Muudatused merepäästes

Päästeseaduse muutmise esimene ajend oli täiendada päästeseadust lähtudes tehnoloogilistest muudatustest päästeameti ja häirekeskuse töös. Ehk siis anda häirekeskuse töötajale õigus ka ise väljakutse algatada kaamerapildist lähtudes, samuti reguleerida mobiilpositsioneerimisega seotud küsimusi. Need muudatused olid kindlasti vajalikud, aja – ja asjakohased. Tõenäoliselt on aga tähelepanuväärsemad hoopiski õiguskomisjonis eelnõu menetlemise käigus tehtud parandused. Et neid parandusi sai mitmeid ja eelnõu esialgsest kujust ja sisust küllaltki erinevaid, sellest oli põhjustatud ka eelnõu teise lugemise katkestamine.

Hea on ette teada ja tark on muudatusi ja arenguid pikalt ette planeerida. Oktoobris toimus Lennusadamas PPA poolt korraldatud merepääste alane konverents. Debati käigus kurdeti pikaajalise strateegilise planeerimise vähesuse üle Siseturvalisuse valdkonnas üldse. Siin on nüüd kaks aspekti – kõigepealt oleks hea, kui suudaksime adekvaatselt reageerida kriisidele, mida elu meile ette toob. Õppimis – ja reageerimisvõime on ju ometi olulised – eriti julgeoleku küsimustes. Ega probleemipõhine planeerimine ei olegi iseenesest nii halb – heitlik, aga tavaliselt jõuline.  Prioriteedid kipub elu (või siis surm) meile ise kätte näitama. Oluline on aga, et reageerides kriisidele ei loobutaks olulistest põhimõtetest. Ja juhul, kui põhimõtted kipuvad kaduma minema, siis tuleb need seadusesse kirjutada. Kui päästevaldkonna eelarve majanduslanguse käigus vähenes, siis muu hulgas reageeriti ka nii, et vähendati päästeameti merele suunatud tegevusi. Põhjenduseks oli, et reageerimine merele ei ole päästeameti seadusest tulenev kohustus. Kõik on õige, ei olnudki seadusest tulenev kohustus. Ainult, et päästeameti reageerimine rannikumerele on hädavajalik, sest piirivalve lihtsalt ei saa oma laevadega igale poole juurde ja piirivalve üksused paiknevad oluliselt rohkem hajutatuna, kui päästeameti omad. Merelt päästmine (nagu iga teinegi päästmine) on väga ajakriitiline. Reageerima peab lähim komando. Ja selle lähimal komandol peab olema ka varustus ja väljaõpe.  See põhimõte ei tohi kaotsi minna. Sellepärast saigi lähima üksuse reageerimise põhimõte seadusesse sisse toodud.

Käesolevale seaduseelnõule komisjonis tehtud muudatused olid samuti reageerimine tekkinud probleemidele. Muudatused mis puudutasid merepäästet said alguse Pöide vallas Pae sadamas juhtunud õnnetusest, kus hukkus väike poiss. Muudatus mis puudutas Eesti piiri, said alguse  kindlast sündmusest piiril. Mõlemad – nii merepäästet, kui riigipiiri puudutavad muudatused eelnõusse olid hädavajalikud. Siinkohal on mul hea meel, et oleme suutnud kriisidest õppida, kriisidele adekvaatselt reageerida ning anda ka seadusandjale kohane panus turvalise elukeskkonna loomisesse.

Eelnõu:

1.       Annab häirekeskuse töötajale õiguse ise algatada väljakutse tuginedes kaamerapildile.

2.       Annab päästeametile õiguse kasutada mobiilpositsioneerimise andmeid.

3.       Annab maanteeametile õiguse saada andmeid päästeinfosüsteemi hädaabiteadete andmestikust.

4.       Sätestab „lähim üksus reageerib“ põhimõtte merepäästes.

5.       Määrab selgelt päästetöö mõiste.

6.       Täpsustab ametkondade koostöö korraldamist merepääste sündmusele reageerides.

7.       Lihtsustab vabatahtlike päästjate kaasamist.

8.       Suurendab päästetöö tegija õigusi asja kasutusele võtmiseks või lammutamiseks päästetöö käigus.

9.       Määrab, et ajutist kontrolljoont käsitletakse samamoodi kui riigipiiri.

Päästeseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 676 SE http://www.parlament.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=f39afa71-79d7-4d7f-b345-9de171363b1d&

