8.11.18

Saatsin Elektrilevile ühe hulga küsimusi. Eile sain neile vastused. Panen blogisse üles, hea teada ja lugeda.




  1. Kui palju liitumispunkte kokku kavatseb Elektrilevi Läänemaal välja ehitada?
Esialgsete plaanide kohaselt on Läänemaal plaanis internetivõrku ühendada järgmise viie aasta jooksul vähemalt 1000 kodu. Samas ei ole see number kindlasti lõplik. Veel praegu saab esitada täiendavaid sooviavaldusi aasta lõpuni Elektrilevi veebilehel elektrilevi.ee/kiireinternet. Ja edaspidi, kui Elektrilevi piirkonnas võrku ehitama hakkab, teavitab ta ümbruskonna elanikke ja ka siis saab väljendada täiendavat liitumishuvi. Seega võib praegune number veel märkimisväärselt kasvada.


 
Kõlapinda tekitanud number 48 ühendust oli see, millele Elektrilevi taotles riigi toetust Läänemaal. Kavatseme ehitada  sellest numbrist oluliselt rohkem liitumisi. Tulenevalt konkursi tingimustest oli mõttekas just eelkõige Läänemaal jätta suuremaks Elektrilevi omafinantseeringuga loodavate ühenduste arv ja vähesemaks riigi toel ehitatav osa. Seda seetõttu, et Läänemaal pole Elektrilevil endal elektrivõrku ja ehitame sidevõrgu kohaliku elektrivõrguettevõtte Imatra taristule. See ei tähenda, et Läänemaa meie plaanidest väljas on – nagu öeldud, seal rajame lihtsalt proportsionaalselt suurema osa ilma riigi toetuseta.


Internetivõrku ehitame nii „valgetele aladele“ kui väljapoole, nii maale kui ka linna – ja eelkõige mõistagi sinna, kus täna kvaliteetset kiiret internetiühendust ei ole. Seda kõike ka Läänemaal ja usume, et praegu plaanitav 1000 kodu kasvab veelgi suuremaks numbriks.



  1. Kas liitumistingimused on inimese jaoks ühesugused (liitumise hind, tehnilised tingimused), olenemata, millistest vahenditest liitumine rajatakse?

Jah, liitumise tingimused ja hind on sarnased sõltumata sellest, kas rajame ühenduse riigi toel või ilma, kas maale või linna ja ka sõltumata sellest, kui palju tuleb võrku ehitada, et konkreetse kliendini jõuda.



       3. Kuipalju Elektrilevi sidevõrguga liitumine maksma hakkab?


Elektrilevi internetivõrguga liitumise hind on suurusjärgus 200 eurot. Tasuda tuleb ühekordselt võrguga liitumisel. Igakuise internetiteenuse eest tasub klient oma valitud operaatorile. (loogika täpsemalt ka küsimus nr 15)


 
       4. Kas elanikud saavad kiire internetivõrgu soovist veel teada anda?


 
Sooviavaldusi saab aasta lõpuni esitada Elektrilevi kodulehel aadressil https://www.elektrilevi.ee/et/kiireinternet.



Alates 12.novembrist on võimalus on soovi esitada ka paberkandjal. Lahkelt oli nõus meiega koostööd tegema Eesti Linnade ja Valdade Liit, kes saadab sooviavalduste kogumise vormid Eesti omavalitsustesse laiali. Kõik omavalitsused, kel vähegi võimalik, saavad avalduste kogumisega appi tulla, kogudes aasta lõpuni elanikelt kiire internetivõrguga liitumise avaldusi ja saates need jaanuarikuus Elektrilevisse.


 
Kõik inimesed, kes on juba Elektrilevile sel aastal kiire interneti sooviavalduse esitanud, ei pea seda mõistagi uuesti tegema. Praegu avasime täiendava võimaluse.


        5. Kui ma praegu oma sooviavaldust ei esita, kas ma siis hiljem ei saa Elektrilevi internetivõrguga 
            liituda?


Praegu kaardistame inimeste huvi, et paika panna suurem pilt ja võrgu ehitusplaanid piirkonniti.

Enne igasse piirkonda võrgu ehitamist anname ümberkaudsetele inimestele sellest teada ning ka siis on võimalik oma liitumissoov esitada neil, kes praegu seda ei tee.



 
        6. Kas inimene peaks uuesti registreerima oma soovi kiire interneti võrguga liitumiseks, kuigi ta 
            on seda Digikonna projekti raames juba teinud?


Kahjuks Elektrilevil ei ole võimalik Digikonna seni kogutud andmeid kasutada. Esiteks sellepärast, et vajame, et iga aadressi taga oleks konkreetne isik ja konkreetne soov ja vajadus. Kuna investeeringud on märkimisväärsed, soovime kliendi huvis olla pisut kindlamad, ehkki mõistagi ei võta sooviavaldaja enda jaoks kohustust, et ta peab kindlasti kunagi Elektrilevi võrguga liituma. Lisaks küsime isikustatud andmete juures inimese kontaktandmeid, et saaksime jagada asjakohast infot võrgu arengute kohta.


 
Teiseks oli probleem andmete kasutamisega, kuna seda tõepoolest takistab isikuandmete kaitse seadus, mis ei luba ühe ettevõtte poolt kogutud andmeid teisel ettevõttel kasutada ilma iga andmeesitaja nõusolekuta. Seda nõusolekut meile teadaolevalt tookord andmeid kogudes ei küsitud.


      7. Miks ei saa kasutada endist registreerimist, mis oli tehtud Digikonna kaudu?


 
Põhimõtteliselt eelmine vastus – need andmed ei olnud isikustatud ega sellevõrra piisavalt usaldusväärsed väga mahukate investeerimisotsuste tegemiseks.


 
     8. Kas seekord kogutakse andmed nii, et neid on hiljem võimalik edasi anda, ükskõik kes liitumisi
         rajama hakkab?


 
Ei. Andmeid kogutakse Elektrilevi kiire interneti võrgu rajamiseks ja neid küsitakse täna Elektrilevi investeerimisplaanide tegemiseks.


