Jaanuari tööd ja toimetused

Aasta algus tuli sellise rutuga, et traditsiooniliste ülevaateni jõuan alles nüüd – kuu viimasel päeval. Parem aga ikka hilja, kui mitte kunagi. Seekord ma ei hakka päev haaval oma möödunud kuu toiminguid kirjeldama – et esmaspäeva hommik hakkab fraktsioon istungiga, see on blogi lugejatele tõenäoliselt juba pähe kulunud :) , küll aga kirjeldan olulisemaid seiku.

Riigimajast kuni Virtsu sularahani ja päästekomandodeni ehk kohaliku elu kvaliteet

Jaanuaris tegelesin päris palju riigimaja teemaga. 26 jaanuaril toimus projekti lõpuseminar. Projekti algus jääb aastasse 2008. Idee seisnes selles, et koondada maakonna riigiasutused ühtekokku, et nad saaksid teenuseid osutada ühest kohast – ehk siis riigi jaoks odavamalt ja elaniku jaoks mugavamalt – ja et nad maakonnast ära ei koliks. 2010 aasta alguses viis regionaalminister teema ( ja ka minu … maavanemana tollal) vabariigi valitsuse istungile. Sealt saime uue ülesande – uurige veel. Püstitati küsimus, et kas – füüsilise koondumise kõrval - oleks ka asutuste sisuline koostöö võimalik ja kas sellest kasu sünniks. Nüüd siis on vastused käes. Vastus on et jah, sisuline koostöö on võimalik. Läänemaal võiks riigimajja koonduda 19 riigiasutust, lisaks kümmekond MTÜd ja sihtasutust, mis nõustamisega ja avalike teenustega tegelevad. Võrreldes praegusega oleks vähemalt 6% kokkuhoidu personalikuludelt, 30% majanduskuludelt, riigiasutused, mis maakonnast välja kolimist plaanivad, ei peaks seda tegema, inimesed säästaksid aega ja raha asjaajamise lihtsustamiselt. Haapsalus võiks riigimaja asuda Lihula mnt 3, ehk vanas teenindusmajas, investeering tasuks ennast ära vähemalt 5 aastaga ( kui arvestada vaid otseste kulude kokkuhoidu). Peale Läänemaa võiks Raplas, Kärdlas, Kuressaares ja Põlvas koheselt sama tegevuse algatada. Nüüd - projekti lõppedes - on pall jällegi ministeeriumide käes. Avaliku teenuse korraldamise eest vastutavad meil rahandusministeerium, regionaalministri büroo ja majandusministeerium. Ministeeriumide juhtkondade otsustada on, kas teemaga minnakse uuesti valitsusse, kas ka reaalseid tegevusi hakatakse ellu viima.

Kuidas on riigimaja teema seotud päästekomandode, sularahaautomaatide, perearstide, koolide ja muu sellisega? Tegelikult on tegemist nn ühe ussi teise otsaga ..või siis ühe medali teise küljega…kui teile nii rohkem meeldib. Küsimus on teenusstandardites. Ehk siis, kui kaugele lubame omavalitsustel, riigil ja erasektoril maakondadest põgeneda. Ehk siis - milline on see teenindamise tase, mida on inimestel õigus kohapeal oodata? Kas sularaha peaks olema mõistliku hinnaga kättesaadav? Kas on õigus oodata, et laps poole tunniga kooli saab? Kas on õigus oodata, et täisjõus päästekomando 20 minutiga hoovis on, kui õnnetus juhtub – ükskõik, kus maakonna nurgas sa elad? Kas on õigus oodata, et ühe päeva jooksul saab bussiga poes ja perearsti juures ära käia? Ja kõige lõpuks riigimaja teema – kas maakonna elanikul on õigus oodata, et ühes maakonnalinnas – Haapsalus näiteks – saaks ära ajada kõik asjaajamised, mida riigiga ajada on, ehk siis loota, et maakonnalinnas on kõik riigiasutuste esindused olemas ja toimimas. Vastus minu poolt on, et jah, on küll õigus.

Vaadake mis toimub praktiliselt igal rindel… MTA teatas, et koondab kohalikud töökohad… Eesti Post teatab postkontorite sulgemisest… pangad ja sularahaautomaadid… Tundub, et toimuks nagu igasuguste teenuspakkujate paaniline põgenemine maakondadest ja maapiirkondadest. See ei tohi nii edasi kesta! Maavanemana oli riigiasutuste koostöö korraldamine minu otsene
tööülesanne, sellepärast hakkasin riigimajaga tegelema. Kokkuhoiutuul ei tohi maakonnalinna riigi esindusest tühjaks puhuda. Kulusid saab kokku hoida, kui minna sügavale koostööle.

Nüüd tegelen sama teemaga edasi – riigikogus. Riigikogus õnnestus mul riigieelarve järelevalve komisjoni liikmena anda oma panus, et perearstide toimimine oluliselt tuge juurde sai. Politsei ja päästeameti liigse reformimise vastu ja omavalitsuste tulude taastamise poolt sai võideldud kõigest jõust – ja võitlen edasi. Kõlab küll pateetiliselt – kuid jah võitlus ta ongi. Et maakond jääks maakonnaks ja maakonnalinn vääriliseks keskuseks ja et ka maapiirkondades oleks elu võimalik. Hea meel on tõdeda, et ka inimesed ise üha rohkem julgevad oma õiguste eest seista. Virtsu automaadi puhul oli just kodanike algatus see, mis tulemust andis. Paraku on veel vara rõõmustada - Virtsu sularahaautomaadi säilimine on ajutine võit. Küsimus on, kuidas põhimõtteliselt tagada, et elutähtsad teenused maalt ei kaoks. Võit saavutatakse siis, kui määratakse kindlaks kohalikud teenusstandardid ja nende püsimine ka tagatakse. Palju tööd on veel ees.

Maaelu toetamine EL vahenditega

13 jaanuaril käisin Tartus. Juba mitu kuud on käinud üks tegevus koostöös maaülikooliga. Nimelt püüan koostöös ülikooliga muuta maaelu mitmekesistamise programmi hindamiskriteeriume nii, et Läänemaa ja Hiiumaa hindamise käigus kannatada ei saaks. Praegu on seal üks tore regionaalpoliitiline hinne, mis näiteks Viljandile 6 punkti annab, Läänemaale aga vaid 2 ja Hiiumaale 3 punkti. Kui vaadata, kuidas on raha jagunenud, siis on näha, et on selge seos nende regionaalpoliitiliste punktide ja toetussummade maakondliku jaotuse vahel. Käisin 13 jaanuaril jälle Tartus sellel teemal nõu pidama. Kohe peaks valmis saama uus regionaalsete hindepunktide andmise metoodika, mis kõigepealt ei anna punkte mitte maakonna, vaid valla kaupa. Lisaks selle võetakse arvesse asustustihedust, suuremate firmade arvu , töötute hulka ja palju muid kriteeriume. Tugineme äsja valminud maaelu arengu aruande metoodikatele. Loodame lähimas tulevikus teha põlluminile ettepaneku muuta ministri määrust maaelu mitmekesistamise rahade jagamise osas. Siis saavad ka Läänemaa ettevõtjad võrdsemasse positsiooni teiste maakondadega.

Raudtee teema

Raudtee teema on jätkuvalt kuum. Oleme jaanuaris kaks korda kokku saanud laiema ringi inimestega maakonnast – kaasatud on Haapsalu linn, Omavalitsuste Liit, uus maavanem, ettevõtjad koha pealt, tehnikaülikooli projektijuht, kes aitas meil uuringut teha ja teisi veel… Käisime koos Rein Riisaluga ka majandusministeeriumis, n.ö tehnilise ringi arupidamisel. Kõigepealt tahame saada maha kõik kõhklused ja kahtlused, mis võivad olla seotud eelmisel aastal valminud analüüsi tehnilise ja arvutusliku poolega. Teiseks – eesmärk on see, et raudtee taastamise projekt kirjutataks sisse riigi transpordi investeeringute kavasse. Heaks näiteks on siin Türi – Viljandi lõigu rekonstrueerimine. Haapsalu (õieti Rohuküla) lõigu taastamine ei jää ühegi tasuvuse näitaja poolest Türi-Viljandi omale alla, pigem ületab. Töö käib. Seoses sellega – palusin Positiumil teha veel ühe pisiuuringu – seoses ühistranspordi dotatsioonidega ja raudtee tagamaaga. Uuring on üleval riigikogu kodukal. Seal on huvitavaid fakte ja jooniseid ühistranspordi dotatsiooni ja raudtee tagamaa jaotuse kohta.

Läänemere strateegia ja kohalik võimekus piiriülest koostööd arendada

18.jaanuaril toimus Tallinna ülikoolis Läänemere strateegia seminar. Algamas on uus planeerimisperiood ja nii on ka piiriüleses koostöös aeg jälle atra seada. Tegin seal ka ettekande. Minu ettekande teemaks oli – Piiriülese koostöö kogemused ja probleemid maakondades. Ettekannet ette valmistades vaatasin läbi suurema osa Interregi projektidest – nende esitajad ja partnerid. Paraku peab tunnistama, et seis ei ole kuigi rõõmustav, kui rääkida maakonnast, kui arendusüksusest või kui koostööpiirkonnast. Iseenesest on Eesti hästi tubli projektides osaleja – suurem osa projekte on Eesti osalusega. Samas ei saa me eriti rääkida maakondade projektidest.

Väliskoostööd edendavad meil eelkõige ülikoolid, ka kutsehariduskeskused ja üleriiklikud sihtasutused. Ka riigiasutused oma riiklikul või regionaalsel tasandil on väliskoostöö suutlikud. Seda ei saa aga ütelda maakondlike organisatsioonide ja
keskmise suurusega või väikeste omavalitsuste kohta. Kogu selle projektide hulga peale, mis kaheksas piiriülese koostööprogrammis kokku on – c´a 400 kokku, oli üks projekt, kus partneriks oli maakondlik omavalitsuste liit. Maavalitsuste partnerlust esines alla kümnel korral. Kohalike omavalitsuste poolest on esindatud suuremad linnad – eelkõige Tallinn ja Tartu. Väiksemate linnade ja valdade projekte on vähe. Suurem osa kohalike omavalitsuste projektidest olid just väiksemates programmides, nagu Lõuna-Soome – Eesti, Saarestiku programm, ja Eesti – Läti. Siin oli ka näha, et väiksemates programmides suudavad Eesti omavalitsused ka juhtivpartneri rolli kanda. Seda oli näha just Eesti-Läti juures. Huvitav on aga, et suuremates programmides - näiteks Interreg IVC-s ei ole Eestil ühtegi juhtivpartneri rolli ja ka Kesk-Läänemere programmis on vaid üksikud juhtivrollid. Juhtivpartneri rolli suuremas koostööprojektis suudab üldjuhul kanda vaid ülikool, või siis suurlinn.