Otsekohese ütlemisega

Ikka on inimestele meeldinud poliitikud, kes täiega põrutavad. Kas siis pihta ja põhja, või puusse, aga igatahes, et põrutavad. Ainult et, iga poliitik peab ka aduma, mida tema sõnad laiemalt tähendavad ja millist mõju need avaldavad, mitte vaid riigis sees, vaid ka riikide vahelises suhtluses. Riigikaitsepoliitika on olnud üks valdkond, kus seni on püütud poliitilisest lärmamisest hoiduda ja võtta vastu konsensusel tuginevaid otsuseid. Riigikaitse kümneaastane arengukava, mille eelmine valitsus vastu võttis oli pikaajalise ja põhjaliku töö tulemus ja sisaldas mitmeid põhimõttelisi muudatusi. Kas nüüd kõik sellega rahul on, on üks küsimus. Tõenäoliselt ei ole. Kas seda ka järgnevate aastate jooksul kohendada annaks, on teine küsimus. Ju ikka annab. Kuidas aga mõjub Eesti riigi ja riigikaitse nii sisemisele, kui välimisele usaldusväärsusele, kui poliitikasse pürginud endine kõrgeim sõjaväelane enne valimisi teatab, et kõik mis seni tehtud on, on lollus ja ametis olev riigikaitse kõrgeim juht on poliitiline marionett – seda võime vaid aimata. Ongi jäänud arusaamatuks, miks siis härra erukindral, tegutsedes peaministri nõunikuna seda ebakompetentset kava ei kohendanud või peaministrile märku ei andnud, et tegemist on lollusega? Kõik võimalused olid ju selleks olemas. Ükski asi koalitsioonis ei saa sündima, kui teine partner, ja eriti veel peaministri erakond sellele vastu seisab.  

On mitmeid eluvaldkondi, mis edasi-tagasi manööverdamise suhtes ja üksteise poliitilise tümitamise suhtes tundlikud on. Eriti on tundlikud need valdkonnad, kus Eesti peab olema tihedas koostöös oma rahvusvaheliste partneritega. Kui me alkoholi tarbimise korda muudame ja ümber muudame, siis see puudutab meie igapäevast elu ja avalikku korda meie linnatänaval. See on nagu rohkem siseasi. Kui me riigikaitse kujundamisel poliitilisi kannapöördeid teeme, siis see mõjutab meie riiklikku julgeolekut ja rahvusvahelist usaldusväärsust. Otsekohene ütlemine on tore asi, aga see ei saa olla vabanduseks. Andis elu teadmised, kogemused ja kompetentsi, peaks andma ka arusaamise.

Kodu, lapsed ja turvalisus

Hiljuti läbis riigikohtu menetluse üks kurb juhtum, kus seitsmeaastane poiss jäeti üksi koju, poiss ronis aga üle rõdu piirde ja kukkus surnuks. Poisi isa, kes oli poja üksi koju jätnud, mõisteti maakohtu poolt süüdi surma ettevaatamatus põhjustamises tegevusetusega. Ringkonnakohus jättis otsuse jõusse, riigikohus aga mõistis isa õigeks (kohtuasi nr 3-1-1-45-14).

Minu käest küsis ajakirjanik, kas ei peaks seaduses kindlaks määrama vanust, millest alates oleks lubatud last üksi jätta ja kas ikka lapsevanemad on pädevad otsustama, kas võiks lapse üksi jätta või mitte. Kirjutasin ajakirjanikule sellise vastuse:

...

