Töölepingu seaduse muudatus, mida täna hääletama hakkame mõjutab otseselt töösuhteid riigis, mõjutab tööturul osalevate sotsiaalpartnerite omavahelisi suhteid, mõjutab c´a 640 tuhande tööealise inimese elu. Töölepinguseaduse muutmise seaduse kolmanda lugemise juures oleks oluline kirjeldada suuremat pilti.
Kui te mõtlete, et problemaatika seisneb pelgalt töölepinguseaduse muutmises, selles, et valitsuserakonnad on seadnud suure küsimärgi töötuskindlustuse kohale, siis te tajute vaid ühte osa olukorrast. Tegelikult on problemaatika laiem ja puudutab riiklikku sotsiaalkindlustust üldisemalt. Jutt ei ole niiväga töötuskindlustusest, kui kindlustusliigist - sest ka sotsiaalkindlustus on kindlustus – riiklikult korraldatud kindlustus - vaid vabariigi valitsusest ja riigikogust, ehk siis riigivõimu esindajatest kui usaldusväärsetest partneritest üldrahvalike kindlustuste korraldamisel.
Kindlustusfirma müüb usaldust. Korraldades ravikindlustust või töötuskindlustust või - näiteks tööõnnetuskindlustus müüb ka riik usaldust. Seda, et ravikindlustatu, kes on tasunud igakuiselt ravikindlustusmakseid ei pruugi saada normaalse ajavahemiku jooksul eriarstiabi või esmatasandi arstiabi või taastusravi teenust, see on üleüldiselt teada. See, et töötuskindlustusmakse tasuja ei saa seda hüvitist - hüvitist näiliselt vabatahtliku töölt lahkumise korral - mida talle kindlustusfirma – ehk siis riik - selge sõnaga äsja lubanud on ja mille jaoks on ka vahendid kogutud - see saab selgeks tänase päeva jooksul. Eks tajuvad valitsuserakonnad ka ise usaldusväärsuse kaotamise probleemi, miks muidu varjuti eelnõu esitamisel ja läbisurumisel riigikogu õiguskomisjoni selja taha. Ju loodeti et rahvas, keda oli võimalik petta valimistel, ei saa aru ka sellest, millisest allikast eelnõu tegelikult pärit on. Huvitav küsimus on – et kuidas siis nüüd teha teoks tööõnnetuskindlustus, mida valitsuskoalitsioon samuti selgeil sõnul lubanud on? Millise usalduse baasil?
Ei ole tänasel päeval tõesti paslik kurta vaid töölepinguseaduse muutmise pärast vaid kurta tuleb hoopis riigi, kui kõige olulisema sotsiaalse partneri usaldusväärsuse süstemaatilise lõhkumise pärast. Kõlab väga dramaatiliselt aga olukord ongi dramaatiline. Täna hääletame töölepinguseaduse muutmist ja tööturvalisuse olulist vähendamist. Hoolimata häälekatest ja üleüldistest protestidest surutakse seadusemuudatus koalitsiooni jõuga läbi. Ülehomme hakkame hääletama kõrgharidusreformi läbiviimist – hoolimata ülikoolide, ülõpilaste, Eesti Lastevanemate Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu protestidest. Seadus surutakse koalitsiooni jõuga läbi. Äsja muudeti koalitsiooni häältega kollektiivlepingu seaduse muutmine, hoolimata üleriiklikust protestilainest. Seadus suruti koalitsiooni jõuga läbi. Riiklikud päästekomandod likvideeritakse, esmatasandi arstiabi koondatakse keskustesse, omavalitsused koostavad ja esitavad deklaratsioone ja nõuavad häälekalt struktuurseid muudatusi ja neid ei kuulata…, õpetajad streigivad ja nende nõudmisi naeruvääristatakse…mis toimub Eesti riigis?
Toimub politikaanluse vohamine. Vohav politikaanlus asendab poliitikad võimu haaramise ja võimul püsimise tehnoloogiatega, hävitab poliitikud ja hävitab usalduse riigi juhtimise vastu. Valimistulemus saavutatakse osavate reklaamikampaaniate toel ja pärast hakatakse hoolikalt selgitama, et tegelikult ei loe varasemad kokkuleppeid midagi ja ka valimislubadused ei tähendanud päris seda, mida neid arvati tähendavat – et tasuta kõrgharidus ei tähendanudki tegelikult tasuta kõrgharidust, et kodukulude vähendamine ei tähendanudki kodukulude vähendamist vaid hoopis ühte Kredexi programmi kortermajade soojustamiseks – ja et parem Eesti ei ole ette nähtud kõigile, vaid väiksele osale Eesti ühiskonnast.
Vaadates seda kirjeldatud jada, võib tõesti tõdeda, et tänane töölepinguseaduse muutmine ei ole ühekordne nähtus, vaid osa süsteemist. Sotsiaaldemokraadid hääletavad riigi usaldusväärsuse hoidmise ja tõstmise poolt ja käesoleva töölepingu seaduse muutmise vastu.
16.5.12
Toiminguid ja tegemisi
Kevad on ääretult töiseks kujunenud. Kirjutamiseks ei jää eriti jaksu… Täidan puudujääki ja annan veidi ülevaadet toimingutest ja tegemistest.
Läänemere koostöökonverents Visbys 26-27.04
Eelmise kuu lõpus käisin Gotlandis, Visbys, kus Rootsi Instituut korraldas rahvusvahelise konverentsi. Räägiti Läänemere tulevikust. Mis oli huvitavat… kõige rohkem vast see, et palju räägitakse makroregioonide põhisest lähenemisest Euroopa Liidus sees. Otsa tegigi lahti Läänemere strateegia ja nüüd räägitakse aina rohkem, et Läänemere piirkonna rahastamine peaks olema selle strateegiaga seotud. Tekivad ka uued makroregioonid, nagu näiteks Doonau piirkond. See on huvitav sellepärast, et makroregioonide suund loob piire EL-is sees. Eks neid on ka enne loodud (nn NUTS –ud), kuid kunagi ei ole nad olnud otseselt territoriaalsed, vaid sõltunud piirkonna SKPst vms. Ütlesin ka tervitus – ja tänusõnad konverentsi korraldajatele ja Gotlandi maavanemale. Sõnavõtus mainisin, et Läänemere äärsetel rahvastel on üksteise mõttemaailma oluliselt kergem mõista, kui näiteks Vahemere-äärsete rahvaste oma. Teenisin sellega ära mõistvaid peanoogutusi. Sisuosas osalesin turismi töögrupis ja osalesin ka paneeldiskussioonis, mille teemaks oli noorte kaasamine. Avaldasin arvamust, et noorte kaasamiseks on kõige lihtsam viis õppeasutuste, eriti kõrgkoolide veelgi intensiivsem kaasamine Läänemere koostöösse.
Fraktsiooni kohtumine Teenusmajanduse koja esindajatega 02.05
Oli huvitav ja õpetlik kohtumine. Muu hulgas räägiti sellest , kuidas Saksmaal tagatakse tööviljakust. Nimelt on Saksamaa firmadel kombeks teha oma töötajatest ettevõtte kaasomanikke . Et siis preemia asemel aktsiad ja optsioonid töötajatele. Tulemuseks vastastikune koostöö omanike ja töötajaskonna vahel ja kõrge tööviljakus. Kuidas selline süsteem meie juures töötaks? Ega vist…
Väljasõit Narvasse 3-4.05
Käisime meie REKK (Riigieelavre Kontrolli Komisjon) komisjoniga Narvas. Põhiliseks teemaks oli piiriületuse küsimused. Külastasime ka Kreenholmi ja kuulasime nende arenguplaane, vaatasime, kuidas toimub keelekümblus lasteaias, külastasime Sillamäe sadamat. Narva volikogu andis fraktsioonidele edasi palve alandada politseinike keeoskusnõudeid C1-let B1-e. Neil on praegu 18 kohta täitamata prefektuuris ja kohti täis ei saa, B1-ga aga saaks. Kui nüüd aus olla – kes on vaadanud seda kirjeldust nendele tasemetele – C1ga jääks tõenäoliselt hätta iga keskmine eestlane Ok, ametnikele on meil ühesugused nõuded, kuid abipolitseinikud võiks ikka tavalise keeleoskusega läbi lasta. Käsitlesin teemat ka FBs.
Saarte ühenduse kohtus regionaalministriga 08.05
Olen ka riigikogu Saarte Ühenduse liige. Kohtumisel osales Tiidus, Laanet ja kolm sotsi – Suur, Kotkas ja Õunapuu. Rääkisime regiminile ja tema meeskonnale, et spetsiaalseid arenguprogramme saartele oleks ka tulevikus vaja. Regimin rääkis meile, et kavatsevad kohendada väikesaarte seadust. Kõigepealt oli küsimus, et kas eraldi seadust üldse on vaja? Meie siis, et ikka on vaja, kuidas muidu. Mina palusin, et nad vaataksid seal hoolikalt teenuste kättesaadavust väikesaartel. Praegu on nii, et väikesaarte seaduses on esmatähtsad teenused, hädaolukorra seaduses elutähtsad teenused – loetelud ka kokku ei lähe üldse ja valdkond ülioluline. Muide – väikesaarte seadus on ainus koht, kus otsesõnu kirjas, et riigi ja omavalitsuse eesmärgiks on teenuste kättesaadavuse tagamine.
Õiguskomisjonis palju tööd
Õiguskomisjonis võttis hulgaliselt aega vabatahtliku merepääste teema läbinärimine. Tegin ka omad ettepanekud ja nendest osa võeti ka arvesse. Et näiteks vabatahtlike merepäästjate tegevus ei piirdu ainult territoriaalmerega, vaid ulatub ka majandusvööndisse, mis on oluliselt laiem mõiste. Proovisin ka vabatahtlikku merepäästet pisut lahti haakida piirivalve lõa otsast, kuid see ei läinud korda.
Kriminaalseadustiku muutmisel on kõne all jälitustegevuse reeglid ja lubatavus erinevate kuritegude puhul. Pikad arutelud, et mis ja kuidas.
Täitemenetluse seaduse muutmine lihtsustab kinnisasja sundvõõrandamise menetlust.
Kohtuekspertiisi seaduse muutmine peaks lihtsustama kohtute tööd. Eelnõu sai küllalt karmi kriitika osaliselt – eelkõige sellepärast, et tegemist on jälle n.ö kobarseadusega. Asjasse mittepuutuvad või nõrgalt puutuvad asjad lükatakse seadusele sappa ja tahetakse ühe korraga ära teha. Nii näiteks lükati eelnõule ette kohtutäiturite teema, millega peaks küll tegelema, kuid eraldi eelnõuna. Muide – kohtutäiturite asjas planeeritakse suurendada justmini järelvalvet kohtutäiturite üle ja see asi ajas kohutäiturid tagajalgadele Praegu jäi asi nii nagu on – nagu ikka – koalitsiooni jõul. Hea õigusloome tava, millest palju räägitakse – seekord jäi jälle tahaplaanile.
Ja siis muidugi need varemmainitud eelnõud vangistuse asendamisest – ühel juhul vabatahtliku raviga ja teisel juhul vabatahtliku lahkumisega riigist.
Kokku on praegu õiguskomisjoni 10 eelnõud menetluses. Suures saalis võeti vastu siis see töölepingute seaduse muudatus – selle teemal võtsin ka saalis sõna.
Huvitav hetk infotunnist
Esmaspäeval 14.05 vastas arupärimisele Rein Lang, teemaks oli muuseumide sihtasutuste loomine maakonnamuuseumide baasil. Esitasin talle küsimuse, et kuidas tagatakse riigipoolse rahastamise kestlikkus. Tema ütles selle peale, et kuna riik ei saa võtta pikaajalisi rahalisi kohustusi, siis on see aumeeste mäng …teadagi. Küsime Risti valla käest, kuidas kultuurimini aumeeste mäng käib . Võimla ehituseks lubatud miljonid siiani saamata, vallal laenukoormus kaelas.