     9. Millises järjekorras piirkonnad ette võetakse ja milliseid piirkondi eelistatakse




Kiire interneti võrgu ehitamise järjekorra määramisel on üks oluline osa sooviavalduste hulk. Seal, kust on rohkem sooviavaldusi, tuleb tõenäolisemalt ka Elektrilevi kiire interneti võrk kiiremini. See pole siiski päris ainumäärav kriteerium. Seejuures tuleb märkida, et sooviavaldus ei ole praegusel hetkel siduv. Sooviavaldaja ei pea selle eest midagi maksma ja ta ei võta enda jaoks kohustust, et ta peab kindlasti kunagi Elektrilevile raha maksma. Teisalt ei saa me ka igale sooviavalduse esitajale garanteerida internetivõrku kindla aja jooksul. Praegused sooviavaldused aitavad meil teha võrgu ehitamise plaane ja investeerida raha sinna, kus me ka ise oleme kindlad, et inimesed seda võrku tõesti vajavad. Lisaks vaatame piirkondade järjestamisel ka elektrivõrgu ehitus- ja arendusplaane ehk kohti, kus elektrivõrgutöödega sünergias saame võimalikult soodsalt võimalikult paljudele interneti koju tuua – ka need aspektid saavad piirkondade järjestamisel aluseks.






  1. Kas väiksemast asulast või kaugemas külast on ka mõtet oma soov uuesti kirja panna?
Kui väikses asulas või kauges külas ei ole täna kiiret internetti (või üldse internetti), siis tasub sooviavaldus kindlasti esitada. Investeeringute planeerimisel arvestame erinevaid tegureid. Näiteks saavad kõrgema prioriteetsuse need piirkonnad, kus korralik ühendus puudub täielikult, kuid soovijaid on palju.


 
   11. Kuidas toimub valik, kellele ehitatakse liitumine ja kellele mitte?


Valikukriteeriumeid on mitmeid  - alates sooviavalduste arvust, tänasest ühenduse kvaliteedist, aga kindlasti mõjutab lõplikku plaani ka ühenduse loomise kulu. Täiesti uue taristu rajamine on kõige kallim. Kui saame kasutada olemasolevaid elektrimaste, on tööd mõistlikumas hinnaklassis. Samuti sõltub palju ka kohalikest omavalitsustest ja  osapooltest, kelle maadele võrku ehitatakse. Kui maaomanik ei luba oma maale tegutsema, peame võrgu kas ümber planeerima või halvemal juhul võrgu ehitusest loobuma. Lõppeesmärk on hea – tuua väga paljudele eestimaalastele kvaliteetne internet – kuid teekond sinna toimub kindlasti paljude erinevate huvipoolte koostöös.


 
  1. Millal algab ehitus?
Üldisemaid ehituspõhimõtteid ja numbreid maakonniti saame välja tuua eeldatavasti novembri lõpus Tehnilise Järelevalve Ametiga sõlmitava lepingu järel. 2019. aasta esimeses kvartalis anname konkreetsemalt teada, kuhu Eestis hakkame 2019. aastal avatud internetivõrku ehitama. Järgmiste aastate täpsemad plaanid selguvad enne 2020. aastat. Võrgu ehitus algab 2019.aasta kevadel. Esimesed kliendid hakkavad ühendusi saama suvel. Tegemist on 5-aastase projektiga, mis järk-järgult täpsustub.


 
     13. Kas ehitada Läänemaale üle 1000 liitumise Elektrilevi oma vahenditest on Elektrilevi juhatuse  
            ametlik otsus või mitteametlik kavatsus?
 
Sidevõrgu arendusplaanid on kavatsus ja reaalsel teostumisel mängib palju rolli ka maaomanikelt ja teistelt vajalikelt osapooltelt kooskõlastuste saamine. Kuna aga huvi kogumine veel käib ja see 1000 on täna niigi pigem konservatiivne, ei ole täna põhjust arvata, et see number peaks väiksemaks muutuma.


 
   14. Kuidas toimub registreerimine? Mida inimene peab tegema?


Sooviavaldusi saab esitada Elektrilevi kodulehel aadressil https://www.elektrilevi.ee/et/kiireinternet
Seal tuleb valida aadress, elamu tüüp ja jätta oma kontaktandmed.
(Omavalitsuste kaudu toimuv paberkandjatel andmekogumine – on kirjeldatud küs nr 4).


 
      15. Miks tegeleb Elektrilevi internetivõrguga?

Meil on peaaegu kogu Eestit kattev elektrivõrk. Mitme suure võrgu koos haldamine on kõige efektiivsem – meile, klientidele, ühiskonnale tervikuna. Võrkude ehitamine on kulukas ning ühendades elektri- ja sidevõrgu tööd ja võrkude haldamise saame mõlemale teenusele kulusäästu. Lisaks saame tuua sidevõrgule täiesti uue mudeli – pakkuda kõikidele operaatoritele kasutamiseks avatud neutraalset võrku, mille kaudu saavad erinevad operaatorid kliendile teenust pakkuda. Kasvab konkurents ja valikuvabadus kliendile.

Elektrilevi ise internetiteenust pakkuma ei hakka – meie sidevõrguga liitub klient, kes teeb igakuise internetiteenuse lepingu enda valitud operaatoriga.


Läänemaal Elektrilevil küll oma elektrivõrku pole, kuid siin teeme sidetaristu rajamisel koostööd kohaliku võrguettevõtte Imatra Elektriga.


 

15.9.17

Iga asula peab ellu jääma ja arenema

Andsin just eile intervjuu ajalehele ja igasuguseid mõtteid hakkas liikuma tagantjärgi J Mis siis ikkagi on SDE nimekirja põhiline iva või fookus?

Peie põhiline idee on kirjas meie prorgammi esimestes ridades. Seda saab lugeda veebist, (http://valimised2017.sotsdem.ee/et/ringkond/laane-nigula-vald/) Meil on seal kohe alguses kirjas, et tahame, et iga asula ellu jääks ja areneks. Nii ongi. Iga asula peab ellu jääma ja arenema, igalühel on oma eluõigus ja arengu võti. Me ei saa lähtuda ühe konkreetse asutuse või objekti efektiivsusest vaid nägema iga asulat kui terviklikku ellukeskkonda ja omakorda valda kui terviklikku elukeskkonda.

