15.9.17

Iga asula peab ellu jääma ja arenema

Andsin just eile intervjuu ajalehele ja igasuguseid mõtteid hakkas liikuma tagantjärgi J Mis siis ikkagi on SDE nimekirja põhiline iva või fookus?

Peie põhiline idee on kirjas meie prorgammi esimestes ridades. Seda saab lugeda veebist, (http://valimised2017.sotsdem.ee/et/ringkond/laane-nigula-vald/) Meil on seal kohe alguses kirjas, et tahame, et iga asula ellu jääks ja areneks. Nii ongi. Iga asula peab ellu jääma ja arenema, igalühel on oma eluõigus ja arengu võti. Me ei saa lähtuda ühe konkreetse asutuse või objekti efektiivsusest vaid nägema iga asulat kui terviklikku ellukeskkonda ja omakorda valda kui terviklikku elukeskkonda.

Me peame nägema suuremat pilti. Me ei pea ja ei saa planeerida ühte suurt kooli ja siis hakata vaidlema, et millisesse asulasse see paigutada. Igas asulas peab kool alles jääma ja kvaliteetset haridust pakkuma, sest see on väga oluline osa selle asula elukeskkonna tervikust. Meil ei pea üldse olema ujulat, need on Haapsalus ja Märjamaal.  Meil ei pea olema hüper-super koolimaja igas asulas, kuid korras kool ja staadion kooli kõrval on elementaarne. Vastupidi - me peama tagama et väikesed kooli ellu jäävad ja head haridust pakuvad. Me ei pea püüdma ehitada ühte väga suurt hooldekodu ja siis vaidlema, et kuhu asulasse see jääb.  Ühe kooli või ühe hooldekodu (või mis muu iganes asutuse puhul) muidugi  - mida suurem,seda efektiivsem, kuid vaadata asulat tervikuna ja valda tervikuna, siis meie ei kavatse ühtegi asulat maha jätta ega perspektiivituks kuulutada.

Oluline on tagada võimalikult terviklik elementaarsete teenuste pakett igas valla keskuses. Me võime leppida ja lepimegi väiksema kooliga või hooldekoduga, mille kohamaksumus ühe lapse kohta või kliendi võib olla kõrgem kui suuremal asutusel, juhul, kui sisu on kvaliteetne ja see asutus annab olulise panuse keskuse ja sellega ka kogu valla püsimajäämisele ja arengule. Terviklikku efekti ja mõju näeme siis kui vaatame mitte ühte asutust vaid kogu asulat ja selle mõjupiirkonda ning kogu valda tervikuna.

Ehk siis meie lasteaiad ja koolid ja kultuurimajad ja spordiobjektid ja hooldekodud jne ei pea üksteisega konkureerima, vaid peavad üksteist täiendama. Selleks et Oru hooldekodu laiendada ei pea Risti oma kinni panema. Mõlemal on arenguruumi. Kui omal tarbijatest väheks jääb siis tuleb tagada kvaliteet, teha hoolikalt müügitööd ja pakkuda teenuseid väljaspoole oma omavalitsuse piire. Pikas perspektiivis tuleb tagada elanike arvu püsimine ja kasv või siis kõigepealt – vähenemise aeglustumine. Ja teenuste kõrval on töökohad siin üliolulised. Mis aga jah, on valla poolt vaadates keerulisem teema, ning riigi üldise poliitika mõju suurem.

Ehk siis – regionaalpoliitika on hädavajalik, nii riigis tervikuna kui ka tulevases Lääne-Nigula vallas. Igal piirkonnal on siin oma eripära. Kui Taebla ja Linnamäe arengut toetab Haapsalu lähedus, siis Nõva, Risti ja Kullamaa arengut hoopiski Tallinna või Raplamaa lähedus. Kui kuskil on ilmselge tööstuspiirkond, siis teisal jällegi ilmselge turismi, suvitus- ja külastuspiirkond. Igale asulale on oma arenguvõti ja seda tuleb kasutada.

Mis puudutab rahvastiku arvu vähenemisse, siis jah, seni on trendid teistsugused, kuid mitte enam nii hullud kui kümmekond aastat tagasi. Kui me ei usu selle (elanike arvu püsimise) võimalikkusesse, ei usu oma valla kohalike keskuste püsimajäämisse, laseme käed rippu ja loomegi strateegia, mille kohaselt on kõige targem elanikud kolida kokku ühte suurde kortermajja,  lapsed ühte suurde kooli jne siis seda kiiremini maa inimestest tühjeneb. Nii et... edasi, ikka edasi, mitte ühtegi sammu tagasi J

Neeme Suur,

parandamatu optimist ja regionaalpoliitik J

14.11.16

Maakonna vahetamisest - selgituseks, ilma emotsioonideta.

Postimees kirjutas hiljuti, et maakondade piirid on muutumises, nii nagu Läänemaal ja Pärnumaal, nii ka mitmes teises maakkonnas, Jõgevamaal, Tartumaal, Ida- ja Lääne-Virumaal, Võrumaal, Põlvamaal, Valgamaal, Raplamaal…. Ja et kõige suurem ümberkorraldus maakonna vahetamise korral puudutab ühistransporti. Tõsi ta on, juba haldusreformi alguses öeldi maha, et maakonna piirid ei tohi saada takistuseks omavalitsuste ühinemisel. Seni veel ametis olev minister on nüüdseks kinnitanud juba mitmeid kordi, et omavalitsuste volikogude kokkulepet maakondliku kuuluvuse osas valitsuse poolt  ümber tegema ei hakata. Tõenäoliselt ei lähe kohalike tahte vastu ka uus valitsus. Kui omavalitsuste juhid on nii otsustanud ja rahvas seda otsust toetab, siis nii ongi. Juriidiliselt on küll lõplik otsus valitsuse otsus ja selline kokkulepe ühinemislepingus omab valitsuse jaoks pelgalt soovituslikku iseloomu, sellegipoolest ei hakata kohalike inimeste tahte vastu astuma. Küll aga peavad kohalikud kogukonnad arvestama muudatustega mis ees seisavad ja need muudatused ei puuduta ainult ühistransporti.