Läänemere koostöökonverents Visbys 26-27.04
Eelmise kuu lõpus käisin Gotlandis, Visbys, kus Rootsi Instituut korraldas rahvusvahelise konverentsi. Räägiti Läänemere tulevikust. Mis oli huvitavat… kõige rohkem vast see, et palju räägitakse makroregioonide põhisest lähenemisest Euroopa Liidus sees. Otsa tegigi lahti Läänemere strateegia ja nüüd räägitakse aina rohkem, et Läänemere piirkonna rahastamine peaks olema selle strateegiaga seotud. Tekivad ka uued makroregioonid, nagu näiteks Doonau piirkond. See on huvitav sellepärast, et makroregioonide suund loob piire EL-is sees. Eks neid on ka enne loodud (nn NUTS –ud), kuid kunagi ei ole nad olnud otseselt territoriaalsed, vaid sõltunud piirkonna SKPst vms. Ütlesin ka tervitus – ja tänusõnad konverentsi korraldajatele ja Gotlandi maavanemale. Sõnavõtus mainisin, et Läänemere äärsetel rahvastel on üksteise mõttemaailma oluliselt kergem mõista, kui näiteks Vahemere-äärsete rahvaste oma. Teenisin sellega ära mõistvaid peanoogutusi. Sisuosas osalesin turismi töögrupis ja osalesin ka paneeldiskussioonis, mille teemaks oli noorte kaasamine. Avaldasin arvamust, et noorte kaasamiseks on kõige lihtsam viis õppeasutuste, eriti kõrgkoolide veelgi intensiivsem kaasamine Läänemere koostöösse.
Fraktsiooni kohtumine Teenusmajanduse koja esindajatega 02.05
Oli huvitav ja õpetlik kohtumine. Muu hulgas räägiti sellest , kuidas Saksmaal tagatakse tööviljakust. Nimelt on Saksamaa firmadel kombeks teha oma töötajatest ettevõtte kaasomanikke . Et siis preemia asemel aktsiad ja optsioonid töötajatele. Tulemuseks vastastikune koostöö omanike ja töötajaskonna vahel ja kõrge tööviljakus. Kuidas selline süsteem meie juures töötaks? Ega vist…
Väljasõit Narvasse 3-4.05
Käisime meie REKK (Riigieelavre Kontrolli Komisjon) komisjoniga Narvas. Põhiliseks teemaks oli piiriületuse küsimused. Külastasime ka Kreenholmi ja kuulasime nende arenguplaane, vaatasime, kuidas toimub keelekümblus lasteaias, külastasime Sillamäe sadamat. Narva volikogu andis fraktsioonidele edasi palve alandada politseinike keeoskusnõudeid C1-let B1-e. Neil on praegu 18 kohta täitamata prefektuuris ja kohti täis ei saa, B1-ga aga saaks. Kui nüüd aus olla – kes on vaadanud seda kirjeldust nendele tasemetele – C1ga jääks tõenäoliselt hätta iga keskmine eestlane Ok, ametnikele on meil ühesugused nõuded, kuid abipolitseinikud võiks ikka tavalise keeleoskusega läbi lasta. Käsitlesin teemat ka FBs.
Saarte ühenduse kohtus regionaalministriga 08.05
Olen ka riigikogu Saarte Ühenduse liige. Kohtumisel osales Tiidus, Laanet ja kolm sotsi – Suur, Kotkas ja Õunapuu. Rääkisime regiminile ja tema meeskonnale, et spetsiaalseid arenguprogramme saartele oleks ka tulevikus vaja. Regimin rääkis meile, et kavatsevad kohendada väikesaarte seadust. Kõigepealt oli küsimus, et kas eraldi seadust üldse on vaja? Meie siis, et ikka on vaja, kuidas muidu. Mina palusin, et nad vaataksid seal hoolikalt teenuste kättesaadavust väikesaartel. Praegu on nii, et väikesaarte seaduses on esmatähtsad teenused, hädaolukorra seaduses elutähtsad teenused – loetelud ka kokku ei lähe üldse ja valdkond ülioluline. Muide – väikesaarte seadus on ainus koht, kus otsesõnu kirjas, et riigi ja omavalitsuse eesmärgiks on teenuste kättesaadavuse tagamine.
Õiguskomisjonis palju tööd
Õiguskomisjonis võttis hulgaliselt aega vabatahtliku merepääste teema läbinärimine. Tegin ka omad ettepanekud ja nendest osa võeti ka arvesse. Et näiteks vabatahtlike merepäästjate tegevus ei piirdu ainult territoriaalmerega, vaid ulatub ka majandusvööndisse, mis on oluliselt laiem mõiste. Proovisin ka vabatahtlikku merepäästet pisut lahti haakida piirivalve lõa otsast, kuid see ei läinud korda.
Kriminaalseadustiku muutmisel on kõne all jälitustegevuse reeglid ja lubatavus erinevate kuritegude puhul. Pikad arutelud, et mis ja kuidas.
Täitemenetluse seaduse muutmine lihtsustab kinnisasja sundvõõrandamise menetlust.
Kohtuekspertiisi seaduse muutmine peaks lihtsustama kohtute tööd. Eelnõu sai küllalt karmi kriitika osaliselt – eelkõige sellepärast, et tegemist on jälle n.ö kobarseadusega. Asjasse mittepuutuvad või nõrgalt puutuvad asjad lükatakse seadusele sappa ja tahetakse ühe korraga ära teha. Nii näiteks lükati eelnõule ette kohtutäiturite teema, millega peaks küll tegelema, kuid eraldi eelnõuna. Muide – kohtutäiturite asjas planeeritakse suurendada justmini järelvalvet kohtutäiturite üle ja see asi ajas kohutäiturid tagajalgadele Praegu jäi asi nii nagu on – nagu ikka – koalitsiooni jõul. Hea õigusloome tava, millest palju räägitakse – seekord jäi jälle tahaplaanile.
Ja siis muidugi need varemmainitud eelnõud vangistuse asendamisest – ühel juhul vabatahtliku raviga ja teisel juhul vabatahtliku lahkumisega riigist.
Kokku on praegu õiguskomisjoni 10 eelnõud menetluses. Suures saalis võeti vastu siis see töölepingute seaduse muudatus – selle teemal võtsin ka saalis sõna.
Huvitav hetk infotunnist
Esmaspäeval 14.05 vastas arupärimisele Rein Lang, teemaks oli muuseumide sihtasutuste loomine maakonnamuuseumide baasil. Esitasin talle küsimuse, et kuidas tagatakse riigipoolse rahastamise kestlikkus. Tema ütles selle peale, et kuna riik ei saa võtta pikaajalisi rahalisi kohustusi, siis on see aumeeste mäng …teadagi. Küsime Risti valla käest, kuidas kultuurimini aumeeste mäng käib . Võimla ehituseks lubatud miljonid siiani saamata, vallal laenukoormus kaelas.
Perearstiabi korraldamise tsentraliseerimisest
Eelnõu, mida hetkel menetleme, käsitleb perearstiabi korraldamise tsentraliseerimist maavalitsustest Terviseametisse. Sisuliselt tähendab see ühe elutähtsa teenuse korraldamise liikumist maakondadest nn regioonidesse ja pealinna. Selle juures on tegemist esmatasandi teenusega, millel on otsene seoses inimeste igapäevase turvalisuse ja kohaliku elukorraldusega.
Asjaolu, et perearstiabi korraldus vajab korrigeerimist, on ilmselge. Süsteemis on ebaselgust, dubleerimist, reguleerimatust ja ülereguleerimist. Küsimuseks jääb vaid, kas pakutud tsentraalne lahendus ikkagi vähendab perearstide põuda ja tagab teenuste kättesaadavuse?
Seni on maavanem üldarstiabi korraldaja. Kehtivale - detsentraliseeritud korraldussüsteemile heidetakse ette koordineerimatust, puudulikku spetsialiseeritust, takerdumist maakonna piiridesse. Sellegipoolest on tegemist teenusega, mis on otseselt seotud kohaliku elukorraldusega. Praktiliselt on vajalik tegeleda isikute määramisega nimekirjadesse isikupõhiselt, iga nimistu ja perearsti probleemidega tuleb tegeleda eraldi. Perearstinduse korraldamine on seotud iga kohaliku omavalitsusega, muu kohaliku sotsiaalvõrgustikuga, aga ka ühistranspordi korraldamisega nii omavalitsustes sees, kui ka maakondlikul tasandil. Eelnõu rõhutab mitmel korral süsteemi sõltuvust ühistranspordist. Eitamata probleeme, mis senise süsteemi puhul eksisteerivad, jääb üles küsimus, et kuidas tsentraliseerimise korral tagatakse, et ulatutakse iga kohaliku probleemini, iga inimeseni, iga perearstipunktini, iga omavalitsuseni ja bussiliinini?
Veel lisaks – Sotsiaalministeeriumi kindel plaan on koondada perearstid perearstikeskustesse. Põhjenduseks on kasu, mida saadakse perearstide toimetamisest ühisel pinnal – olgu siis tegemist asendamise või majandusküsimuste lahendamisega. See tähendab, et igasse maakonda jääb siis kaks - kolm – neli (olenevalt maakonna suurusest) keskust, kus perearstid koos töötavad. Eelmisel aastal koostatud riigikontrolli auditist selgus, et Eestis on 78-s omavalitsuses 200 küla, kus ei ole võimalk ühistranspordiga ühe päeva jooksul perearsti juures ära käia. Esmatasandi tervishoiu arengukava seab eesmärkideks, et aastaks 2015 kaugus lähimast perearsti tegevuskohast ei suurene ja et on loodud ja rahastatud mitteerakorralise meditsiinilise transporditeenuse süsteem ! Samuti seab arengukava eesmärgiks, et aastaks 2015 on Eestis 15 perearstikeskust millest 65% peaks kuuluma KOVidele või olema loodud koostöös KOVidega. Kas me ikka tajume, kuivõrd on perearstiabi ja esmatasandi arstiabi arengusuunad seotud kohalike omavalitsustega, kohaliku ja maakondliku elukorraldusega?
Eelnõu seletuskiri ütleb – et Terviseamet kindlasti jätkab ka üldarstiabi korralduse tsentraliseerimise korral senist maavalitsuste positiivset koostööpraktikat kohalike omavalitsustega. Minu küsimus on – kuidas? Palgates regiooni tasemele kaks spetsialisti?
Siia võiks tuua kaks paralleeli: See, et regioonis paiknevad spetsialistid ei jõua iga omavalitsuseni on meil hästi näha päästeameti kriisireguleerimise valdkonnast. 2009 aastal likvideeriti maakondlikud kriisikomisjonid põhjendusega, et kohe on tulemas haldusreform. Ei tulnud haldusreformi ja toimiv maakondlike kriisikomisjonide süsteem asendati süsteemiga, kus omavalitsuste komisjonid on liiga väikesed ja regionaalne komisjon liiga kaugel. Päästeameti regionaalse taseme ametnikud on hädas kohalike omavalitsuste kriisikomisjonide tegevuse koordineerimisega. Kas perearstindusega juhtub samuti?
Või siis võiks tuua näiteks maanteeameti plaani maavalitsustelt üle võtta maakonnasisese ühistranspordi korraldus. Tajudes vajadust igapäevaseks suhtlemiseks kohalikul tasandil, on maanteeamet otsustanud jätta igasse maakonda tööle ühistranspordi korraldaja. Kas siis peaks ehk ka iga maakonna terviseameti büroole andma lisafunktsiooni ja jätma esmatasandi tervishoiu koordinaatori või nn vana nimega „maakonna arsti“ igasse maakonda alles?
Juhul kui me lähtuksime tervikliku valitsemise printsiibist – nagu näiteks OECDE meile soovitas – ei peaks me tegema selliseid - regionaalset haldust ja esmatasandi teenust käsitlevaid muudatusi üksikute valdkondade haaval vaid lähtudes ühtsest kontseptsioonist. Praegu on igal ametkonnal oma mudel, oma regioon ja oma nägemus. Kui me nii jätkame, siis lõpuks ei saa meil olema ei toimivat omavalitsuslikku, maakondlikku ega regionaalset tasandit – on vaid oma vertikaalsesse torusse kapseldunud ametkondade riik. Perearstiabi kõige põhilisem probleem on rahaliste vahendite vähesus süsteemis, valitsus püüab seda ravida tsentraliseerimisega, nii kohalike omavalitsuste, kui inimeste endi kulude suurendamisega. Eelnõu on riigikogus menetluses, sisaldab mitmeid vajalikke muudatusi, uusi probleeme loob see aga sama palju, kui neid lahendab.