Me peame nägema suuremat pilti. Me ei pea ja ei saa planeerida ühte suurt kooli ja siis hakata vaidlema, et millisesse asulasse see paigutada. Igas asulas peab kool alles jääma ja kvaliteetset haridust pakkuma, sest see on väga oluline osa selle asula elukeskkonna tervikust. Meil ei pea üldse olema ujulat, need on Haapsalus ja Märjamaal.  Meil ei pea olema hüper-super koolimaja igas asulas, kuid korras kool ja staadion kooli kõrval on elementaarne. Vastupidi - me peama tagama et väikesed kooli ellu jäävad ja head haridust pakuvad. Me ei pea püüdma ehitada ühte väga suurt hooldekodu ja siis vaidlema, et kuhu asulasse see jääb.  Ühe kooli või ühe hooldekodu (või mis muu iganes asutuse puhul) muidugi  - mida suurem,seda efektiivsem, kuid vaadata asulat tervikuna ja valda tervikuna, siis meie ei kavatse ühtegi asulat maha jätta ega perspektiivituks kuulutada.

Oluline on tagada võimalikult terviklik elementaarsete teenuste pakett igas valla keskuses. Me võime leppida ja lepimegi väiksema kooliga või hooldekoduga, mille kohamaksumus ühe lapse kohta või kliendi võib olla kõrgem kui suuremal asutusel, juhul, kui sisu on kvaliteetne ja see asutus annab olulise panuse keskuse ja sellega ka kogu valla püsimajäämisele ja arengule. Terviklikku efekti ja mõju näeme siis kui vaatame mitte ühte asutust vaid kogu asulat ja selle mõjupiirkonda ning kogu valda tervikuna.

Ehk siis meie lasteaiad ja koolid ja kultuurimajad ja spordiobjektid ja hooldekodud jne ei pea üksteisega konkureerima, vaid peavad üksteist täiendama. Selleks et Oru hooldekodu laiendada ei pea Risti oma kinni panema. Mõlemal on arenguruumi. Kui omal tarbijatest väheks jääb siis tuleb tagada kvaliteet, teha hoolikalt müügitööd ja pakkuda teenuseid väljaspoole oma omavalitsuse piire. Pikas perspektiivis tuleb tagada elanike arvu püsimine ja kasv või siis kõigepealt – vähenemise aeglustumine. Ja teenuste kõrval on töökohad siin üliolulised. Mis aga jah, on valla poolt vaadates keerulisem teema, ning riigi üldise poliitika mõju suurem.

Ehk siis – regionaalpoliitika on hädavajalik, nii riigis tervikuna kui ka tulevases Lääne-Nigula vallas. Igal piirkonnal on siin oma eripära. Kui Taebla ja Linnamäe arengut toetab Haapsalu lähedus, siis Nõva, Risti ja Kullamaa arengut hoopiski Tallinna või Raplamaa lähedus. Kui kuskil on ilmselge tööstuspiirkond, siis teisal jällegi ilmselge turismi, suvitus- ja külastuspiirkond. Igale asulale on oma arenguvõti ja seda tuleb kasutada.

Mis puudutab rahvastiku arvu vähenemisse, siis jah, seni on trendid teistsugused, kuid mitte enam nii hullud kui kümmekond aastat tagasi. Kui me ei usu selle (elanike arvu püsimise) võimalikkusesse, ei usu oma valla kohalike keskuste püsimajäämisse, laseme käed rippu ja loomegi strateegia, mille kohaselt on kõige targem elanikud kolida kokku ühte suurde kortermajja,  lapsed ühte suurde kooli jne siis seda kiiremini maa inimestest tühjeneb. Nii et... edasi, ikka edasi, mitte ühtegi sammu tagasi J

Neeme Suur,

parandamatu optimist ja regionaalpoliitik J

14.11.16

Maakonna vahetamisest - selgituseks, ilma emotsioonideta.

Postimees kirjutas hiljuti, et maakondade piirid on muutumises, nii nagu Läänemaal ja Pärnumaal, nii ka mitmes teises maakkonnas, Jõgevamaal, Tartumaal, Ida- ja Lääne-Virumaal, Võrumaal, Põlvamaal, Valgamaal, Raplamaal…. Ja et kõige suurem ümberkorraldus maakonna vahetamise korral puudutab ühistransporti. Tõsi ta on, juba haldusreformi alguses öeldi maha, et maakonna piirid ei tohi saada takistuseks omavalitsuste ühinemisel. Seni veel ametis olev minister on nüüdseks kinnitanud juba mitmeid kordi, et omavalitsuste volikogude kokkulepet maakondliku kuuluvuse osas valitsuse poolt  ümber tegema ei hakata. Tõenäoliselt ei lähe kohalike tahte vastu ka uus valitsus. Kui omavalitsuste juhid on nii otsustanud ja rahvas seda otsust toetab, siis nii ongi. Juriidiliselt on küll lõplik otsus valitsuse otsus ja selline kokkulepe ühinemislepingus omab valitsuse jaoks pelgalt soovituslikku iseloomu, sellegipoolest ei hakata kohalike inimeste tahte vastu astuma. Küll aga peavad kohalikud kogukonnad arvestama muudatustega mis ees seisavad ja need muudatused ei puuduta ainult ühistransporti.