Maakonnad on põhiliseks koostööruumiks suuremale osale sotsiaalsetele võrgustikele. Ehk siis lihtsamalt öeldes – inimeste igapäevane omavaheline suhtlemine ja asjaajamine käib paljuski maakonna kaupa. Seda küll mitte erateenuste tarbimise ja osutamise osas – suuremas poes, teenust pakkuva firma esinduses  või  eriarstil käiakse tihti ka suuremas keskuses, mis asub siis kus iganes maakonnas. Samal ajal aga õpilaste ühisüritused, õpetajate ja lasteaednike koostöö, kultuuritöö ja sporditöö ja ühine sotsiaaltöö käivad senini suuremalt jaolt maakondade kaupa. Ega keegi ei keela ka teises maakonnas ühiseid üritusi korraldada ja seda ikka ju tehakse. Oluline asjaolu on aga, et vähemalt senini käib kohaliku taseme koostöö rahastamine maakondade kaupa. Ka külaliikumine ja selle rahastamine käib maakondade kaupa. Paljudel puhkudel tuleneb maakondlik jaotus seadusest, näiteks jahindusnõukogud on seadusest tulenevalt maakondlikud.
Kohalikud koostöövõrgustikud ja nende elujõulisus sõltuvad nii inimeste hulgast, ühisest identiteedist, aga ka rahastamise korraldamisest. Kuivõrd regioonid saaksid olema oluliselt suuremad, siis ei ole tõenäoline, et seni maakondlikult toiminud koostöö üle poole Eesti käima hakkab. Ka ruumiliselt peab inimeste liikumises mingi loogika säilima. Üks vald, isegi peale liitumist,  on mitmete asjade jaoks ikka veel liiga väike, regioon aga liiga suur. Maakonnad ei kao kuskile ja kui maakond muutub, siis vähemalt avalikus – ja mittetulundussektoris muutub ka inimeste ring, kellega koos asju aetakse.  Selles osas tulebki inimestel arvestada muudatustega, kui maakond muutub. Arvestada tuleb ka oluliselt sagedama liikumisega seni naabermaakonna keskuseks olnud linna suunas. Siit ka tuleneb vajadus ühistranspordi ümberkorraldamiseks.
Haldusreformi kõige põhilisem loogika tugines kahele eeldusele. Esimene eeldus oli, et omavalitsused saavad olema oluliselt suuremad. Nii määrati suhteliselt jäigalt kindlaks tulevaste valdade – linnade minimaalsed suurused. Teine eeldus oli, et põhilised kokkulepped tehakse kohalikul tasemel, omavalitsusjuhtide endi poolt. Nii saavadki meie tuleviku omavalitsused ja maakonnad välja nägema nii, nagu inimesed ise ja omavalitsuste juhid kohapeal seda näevad. Kas see saab olema hea või halb, on üks küsimus. Ju siis ikka hea, ise tehtud, hästi tehtud. Kui ise kokku lepitud, ehk siis seisavad uued tekkinud omavalitsused üheskoos ka tegusad.
Mis saab maakonnast - see on teine küsimus. Maakonnad jäid haldusreformi fookusest kõrvale. Ja tuleb tunnistada, et Läänemaal toimuvate läbirääkimiste tulemusena moodustuvadki tugevad ja toimivad omavalitsused, olgu siis Haapsalu, Lääne-Nigula või Lääneranna. Ma olen küll senini veendunud, et kui Läänemaale oleks tekkinud üks omavalitsus, siis oleks tulemus veel parem olnud. Paraku ei saanud see teoks. Omavalitsustel ja inimestel tuleb nüüd oma valikud ära teha ja maakondade osas  - nii siin, kui sealpool, tuleb kohaneda olukorraga mis peale haldusreformi jõustumist tekib. Inimeste vahelised sidemed on aga visad ja see mida mina näen, on hulgaliselt nn maakonnaülest koostööd Põhja – ja Lõuna-Läänemaa omavalitsuste vahel.

7.9.16

Läänemaa Abikassa tänab

Läänemaa Abikassa tähistas tänavu augustis oma seitsmendat sünnipäeva. MTÜ Läänemaa Abikassal on kaksteist liiget. Juhatuses on kolm liiget, nõukogus on üheksa liiget. Püsiannetajaid on Abikassal 22, annetuskastidesse annetajaid aga – sadu ja sadu inimesi. Annetuskastid asuvad Coop kauplustes Haapsalus ja ka Rannarootsi keskuses.

Abikassa loomise idee tekkis 2009 aastal, masuperioodil, kui inimeste elatustase oluliselt langema hakkas. Masuperiood, võiks küll arvata, et on lõppenud, abivajajaid siiski on palju. Idee kohaselt oleks pidanud Abikassa hakkama toimima nagu ühistuline kindlustusselts, paljude liikmetega. Nii see päris läinud ei ole, küll aga on Abikassa kujunenud stabiilselt tegutsevaks maakonna heategevusorganisatsiooniks, kus annetaja leiab võimaluse taskukohaseks loobumiseks ja aidatakse kedagi teist abivajajat Läänemaalt.  Ehk siis „inimeselt inimesele“, nii nagu ütleb meie tunnuslause.
Abikassal on mitu omapära. Kõigepealt, me väldime tüüpilist sotsiaalabi andmist, ehk siis Abikassa ei konkureeri kohaliku omavalitsusega ja riikliku sotsiaalsüsteemiga. Teiseks, me anname rahalist toetust. Kui abiorganisatsioonid tihtilugu vahendavad esemeid, toiduaineid vms, siis Abikassa aitab reaalselt elektrivõla ära maksta, lastega seotud hädavajalikud kulutused kanda, hädavajalikku remonti teha vms. Elekter, üürivõlg, õpilaskodu üür, kütteseadme remont, soojustusmaterjal, elektriboileri soetamine jms – sellised on näited kuluartiklitest. Raha ei anta kellelegi kätte, vaid tasutakse firmade poolt esitatud arveid. Kolmandaks, abikassa eelistab lastega peresid. Kanname hoolt selle eest, et lapsed vanemate ajutise häda tõttu kimbatusse ei satuks. Neljandaks – abikassa eeldab ja kontrollib, et abi saaja on ise tubli ja aktiivne oma probleemile lahendusi leidma. Viiendaks – me ei reklaami abi saajaid ega annetajaid vaid toimetame nii diskreetselt kui võimalik.  
Läbi aastate on abikassa eraldanud toetust 76el korral. Tavaliselt laekub Abikassale avaldus kas abivajaja enda või siis ka kellegi teise poolt, kes inimese häda näeb. Kõigepealt suhtleb abivajajaga juhatus, ettepaneku toetuse eraldamiseks teeb nõukogu. Abikassa juhatuse liikmed, raamatupidaja, revident ja nõukogu liikmed teevad on tööd tasuta. Abikassa aastakoosolekud toimuvad igal aastal juunikuus. Sel aastal koguneti 06. Juunil. Tavaliselt korraldatakse liikmetele mõne Läänemaa sotsiaalobjekti külastus. Seekord kohtuti Läänemaa Toidupanga ja FB lehekülje „Heategevus Haapsalus ja Läänemaal“ esindajatega – vahetati kogemusi ja muljeid heategevusest Läänemaal.
Läänemaa Abikassa nimel tahaksin väga tänada meie tublit tegevjuhti Merike Nuudit, juhatuse ja nõukogu liikmeid, raamatupidaja Kaja Kausi ja revidenti Arnold Juhansit.
Väga suur tänu Abikassa püsiannetajatele, aga ka ühekordse annetuse tegijatele ja neile, kes on pidanud võimalikuks annetuskasti kaudu ulatada on abikäsi teisele Läänemaa inimesele.
Abikassa tegevuse põhilised numbrid
 
Sisse (€)
Toetusteks
Taotlusi
Toetusi
Maj.kulu
2009
537
164
1
1
0
2010
7476
3477
20
15
207
(suur kast)
 
2011
2914
2748
15
10
651
(kodukas)
 
2012
3121
4719
12
11
395
(väiksed kastid)
 
2013
5110
3680
13
12
46
 
2014
2713
2770
13
13
104
 
2015
2753
4511
14
14
56
 

 

24.8.16

Läänemaast - elust, olust ja asjadest


Siin natuke aega tagasi küsis Ärileht minult kolm küsimust maakonna kohta.  Tegin siis neile ühe jutu, midagi sellest ka ilmus. Panen nüüd vastuse tervikuna blogisse, täiendasin ka pisut.

- millised on täna maakonna rõõmud ja mured?


- mida võiks tuua haldus- ja riigireform?


- millist tulevikku Läänemaale näete? Millised on tänased visioonid?

