arveldusteks. Me ei tohi ka neid üle parda visata. Miks ma julgen ütelda, et ei olda valmis looma põhimõttelisi lahendusi? Selle pärast, et sellise kogemuse on mulle andnud esimene tööaasta parlamendis. Elu koondumine nelja regioonikeskusesse – sest see ongi loomulike turumajanduslike protsesside tulemus - ei ole lahendus – vähemalt mitte minu jaoks.
Mis aga puudutab Margeti hinnangusse, et minu jutu näol ei olnud tegemist konstruktiivse lähenemisega … siis tuleb tunnistada süüd ja tõdeda et ei olnud jah. Selle pärast ongi piinlik. Kui nüüd tagantjärgi lugeda, siis on tegemist kurja irisemisega. Seda ma tegelikult ei tahtnud. Kurjalt iriseb see, kes on kibestunud või lootuse kaotanud. Mina ei ole kumbagi. Ja tegelikult ei ole ma selle esimese parlamendi tööaasta tulemusena lootust kaotanud ka opositsiooni ja koalitsiooni koostöövõime osas. Kuigi tihtilugu näib neid kahte poolust selles süsteemis, mille osa ma nüüd olen, eraldavat ületamatu lõhe ( või kuristik, või müür…). Siiski, praktiliste asjaolude puhul on olemas ka diskussioon. Minu võitlus päästeameti ja PPA liigse tsentraliseerimise vastu ja omavalitsuste tulubaasi vähendamise vastu (kodualuse maamaksu teema) põrkus küll vastu müüri. Omavalitsuste tulubaasi kärped on nad praktiliselt vastu maad surunud. Samas aga teederaha said omavalitsused pisut tagasi ja õnnestus kaasa aidata ka perearstinduse süsteemi tugevdamisele.
Aga nüüd siis konstruktiivselt. Parlamendis tuleb algatada ühtsete teenusstandardite loomine ja kehtestamine. Esmaspäeval räägin sellest fraktsioonis ja meie KOV – REGPOL töörühmas. Töökohtade loomine maale - praegu tegelen küll selle teemaga ühes kindlas valdkonnas (PRIA M3.1), proovin aga tegevust laiendada. Kurjalt irisemist proovin edaspidi vältida. Margetile aitäh asjakohase kriitika eest.
31.1.12
Jaanuari tööd ja toimetused
Aasta algus tuli sellise rutuga, et traditsiooniliste ülevaateni jõuan alles nüüd – kuu viimasel päeval. Parem aga ikka hilja, kui mitte kunagi. Seekord ma ei hakka päev haaval oma möödunud kuu toiminguid kirjeldama – et esmaspäeva hommik hakkab fraktsioon istungiga, see on blogi lugejatele tõenäoliselt juba pähe kulunud :) , küll aga kirjeldan olulisemaid seiku.
Riigimajast kuni Virtsu sularahani ja päästekomandodeni ehk kohaliku elu kvaliteet
Jaanuaris tegelesin päris palju riigimaja teemaga. 26 jaanuaril toimus projekti lõpuseminar. Projekti algus jääb aastasse 2008. Idee seisnes selles, et koondada maakonna riigiasutused ühtekokku, et nad saaksid teenuseid osutada ühest kohast – ehk siis riigi jaoks odavamalt ja elaniku jaoks mugavamalt – ja et nad maakonnast ära ei koliks. 2010 aasta alguses viis regionaalminister teema ( ja ka minu … maavanemana tollal) vabariigi valitsuse istungile. Sealt saime uue ülesande – uurige veel. Püstitati küsimus, et kas – füüsilise koondumise kõrval - oleks ka asutuste sisuline koostöö võimalik ja kas sellest kasu sünniks. Nüüd siis on vastused käes. Vastus on et jah, sisuline koostöö on võimalik. Läänemaal võiks riigimajja koonduda 19 riigiasutust, lisaks kümmekond MTÜd ja sihtasutust, mis nõustamisega ja avalike teenustega tegelevad. Võrreldes praegusega oleks vähemalt 6% kokkuhoidu personalikuludelt, 30% majanduskuludelt, riigiasutused, mis maakonnast välja kolimist plaanivad, ei peaks seda tegema, inimesed säästaksid aega ja raha asjaajamise lihtsustamiselt. Haapsalus võiks riigimaja asuda Lihula mnt 3, ehk vanas teenindusmajas, investeering tasuks ennast ära vähemalt 5 aastaga ( kui arvestada vaid otseste kulude kokkuhoidu). Peale Läänemaa võiks Raplas, Kärdlas, Kuressaares ja Põlvas koheselt sama tegevuse algatada. Nüüd - projekti lõppedes - on pall jällegi ministeeriumide käes. Avaliku teenuse korraldamise eest vastutavad meil rahandusministeerium, regionaalministri büroo ja majandusministeerium. Ministeeriumide juhtkondade otsustada on, kas teemaga minnakse uuesti valitsusse, kas ka reaalseid tegevusi hakatakse ellu viima.