Kui rääkida maakondade projektidest – siis tekib ka küsimus, et kui kutsehariduskeskus teeb maakonnas Interregi projekti, siis kas see on maakonna projekt, või kutsehariduse projekt? Kas kutsehariduskeskuse tegevused on seostatud maakondliku arengustrateegiaga, kas maakonnal üldse on olemas selline dokument? Minu ettekande kokkuvõtteks ütlesin, et Eesti maakondade ja omavalitsuste suutlikkus kasutada Läänemere koostöö võimalusi ( ja sellega kaasnevaid EL vahendeid) on väga piiratud. Puudu jääb nii administreerimise kui omafinantseerimise suutlikkusest. Nõrk kohalik tase ei tule kasu Eestile ei lühikeses ega pikas perspektiivis. Haldusreform…millal sina tuled?

Kollektiivlepingu seaduse muutmine

Ja supsti hüppas õiguskomisjonist välja kollektiivlepingu seaduse muutmise eelnõu. Seejuures ei tehtud komisjonis arutelu. Ei peetud nõu töövõtjate organisatsioonidega. Ei kaalutud läbi, millist mõju see eelnõu avaldab individuaalsetele töösuhetele. Ei hoolitud sellest, et valitsusel on kavas terve kollektiivsete töösuhete pakett üheskoos läbi vaadata…mitu sotside eelnõud on just selle põhjendusega tagasi lükatud, et kohe-kohe tuleb valitsus terviklahendusega. Kõige selle pärast tegin sotside nimel ettepaneku eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada ehk siis – menetlus peatada. Nagu ikka tavaks – ettepanek läbi ei läinud.24.jaanuaril oli hääletamine – pidasin puldist ka vastava ettekande.

19 jaanuaril külastasin Ametühingute Keskliidu volikogu istungit. Seal oli kollektiivlepingute teema arutusel. Ametühingud on püha viha täis ja õigusega. Mitte sellepärast, et kollektiivsed töösuhted ära kaoksid. Seda, et kogu pakett vastavaid regulatsioone tuleb läbi vaadata, on kõik nõus. Ärritunud ollakse sellepärast, et nagu valitsuserakondadel on tavaks saanud – teist osapoolt ei kaasata ja ei kuulata. Aarne Rannamäe ütles hiljuti teles hästi – valitsus on demonstreerinud, et ei kuula ega karda kedagi – ei üliõpilasi, õpetajaid, päästjaid, Kapot, õiguskantslerit ega parlamenti. Ega ka töövõtjaid. Teema tuleb teisele lugemisele suurde saali, näeme, mis edasi saab.

Maavarade kaevandamine ja KMH-d

Jaanuaris oli mitu korda suures saalis jutuks maavarade arvestamine ja keskkonnamõjude hindamine selle juures. Olen antud teemal esitanud keskkonnaministrile nii kirjaliku küsimuse, arupärimise, kui ka esitanud suulise küsimuse. Nagu ka ajakirjandusest kuuleme, on pidevad probleemid kaevandamisega – küll siin, küll seal. Tõenäoliselt oleks vaidlusi hoopis vähem, kui keskkonnamin seadust järgiks ja enne, kui maavara aktiivseks varuks määratakse, ka keskkonnamõjusid hinnataks. Minister raiub aga nagu rauda – et ei peagi ega saagi enne keskkonnamõju hinnata, kui kaevandamisloa taotlemine käsil. Paraku – nii seadus, kui ka keskkonnaministri määrus 2005 aastast räägivad teist juttu. Kaevandamise vastavust keskkonnatingimustele on vaja hinnata kohe. Ministeerium seda aga ei tee. Vaja on kas muuta praktikat või muuta seadust. Mis muud kui tegeleme edasi.

Abikassa

Abikassa on jätkuvalt töös. Viimane nõukogu istung toimus 19nda jaanuari õhtul. Otsustasime toetada neljalapselist perekonda Kesk-Läänemaal. See oli nagu etalonjuhtum Abikassa jaoks. Perekond ei ole n.ö abiküsija pere. Toimekad inimesed mõlemad. Nende pisifirma oli masuga pankrotti läinud, nüüd rabelevad, et võlgadest vabaks saada. Mõlemad käivad tööl, vähendavad ise võlgnevusi, aga toimetulek on hädapärane ja lapsed ka majas. Hea meel oli, et saime toetada ja paljulapselise pere võlakoormat vähendada. Suur tänu kõigile annetajatele, tänu kellele saame Läänemaa inimesi aidata.

Fraktsioonis arutusel

Kuumad teemad on kõrgharidusreform, sündivuse vähenemine ja peretoetused, kodakondsuse tagantjärgi äravõtmine riigi poolt, elamislubade skandaal, kollektiivlepingute seaduse muutmise eelnõu, haldusreform, võõrkeelsetele inimestele kohtuskäimise kulud, politsei – ja piirivalveameti ja päästeameti reform, piiriäärsetele elanikele maaostu keeld, VEB-fondi saatus, kodukulud ja energiamajandus, maaelu arengu aruanne, ja palju muud veel … ehk ei läinud midagi meelest ära.

Virtsu sularaha ehk elu võimalikkusest maal

Avalikud teenused ja elutähtsad teenused on kaks eri asja. Tihti osutavad elutähtsaid teenuseid hoopis erasektori ettevõtted. Kui päästeteenus on avalik teenus siis toidupoe pidamine on erateenus. Elutähtsad on mõlemad. Liberaalne maailmavaade ei luba seada erilisi piiranguid erasektorile. Sellega aga kaob riigil, kui rahva esindajal, ka võimalus mõjutada elutähtsate teenuste osutamist. Niikaua, kuni erasektor käitub kenasti, on kõik vahva. Firmade omanikud on ju ka inimesed, saavad aru, hoolivad firma mainest jne. Nii me loodame, et praegu käitub ka Swedbank Virtsu ( ja teiste) sularahaautomaatide puhul. Tegelikult on aga nii, et erasektor on eraomandis ja me ei saa loota, et erafirma igal juhul käitub meie arust vajalikul viisil. Me ei saa ka ette heita erasektorile, et too vaid kasumi peal väljas on. Ongi ju. Tihtilugu erasektor, tunnetades oma seotust ühiskonnaga lubab endale ühes tegevuses kahju, et üldise positiivse maine arvelt saada kusagilt mujalt rohkem kasu. Aga me ei saasellist käitumist erasektori firmalt nõuda.

Riik, ehk siis ühiskond saab muidugi nõuda erasektorilt igasuguseid asju – kirjutada nõudeid seadusesse ja nõuda neist kinnipidamist. Eriti tugevalt on reguleeritud sellised valdkonnad, kus valitseb monopol või on vaba konkurents muul moel häiritud - näiteks vesi, gaas, elekter jms. Pangateenuses valitseb vaba konkurents. Kui turul olevatest konkurentidest keegi ei taha sularaha kättesaamise teenust Virtsus pakkuda, siis jääbki teenus ära. Asemele tuleb hoopis – näiteks tarbijate ühistu poolt pakutav sularaha poe kassast väljavõtmise võimalus, mille eest aga kooritakse hingehinda. Teenus nagu on, aga maal elamine läheb veelgi kallimaks maksma. Nii käivad asjad siis, kui riik ei sekku erasektori poolt osutatavate elutähtsate teenuste osutamisse. Kui erasektor ei taha üldse teenust osutada või osutab seda liiga kallilt, aga samas on tegemist elutähtsa teenusega, siis kas osutab, või ostab seda avalik sektor, ehk siis makstakse teenus maksumaksja rahast kinni. Kui ikka keegi poodi pidada ei taha ja poodi on väga vaja, siis lõpuks peab kohalik vald poodi pidama. Ja selleks peab vallal ka raha olema.

Pangaautomaatide hooldus ja nende ülalpidamine ei ole tõesti nii kallid, kui praegu see välja käiakse. Küsimus on aga hoopis selles, et kas meie (riik) sunnime erafirmat tegema seda, mida ta ei taha, või maksame selle kinni, nii et ta tahaks. Mul ajab kopsu üle maksa see diskussioon, mis praegu käib... Suuremalt jaolt on tegemist silmakirjaliku näpuvibutusega pankade suunas, muud midagi. „...olge head, leppige kokku, Virtus rahvas tahab ka...“. Tegelikult on regionaalpoliitika Eesti riigis praktiliselt olematu. Tegelikult ei kavatse (ega ka saa) keegi sundida ühtegi panka milleski kokku leppima, ega ka Virtsus automaati pidama. Meie suurepärase majandusvabaduse tingimustes ei tule ju kõne alla, et igale pangale pannakse peale kohustus pidada üleval mingit kindlat automaatide võrgustikku. Kui aga maksumaksja raha ei ole (sest makse ei korjata) või ei jagu seda sinna kuhu vaja (avalikule teenusele maapiirkondades) või peetakse selle kasutamist ebaotstarbekaks (maapiirkondade teenused) - siis ongi kõik kohad halisemist täis, aga tegelikult mida ette ei võeta.

Ma võin teile ütelda, miks Swedbank Virtsus enam automaati ei pea ja miks ta teiste pankadega koostööle ei lähe, et ühiselt automaatide võrgustikku ülal pidada. Ta ei taha. Ma võin ka ütelda teile, mis sellest teemast saab - mitte midagi ei saa. Praeguse valitsuse korral mingit süstemaatilist sundi ega suunamist ei rakendata ja omavalitsustele selliste teenuse kinnimaksmiseks raha juurde ei anta. Omavalitsustele antakse raha juurde näpuotsaga enne valimisi. Sellest rahast piisab, et saada hääli, aga ei jätku, et korvata vahepeal sündinud kahju elukeskkonnale. Heal juhul, selleks et lihtrahval oleks põhjus tänulik olla, lepitakse kokku Virtsu automaadi säilimises. Panga jaoks on ju tegemist väikese lisakuluga. Küsimus ei ole aga Virtsu automaadis. Küsimus on selles, kas riigis valitsev süsteem toetab elu säilimist väljaspool suurlinnu või ei toeta. Praegu valitsev süsteem ei toeta. Süüdi ei ole Swedbank. Tema teeb vaid seda, mida üks erafirma ikka teeb – maksimeerib kasumit.