Minu vastus oli siis selline:
Mingil moel on iseloomulik, et ajal, mil Euroopa seisab muudatuste lävel, on ka Eesti valdadel ja maakondadel ees muudatuste aeg. Haldusreform ja riigireform on ukse ees. Mõlemad protsessid on põhjustatud demograafilistest ja majandusgeograafilistest muudatustest ja sellisena loomulikud. Kuidas aga inimesed muudatuste perioodi läbivad, kuidas aja ja elu poolt püstitatud ülesandega hakkama saavad – see on juba igaühe enda ilmavaate piiratuse või avaruse küsimus. Ambitsioonid ja hirmud, üksteisemõistmine ja ka egoism, kaug – ja lühinägelikkus, kõik  on siin ja praegu rohkearvuliselt esindatud ja mõjutavad meie elu veel pika aja jooksul.
Läänemaa rõõmud ja mured on ühest küljest sarnased kõigile teistele väiksematele piirkondadele. Elanikkonna vähenemine on jätkuvalt  tõsiasi. Endile tuleb vaid esitada küsimus  - kas ka püsiv ja pidurdumatu?  Iga maavanem ja omavalitsusjuht loeb hoolikalt sisse – ja väljarännanud inimesi, sündide ja surmade arvu ja rõõmustab, kui mingis osas rahvastiku näitajad eelmistest aastatest positiivsemad on. Koolides ja lasteaedades on ette näha lasterohkemat perioodi ja tundub, et madalpunkt on läbitud.
Haldusreformi protsess ennustab suuremate ja tugevamate omavalitsuste tekkimist. Ka Läänemaal toimuvad aktiivsed läbirääkimised Haapsalu ja Ridala vahel, Põhja-Läänemaa piirkonnas ja Lõuna-Läänemaa piirkonnas. Haldusreformi protsessiga koos käib ka lootus, et elanikele osutatavad teenused tulevikus paremini korraldatud on. Läänemaal on äsjane positiivne liitumiskogemus olemas -  eelmiste valimiste ajal liitusid Risti, Oru ja Taebla vald üheks Lääne-Nigula vallaks.
See näide annab meile aimu, kuivõrd võib tegelikult kasvada omavalituste investeerimise ja teenuste osutamise võimekus liitumise tagajärjel. Liitumisega kaasneb aga üks nõudmine kohalikele kogukondadele -  see on suurem vajadus kohaliku aktiivsuse järele. Selleks, et uues ja suuremas omavalitsuses kogukonna häält kuulda oleks, et suurema omavalitsuse pilk ja käsi ulatuks iga kandini , selleks tuleb ise aktiivselt osaleda omavalitsuse juhtimises. Selleks loob häid võimalusi ka äsja vastuvõetud haldusreformi seadus.
Teisest küljest on Läänemaa pisut erandlik. Maakond on rannaäärne ja mitmete teiste suuremate keskuste tõmbejõud ulatub ka meie territooriumile. Haldusreformi käigus tekib Lõuna-Läänemaa puhul maakondliku kuuluvuse küsimus. Ehk siis  - kuivõrd liitumist kavandavad omavalitsused kuuluvad osalt Pärnumaa, osalt Läänemaa koosseisu, siis on Vabariigi Valitsusel vaja langetada otsus, kuhu maakonda uus tekkiv omavalitsus kuuluma hakkab. Juhul, kui otsus langeb Pärnumaa kasuks, siis võib juhtuda, et Läänemaa jääb territooriumilt 25% ja elanike aru poolet 15% väiksemaks. Lihula ja Hanila vallad on põline Läänemaa osa ja selline võimalus tekitab kohalikul tasemel parasjagu peamurdmist. Arvan siiski, et kõige olulisem praegusel hetkel on tugeva ja toimiva omavalitsuse moodustamine Lõuna-Läänemaal. Selle tõttu on praegu toimuvad konstruktiivsed läbirääkimised omavalitsuste vahel vägagi tervitatavad. Maakonna piiride ja maakondade arvu küsimus kuuluvad aga otseselt valitsuse ja riigikogu pädevusse. Ka Kullamaa ja Nõva vallad on ühe võimalusena kaalumas ka maakonnast väljapoole liitumiseks, Rehemäe küla Harjumaalt on aga liitumas Läänemaaga. Lähikuud tulevad seega pingelised ja huvitavad.
Haldusreformile lisaks on kõne all ka riigireform, mille tulemusena maavalitsused reorganiseeritakse, omavalitsused aga ülesandeid juurde saavad. Suur osa ülesandeid, mis omavalitsustele juurde antakse, nõuavad ka suurematelt omavalitsustelt omavahelist koostööd. Läänemaa on kindlasti heaks ja üksteise vajadusi mõistvaks koostööpiirkonnaks nii omavalitsustele,  kodanikeühendustele kui ettevõtetele. Kanname hoolt ka maakonna kaugemate kantide eest. Omavalitsused saavad peale liitumist olema praktiliselt ühesuurused, nii et koostöö saab olema võrdsete vahel.
Mis puudutab ettevõtluse käekäiku maakonnas, siis Läänemaa on suures osas orienteeritud teenusmajandusele ja külastatavusele. See on ühekorraga meie nõrkus ja meie tugevus. Looduslikud tingimused, sügav ja mitmekesine kultuurilugu ja lähedus Tallinnale võimaldavad oluliselt rohkem pakkuda nii külastuskeskkonnana, kui  traditsioonilise toitlustuse – majutuse valdkonnas. Ka heaoluteenused laiemas mõistes on kindlasti valdkond, kus Läänemaal on pakkuda juba praegu ja kus Läänemaa peaks olema võimeline rohkemateks arenguteks. Spetsiifilist külastuspõhjust pakub kindlasti Matsalu piirkond ja linnuvaatlus.
Kui tervise taastamine veel hiljuti võis Läänemaa mõistes kuuluda heaoluteenustega ühte valdkonda, toetudes eelkõige ravimuda kasutamisele ja passiivsetele protseduuridele, siis viimase kümne aasta arengu tulemusena on liikumisvõime taastamisest Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses saanud Põhja-Euroopa tipptasemel pakutav teenus, kus on parim meeskond, ravimeetodid  ja varustus.  Just arengud tervise taastamise valdkonnas ja arendatav SPA-turism võivad meid vabastada teeninduse hooajalisuse needusest ja annavad meile võimaluse tõestada, et teenusmajandus ei ole see keskmisest madalamat lisandväärtust loov, madalamat ja hooajalist töötasu võimaldav majandusharu.
Ülalpool toodust lähtudes on väga oluline, et maakonna majandus oleks mitmekesine.  Ilma töötleva tööstuseta ja tööstusettevõtete poolt loodavate töökohtadeta ei suuda me hoida sedagi elanike arvu, mis meil praegu on. Ilma töötleva tööstuseta ei suuda me pöörata maakonna elanikkonna arvu taas tõusule. Sellepärast on hea meel, et Haapsalus, Uuemõisas, Lihulas, Kõmsil, Taeblas ja mujalgi on Läänemaal mitmeid edukaid ja jätkusuutlikke tööstusettevõtteid. Sellepärast on  väga hea meel, et PKC tehase lahkumise järgselt tühjaks jäänud tootmisruumid Haapsalus on jällegi täitunud uute ettevõtetega. Sellepärast on väga hea meel, et ettevõtete ja kohaliku omavalitsuste koostöös on välja arendamisel Virtsu Ettevõtluskeskus.  Kiltsi tööstusala arengu piduriks olnud maaküsimused on hakanud lahenema. Just selle pärast on hea meel, et ka kohalikud omavalitsused aina rohkem ja rohkem näevad võimalusi tegutsevate ja alustavate ettevõtete toetamiseks.
Alustasin oma artiklit rahvastiku vähenemist ja väljarändest. Ettevõtjad ja nende poolt pakutavad ja loodavad töökohad on üks kolmest kohalejäämise põhjusest.  Läänemaa tunnuslause on – Läänemaa – turvaline pesapaik. Meie ülesanne on lisaks  turvalisusele pakkuda veel kahte asja – soodsat majanduskeskkonda ettevõtluse arenemiseks ja parimat võimalikku kasvukeskkonda meie lastele. Pean siinkohal silmas mitmekesist ja kvaliteetset haridust. Kui nendele kolmele asjale lisada kiire ja turvaline ühendus Tallinnaga, ehk siis Haapsalu raudtee taastamine, lisada veel looduskeskkond, siis olemegi saanud loodusliku, turvalise, avatud ja areneva Läänemaa. Jõudu tööle selle eesmärgi poole liikumisel kõigile läänlastele, mis muud.