Maakonnad on põhiliseks koostööruumiks suuremale osale sotsiaalsetele võrgustikele. Ehk siis lihtsamalt öeldes – inimeste igapäevane omavaheline suhtlemine ja asjaajamine käib paljuski maakonna kaupa. Seda küll mitte erateenuste tarbimise ja osutamise osas – suuremas poes, teenust pakkuva firma esinduses  või  eriarstil käiakse tihti ka suuremas keskuses, mis asub siis kus iganes maakonnas. Samal ajal aga õpilaste ühisüritused, õpetajate ja lasteaednike koostöö, kultuuritöö ja sporditöö ja ühine sotsiaaltöö käivad senini suuremalt jaolt maakondade kaupa. Ega keegi ei keela ka teises maakonnas ühiseid üritusi korraldada ja seda ikka ju tehakse. Oluline asjaolu on aga, et vähemalt senini käib kohaliku taseme koostöö rahastamine maakondade kaupa. Ka külaliikumine ja selle rahastamine käib maakondade kaupa. Paljudel puhkudel tuleneb maakondlik jaotus seadusest, näiteks jahindusnõukogud on seadusest tulenevalt maakondlikud.
Kohalikud koostöövõrgustikud ja nende elujõulisus sõltuvad nii inimeste hulgast, ühisest identiteedist, aga ka rahastamise korraldamisest. Kuivõrd regioonid saaksid olema oluliselt suuremad, siis ei ole tõenäoline, et seni maakondlikult toiminud koostöö üle poole Eesti käima hakkab. Ka ruumiliselt peab inimeste liikumises mingi loogika säilima. Üks vald, isegi peale liitumist,  on mitmete asjade jaoks ikka veel liiga väike, regioon aga liiga suur. Maakonnad ei kao kuskile ja kui maakond muutub, siis vähemalt avalikus – ja mittetulundussektoris muutub ka inimeste ring, kellega koos asju aetakse.  Selles osas tulebki inimestel arvestada muudatustega, kui maakond muutub. Arvestada tuleb ka oluliselt sagedama liikumisega seni naabermaakonna keskuseks olnud linna suunas. Siit ka tuleneb vajadus ühistranspordi ümberkorraldamiseks.
Haldusreformi kõige põhilisem loogika tugines kahele eeldusele. Esimene eeldus oli, et omavalitsused saavad olema oluliselt suuremad. Nii määrati suhteliselt jäigalt kindlaks tulevaste valdade – linnade minimaalsed suurused. Teine eeldus oli, et põhilised kokkulepped tehakse kohalikul tasemel, omavalitsusjuhtide endi poolt. Nii saavadki meie tuleviku omavalitsused ja maakonnad välja nägema nii, nagu inimesed ise ja omavalitsuste juhid kohapeal seda näevad. Kas see saab olema hea või halb, on üks küsimus. Ju siis ikka hea, ise tehtud, hästi tehtud. Kui ise kokku lepitud, ehk siis seisavad uued tekkinud omavalitsused üheskoos ka tegusad.
Mis saab maakonnast - see on teine küsimus. Maakonnad jäid haldusreformi fookusest kõrvale. Ja tuleb tunnistada, et Läänemaal toimuvate läbirääkimiste tulemusena moodustuvadki tugevad ja toimivad omavalitsused, olgu siis Haapsalu, Lääne-Nigula või Lääneranna. Ma olen küll senini veendunud, et kui Läänemaale oleks tekkinud üks omavalitsus, siis oleks tulemus veel parem olnud. Paraku ei saanud see teoks. Omavalitsustel ja inimestel tuleb nüüd oma valikud ära teha ja maakondade osas  - nii siin, kui sealpool, tuleb kohaneda olukorraga mis peale haldusreformi jõustumist tekib. Inimeste vahelised sidemed on aga visad ja see mida mina näen, on hulgaliselt nn maakonnaülest koostööd Põhja – ja Lõuna-Läänemaa omavalitsuste vahel.

7.9.16

Läänemaa Abikassa tänab

Läänemaa Abikassa tähistas tänavu augustis oma seitsmendat sünnipäeva. MTÜ Läänemaa Abikassal on kaksteist liiget. Juhatuses on kolm liiget, nõukogus on üheksa liiget. Püsiannetajaid on Abikassal 22, annetuskastidesse annetajaid aga – sadu ja sadu inimesi. Annetuskastid asuvad Coop kauplustes Haapsalus ja ka Rannarootsi keskuses.

Abikassa loomise idee tekkis 2009 aastal, masuperioodil, kui inimeste elatustase oluliselt langema hakkas. Masuperiood, võiks küll arvata, et on lõppenud, abivajajaid siiski on palju. Idee kohaselt oleks pidanud Abikassa hakkama toimima nagu ühistuline kindlustusselts, paljude liikmetega. Nii see päris läinud ei ole, küll aga on Abikassa kujunenud stabiilselt tegutsevaks maakonna heategevusorganisatsiooniks, kus annetaja leiab võimaluse taskukohaseks loobumiseks ja aidatakse kedagi teist abivajajat Läänemaalt.  Ehk siis „inimeselt inimesele“, nii nagu ütleb meie tunnuslause.
Abikassal on mitu omapära. Kõigepealt, me väldime tüüpilist sotsiaalabi andmist, ehk siis Abikassa ei konkureeri kohaliku omavalitsusega ja riikliku sotsiaalsüsteemiga. Teiseks, me anname rahalist toetust. Kui abiorganisatsioonid tihtilugu vahendavad esemeid, toiduaineid vms, siis Abikassa aitab reaalselt elektrivõla ära maksta, lastega seotud hädavajalikud kulutused kanda, hädavajalikku remonti teha vms. Elekter, üürivõlg, õpilaskodu üür, kütteseadme remont, soojustusmaterjal, elektriboileri soetamine jms – sellised on näited kuluartiklitest. Raha ei anta kellelegi kätte, vaid tasutakse firmade poolt esitatud arveid. Kolmandaks, abikassa eelistab lastega peresid. Kanname hoolt selle eest, et lapsed vanemate ajutise häda tõttu kimbatusse ei satuks. Neljandaks – abikassa eeldab ja kontrollib, et abi saaja on ise tubli ja aktiivne oma probleemile lahendusi leidma. Viiendaks – me ei reklaami abi saajaid ega annetajaid vaid toimetame nii diskreetselt kui võimalik.  
Läbi aastate on abikassa eraldanud toetust 76el korral. Tavaliselt laekub Abikassale avaldus kas abivajaja enda või siis ka kellegi teise poolt, kes inimese häda näeb. Kõigepealt suhtleb abivajajaga juhatus, ettepaneku toetuse eraldamiseks teeb nõukogu. Abikassa juhatuse liikmed, raamatupidaja, revident ja nõukogu liikmed teevad on tööd tasuta. Abikassa aastakoosolekud toimuvad igal aastal juunikuus. Sel aastal koguneti 06. Juunil. Tavaliselt korraldatakse liikmetele mõne Läänemaa sotsiaalobjekti külastus. Seekord kohtuti Läänemaa Toidupanga ja FB lehekülje „Heategevus Haapsalus ja Läänemaal“ esindajatega – vahetati kogemusi ja muljeid heategevusest Läänemaal.
Läänemaa Abikassa nimel tahaksin väga tänada meie tublit tegevjuhti Merike Nuudit, juhatuse ja nõukogu liikmeid, raamatupidaja Kaja Kausi ja revidenti Arnold Juhansit.
Väga suur tänu Abikassa püsiannetajatele, aga ka ühekordse annetuse tegijatele ja neile, kes on pidanud võimalikuks annetuskasti kaudu ulatada on abikäsi teisele Läänemaa inimesele.
Abikassa tegevuse põhilised numbrid
 
Sisse (€)
Toetusteks
Taotlusi
Toetusi
Maj.kulu
2009
537
164
1
1
0
2010
7476
3477
20
15
207
(suur kast)
 
2011
2914
2748
15
10
651
(kodukas)
 
2012
3121
4719
12
11
395
(väiksed kastid)
 
2013
5110
3680
13
12
46
 
2014
2713
2770
13
13
104
 
2015
2753
4511
14
14
56
 

 

24.8.16

Läänemaast - elust, olust ja asjadest


Siin natuke aega tagasi küsis Ärileht minult kolm küsimust maakonna kohta.  Tegin siis neile ühe jutu, midagi sellest ka ilmus. Panen nüüd vastuse tervikuna blogisse, täiendasin ka pisut.