2012 - haldusreformi alguse aasta

Avalikus inforuumis oli 2011 aastal üheks sagedamini käsitletud teemaks haldusreform. Sõna võtsid paljud, alates juristidest ja ajakirjanikest, õiguskantslerist ja riigikontrolörist kuni riigiteadlaste ja OECD raportini välja. Aasta lõpul tegi Raplamaa Omavalitsuste Liit pöördumise riigireformi vajalikkusest. Kõiki neid seisukohavõtte läbis ühine arvamus, et samal viisil enam edasi ei saa, nii omavalitsuslik kui riiklik haldusstruktuur peavad muutuma. Eestis on vanasõna – kuidas metsa hõikad, nii see vastu kajab. Riiklikus struktuuris ei näi olevat selle kajaga raskusi. Ilma igasuguse hõikamiseta, vahel tundub, et ka arupidamiseta, puhub tsentraliseerimise tuul läbi riigiametite ja -asutuste koridoride. Puhub nii, et lausa liialt saab – töökohad ja otsustusõigus nihkuvad maakondadest Tallinnasse, väheneb avalike teenuste kättesaadavus ja sellega ka inimeste turvatunne. Seevastu omavalitsustega on teisiti. Hõikajaid on hulgaliselt, vastukaja seni veel napp. Koalitsioonilepingus teema käsitlus pigem puudub. Regionaalminister on välja käinud oma versiooni ehk siis omavalitsuste arvu kardinaalse vähendamise. Kõige vaiksem on vastukajade poolest seni olnud erakond, kes omab kõige suuremat toetust. Peaministri poolt kõlama jäänud „… ilmselt mingil kujul me seda reformi ikka teeme …“ ei anna küll asjast ega valitsuse poliitikast mingit aimu. Seni aga on omavalitsused jäetud omapäi – oma vähenenud tulude ja suurenevate kohustustega. Valitseb „päästku end kes suudab“ seisukord. Omavalitsused reageerivad olukorrale valuliselt – teevad liitumisettepanekuid ja lükkavad neid tagasi, lahkuvad kohalikest liitudest ja koostööorganitest või üleriigilistest liitudest, ning teevad pöördumisi riigireformi vajalikkusest.Riigikogu juurde moodustatud kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühma poolt korraldatud kogunemistel on haldusreformi kontekstis räägitud tähtajast 2017-18, ehk siis ülejärgmistest kohalike omavalitsuse valimistest. Samas on ka arvamusi, et nii kaua ei ole mõtet oodata – kuna teemat on pikalt käsitletud, siis saaks juba 2013 aastal otsused langetada ja järgmiste kohalike omavalitsuste valimiste käigus vajalikud ümberkorraldused teha. Igal juhul on vajalik vägagi jõuline ja otsustuskindel tegutsemine aastal 2012 – seda nii parlamendi kui valitsuse poolt. Muudatused on möödapääsmatud. Igal juhul tuleb aga alustada kohustuste ja õiguste jaotamisest erinevate haldustasandite vahel. Vastavalt kohustustele ja õigustele peab jagunema ka rahastamine. Omavalitsuste mehhaanilisest liitmisest ilma sisuliste muudatusteta olulist kasu ei sünni. Asjalised peavad enda jaoks uuesti läbi mõtlema kohaliku omavalitsuse põhimõttelise olemuse – kas tegu on teenuskontoriga või kohalike inimeste õigusega oma asju ise korraldada? Riiklikus ja omavalitsuslikus halduskorralduses tuleb uuesti sisustada maakonnamõiste.Unustame ära poliitikute hirmud ja igatsused ja lähtume inimeste vajadustest. Kui vaid hetke nii mõtleme, siis jõuamegi maakonna tasandile. Peame otsima võimalusi avalike teenuste korraldamiseks parimal viisil, samal ajal aga jätma ka kohalikele kogukondadele võimaluse oma elukorralduses kaasa rääkida. 20 aastat iseseisvat Eestit on meile ütelnud – taas kord – et nii riiklike teenuste osutamiseks, kui ka suure osa omavalitsuslike toimingute korraldamiseks on maakonna tase parim. Samas aga - vaid kohalikul tasemel valitud volikogu on pädev esindama kohalikke seisukohti. Mitte ainult kohalik demokraatia ei vaja hoidmist, ka kindel hulk teenuseid on otstarbekas korraldada kohalikul tasemel. Kui tahame teha tõelist regionaalpoliitikat – et elu Eestis säiliks ka väljaspool suurlinnu, siis ei aita meid äärmuseni lihtsustatud lahendused ei halduskorralduses, ei maksunduses. Elu kirjutab meile ise ette lahendused – meie asi on need ellu rakendada. Ühiskondlik tellimus riigi juhtidele riigireformi elluviimiseks on olemas ja väljendatud 2011 aastal väga mitmete suuliste ja kirjalike pöördumiste kaudu. Hõikajad on hõiganud, nüüd on käes aeg ka metsal vastu kajada.

Uusaasta soovid!

Head sõbrad! Kui 2011 aasta algas, siis ennustati rahulikku ja edukat aastat. Tuli hoopis teistsugune. Möödunud aasta tõi halba, tõi head. Tõi õnnetusi ja tõi õnnestumisi. Tõi selgust ja tõi segadust. Lihtsamaks ei läinud elu kellelgi, keerulisemaks paljudel. Nüüd ennustatakse järgmist aastat, kui keerulist. Mis nüüd siis teha? Nüüd soovin kõigile sõpradele ja tuttavatele jõudu ja meelekindlust. Aasta 2012 saab minu pilgu läbi sõltuma eelkõige sellest, mida me teeme, mitte aga sellest kes me oleme, või kelleks me ennast peame. Ärme ootame ära, mida aasta meile toob, teeme ise endile aasta. Sellepärast soovingi, sõbrad, et teil õnnestuks tuleval aastal ära teha see kõik, mida te olete plaaninud. Ja see ka, mis 2011 aastal tegemata jäi...ja 2010 aastal ja eelmise viie aasta jooksul... Ja kui teil ei õnnestu kõike seda ära teha (eriti seda, mis viimase viie aasta jooksul tegemata on jäänud) siis vähemalt alustage kusagilt... ja kui alustamine ka keerukaks osutub, siis vähemalt lubage endale, et mõtlete tõsiselt sellel teemal :) Veel soovin, et teil õnnestuks ütelda oma lähedastele seda, mida olete kogu aeg öelda tahtnud, kuid pole ütelnud. Kui kalliks te neid peate... ja kui palju neid vajate... Ja kui te siiski ei julge seda kõike ütelda, siis vähemalt andke mõista...kasvõi sellega, et püüate alati olemas olla, siis kui teid vajatakse... Vaat sellised soovid uueks, 2012 aastaks. Rõõmsat aastavahetust ja head uut aastat kõigile! Austusega, Teie Neeme Suur

Kümnes ja üheteistkümnes nädal. Huvitavat ja olulist.

Sõnum kohalikele omavalitsustele – tulubaas on piisav!

Üheksanda, ehk siis üleeelmise nädala esmaspäeval vastas meie peaminister järjekordselt järelpärimistele omavalitsuste poolt pakutavate teenuste, teederahade ja omavalitsuste rahastamise suhtes üldiselt. Vähemalt kord kuus on omavalitsuste toimetuleku ja rahastamise teema riigikogu saalis kõne all. Alati on millegipärast nii, et opositsioon räägib, et midagi on nagu lahti ja valesti, peaminister räägib, et kõik on nii nagu peab. Keskerakond küsis, kas teda ei pane muretsema avalike teenuste taseme erinevus kohalikes omavalitsustes. Peaminister vastas, et ei peagi olema ühesugused teenused – selles seisnebki omavalitsuste iseseisvus, et igaüks teeb nagu saab. Tõenäoliselt ei ole ta nõus õiguskantsleri hinnanguga, kes arvab, et teenuste erinev tase rikub inimeste põhiseaduslikke õigusi. Tõenäoliselt ei ole peaminister nõus ka OECD analüüsiga…ja riigikontrolliga…niikaua, kuni Eurostati andmetel on võimalik väita, et kõik on oki-doki. Küsisin siis ka ise peaministri käest, et kas omavalitsuste tulubaas on piisav, et tagada kõigi ülesannete täitmist, mis seadusega neile pandud on. Peamister vastas, et tulubaas on piisav. Et sellist seisu nagu omavalitsused näha tahaksid ei ole kusagil ja võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti heas positsioonis. Ühesõnaga – sellega on korras. Omavalitsustel pole vaja muretseda. Peamister ütles ka: „Tulubaas on väga suures osas kohalike omavalitsuste endi luua, seadus on kohalikele omavalitsustele iseseisva tulubaasi andnud.“ Millest küll see Raplamaa omavalitsuste avalik pöördumine riigireformi vajalikkuse asjus? Ju oli tegemist järjekordse destruktiivsete opositsioonierakondade vandenõuga, mis muud.

Vabatahtlike päästjate toetamine riigi poolt

Eelmise esmaspäevase, 05.12 stenogrammiga http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1323086700 võiks tutvuda ka need, keda huvitab vabatahtliku päästeteenistuse käekäik. Siseminister vastas Kalle Laaneti küsimustele, et kuidas riik kavatseb tugevdada vabatahtlikku päästetööd. Muu hulgas ütles siseminister, et „Kohalikel omavalitsustel ei ole kohustust vabatahtlikke päästjaid toetada“. Kohustust ei ole jah, kuid kuna riik põgeneb kohtadelt erakordse kiirusega, siis omavalitsused lihtsalt sunnitud tegelema oma elanike turvalisuse tagamisega. Mis selle teadmisega siis peale hakata - et ei ole kohustatud...

Politsei –ja piirivalve ja päästeameti ümberkorraldamisest

Teisipäeval oli saalis teisel lugemisel politsei – ja piirivalve ja päästeameti regionaalsete keskuste likvideerimise seaduseeelnõu. Võtsime sotside poolt sõna nii Anvelt, kui mina. Minu kõne on siin:

Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Praegu käsitlusel olev seaduseelnõu on eelnõu ametkondlikust elukorraldusest, mis puudutab ühte Eesti kõige suuremat ametkonda. Politsei- ja Piirivalveametis töötab kokku üle 6000 inimese ja Päästeametis üle 2000 inimese. Selle seaduseelnõu eesmärgina on toodud välja tugiteenuste konsolideerimise vajadus ja sellega seoses protsessi ökonoomsuse efekti saavutamine, vajadus saavutada teenuste ühesugune kvaliteet ja tase ning üldine ökonoomia ja kokkuhoid.
Kui me räägime tugiteenuste konsolideerimisest, siis sellega olen täiesti nõus. Hea näide on maavalitsuste raamatupidamise konsolideerimine, kus maavanem jäeti küll kulujuhiks, aga tehnilised protsessid tsentraliseeriti. Otsustusõigus jäi maavanematele, aga protsessis saavutati 30%-line rahaline kokkuhoid, mis on väga hea tulemus. Miks iseseisvad pääste- või politseiasutused peaksid takistama tugiteenuste konsolideerimist? Mina ei ole sellest siiamaani aru saanud. Iseseisvate asutuste tugiteenuseid saab suurepäraselt konsolideerida, neid näiteid on meil olemas.
Kui me räägime ühesuguste teenuste pakkumisest, siis mis takistab praegu loomast ühesuguseid teenusstandardeid neljas regionaalses päästekeskuses või prefektuuris? Kas iseseisva otsustusõigusega prefektid või regionaalse päästekeskuse juhid on siis tõesti need takistavad elemendid, mille tõttu ei saa pakkuda ühesuguseid teenuseid? Kindlasti mitte. Kogu see süsteem tegutseb ühtsete seaduste alusel ja allub oma ametite direktoritele. Kui me räägime protsessi ja juhtimise ökonoomsusest, siis mina tooksin välja hoopis ühe väga ohtliku tendentsi. Me räägime kogu aeg kodanikkonnast, kodanikualgatusest ja kodaniku vastutusest, aga ma tooksin välja ametnikualgatuse ja ametniku vastutuse. Kui enne olid iseseisvad prefektid igas maakonnas, siis nüüd on nad regioonis. Selle muudatuse tulemusena ei ole iseseisvat prefekti ka regioonis. Kuidas me saame nõuda vastutust ja algatust ametnikult, kui me ei anna talle otsustusõigust?
Personaliküsimused. Igaüks siin saalis on olnud ühel hetkel juht ja me kõik teame, et juht vastutab meeskonna töö eest. Õigus teha personaliotsuseid on juhi kõige elementaarsem õigus, juhul kui me tahame saavutada tulemusi. Praegu nihkub 6000-se ja 2000-se ametkonna personaliotsuste õigus keskele, Tallinna välja. Väga palju õigusi delegeeritakse alla tagasi, kuni maakonnani, aga personaliotsused on need, mis jäävad üles. On väga suur erinevus, kas meil on tegemist standardsete protseduuride läbiviimisega näiteks Maksu- ja Tolliametis või mingites teistes suurtes ametkondadades või on tegemist jõustruktuuriga, kus on vaja kiiresti reageerida erakorralisele ülesandele. Sellest tulenevalt ongi jõustruktuuride ja erakorraliste ülesannetega täitevstruktuuridel selline juhtimisstruktuur, kus alama astme ülemal on suhteliselt suured volitused, sest ta peab vastutama selle eest, mis piirkonnas toimub. Praegu me võtame prefektidelt ära nende kõige põhilisema võimaluse – tegelda oma meeskonna juhtimisega. See on just nimelt personalijuhtimine sealhulgas. See, et rahaline juhtimine ei ole olnud prefektuurides või päästekeskustes, mistõttu ei ole neile mõtet jätta ka personali osas otsustamisõigust, ei ole minu arvates argument.
Kui minister siin puldis eelnõu tutvustas, siis ma küsisin temalt kujundlikus vormis, et kas me selle otsusega ei võta prefektidelt ära hambaid. Lihtsalt näidates sellega, et otsustusõigusest ilma jäetud juht ei ole enam sisuliselt juht. Minister ütles, et prefektidel ei olegi hambaid vaja. Tegelikult me ootame väga, et nii prefektid kui ka regionaalsete päästekeskuste juhid oleksid hammastega inimesed, et nad vastutaksid täiel määral oma piirkonnas pakutava avaliku teenuse eest. Selle võimaluse me võtame praegu nendelt ära. Kindlasti ei toeta eelnõu. Aitäh!

Lastekodudest ja lapsendamisest

Kolmapäeva, 07.12 hommikul toimus riigikogus palvus-hommikusöök. Minu jaoks oli üritus edukas just sellepärast, et sain endale head lauanaabrid. Ülelaua istus Ago Kokser – Harjumaa Ühistranspordikeskuse juhataja. Kuna minul just oli seljataga ülimalt närvesööv ja ohtlik varahommikune autosõit Ristilt Tallinnasse, siis rääkisime Ago ja teiste meestega maanteeliiklusest ja tema tegelikust hinnast ühiskonna jaoks. Harjukatega koos tegime ju ka Haapsalu raudtee taastamise uuringut. Teisteks headeks lauanaabriteks sain põllumajandusministri H-V Seederi ja MTÜ Oma Pere juhatuse liikme Jane Snaithi. Nendega oli vestlusteemaks seekord mitte põllumajandustootmine, vaid lastekodud ja lapsendamine. MTÜ Oma Pere tegelebki sellega, et toetab peresid, kes planeerivad lapsendada või on lapsendanud. Tõsi ta on, et riik pöörab siiski väga vähe tähelepanu lapsendamise, aga ka peredes kasvatamise võimalustele – kuigi see on oluliselt odavam ja lapse enda suhtes ka oluliselt positiivsem, kui lastekodus kasvamine. Olin teemast väga huvitatud, kuna just olin teinud sotsiaalministrile arupärimise lastekodude rahastamise osas. Olen täiesti nõus, et pikas perspektiivis peaks saama peredes kasvatamine ja lapsendamine hoopis suurema osakaalu asenduskoduteenuse pakkumisel. Seni aga peame tagama, et meie lastekodud oleksid parimad kohad, kus vanemliku hoolitsuseta laps saaks suureks kasvada. 2012 aastal valmib Eestis 21 peremaja. See on väga hea. Ka lastekodude rahastamine peab võimaldama peremaju ülal pidada. Lastekodutöötajate palgad on väga madalad, olgugi, et nõuded, mida lastega tegelejatele esitatakse, aina tõusevad ja vastutus on väga-väga suur. Siin on palju tööd ja võitlusi veel ees. Kümnenda nädala esmaspäeval, 12.12 vastas sotsiaalminister ka minu arupärimisele seoses asenduskoduteenuse rahastamisega. Kui olete täpsemalt huvitatud, vaadake stenogrammi. http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1323691500

Läänemaa teed

Neljapäev 08.12 oli minu jaoks Läänemaa päev – hommikul kohtusin Haapsalus maanteeameti maakondlike ja regiooni juhtidega, pärastlõunal külastasin Palivere Pikajalamäe spordikompleksi, õhtul toimus sotside piirkonna üldkogu, kus valiti piirkonna esimees ja juhatus ja erakonna volikogu liikmed.

Kohtumisel maanteeameti juhtidega rääkisin investeeringutest Läänemaa teedele. Kahjuks on mustkatete rajamiseks ettenähtud summad jäänud väga vähesteks, nii nagu kogu riigis, nii ka Lääne regioonis. Sellegipoolest, vastavalt võimalustele minnakse edasi mustkatete rajamisega. Suurtel teedel tuleb lähiaastatel tegemisele Kirbla asula ja Kasari silla vaheline lõik. Pikemas perspektiivis lõpetatakse suurtel teedel ka Risti – Palivere lõik. Mustkatetest tuleb tegemisele Kõmsi – Pivarootsi tee. Rääkisime ka Saastna ringi, Alaküla - Kirikuküla ja Kirbla – Rumba teest. Põhja-Läänemaal oli minu tähelepanu suunatud Kullamaa – Liivi vahelise teelõigu mustkatte alla viimisele. Minuga oli kaasas ka Kullamaa vallavanem, just sama murega. Ettevalmistusi mustkatte alla viimiseks on Liivi suunal osaliselt tehtud aluste korrastamise näol ja tehakse edasi, mustkate on ka plaanides. Liivi teele lihtsalt kerget mustkatet peale panna pole mõtet – teel on transiiditee potentsiaal ja kui panna vaid kaks kihti peale, siis suuremad masinad lõhuvad selle ära. Vajalik on hoolikam tegemine, nii nagu ka Nõva teed tehti. Aegades rääkida ei saa – ajad sõltuvad suurtel teedel tehtavatest töödest, kust ülejääva asfaldipuruga saaks ka Liivile korraliku tee ehitada. Täiesti eraldi teema meie jutus oli Haapsalu Tallinna mnt ja Rohuküla suuna rek. Arengud on siin üpris positiivsed – nimelt on Ääsmäe – Rohuküla ja Risti – Virtsu maanteed lülitatud TEN võrgustikku ja järgmiseks planeerimisperioodiks avab see asjaolu uued võimalused teede reki rahastamiseks Ühtekuuluvusfondi vahendite arvelt. Siin on küll palju erinevaid asjaolusid ja muutujaid, kuid igal juhul on praegu Haapsalut läbiva transiidikoridori osas põhimõtteline seis oluliselt parem, kui veel aasta tagasi. Töötame edasi, mis muud.

Läänemaa rahvasport ja Palivere

Neljapäeval 08.12 käisime ka Palivere Pikajalamäe keskust vaatamas. Päris palju rahvast oli. Palivere TTSK arendamisel valmis järjekordne etapp – korrastati ligipääsuteed ja rajati radasid – nõlvu, paigaldati infotahvleid. Kurb on see, et kultuuriministeerium kavatseb peatada maakondlike rahvaspordiobjektide iga-aastase rahastamise, nii nagu see on pikalt kestnud. Riigi poolt maakondadele eraldatud summad ei olnud suured, kuid siiski võimaldasid objektide töödega edasi minna ja ka kaasrahastada EL projekte, kui omavalitsused või mtü´d – sa´d neid kirjutasid. See ei ole mitte vaid kurb, vaid on tegelikult päris suur probleem. Olen rääkinud sellel teemal ka sporditeemasid valdavate kolleegidega riigikogust – meie Lauri Luigega seal hulgas. Otsime lahendust.

Reedel 09.12 – raudteest

Reedel korraldasime üpris laiapõhjalise kokkusaamise raudtee asjus. Tallinnas said kokku uus, vana ja vahepealne maavanem J, linnapea ja volikogu esimees, omavalitsusliidu esimees, raudtee tasuvusuuringu projektijuht ja mina, raudteega seotud ettevõtjad… Rääkisime sellest, kuidas teemaga edasi minna. Planeerime kokkusaamist majandusministriga – mis oleks võinud (pidanud) toimuda juba oktoobris – novembris, kuid erinevatel asjaoludel on edasi lükkunud. Vaatasime üle presentatsioonid, mis meil on ja arutlesime, kuidas saaks neid paremaks teha, otsisime vastuseid korduma kippuvatele küsimustele, rääkisime Türi – Viljandi lõigu rekist, Rail-Balticast jpm. Miks see on oluline – sest just nüüd lähima aasta jooksul määratakse kindlaks suurte transporditaristu objektide ring, mis järgmisel EL planeerimisperioodil rahastamisele lähevad. Meil on vaja selgeid seisukohti majandusministeeriumist. Hea on näha, et suurte ja oluliste objektide puhul on maakond üksmeelne ja koostöös. Jaanuaris koguneme samas ringis uuesti.

Teadmispõhisest valitsemisest

Reede pärastlõunal osalesin esimese eestikeelse riigiteaduste ülikooliõpiku tutvustusel Tallinna Ülikoolis. Miks pidasin seda oluliseks – sest olen alati pidanud oluliseks teadmistel põhinevat juhtimist. FB-s sõbrad naersid, et näe, varsti aasta riigikogus, nüüd anti õpik ka :) Mina vastasin selle peale – et parem hiljem, kui mitte kunagi.