20.8.16

Kõne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 25ndal aastapäeval Haapsalus


Head Läänemaa rahvas, kaaslased, daamid ja härrad, Eesti vabariigi kodanikud ja elanikud, külalised.

Täna tähistame Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 25ndat aastapäeva. Täna on sobilik hetk vaadata ajas tagasi, hinnata seda hetke, kuhu me jõudnud oleme ja mõelda, kuhu me edasi liikuda tahaksime. 

25 aastat õnneks ei ole nii kauge aeg, et tollaste sündmuste mäletamine mütoloogiasse upuks, et me unustaksime selle mis oli  ja tollase reaalse olustiku. Kui me ei tea, kuskohast me tulnud oleme, kuidas me siis saaksime planeerida oma järgmisi samme. Ühe rahva ajalooline mälu ulatub küll tuhandete aastate taha, kuid erinevate ajaetappide mõistmine kipub muutuma muinasjutuliseks ja suhtumine asjadesse ja aegadesse võib muutuda paarikümne aastaga. Muinasjutuks kipub muutuma minevik. Muinasjutuna tundub tulevik.

Muistne vabadusvõitlus – 800 aastat tagasi, rahvuslik ärkamine 150 aastat tagasi, Eesti Vabariigi sünd 94 aastat tagasi… Ajaloolaste poolt uuritav, lugudes jutustatav, õpikutes kirjeldatav. Ja nüüd, riikliku iseseisvuse taastamine 25 aastat tagasi – aeg, kus me kõik oleme kaasaegsed. Meie olime siin.

Igaühel meist on oma 1991 aasta august. Isegi neil, kes tollal veel sündinud ei olnud. Noorematele tundub see ehk kauge aeg, aga see oli nüüdsama, äsja. Me olime pisut nooremad, aga siinsamas. Kes ise aktiivselt osalemas tollastes rahvaalgatustes ja üritustes, kes neid otseselt korraldamas, kes seda olukorda ärevuse ja lootusega jälgimas. Fosforiit ja muinsuskaitse… ja lauluväljak, kodanike komiteed. Ja iseseisvuse poolt hääletajad, poliitikud, kellel jätkus mõistust lõpetada vaidlused, tarkust ja julgust võtta vastu õigel ajal õigeid otsuseid ja teha õigeid tegusid.  Ja siis diplomaadid ja välissuhete hoidjad, ja teised riigid, kes meie tegusid tunnustasid.

Ja siis meie tahte edastajad Moskvasse. Ja siis Gorbatšov ja Jeltsin. Ja Nõukogude relvajõud, nende olemine, juurdetulemine ja lõpuks ka minemine. Ja siis teletorni kaitsjad ja Toompea kaitsjad. Ja selle kõige taustal aeg -  Praha kevad, Berliini müüri langemine, riigipöördekatse Moskvas, Nõukogude Liidu  ja terve kommunistliku Idaploki lagunemine.

Mis see siis oli  -  Eesti iseseisvuse taastamine Nõukogude Liidu koosseisus?  Kas see oli rahva kustumatu vabaduspüüe, kas see oli rahvusvahelise üldsuse surve ja toetus, kas see oli kindlate isikute julgus ja tahe, kas see oli õige ajahetk, muudatuste aeg terves Euroopas? Või pigem oli see kõik kokku. Enn Põldroos on ütelnud: „Alles rahva seas süttinud vabadusvaimustuse jõud ja maht sünnitas veendumuse, et meil on potentsiaali otseseks vabanemiseks“. Mart Laar on ütelnud: „Kokkuvõttes polegi niivõrd oluline, kes või mida Toompeal otsustas ja kas Eesti ise- või taasiseseisvus. Imet tegi ikkagi eesti rahvas, keda tuleks näha selle loo kangelastena“.

25 aastat õnneks ei ole nii kauge aeg, et meis oleks jõudnud kustuda või muinasjutuks muutuda vabadusele püüdlemise ja vabaduse saavutamise õilis ja ühendav tunne. See tunne on alles. Rahvana liikuda ühise eesmärgi poole, jättes sellel hetkel kõrvale erinevad arusaamad ja argised vastuolud – mis võib olla veel parem. See on tunne, mis võib kaduma minna lõpututes poliitilistes vaidlustes. See on tunne võib vajuda ebasiiruse ja võimuiha sohu. See on tunne mis võib kaduma minna argipäevaste murede halluses. See on seesama tunne, mida tänapäeval võib tunda laulupeo lõpulaule kuulates ja kaasa lauldes, ühena tuhandete, sadade tuhandete hulgas. See on tunne, mida me üksteisele meelde tuletame, tähistades vabariigi aastapäeva veebruaris ja iseseisvuse taastamist täna. Liig harva tuletame meelde, liig harva…

25 aastat ei ole kahjuks olnud piisavalt pikk aeg, et mõista täiel määral vabaduse olemust. Valikute keerukust ja vastutust, mis vabadusega kaasas käib. Me oleme jõudnud ühte soodsamasse aega Eesti rahva jaoks terve ajaloo vältel. Marju Lauristin on ütelnud: „Me oleme ise muidugi kriitilised ja on põhjust olla kriitilised. Kui aga vaadata natukene seda, mis selles Ida-Euroopas ja uutes liiduriikides ja endistes sotsialismiriikides on toimunud, siis meil on ikka läinud paganama hästi!" Muuhulgas - me oleme vabad vaidlema ja teeme seda isuga. Ühed, kes tahaksid kuulutada sõda ja nõuda tagasi kaotatud territooriumid ja varad… teised, kes tahaksid alla anda, et saaks jälle kaubavahetuse käima. Ainult et – siin selle maanurga peal ei ole mitte midagi enesestmõistetavat. Ei vabadus, ei julgeolek, ega kaubavahetus.

Et olla vaba siin, Eestimaa mõistes, ei tähenda kõrgeid müüre  - olgu siis  füüsilisi või vaimseid – ja nende taha peitumist. Vabadus siin Eestis tähendab olemist koos nendega, kes tahavad vabad olla. Koos nendega, kes jagavad samu väärtuseid ja hoiakuid. Nii nagu me ise riigina peame olema valmis iseenda eest võitlema, nii peame ka tegutsema ühe liikmena selles kogukonnas, kuhu sama moodi mõtlevad riigid vabatahtlikult koonduvad ja kuskohast nad vabatahtlikult saavad ka välja astuda.

Enesestmõistetav ei ole ka üksikisiku heaolu. Nii nagu üks inimene peab hoolt kandma iseenda ja oma perekonna toimetuleku eest, nii peab ka ühiskond hoolt kandma oma liikmete eest. Me ei tohi kedagi maha jätta. Ebavõrdus sünnitab rahuolematust ja lõhenemist. Me peame suutma üles ehitada õiglasema ühiskonna, kui see meil seni õnnestunud on.

Head kaaslased!

Meil on põhjust pidutseda ja tähistada. Meil on oma lugu ja me räägime seda. Me teame, kuskohast me tuleme. Meil on põhjust olla uhke ja rõõmus. Meil ei ole põhjust loobuda püüdlemast ja loobuda pingutamast parema tuleviku nimel, vaba Eesti eest!

 Elagu vaba Eesti.

10.6.16

Läänemaast võiks praegugi veel saada üks omavalitsus

Nädala alguses ERRi poolt edastatud uudis Lõuna-Läänemaal tekkiva omavalitsuse liikumisest Pärnumaa koosseisu oli tõesti edastatud kindlas, kui mitte lausa käskivas kõneviisis. Kindel on aga siiski vaid see, et maakonna piiride muutmist otsustab vabariigi valitsus. Liituvad omavalitsused saavad muidugi oma ettepanekud teha ja neid põhjendada, ei maakondade piirid ega maakondade arv ei ole see asi, mida oleks võimalik omavalitsuste vahel lihtsalt kokku leppida.