- millised on täna maakonna rõõmud ja mured?


- mida võiks tuua haldus- ja riigireform?


- millist tulevikku Läänemaale näete? Millised on tänased visioonid?

Minu vastus oli siis selline:
Mingil moel on iseloomulik, et ajal, mil Euroopa seisab muudatuste lävel, on ka Eesti valdadel ja maakondadel ees muudatuste aeg. Haldusreform ja riigireform on ukse ees. Mõlemad protsessid on põhjustatud demograafilistest ja majandusgeograafilistest muudatustest ja sellisena loomulikud. Kuidas aga inimesed muudatuste perioodi läbivad, kuidas aja ja elu poolt püstitatud ülesandega hakkama saavad – see on juba igaühe enda ilmavaate piiratuse või avaruse küsimus. Ambitsioonid ja hirmud, üksteisemõistmine ja ka egoism, kaug – ja lühinägelikkus, kõik  on siin ja praegu rohkearvuliselt esindatud ja mõjutavad meie elu veel pika aja jooksul.
Läänemaa rõõmud ja mured on ühest küljest sarnased kõigile teistele väiksematele piirkondadele. Elanikkonna vähenemine on jätkuvalt  tõsiasi. Endile tuleb vaid esitada küsimus  - kas ka püsiv ja pidurdumatu?  Iga maavanem ja omavalitsusjuht loeb hoolikalt sisse – ja väljarännanud inimesi, sündide ja surmade arvu ja rõõmustab, kui mingis osas rahvastiku näitajad eelmistest aastatest positiivsemad on. Koolides ja lasteaedades on ette näha lasterohkemat perioodi ja tundub, et madalpunkt on läbitud.
Haldusreformi protsess ennustab suuremate ja tugevamate omavalitsuste tekkimist. Ka Läänemaal toimuvad aktiivsed läbirääkimised Haapsalu ja Ridala vahel, Põhja-Läänemaa piirkonnas ja Lõuna-Läänemaa piirkonnas. Haldusreformi protsessiga koos käib ka lootus, et elanikele osutatavad teenused tulevikus paremini korraldatud on. Läänemaal on äsjane positiivne liitumiskogemus olemas -  eelmiste valimiste ajal liitusid Risti, Oru ja Taebla vald üheks Lääne-Nigula vallaks.
See näide annab meile aimu, kuivõrd võib tegelikult kasvada omavalituste investeerimise ja teenuste osutamise võimekus liitumise tagajärjel. Liitumisega kaasneb aga üks nõudmine kohalikele kogukondadele -  see on suurem vajadus kohaliku aktiivsuse järele. Selleks, et uues ja suuremas omavalitsuses kogukonna häält kuulda oleks, et suurema omavalitsuse pilk ja käsi ulatuks iga kandini , selleks tuleb ise aktiivselt osaleda omavalitsuse juhtimises. Selleks loob häid võimalusi ka äsja vastuvõetud haldusreformi seadus.
Teisest küljest on Läänemaa pisut erandlik. Maakond on rannaäärne ja mitmete teiste suuremate keskuste tõmbejõud ulatub ka meie territooriumile. Haldusreformi käigus tekib Lõuna-Läänemaa puhul maakondliku kuuluvuse küsimus. Ehk siis  - kuivõrd liitumist kavandavad omavalitsused kuuluvad osalt Pärnumaa, osalt Läänemaa koosseisu, siis on Vabariigi Valitsusel vaja langetada otsus, kuhu maakonda uus tekkiv omavalitsus kuuluma hakkab. Juhul, kui otsus langeb Pärnumaa kasuks, siis võib juhtuda, et Läänemaa jääb territooriumilt 25% ja elanike aru poolet 15% väiksemaks. Lihula ja Hanila vallad on põline Läänemaa osa ja selline võimalus tekitab kohalikul tasemel parasjagu peamurdmist. Arvan siiski, et kõige olulisem praegusel hetkel on tugeva ja toimiva omavalitsuse moodustamine Lõuna-Läänemaal. Selle tõttu on praegu toimuvad konstruktiivsed läbirääkimised omavalitsuste vahel vägagi tervitatavad. Maakonna piiride ja maakondade arvu küsimus kuuluvad aga otseselt valitsuse ja riigikogu pädevusse. Ka Kullamaa ja Nõva vallad on ühe võimalusena kaalumas ka maakonnast väljapoole liitumiseks, Rehemäe küla Harjumaalt on aga liitumas Läänemaaga. Lähikuud tulevad seega pingelised ja huvitavad.
Haldusreformile lisaks on kõne all ka riigireform, mille tulemusena maavalitsused reorganiseeritakse, omavalitsused aga ülesandeid juurde saavad. Suur osa ülesandeid, mis omavalitsustele juurde antakse, nõuavad ka suurematelt omavalitsustelt omavahelist koostööd. Läänemaa on kindlasti heaks ja üksteise vajadusi mõistvaks koostööpiirkonnaks nii omavalitsustele,  kodanikeühendustele kui ettevõtetele. Kanname hoolt ka maakonna kaugemate kantide eest. Omavalitsused saavad peale liitumist olema praktiliselt ühesuurused, nii et koostöö saab olema võrdsete vahel.
Mis puudutab ettevõtluse käekäiku maakonnas, siis Läänemaa on suures osas orienteeritud teenusmajandusele ja külastatavusele. See on ühekorraga meie nõrkus ja meie tugevus. Looduslikud tingimused, sügav ja mitmekesine kultuurilugu ja lähedus Tallinnale võimaldavad oluliselt rohkem pakkuda nii külastuskeskkonnana, kui  traditsioonilise toitlustuse – majutuse valdkonnas. Ka heaoluteenused laiemas mõistes on kindlasti valdkond, kus Läänemaal on pakkuda juba praegu ja kus Läänemaa peaks olema võimeline rohkemateks arenguteks. Spetsiifilist külastuspõhjust pakub kindlasti Matsalu piirkond ja linnuvaatlus.
Kui tervise taastamine veel hiljuti võis Läänemaa mõistes kuuluda heaoluteenustega ühte valdkonda, toetudes eelkõige ravimuda kasutamisele ja passiivsetele protseduuridele, siis viimase kümne aasta arengu tulemusena on liikumisvõime taastamisest Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses saanud Põhja-Euroopa tipptasemel pakutav teenus, kus on parim meeskond, ravimeetodid  ja varustus.  Just arengud tervise taastamise valdkonnas ja arendatav SPA-turism võivad meid vabastada teeninduse hooajalisuse needusest ja annavad meile võimaluse tõestada, et teenusmajandus ei ole see keskmisest madalamat lisandväärtust loov, madalamat ja hooajalist töötasu võimaldav majandusharu.
Ülalpool toodust lähtudes on väga oluline, et maakonna majandus oleks mitmekesine.  Ilma töötleva tööstuseta ja tööstusettevõtete poolt loodavate töökohtadeta ei suuda me hoida sedagi elanike arvu, mis meil praegu on. Ilma töötleva tööstuseta ei suuda me pöörata maakonna elanikkonna arvu taas tõusule. Sellepärast on hea meel, et Haapsalus, Uuemõisas, Lihulas, Kõmsil, Taeblas ja mujalgi on Läänemaal mitmeid edukaid ja jätkusuutlikke tööstusettevõtteid. Sellepärast on  väga hea meel, et PKC tehase lahkumise järgselt tühjaks jäänud tootmisruumid Haapsalus on jällegi täitunud uute ettevõtetega. Sellepärast on väga hea meel, et ettevõtete ja kohaliku omavalitsuste koostöös on välja arendamisel Virtsu Ettevõtluskeskus.  Kiltsi tööstusala arengu piduriks olnud maaküsimused on hakanud lahenema. Just selle pärast on hea meel, et ka kohalikud omavalitsused aina rohkem ja rohkem näevad võimalusi tegutsevate ja alustavate ettevõtete toetamiseks.
Alustasin oma artiklit rahvastiku vähenemist ja väljarändest. Ettevõtjad ja nende poolt pakutavad ja loodavad töökohad on üks kolmest kohalejäämise põhjusest.  Läänemaa tunnuslause on – Läänemaa – turvaline pesapaik. Meie ülesanne on lisaks  turvalisusele pakkuda veel kahte asja – soodsat majanduskeskkonda ettevõtluse arenemiseks ja parimat võimalikku kasvukeskkonda meie lastele. Pean siinkohal silmas mitmekesist ja kvaliteetset haridust. Kui nendele kolmele asjale lisada kiire ja turvaline ühendus Tallinnaga, ehk siis Haapsalu raudtee taastamine, lisada veel looduskeskkond, siis olemegi saanud loodusliku, turvalise, avatud ja areneva Läänemaa. Jõudu tööle selle eesmärgi poole liikumisel kõigile läänlastele, mis muud.