Asjaolu, et perearstiabi korraldus vajab korrigeerimist, on ilmselge. Süsteemis on ebaselgust, dubleerimist, reguleerimatust ja ülereguleerimist. Küsimuseks jääb vaid, kas pakutud tsentraalne lahendus ikkagi vähendab perearstide põuda ja tagab teenuste kättesaadavuse?
Seni on maavanem üldarstiabi korraldaja. Kehtivale - detsentraliseeritud korraldussüsteemile heidetakse ette koordineerimatust, puudulikku spetsialiseeritust, takerdumist maakonna piiridesse. Sellegipoolest on tegemist teenusega, mis on otseselt seotud kohaliku elukorraldusega. Praktiliselt on vajalik tegeleda isikute määramisega nimekirjadesse isikupõhiselt, iga nimistu ja perearsti probleemidega tuleb tegeleda eraldi. Perearstinduse korraldamine on seotud iga kohaliku omavalitsusega, muu kohaliku sotsiaalvõrgustikuga, aga ka ühistranspordi korraldamisega nii omavalitsustes sees, kui ka maakondlikul tasandil. Eelnõu rõhutab mitmel korral süsteemi sõltuvust ühistranspordist. Eitamata probleeme, mis senise süsteemi puhul eksisteerivad, jääb üles küsimus, et kuidas tsentraliseerimise korral tagatakse, et ulatutakse iga kohaliku probleemini, iga inimeseni, iga perearstipunktini, iga omavalitsuseni ja bussiliinini?
Veel lisaks – Sotsiaalministeeriumi kindel plaan on koondada perearstid perearstikeskustesse. Põhjenduseks on kasu, mida saadakse perearstide toimetamisest ühisel pinnal – olgu siis tegemist asendamise või majandusküsimuste lahendamisega. See tähendab, et igasse maakonda jääb siis kaks - kolm – neli (olenevalt maakonna suurusest) keskust, kus perearstid koos töötavad. Eelmisel aastal koostatud riigikontrolli auditist selgus, et Eestis on 78-s omavalitsuses 200 küla, kus ei ole võimalk ühistranspordiga ühe päeva jooksul perearsti juures ära käia. Esmatasandi tervishoiu arengukava seab eesmärkideks, et aastaks 2015 kaugus lähimast perearsti tegevuskohast ei suurene ja et on loodud ja rahastatud mitteerakorralise meditsiinilise transporditeenuse süsteem ! Samuti seab arengukava eesmärgiks, et aastaks 2015 on Eestis 15 perearstikeskust millest 65% peaks kuuluma KOVidele või olema loodud koostöös KOVidega. Kas me ikka tajume, kuivõrd on perearstiabi ja esmatasandi arstiabi arengusuunad seotud kohalike omavalitsustega, kohaliku ja maakondliku elukorraldusega?
Eelnõu seletuskiri ütleb – et Terviseamet kindlasti jätkab ka üldarstiabi korralduse tsentraliseerimise korral senist maavalitsuste positiivset koostööpraktikat kohalike omavalitsustega. Minu küsimus on – kuidas? Palgates regiooni tasemele kaks spetsialisti?
Siia võiks tuua kaks paralleeli: See, et regioonis paiknevad spetsialistid ei jõua iga omavalitsuseni on meil hästi näha päästeameti kriisireguleerimise valdkonnast. 2009 aastal likvideeriti maakondlikud kriisikomisjonid põhjendusega, et kohe on tulemas haldusreform. Ei tulnud haldusreformi ja toimiv maakondlike kriisikomisjonide süsteem asendati süsteemiga, kus omavalitsuste komisjonid on liiga väikesed ja regionaalne komisjon liiga kaugel. Päästeameti regionaalse taseme ametnikud on hädas kohalike omavalitsuste kriisikomisjonide tegevuse koordineerimisega. Kas perearstindusega juhtub samuti?
Või siis võiks tuua näiteks maanteeameti plaani maavalitsustelt üle võtta maakonnasisese ühistranspordi korraldus. Tajudes vajadust igapäevaseks suhtlemiseks kohalikul tasandil, on maanteeamet otsustanud jätta igasse maakonda tööle ühistranspordi korraldaja. Kas siis peaks ehk ka iga maakonna terviseameti büroole andma lisafunktsiooni ja jätma esmatasandi tervishoiu koordinaatori või nn vana nimega „maakonna arsti“ igasse maakonda alles?
Juhul kui me lähtuksime tervikliku valitsemise printsiibist – nagu näiteks OECDE meile soovitas – ei peaks me tegema selliseid - regionaalset haldust ja esmatasandi teenust käsitlevaid muudatusi üksikute valdkondade haaval vaid lähtudes ühtsest kontseptsioonist. Praegu on igal ametkonnal oma mudel, oma regioon ja oma nägemus. Kui me nii jätkame, siis lõpuks ei saa meil olema ei toimivat omavalitsuslikku, maakondlikku ega regionaalset tasandit – on vaid oma vertikaalsesse torusse kapseldunud ametkondade riik. Perearstiabi kõige põhilisem probleem on rahaliste vahendite vähesus süsteemis, valitsus püüab seda ravida tsentraliseerimisega, nii kohalike omavalitsuste, kui inimeste endi kulude suurendamisega. Eelnõu on riigikogus menetluses, sisaldab mitmeid vajalikke muudatusi, uusi probleeme loob see aga sama palju, kui neid lahendab.
23.4.12
Õiguskomisjonis eelnõud karistuse asendamisest
Siseministeerium on tulnud viimasel perioodil tulnud välja kahe huvitava eelnõuga, millest mõlemad puudutavad karistuse asendamist. Eelmisel kuul oli tutvustamisel eelnõu, mis käsitles seksuaalkurjategijate vabaduskaotuse asendada vabatahtliku keemilise ja psühholoogilise raviga.
Nüüd siis anti menetlusse eelnõu, mille sisuks on välismaa kodaniku vangistuse asendamine vabatahtliku lahkumisega riigist. Seletuskiri ütleb: Nimetatud kokkuleppe sõlmimisel võib kohus jätta süüdimõistetud välisriigi kodaniku suhtes tähtajalise vangistuse tingimisi täielikult või osaliselt kohaldamata või vabastada ta enne vangistuse tähtaja lõppemist, kui välisriigi kodanik lahkub Eesti Vabariigist kokkuleppes sätestatud tingimustel ja korras ning ei pöördu tagasi tema suhtes kehtestatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. … Eelnõu eesmärgiks on vähendada Eestis välisriigi kodakondsusega kinnipeetavate arvu ja motiveerida välisriigi kodakondsusega süüdimõistetuid kodakondsusjärgsesse riiki tagasi pöörduma.
Sellist võimalust ei pakutaks raskemate kuritegude – nagu mõrvad, vägistamised, terrorism jms puhul. Eelnõu ei muudaks seni kehtivat väljaandmise korda. Kui kurjakas võtab siiski nõuks naaseda ja vahele jääb, siis pööratakse karistus uuesti täitmisele. Eelduseks on ka muidugi reisidokumendi olemasolu ja asjaolu, et päritolumaa karistatu vastu võtab. Asi iseenesest oleks nagu õige. Siiski on siin kaks asjaolu – üks eetiline ja teine praktiline.
Eetilisest küljest – eenõu kohaselt loetakse juhul, kui karistatu täidab kokkulepet, karistus kantuks. See tähendabki seda, et tuli keegi Eestisse, tekitas siin kellelegi kehavigastuse, sai kaks aastat vangistust. Nüüd talle öeldakse, et tore, mine minema, siis ei pea kinni istuma. Tegemist ei ole ju väljaandmisega – kus päritolu riik taotleb kurjategija väljaandmist, et ta kodumaal karistuse lõpuni kannaks. Tegemist on vangistuse asendamisega vabatahtliku lahkumisega ja sissesõidukeeluga leppimisega.
Teine osa on praktiline külg. Arusaadav on juhtum, kus välismaalane on pärit väljastpoolt Shengeni viisaruumi piire. Siis on tal tagasi tulemiseks viisat vaja. Suurem osa meie välismaistest kinnipeetavatest ongi Vene riigi kodanikud. Kui aga tegemist on naabermaadega meie oma heas euroliidus? Sissesõidukeelu täitmise kontrollimine viisaruumis sees on ikka päris keeruline – kui mitte praktiliselt võimatu. Varastas keegi naabermaalane Lihulast auto, lasti siis minema, tuleb tagasi ja varastab Valgas edasi… Kuidas selline võimalus meie turvalisust tõstaks, sellest ei saa mina küll aru. Küsisin ka minister Vaheri käest eelnõu ettekandmisel samad küsimused. Minister vastas, et vangistuse asendamine on vaid võimalus ja juhul, kui on oht, et kurjakas kokkulepet rikub, siis talle seda võimalust lihtsalt ei anta. Nojah. Eks ta õige on. Tegemist on kaalutlusotsusega. Sama seis, kui seksuaalkurjategijate puhul. Vanglas vähem rahvast ülal pidada… seda igatahes. Aga turvalisus?
Nüüd siis anti menetlusse eelnõu, mille sisuks on välismaa kodaniku vangistuse asendamine vabatahtliku lahkumisega riigist. Seletuskiri ütleb: Nimetatud kokkuleppe sõlmimisel võib kohus jätta süüdimõistetud välisriigi kodaniku suhtes tähtajalise vangistuse tingimisi täielikult või osaliselt kohaldamata või vabastada ta enne vangistuse tähtaja lõppemist, kui välisriigi kodanik lahkub Eesti Vabariigist kokkuleppes sätestatud tingimustel ja korras ning ei pöördu tagasi tema suhtes kehtestatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. … Eelnõu eesmärgiks on vähendada Eestis välisriigi kodakondsusega kinnipeetavate arvu ja motiveerida välisriigi kodakondsusega süüdimõistetuid kodakondsusjärgsesse riiki tagasi pöörduma.
Sellist võimalust ei pakutaks raskemate kuritegude – nagu mõrvad, vägistamised, terrorism jms puhul. Eelnõu ei muudaks seni kehtivat väljaandmise korda. Kui kurjakas võtab siiski nõuks naaseda ja vahele jääb, siis pööratakse karistus uuesti täitmisele. Eelduseks on ka muidugi reisidokumendi olemasolu ja asjaolu, et päritolumaa karistatu vastu võtab. Asi iseenesest oleks nagu õige. Siiski on siin kaks asjaolu – üks eetiline ja teine praktiline.
Eetilisest küljest – eenõu kohaselt loetakse juhul, kui karistatu täidab kokkulepet, karistus kantuks. See tähendabki seda, et tuli keegi Eestisse, tekitas siin kellelegi kehavigastuse, sai kaks aastat vangistust. Nüüd talle öeldakse, et tore, mine minema, siis ei pea kinni istuma. Tegemist ei ole ju väljaandmisega – kus päritolu riik taotleb kurjategija väljaandmist, et ta kodumaal karistuse lõpuni kannaks. Tegemist on vangistuse asendamisega vabatahtliku lahkumisega ja sissesõidukeeluga leppimisega.
Teine osa on praktiline külg. Arusaadav on juhtum, kus välismaalane on pärit väljastpoolt Shengeni viisaruumi piire. Siis on tal tagasi tulemiseks viisat vaja. Suurem osa meie välismaistest kinnipeetavatest ongi Vene riigi kodanikud. Kui aga tegemist on naabermaadega meie oma heas euroliidus? Sissesõidukeelu täitmise kontrollimine viisaruumis sees on ikka päris keeruline – kui mitte praktiliselt võimatu. Varastas keegi naabermaalane Lihulast auto, lasti siis minema, tuleb tagasi ja varastab Valgas edasi… Kuidas selline võimalus meie turvalisust tõstaks, sellest ei saa mina küll aru. Küsisin ka minister Vaheri käest eelnõu ettekandmisel samad küsimused. Minister vastas, et vangistuse asendamine on vaid võimalus ja juhul, kui on oht, et kurjakas kokkulepet rikub, siis talle seda võimalust lihtsalt ei anta. Nojah. Eks ta õige on. Tegemist on kaalutlusotsusega. Sama seis, kui seksuaalkurjategijate puhul. Vanglas vähem rahvast ülal pidada… seda igatahes. Aga turvalisus?