Riigimaja projekt

Riigimaja projektiga oli viimasel istunginädalal päris palju tegemist. Projekti aeg hakkab lõppema, analüüsi lõppvariant liigub ekspertide hulgas ringi – tehakse viimaseid parandusi ja ettepanekuid. Kuhu välja jõuti? Ega analüüsi lõpptulem kellelgi üllatav ei olnud. Riigi ametiasutuste poolt teenuste ühine pakkumine maakonnakeskustes võimaldab hoida teenuseid maakonnas, teeb riigi jaoks teenuste korraldamise odavamaks ja inimeste jaoks teenuste tarbimise mugavamaks. See projekt tasub ennast ära igal juhul. Küsimus on – kas me pidime sellele järeldusele jõudmiseks kaks aastat arvutama? Ju siis pidime. Lõpuks taandub kogu kohaliku riigihalduse temaatika kahele küsimusele. Kummalegi me projekti käigus kahjuks vastust ei leidnud.

Esimene küsimus on, et kas avaliku teenuse korraldamise eest vastutavad ametkonnad tahavad ja julgevad astuda vajalikke, aga ebamugavaid samme. Igasugused ümberkorraldused on ebamugavad. Vajalikud riigile, inimestele head, aga … probleemsed. Kuidas ikka siis, kas ikka, kes ikka …. Regionaalministri haldusala, rahandusministeerium, majandusministeerium ja riigikantselei – need on institutsioonid, kelle koostöös peab valmima ka otsus, mis võimaldab inimeste teenindamist parimal võimalikul viisil. Loodame parimat.

Teine küsimus on, et millise perspektiiviga me arvestame? Ehk siis kas kahekümne aasta pärast on Läänemaal 20 00 või 15 000 elanikku? Ja kas internetis toimub 50 või 80 % inimese kontaktidest riigiga? Ehk siis – kui suur on vahetu teeninduse koormus tulevikus? Et ei koli ametkondi kokku vaid kohe netti? Kui räägime administratiivkeskusest, kas siis räägime Pärnust või Tallinnast Läänemaa kontekstis ja kohapeal on vaid kümmekond universaalset konsultanti? Kui radikaalne see muudatus on, mida demograafilised muutused ja infotehnoloogia arendamine meile peale sunnib? Nüüd ongi küsimus, et kui me ei tea vastuseid, kas me siis üldse võtame ette mingeid samme tänase olukorra parendamiseks? Mina arvan, et ikka peame võtma. Inimene peab tegema ajahetkel seda, mida ta peab tegema, samuti riik. Me ei saa lasta praegu minna asju isevooluteed, sellepärast et meil puudub võimekus olukorda täpselt prognoosida ja tulevik +10 aastat ja tulevik + 20 aastat võivad üksteisest oluliselt erineda. Tegelikult ei olegi niivõrd oluline keskkonna muudatuste ennustamine, vaid nende planeerimine. Kui ikka visiooni ei ole siis on tõesti mokas. Minu visioon on, et vähemalt maakonnakeskuses peab inimene (nii palju siis kui neid parasjagu maakonnas on) saama aetud oma põhilised asjad, saama kätte täispaki avalikku teenust. Niikaua, kuni püsib inimkond, ei kao ka vajadus näost – näkku suhtlemiseks ei teiste inimestega ega ametnikega – ja tänu jumalale. Selleks, et ametnikku kohata, ei pea inimene sõitma Pärnusse või Tallinna, tal peab selleks olema võimalus maakonnakeskuses. Milline on valitsuse visioon ja kas Haapsalusse ja teistesse maakonnakeskustesse tekkivad riigiasutuste ühised teeninduskeskused? Hea küsimus.

Maavarade arvestamine

Neljapäeval 15.12 andsin sisse üpris põhjaliku arupärimise keskkonnaministrile seoses maavarade arvestuse pidamisega. Siin oli juba 2009 üks riigikontrolli audit, mis ütles, et selles valdkonnas pole asjad korras. Praeguseks ei ole midagi oluliselt muutunud. Riik peab maardlate nimistut, kas nendest aga kaevata saab, seda sellel hetkel ei teata, kui maardla nimistusse kantakse. Ka siis, kui maavara aktiivseks tarbevaruks määratakse, ei teata, kas kaevata saab. Miks? Sellepärast et keskkonnamõjude hindamine on tegemata. KMH tehakse viimases järjekorras, siis kui juba läheb konkreetse kaevandamisloa taotlemiseks. Seadus näeb aga ette, et aktiivseks ei tohi määrata maavaru enne, kui KMH tehtud. Riik ju peab oma maavarabilanssi selle järgi, kuipalju meil on aktiivseid tarbevarusid. Aga KMH-d on tegemata. Riigikontroll kirjutab, et kui siis lõpuks KMH ära tehakse, siis ei ole selle tulem peatanud kaevandamist. Ja juhul kui on peatanud - kuidas on võimalik, et riigi maavarabilansis aktiivset tarbevaru ei saagi lõpuks kaevata? Millest siis need teed ja raudteed ehitatakse? Kas me üldse teame, kuipalju meil veel ressursse on või toome varsti kogu killustiku Soomest sisse? Vaat selline arupärimine keskkonnaministrile.

Fraktsioonis tähelepanu pälvinud küsimused: IRL elamislubade skandaal, liitumine VEEga, elektri hind ja Eesti Energiaga seonduv, DASAd... Neid küsimusi ma oma ülevaates ei puudutanud. Ajakirjanduses on olnud juttu igasugust, seisukohti ka.

Järgmise aastanumbri sees uus istungjärk. Vahepeal sean tegeleda rahulikumalt teemadega, mis pooleli või rohkem aega vajavad. Kirjutan artiklit haldusrefomi osas, saan tegeleda maaelu mitmekesistamise programmi hindamiskriteeriumitega ja palju muud.

Soovin kõigile headele blogilugejatele rahulikku ja rõõmsat jõulupüha, vahvat aastavahetust ja edu uuel aastal!

Istungivaba nädal ehk maavarad, noored ja ettevõtlus

Eelmine nädal oli riigikogu töögraafikus istungivaba nädal. Ja olgu tänatud kõigekõrgem ja riigikogu töö –ja – kodukorra seadus, et sellised nädalad olemas on. Vastasel juhul oleks mäe otsast alla saamine ikka üpris keeruline. Millega tegelesin?

Osa ajast kasutasin materjalidega tutvumiseks ja lugemiseks. Näiteks üks teema, millega praegu tegelen, on maavarade kaevandamise ja maapõueseaduse teema. See puudutab otseselt Läänemaad, sest erinevalt seni kõlanud arvamustest on Läänemaal siiski päris palju väärtuslikku maavara – tehnilist dolomiiti nimelt. Milles aga siis probleem on? Küsimus on selles, millises kategoorias on maardla ja maavaravaru – kas aktiivne või passiivne. Seadus ütleb et maavara varu on aktiivne, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult kasulik. Kui sinu krunt või maatükk asub aktiivse maavara kohal, siis ei lubata sul seal teha midagi sellist, mis kaevandamist pikaajaliselt takistaks. Riik arvestab oma“ rikkust“ aktiivsete maavarade hulga kaudu. Tegelikkus on aga selline – nagu siin ühe konkreetse näite varal olen teada saanud - et maavaru paiknemine aktiivses kategoorias võib tähendada seda, et oma krundil sul ei lubata ei ehitada, ega ka kaevandada. Nimelt ei pruugi ministeerium olla järginud keskkonnanõuetele vastavuse väljauurimise tingimust, kui vara aktiivseks nimetati. Kui keegi on kogemata sattunud maavara otsa ja püüab seal ehitada, öeldakse talle, et ei – siin on aktiivne maardla. Kui ta siis püüab kaevata, siis talle öeldakse ei, et keskkonnanõuded ei luba. Tegemist võib olla otsese seadusrikkumisega maavarade aktiivseks nimetamisel ja hilisemal arvestamisel. Kui palju siis meil ikka üldse on kasutatavat maavara ja kuidas riik seda arvestab? Olen koostamas sellesisulist arupärimist keskkonnaministrile.

Istungivaba nädal lubas ka osaleda sellisel suurepärasel üritusel nagu Läänemaa Noortefoorum Martnas ja seal hulgas peetud Osaluskohvikus. Olin lauajuhiks „noorte tööhõive“ ümarlauas. Kokku oli seal kümme teemat, grupid käisid ühest lauast teise.

Noored ja tööhõive

Noortega kohtuda ja vestelda on ikka vahva. Noored ise on ka väga huvitatud tööhõivest, seda nii suvevaheaja täitmise mõistes, ülikooliõpingute kõrvalt teenimise, kui ka lihtsalt töökoha mõistes. Kuivõrd laudades osalejad olid paljud veel põhikooliealised, siis keskendus jutt suvisele tööle. Samas oli ka karjääriõpe ja ettevõtlusõpe koolides meie tähelepanu all. Noortelt tuli palju ettepanekuid, mis kõik ka osaluskohviku tulemusena paberile jõuavad. Näiteks leiti, et suviste tööpakkumiste info võiks olla kuskile koondatud – näiteks Läänemaa noorteportaali. Mitte et mul oleks varnast võtta lahendus, kuidas see toimuda võiks, kuid idee iseenesest on väga hea. Samuti leiti, et noortele peaks koolides rohkem rääkima töötamise võimalustest ning kohustustest ja õigustest, mis sellega kaasnevad. Samasugust infot oleks vaja ka ettevõtjatele, et nad ei kardaks noori tööle võtta. Samuti leiti, et karjääriõppega ja ettevõtlusõppega peaks alustama oluliselt varem, kui seda praegu tehakse. Kui praegu peetakse karjääritunde üheksandas klassis, siis leiti, et alates seitsmendast peaksid nii töökoha valik, kui ettevõtlus olema käsitletud. Kui pärastpoole kokkuvõtet tehes selle seisukoha ka suure saali ees välja ütlesin, siis saalis istuvad pedagoogid vangutasid pead… Samas – kui mõned aastad tagasi käisin EASiga Inglismaal tutvumas nende ettevõtluse arendamise süsteemiga, siis neil olid spetsiaalsed programmid välja töötatud juba lasteaedade jaoks. Miks pedagoogid peaga vangutasid? Kas seitsmes klass on veel liiga rumal selleks, et neile tööst ja karjäärist rääkida? Või ei võimalda seda õppekava? Või ei ole koolil selleks ressursse?

Suvise töötamise osas räägiti veel malevatest, millede korraldamist peeti väga vajalikuks. Samuti räägiti transpordiprobleemist – isegi kui õnnestub suveks töö leida, ei pruugi olla transpordivõimalust töökoha ja kodu vahel. Siin leiti lahendusena omavahelist koopereerumist, täiskasvanud autojuhi kampa võtmist, aga arvati ka, et kohalik omavalitsus võiks aidata transpordi osas lahendusi otsida.