Sellised juhtumid on äärmiselt kurvad ja kahetsusväärsed. Samas aga küsimusele, kui vanalt võiks lapsi üksi jätta, ei ole ühest vastust. Ma ei arva ka, et üksi jätmise lubatavuse vanusepiiri saaks seadusega kindlaks määrata. See sõltub ikkagi väga palju konkreetsest kodust, konkreetsest lapsest, lapse iseloomust,  tervisest, tema varasemast kogemusest ja käitumisest. Küsimus tekib ka üksi jätmise mõistest – kui pikaks ajaks ja kui kaugele eemaldudes saab lugeda lapse üksi jäetuks?  Nii mõnigi õnnetus juhtub, kui lapsevanem viibib lapse vahetus läheduses, või on eemaldunud väga lähedale ja lühikeseks ajaks. Tihtilugu tunnevad vanemad oma teismelise lapse pärast oluliselt suuremat hirmu, kui väikelapse pärast ja sedagi põhjusega. Ma ei kujutaks ka ette, et me moodustaksime mingid ekspertide grupid, mis siis hakkaksid perioodiliselt kõiki meie lapsi hindama, ja väljastama lapsevanemale n.ö üksijätmise lubasid…

Kahjuks kodudes ikkagi juhtub lastega õnnetusi ja juhtub ka väga traagilisi õnnetusi.  Lapsevanem vastutab lapse elu ja tervise eest. Iga lapsevanem peab hindama kodus valitsevaid ohtusid ja vähendama õnnetuse toimumise võimalusi. Kõrgus, kuumus ja tuli, kemikaalid, elekter, ravimid, relvad, veekogud, suured liikuvad masinad, teravad esemed – potentsiaalseid ohu allikaid on mitmeid ja õnnetuse võimalus peab olema arvesse võetud.  Juhul, kui olukord ja laps kokku panduna annab erilise aluse kahtlustada õnnetust, siis on vajalik ka tavalisest tugevamate meetmete rakendamine, lõpuks kuni selleni, et tulebki aed ümber ehitada, tulebki kruvidega kinni keerata või tulebki pidevalt juures olla.

Iga normaalne lapsevanem soovib oma lapsele ainult parimat.  Iga perekonna liige saab kaasa aidata õnnetuste vähendamisele. Ka riik, kohalik omavalitsus ja ühiskondlikud organisatsioonid saavad kaasa aidata õnnetusjuhtumite vähendamisele. Projektipõhised teavituskampaaniad ja programmid on igati asjakohased. Samas – nii nagu paljude asjadega, nii ka siinkohal on pidev rahastamine ja korraldamine parem lahend, kui projektipõhine.  Igakülgne ja vahetu nõustamine, lapsevanemate ja teiste perekonna liikmete teadlikkuse tõstmine, tähelepanu juhtimine võimalikele ohtudele – see on vajalik töö, mida tuleb pidevalt teha. Ei piisa ka vaid infomaterjalide jagamisest – vahetu nõustamine on alati tõhusam.

Vahetut nõustamist saavad pakkuda nii kohalike omavaltsuste sotsiaaltöötajad ja lastekaitsespetsialistid, meditsiinitöötajad, koolid ja lasteaiad, politsei ja päästeteenistus, aga ka vastavad mittetulundusühingud.  Kui maakonnad, vallad ja ametkonnad korraldavad oma ohutuspäevi ja avalikke üritusi, siis tulekustuti kasutamist ja liiklusohutust õpetatakse usinasti,  koduse ohutuse propageerimise ja nõustamise telki  pole ma küll kohanud. Loodan väga, et inimesed saavad rohkem teadma kodustest ohtudest ja õnnetuste hulk väheneb. Loodan, et traagilised õnnetused jäävad olemata. Selle eesmärgi suunas liikumisel on meist igal ühel oma roll täita, nii omas kodus, kui oma ametikohal.

….

Praegu on just käimas avalduste esitamine siseturvalisusega tegelevate organisatsioonide tegevustoetuse taotlemiseks. Huvitav, kas mõne organisatsiooni eesmärkide hulgas on ka koduse keskkonna turvalisuse tõstmine? Hea oleks, kui oleks.