Kuidas on riigimaja teema seotud päästekomandode, sularahaautomaatide, perearstide, koolide ja muu sellisega? Tegelikult on tegemist nn ühe ussi teise otsaga ..või siis ühe medali teise küljega…kui teile nii rohkem meeldib. Küsimus on teenusstandardites. Ehk siis, kui kaugele lubame omavalitsustel, riigil ja erasektoril maakondadest põgeneda. Ehk siis - milline on see teenindamise tase, mida on inimestel õigus kohapeal oodata? Kas sularaha peaks olema mõistliku hinnaga kättesaadav? Kas on õigus oodata, et laps poole tunniga kooli saab? Kas on õigus oodata, et täisjõus päästekomando 20 minutiga hoovis on, kui õnnetus juhtub – ükskõik, kus maakonna nurgas sa elad? Kas on õigus oodata, et ühe päeva jooksul saab bussiga poes ja perearsti juures ära käia? Ja kõige lõpuks riigimaja teema – kas maakonna elanikul on õigus oodata, et ühes maakonnalinnas – Haapsalus näiteks – saaks ära ajada kõik asjaajamised, mida riigiga ajada on, ehk siis loota, et maakonnalinnas on kõik riigiasutuste esindused olemas ja toimimas. Vastus minu poolt on, et jah, on küll õigus.
Vaadake mis toimub praktiliselt igal rindel… MTA teatas, et koondab kohalikud töökohad… Eesti Post teatab postkontorite sulgemisest… pangad ja sularahaautomaadid… Tundub, et toimuks nagu igasuguste teenuspakkujate paaniline põgenemine maakondadest ja maapiirkondadest. See ei tohi nii edasi kesta! Maavanemana oli riigiasutuste koostöö korraldamine minu otsene
tööülesanne, sellepärast hakkasin riigimajaga tegelema. Kokkuhoiutuul ei tohi maakonnalinna riigi esindusest tühjaks puhuda. Kulusid saab kokku hoida, kui minna sügavale koostööle.
Nüüd tegelen sama teemaga edasi – riigikogus. Riigikogus õnnestus mul riigieelarve järelevalve komisjoni liikmena anda oma panus, et perearstide toimimine oluliselt tuge juurde sai. Politsei ja päästeameti liigse reformimise vastu ja omavalitsuste tulude taastamise poolt sai võideldud kõigest jõust – ja võitlen edasi. Kõlab küll pateetiliselt – kuid jah võitlus ta ongi. Et maakond jääks maakonnaks ja maakonnalinn vääriliseks keskuseks ja et ka maapiirkondades oleks elu võimalik. Hea meel on tõdeda, et ka inimesed ise üha rohkem julgevad oma õiguste eest seista. Virtsu automaadi puhul oli just kodanike algatus see, mis tulemust andis. Paraku on veel vara rõõmustada - Virtsu sularahaautomaadi säilimine on ajutine võit. Küsimus on, kuidas põhimõtteliselt tagada, et elutähtsad teenused maalt ei kaoks. Võit saavutatakse siis, kui määratakse kindlaks kohalikud teenusstandardid ja nende püsimine ka tagatakse. Palju tööd on veel ees.
Maaelu toetamine EL vahenditega
13 jaanuaril käisin Tartus. Juba mitu kuud on käinud üks tegevus koostöös maaülikooliga. Nimelt püüan koostöös ülikooliga muuta maaelu mitmekesistamise programmi hindamiskriteeriume nii, et Läänemaa ja Hiiumaa hindamise käigus kannatada ei saaks. Praegu on seal üks tore regionaalpoliitiline hinne, mis näiteks Viljandile 6 punkti annab, Läänemaale aga vaid 2 ja Hiiumaale 3 punkti. Kui vaadata, kuidas on raha jagunenud, siis on näha, et on selge seos nende regionaalpoliitiliste punktide ja toetussummade maakondliku jaotuse vahel. Käisin 13 jaanuaril jälle Tartus sellel teemal nõu pidama. Kohe peaks valmis saama uus regionaalsete hindepunktide andmise metoodika, mis kõigepealt ei anna punkte mitte maakonna, vaid valla kaupa. Lisaks selle võetakse arvesse asustustihedust, suuremate firmade arvu , töötute hulka ja palju muid kriteeriume. Tugineme äsja valminud maaelu arengu aruande metoodikatele. Loodame lähimas tulevikus teha põlluminile ettepaneku muuta ministri määrust maaelu mitmekesistamise rahade jagamise osas. Siis saavad ka Läänemaa ettevõtjad võrdsemasse positsiooni teiste maakondadega.
Raudtee teema
Raudtee teema on jätkuvalt kuum. Oleme jaanuaris kaks korda kokku saanud laiema ringi inimestega maakonnast – kaasatud on Haapsalu linn, Omavalitsuste Liit, uus maavanem, ettevõtjad koha pealt, tehnikaülikooli projektijuht, kes aitas meil uuringut teha ja teisi veel… Käisime koos Rein Riisaluga ka majandusministeeriumis, n.ö tehnilise ringi arupidamisel. Kõigepealt tahame saada maha kõik kõhklused ja kahtlused, mis võivad olla seotud eelmisel aastal valminud analüüsi tehnilise ja arvutusliku poolega. Teiseks – eesmärk on see, et raudtee taastamise projekt kirjutataks sisse riigi transpordi investeeringute kavasse. Heaks näiteks on siin Türi – Viljandi lõigu rekonstrueerimine. Haapsalu (õieti Rohuküla) lõigu taastamine ei jää ühegi tasuvuse näitaja poolest Türi-Viljandi omale alla, pigem ületab. Töö käib. Seoses sellega – palusin Positiumil teha veel ühe pisiuuringu – seoses ühistranspordi dotatsioonidega ja raudtee tagamaaga. Uuring on üleval riigikogu kodukal. Seal on huvitavaid fakte ja jooniseid ühistranspordi dotatsiooni ja raudtee tagamaa jaotuse kohta.