Teisalt – juba haldusreformi esimestest hetkedest peale eelmise aastal lepiti kohe kokku, et maakondade piirid ( ja ka valdade piirid) ei peaks saama takistuseks loogilise omavalitsuse moodustamisel. Me ei saa oodata ja loota et kõik liitumised Eestis maakondade piirididesse jäävad. Läänemaa jaoks on teema tundlik aga sellepärast, et olime senigi kõige väiksem maakond mandril. Nüüd teeb võimalus jääda veel väiksemaks pehmelt öeldes muret. 
 
Samal ajal on Lihula ja Hanila kimbatus mõistetav. Kahe peale nad nõutud 5000 piiri täis ei saa ja ühegi erandi alla ei mahu. Aasta alguses välja käidud maakonda ühe omavalitsuse moodustamise mõte ei leidnud tollal heakskiitu. Kasari jõest ülespoole tehtud läbirääkimiste ettepanekud ei olnud Lihulale edukad. Lihula ja Hanila peavad leidma partnereid. Koonga ja Varbla moodustavad Lihulale loogilise tagamaa ja  nendega ka räägiti läbi, päris pikalt kohe. Pärnumaa vallad püsisid jäigalt omal positsioonil – nemad Läänemaale ei tule. Lihula ja Hanila jaoks oleks maakonna piiridest lõpuni kinni hoidmine põhjustanud partnerite kaotamise ja lõpuks sundliitmise kas siis ülespoole Lääne-Nigula suunal, või allapoole Pärnumaa suunal. Sundliidetud kogukonna positsioon uues omavalitsuses on aga oluliselt teistsugune, kui kokkuleppele jõudnud kogukonnal. Ma vaid soovitaks Lihula võidelda ka normaalse nime eest. Kui juba Lihula on keskus, siis olgu ka Lihula vald.

Uus moodustuv omavalitsus peaks siiski ka arvestama millisesse positsiooni nad maakonnas jäävad. Ka edaspidi lepitakse kohaliku taseme välisinvesteeringute prioriteedid ja teenuste võrgustikud kokku maakonna tasandil. Loodavad regioonid on siiski vaid riigi koostöö – ja ametkondliku asjaajamise piirkonnad. Maakonnad oma põhilistes funktsioonides jäävad alles ja toimivad samal kujul edasi.

Mis puudutab aga Lääne maakonna suurust, siis ilmselgelt oleks Lihula ja Hanila (ja ka Kullamaa) liitumisel maakonnast välja väga oluline mõju. Lihula ja Hanilaga kaotaksime 25% territooriumist ja 15% elanikkonnast. Haldusreformi  kontseptsiooni koostamise käigus on kokku lepitud et maakonnad jäävad püsima. Läänemaa (24 500 elanikku) jaoks oleks 3800 elaniku vähenemine oluliselt suurema mõjuga, kui Pärnumaa jaoks (83 000 elanikku) 1800 elaniku võrra vähenemine. Meie laua taga jääks rahvast oluliselt vähemaks. Ma küll usun, et maakond saaks sellegipoolest hakkama, aga kriitiline piir oleks käeulatuses. Mis puudutab loogilisi piire ja ajaloolist kuuluvust siis jah, mõistus tõrgub omaks võtmast, et Matsalust võiks saada laht Pärnu maakonnas.
 
Lõuna-Läänemaa omavalitsused on algatanud liitumise loogilistes piirides. Nüüd peab valitsuse tasemelt vaatama ja otsustama, kuhu maakonda see omavalitsus kuulub. Valitsus peab tegema otsuse, mis on parim kõigepealt inimestele, aga ka kogukondadele laiemas mõistes ja riigile tervikuna.  

Tegelikult, juhul, kui Läänemaa meestel ja naistel on vähegi tahtmist ja julgust, oleks meil ka praegu veel piisavalt aega, et moodustada Läänemaale üks omavalitsus. Probleem ei seisnenud aja puudumises pool aastat tagasi ega seisne ka praegu. Oluline on et kogukonnad ise, volikogude liikmed ja  omavalitsuste juhid sellesse mõttesse usuksid ja näeksid kasu ühisest tegutsemisest. Häda on, et omavalitsused näevad lahendusi ja võimalusi eelkõige endi sees, mitte aga kogukondade koostöös. Nii nagu ka pool aastat tagasi, on võtmepositsioonis kolm omavalitsust – Lääne-Nigula, Ridala ja Haapsalu.


Lihtsalt näitlikuks infoks - Bussitransport:

Haapsalu  - Tallinn – max 19 väljumist päevas.

Lihula – Tallinn – max 11 väljumist päevas.

Lihula-Pärnu - max 6 väljumist päevas.

Lihula – Haapsalu - max 8 väljumist päevas.

8.6.16

Maakond – mis jääb alles peale haldus – ja riigireformi?

Haldusreformi käigus on palju jutuks olnud maakondade edasine roll ja staatus Eesti riigihalduses. Teemat puudutavates ajaleheartiklites ja arvamustes võime tihti kohata väiteid, et maakonnad kaovad ja asenduvad regioonidega, või siis et maakonnast jääb alles pelgalt „pruun silt tee ääres“ millel sisu ei ole ja mille identiteeti miski ega keegi ei kanna. Kuidas siis asjad tegelikult on?

Tõsi on see, et küpsemas on  maavalitsuse tegevuste ümberkorraldamise plaan.  Kas see plaan teoks saab – veel ei tea.  Kogu järgnev jutt põhineb minu isiklikul teadmisel asjade käigust. Tõde selgub järgmiste nädalate, kuude ja aastatega ja otsustavad lõpuks poliitikud.  Inimesed aga ootavad mingit selgust ja seega annan edasi info mis minul asja kohta on.
Kava kohaselt jaotatakse maavalitsuste ülesanded laiali kolmes suunas – üks hulk ülesandeid antakse üle omavalitsustele ( omavalitsusliidule), üks hulk ülesandeid antakse üle teistele riigiasutustele maakonnas ja kolmas hulk ülesandeid viiakse üks aste ülespoole, ehk siis regiooni tasemele, uutesse, nn regionaalsetesse ametitesse. Siin peab aru saama,  et maavalitsuste ülesannete ära jaotamise plaan ei tähenda, et maakonnad ära kaovad. Aga mis siis maakonda jääb?

Kui keegi ütleb, et maakonna peale maavalitsuste ülesannete ümberjagamist identiteeti ei kanna enam midagi, siis kõigepealt peame küsima – mis asi see identiteet on? Kõige lihtsam on öelda – kui üks  asi on teistest eristatav, siis on tal oma identiteet -  ta on äratuntav. Küsimus ongi nüüd, kas ühte regiooni kuulvad maakonnad on pärast riigireformi äratuntavad ja eristatavad või enam vahet pole? Proovin nüüd loetleda asju, mis maakonnale ka pärast võimalikku regionaalsete ametite tekkimist  jätkuvalt oma näo ja sisu annavad ja maakonna äratuntavaks teevad.

1.      Maakond kui asukoha määramise alus. Aadressidesse ei teki regiooni rida, inimeste, ettevõtete ja kinnistute asukohta määratakse  ka edaspidi maakonna alusel.  Aadresskoht, elukoharegister, kinnisturegister, äriregister jms jääb lähtuma maakonnast.