Investeeringud Läänemaa teedesse

Kümnendal oktoobril toimus Kullamaal seminar transpordist ja teedest. Maanteameti Lääne regiooni juht Enn Raadik tegi seal ettekande, milles rääkis ka Läänemaal planeeritavast teedeehitusest 2015 - 2020. Võtsin tema ettekandest Läänemaale planeeritud investeeringuid puudutavad slaidid ja panen siia üles.

 

Töökohtade kadumine Haapsalust

Ma pole seni veel sõna võtnud PKC tehase sulgemise teemal. Piinlik on riigikogu tasemelt kohalikke inimesi õpetada ja targutada, mida kõike nüüd ja kähku tegema peaks. Usun, et nii maavalitsus, linnavalitsus, Töötukassa ja maakonna haridusasutused on juba planeerinud või planeerimas nii vajalikke kokkusaamisi ja nõupidamisi,  kui ka kohalikke abimeetmeid, kuidas tööta jäävaid inimesi toetada. Selge see, et informatsiooni liikumine on ülioluline, muidu ootab keegi pikisilmi tööd, teine aga töötajat ja kokku nad saada ei pruugigi. Üks osa tööta jäänutest saab tööle Keila tehasesse, üks osa leiab rakenduse teistes Haapsalu ja lähiümbruse  tööstusettevõtetes, mingi osa tõesti asub ümberõppesse ja leiab rakendust teistes majandussektorites.

Siiski, iga inimene teenindajana töötada ei taha ja ei selleks sobigi. Teised ettevõtted kõiki tööta jäänuid mõistliku aja jooksul hõivata ei suuda. Nii jääb kindlasti hulk inimesi ilma kohaliku rakenduseta ja hakkavad endale otsima elatise teenimise võimalust väljaspool Läänemaad. Kui nüüd uus ettevõte tahaks Haapsallu tulla, siis tööjõu puudus ei tohiks küll probleemiks osutuda. Igal juhul on tegemist Haapsalu ja Läänemaa jaoks väga sandi seisuga. Kohalik kiire tegutsemine on igal juhul vajalik ja pakub kindlasti leevendust , kuid probleemi kui sellist – ettevõtluse koondumist paari suurema linna külje alla see kindlasti ei muuda.

Riigikogu liikmetel tuleb aga endil planeerida kriisikoosolek ja seda hoopis riigikogus. Miks on mitmed kohalikku majanduselu toetavad eelnõud seni vastu võtmata jäänud?  Millised nendest saab lihtsalt uuesti riigikogule esitada ja millised uued eelnõud peab koostama? Kasvõi see allakirjutanu poolt koostatud eelnõu, millega oleks pandud ettevõtluskeskkonna arendamisele kaasa aitamise kohustus kohalikele omavalitsustele ja eraldatud neile selleks ka summasid riigieelarvest. Eelmisel aastal see mõte toetust ei leidnud,  ehk nüüd on siis õigem aeg. Või miks keskkonnaministeerium siiani seisab vastu Kiltsi lennuvälja tööstusala maade munitsipaliseerimisele?  Või siis kohaliku ettevõtluse otsese toetamise küsimused – kas selleks on sobilikud regionaalsed maksuerisused, siseriiklikud spetsiaalsed investeeringutoetused lisaks EL vahenditele või siis hoopis näiteks elektrivõrguga liitumist soodustavad meetmed?

Plaani B odavat tööjõudu tarbiva allhanketööstuse väljakolimise puhuks ei ole vaja vaid Haapsalu jaoks, seda ootab terve Eesti.  Rohkem Euroopa Liidu raha teadus - arendustegevusse ning väike - ja keskmise suurusega ettevõtete toetamiseks - see on üks osa plaanist B, mida on juba asutud ellu viima. Need on aga pika vinnaga meetmed, mille tulemusi näeme alles mitmete aastate pärast. Regionaalpoliitika Eestis sees on kiirema mõjuga ja meie oma valikute küsimus. Jaanus Karilaiul on selles osas õigus. Isevoolu minemise poliitika ei ole jätkusuutlik.  Kevadkoalitsiooni lepingusse said nii mõnedki punktid sisse ja nüüd tuleb jälgida, et need ka päriselt ellu läheksid. Kui midagi on võimalik kohe teha, seda tulebki kohe teha. Ka Lauri Luigel  on õigus – tegutseda on vaja, ja kiiresti. Igaüks sellel tasemel, mis talle usaldatud on. Ministri tasemel saame teemat arutada juba esmaspäeval, kui Läänemaad külastab majandusminister Urve Palo.