20.8.16

Kõne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 25ndal aastapäeval Haapsalus


Head Läänemaa rahvas, kaaslased, daamid ja härrad, Eesti vabariigi kodanikud ja elanikud, külalised.

Täna tähistame Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 25ndat aastapäeva. Täna on sobilik hetk vaadata ajas tagasi, hinnata seda hetke, kuhu me jõudnud oleme ja mõelda, kuhu me edasi liikuda tahaksime. 

25 aastat õnneks ei ole nii kauge aeg, et tollaste sündmuste mäletamine mütoloogiasse upuks, et me unustaksime selle mis oli  ja tollase reaalse olustiku. Kui me ei tea, kuskohast me tulnud oleme, kuidas me siis saaksime planeerida oma järgmisi samme. Ühe rahva ajalooline mälu ulatub küll tuhandete aastate taha, kuid erinevate ajaetappide mõistmine kipub muutuma muinasjutuliseks ja suhtumine asjadesse ja aegadesse võib muutuda paarikümne aastaga. Muinasjutuks kipub muutuma minevik. Muinasjutuna tundub tulevik.

Muistne vabadusvõitlus – 800 aastat tagasi, rahvuslik ärkamine 150 aastat tagasi, Eesti Vabariigi sünd 94 aastat tagasi… Ajaloolaste poolt uuritav, lugudes jutustatav, õpikutes kirjeldatav. Ja nüüd, riikliku iseseisvuse taastamine 25 aastat tagasi – aeg, kus me kõik oleme kaasaegsed. Meie olime siin.

Igaühel meist on oma 1991 aasta august. Isegi neil, kes tollal veel sündinud ei olnud. Noorematele tundub see ehk kauge aeg, aga see oli nüüdsama, äsja. Me olime pisut nooremad, aga siinsamas. Kes ise aktiivselt osalemas tollastes rahvaalgatustes ja üritustes, kes neid otseselt korraldamas, kes seda olukorda ärevuse ja lootusega jälgimas. Fosforiit ja muinsuskaitse… ja lauluväljak, kodanike komiteed. Ja iseseisvuse poolt hääletajad, poliitikud, kellel jätkus mõistust lõpetada vaidlused, tarkust ja julgust võtta vastu õigel ajal õigeid otsuseid ja teha õigeid tegusid.  Ja siis diplomaadid ja välissuhete hoidjad, ja teised riigid, kes meie tegusid tunnustasid.

Ja siis meie tahte edastajad Moskvasse. Ja siis Gorbatšov ja Jeltsin. Ja Nõukogude relvajõud, nende olemine, juurdetulemine ja lõpuks ka minemine. Ja siis teletorni kaitsjad ja Toompea kaitsjad. Ja selle kõige taustal aeg -  Praha kevad, Berliini müüri langemine, riigipöördekatse Moskvas, Nõukogude Liidu  ja terve kommunistliku Idaploki lagunemine.

Mis see siis oli  -  Eesti iseseisvuse taastamine Nõukogude Liidu koosseisus?  Kas see oli rahva kustumatu vabaduspüüe, kas see oli rahvusvahelise üldsuse surve ja toetus, kas see oli kindlate isikute julgus ja tahe, kas see oli õige ajahetk, muudatuste aeg terves Euroopas? Või pigem oli see kõik kokku. Enn Põldroos on ütelnud: „Alles rahva seas süttinud vabadusvaimustuse jõud ja maht sünnitas veendumuse, et meil on potentsiaali otseseks vabanemiseks“. Mart Laar on ütelnud: „Kokkuvõttes polegi niivõrd oluline, kes või mida Toompeal otsustas ja kas Eesti ise- või taasiseseisvus. Imet tegi ikkagi eesti rahvas, keda tuleks näha selle loo kangelastena“.