2.      Maakond kui inimeste kõnepruugi kohaselt enda asukoha määramise piirkond. Kõnes jäävad ikkagi inimesed kasutama ka maakonda, lisaks omavalitsusele ja asulale. Miks mitte aga regiooni? Sest regioon võib olla territoriaalselt nii suur, et võib ulatuda Läti piirist kuni Harjuni või Järvani. Regiooni mainimine ei anna piisavalt infot enda asukoha või elukoha kirjeldamiseks. Kuivõrd  omavalitsused saavad olema suuremad, siis suureneb omavalitsuste nime kasutamine, aga ka maakonna nime kasutamine jääb püsima. Eriti veel siis, kui tekib hulgaliselt kas väheütlevaid või ilmakaartele viitavaid omavalitsuste nimesid, mis riigi mastaabis kaugemalt inimese lihtsalt segadusse ajavad.

3.      Maakond kui kultuuri, spordi ja noorsootöö koostööpiirkond. Keegi ei kujuta ette, et maakondlikud laulu – ja tantsupeod kaovad ja jäävad alles  vaid regiooni üritused, mis haaravad veerand riiki! Või siis et, laste lauluvõistlused või koolispordivõistlused saaksid toimuma ainult vallas ja siis järgmisena  regioonis.  Vald on ka peale liitumist selliste ürituste jaoks liiga väike, regioon liiga suur. Omavalitsused võivad muidugi omavahel kokku leppida ja üritusi korraldada igasugustest piirkondades, KOP ja KULKA ja rahvakultuurikorraldus jäävad aga maakonnapõhiseks. Seaduse kohaselt on igas maakonnas maakonnaraamatukogu, mis toetab rahvaraamatukogude tegutsemist ja seda ei ole kavas muuta. Miks siis? Sest kõik see teenus ja toimetamine, mis peaks toimuma inimeste lähedal, on kavas säilitada maakondlikuna. Külaseltsi esindajat ei sunnita esmase nõustamise järele minema Tallinnasse või Pärnusse. Samuti viiakse ka taotluste hindamine läbi kohapeal, maakonnas.

4.      Maakond kui hariduskoostöö piirkond. Ainesektsioonid, aineolümpiaadid, haridusuuendus,  eksamite korraldus, tublimate tunnustamine, ühiste tugiteenuste korraldamine, koolide ja lasteaedade koostöö  korraldamine jms on plaanis jätta maakonnapõhiseks. Seda jällegi kahel põhjusel – üks on regiooni kui piirkonna suuurus mastaabi mõistes ja teine on lähedus toimijale.  Ministeerium plaanib hakata küll koolide järelvalvet korraldama regionaalselt  aga kohapeal koolide ja õpilaste igapäevased ühistegevused ja tugitegevused saavad korraldatud maakondlikult. Regioonile ei anta sellist ülesannetki.  

5.      Maakond kui riigiasutuste teenuspiirkond.  Igas maakonnas saab olema tagatud riigi teenuste pakkumine, mis kodanikule vahetult vajalikud on.  Alates pensioniametist kuni töötukassani, politseist kuni PRIAni. Edaspidigi võib mingi teenus kolida internetti ja sellega seoses võivad füüsiliselt pakutud teenused muutuda. Ka ettevõtetele või ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teenused võivad muutuda. Otseselt inimestele suunatud teenused jäävad aga kohapeale ja loodava regionaalse ameti üheks põhiliseks ülesandeks ongi kava kohaselt riigi teenuste kättesaadavuse eest hoolitsemine maakondades  (nn riigimaja kontseptsioon).

6.      Maakond kui arenduspiirkond. Arendustegevuse planeerimine ja toetamine saab edaspidigi olema maakondlik. Kuivõrd maakondlike arenduskeskuste ülesannetest suure osa moodustavad ettevõtete ja MTÜde toetamine ja nõustamine, siis jääb arenduskeskuste võrgustik maakondlikuks. Arenduskeskused on kavas omavalitsustele (omavalitsusliitudele) üle anda ja ettevõtluskeskkonna edendamine omavalitsuste ülesandeks panna. Maakonna tasandi ülesandeks on planeeritud jätta ka maakonna arengukava koostamine, esitamine regiooni ja kaitsmine regioonis. Maakondlik kokkulepe on edaspidigi Euroopa Liidu vahendite jaotamise aluseks. Regiooni teiseks põhiliseks ülesandeks võibki saada maakondade arengukavade koondamine regionaalseks kavaks ja selle kava sidumine riigieelarvega.  

7.      Maakond kui statistilise arvestuse piirkond. Kui me üksteisega võrdlemiseks andmeid kogume, siis teeme seda ka edaspidi maakondade kaupa.  Statistilisi andmeid – olgu see siis tööhõive, sünnid või surmad, või liiklusõnnetused, siis neid  kogutakse avaldatakse ja võrreldakse maakondade kaupa.  Põhjus on väga lihtne – regiooni andmed on liiga vähe informatiivsed, et vastu võtta strateegiliseks juhtimiseks vajalikke otsuseid. Ka lihtsalt huvilisele ei anna mitte midagi teadmine, et Lääne regioonis on liiklusõnnetuste hulk kasvanud, või viljasaak tõusnud või langenud, kui me ei saa teada, kas see tuli ilmsiks Läti piiri ääres või Tallinna külje all.  

8.      Maakond kui haldusterritoriaalne üksus.  Lõpetuseks tuleb öelda seda, et Eesti haldusjaotuse seadus jagab riigi maakondadeks, valdadeks ja linnadeks. Seda seadust pole kavas muuta. Regioonid on planeeritud kui administratiivse koostöö ja riigi asjaajamise piirkonnad. Seda kõike juhul, kui nii ka lõpuks otsustatakse, juhul kui kavad realiseeruvad. Juhul kui nii saab olema,  siis maavalitsuste kadumise ja regionaalsete ametite tekkimisega nende asemele muutuks väga palju olulisemaks omavalitsuste ühine tegutsemine maakonnas. Omavalitsused ükshaaval ja ühiselt saavadki siis kandma suurt osa maakondlikust  identiteedist ja täitma maakonda sisuga. Maakonda täidavad sisuga kodanikeühndused, koolid, lasteaiad, kultuurikollektiivid, spordiliidud, raamatukogud ja rahvamajad. Maakonda täidavad sisuga ka riigiasutuse maakondlikud üksused ja esindused.  Muutuma saaks riigiametnike tegutsemise korraldus. Igapäevane  elukorraldus jääks aga siiski maakonnapõhiseks.  

3.6.16

Haapsalu linn ei kao kuskile


Nimede kasutamine on tekitanud segadust linna ja valla liitumise puhul. Haldusreformi seaduse eelnõu näeb ette, et kui omavalitsuses on linn ja kui nii otsustakse, siis võib kogu omavalitsus edaspidi kanda linna nime. Aga omavalitsus võib kanda ka valla nime. Oluline on aga aru saada, et OMAVALITSUSE NIMI ja ASULA NIMI ei ole üks ja seesama asi. Linn kui asustusüksus ei kao ühelgi juhul kuskile. Linnaõiguseid kui sellised ei ole meil enam ammu olemas, on olemas kohalikud omavalitsused. Linnale ja vallale õiguste ja kohustuste osas erisust ei tehta. Küsimus on pigem, kas omavalitsuse piirid lõppevad linna piiril ära või ulatuvad kaugemale.

Wikipedias https://et.wikipedia.org/wiki/Linn kirjutatakse: Linna mõiste ei ole täpselt määratletud. Tänapäeval mõistetakse linna all enamasti suurt asulat, kus elab vähe põllumajandusest elatuvaid inimesi, või haldusüksust, mis hõlmab sellise asula koos lähiümbrusega. Linna mõiste on riigiti erinev. Erinevad nii kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu teistest asulatest, kui ka kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu muudest haldusüksustest.

Mis võimalused siis Haapsalul ja Ridalal on?  Kui OMAVALITSUSE NIMI on HAAPSALU LINN, siis ei hakata linna nime enam aadressis kordama ja aadress ongi – Läänemaa, Haapsalu linn, Jalaka tänav jne. Ja Haeskas asuva talu aadress ongi – Läänemaa, Haapsalu linn, Haeska küla, …talu. Või siis Läänemaa, Haapsalu linn, Uuemõisa alevik, Ehitajate tee… Või Läänemaa, Haapsalu linn, Panga küla, maja nr … krt nr….