Läänemere strateegia ja kohalik võimekus piiriülest koostööd arendada
18.jaanuaril toimus Tallinna ülikoolis Läänemere strateegia seminar. Algamas on uus planeerimisperiood ja nii on ka piiriüleses koostöös aeg jälle atra seada. Tegin seal ka ettekande. Minu ettekande teemaks oli – Piiriülese koostöö kogemused ja probleemid maakondades. Ettekannet ette valmistades vaatasin läbi suurema osa Interregi projektidest – nende esitajad ja partnerid. Paraku peab tunnistama, et seis ei ole kuigi rõõmustav, kui rääkida maakonnast, kui arendusüksusest või kui koostööpiirkonnast. Iseenesest on Eesti hästi tubli projektides osaleja – suurem osa projekte on Eesti osalusega. Samas ei saa me eriti rääkida maakondade projektidest.
Väliskoostööd edendavad meil eelkõige ülikoolid, ka kutsehariduskeskused ja üleriiklikud sihtasutused. Ka riigiasutused oma riiklikul või regionaalsel tasandil on väliskoostöö suutlikud. Seda ei saa aga ütelda maakondlike organisatsioonide ja
keskmise suurusega või väikeste omavalitsuste kohta. Kogu selle projektide hulga peale, mis kaheksas piiriülese koostööprogrammis kokku on – c´a 400 kokku, oli üks projekt, kus partneriks oli maakondlik omavalitsuste liit. Maavalitsuste partnerlust esines alla kümnel korral. Kohalike omavalitsuste poolest on esindatud suuremad linnad – eelkõige Tallinn ja Tartu. Väiksemate linnade ja valdade projekte on vähe. Suurem osa kohalike omavalitsuste projektidest olid just väiksemates programmides, nagu Lõuna-Soome – Eesti, Saarestiku programm, ja Eesti – Läti. Siin oli ka näha, et väiksemates programmides suudavad Eesti omavalitsused ka juhtivpartneri rolli kanda. Seda oli näha just Eesti-Läti juures. Huvitav on aga, et suuremates programmides - näiteks Interreg IVC-s ei ole Eestil ühtegi juhtivpartneri rolli ja ka Kesk-Läänemere programmis on vaid üksikud juhtivrollid. Juhtivpartneri rolli suuremas koostööprojektis suudab üldjuhul kanda vaid ülikool, või siis suurlinn.
Kui rääkida maakondade projektidest – siis tekib ka küsimus, et kui kutsehariduskeskus teeb maakonnas Interregi projekti, siis kas see on maakonna projekt, või kutsehariduse projekt? Kas kutsehariduskeskuse tegevused on seostatud maakondliku arengustrateegiaga, kas maakonnal üldse on olemas selline dokument? Minu ettekande kokkuvõtteks ütlesin, et Eesti maakondade ja omavalitsuste suutlikkus kasutada Läänemere koostöö võimalusi ( ja sellega kaasnevaid EL vahendeid) on väga piiratud. Puudu jääb nii administreerimise kui omafinantseerimise suutlikkusest. Nõrk kohalik tase ei tule kasu Eestile ei lühikeses ega pikas perspektiivis. Haldusreform…millal sina tuled?
Kollektiivlepingu seaduse muutmine
Ja supsti hüppas õiguskomisjonist välja kollektiivlepingu seaduse muutmise eelnõu. Seejuures ei tehtud komisjonis arutelu. Ei peetud nõu töövõtjate organisatsioonidega. Ei kaalutud läbi, millist mõju see eelnõu avaldab individuaalsetele töösuhetele. Ei hoolitud sellest, et valitsusel on kavas terve kollektiivsete töösuhete pakett üheskoos läbi vaadata…mitu sotside eelnõud on just selle põhjendusega tagasi lükatud, et kohe-kohe tuleb valitsus terviklahendusega. Kõige selle pärast tegin sotside nimel ettepaneku eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada ehk siis – menetlus peatada. Nagu ikka tavaks – ettepanek läbi ei läinud.24.jaanuaril oli hääletamine – pidasin puldist ka vastava ettekande.
19 jaanuaril külastasin Ametühingute Keskliidu volikogu istungit. Seal oli kollektiivlepingute teema arutusel. Ametühingud on püha viha täis ja õigusega. Mitte sellepärast, et kollektiivsed töösuhted ära kaoksid. Seda, et kogu pakett vastavaid regulatsioone tuleb läbi vaadata, on kõik nõus. Ärritunud ollakse sellepärast, et nagu valitsuserakondadel on tavaks saanud – teist osapoolt ei kaasata ja ei kuulata. Aarne Rannamäe ütles hiljuti teles hästi – valitsus on demonstreerinud, et ei kuula ega karda kedagi – ei üliõpilasi, õpetajaid, päästjaid, Kapot, õiguskantslerit ega parlamenti. Ega ka töövõtjaid. Teema tuleb teisele lugemisele suurde saali, näeme, mis edasi saab.