Külaskäik Tehnopoli ehk majandusarengu ja sotsiaalse keskkonna seosed
Eelmisel neljapäeval külastas SDE fraktsioon teadusparki Tehnopol. Vastuvõtjad rääkisid teaduspargi tegemistest, muredest ja rõõmudest. Millega Tehnopol siis tegeleb? Eelkõige aitab Tehnopol kaasa ettevõtete ja Tallinna Tehnikaülikooli koostööle – ja seeläbi toetab kvaliteetsete töökohtade loomist Eestis. Mis selle kõige juures sotsiaaldemokraatidele kõrvu jäi?
Eelkõige jäi kõlama mõte, et sotsiaalne keskkond ja taristu peavad tagama konkurentsivõimelise elukeskkonna.Seda selleks, et kvaliteetne tööjõud – ehk siis nii kohalikud, kui ka välismaised spetsialistid – tahaksid Eestis toimetada. Kvaliteetne kultuur- ja sotsiaalkeskkond ja turvaline ühiskond on üliolulised asjaolud – olgu siis tulumaksu protsent madalam või kõrgem. Otsesõnu öeldi – mis kasu on madalast tulumaksust, kui tänavad on auklikud ja pimedad, kui kuritegevus ja narkomaania on kõrgete näitajatega, kui lasteaiakohti ei jagu? Sellisesse keskkonda ei taha investeerida välismaised ettevõtted. Sellises keskkonnas ei taha töötada spetsialistid, kelle jaoks maailm lahti on. See laialt levinud madalate maksude mantra meelitab kohale ettevõtjaid, kes on huvitatud võimalikult odavast tööjõust … kes siis teeksid võimalikult odavalt lihtsat tööd ja saaksid selle eest võimalikult madalat palka. Aga jah, ei ole Eestile antud võistelda Hiinag ja ega me ei tahagi. Isegi teiste nn endiste liiduvabariikidega ei ole meid õige võrrelda. Meie konkurendid on Põhjamaade teadus – ja ettevõtluskeskkonnad. Nii nagu nendegi puhul on meie edu võti targas ja kvaliteetses töös – ja siit tulenevalt ka kvaliteetses töö – ja elukeskkonnas.
Viisin jutu ka ettevõtluse regionaalsele arengule. Et miks ettevõtjad ei kipu looma kvaliteetseid töökohti Ida-Virumaale, Lõuna-Eestisse, Läänemaale? Miks püsitakse pigem Tallinna ümbruses? Vastus oli selge – meie transpordi taristu ei võimalda seda. Regionaalse arengu seisukohast on kõige olulisem kiire, turvaline ja kvaliteetne transpordiühendus. Näitena toodi Inglismaalt kohale lendav ettevõtte juhtivspetsialist, kes kõigepealt lendab kolm tundi Londonist Tallinnasse ja siis peab veel kolm tundi liiklema Tallinnast Ida – Virumaale. Narva on Tallinnast ajaliselt sama kaugel kui London, ainult et lendamine Londonist siia on oluliselt mugavam ja ohutum, kui autoga liikumine Tallinnast ükskõik millisel suunal. Vastupidine liiklus toimib samal viisil. Kui tahame, et kvaliteetne tööjõud paikneks Eestis, siis peab tal olema kas võimalus kodu lähedal töötada, või siis turvaliselt liigelda. Kui tahame, et kvaliteetne töökoht tekiks ka Tartusse, Narva, Pärnusse, Haapsalusse, siis peab olema tagatud kiire ja kvaliteetne rongiühendus - selline oli ettevõtluse arendajate järeldus regionaalpoliitikast. See, kes elab Tallinnas, peab saama turvaliselt Tartusse, Haapsalusse või Narva ja vastupidi. Ja Londonist ja Stockholmist … . See ei käi ainuüksi erasektori töökohtade kohta, vaid ka avaliku sektori kohta. Kui tahame, et sisekaitseakadeemia paikneks Narvas, siis tuleb sinna panna sageda graafikuga kiirrong käima või luua lennuühendus. Vaat nii arvati Tehnopolis. Hea ja hariv käik oli. Andis kinnitust senistele valikutele ja julgustas edasi toimetama.
Eelkõige jäi kõlama mõte, et sotsiaalne keskkond ja taristu peavad tagama konkurentsivõimelise elukeskkonna.Seda selleks, et kvaliteetne tööjõud – ehk siis nii kohalikud, kui ka välismaised spetsialistid – tahaksid Eestis toimetada. Kvaliteetne kultuur- ja sotsiaalkeskkond ja turvaline ühiskond on üliolulised asjaolud – olgu siis tulumaksu protsent madalam või kõrgem. Otsesõnu öeldi – mis kasu on madalast tulumaksust, kui tänavad on auklikud ja pimedad, kui kuritegevus ja narkomaania on kõrgete näitajatega, kui lasteaiakohti ei jagu? Sellisesse keskkonda ei taha investeerida välismaised ettevõtted. Sellises keskkonnas ei taha töötada spetsialistid, kelle jaoks maailm lahti on. See laialt levinud madalate maksude mantra meelitab kohale ettevõtjaid, kes on huvitatud võimalikult odavast tööjõust … kes siis teeksid võimalikult odavalt lihtsat tööd ja saaksid selle eest võimalikult madalat palka. Aga jah, ei ole Eestile antud võistelda Hiinag ja ega me ei tahagi. Isegi teiste nn endiste liiduvabariikidega ei ole meid õige võrrelda. Meie konkurendid on Põhjamaade teadus – ja ettevõtluskeskkonnad. Nii nagu nendegi puhul on meie edu võti targas ja kvaliteetses töös – ja siit tulenevalt ka kvaliteetses töö – ja elukeskkonnas.
Viisin jutu ka ettevõtluse regionaalsele arengule. Et miks ettevõtjad ei kipu looma kvaliteetseid töökohti Ida-Virumaale, Lõuna-Eestisse, Läänemaale? Miks püsitakse pigem Tallinna ümbruses? Vastus oli selge – meie transpordi taristu ei võimalda seda. Regionaalse arengu seisukohast on kõige olulisem kiire, turvaline ja kvaliteetne transpordiühendus. Näitena toodi Inglismaalt kohale lendav ettevõtte juhtivspetsialist, kes kõigepealt lendab kolm tundi Londonist Tallinnasse ja siis peab veel kolm tundi liiklema Tallinnast Ida – Virumaale. Narva on Tallinnast ajaliselt sama kaugel kui London, ainult et lendamine Londonist siia on oluliselt mugavam ja ohutum, kui autoga liikumine Tallinnast ükskõik millisel suunal. Vastupidine liiklus toimib samal viisil. Kui tahame, et kvaliteetne tööjõud paikneks Eestis, siis peab tal olema kas võimalus kodu lähedal töötada, või siis turvaliselt liigelda. Kui tahame, et kvaliteetne töökoht tekiks ka Tartusse, Narva, Pärnusse, Haapsalusse, siis peab olema tagatud kiire ja kvaliteetne rongiühendus - selline oli ettevõtluse arendajate järeldus regionaalpoliitikast. See, kes elab Tallinnas, peab saama turvaliselt Tartusse, Haapsalusse või Narva ja vastupidi. Ja Londonist ja Stockholmist … . See ei käi ainuüksi erasektori töökohtade kohta, vaid ka avaliku sektori kohta. Kui tahame, et sisekaitseakadeemia paikneks Narvas, siis tuleb sinna panna sageda graafikuga kiirrong käima või luua lennuühendus. Vaat nii arvati Tehnopolis. Hea ja hariv käik oli. Andis kinnitust senistele valikutele ja julgustas edasi toimetama.
20.3.12
Uudiseid ja tegemisi märtsi keskel
6-7 märts. Riigikogus toimus ReG-Pol toetusrühma kogunemine. Teemaks sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud ja nende seos teenuste kättesaadavusega. Külas olid sisemini regionaalala spetsilistid. Riigikogust osales kuus liiget.
Riigikogu analüüsiosakond koostas teenuste kättesaadavuse analüüsi. Analüüs sisaldab kriteeriume põhiliste baasteenuste kohta - näiteks koolitee pikkuse kohta, bussipeatuse kauguse ja bussliikluse tiheduse kohta jms. Analüüs sai edastatud riigikogu kov-reg toetusrühma liikmetele.
8-9 märts toimus Ventspilsis Balti Assamblee majanduse -ja keskkonna komisjoni kogunemine. Eestist osalesin mina ja Kalev Lillo riigikogu majanduskomisjonist. Kõne all oli teadus-koostöö arendamine kolme Balti riigi vahel. Külastasine ka Ventspilsi tööstusinkubaatorit ja innovaatilist materjali - kärgpuitu tootvat ettevõtet.
Riigikogu õiguskomisjonis toimus veel üks arutelu inimkaubanduse sätete üle. Korrigeeriti lastega seotud inimkaubanduse punkte, toodi sisse haavatavuse mõiste ja tehti muid parandusi. Põhimõtteliselt otsustati ka see, et edaspidi tegeletakse ka alaealiselt seksi ostmise kriminaliseerimisega. Suures saalis läbis eelnõu teise lugemise.
Riigikogu õiguskomisjonis toimus ka vabatahtliku merepäästet reguleerivate seadusemuudatuste lugemine. Vaadati läbi esimene osa parandustest. Kohal olid sotsiaalpartnerite esindajad.
Õiguskomijonis toimus ka töölepingu seaduse muutmise seaduse käsitlemine. Minister tutvustas, tööandjad ja võtjad ka kohal. Ega arutelu väga suurt ei saanudki olla - kui ikka tahetakse ära teha, sisi ka tehakse. Sotsid ja kesk vastu, koalitsioon poolt. Saalis lugemisel tuletasin algatajatele meelde,et Michal on äsja ütelnud, et parempoolsus ei tähenda hoolimatust :) Ma ei tea kas selle peale, aga pulti tuli sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna ja teatas, et IRL tahaks alles jätta omal soovi lahkujate kompensatsiooni kõige haavatamatele gruppidele... Vaat see oli üllatus!
Kasari kool külastas riigikogu - eelmise nädala neljapäeval. Terve täiega tulid :) Keegi just igavusest ära ei minestanud ja koridoridesse keegi kaotsi ei läinud. Ronisime Pika Hermanni otsa ja laulsime hümni :) Toredad lapsed ja õpsid Kasaril :)
Risti vallavanem kutsus kaitseväelased kohvile :) Eelmisel reedel 16.03 toimus kohtumine Risti vallavanema ja kaitsejõudue ja Kaitseliidu esindajatega. Lääne malevat esindas malevapealik major Arnold Juhans, malevapealiku abi kapten Neeme Suur ja Risti malvekonna pealik kapten Aksel Heidemann. Kaitsejõudude esindasid viis erinevate väeosade esindajat, kes Piirsalu lasketiiru ja selle ümbrust õppetegevuseks kasutavad, osales ka Läänemaa metsaülem Tanel Ehrpais. Kogunemise eesmärk oligi Piirsalu lasketiiru ja selle ümbruse militaarseks õppeotstarbeks kasutamise täpsustamine. Täpsustati elanikkonna teavitamise reegleid, õppetegevuse kooskõlastamise korda, Lääne maleva ja valla teavitamise korda, kõneldi teede hoidmisest, maaomanike teavitamisest, avaliku korra eeskirjade järgmisest ja paljust muust. Muu hulgas räägiti sellest, kuidas väeosad saavad kohaliku elu edendamisele kaasa aidata - teeremondiga näiteks.
Reede õhtul 16.03 toimus Läänemaa Abikassa nõukogu koosolek. Otsustati rahuldada neli abipalvet. Abi said üks taotleja Lihulast ja kolm Haapsalust. Otsustati ka, et Abikassa proovib uuesti sisse saada Swedbanga annetuskeskkonda. Ühe korra on ka varem proovitud, kuid kuna tegemist on konkursiga, siis esimesel korral ei õnnestunud. Ehk siis teisel korral.