25 aastat õnneks ei ole nii kauge aeg, et meis oleks jõudnud kustuda või muinasjutuks muutuda vabadusele püüdlemise ja vabaduse saavutamise õilis ja ühendav tunne. See tunne on alles. Rahvana liikuda ühise eesmärgi poole, jättes sellel hetkel kõrvale erinevad arusaamad ja argised vastuolud – mis võib olla veel parem. See on tunne, mis võib kaduma minna lõpututes poliitilistes vaidlustes. See on tunne võib vajuda ebasiiruse ja võimuiha sohu. See on tunne mis võib kaduma minna argipäevaste murede halluses. See on seesama tunne, mida tänapäeval võib tunda laulupeo lõpulaule kuulates ja kaasa lauldes, ühena tuhandete, sadade tuhandete hulgas. See on tunne, mida me üksteisele meelde tuletame, tähistades vabariigi aastapäeva veebruaris ja iseseisvuse taastamist täna. Liig harva tuletame meelde, liig harva…

25 aastat ei ole kahjuks olnud piisavalt pikk aeg, et mõista täiel määral vabaduse olemust. Valikute keerukust ja vastutust, mis vabadusega kaasas käib. Me oleme jõudnud ühte soodsamasse aega Eesti rahva jaoks terve ajaloo vältel. Marju Lauristin on ütelnud: „Me oleme ise muidugi kriitilised ja on põhjust olla kriitilised. Kui aga vaadata natukene seda, mis selles Ida-Euroopas ja uutes liiduriikides ja endistes sotsialismiriikides on toimunud, siis meil on ikka läinud paganama hästi!" Muuhulgas - me oleme vabad vaidlema ja teeme seda isuga. Ühed, kes tahaksid kuulutada sõda ja nõuda tagasi kaotatud territooriumid ja varad… teised, kes tahaksid alla anda, et saaks jälle kaubavahetuse käima. Ainult et – siin selle maanurga peal ei ole mitte midagi enesestmõistetavat. Ei vabadus, ei julgeolek, ega kaubavahetus.

Et olla vaba siin, Eestimaa mõistes, ei tähenda kõrgeid müüre  - olgu siis  füüsilisi või vaimseid – ja nende taha peitumist. Vabadus siin Eestis tähendab olemist koos nendega, kes tahavad vabad olla. Koos nendega, kes jagavad samu väärtuseid ja hoiakuid. Nii nagu me ise riigina peame olema valmis iseenda eest võitlema, nii peame ka tegutsema ühe liikmena selles kogukonnas, kuhu sama moodi mõtlevad riigid vabatahtlikult koonduvad ja kuskohast nad vabatahtlikult saavad ka välja astuda.

Enesestmõistetav ei ole ka üksikisiku heaolu. Nii nagu üks inimene peab hoolt kandma iseenda ja oma perekonna toimetuleku eest, nii peab ka ühiskond hoolt kandma oma liikmete eest. Me ei tohi kedagi maha jätta. Ebavõrdus sünnitab rahuolematust ja lõhenemist. Me peame suutma üles ehitada õiglasema ühiskonna, kui see meil seni õnnestunud on.

Head kaaslased!

Meil on põhjust pidutseda ja tähistada. Meil on oma lugu ja me räägime seda. Me teame, kuskohast me tuleme. Meil on põhjust olla uhke ja rõõmus. Meil ei ole põhjust loobuda püüdlemast ja loobuda pingutamast parema tuleviku nimel, vaba Eesti eest!

 Elagu vaba Eesti.

10.6.16

Läänemaast võiks praegugi veel saada üks omavalitsus

Nädala alguses ERRi poolt edastatud uudis Lõuna-Läänemaal tekkiva omavalitsuse liikumisest Pärnumaa koosseisu oli tõesti edastatud kindlas, kui mitte lausa käskivas kõneviisis. Kindel on aga siiski vaid see, et maakonna piiride muutmist otsustab vabariigi valitsus. Liituvad omavalitsused saavad muidugi oma ettepanekud teha ja neid põhjendada, ei maakondade piirid ega maakondade arv ei ole see asi, mida oleks võimalik omavalitsuste vahel lihtsalt kokku leppida.

Teisalt – juba haldusreformi esimestest hetkedest peale eelmise aastal lepiti kohe kokku, et maakondade piirid ( ja ka valdade piirid) ei peaks saama takistuseks loogilise omavalitsuse moodustamisel. Me ei saa oodata ja loota et kõik liitumised Eestis maakondade piirididesse jäävad. Läänemaa jaoks on teema tundlik aga sellepärast, et olime senigi kõige väiksem maakond mandril. Nüüd teeb võimalus jääda veel väiksemaks pehmelt öeldes muret. 
 
Samal ajal on Lihula ja Hanila kimbatus mõistetav. Kahe peale nad nõutud 5000 piiri täis ei saa ja ühegi erandi alla ei mahu. Aasta alguses välja käidud maakonda ühe omavalitsuse moodustamise mõte ei leidnud tollal heakskiitu. Kasari jõest ülespoole tehtud läbirääkimiste ettepanekud ei olnud Lihulale edukad. Lihula ja Hanila peavad leidma partnereid. Koonga ja Varbla moodustavad Lihulale loogilise tagamaa ja  nendega ka räägiti läbi, päris pikalt kohe. Pärnumaa vallad püsisid jäigalt omal positsioonil – nemad Läänemaale ei tule. Lihula ja Hanila jaoks oleks maakonna piiridest lõpuni kinni hoidmine põhjustanud partnerite kaotamise ja lõpuks sundliitmise kas siis ülespoole Lääne-Nigula suunal, või allapoole Pärnumaa suunal. Sundliidetud kogukonna positsioon uues omavalitsuses on aga oluliselt teistsugune, kui kokkuleppele jõudnud kogukonnal. Ma vaid soovitaks Lihula võidelda ka normaalse nime eest. Kui juba Lihula on keskus, siis olgu ka Lihula vald.

Uus moodustuv omavalitsus peaks siiski ka arvestama millisesse positsiooni nad maakonnas jäävad. Ka edaspidi lepitakse kohaliku taseme välisinvesteeringute prioriteedid ja teenuste võrgustikud kokku maakonna tasandil. Loodavad regioonid on siiski vaid riigi koostöö – ja ametkondliku asjaajamise piirkonnad. Maakonnad oma põhilistes funktsioonides jäävad alles ja toimivad samal kujul edasi.