Maavarade kaevandamine ja KMH-d
Jaanuaris oli mitu korda suures saalis jutuks maavarade arvestamine ja keskkonnamõjude hindamine selle juures. Olen antud teemal esitanud keskkonnaministrile nii kirjaliku küsimuse, arupärimise, kui ka esitanud suulise küsimuse. Nagu ka ajakirjandusest kuuleme, on pidevad probleemid kaevandamisega – küll siin, küll seal. Tõenäoliselt oleks vaidlusi hoopis vähem, kui keskkonnamin seadust järgiks ja enne, kui maavara aktiivseks varuks määratakse, ka keskkonnamõjusid hinnataks. Minister raiub aga nagu rauda – et ei peagi ega saagi enne keskkonnamõju hinnata, kui kaevandamisloa taotlemine käsil. Paraku – nii seadus, kui ka keskkonnaministri määrus 2005 aastast räägivad teist juttu. Kaevandamise vastavust keskkonnatingimustele on vaja hinnata kohe. Ministeerium seda aga ei tee. Vaja on kas muuta praktikat või muuta seadust. Mis muud kui tegeleme edasi.
Abikassa
Abikassa on jätkuvalt töös. Viimane nõukogu istung toimus 19nda jaanuari õhtul. Otsustasime toetada neljalapselist perekonda Kesk-Läänemaal. See oli nagu etalonjuhtum Abikassa jaoks. Perekond ei ole n.ö abiküsija pere. Toimekad inimesed mõlemad. Nende pisifirma oli masuga pankrotti läinud, nüüd rabelevad, et võlgadest vabaks saada. Mõlemad käivad tööl, vähendavad ise võlgnevusi, aga toimetulek on hädapärane ja lapsed ka majas. Hea meel oli, et saime toetada ja paljulapselise pere võlakoormat vähendada. Suur tänu kõigile annetajatele, tänu kellele saame Läänemaa inimesi aidata.
Fraktsioonis arutusel
Kuumad teemad on kõrgharidusreform, sündivuse vähenemine ja peretoetused, kodakondsuse tagantjärgi äravõtmine riigi poolt, elamislubade skandaal, kollektiivlepingute seaduse muutmise eelnõu, haldusreform, võõrkeelsetele inimestele kohtuskäimise kulud, politsei – ja piirivalveameti ja päästeameti reform, piiriäärsetele elanikele maaostu keeld, VEB-fondi saatus, kodukulud ja energiamajandus, maaelu arengu aruanne, ja palju muud veel … ehk ei läinud midagi meelest ära.
Riigimajast kuni Virtsu sularahani ja päästekomandodeni ehk kohaliku elu kvaliteet
Jaanuaris tegelesin päris palju riigimaja teemaga. 26 jaanuaril toimus projekti lõpuseminar. Projekti algus jääb aastasse 2008. Idee seisnes selles, et koondada maakonna riigiasutused ühtekokku, et nad saaksid teenuseid osutada ühest kohast – ehk siis riigi jaoks odavamalt ja elaniku jaoks mugavamalt – ja et nad maakonnast ära ei koliks. 2010 aasta alguses viis regionaalminister teema ( ja ka minu … maavanemana tollal) vabariigi valitsuse istungile. Sealt saime uue ülesande – uurige veel. Püstitati küsimus, et kas – füüsilise koondumise kõrval - oleks ka asutuste sisuline koostöö võimalik ja kas sellest kasu sünniks. Nüüd siis on vastused käes. Vastus on et jah, sisuline koostöö on võimalik. Läänemaal võiks riigimajja koonduda 19 riigiasutust, lisaks kümmekond MTÜd ja sihtasutust, mis nõustamisega ja avalike teenustega tegelevad. Võrreldes praegusega oleks vähemalt 6% kokkuhoidu personalikuludelt, 30% majanduskuludelt, riigiasutused, mis maakonnast välja kolimist plaanivad, ei peaks seda tegema, inimesed säästaksid aega ja raha asjaajamise lihtsustamiselt. Haapsalus võiks riigimaja asuda Lihula mnt 3, ehk vanas teenindusmajas, investeering tasuks ennast ära vähemalt 5 aastaga ( kui arvestada vaid otseste kulude kokkuhoidu). Peale Läänemaa võiks Raplas, Kärdlas, Kuressaares ja Põlvas koheselt sama tegevuse algatada. Nüüd - projekti lõppedes - on pall jällegi ministeeriumide käes. Avaliku teenuse korraldamise eest vastutavad meil rahandusministeerium, regionaalministri büroo ja majandusministeerium. Ministeeriumide juhtkondade otsustada on, kas teemaga minnakse uuesti valitsusse, kas ka reaalseid tegevusi hakatakse ellu viima.
Kuidas on riigimaja teema seotud päästekomandode, sularahaautomaatide, perearstide, koolide ja muu sellisega? Tegelikult on tegemist nn ühe ussi teise otsaga ..või siis ühe medali teise küljega…kui teile nii rohkem meeldib. Küsimus on teenusstandardites. Ehk siis, kui kaugele lubame omavalitsustel, riigil ja erasektoril maakondadest põgeneda. Ehk siis - milline on see teenindamise tase, mida on inimestel õigus kohapeal oodata? Kas sularaha peaks olema mõistliku hinnaga kättesaadav? Kas on õigus oodata, et laps poole tunniga kooli saab? Kas on õigus oodata, et täisjõus päästekomando 20 minutiga hoovis on, kui õnnetus juhtub – ükskõik, kus maakonna nurgas sa elad? Kas on õigus oodata, et ühe päeva jooksul saab bussiga poes ja perearsti juures ära käia? Ja kõige lõpuks riigimaja teema – kas maakonna elanikul on õigus oodata, et ühes maakonnalinnas – Haapsalus näiteks – saaks ära ajada kõik asjaajamised, mida riigiga ajada on, ehk siis loota, et maakonnalinnas on kõik riigiasutuste esindused olemas ja toimimas. Vastus minu poolt on, et jah, on küll õigus.