Riigikogu analüüsiosakond koostas teenuste kättesaadavuse analüüsi. Analüüs sisaldab kriteeriume põhiliste baasteenuste kohta - näiteks koolitee pikkuse kohta, bussipeatuse kauguse ja bussliikluse tiheduse kohta jms. Analüüs sai edastatud riigikogu kov-reg toetusrühma liikmetele.
8-9 märts toimus Ventspilsis Balti Assamblee majanduse -ja keskkonna komisjoni kogunemine. Eestist osalesin mina ja Kalev Lillo riigikogu majanduskomisjonist. Kõne all oli teadus-koostöö arendamine kolme Balti riigi vahel. Külastasine ka Ventspilsi tööstusinkubaatorit ja innovaatilist materjali - kärgpuitu tootvat ettevõtet.
Riigikogu õiguskomisjonis toimus veel üks arutelu inimkaubanduse sätete üle. Korrigeeriti lastega seotud inimkaubanduse punkte, toodi sisse haavatavuse mõiste ja tehti muid parandusi. Põhimõtteliselt otsustati ka see, et edaspidi tegeletakse ka alaealiselt seksi ostmise kriminaliseerimisega. Suures saalis läbis eelnõu teise lugemise.
Riigikogu õiguskomisjonis toimus ka vabatahtliku merepäästet reguleerivate seadusemuudatuste lugemine. Vaadati läbi esimene osa parandustest. Kohal olid sotsiaalpartnerite esindajad.
Õiguskomijonis toimus ka töölepingu seaduse muutmise seaduse käsitlemine. Minister tutvustas, tööandjad ja võtjad ka kohal. Ega arutelu väga suurt ei saanudki olla - kui ikka tahetakse ära teha, sisi ka tehakse. Sotsid ja kesk vastu, koalitsioon poolt. Saalis lugemisel tuletasin algatajatele meelde,et Michal on äsja ütelnud, et parempoolsus ei tähenda hoolimatust :) Ma ei tea kas selle peale, aga pulti tuli sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna ja teatas, et IRL tahaks alles jätta omal soovi lahkujate kompensatsiooni kõige haavatamatele gruppidele... Vaat see oli üllatus!
Kasari kool külastas riigikogu - eelmise nädala neljapäeval. Terve täiega tulid :) Keegi just igavusest ära ei minestanud ja koridoridesse keegi kaotsi ei läinud. Ronisime Pika Hermanni otsa ja laulsime hümni :) Toredad lapsed ja õpsid Kasaril :)
Risti vallavanem kutsus kaitseväelased kohvile :) Eelmisel reedel 16.03 toimus kohtumine Risti vallavanema ja kaitsejõudue ja Kaitseliidu esindajatega. Lääne malevat esindas malevapealik major Arnold Juhans, malevapealiku abi kapten Neeme Suur ja Risti malvekonna pealik kapten Aksel Heidemann. Kaitsejõudude esindasid viis erinevate väeosade esindajat, kes Piirsalu lasketiiru ja selle ümbrust õppetegevuseks kasutavad, osales ka Läänemaa metsaülem Tanel Ehrpais. Kogunemise eesmärk oligi Piirsalu lasketiiru ja selle ümbruse militaarseks õppeotstarbeks kasutamise täpsustamine. Täpsustati elanikkonna teavitamise reegleid, õppetegevuse kooskõlastamise korda, Lääne maleva ja valla teavitamise korda, kõneldi teede hoidmisest, maaomanike teavitamisest, avaliku korra eeskirjade järgmisest ja paljust muust. Muu hulgas räägiti sellest, kuidas väeosad saavad kohaliku elu edendamisele kaasa aidata - teeremondiga näiteks.
Reede õhtul 16.03 toimus Läänemaa Abikassa nõukogu koosolek. Otsustati rahuldada neli abipalvet. Abi said üks taotleja Lihulast ja kolm Haapsalust. Otsustati ka, et Abikassa proovib uuesti sisse saada Swedbanga annetuskeskkonda. Ühe korra on ka varem proovitud, kuid kuna tegemist on konkursiga, siis esimesel korral ei õnnestunud. Ehk siis teisel korral.
14.3.12
Teenuse kättesaadavusest - konstruktiivselt
Nii nagu lubatud sai kord Marge Vatkule, et tegelen teenuse kättesaadavuse teemaga konstruktiivselt - nii olen ka teinud. Esitasin arupärimise peaministrile, vastused sain nüüd esmaspäeval. Vastuseid saate lugeda riigikogu stenogrammidest 12.03 kuupäeva alt. Samuti korraldasin arutelu riigikogus, KOV-REG toetusrühma egiidi all. Arutelu toimus eelmisel teisipäeval, Sellest võttis osa 12 inimest - 6 külalist ja 6 riigikogu liiget. Külalisena kutsusin ka meie Raimond Lunevi. Tarbijate ühistu on üks kõige suuremaid teenindusvõrgutsikke, mis maapiirkonnas tegutseb, sellepärast ka Raimondit palusin Riigikogusse tulla ja oma kogemustest rääkida.
Minu põhiteesid olid:
1. Me peame üles lugema põhilised, n,ö baasteenused või siis esmatähtsad teenused, mis on inimese eluks hädavajalikud. Eeskujuks on väikesaarte seadus ja näiteks hädaolukorra seadus. Loetelu pikkus võib kujuneda c´a 8 - 12 teenust.
2. Nendele baasteenustele tuleb määrata kättesaadavuse kriteeriumid ehk standardid. See määramine peaks toimuma ühes dokumendis, et oleks nii inimestele, kui ametnikele üheselt arusaadav. Eeskujuks võiks olla maakondlikud sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud.
3. Esmatähtsale teenusele peab olema määrtud vastutaja ( nagu on hädaolukorra seaduses).
4. Vastutajal peavad olema vahendid teenuse tagamiseks.
5. Standardid on määratud vastavalt konkreetse kandi asukohale - eeskujuks võiks olla näiteks kantide jaotus Sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutes.
6. Teenuste osutamise mehhanism on paindlik. Kui teenus töötab turumajanduslikel alustel, on hea. Toidukaupade kättesaadavuses näiteks, või sularaha kättesaadavuses vms. Postkontor võib paikneda ka kohalikus poes või raamatukogus, ühistranspordiks ei pea ülal pidama tühje bussiringe, transport saab olla ka vajaduspõhine. Kui sularaha on kättesadav postkontorist või TÜ poest - ka see on lahendus. Juhul, kui turg ei toimi, siis peab minema kas riik (maavalitsus näiteks), või kohalik omavalitsus erasektoriga koostöösse ja siis tuleb avalikul sektoril ka muidugi katta neid kulusid, mis teenuse tasuvust takistavad.
Kuhu ma jõudsin kahe ürituse - nõupidamise ja arupärimise käigus. Kui aus olla - mitte väga kaugele. Peaminister, aga ka kolleegid koalitsioonist ütlevad, et kohalike teenuste kättesaadavus on kohalik mure, õigemini kohalik õigus ja kohustus korraldada. Peaminister ütles, et standardeid on juba piisavalt ja et keskse standardi kehtestamine kohaliku iseloomuga teenusele on kohaliku omavalitsuste suveräänsuse riive. Mina tegelikult küll pidasin silmas seda, et juhul, kui oleks olemas riiklik standard baasteenusele, siis oleks omavalitsusel õigust ka oodata teenuse tagamiseks rahalisi vahendeid. Selleni aga jutt praegu küll ei jõua - et kui OV peab üleval pidama ekstra bussiringe, et inimesed poodi või arsti juurde saaksid, et ta siis ka selle võrra rohkem eelarvelisi vahedeid saaks. Või et kui OV toetab kauplusautot, või vabatahtlikku päästekomandot või veab inimestele joogivett väravasse, sest põhjavesi on rikutud - et sellised asjad läheksid arvesse omavalitsuse tulubaasi arvestuses? Sellist lootust niipea ei tule. Põhiline hoiak on selline, et kohaliku elu küsimused ongi omavalitsuse asi ja raha on tal just niipalju kui on. Ise vaatab, kuhu ja kuidas kulutab ja see ongi vabadus.
Veel- mis puudutab erasektori teenustele baseeruvaid teenuseid - siin on praegu koalitsiooni seisukoht selge - turg kujundab ja mott. Kui KOV tahab ja oluliseks peab, siis ta võib ju toetada. Kas tal selleks raha jätkub? No kuulge - kellelgi ei jätku!
Mida mina arvan ja ka minu erakonnakaaslased minuga nõus on:
Esiteks - teatud kindlad baasteenused peavad olema inimesele tagatud.
Teiseks - omavalitsuse tulubaas peab tal võimaldama põhiliste elutähtsate teenuste osutamist või osutamise toetamist.
Kolmandaks - praegu kehtivad riiklikud standardid on auklikud ehk siis lünklikud ehk siis ebapiisavad.
Mis edasi saab? Mis muud kui tegelen edasi. Minu põhiliseks partneriks on siin regionaalministri büroo, kes teenuse kättesaadavusest kõige paremini aru saab. Vaatame, kas õnnestub tugevadada maakondlikke planeeringuid ja teemaplaneeringuid, sest need määravad kõige paremini teenuste kättesaadavust. Praegu suhtutakse neisse pigem kui "igaks-juhuks" dokumentidesse. Seda suhtumist tuleb muuta. Samuti oleks hea, kui kodanikeühendused ja erasektor siinkohal oma arvamust väljendaks.
Minu põhiteesid olid:
1. Me peame üles lugema põhilised, n,ö baasteenused või siis esmatähtsad teenused, mis on inimese eluks hädavajalikud. Eeskujuks on väikesaarte seadus ja näiteks hädaolukorra seadus. Loetelu pikkus võib kujuneda c´a 8 - 12 teenust.
2. Nendele baasteenustele tuleb määrata kättesaadavuse kriteeriumid ehk standardid. See määramine peaks toimuma ühes dokumendis, et oleks nii inimestele, kui ametnikele üheselt arusaadav. Eeskujuks võiks olla maakondlikud sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud.
3. Esmatähtsale teenusele peab olema määrtud vastutaja ( nagu on hädaolukorra seaduses).
4. Vastutajal peavad olema vahendid teenuse tagamiseks.
5. Standardid on määratud vastavalt konkreetse kandi asukohale - eeskujuks võiks olla näiteks kantide jaotus Sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutes.
6. Teenuste osutamise mehhanism on paindlik. Kui teenus töötab turumajanduslikel alustel, on hea. Toidukaupade kättesaadavuses näiteks, või sularaha kättesaadavuses vms. Postkontor võib paikneda ka kohalikus poes või raamatukogus, ühistranspordiks ei pea ülal pidama tühje bussiringe, transport saab olla ka vajaduspõhine. Kui sularaha on kättesadav postkontorist või TÜ poest - ka see on lahendus. Juhul, kui turg ei toimi, siis peab minema kas riik (maavalitsus näiteks), või kohalik omavalitsus erasektoriga koostöösse ja siis tuleb avalikul sektoril ka muidugi katta neid kulusid, mis teenuse tasuvust takistavad.
Kuhu ma jõudsin kahe ürituse - nõupidamise ja arupärimise käigus. Kui aus olla - mitte väga kaugele. Peaminister, aga ka kolleegid koalitsioonist ütlevad, et kohalike teenuste kättesaadavus on kohalik mure, õigemini kohalik õigus ja kohustus korraldada. Peaminister ütles, et standardeid on juba piisavalt ja et keskse standardi kehtestamine kohaliku iseloomuga teenusele on kohaliku omavalitsuste suveräänsuse riive. Mina tegelikult küll pidasin silmas seda, et juhul, kui oleks olemas riiklik standard baasteenusele, siis oleks omavalitsusel õigust ka oodata teenuse tagamiseks rahalisi vahendeid. Selleni aga jutt praegu küll ei jõua - et kui OV peab üleval pidama ekstra bussiringe, et inimesed poodi või arsti juurde saaksid, et ta siis ka selle võrra rohkem eelarvelisi vahedeid saaks. Või et kui OV toetab kauplusautot, või vabatahtlikku päästekomandot või veab inimestele joogivett väravasse, sest põhjavesi on rikutud - et sellised asjad läheksid arvesse omavalitsuse tulubaasi arvestuses? Sellist lootust niipea ei tule. Põhiline hoiak on selline, et kohaliku elu küsimused ongi omavalitsuse asi ja raha on tal just niipalju kui on. Ise vaatab, kuhu ja kuidas kulutab ja see ongi vabadus.