See võimalus ei olegi väga veider. Niimoodi käsitleb asja suurem osa riikidest, kus linn tagamaaga ühinenud on. Ka teisel linnadel oma asumid, pigem praegu siiski linnaosad. Ehk siis – LINN KUI OMAVALITSUS ei pea ära lõppema tiheasustusega ala piiril. Ka linna nime kandva omavalitsuse sisene küla, ehk linnast kaugemal asuv, kuid samas omavalitsuses olev väiksem asula või asum on iseenesest arusaadav.    

Teine võimalus, kui OMAVALITSUSE nimi on RIDALA VALD, siis eksisteerib Haapsalu edasi kui valla sisene linn, nii nagu Türi ja Rapla praegu on. Keegi ei eita ju, et Türi linn olemas on.  Ehk siis aadress oleks Läänemaa, Ridala vald, Haapsalu linn, Jalaka tn…. Ja ka Läänemaa,  Ridala vald, Uuemõisa alevik, Ehitajate tee… 

Haldusreformi eesmärk on luua olukord, kus omavalitsused ajavad oma asju üheskoos – ehk siis moodustub ühine omavalitsus, ühine volikogu ja valitsus, volikogu komisjonid, hariduse, hoolekande, transpordi jms  ühine korraldamine, nii linnas, kui linnalähedasel maal.  Asulate nimed sellega ei muutu ja linna jääb linnaks ja Uuemõisa alevik jääb ikka Uuemõisaks. Omavalitsuse nimi siin juures on maitse asi. Kas hakkab siis ulatuma linna, kui omavalitsuse piir praeguse Ridala valla piirini või siis on omavalitsuse nimi Ridala vald ja Haapsalu linna piiril on ikka silt  "Haapsalu linn".  

19.5.16

Lootusrikkalt riigireformist


Maakond ja riigi esindatus maakonnas jäävad püsima
Aasta alguses tegin ettepaneku Läänemaale ühe omavalitsuse loomiseks.  Mind ajendas teadmine, mille tollal sain ministeeriumist koosolekult. See oli teadmine sellest, et maavalitsused enam samal viisil ei jätka. Läksin Omavalitsuste Liidu üldkoosoleku ette ja ütlesin – hea rahvas, maavalitsusi  ja maavanemaid  praegusel kujul enam varsti ei ole. Selleks et maakonna tase tühjaks ei jääks, et omavalitsused ükshaaval hulpima ja omavahel kemplema ei jääks, oleks tark moodustada maakonda üks omavalitsus. Minu ettepanek ei leidnud toetust.  Ei omavalitsusjuhtidele ega ka muule rahvale ei mahu hästi pähe, et üks omavalitsus maakonna suurune on.  Inimesi ehk olekski parasjagu, vahemaad on aga sellised, et teise otsa rahvast omaks tunnistada ei taheta.  Maakonna mõistes omaks küll, aga valla mõistes küll mitte.

Nüüd siis toimus järgmine Omavalituste Liidu üldkoosolek, kus ministeeriumi ametnik selle jutu, mida mina pool aastat tagasi rääkisin,  üle kinnitas. Jah, maavalitsused nende praegusel kujul on plaanis ära kaotada. Nagu öeldi, siis 2019 aasta algusest. Riigiametnikust maavanem on ka plaanis ära kaotada. Maakond ise aga ei kao kuskile. Maakonda jäävad alles ka teiste  riigiasutuste esindused, uuesti räägitakse n.ö „riigimajade“ loomisest igasse maakonda.  Pensioni asju, maa-asju ja metsa-asju saab edaspidigi Haapsalus ajada.  PRIA menetleb taotlust ja keskkonnainspektsioon ajab reostajaid taga. Politsei valvab korda ja pääste kustutab tuld. Inimesed pannakse paari ja isikut tõendav dokument antakse kätte ikka Haapsalus.
Omavalitsuste Liit saab ülesandeid juurde
Maavalitsusest päris palju  tööd liigub üle omavalitsuste liitu. Maakonna haridustööd – näiteks koolide aineolümpiaade ja ainenõukogude tööd  hakkab korraldama omavalitsuste liit, samuti kultuuritööd ja noorsootööd. Maakonna arenduskeskus antakse omavalitsuste liidule, ühistranspordi korraldamine ka. Maavalitsus tema praegusel kujul kaob ära, omavalitsuste liit aga saab juurde oluliselt tööd ja ülesandeid. Juhul, kui maakonnas saaks olema üks omavalitsus, siis oleks see  kõik lihtsam ja kindlam. Praegu aga langeb põhiline rõhk omavalitsuste liidule. Maakonna rahva jaoks aga ei tohiks suurt midagi muutuda – teenused jäävad maakonda alles, nagu nad seni on olnud.  
Arenguks on vaja kokkulepeid
Omavalitsuste liit hakkab koostama ka maakonna arengustrateegiat. Seni  tegi seda maavalitsus. Maakonna strateegial on kokkuleppe roll ja raha suunamise roll. Kuna palju vajalikust rahast tuleb väljastpoolt  - riigilt või Euroopa Liidult, siis on vaja kokku leppida, mida ja millal teha, mida ükshaaval teha ja mida üheskoos.  Edaspidi peab see kokkulepe sündima ja kirja pandama omavalitsuste liidu juhtimisel.

Kui nüüd küsida, et kas "peaga või peata" ehk kes on siis „maakonna kuningas“   - nagu Lääne Elu seda oma juhtkirjas hiljuti küsis – siis vastus on – juhul, kui maakonda ühte omavalitsust ei teki – siis on see „maakonna kuningas“  omavalitsuste liidu esimees. Teda oleks õige ka uueks maavanemaks kutsuda.  Omavalitsuste poolt paika pandud maavanem oleks kõvema kohaliku mandaadiga, kui praegune -  nn "ülevalt-alla määratud maavanem" -  selles on Lääne Elul õigus. Tema korraldada saaksid olema ühised tööd ja tegemised maakonnas. Tema ülesandeks oleks  omavalitsused ühise laua taha tuua ühist asja ajama – alates  maakonna investeeringute nimekirja koostamisest kuni maakonna laste laulupeole viimiseni.  Tema ülesandeks saaks olema ka riigiasutustega suhtlemine ja maakonna huvide esindamine suhetes valitsusega.
Juhul, kui maakonda oleks tekkinud üks omavalitsus, siis oleks selline küsimus  - kas peaga või peata - üldse ära jäänud.  Praegu peame aga hea seisma selle eest, et omavalitsuste liit pakutava rolli ka välja kannab. Vastasel juhul on "peata". Selline seis oleks aga halb. Nimelt on kavas hakata kohalikke arenguplaane siduma riigieelarvega. See on siiamaani olnud kohaliku arengu tagamisel kõige nõrgem koht - meie siin teeme plaane, aga nemad seal meie ettepanekuid arvesse ei võta. Nüüd on plaanis riigieealrve koostamine siduda selle nn loodava regiooni tasemega ehk siis  - nii nagu praegu  riigieelarve koostamise käigus räägivad ministeeriumid läbi oma eelarvete osas, nii hakkaksid edasipidi regioonid läbi rääkima oma investeeringute osas.  Regiooni tase saab oma sisendi aga maakonnast. Kui maakond kokkuleppeid ei tee ja oma huve ei kaitse, siis kannatavad kõik.
Regionaalsed ametid - kas neli või kuus?