Mis puudutab ülikooli ajal töötamist, siis seda peeti loomulikuks ja hädavajalikuks. Siinkohal on jällegi oluline osalise ja paindliku tööaja võimalus, sest „öösel töötan – päeval õpin“ variant kuulutati siiski jätkusuutmatuks :). Mis on aga rõõmustav – mitte keegi ei kuulutanud, et Eestist tööd ei leia ja tahan ära välismaale.

Minu kokkuvõte siinkohal on – noored on huvitatud tööst ja töötamisest ja seda oluliselt varem, kui meie praegune õppesüsteem seda arvestab. Riigi kohustus on toetada noorte töötahet, ettevõtlikust ja luua tingimused ettevõtluse arendamiseks – et see tahe – töötada ja teha seda Eestis – ka tõesti rakendust leiaks.

Reedel HG 9. klass riigikogus
Nagu selle tema jätkuks oli reedel HG 9 klass külastamas Teeviita ja kuna juba Tallinnasse tulek oli siis tuldi ka riigikogu vaatama. Tegime siis majale tiiru peale. Loodan, et ka noortele oli põnev. Igatahes – juba majja sissepääsemine läbi metallidetektori tekitas elevust – kisu püsirihm pealt maha :), hea et nabaneedid külge võis jätta :). Mõnus rahvas igatahes. Niipalju teadmiseks – et juhul kui on ka teisi klasse, või ka teisi kollektiive, kes mõne Tallinnas – käigu raames või spetsiaalselt tulles sooviks riigikogu hoone ja meie tööga tutvuda, siis olen igati valmis juhatama ja selgitama. Andke vaid teada, lepime aja kokku.

Üheksas nädal ehk maavanematest, Virtsu sadamast, rehabilitatsiooniteenusest ja palju muud

Esmaspäev

Riigikogu liikme nädal algab fraktsiooni istungiga. Minu teada kõikidel erakondadel. Eelmise nädala esmaspäeval räägiti sotside fraktsiooni koosolekul kõrgharidusreformist, elektri käibemaksust, vanemahüvitise laest, riigieelarve teisest lugemisest ja muudatusettepanekutest riigieelarvesse. Räägiti ka sellest, et riigikogus peaks arutama euro olevikku ja tulevikku, kui riiklikult tähtsat küsimust.

Esmaspäeval suures saalis oli vastamine järelpärimistele. Kõigepealt oli Keski küsimus perearstinduse kohta. Kesk küll küsis uuesti üle kõike seda, mida meie riigieelarve kontrolli komisjonipoolt korraldatud seminaril räägiti, kuid kordamine on tarkuse ema. Uudis ja kõige rõõmustavam uudis sotsiaalministri vastustest oli see, et kavatsetakse suurendada perearstide kaugustasu. Keski küsimused ja Pevkuri vastused on hea ülevaade praegu perearstinduses toimuvast. Suurem osa toimuvast on positiivne (perearstide, avalikkuse ja opositsiooni olulisel kaasabil :)). Jätkub aga korralduse tsentraliseerimise propageerimine :(. Mis praegu takistaks omavalitsustel perearstinduse korraldamises rohkem kaasa löömast? Ja nad ju osalevadki – nagu jaksavad. Omavalitsuste suutlikkus on viidud alla, aga igal hetkel räägitakse omavalitsuste rolli suurendamisest – olgu see siis perearstindus või päästjad või mis iganes. Huvitav, millal siis ikkagi hakkab kohale jõudma, et perearstisüsteem vajab tõesti sisulist arendamist, mitte formaalset juhtimisreformi. Ja millal hakkab kohale jõudma, et ei ole võimalik omavalitsustelt ühe käega mahlu välja pigistades teise käega neilt rohkem ja rohkem toiminguid nõuda.

Teine huvitav arupärimine oli Virtsu sadama kohta. Esitasime koos Kalev Kotkaga järelpärimise Virtsu sadama jäämurdmisteenuse kohta, majandusminister vastas. Küsimuse teema saime augusti lõpus, kui külastasime fraktsiooniga Läänemaad ja ka sadamat. Meie küsimus oma põhiosas puudutas seda, et kui Virtsule pakutaks jäämurdmisteenust, nagu Pärnule, siis kas ei saaks paremini ära kasutada euroopa raha eest tehtud investeeringut. Minister vastas: „…Virtsu sadama jääolude tõttu kaubaveoks ajutise sulgemisega ei kaasneks ületamatuid tagajärgi, kuna sadama kaubamaht on väike ja ettevõtetel on võimalik talvel oma kaubad suunata ümber kas Paldiskisse või Pärnusse. Võttes arvesse ka Liivi lahe jääolusid, kasutuses olevate jäämurdjate jäämurdevõimekust ja jäämurdmisega kaasnevaid kulusid, ei ole praegu võimalik Virtsu sadamat lisada jäämurdeteenust saavate sadamate nimistusse…“ Ka Pärnu sadamaga paarissadamana käsitlemisest ei tule miskit välja… Pidasin ka kõne pärast ministri vastuseid. Tegelikult on asi nii, et sadamate arendamiseks on eurorahaga tehtud suur investeering. Seda investeeringut peaks maksimaalselt kasutama. Küsimusele, et kui suur võiks olla Virtsu sadama potentsiaal, ei osanud minister vastata. Jäämurdeteenuse rakendamisel peakski arvestama ka potentsiaali – muidu on nii et kaubamaht kasvaks, kui teenus oleks, aga teenust ei tule, sest maht väike. Nokk kinni- saba lahti.

Esmaspäeva õhtu täitis SDE juhatuse ja piirkonna juhtide ühine istung Riigikogus.

Teisipäev

Suures saalis oli tavalise poliitika päev. Poliitilised kokkulepped ja poliitiline retoorika ruulivad. Reformierakond tegi hulgaliselt karmi kriitikat kõrgharidusreformi suhtes, kuid lõpuks hääletas seaduse menetlemise jätkamise poolt. Tagasi lükati meie poolt pakutud eelnõu elektriaktsiisi langetamiseks. Pooleli jäi Keski poolt pakutava astmelise tulumaksu arutelu, kuid etteruttavalt võin öelda – et etteaimatavalt – ka see lükati järgmisel päeval tagasi.

Teisipäeva õhtul olin Haapsalus kohaliku IRL osakonna kutsel. Rääkisime raudtee taastamisest. Siin on olukord kujunenud päris huvitavaks. Tasuvusuuringu kohaselt tasuks Riisipere - Turba vahelise lõigu taastamine ära igal juhul, Riisipere – Rohuküla lõigu arvestus on pisut negatiivne, kuid analüüs ise on ülikonservatiivne. Kui juba kasutada näiteks lihtsalt raamatupidamislikku võtet ja võtta kasutusele diskonteerimismäär 5% - nagu Euroopas ette nähtud on, mitte 6% nagu Eesti raamatupidamiseeskirjad nõuavad, siis juba see liigutus viiks ka Rohuküla otsa positiivseks. Positiivseks viiks projekti ka see, kui me võtaksime plusspoolele ka piirkonna võimaliku SKT kasvu. Praegu me seda vaid arvutame ja näitame, aga ei arvesta. Kõik oleneb lõpuks otsustajatest. Väga hea meel on Läänemaa IRLi pressiteate üle, et nad projekti toetavad. Miks mitte toetada kasumlikku projekti? Oleneb muidugi ka Haapsalu linna enda hoiakutest. Raudtee taastamine Rohukülani ei vasta praegu kehtivale linna üldplaneeringule. Kas linn võtab kätte ja muudab oma üldplaneeringut ja sellest tulenevana ka osasid detailplaneeringuid?

Kolmapäev

Kolmapäeval infotunnis oli kaks pärimist, mida kommenteeriksin siinkohal. Kõigepealt muidugi Keskerakonna poolt algatatud teema maavanemate politiseerimise kohta. Minister läks pisut isiklikuks siin süüdistades mind silmakirjalikkuses, sest ka mina olevat olnud poliitiline maavanem. Tegelikult küll regionaalminister teab väga hästi minu määramise asjaolusid. Kahju, et ta on need ära unustanud. Kui keegi maavanematest oli apoliitiline, siis oli see Neeme Suur. Ja mis puudutab kandideerimist riigikogusse – ma tõesti tunnetasin maavanema töö olulisust maakonna jaoks. Kandideerimine riigikogusse oleks olnud moraalsest küljest palju raskem, kui kasvõi kordki oleks mõne valitsuse esindajaga olnud jutuks pikemaajalise riigiteenistuse perspektiiv. Mul pole absoluutselt midagi Innar Mäesalu vastu ja loodan temaga head koostööd. Olen temaga olnud ka juba kontaktis ja planeerime esimest kohtumist. Lihtsalt reformierakonna ladvik demonstreeris järjekordselt ja jõuliselt parteilise juhtimise prevaleerimist ametkondliku juhtimise üle, see on see, mis kurvaks teeb siinkohal. Ei olnud väga ammu need ajad, mil täitevkomitee käis parteikomiteest juhtnööre saamas. Aga see selleks. Omavalitsusjuhtide esmane mulje uuest maavanemast, tuginedes kohtumisele Piirsalus, on pigem positiivne, seda on mitmed endised kolleegid väljendanud. Loodame et koostöö maakonna hüvanguks saab sujuma parimal viisil.

Teine küsimusele vastamine puudutas rehabilitatsiooniteenuse ostmiseks mõeldud summade piisavust ja järjekordi teenuse osutamisel. Küsimuse esitas Helmen Kütt, teema on meil mõlemal aktiivselt laual olnud. Sotsiaalminister vastas: „…Esimene samm selle järjekorra vähendamiseks kindlasti on see n-ö eelhindamine ehk teenust saaksid kõigepealt need, kes seda kõige rohkem vajavad, ja saaksid seda vajaduspõhiselt ja kompleksselt. Võib-olla hea küsija on kuulnud ka n-ö programmipõhist lähenemist, et me tahaksime võtta koos selle eelhindamisega ja rehabilitatsiooniplaani koostamisega ka väga selgelt sellise kompleksse lähenemise, et kui inimene vajab taastusravi, siis ta saab seda tervise poole pealt, ja kui ta vajab logopeedi või tegevusterapeuti, siis tuleb sotsiaalpool sinna juurde rehabilitatsiooniga …“ Veel ütles minister, vastates minu täpsustavale küsimusele „ … Nii et üks võimalus on vaadata ka tervishoiu poole peal, et kui meil õnnestub taastusravi mahtu suurendada, siis kindlasti surve rehabilitatsiooni poole pealt läbi sotsiaalteenuse rehabilitatsiooniteenuse saamiseks väheneb oluliselt. Sest kui tänaseid rehabilitatsiooniplaane vaadata, siis väga palju on seal füsioteraapia teenust. Need sellised kolm vaala või põhimõtet – eelhindamine, kvaliteedijuhtimine asutustele ja programmipõhine lähenemine – need peaksid olema alused, millest tulenevalt me rehabilitatsiooni korralduse paremaks muudame, ja siis saame vaadata, kui see süsteemne pool on korda saanud, kas me peame raha juurde panema, või saame sektorite vahel selle asja lihtsalt ära korraldada…“
Minu kommentaar on siinkohal, et nagu raha ei jätku raha rehabilitatsiooni, nii ei jätku ka taastusravi jaoks ja lihtsast ärakorraldamisest ei piisa. Muidugi on süsteemis sees reserve, aga kui vajadus on 50% suurem ja sisemised reservid katavad ära 10%, siis jääb nelikümmend ikka puudu. Taastusravi ( just aktiivravi) ja rehabilitatsioon on tegelikult need teenused mis tagavad kannatada saanud inimestele naasmise tööturule, iseseisva toimetuleku, eneseväärikuse ja elementaarse elukvaliteedi. Need valdkonnad peavad saama rohkem raha juurde.