Ärge kartke! Meil on tulevikku!

Päris palju olen saanud viimastel nädalatel proteste kooseluseaduse vastu. Kurjad kirjad. Ikka väga palju ja väga kurjad. See on mind pannud sügavalt muretsema meie ühiskonna pärast. Kuivõrd haavatavad me rahvana oleme ja kuidas me rahvana käitume? „Meid peaks saama rohkem – aga nüüd tahetakse lubada samasoolistel oma kooselu registreerida…mis meie rahvast nii saab? “  Nii kõlab tüüpiline lause ühe hirmunud inimese suus.  Eesti ema Heli Reichardt ütles hiljuti Postimehes, et kooseluseadus kõigutab inimeksistentsi põhialust – mehe ja naise kooselu ja sellest tulenevat elu jätkumist. Kuidas küll?


Kas tõesti on Eesti inimesed niivõrd vaenulikud kõige erineva vastu? Kuidas küll kõigutab meie inimeksistentsi paarsada samast soost paari, kes loodavad kooseluseaduse abil oma tsiviilsuhteid korraldada? Kas ei ole meie põhiprobleemiks hoopis see, et suurem osa paare ei abiellu, üle poole abiellujaid lahutab ja üle poole Eesti lastest sünnib väljaspool abielu kaitset? See sotsiaalne nähtus on aga nii ulatuslik, et seda pigem ignoreeritakse. Olen päris kindel, et vaenamine ei ole inimesele loomuomane, et sellised väljaütlemised on pigem kantud inimeste sisemisest ebakindlusest.  Hirmunud ja kuri Eesti ema. Väga kurb. Ma tahaks nii väga inimestele öelda, et ärge kartke.


Neid inimesi, kes samast soost kaaslase vastu õrnemaid tundeid omavad, on ikka olnud kogu inimkonna ajaloo vältel ja saab ka edaspidi olema. Nende olemasolu ei ole vähendanud  inimkonna jätkusuutlikkust. Pigem on vihkamine ja vaen rahvaid ohtu seadnud ja hävitanud. Rahvast saab rohkem siis, kui inimesed tunnevad ennast ühiskonnas hästi ja turvaliselt. Ühiskond on turvaline siis kui valitseb omavaheline mõistmine ja arvestamine, kui arvestatakse ka vähemate osapooltega. Ma ei usu, et dogmadesse klammerdumine,  tegelikkuse tõrjumine ja vähemate vaenamine  on midagi, mis paneb Eesti rahvaarvu kasvama. Väga suur osa Eesti inimesi on juba valinud teistsuguse tee – nad ei abiellu. Kas me peaksime nüüd astuma sammu eemale ja ütlema – tehke nii nagu kirjas või muidu…? Või peaksime astuma sammu lähemale ja pakkuma veel ühe, alternatiivse võimaluse oma kooselu turvalisemaks muuta?


Mul tekib ikka veel teinekord selline tunne, et Eesti on pisike, tige ja tagurlik endine nõukogude vabariik, mis ei ole lahti saanud oma pikaajalisest allasurutusest põhjustatud mentaalsetest hädadest. Aeg on saada vabaks. Loodan, et Eesti on liikumas vaba, hooliva ja sidusa ühiskonna suunas. Loodan, et Eesti liigub Põhjamaade ja Euroopa ühiskondliku mudeli suunas, liigub ajas edasi, mitte aga ajas tagasi.