Vaadake mis toimub praktiliselt igal rindel… MTA teatas, et koondab kohalikud töökohad… Eesti Post teatab postkontorite sulgemisest… pangad ja sularahaautomaadid… Tundub, et toimuks nagu igasuguste teenuspakkujate paaniline põgenemine maakondadest ja maapiirkondadest. See ei tohi nii edasi kesta! Maavanemana oli riigiasutuste koostöö korraldamine minu otsene
tööülesanne, sellepärast hakkasin riigimajaga tegelema. Kokkuhoiutuul ei tohi maakonnalinna riigi esindusest tühjaks puhuda. Kulusid saab kokku hoida, kui minna sügavale koostööle.
Nüüd tegelen sama teemaga edasi – riigikogus. Riigikogus õnnestus mul riigieelarve järelevalve komisjoni liikmena anda oma panus, et perearstide toimimine oluliselt tuge juurde sai. Politsei ja päästeameti liigse reformimise vastu ja omavalitsuste tulude taastamise poolt sai võideldud kõigest jõust – ja võitlen edasi. Kõlab küll pateetiliselt – kuid jah võitlus ta ongi. Et maakond jääks maakonnaks ja maakonnalinn vääriliseks keskuseks ja et ka maapiirkondades oleks elu võimalik. Hea meel on tõdeda, et ka inimesed ise üha rohkem julgevad oma õiguste eest seista. Virtsu automaadi puhul oli just kodanike algatus see, mis tulemust andis. Paraku on veel vara rõõmustada - Virtsu sularahaautomaadi säilimine on ajutine võit. Küsimus on, kuidas põhimõtteliselt tagada, et elutähtsad teenused maalt ei kaoks. Võit saavutatakse siis, kui määratakse kindlaks kohalikud teenusstandardid ja nende püsimine ka tagatakse. Palju tööd on veel ees.
Maaelu toetamine EL vahenditega
13 jaanuaril käisin Tartus. Juba mitu kuud on käinud üks tegevus koostöös maaülikooliga. Nimelt püüan koostöös ülikooliga muuta maaelu mitmekesistamise programmi hindamiskriteeriume nii, et Läänemaa ja Hiiumaa hindamise käigus kannatada ei saaks. Praegu on seal üks tore regionaalpoliitiline hinne, mis näiteks Viljandile 6 punkti annab, Läänemaale aga vaid 2 ja Hiiumaale 3 punkti. Kui vaadata, kuidas on raha jagunenud, siis on näha, et on selge seos nende regionaalpoliitiliste punktide ja toetussummade maakondliku jaotuse vahel. Käisin 13 jaanuaril jälle Tartus sellel teemal nõu pidama. Kohe peaks valmis saama uus regionaalsete hindepunktide andmise metoodika, mis kõigepealt ei anna punkte mitte maakonna, vaid valla kaupa. Lisaks selle võetakse arvesse asustustihedust, suuremate firmade arvu , töötute hulka ja palju muid kriteeriume. Tugineme äsja valminud maaelu arengu aruande metoodikatele. Loodame lähimas tulevikus teha põlluminile ettepaneku muuta ministri määrust maaelu mitmekesistamise rahade jagamise osas. Siis saavad ka Läänemaa ettevõtjad võrdsemasse positsiooni teiste maakondadega.
Raudtee teema
Raudtee teema on jätkuvalt kuum. Oleme jaanuaris kaks korda kokku saanud laiema ringi inimestega maakonnast – kaasatud on Haapsalu linn, Omavalitsuste Liit, uus maavanem, ettevõtjad koha pealt, tehnikaülikooli projektijuht, kes aitas meil uuringut teha ja teisi veel… Käisime koos Rein Riisaluga ka majandusministeeriumis, n.ö tehnilise ringi arupidamisel. Kõigepealt tahame saada maha kõik kõhklused ja kahtlused, mis võivad olla seotud eelmisel aastal valminud analüüsi tehnilise ja arvutusliku poolega. Teiseks – eesmärk on see, et raudtee taastamise projekt kirjutataks sisse riigi transpordi investeeringute kavasse. Heaks näiteks on siin Türi – Viljandi lõigu rekonstrueerimine. Haapsalu (õieti Rohuküla) lõigu taastamine ei jää ühegi tasuvuse näitaja poolest Türi-Viljandi omale alla, pigem ületab. Töö käib. Seoses sellega – palusin Positiumil teha veel ühe pisiuuringu – seoses ühistranspordi dotatsioonidega ja raudtee tagamaaga. Uuring on üleval riigikogu kodukal. Seal on huvitavaid fakte ja jooniseid ühistranspordi dotatsiooni ja raudtee tagamaa jaotuse kohta.
Läänemere strateegia ja kohalik võimekus piiriülest koostööd arendada
18.jaanuaril toimus Tallinna ülikoolis Läänemere strateegia seminar. Algamas on uus planeerimisperiood ja nii on ka piiriüleses koostöös aeg jälle atra seada. Tegin seal ka ettekande. Minu ettekande teemaks oli – Piiriülese koostöö kogemused ja probleemid maakondades. Ettekannet ette valmistades vaatasin läbi suurema osa Interregi projektidest – nende esitajad ja partnerid. Paraku peab tunnistama, et seis ei ole kuigi rõõmustav, kui rääkida maakonnast, kui arendusüksusest või kui koostööpiirkonnast. Iseenesest on Eesti hästi tubli projektides osaleja – suurem osa projekte on Eesti osalusega. Samas ei saa me eriti rääkida maakondade projektidest.