Riigiametnikust maavanem aga jah – vähemalt praegu ministeeriumi poolt kirja pandud plaanide kohaselt - lõpetab 2019 aasta alguses maakonnas tegevuse. Maakonda jäävad alles teised riigiasutused ja inimesi teenindavad üksused (nn riigimaja, politsei ja pääste jms),  maavalitsuste asemele aga luuakse riigi regionaalsed ametid,  mida saab olema neli  või kuus, oleneb kuidas otsusele jõutakse. Järelevalvet korraldama ja maakona taseme planeeringuid koostama hakatakse regioonide kaupa (meenutage maakonna planeeringu koostamist, teenuskeskuste määramist ja Nõvale ja Noarootsile saarelise staatuse andmist J).  Mõned ametnikud, kellel ühes maakonnas piisavalt koormust ei ole, saavad käima külakorda.  Maakondade arengukavad võetakse regiooni tasemel kokku, pannakse nendest omakorda  kokku regionaalne arengulepe ja see seotakse ära riigieelarvega. Nii loodetakse luua olukord,  kus kohaliike plaane ka otseselt riigieelarve koostamisel päriselt arvesse võetaks. Sellist esialgset plaani tutvustas meile rahandusministeeriumi ametnik Omavalitsuse Liidu üldkoosolekul.

Mis ohud selle protsessiga kaasas käivad? Kõigepealt võib-olla see, et kui maakonna arengustrateegia koostatakse kava kohaselt ka edaspidi maakonnas - omavalitsuse liidu poolt - siis maakondade planeeringuid hakatakse koostama tegelikult regioonide kaupa.  Regiooni tasemel koondatakse ka maakondade arengustrateegiad ja antakse sisend riigieelarve protsessi.  See tähendab, et maakonna esindajad peavad planeeringute koostamisel ja regionaalsete investeerimiskavade koostamisel väga hoolikalt silma peal pidama, et oma maakonna huvid hästi esindatud saaks.

Miks see kõik hea võiks olla? Hea see on sellepärast et omavalitsuslik toimetamine, ehk siis lihtsamalt öeldes – kohalik tahtmine ja tegemine saab oluliselt jõudu juurde.  Omavalitsustele  antakse juurde ülesandeid, raha ja inimesi, millega neid ülesandeid täita.  Kohalikud kokkulepped saavad mängima tähtsamat rolli nii kohaliku kogukonna  eluolu kujundamisel, kui laiemalt riigi juhtimises. Sellega suureneb lootus, et kohalik elu maakondades püsib, kasvab ja areneb.

12.2.16

Head Läänemaa volikogude liikmed!

Kullamaa vald on teinud kõigile Läänemaa omavalitsustele ettepaneku alustada liitumisläbirääkimisi tervet maakonda hõlmava ühise omavalitsuse moodustamiseks. Lihula volikogu ja Vormsi volikogu on selle ettepaneku ka juba vastu võtnud. Teistel seisab ettepaneku arutelu ja otsuse langetamine veel ees. Ma loodan väga , et arutate küsimust tõsiselt. Ma loodan, et peate silmas paari asjaolu, mida alljärgnevalt kirjeldan.

Kõigepealt, haldusreformi osas seisukoha võtmine on möödapääsmatu. Vabariigi Valitsus liigub haldusreformi seaduse eelnõu menetlemisega edasi ja vastavalt kavale saab see riigikogus vastuvõetud käesoleva aasta juuni lõpuks. Iga maakond ja iga omavalitsus peab leidma enda jaoks kõige sobivaima lahenduse ja aasta lõpuks selles kokku leppima. Läänemaa jaoks on kaks reaalset lahendust – üks on jagunemine neljaks omavalitsuseks (kolm omavalitsust mandril ja Vormsi) ja teine reaalne võimalus on moodustada maakonna territooriumil üks, ühine omavalitsus.  Mõlemad variandid väärivad tõsist läbikaalumist.
Teiseks on vaja aru saada, et Kullamaa ettepanek ei ole ettepanek liitumiseks, vaid ettepanek läbirääkimiste pidamiseks. Kummaga kahest variandist edasi liikuda, seda peaksime otsustama suve hakuks ja seda täie teadmise juures. Täie teadmise otsustamiseks saavad meile anda aga ainult läbirääkimised ühise laua taga.  Hea oleks, kui juba suve lõpuks, kui haldusreformi seadus oma lõplikul kujul on jõustunud, oleks meil üks kindel suund mida mööda liikuda. Praegu aga, kuni suveni, on läbirääkimiste, õige suuna otsimise ja leidmise aeg. 
Kolmandaks, maakonna ühise omavalitsuste mõte on väärt seda, et tema üle läbirääkimisi peetaks. Seda, et on mille üle läbi rääkida, seda näitab ka OÜ Geomedia arvutuste baasil tehtud eelanalüüs. Maakonna ühine omavalitsus oleks nii Haapsalule, kui valdadele reaalne alternatiiv ja oleks ka võrreldes teiste variantidega majanduslikult kõige tugevam. Ühine omavalitsus annaks lootust, et olulised asjad maakonna saavad tehtud.
Mis siis on oluline? Maakonna tulevikku ei määra see, mitu inimest ennast saab vallavanemaks nimetada. Maakonna tuleviku määrab see, kas kõik teised inimesed leiavad põhjuse maakonnas elamiseks. Oluline on , et maakonnas oleks piisavalt töökohti. Oluline on, et teenused mida me pakume, oleksid vähemalt sama head kui nendes piirkondades, kellega me elukohana konkureerime. Tegelikul aga ei konkureeri Taebla Haapsaluga ega Lihula Virtsuga vaid me kõik konkureerime Tallinna ja tema lähiümbrusega.  Olulised on töökohtade loomiseks vajalikud investeeringud, olgu selleks siis tööstusalade ja külastusobjektide väljaehitamine, sadamad ja väikesadamad, teed, kergliiklusteed, trassid ja ühendused. Oluline on maakonna ettevõtluse võimalusi tutvustada ja müüa ja seda palju aktiivsemalt kui seni. Olulised on koolid ja lasteaiad, sotsiaal –ja kultuuriteenused ja head sportimisvõimalused nii Põhja-, kui Lõuna-Läänemaal. Olulised asjad aga nõuavad ka investeeringuid ja praegu peaksime meie kõik koos looma sellise olukorra, kus maakonna investeerimisvõimekus oleks maksimaalne.
Erinevate omavalitsuste koostöös ei ole veel seni juhtunud, et üks vald teisele tõsiselt appi läheb midagi suurt tegema. Oleme head naabrid, koos peetakse aru ja tehakse pisemaid asju, aga tõsisemaid töid nokitseb igaüks omaette. Ühe omavalitsusena maakonnas saaksime võtta kõik kogukonnad laua taha ja tõesti kokku leppida. Selleks, et kohalikud inimesed otsustamisest eemale ei jääks, selleks saame luua seniste omavalitsuste baasil maakonna sisemise teenindamise ja kaasamise võrgustiku, mille osadeks saavad olla nii teeninduspunktid, küla – ja asulaseltsid, volikogu territoriaalsed komisjonid või siis ka osavallad. Me saame sellega hakkama, kui vaid vähegi püüame.
Head volikogude liikmed! Ma ei püüagi väita, et maakonna suuruse omavalitsusega mingeid probleeme kaasa ei tule. Probleemid tuleb kindlaks teha ja neile ühiselt lahendusi leida. Seda tööd tehaksegi läbirääkimiste laua taga. Ei ole aga mõistlik jätta ennast praegusel hetkel ilma valikuvõimaluseta. Nendel omavalitsustel, kelle otsusest ka teised sõltuvad, ei ole mõistlik teisi ilma valikuvõimaluseta jätta. Ühine omavalitsus maakonnas on variant mis väärib kaalumist.  Sellepärast palun teid Kullamaa ettepanek läbirääkimiste alustamiseks  vastu võtta.
Lugupidamisega
Neeme Suur
Lääne maavanem