Veel- mis puudutab erasektori teenustele baseeruvaid teenuseid - siin on praegu koalitsiooni seisukoht selge - turg kujundab ja mott. Kui KOV tahab ja oluliseks peab, siis ta võib ju toetada. Kas tal selleks raha jätkub? No kuulge - kellelgi ei jätku!
Mida mina arvan ja ka minu erakonnakaaslased minuga nõus on:
Esiteks - teatud kindlad baasteenused peavad olema inimesele tagatud.
Teiseks - omavalitsuse tulubaas peab tal võimaldama põhiliste elutähtsate teenuste osutamist või osutamise toetamist.
Kolmandaks - praegu kehtivad riiklikud standardid on auklikud ehk siis lünklikud ehk siis ebapiisavad.
Mis edasi saab? Mis muud kui tegelen edasi. Minu põhiliseks partneriks on siin regionaalministri büroo, kes teenuse kättesaadavusest kõige paremini aru saab. Vaatame, kas õnnestub tugevadada maakondlikke planeeringuid ja teemaplaneeringuid, sest need määravad kõige paremini teenuste kättesaadavust. Praegu suhtutakse neisse pigem kui "igaks-juhuks" dokumentidesse. Seda suhtumist tuleb muuta. Samuti oleks hea, kui kodanikeühendused ja erasektor siinkohal oma arvamust väljendaks.
Emakeelepäeval subsidiaarsusest
Meie peaminister räägib tihti subsidiaarsuse printsiibist - ehk siis lähimuse põhimõttest, kui demokraatliku riigi ühest aluspõhimõttest. Põhimõte, mis tuleneb Euroopa Liidust ja mille Eesti on heaks kiitnud, ütleb, et : otsused tuleb alati teha madalaimal võimalikul haldus- ja poliitilisel tasandil ning võimalikult lähedal kodanikele.
Subsidiaarsusest räägib peaminister eelkõige siis, kui juttu on kohalikest omavalitsustest. Minu küsimus peaministrile, mille esitasin emakeelepäeval riigikogu infotunnis oli, et kui omavalitsuste finantsautonoomia pidevalt väheneb, siis muutub kõnes kenasti kõlav lähimuse põhimõte omavalitsuste jaoks sisutühjaks. On välja arvutatud, et omavalitsuste autonoomsed tulud (ehk need tulud, mille kulutamise üle omavalitsused ise otsustada saavad) on vähenenud 30%-lt 15%-le. Millisest iseotsustamise õigusest saame siin rääkida? Küsisin peaministrilt, mida siis tegelikult tehakse, et omavalitsuste otsustusõigust tagada? Peaminister vastas, et tuleb jätkata senist praktikat. Väga kurb kuulda. Kui valitsus jätkab omavalitsuste suhtes sama praktikat kui seni, siis on varsti omavalitsused pankrotis, või siis kaotanud kogu oma iseseisva otsustusvõime.
Veel kentsakam on see, et valitsuse tegevusprogrammis on kirjas, et üldise suundumusena peab tänaste väikeste kohalike maksutulude, suure osatähtsusega riigitoetuste ja niinimetatud kohaliku iseloomuga riiklike maksude asemel oluliselt suurenema omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel. Tundub, et peaminister on valitsuse tegevusprogrammi põhimõtted ümber vaadanud. Kahju – see osa, mis puudutas omavalitsuste eelarve iseseisvust, oli seal täitsa hea.
Minu teine küsimus peaministrile oli, et kuidas riigiametite (politsei, pääste, maantee jms) tsentraliseerimine vastab lähimuse põhimõttele. Peaminister vastas mulle, et olen valesti asjast aru saanud, et olen menetlemise ja otsustamise segi ajanud ja need sõnad ei ole sünonüümid. Veel ütles peaminister, et riigiametid ei tegelegi otsustamise vaid pelgalt menetlemisega - ja seetõttu pole riigiametite tsentraliseerimisel subsidiaarsusega mingit pistmist. Vaat nii.
Emakeelepäeval...loen seda põhimõtet eest taha ja tagant ette...saan aru ainult ühte moodi. Et menetlemine sisaldab ka otsuste langetamist...ka peaks nagu selge olema... Kuidas saab jätta menetlused maha ja viia otsused üles, seejuures subsidiaarsuse printsiipi rikkumata...vaat sellest ei saa aru.
Keeruline sõna subsidiaarsus, ehk siis maakeeli lähimus on tegelikult selge ja oluline põhimõte. Euroopa Parlamendi kodulehekülg selgitab, et „Subsidiaarsuse põhimõtte üldine olemus ja eesmärk on madalama tasandi asutustele teatava sõltumatuse tagamine kõrgema tasandi asutuse suhtes, eriti kohalikele asutustele keskvõimu suhtes.“ On igati tervitatav, et peaminister selle mõiste poole tihtilugu oma sõnavõttudes pöördub. Kahetsusväärne on vaid see, et tegemist on pelgalt poliitilise retoorikaga. Praktikas liigub Eesti lähimuse põhimõttest eemale suurte sammudega. Omavalitsuste otsustusvõime vähenemine, riigiasutuste tsentraliseerimine, maakondliku taseme nõrgendamine … see on tänane praktika, mida peaminister lubas jätkata. Emakeelepäeval ja arusaadavalt.
Subsidiaarsusest räägib peaminister eelkõige siis, kui juttu on kohalikest omavalitsustest. Minu küsimus peaministrile, mille esitasin emakeelepäeval riigikogu infotunnis oli, et kui omavalitsuste finantsautonoomia pidevalt väheneb, siis muutub kõnes kenasti kõlav lähimuse põhimõte omavalitsuste jaoks sisutühjaks. On välja arvutatud, et omavalitsuste autonoomsed tulud (ehk need tulud, mille kulutamise üle omavalitsused ise otsustada saavad) on vähenenud 30%-lt 15%-le. Millisest iseotsustamise õigusest saame siin rääkida? Küsisin peaministrilt, mida siis tegelikult tehakse, et omavalitsuste otsustusõigust tagada? Peaminister vastas, et tuleb jätkata senist praktikat. Väga kurb kuulda. Kui valitsus jätkab omavalitsuste suhtes sama praktikat kui seni, siis on varsti omavalitsused pankrotis, või siis kaotanud kogu oma iseseisva otsustusvõime.
Veel kentsakam on see, et valitsuse tegevusprogrammis on kirjas, et üldise suundumusena peab tänaste väikeste kohalike maksutulude, suure osatähtsusega riigitoetuste ja niinimetatud kohaliku iseloomuga riiklike maksude asemel oluliselt suurenema omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel. Tundub, et peaminister on valitsuse tegevusprogrammi põhimõtted ümber vaadanud. Kahju – see osa, mis puudutas omavalitsuste eelarve iseseisvust, oli seal täitsa hea.
Minu teine küsimus peaministrile oli, et kuidas riigiametite (politsei, pääste, maantee jms) tsentraliseerimine vastab lähimuse põhimõttele. Peaminister vastas mulle, et olen valesti asjast aru saanud, et olen menetlemise ja otsustamise segi ajanud ja need sõnad ei ole sünonüümid. Veel ütles peaminister, et riigiametid ei tegelegi otsustamise vaid pelgalt menetlemisega - ja seetõttu pole riigiametite tsentraliseerimisel subsidiaarsusega mingit pistmist. Vaat nii.
Emakeelepäeval...loen seda põhimõtet eest taha ja tagant ette...saan aru ainult ühte moodi. Et menetlemine sisaldab ka otsuste langetamist...ka peaks nagu selge olema... Kuidas saab jätta menetlused maha ja viia otsused üles, seejuures subsidiaarsuse printsiipi rikkumata...vaat sellest ei saa aru.
Keeruline sõna subsidiaarsus, ehk siis maakeeli lähimus on tegelikult selge ja oluline põhimõte. Euroopa Parlamendi kodulehekülg selgitab, et „Subsidiaarsuse põhimõtte üldine olemus ja eesmärk on madalama tasandi asutustele teatava sõltumatuse tagamine kõrgema tasandi asutuse suhtes, eriti kohalikele asutustele keskvõimu suhtes.“ On igati tervitatav, et peaminister selle mõiste poole tihtilugu oma sõnavõttudes pöördub. Kahetsusväärne on vaid see, et tegemist on pelgalt poliitilise retoorikaga. Praktikas liigub Eesti lähimuse põhimõttest eemale suurte sammudega. Omavalitsuste otsustusvõime vähenemine, riigiasutuste tsentraliseerimine, maakondliku taseme nõrgendamine … see on tänane praktika, mida peaminister lubas jätkata. Emakeelepäeval ja arusaadavalt.
3.3.12
25 aastat Kaarepere Sovhoostehnikumi lõpetamisest
Täna 03.03. möödub mul 25 aastat tollase Kaarepere Sovhoostehnikumi, ehk siis praeguse Luua Metsakooli lõpetamisest. Vaatan vanu fotosid (kahjuks pole skannerit kodus, ei saa üles panna). Meelde tulevad kõik head koolikaaslased. Meelde tulevad mullateaduse, takseerimise ja geodeesia parktikad ja puiduteaduse puulõhnaline, erinevatest puiduklotsidest täidetud kabinet. Meelde tuleb see ideaalpilt elust, elustiilist ja elukutsest, mis siis peas pesitses ja mis suunas tollal metsandust valima. Tegelikult on see ideaalpilt seni alles, pole kuskile kadunud ja tuletab ennast tihtilugu valusa torkega meelde. Kentsakas on aga see, et kuidagi loob elu oma raja ja sa kõnnid seda mööda, tahes või tahtmata. Minu jaoks on pakkunud elu kahte murdepunkti. Üks oli aastal 1992 suvel, kui olin äsja liitunud taassündinud Kaitseliiduga ja mulle pakuti sõjaväelist karjääri. Loobusin pakkumisest, sest olin vaid aasta töötanud Piirsalu Metskonnas. Ma ei pidanud sobilikuks nii kiiresti ametit vahetada ja metsandus oli ikkagi minu eriala. Teine murdepunkt oli 1996, kui ees seisid kaks sündmust - metsavahtide ametikohtade koondamine ja kohaliku omavalitsuse valimised. Siis keerasin suuna avalikku haldusesse ja olen seda rada kõndinud senini. Kõrghariduse omandasin küll n.ö erialase, ehk siis „loodusvarade kasutamine ja kaitse“ EMÜ metsandusteaduskonnas. Kui nüüd aga hakata magistrit tegema, siis tõenäoliselt valin siiski avaliku halduse ja riigiteadused. Tagasi metsandusse … ega vist enam ei keera. Kuigi, tihti mõtlen, et kui õigel hetkel tekiks ette uus valik … mis siis? Ei,siiski,praegu on avalikus halduses tööd nii et tapab … . Eh, jah, vanad fotod…
29.2.12
Veebruar, teine ja kolmas töönädal
Teenuste kättesaadavus
Teenuste kättesaadavus on jätkuvalt tähelepanu all. Ma isegi ei tea praegu, kuhu sellega on võimalik välja jõuda. Liiga palju on hoiakuid, a-la „ teenustega on nagu on“… ehk siis kui pole siis pole. Suhtumises on kaks äärmust – toome näiteks kasvõi postiteenuse. Üks äärmus räägib, et kohapeal peab olema kindlasti inimene palgal ja kontor, teine äärmus ütleb, et kui ikka ära ei tasu, siis ei tasu ja mott. Tõde on tegelikult vahepeal. Fakt on aga see, et kui inimene enam leiba ei saa osta, siis muutub ka toiduainete jaemüük avaliku sektori mureks. Veebruari esimesel nädalal esitasin peaministrile arupärimise teenuse kättesaadavuse osas. Vastust veel praegu pole, ehk varsti tuleb. Nüüd, möödunud nädalal tegelesin KOV-REG toetusgrupile seminari korraldamisega. Teemaks ikka seesama – teenused ja nende kättesaadavuse kriteeriumid. Esinema kutsusin riigi poolt inimesed, kes tegelevad SIPide ehk sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutega. SIPid selle pärast, et need on riiklikud planeerimisdokumendid maakondades, mis käsitlevad teenuste kättesaadavust. Läänemaal ka oma SIP olemas. Lisaks avalikule sektorile kutsusin esinema ka meie Raimond Lunevi. TÜ peab üleval kaupluste võrgustikku, on hakanud sularaha kättesaadavuse teenust pakkuma, TÜ-lt taotletakse kauplusautoringide käivitamist. Loodan, et Raimond räägib meile, kuidas üks eraettevõtja vaatab teenuste kättesaadavuse tagamisele. Seminar riigikogus toimub 06. Märtsil.