Väliskoostööd edendavad meil eelkõige ülikoolid, ka kutsehariduskeskused ja üleriiklikud sihtasutused. Ka riigiasutused oma riiklikul või regionaalsel tasandil on väliskoostöö suutlikud. Seda ei saa aga ütelda maakondlike organisatsioonide ja
keskmise suurusega või väikeste omavalitsuste kohta. Kogu selle projektide hulga peale, mis kaheksas piiriülese koostööprogrammis kokku on – c´a 400 kokku, oli üks projekt, kus partneriks oli maakondlik omavalitsuste liit. Maavalitsuste partnerlust esines alla kümnel korral. Kohalike omavalitsuste poolest on esindatud suuremad linnad – eelkõige Tallinn ja Tartu. Väiksemate linnade ja valdade projekte on vähe. Suurem osa kohalike omavalitsuste projektidest olid just väiksemates programmides, nagu Lõuna-Soome – Eesti, Saarestiku programm, ja Eesti – Läti. Siin oli ka näha, et väiksemates programmides suudavad Eesti omavalitsused ka juhtivpartneri rolli kanda. Seda oli näha just Eesti-Läti juures. Huvitav on aga, et suuremates programmides - näiteks Interreg IVC-s ei ole Eestil ühtegi juhtivpartneri rolli ja ka Kesk-Läänemere programmis on vaid üksikud juhtivrollid. Juhtivpartneri rolli suuremas koostööprojektis suudab üldjuhul kanda vaid ülikool, või siis suurlinn.
Kui rääkida maakondade projektidest – siis tekib ka küsimus, et kui kutsehariduskeskus teeb maakonnas Interregi projekti, siis kas see on maakonna projekt, või kutsehariduse projekt? Kas kutsehariduskeskuse tegevused on seostatud maakondliku arengustrateegiaga, kas maakonnal üldse on olemas selline dokument? Minu ettekande kokkuvõtteks ütlesin, et Eesti maakondade ja omavalitsuste suutlikkus kasutada Läänemere koostöö võimalusi ( ja sellega kaasnevaid EL vahendeid) on väga piiratud. Puudu jääb nii administreerimise kui omafinantseerimise suutlikkusest. Nõrk kohalik tase ei tule kasu Eestile ei lühikeses ega pikas perspektiivis. Haldusreform…millal sina tuled?
Kollektiivlepingu seaduse muutmine
Ja supsti hüppas õiguskomisjonist välja kollektiivlepingu seaduse muutmise eelnõu. Seejuures ei tehtud komisjonis arutelu. Ei peetud nõu töövõtjate organisatsioonidega. Ei kaalutud läbi, millist mõju see eelnõu avaldab individuaalsetele töösuhetele. Ei hoolitud sellest, et valitsusel on kavas terve kollektiivsete töösuhete pakett üheskoos läbi vaadata…mitu sotside eelnõud on just selle põhjendusega tagasi lükatud, et kohe-kohe tuleb valitsus terviklahendusega. Kõige selle pärast tegin sotside nimel ettepaneku eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada ehk siis – menetlus peatada. Nagu ikka tavaks – ettepanek läbi ei läinud.24.jaanuaril oli hääletamine – pidasin puldist ka vastava ettekande.
19 jaanuaril külastasin Ametühingute Keskliidu volikogu istungit. Seal oli kollektiivlepingute teema arutusel. Ametühingud on püha viha täis ja õigusega. Mitte sellepärast, et kollektiivsed töösuhted ära kaoksid. Seda, et kogu pakett vastavaid regulatsioone tuleb läbi vaadata, on kõik nõus. Ärritunud ollakse sellepärast, et nagu valitsuserakondadel on tavaks saanud – teist osapoolt ei kaasata ja ei kuulata. Aarne Rannamäe ütles hiljuti teles hästi – valitsus on demonstreerinud, et ei kuula ega karda kedagi – ei üliõpilasi, õpetajaid, päästjaid, Kapot, õiguskantslerit ega parlamenti. Ega ka töövõtjaid. Teema tuleb teisele lugemisele suurde saali, näeme, mis edasi saab.
Maavarade kaevandamine ja KMH-d
Jaanuaris oli mitu korda suures saalis jutuks maavarade arvestamine ja keskkonnamõjude hindamine selle juures. Olen antud teemal esitanud keskkonnaministrile nii kirjaliku küsimuse, arupärimise, kui ka esitanud suulise küsimuse. Nagu ka ajakirjandusest kuuleme, on pidevad probleemid kaevandamisega – küll siin, küll seal. Tõenäoliselt oleks vaidlusi hoopis vähem, kui keskkonnamin seadust järgiks ja enne, kui maavara aktiivseks varuks määratakse, ka keskkonnamõjusid hinnataks. Minister raiub aga nagu rauda – et ei peagi ega saagi enne keskkonnamõju hinnata, kui kaevandamisloa taotlemine käsil. Paraku – nii seadus, kui ka keskkonnaministri määrus 2005 aastast räägivad teist juttu. Kaevandamise vastavust keskkonnatingimustele on vaja hinnata kohe. Ministeerium seda aga ei tee. Vaja on kas muuta praktikat või muuta seadust. Mis muud kui tegeleme edasi.