Inimesed tunnetavad instinktiivselt ühiskonna hoiakuid. Kui vaatame seda, kuhu meie kaaskodanikud pagema kipuvad, siis liigutakse hoolivate ja sallivate ühiskondade poole. Kui need Euroopa kombed meile nii vastukarva on, miks siis sinna Euroopasse nii meelsasti kolitakse? See, et nendes maades kuhu kolima kiputakse, abielu kõrval ka  kooselu seadustatud on, see ei pane kedagi muretsema. Sündivuse tase nendes maades on oluliselt kõrgem, kui Eestis. Miks küll? Sest need ühiskonnad hoolivad oma liikmetest. Mis siis on see, mis meid oma kodus nii kurjaks teeb? Kurjus on ebakindluse ja hirmu tunnus, see on ammu psühholoogiast teada. Ärge kartke, head inimesed. Me saame hakkama. Lähme ikka edasi, mitte tagasi. Meil on tulevikku.

Kohtumine majandusministriga Haapsalu raudtee teemal

Eelmisel reedel, 16 mail, kohtusid Läänemaa esindajad  majandusminster Urve Paloga, teemaks oli Haapsalu raudtee taastamine. Kohtumisel osalesid läänlaste poolt riigikogu liige Neeme Suur, maavanem Innar Mäealu ja pikaajaline Haapsalu raudtee teemaliste projektide ekspert Rein Riisalu Tallinna Tehnikaülikoolist. Majandusministeeriumi poolt osalesid kohtumisel ka transpordi asekantsler Eero Pärgmäe ja ministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonna juhataja Toomas Haidak.

Arutelul käsitleti seninseid toiminguid raudtee taastamise ettevalmistamiseks, praegu maavalitsuse juhtimisel tehtavaid töid (trassi asukoha analüüs ning joonobjekti teemaplaneering) ning räägiti ka järgmistest sammudest projekti elluviimisel. Järgmiseks kohustuslikuks sammuks oleks raudtee taastamisele keskkonnamõjude hinnangu koostamine. Et tegemist on olemasoleva trassiga, siis ei tohiks keskkonnamõjude hindamine väga keeruline olla, oma ressurssi nõuab see aga siiski.
Minister oli Haapsalu raudtee taastamise osas positiivse hoiakuga ja väljendas ministeeriumi toetust üldisemalt. Arutelu keskenduski võimalike lahenduste otsimisele. Siiski arvas minister, et järgmise perioodi EL vahenditest Haapsalu raudtee jaoks raha ei jagu. Järgmiseks perioodiks planeeriti raudteede renoveerimiseks pisut üle 80 miljoni euro ning need summad kulutatakse pea-asjalikult Tapa - Tartu ja Tapa - Narva suundade rekonstrueerimise jätkamiseks ja ka nende tööde teostamiseks jääb vahendeid napiks. Läänemaa esindajad rõhutasid vajadust ettevalmistavate tööde jätkamiseks ning palusid ministeeriumi abi keskkonnamõjude hinnagu teostamiseks rahastamise leidmisel. Läänlased tegid ettepaneku kaaluda võimalusi ka raudtee taastamise alternatiivseks rahastamiseks, näiteks Eesti Raudtee kaudu teostatava omainvesteeringu kaudu.
Minister planeerib ka visiiti Läänemaale, võimalik visiidi toimumise aeg võiks olla augustis - septembris.

Poliitikast ja õhupallidest

Ei osanud kuidagi oodata, et sotsiaaldemokraadid pälvivad oma tagasihoidliku telgi ja tänavakampaaniaga maakonna ajalehes niivõrd kriitilise-iroonilise vastukaja. Läksime sel päikeselisel maipäeval Haapsalust siiski naeratusi otsima. Olime oma telgiga linna vahel kolm tundi ja kohtasime selle aja jooksul paarikümmet inimest, kes pead raputasid või tõrjuvalt käega rehmasid ja ühe kurja vanaproua, kes sotsiaaldemokraadid koos kogu muu poliitikaga maapõhja sarjas. Aga lisaks neile leidsime ka  üle 400 sõbraliku naeratuse ja lahke tervituse. 

Meil oli kindel mõte – tuletada inimestele meelde Euroopa Parlamendi valimiste lähenemist, kutsuda neid valima ja ka meie poolt hääletama. Telgiga tänavale tuleku eesmärk ongi ju inimestega vahetult suhtlemine. Päris vahva oli jälgida  reaktsioone, kui riigikogu esimees Eiki Nestor või rahvasaadik Marianne Mikko neile tänaval tervituseks käe sirutab. „Oi näed, ongi Nestor“ või  „Päris elus inimene, muidu näed ainult televiisorist“ – need on toredad äratundmishetked.