PS! Palusin riigikogu analüüsiosakonnal koostada ülevaade teenuste kriteeriumide kehtestamisest – ehk siis kas kättesaadavuse kriteerium on kehtestatud, millise dokumendiga ja mida sisaldab. Kui ülevaade valmis siis saan ka siin jagada, mis sealt selgub.
Vabatahtlik merepääste
Eelmisel kolmapäeval oli tähtaeg muudatusettepanekute esitamiseks vabatahtlikule merepäästele. Tegin järgmised ettepanekud:
1. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise territooriumi. Praegu oli eelnõus määratud, et VMP tegutseb ainult piiriveekogudes – ehk siis otseselt seotud piirivalve tegevusalaga. Tegin ettepaneku laiendada tegevust kõigile Eesti avalikele veekogudele – koostöös Päästeametiga. Näiteks Emajõgi – kui abi on vaja kuskil emajäel ja Peipsi peal on päästjad valmis – kas nad siis jõe peale appi ei lähe? Ikka lähevad. Kui juba lähevad, siis peab ka seadus seda võimaldama. Samuti kirjutasin sisse rahvusvahelise koostöö.
2. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise valdkonda. Praegune eelnõu näeb ette VMP tegutsemise kitsalt samas alas, kus piirivalvel, ehk siis sõiduki või inimese otsimine või päästmine. Mina lisasin sinna ka päästmise kaubandusliku mereseaduse mõistes ja päästetööd päästeseaduse mõistes ehk siis laiemalt päästesündmuse ennetamise, reageerimise ja mõju vähendamise. Ehk siis – kui saareelanik veab lambaid laidudele ja läheb koos oma lambakoormaga ümber, siis on abi loota, nii mehel, paadil kui lammastel ja kui palutakse VMP appi hulpiva lasti päästmiseks, siis nad tohivad seda ka seda teha. Ka merereostuse likvideerimisel abistamine peaks olema kaetud.
3. Lisasin nende asutuste hulka, kes ilma eraldi tunnustamist taotlemata, võivad VMP liikmeid koolitada, ka päästeameti. Praegu oli seal ainult PPA kirjas.
4. Lisasin sätte, kus koolitustel osalemise kulud kompenseeritakse mitte ainult vabatahtlikule merepäästjale, vaid ka inimesele, kes alles selleks pürgib.
Vaatame siis, millised ettepanekud saavad heakskiidu, millised mitte. Loodan, et kõik.
Õiguskomisjonis teemaks – inimkaubandus ja keemiline kastreerimine ehk seksuaalkurjategijate kompleksravi
Jah, peale töötajaskonna ahistamise tegeleb õiguskomisjon ka asjadega, mis tõesti tema töömaa on. Näiteks notarite rahvusvahelise tunnustamise tingimustega. Näiteks inimkaubanduse tõkestamisega ja ettepanekuga asendada mingitel juhtudel seksuaalkurjategijate vangistus raviga. Inimkaubandusega on nii, et punktid seaduses hakkavad saama viimast lihvi. Tulemus hakkab päris hea saama. Seadusesse toodi sisse haavatavuse mõiste ( mitte päris nii, nagu Sotsmin seda kirjeldas aga ikkagi), mitmeid karistusi muudeti rangemateks. Suurem osa sotsiaalpartnerite arvamusi võeti arvesse.
Kompleksravi osas jäi asi pisut segaseks veel. Point on selles, et kergemate juhtude puhul on ettepanek pakkuda kurjategijale võimalust asendada vangistus raviga. Tegelikul pole aga teada, kui kaua ravi mõju kestab, seda saab rakendada ainult kurjategija nõusolekul, samuti pole selge psüühilise ravi ja keemilise ravi vahekord. Idee iseenesest on intrigeeriv – füüsilise võimetuse loomise abil püütakse lahendada inimese psüühilisi probleeme . Küsisin ka komisjonis, kas seda ei saaks rakendada ka teiste kuriteoliikide puhul? Meil on ju häda sellega, et vanglad on rahvast täis? Küsimus oli siiski retooriline. Kui juba sellise lahendi peale minnakse, siis peab tõesti selge olema, kui tõhus see on, miks kurjategija sellega peaks nõus olema ja muud nüansid. Tegeleme edasi.
Linnade-valdade päev ja regionaalpoliitika
16.ndal, neljapäeval, esinesin linnade-valdade päeval ettekandega – milline peaks olema Eesti regionaalpoliitika. Üks küsimus, mille seal esitasin oli - milline on regionaalministri võimalus mõjutada harupoliitikaid? Valitsuskabinetis on meil horisontaalministrid: peaminister, rahandusminister, justiitsminister ja regionaalminister. Meil on ka vertikaalministrid: põllumajandus, keskkond, sotsiaal, kaitse, haridus, majandus, välis, kultuur ja sise. Tegelikult on regionaalpoliitika võtmed suures osas hoopis teiste, vertikaalsete ministrite käes. Kui me keegi ei kahtle, kas peaministril, justiitsil, või rahandusel on võimalust ennast kabinetis kehtestada, siis milline võimalus on regiminil tungida harupoliitikat kureeriva ministri – näiteks majandusministri töömaasse? Samasuguse küsimuse esitas hiljuti riigikontroll, seoses väikestes omavalitsustes läbiviidud auditiga. Regionaalminister vastas, et saab olla valdkonnaministrile abiks pigem nõuga ja kui vaja, siis metoodilise juhendamisega. Teadaolevalt on justiitsministril ja rahandusministril n.ö „vetoõigus“ kabinetis. Mina arvan, et sarnane vetoõigus peaks olema ka regionaalministril. Selle peaks temale looma aga peaminister – kes ju valitsuskabineti tööd juhib. Vastasel juhul ei tule midagi välja meie tasakaalustatud regionaalsest arengust.
Lühidalt
Kolmapäeval 15. Veebruaril – enne istungit raudteeprojekti tugirühma kohtumine. Pärast istungit osalesin Eesti Reservohvitseride Kogu üldkoosolekul.
Neljapäeval 16 veebruaril – osalesin linnade –valdade päeval. Ettekandest rääkisin ülalpool. Õhtul osalesin SDE Haapsalu osakonna kokkusaamisel. Rääkisime pikalt lastekodu sihtasutuse ja tema nõukogu moodustamisest. Minu arvamus on, et nõukogust on kaks inimest puudu – sotsiaalministeeriumi esindaja ja puuetega inimeste organisatsiooni - või siis otseselt lastevanemate esindaja. Minu kogemus ütleb praeguseks – mida tihedamalt on sidusrühmad seotud selliste asutuste tegevusse, mida avatum asutus on, seda lihtsam on probleeme lahendada – või siis nendega leppida. Peetrile aga ei muud kui palju jõudu ja jaksu.
Reede 17. Veebruar – õhtul osalesin ühel üritusel Haapsalus. Mitte üritusest endast ei taha rääkida, vaid sellest, et kui ikka meestel tuleb pähe, et kohalik riigikogu liige võiks tulla ja rääkida oma tegemistest, riigikogu tööst ja üldse poliitikast, siis ta tulebki kutsuda. Ja ta tuleb ka. Ja tuleb hea meelega. Sellised kutseid ( igasugustele üritustele ) võiks olla rohkem. Saavad inimesed rääkida ja mina tagasisidet. Tänud kutsujale ja korraldajale!
Esmaspäev 20. veebruar – must päev kalendris. Möödus aasta lastekodu põlengust. Osalesin mälestusjumalateenistusel Jaani kirikus Haapsalus. Suur tänu praost Salumäele, väga hea teenistus oli.
Teisipäev 21. veebruar – õiguskomisjoni istungi tõttu ei saanud osaleda LETSi nõukogu istungil. Rääkisin aga pikalt telefonis Helega ja Reinuga. Sellega on nii, et millegipärast on kõigil tunne, et kui raha ei ole, siis midagi ei saagi toimuda. Tegelikult ei ole kunagi nii, et raha üldse ei ole. Ja palju asju saab teha ka ilma rahata. Nii saab ka LETS teha seda, milleks ta elu kutsuti – tuua omavalitsusteni ülikooli teadmisi, ehk siis kaasa aidata teadmispõhise juhtimise rakendamisse Läänemaal – ilma selleks suuri summasid kulutamata.
Teisipäev 21. Veebruar – õhtune kohtumine SDE volikogu õiguskomisjoni rahvaga. Meil on nii, et SDE volikogul on ka komisjonid, samasugused, nagu riigikogus. Nende kaudu saavad SDE liikmed vastava parlamendisaadiku kaudu neid huvitavates teemades kaasa rääkida. Päris huvitav arutelu oli pikaks läks õhtu. Võtsime läbi mitmeid riigikogu õiguskomisjoni menetluses olevaid teemasid.
Kolmapäev 22 veebruar - LOVLi maapäev ja raudtee. Eelmisel kolmapäeval käisin LOVLi maapäeval ja tutvustasin neile raudteeprojekti seisu. Maapäev võttis vastu otsuse raudtee taastamise toetamiseks. See oli väga vajalik liigutus, iga abi on teretulnud. 27.ndal ehk istungivaba nädala esimesel päeval käisin ka maavalituses, rääkisime Merlega sellest, kuidas raudtee teema praegu koostatavas Eesti 2030+ planeeringus välja näeb. Tegelikul on praegu nii, et kaardil on, aga tegevuskavas pole.
LOVL ja Vormsi väljaastumine
Mina ei saa aru ühest asjast – kuidas see saab olla, nagu Vormsi vallavanem ütles – et nad koostöös osalevad, aga liikmemaksu ei maksa? Kui ikka lahutatakse ära, siis lahutatakse ära, mitte nii, et muidu nagu lahus, aga lõunal käin edasi. See nõuab oluliselt head tahet, laiemat pilku ja meelekindlust, et hoida koos maakondlikke koostööorganisatsioone. Valitsuse seisukohast on ju maakonna tase praktiliselt likvideeritud ja kõik teistsugused toimingud on sisuliselt vastuhakk peavoolu poliitikale. Võiksime muidugi loota paremat arusaamist Vormsist ja tõhusamat toimetamist LOVList. Ühel hetkel aga ei ole enam võimalik heast tahtest hoida koos midagi, mida nagu seadusandluse mõistes on ja ei ole ka. Nii nagu kirjutasin ka artikliks „2012 – haldusreformi alguse aasta“ – seis on sealmaal, et enam ei saa vanal viisil edasi minna. Sotsid tegelevad praegu regionaalarengu seaduse riigikogu ette uuesti toomisega, arutelu all on ka haldusreformi üldine kontseptsioon. Siin ei ole mingit kahtlustki – maakonna tase tuleb taastada ja kas see toimub omavalitsusliidu tugevdamise, ühe maakonnasuuruse omavalitsuse moodustamise või kahe tasandilise omavalitsuse loomisena – see on tehnika küsimus. Kõik need kolm varianti erinevad vaid nüanssides ja korralduslikes üksikasjades, sisuliselt on tegemist sama lahendiga – maakonna taseme taasjõustamisega.