Kolmapäeva pärastlõunane istung suures saalis oli pika päevakorraga. Muu hulgas lükati tagasi keskerakonna astmelise tulumaksu seadus, hääletati läbi ja lükati tagasi suurem osa opositsiooni poolt esitatud muudatusi järgmise aasta riigieelarvesse. Olulistest asjadest veel – esimese lugemise läbisid meie kaitseväe missioonide pikendamised.

Neljapäev ja reede

Neljapäev ja reede möödusid minul Balti koostöö tähe all. Olem Balti Assamblee liige. Balti Assamblee on kolme balti riigi parlamentide ühine koostöökogu, kus võetakse vastu kõigile kolmele olulisi seisukohti. Seekord näiteks läks välja deklaratsioon seoses põllumajandustoetustega, samuti aga seisukohad ühise energiamajanduse osas ja palju muud. Tallinnas toimus selle aasta teine plenaaristung, lõppes Eesti eesistumine, Leedu võttis järgmiseks aastaks ohjad enda kätte. Balti koostöö on päris huvitav teema – kunagi kirjutan sellest pikemalt.

Laupäev

Laupäev algas hea võitluskaaslase Kalle Porni ärasaatmisega tema kodust… kurb, kurb. Väga hea mees oli.

Laupäeva pärastlõunal tõttasin Lihula vald 20 juubeliüritusele. Arenguseminaril peetud ettekanded olid väga head. Ehk Margus Källe paneb need ka kodukale üles. Pärast pidulik aktus – ilus ja uhke. Ja pidulaud mulle meelis – tangupuder ja verikäkk :). See oli üks õige eesti piduroog.

Vaat selline nädal oli.

Kaheksas nädal - riigieelarvest, lastekodudest ja kõige pikemalt politsei - ja päästeala reformist

Esmaspäev.
Nädal algas nagu alati, fraktsiooni nõupidamisega. Päevakord, eelnõud, arupärimised, pressiteated. Räägiti riigieelarve teisest lugemisest, kõrgharidusreformist, pääste –ja politseivaldkonna reformist, elektri aktsiisi langetamisest, vanemahüvitistest ja palju muud.

Õiguskomisjoni istungil käsitleti pikalt politsei ja piirivalveseaduse ja päästeseaduse muutmist seoses uue reformiga – õigemini vana reformi sabaga, sest eelmise seadusemuudatusega 2009 aastal nähti ette ametite lõplik tsentraliseerimine aastast 2012. Nüüd siis on see käes. Kaitsen prefektide ja päästekeskuste juhtide õiguseid, kuid tulutult. Pikemalt kirjutan allpool.

Õiguskomisjonis oli arutelul veel VEB-fondi saatus. See on üks vana habemega jutt meie nõuka-aegsetest ettevõtetest, mille raha riigikorra vahetumisel Venemaa Välismajanduspanka kinni jäi. Nõuete koondamiseks loodi Eestis VEB-fond, mille tegevus tahetakse nüüd ära lõpetada, sest fondi tegevus ei ole edukas olnud. Meie firmade nõuded proovitakse panna turgu ja müügist saadud rahaga siis nõudeid katta. Kui müüa ei õnnestu, siis – mis läind, see läind.

Riigieelarve kontrolli komisjoniga külastasime esmaspäeval riigikontrolli ja kuulasime ettekannet nende tegevusest. Riigikontroll rääkis meie ajutise komisjoni olulisusest ja tegi ettepanekuid komisjoni töö tõhustamiseks. Komisjon võiks olla alaline. Komisjoni istungitel tuleks koostada täisprotokoll ja istungit võiks netis üle kanda. Kõiki riigikontrolli aruandeid võiks käsitleta kahel järjestikusel koosolekul. Kõikidele ettepanekutele kahe käega poolt. Riigikontrolli auditid on riigikogu liikmetele asendamatu infoallikas riigiasutuste tegelikust tööst ja seda kirjeldatuna mitte ministeeriumi, vaid sõltumatu hindaja silme läbi. Sama meelt meie fraktsioon.

Suures saalis oli esmaspäeval arupärimistele vastamine. Meie arupärimine rahandusministrile teemal – talu üleandmine isalt pojale. 1 jaanuaril jõustus tulumaksuseaduse säte, mis võimaldas FIE tegevust üle anda teisele inimesele, kes tema tegevust jätkab ja seejuures mitte maksta tulumaksu. Seadus nägi ette et rahandusminister teeb täpsema korra, mismoodi asi käib. Rahamini määrus aga pole seni kuskilt näha. Minister vastas, et määrus on olemas ja valmis, ainult kehtima hakkab uue aasta algusest. Meie Kotka Kalev siis ministrile, et ole hea, räägi põllumajandusministrile ka, mis toimub, viimane muidu ei tea miskit.
Teine oli meie arupärimine CO2 rahade jagamise kohta. Küsimus oli pikk – vastus oli lühike, sellega on kõik korras. Miks keegi rohkem sai kui teine – siis oli vastus, et kes ees, see mees. Miks said raha heas korras olevad hooned, kuis suur nende puhul siis CO2 kokkuhoid oli? Vastus – lepingu tingimused on konfidentsiaalsed. Minu arvamus on, et CO2 rahade jagamine oli üks kõige mõistatuslikumaid rahade jagamise protsesse viimaste aastate jooksul. Tõenäoliselt jätkub seda teemat veel kauaks.

Esmaspäeva õhtul toimus riigimaja projekti ekspertgrupi ja nõukogu ühisistung. Õhtul tegin kolmapäevaks Kullmaa visioonikonverentsi ettekannet.

Teisipäev.

Suure saali istungi täitis peaministri ülevaade Eesti Euroopa Liidu poliitikast. Teemat on palju ajakirjanduses kajastatud. Mina küsisin peaministrilt, miks järgmisel planeerimisperioodil regionaalarengu fondi (ERDF) mahud vähenevad? Sellega seotud on ju kõik toimingid majanduse arendamisel, innovatsiooni ja teaduse arendamisel, regionaalpoliitilised meetmed. Samal ajal suureneb sotsiaalfond, mis on iseenesest positiivne, sest sotsiaalküsimusi on ridamisi, kuid ikkagi RDF läheb väiksemaks. Peaminister vastas ainult poolele küsimusele, et Eestis on tõesti palju sotsiaalprobleeme. Regionaalarengu fondi vähenemist pidas ta aga ebaoluliseks, et vähenemine ei ole suur. Tegelikult on seis selline, et Eesti pakist kolmandiku moodustab CF (Ühtekuuluvusfond), seni oli Sotsiaalfond 11% ja ülejäänu oli ERDF ehk regionaalarengu fond. Uuel perioodil CF osakaal jääb samaks, SFile läheb aga mitte 11 vaid 17% j ülejäänu ERDFile. Ehk vähenemine on üpris oluline. Seda vähenemist küll kompenseerib nii CFi, kui SFi paindlikum kasutamine, mida järgmine periood võimaldab, kuid regionaalarengu rahade vähenemist see siiski ei kompenseeri.

Teisipäeva pärastlõunal külastasin majandusministeeriumit ja vestlesin seal transpordiala asekantsleriga linnades paiknevatest transpordikoridoridest. Minu ettepanek oli spetsiaalse programmi loomine linnades ja munitsipaalomandis paiknevate transpordikoridoride lahendamiseks. Leppisime kokku, et vestlen sellel teemal ka regionaalministri valdkonna spetsialistidega, küsimus on kas selliseks eesmärgiks saab või on mõistlik kasutada CF või ERDF vahendeid.
Teisipäeva õhtupoolikul kohtusime kolleegidega fraktsioonist ja mujalt ja arutlesime haldusreformi küsimuste ja SDE seisukohtade üle selles valdkonnas. Hilisõhtu kulus Kullamaa ettekande viimistlemisele.

Kolmapäev

Kolmapäeva hommikul sõitsin Kullamaale, et osaleda valla visioonikonverentsil. Konverents oli huvitav. Tegin ettekande teenuste osutamisest kohalikes omavalitsustes, omavalitsuste üldisest olemusest ja selle kõige seotusest haldusreformiga. Minu lahend teenuste jätkusuutliku korraldamise ja omavalitsusliku staatuse säilitamise dilemma osas on siiski maakondliku taseme taasjõustamine. Selleks on mitmeid võimalusi – kas teise tasandi omavalitsuse loomine, omavalitsusliidule avalik-õigusliku staatuse andmine, maakonna suuruse omavalitsuse moodustamine või mis iganes. Oluline on vaid, et kohtadele peab alles jääma valitud volikogu, mis kaitseks kohaliku kogukonna huve teenuste ühise korraldamise juures, omaks selleks reaalset võimekust ja mandaati.

Kolmapäeval suures saalis infotunnis olid küsimused maavanemate politiseerimisest, sellel teemal olen oma seisukohti avaldanud, nii ajalehes, blogis, kui FB-s. Ansipi vastuseid te ka olete lehest lugenud.
Küsimusi oli palju, muu hulgas küsis kolleeg Anvelt ka päästevaldkonna reformimise kohta. Praegu käib jälle reform, mille käigus on kavas kaotada ka päästekomandosid. Anvelt küsiski, milline on siis lõplik otsus, millised komandod sulgemisele lähevad, miks luuakse juurde uus asedirektori ametikoht ja kuidas kavatsetakse toetada vabatahtlikke päästjaid, kui eelarve sumasid ette ei näe. Minister vastas, et analüüs alles käib, et juhikoha juurdetegemine tuleb jõuametite reformist, mis otsustati ära juba 2009 ja et vabatahtlikkuse toetamiseks on raha eelarves olemas. Siseminister ütles ka:“ …Seal tegelikult, lihtsalt öeldes, vedeleb maas märkimisväärne ressurss inimeste näol, nende töötundide näol, mida me saame kõik kasutada selleks, et meie külasid, valdasid, linnasid teha turvalisemaks, päästeolukordi lahendada. … „. Vaat nii on lood. Kogu päästevaldkonna arengute juures on üks positiivne asi – on asutud suurendama elupäästevõimekusega komandosid. Mis aga puudutab juhtimise tsentraliseerimist ja teenuse kättesaadavuse asendamist vabatahtlike komandodega – kus märkimisväärne inimressurss maas vedeleb – rõõmustada pole midagi.