Ja muidugi arvukad arutelud kandidaatide ja selle üle, kas ja miks keegi ikka Brüsselisse minna tahab. Kuidas suudab Lauristini end kehtestada ja mis võiks olla noore Ossinovski trump või mida seal Euroopa Parlamendis üldse ära teha annab?  Üks ilus õhupall ja näiteks õnneloos käivad sellistel puhkudel ikka asja juurde. Ja üks sotside kampaaniapaberisse mähitud väike šokolaad. Kui tasuks on inimese tähelepanelik pilk ja soe sõna, siis ei ole see ei mahavisatud aeg ega raha. Vaevalt, et me rohkem tähelepanu oleksime pälvinud, kui oleksime ühte karva hallid mantlid selga pannud ja kurbade nägudega kaubamaja seina ääres seisnud. Kui inimene veel ka meilt  kaasa saadud infolehed ja ajakirja läbi vaatab ning poliitika kohta rohkem teada saab, siis on juba eriti hästi.

Kas poliitika on tõesti igav? Seda peaks võib olla küsima ukrainlastelt. Või siis nendelt inimestelt, kes on praegu Eesti riigi turvalisuse pärast mures. Või siis noortelt emadelt ja isadelt, kes võivad eesootava lastetoetuse tõusu üle rõõmu tunda. Või siis põllumeestelt, kelle igapäevane sissetulek sõltub otseselt Euroopa põllumajanduspoliitikast. Isegi allakirjutanu tagasihoidlik amet riigikogu õiguskomisjoni esimehena ei ole ühestki otsast igav. Näiteks käivad komisjonis praegu arutelud, kuidas vähendada Eestis majanduskuritegusid või milline peab olema uus meretöö seadus ja selle sätted, mis puudutavad Eesti meremeeste õigusi ja kohustusi suhetes laevaomanikega.  Ajad nii Eesti riigis kui terves Euroopas on täna sellised, mida ei saa kuidagi igavateks pidada. Head inimesed, tulge valima, see on parim viis poliitika ja ka Eesti elu mõjutamiseks. Meie jälle lubame  tulla ka edaspidi tänavale rahva hulka, et rääkida inimestega otse ja vahetult, mitte ainult televiisori vahendusel või siis puldist kõnesid pidades.

Parimat soovides, Neeme Suur, Riigikogu õiguskomisjoni esimees, SDE Läänemaa piirkonna esimees

 .

Vähemalt kuus regionaalministrit

Palju on viimasel ajal esitatud küsimust, et kuidas küll sotsiaaldemokraatliku erakonnaga moodustatud valitsuses ei ole regionaalministrit. Et kas regionaalpoliitika ei olegi enam SDE jaoks oluline?

Olukord, kus regionaalarengut on vaid ühe ministri mureks peetud, ongi meid viinud sinna, kus me praegu oleme – regionaalne ebavõrdsus aina süveneb. Ehk mäletate veel regionaalminister Kiisleri väljaütlemist, et „mina teiste töösse ei sekku“. Lisaks tagasihoidlikule suhtumisele, senisel regionaalministril olidki vaid napid võimalused mõjutamaks hariduse, transpordi või sotsiaalvaldkonna arenguid.  Aga just need valdkonnad mõjutavad kõige rohkem elu võimalikkust väljaspool suurlinnu. Just hea ühistransport tagab töökohtade kättesaadavuse ka kaugema nurga inimestele. Just koolide, lasteaedade ja tervishoiuteenuste kättesaadavus moodustab olulise osa elukvaliteedist. Need ja veel paljud teised küsimused ei ole aga regionaalministri haardeulatuses olnud. Midagi on olnud põhimõtteliselt valesti.