Abikassa
Abikassa on jätkuvalt töös. Viimane nõukogu istung toimus 19nda jaanuari õhtul. Otsustasime toetada neljalapselist perekonda Kesk-Läänemaal. See oli nagu etalonjuhtum Abikassa jaoks. Perekond ei ole n.ö abiküsija pere. Toimekad inimesed mõlemad. Nende pisifirma oli masuga pankrotti läinud, nüüd rabelevad, et võlgadest vabaks saada. Mõlemad käivad tööl, vähendavad ise võlgnevusi, aga toimetulek on hädapärane ja lapsed ka majas. Hea meel oli, et saime toetada ja paljulapselise pere võlakoormat vähendada. Suur tänu kõigile annetajatele, tänu kellele saame Läänemaa inimesi aidata.
Fraktsioonis arutusel
Kuumad teemad on kõrgharidusreform, sündivuse vähenemine ja peretoetused, kodakondsuse tagantjärgi äravõtmine riigi poolt, elamislubade skandaal, kollektiivlepingute seaduse muutmise eelnõu, haldusreform, võõrkeelsetele inimestele kohtuskäimise kulud, politsei – ja piirivalveameti ja päästeameti reform, piiriäärsetele elanikele maaostu keeld, VEB-fondi saatus, kodukulud ja energiamajandus, maaelu arengu aruanne, ja palju muud veel … ehk ei läinud midagi meelest ära.
29.1.12
Virtsu sularaha ehk elu võimalikkusest maal
Avalikud teenused ja elutähtsad teenused on kaks eri asja. Tihti osutavad elutähtsaid teenuseid hoopis erasektori ettevõtted. Kui päästeteenus on avalik teenus siis toidupoe pidamine on erateenus. Elutähtsad on mõlemad. Liberaalne maailmavaade ei luba seada erilisi piiranguid erasektorile. Sellega aga kaob riigil, kui rahva esindajal, ka võimalus mõjutada elutähtsate teenuste osutamist. Niikaua, kuni erasektor käitub kenasti, on kõik vahva. Firmade omanikud on ju ka inimesed, saavad aru, hoolivad firma mainest jne. Nii me loodame, et praegu käitub ka Swedbank Virtsu ( ja teiste) sularahaautomaatide puhul. Tegelikult on aga nii, et erasektor on eraomandis ja me ei saa loota, et erafirma igal juhul käitub meie arust vajalikul viisil. Me ei saa ka ette heita erasektorile, et too vaid kasumi peal väljas on. Ongi ju. Tihtilugu erasektor, tunnetades oma seotust ühiskonnaga lubab endale ühes tegevuses kahju, et üldise positiivse maine arvelt saada kusagilt mujalt rohkem kasu. Aga me ei saasellist käitumist erasektori firmalt nõuda.
Riik, ehk siis ühiskond saab muidugi nõuda erasektorilt igasuguseid asju – kirjutada nõudeid seadusesse ja nõuda neist kinnipidamist. Eriti tugevalt on reguleeritud sellised valdkonnad, kus valitseb monopol või on vaba konkurents muul moel häiritud - näiteks vesi, gaas, elekter jms. Pangateenuses valitseb vaba konkurents. Kui turul olevatest konkurentidest keegi ei taha sularaha kättesaamise teenust Virtsus pakkuda, siis jääbki teenus ära. Asemele tuleb hoopis – näiteks tarbijate ühistu poolt pakutav sularaha poe kassast väljavõtmise võimalus, mille eest aga kooritakse hingehinda. Teenus nagu on, aga maal elamine läheb veelgi kallimaks maksma. Nii käivad asjad siis, kui riik ei sekku erasektori poolt osutatavate elutähtsate teenuste osutamisse. Kui erasektor ei taha üldse teenust osutada või osutab seda liiga kallilt, aga samas on tegemist elutähtsa teenusega, siis kas osutab, või ostab seda avalik sektor, ehk siis makstakse teenus maksumaksja rahast kinni. Kui ikka keegi poodi pidada ei taha ja poodi on väga vaja, siis lõpuks peab kohalik vald poodi pidama. Ja selleks peab vallal ka raha olema.
Pangaautomaatide hooldus ja nende ülalpidamine ei ole tõesti nii kallid, kui praegu see välja käiakse. Küsimus on aga hoopis selles, et kas meie (riik) sunnime erafirmat tegema seda, mida ta ei taha, või maksame selle kinni, nii et ta tahaks. Mul ajab kopsu üle maksa see diskussioon, mis praegu käib... Suuremalt jaolt on tegemist silmakirjaliku näpuvibutusega pankade suunas, muud midagi. „...olge head, leppige kokku, Virtus rahvas tahab ka...“. Tegelikult on regionaalpoliitika Eesti riigis praktiliselt olematu. Tegelikult ei kavatse (ega ka saa) keegi sundida ühtegi panka milleski kokku leppima, ega ka Virtsus automaati pidama. Meie suurepärase majandusvabaduse tingimustes ei tule ju kõne alla, et igale pangale pannakse peale kohustus pidada üleval mingit kindlat automaatide võrgustikku. Kui aga maksumaksja raha ei ole (sest makse ei korjata) või ei jagu seda sinna kuhu vaja (avalikule teenusele maapiirkondades) või peetakse selle kasutamist ebaotstarbekaks (maapiirkondade teenused) - siis ongi kõik kohad halisemist täis, aga tegelikult mida ette ei võeta.