Teenuste kättesaadavus on jätkuvalt tähelepanu all. Ma isegi ei tea praegu, kuhu sellega on võimalik välja jõuda. Liiga palju on hoiakuid, a-la „ teenustega on nagu on“… ehk siis kui pole siis pole. Suhtumises on kaks äärmust – toome näiteks kasvõi postiteenuse. Üks äärmus räägib, et kohapeal peab olema kindlasti inimene palgal ja kontor, teine äärmus ütleb, et kui ikka ära ei tasu, siis ei tasu ja mott. Tõde on tegelikult vahepeal. Fakt on aga see, et kui inimene enam leiba ei saa osta, siis muutub ka toiduainete jaemüük avaliku sektori mureks. Veebruari esimesel nädalal esitasin peaministrile arupärimise teenuse kättesaadavuse osas. Vastust veel praegu pole, ehk varsti tuleb. Nüüd, möödunud nädalal tegelesin KOV-REG toetusgrupile seminari korraldamisega. Teemaks ikka seesama – teenused ja nende kättesaadavuse kriteeriumid. Esinema kutsusin riigi poolt inimesed, kes tegelevad SIPide ehk sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutega. SIPid selle pärast, et need on riiklikud planeerimisdokumendid maakondades, mis käsitlevad teenuste kättesaadavust. Läänemaal ka oma SIP olemas. Lisaks avalikule sektorile kutsusin esinema ka meie Raimond Lunevi. TÜ peab üleval kaupluste võrgustikku, on hakanud sularaha kättesaadavuse teenust pakkuma, TÜ-lt taotletakse kauplusautoringide käivitamist. Loodan, et Raimond räägib meile, kuidas üks eraettevõtja vaatab teenuste kättesaadavuse tagamisele. Seminar riigikogus toimub 06. Märtsil.
PS! Palusin riigikogu analüüsiosakonnal koostada ülevaade teenuste kriteeriumide kehtestamisest – ehk siis kas kättesaadavuse kriteerium on kehtestatud, millise dokumendiga ja mida sisaldab. Kui ülevaade valmis siis saan ka siin jagada, mis sealt selgub.
Vabatahtlik merepääste
Eelmisel kolmapäeval oli tähtaeg muudatusettepanekute esitamiseks vabatahtlikule merepäästele. Tegin järgmised ettepanekud:
1. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise territooriumi. Praegu oli eelnõus määratud, et VMP tegutseb ainult piiriveekogudes – ehk siis otseselt seotud piirivalve tegevusalaga. Tegin ettepaneku laiendada tegevust kõigile Eesti avalikele veekogudele – koostöös Päästeametiga. Näiteks Emajõgi – kui abi on vaja kuskil emajäel ja Peipsi peal on päästjad valmis – kas nad siis jõe peale appi ei lähe? Ikka lähevad. Kui juba lähevad, siis peab ka seadus seda võimaldama. Samuti kirjutasin sisse rahvusvahelise koostöö.
2. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise valdkonda. Praegune eelnõu näeb ette VMP tegutsemise kitsalt samas alas, kus piirivalvel, ehk siis sõiduki või inimese otsimine või päästmine. Mina lisasin sinna ka päästmise kaubandusliku mereseaduse mõistes ja päästetööd päästeseaduse mõistes ehk siis laiemalt päästesündmuse ennetamise, reageerimise ja mõju vähendamise. Ehk siis – kui saareelanik veab lambaid laidudele ja läheb koos oma lambakoormaga ümber, siis on abi loota, nii mehel, paadil kui lammastel ja kui palutakse VMP appi hulpiva lasti päästmiseks, siis nad tohivad seda ka seda teha. Ka merereostuse likvideerimisel abistamine peaks olema kaetud.
3. Lisasin nende asutuste hulka, kes ilma eraldi tunnustamist taotlemata, võivad VMP liikmeid koolitada, ka päästeameti. Praegu oli seal ainult PPA kirjas.
4. Lisasin sätte, kus koolitustel osalemise kulud kompenseeritakse mitte ainult vabatahtlikule merepäästjale, vaid ka inimesele, kes alles selleks pürgib.
Vaatame siis, millised ettepanekud saavad heakskiidu, millised mitte. Loodan, et kõik.
Õiguskomisjonis teemaks – inimkaubandus ja keemiline kastreerimine ehk seksuaalkurjategijate kompleksravi
Jah, peale töötajaskonna ahistamise tegeleb õiguskomisjon ka asjadega, mis tõesti tema töömaa on. Näiteks notarite rahvusvahelise tunnustamise tingimustega. Näiteks inimkaubanduse tõkestamisega ja ettepanekuga asendada mingitel juhtudel seksuaalkurjategijate vangistus raviga. Inimkaubandusega on nii, et punktid seaduses hakkavad saama viimast lihvi. Tulemus hakkab päris hea saama. Seadusesse toodi sisse haavatavuse mõiste ( mitte päris nii, nagu Sotsmin seda kirjeldas aga ikkagi), mitmeid karistusi muudeti rangemateks. Suurem osa sotsiaalpartnerite arvamusi võeti arvesse.
Kompleksravi osas jäi asi pisut segaseks veel. Point on selles, et kergemate juhtude puhul on ettepanek pakkuda kurjategijale võimalust asendada vangistus raviga. Tegelikul pole aga teada, kui kaua ravi mõju kestab, seda saab rakendada ainult kurjategija nõusolekul, samuti pole selge psüühilise ravi ja keemilise ravi vahekord. Idee iseenesest on intrigeeriv – füüsilise võimetuse loomise abil püütakse lahendada inimese psüühilisi probleeme . Küsisin ka komisjonis, kas seda ei saaks rakendada ka teiste kuriteoliikide puhul? Meil on ju häda sellega, et vanglad on rahvast täis? Küsimus oli siiski retooriline. Kui juba sellise lahendi peale minnakse, siis peab tõesti selge olema, kui tõhus see on, miks kurjategija sellega peaks nõus olema ja muud nüansid. Tegeleme edasi.
Linnade-valdade päev ja regionaalpoliitika
16.ndal, neljapäeval, esinesin linnade-valdade päeval ettekandega – milline peaks olema Eesti regionaalpoliitika. Üks küsimus, mille seal esitasin oli - milline on regionaalministri võimalus mõjutada harupoliitikaid? Valitsuskabinetis on meil horisontaalministrid: peaminister, rahandusminister, justiitsminister ja regionaalminister. Meil on ka vertikaalministrid: põllumajandus, keskkond, sotsiaal, kaitse, haridus, majandus, välis, kultuur ja sise. Tegelikult on regionaalpoliitika võtmed suures osas hoopis teiste, vertikaalsete ministrite käes. Kui me keegi ei kahtle, kas peaministril, justiitsil, või rahandusel on võimalust ennast kabinetis kehtestada, siis milline võimalus on regiminil tungida harupoliitikat kureeriva ministri – näiteks majandusministri töömaasse? Samasuguse küsimuse esitas hiljuti riigikontroll, seoses väikestes omavalitsustes läbiviidud auditiga. Regionaalminister vastas, et saab olla valdkonnaministrile abiks pigem nõuga ja kui vaja, siis metoodilise juhendamisega. Teadaolevalt on justiitsministril ja rahandusministril n.ö „vetoõigus“ kabinetis. Mina arvan, et sarnane vetoõigus peaks olema ka regionaalministril. Selle peaks temale looma aga peaminister – kes ju valitsuskabineti tööd juhib. Vastasel juhul ei tule midagi välja meie tasakaalustatud regionaalsest arengust.
Lühidalt
Kolmapäeval 15. Veebruaril – enne istungit raudteeprojekti tugirühma kohtumine. Pärast istungit osalesin Eesti Reservohvitseride Kogu üldkoosolekul.
Neljapäeval 16 veebruaril – osalesin linnade –valdade päeval. Ettekandest rääkisin ülalpool. Õhtul osalesin SDE Haapsalu osakonna kokkusaamisel. Rääkisime pikalt lastekodu sihtasutuse ja tema nõukogu moodustamisest. Minu arvamus on, et nõukogust on kaks inimest puudu – sotsiaalministeeriumi esindaja ja puuetega inimeste organisatsiooni - või siis otseselt lastevanemate esindaja. Minu kogemus ütleb praeguseks – mida tihedamalt on sidusrühmad seotud selliste asutuste tegevusse, mida avatum asutus on, seda lihtsam on probleeme lahendada – või siis nendega leppida. Peetrile aga ei muud kui palju jõudu ja jaksu.
Reede 17. Veebruar – õhtul osalesin ühel üritusel Haapsalus. Mitte üritusest endast ei taha rääkida, vaid sellest, et kui ikka meestel tuleb pähe, et kohalik riigikogu liige võiks tulla ja rääkida oma tegemistest, riigikogu tööst ja üldse poliitikast, siis ta tulebki kutsuda. Ja ta tuleb ka. Ja tuleb hea meelega. Sellised kutseid ( igasugustele üritustele ) võiks olla rohkem. Saavad inimesed rääkida ja mina tagasisidet. Tänud kutsujale ja korraldajale!
Esmaspäev 20. veebruar – must päev kalendris. Möödus aasta lastekodu põlengust. Osalesin mälestusjumalateenistusel Jaani kirikus Haapsalus. Suur tänu praost Salumäele, väga hea teenistus oli.
Teisipäev 21. veebruar – õiguskomisjoni istungi tõttu ei saanud osaleda LETSi nõukogu istungil. Rääkisin aga pikalt telefonis Helega ja Reinuga. Sellega on nii, et millegipärast on kõigil tunne, et kui raha ei ole, siis midagi ei saagi toimuda. Tegelikult ei ole kunagi nii, et raha üldse ei ole. Ja palju asju saab teha ka ilma rahata. Nii saab ka LETS teha seda, milleks ta elu kutsuti – tuua omavalitsusteni ülikooli teadmisi, ehk siis kaasa aidata teadmispõhise juhtimise rakendamisse Läänemaal – ilma selleks suuri summasid kulutamata.
Teisipäev 21. Veebruar – õhtune kohtumine SDE volikogu õiguskomisjoni rahvaga. Meil on nii, et SDE volikogul on ka komisjonid, samasugused, nagu riigikogus. Nende kaudu saavad SDE liikmed vastava parlamendisaadiku kaudu neid huvitavates teemades kaasa rääkida. Päris huvitav arutelu oli pikaks läks õhtu. Võtsime läbi mitmeid riigikogu õiguskomisjoni menetluses olevaid teemasid.
Kolmapäev 22 veebruar - LOVLi maapäev ja raudtee. Eelmisel kolmapäeval käisin LOVLi maapäeval ja tutvustasin neile raudteeprojekti seisu. Maapäev võttis vastu otsuse raudtee taastamise toetamiseks. See oli väga vajalik liigutus, iga abi on teretulnud. 27.ndal ehk istungivaba nädala esimesel päeval käisin ka maavalituses, rääkisime Merlega sellest, kuidas raudtee teema praegu koostatavas Eesti 2030+ planeeringus välja näeb. Tegelikul on praegu nii, et kaardil on, aga tegevuskavas pole.
LOVL ja Vormsi väljaastumine
Mina ei saa aru ühest asjast – kuidas see saab olla, nagu Vormsi vallavanem ütles – et nad koostöös osalevad, aga liikmemaksu ei maksa? Kui ikka lahutatakse ära, siis lahutatakse ära, mitte nii, et muidu nagu lahus, aga lõunal käin edasi. See nõuab oluliselt head tahet, laiemat pilku ja meelekindlust, et hoida koos maakondlikke koostööorganisatsioone. Valitsuse seisukohast on ju maakonna tase praktiliselt likvideeritud ja kõik teistsugused toimingud on sisuliselt vastuhakk peavoolu poliitikale. Võiksime muidugi loota paremat arusaamist Vormsist ja tõhusamat toimetamist LOVList. Ühel hetkel aga ei ole enam võimalik heast tahtest hoida koos midagi, mida nagu seadusandluse mõistes on ja ei ole ka. Nii nagu kirjutasin ka artikliks „2012 – haldusreformi alguse aasta“ – seis on sealmaal, et enam ei saa vanal viisil edasi minna. Sotsid tegelevad praegu regionaalarengu seaduse riigikogu ette uuesti toomisega, arutelu all on ka haldusreformi üldine kontseptsioon. Siin ei ole mingit kahtlustki – maakonna tase tuleb taastada ja kas see toimub omavalitsusliidu tugevdamise, ühe maakonnasuuruse omavalitsuse moodustamise või kahe tasandilise omavalitsuse loomisena – see on tehnika küsimus. Kõik need kolm varianti erinevad vaid nüanssides ja korralduslikes üksikasjades, sisuliselt on tegemist sama lahendiga – maakonna taseme taasjõustamisega.
Telli:
Postitused (Atom)