Regionaalpoliitika on jätkuvalt üks SDE poliitika nurgakividest. Regionaalpoliitika osakaal valitsuse tegevuses peab suurenema, mitte vähenema.  Nüüd võime öelda, et valitsuses ei saa olema mitte üks vaid vähemalt kuus regionaalministrit.  Loodame, et Reformierakond meile ehk appi tuleb ja tegusate regionaalministrite nimekirja valitsuses veelgi pikendab. Iga SDE minister on valmis kandma oma vastutusalas hoolt selle eest, et oleks tagatud regionaalne tasakaal. Just ministeeriumide vastutusalade kaudu seisab SDE hea selle eest, et inimeste õigused oleksid kaitstud sõltumata nende elukohast, et töökohad ja teenused oleksid kättesaadavad igas Eestimaa maanurgas.

Sotsiaaldemokraadid tõid koalitsioonileppesse regionaalpoliitika mõiste ja nõude, et iga riigi strateegiline dokument ja eelnõu peab sisaldama ka hinnangut regionaalsele arengule. Regionaalareng ei saa olla ühe mehe soolo vaid peab olema läbiv joon iga ministri  tegemistes.  Koordineeriv funktsioon siinkohal peaks aga kuuluma otseselt peaministri vastutusalasse.

Nagu teame, siis kuulub regionaalministri ametikoha kaotamine ka IRLi plaanide hulka.  Nemad seovad regionaalministri ametikoha haldusreformi elluviimisega, nähes omavalitsuste liitmist, kui regionaalministri peamist ülesannet. Seda, et haldusreformi protsess ei ole olnud edukas, pidime ise paljude aastate jooksul tõdema. Haldusreform on hädavajalik ja sellega tuleb kohe edasi minna. Koalitsioonileping näeb ette konkreetsed toimingud juba 2014ndaks aastaks. Planeeritav muudatus on aga niivõrd oluline, et selle eestkõnelejaks ei saa olla keegi muu kui peaminister. Ehk hakkab ka Reformierakonna peaminister haldusreformi eestkõnelejaks, 2015 aastal sotsiaaldemokraatide hulgast valitud peaminister teeb seda aga kindlasti.

 

Haapsalu kõige suurem ristmik jäägu fooridega

Ma loodan küll, et Haapsalusse ei ehitata Tln mnt - Jaama tn ristmikule ringristmikku. Ma usun, et ringristmik on suurema läbilaskvusega. Ma usun, et et ringristmiku läbimiseks kulub vähem aega. Ja ma ka usun, et juhul, kui toimub õnnetus, siis ringiristmikul on see väiksema negatiivse mõjuga kui tavaristmikul, sest autod põrkavad üldiselt kokku n.ö küljetsi või suurema nurga all, kui tavaristmikel.
Aga mulle ei meeldi tavaristmik, sest see on vähem turvalisem. Ringristmik on reguleerimata ristmik, kus kõik, ka minu turvalisus sõltub mitte foori tuledest, vaid inimeste hoiakutest, suhtumisest ja iseloomust. Maksab tugevama ja agressiivsema juhi õigus. Iga päev sõidan Tallinnas ka ja saan hakkama... asi ei ole minus. Asi on üldises ohutuses.

Sõitmine on niikuinii ohtlik. Miks me peame looma olukorra, kus linna pearistmik muutub omavahelise võitluse tandriks. Et ringristmikku on odavam ülal pidada. Võib olla küll, aga see odavus tuleb ju inimeste närvide arvelt. Et öösel plõksivad need foorid seal tühja. Nojah, aga väga mitmeid tunde on Jaama ristmikul auto autos kinni. Mulle meeldib fooriga ristmik. Ootad oma korra ära ja siis sõidad. Nüüd on sinu kord, palun sõida. Mitte nii, et jalg gaasil ja siduril passimas momenti, millal ma ehk mahun ära vahesse, mis ehk on autode vahele unustatud. Võidetud minutid...näe, läks õnneks. Jõudsin tervelt koju...

Olgu nende väiksemate ringidega Haapsalus, nagu on, aga Jaama ristmik peaks jääma fooridega ristmikuks. Lihtsalt igapäevaselt autoga sõitva inimese arvamus.