Ma võin teile ütelda, miks Swedbank Virtsus enam automaati ei pea ja miks ta teiste pankadega koostööle ei lähe, et ühiselt automaatide võrgustikku ülal pidada. Ta ei taha. Ma võin ka ütelda teile, mis sellest teemast saab - mitte midagi ei saa. Praeguse valitsuse korral mingit süstemaatilist sundi ega suunamist ei rakendata ja omavalitsustele selliste teenuse kinnimaksmiseks raha juurde ei anta. Omavalitsustele antakse raha juurde näpuotsaga enne valimisi. Sellest rahast piisab, et saada hääli, aga ei jätku, et korvata vahepeal sündinud kahju elukeskkonnale. Heal juhul, selleks et lihtrahval oleks põhjus tänulik olla, lepitakse kokku Virtsu automaadi säilimises. Panga jaoks on ju tegemist väikese lisakuluga. Küsimus ei ole aga Virtsu automaadis. Küsimus on selles, kas riigis valitsev süsteem toetab elu säilimist väljaspool suurlinnu või ei toeta. Praegu valitsev süsteem ei toeta. Süüdi ei ole Swedbank. Tema teeb vaid seda, mida üks erafirma ikka teeb – maksimeerib kasumit.
Riik, ehk siis ühiskond saab muidugi nõuda erasektorilt igasuguseid asju – kirjutada nõudeid seadusesse ja nõuda neist kinnipidamist. Eriti tugevalt on reguleeritud sellised valdkonnad, kus valitseb monopol või on vaba konkurents muul moel häiritud - näiteks vesi, gaas, elekter jms. Pangateenuses valitseb vaba konkurents. Kui turul olevatest konkurentidest keegi ei taha sularaha kättesaamise teenust Virtsus pakkuda, siis jääbki teenus ära. Asemele tuleb hoopis – näiteks tarbijate ühistu poolt pakutav sularaha poe kassast väljavõtmise võimalus, mille eest aga kooritakse hingehinda. Teenus nagu on, aga maal elamine läheb veelgi kallimaks maksma. Nii käivad asjad siis, kui riik ei sekku erasektori poolt osutatavate elutähtsate teenuste osutamisse. Kui erasektor ei taha üldse teenust osutada või osutab seda liiga kallilt, aga samas on tegemist elutähtsa teenusega, siis kas osutab, või ostab seda avalik sektor, ehk siis makstakse teenus maksumaksja rahast kinni. Kui ikka keegi poodi pidada ei taha ja poodi on väga vaja, siis lõpuks peab kohalik vald poodi pidama. Ja selleks peab vallal ka raha olema.
Pangaautomaatide hooldus ja nende ülalpidamine ei ole tõesti nii kallid, kui praegu see välja käiakse. Küsimus on aga hoopis selles, et kas meie (riik) sunnime erafirmat tegema seda, mida ta ei taha, või maksame selle kinni, nii et ta tahaks. Mul ajab kopsu üle maksa see diskussioon, mis praegu käib... Suuremalt jaolt on tegemist silmakirjaliku näpuvibutusega pankade suunas, muud midagi. „...olge head, leppige kokku, Virtus rahvas tahab ka...“. Tegelikult on regionaalpoliitika Eesti riigis praktiliselt olematu. Tegelikult ei kavatse (ega ka saa) keegi sundida ühtegi panka milleski kokku leppima, ega ka Virtsus automaati pidama. Meie suurepärase majandusvabaduse tingimustes ei tule ju kõne alla, et igale pangale pannakse peale kohustus pidada üleval mingit kindlat automaatide võrgustikku. Kui aga maksumaksja raha ei ole (sest makse ei korjata) või ei jagu seda sinna kuhu vaja (avalikule teenusele maapiirkondades) või peetakse selle kasutamist ebaotstarbekaks (maapiirkondade teenused) - siis ongi kõik kohad halisemist täis, aga tegelikult mida ette ei võeta.
Ma võin teile ütelda, miks Swedbank Virtsus enam automaati ei pea ja miks ta teiste pankadega koostööle ei lähe, et ühiselt automaatide võrgustikku ülal pidada. Ta ei taha. Ma võin ka ütelda teile, mis sellest teemast saab - mitte midagi ei saa. Praeguse valitsuse korral mingit süstemaatilist sundi ega suunamist ei rakendata ja omavalitsustele selliste teenuse kinnimaksmiseks raha juurde ei anta. Omavalitsustele antakse raha juurde näpuotsaga enne valimisi. Sellest rahast piisab, et saada hääli, aga ei jätku, et korvata vahepeal sündinud kahju elukeskkonnale. Heal juhul, selleks et lihtrahval oleks põhjus tänulik olla, lepitakse kokku Virtsu automaadi säilimises. Panga jaoks on ju tegemist väikese lisakuluga. Küsimus ei ole aga Virtsu automaadis. Küsimus on selles, kas riigis valitsev süsteem toetab elu säilimist väljaspool suurlinnu või ei toeta. Praegu valitsev süsteem ei toeta. Süüdi ei ole Swedbank. Tema teeb vaid seda, mida üks erafirma ikka teeb – maksimeerib kasumit.
Tellimine:
Postitused (Atom)