Kolmapäeval saali istungil oli kõige olulisem riigieelarve eelnõu muudatusettepanekutel. Opositsiooni sisulistest ettepanekutest midagi märkimisväärset sisse ei jäänud. Ka minu ettepanekud suurendada lastekoduteenusele kulutatavat summat ja rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks kulutatavat summat hääletati maha.

Tsentraliseerimine politseis ja päästes

Peale riigieelarve oli kolmapäeval suures saalis esimesel lugemisel seesama politsei - ja piirivalveameti ja päästeameti seaduse muutmise seadus. Esitasin siseministrile küsimuse, et kuidas peaksid prefektid ja päästekeskuste juhid oma organisatsioone juhtima ja piirkonnas teenuse tagamise eest vastutama, kui neilt võetakse võimalus võtta vastu personalijuhtimise otsuseid? Minister vastas, et otsustusõigus personaliküsimustes ei ole vajalik selleks et oma ülesannetega toime tulla. Minu küsimus oli küll pisut luulelisem – küsisin, kas ei võta minister regionaalselt juhtidelt hambaid ära. Minister vastas, et neil pole hambaid vaja. Kui varasemalt likvideeriti maakondlikud prefektuurid ja päästekeskused, kui iseseisvad asutused, siis nüüd likvideeritakse regionaalsed prefektuurid ja päästekeskused kui iseseisvad asutused. Mida see sisuliselt tähendab? See tähendab, et kõik õigused, mis praegu olid Pärnus prefektil või regionaalse päästekeskuse juhatajal, saavad nüüd olema ametite direktoritel Tallinnas. Et ameti direktor töösse ära ei upuks, tehakse Tallinnasse uus asedirektori koht juurde. Regioonikeskustesse jäävad küll prefektuur ja päästekeskus (osakonna staatuses) alles ja suure osa üles viidud õigustest ja kohustustest delegeerib peadirektor alla tagasi, kuid oluline osa jääb ka üles kesktasemele. Üks oluline osa on personaliküsimused. Mis ülemus see on regioonis, kes ei saa ise alluvat tööle võtta, kiita, edutada ja vajadusel ka noomida? Kuidas regiooni juhid tööle hakkavad? Neile jääb õigus esitada vastavaid ettepanekuid peadirektorile, kes siis ettepanekut kas arvestab või ei arvesta. Jõustruktuurides töötab tuhandeid isikuid, tegemist on Eesti kõige suuremate ametkondadega. Politsei ja piirivalveametis on c´a 7000 ametikohta, päästeametis c´a 2000. Mil viisil nii suur organisatsioon tsentraalse juhtimisega tööle hakkab jääb mulle üpris arusaamatuks. Siseminister on mitmel korral ütelnud, et ta on käinud maksu-tolliameti juhi juures kogemusi omandamas ja ta ei näe erinevust organisatsioonide vahel – mis töötas seal, töötab ka siin ja vahet pole. Saalis ka vihjasin ministrile erinevuste osas – kui maksu – ja tolliameti põhilised tööprotsessid on suures osas standardiseeritud ja korralised, siis jõustruktuurides on suurem osa toiminguid operatiivsed ja erakorralised. Vahe on väga oluline. Selleks on seni ka jõustruktuuride hierarhiline struktuur olnud just selline nagu ta on, sest alumise astme juht peab suutma iseseisvalt vastu võtta otsuseid ja kanda vastutust. Olgu siis nii, kui kaotati maakondlikud iseseisvad asutused, kuid regionaalsete keskuste iseseisvuse kaotamine on küll liig mis liig. Tugiteenuste osutamine ei ole siinkohal argument, tugiteenuseid saab osutada ka iseseisvatele asutustele. Ühesõnaga – tsentraliseerimine. Totaalne. Sotsid tegid ettepaneku seaduse esimene lugemine lõpetada. Ettepanek ei läinud läbi.

Neljapäev

Neljapäeval andsin üle arupärimise sotsiaalministrile lastekodude rahastamise asjus. Asenduskoduteenuse osutamiseks rahavajadus oluliselt suureneb, seoses peremajade rajamisega. Eestis valmib järgmisel aastal 21 peremaja, järgmise aasta riigieelarve aga seda muudatust ei kajasta. Küsisingi ministrilt, kuidas nad olukorra lahendavad.

Neljapäevase istungi täitis ülikoolireform, kus eelnõu kandis ette haridusminister ja vastas ka küsimustele – mitme tunni jooksul.
Õhtul läksin Haapsalusse, kus toimus SDE osakonna koosolek.

Reede

Reedel käisin Hiiumaal, sealse haigla taastusraviosakonna avamisel. Selle kohta on kommentaar selline – nagu ma avamisel ka oma lühikeses sõnavõtus ütlesin – tõesti on Eesti riik olnud tubli investeeringute teostamisel, kas siis transporditaristu või sotsiaalne. Nüüd on viimane aeg tähelepanu pöörata ka inimestele, et need inimesed – hooldustöötajad, õed, arstid – saaksid selles ilusas keskkonnas töötada ja tunnetada oma töö ja tegevuse olulisust. Et nad teaksid, et mitte ainult majad vaid ka inimesed on riigile ja ühiskonnale olulised.
Hiiumaale sõidu puhul moodustas eraldi kvaliteetaja ka praamisõit ise. Praamiga sinna ja tagasi koos sotsiaalministri, ministeeriumi ametnike ja haigekassa juhtidega võimaldas arutada mitmeid sotsiaalhoolekande probleeme, muu hulgas sain ka vastuse oma eelmisel päeval üle antud järelpärimisele. Ministeerium loodab 2012 aastal olemasoleva eelarve raames hakkama saada, summade tõusu nähakse ette 2013 aastast. Loodan, et nad siis saavad hakkama…rääkimata siinpuhul asenduskodude töötajatele osutatavatest nõuetest ja palgast, mida mingil moel ei saa ametikohale ja tööle kohaseks pidada.

Laupäeval külastasin Haapsalus Kastani Avatud Noortekeskust, rääkisime juhatajaga noortekeskuste probleemidest ja lahendustest.
Vaat selline nädal ja sellised jutud eelmise nädala kohta.

Säravatest tuledest ja tasakaalustatud arengust

Linnapea Urmas Sukles avaldas hiljuti Lääne Elu veergudel arvamust maakonna tasakaalustatud arengu ja koostööorganisatsioonide mõttekuse asjus. Linnapea Sukles on ilmselgelt häiritud sellest, et ka väljaspool linna kusagil tuled põlevad. Ka tasakaalustatud areng tema hinnangul näikse olevat vaid see, mis toimub linna piiridest seespool. Teadaolevalt liigitub raiskamise hulka Suklese käsitluses mitte ainult Värav, vaid ka raudtee temaatika tervikuna, Palivere spordikeskus ja nii mõnigi muu maakonnas arendatud teema.

Linnapea ütleb, et omavalitsusjuhid peavad maakondlikke koostööorganisatsioone mõttetuks. Samas on läbi aastate just tema ise olnud see, kelle suust halvustavad hinnangud on kõige tihedamini kõlanud, kuni selleni, et omavalitsustest ainus on Haapsalu linn, keda omavalitsusliidu eestseisuses esindab mitte linnapea, vaid volikogu esimees. Mis küll tema sellise hoiaku on põhjustanud, on minule pika aja jooksul arusaamatu olnud. Kas omavalitsusliit või maavalitsus ei ole suhtunud lugupidavalt linna vajadustesse kui järjestati KOIT-kava projekte? Ei – alati on vaidlemata eraldatud maakonnalinnale kohane osa. Kas LAK ei ole aidanud aktiivselt kaasa linna arenguprojektide õnnestumisele – olgu siis promenaadi, Paralepa parklate, linnuse, Iloni Imedemaa või teiste projektide puhul? Ka seda mitte. Jah – seni pole leitud lahendust linna põhilise transpordisoone rekonstrueerimise rahastamiseks. Tegin ka mina maavanemana Haapsalu teede nimel tööd, jätkan seda tööd ka praegu riigikogus ja praeguseks võin öelda, et ükskord sünnivad ka lahendused.

Tasakaalustatud arengu tagamisel olen ka mina ebaõnnestumisi üle elanud – näiteks püüdsin, aga ei suutnud ma maavanemana seista Koluvere hooldekodu ja Kullamaa valla huvide eest, kui AS Hoolekandeteenused otsustas rajada uued erihoolekande peremajad mitte Koluverre vaid Ridalasse. Ju on näiteid teisigi. Soovin Haapsalu linnapeale vastupidavust ja jõudu. Töötan edasi nii Haapsalu, kui ka teiste omavalitsuste huve silmas pidades ja maakonna tasakaalustatud arengut taotledes. Loodan, et uus maavanem elab ruttu sisse ja annab oma parima panuse maakonna käekäiku.

Lugupidamisega Neeme Suur

Kas maavanem on valitsuse käepikendus?

Kui eelmisel aastal käisime Viljandis maavanematega ühist nõupidamist pidamas, külastasime ka kohalikku maakonnalehte. Lehe peatoimetaja rääkis meile, et peaminister kutsub kord aastas kohalike lehtede esindajad enda juurde, pakub neile lõunat ja räägib kohalikest asjadest, küsib, kuidas maakondades seis on... Maavanematel läksid silmad suureks seda kuuldes - peamister ei ole kordagi kutsunud enda juurde maavanemaid (tõenäoliselt ükshaaval kedagi, niimoodi üheskoos küll mitte) ja küsinud nende käest, et kuidas maakondadel läheb. Ma päris hästi ei usu, et praegune valitsus suhtub maavanematesse, kui valitsuse käepikendusse. Kui peaminister viimati Läänemaal käis, maavalitsuses käis ja riigiasutustele esines, siis oli tema suhtumine küll teine. Kui valitsus ei suhtu maavanemasse, kui valitsuse kohalikku esindusse aga samas ka mitte kui kohalike esindajasse, mis see suhtumine siis on? Kõige hullem vastusevariant on, et tegemist saab olema vaid kohaliku juhiga kes kannab edasi vastava partei poliitikat ja esindab partei huve. Loodan kõigest hingest, et see ei osutu tõeks...