Mis puudutab aga Lääne maakonna suurust, siis ilmselgelt oleks Lihula ja Hanila (ja ka Kullamaa) liitumisel maakonnast välja väga oluline mõju. Lihula ja Hanilaga kaotaksime 25% territooriumist ja 15% elanikkonnast. Haldusreformi  kontseptsiooni koostamise käigus on kokku lepitud et maakonnad jäävad püsima. Läänemaa (24 500 elanikku) jaoks oleks 3800 elaniku vähenemine oluliselt suurema mõjuga, kui Pärnumaa jaoks (83 000 elanikku) 1800 elaniku võrra vähenemine. Meie laua taga jääks rahvast oluliselt vähemaks. Ma küll usun, et maakond saaks sellegipoolest hakkama, aga kriitiline piir oleks käeulatuses. Mis puudutab loogilisi piire ja ajaloolist kuuluvust siis jah, mõistus tõrgub omaks võtmast, et Matsalust võiks saada laht Pärnu maakonnas.
 
Lõuna-Läänemaa omavalitsused on algatanud liitumise loogilistes piirides. Nüüd peab valitsuse tasemelt vaatama ja otsustama, kuhu maakonda see omavalitsus kuulub. Valitsus peab tegema otsuse, mis on parim kõigepealt inimestele, aga ka kogukondadele laiemas mõistes ja riigile tervikuna.  

Tegelikult, juhul, kui Läänemaa meestel ja naistel on vähegi tahtmist ja julgust, oleks meil ka praegu veel piisavalt aega, et moodustada Läänemaale üks omavalitsus. Probleem ei seisnenud aja puudumises pool aastat tagasi ega seisne ka praegu. Oluline on et kogukonnad ise, volikogude liikmed ja  omavalitsuste juhid sellesse mõttesse usuksid ja näeksid kasu ühisest tegutsemisest. Häda on, et omavalitsused näevad lahendusi ja võimalusi eelkõige endi sees, mitte aga kogukondade koostöös. Nii nagu ka pool aastat tagasi, on võtmepositsioonis kolm omavalitsust – Lääne-Nigula, Ridala ja Haapsalu.


Lihtsalt näitlikuks infoks - Bussitransport:

Haapsalu  - Tallinn – max 19 väljumist päevas.

Lihula – Tallinn – max 11 väljumist päevas.

Lihula-Pärnu - max 6 väljumist päevas.

Lihula – Haapsalu - max 8 väljumist päevas.

8.6.16

Maakond – mis jääb alles peale haldus – ja riigireformi?

Haldusreformi käigus on palju jutuks olnud maakondade edasine roll ja staatus Eesti riigihalduses. Teemat puudutavates ajaleheartiklites ja arvamustes võime tihti kohata väiteid, et maakonnad kaovad ja asenduvad regioonidega, või siis et maakonnast jääb alles pelgalt „pruun silt tee ääres“ millel sisu ei ole ja mille identiteeti miski ega keegi ei kanna. Kuidas siis asjad tegelikult on?

Tõsi on see, et küpsemas on  maavalitsuse tegevuste ümberkorraldamise plaan.  Kas see plaan teoks saab – veel ei tea.  Kogu järgnev jutt põhineb minu isiklikul teadmisel asjade käigust. Tõde selgub järgmiste nädalate, kuude ja aastatega ja otsustavad lõpuks poliitikud.  Inimesed aga ootavad mingit selgust ja seega annan edasi info mis minul asja kohta on.
Kava kohaselt jaotatakse maavalitsuste ülesanded laiali kolmes suunas – üks hulk ülesandeid antakse üle omavalitsustele ( omavalitsusliidule), üks hulk ülesandeid antakse üle teistele riigiasutustele maakonnas ja kolmas hulk ülesandeid viiakse üks aste ülespoole, ehk siis regiooni tasemele, uutesse, nn regionaalsetesse ametitesse. Siin peab aru saama,  et maavalitsuste ülesannete ära jaotamise plaan ei tähenda, et maakonnad ära kaovad. Aga mis siis maakonda jääb?

Kui keegi ütleb, et maakonna peale maavalitsuste ülesannete ümberjagamist identiteeti ei kanna enam midagi, siis kõigepealt peame küsima – mis asi see identiteet on? Kõige lihtsam on öelda – kui üks  asi on teistest eristatav, siis on tal oma identiteet -  ta on äratuntav. Küsimus ongi nüüd, kas ühte regiooni kuulvad maakonnad on pärast riigireformi äratuntavad ja eristatavad või enam vahet pole? Proovin nüüd loetleda asju, mis maakonnale ka pärast võimalikku regionaalsete ametite tekkimist  jätkuvalt oma näo ja sisu annavad ja maakonna äratuntavaks teevad.

1.      Maakond kui asukoha määramise alus. Aadressidesse ei teki regiooni rida, inimeste, ettevõtete ja kinnistute asukohta määratakse  ka edaspidi maakonna alusel.  Aadresskoht, elukoharegister, kinnisturegister, äriregister jms jääb lähtuma maakonnast.

2.      Maakond kui inimeste kõnepruugi kohaselt enda asukoha määramise piirkond. Kõnes jäävad ikkagi inimesed kasutama ka maakonda, lisaks omavalitsusele ja asulale. Miks mitte aga regiooni? Sest regioon võib olla territoriaalselt nii suur, et võib ulatuda Läti piirist kuni Harjuni või Järvani. Regiooni mainimine ei anna piisavalt infot enda asukoha või elukoha kirjeldamiseks. Kuivõrd  omavalitsused saavad olema suuremad, siis suureneb omavalitsuste nime kasutamine, aga ka maakonna nime kasutamine jääb püsima. Eriti veel siis, kui tekib hulgaliselt kas väheütlevaid või ilmakaartele viitavaid omavalitsuste nimesid, mis riigi mastaabis kaugemalt inimese lihtsalt segadusse ajavad.

3.      Maakond kui kultuuri, spordi ja noorsootöö koostööpiirkond. Keegi ei kujuta ette, et maakondlikud laulu – ja tantsupeod kaovad ja jäävad alles  vaid regiooni üritused, mis haaravad veerand riiki! Või siis et, laste lauluvõistlused või koolispordivõistlused saaksid toimuma ainult vallas ja siis järgmisena  regioonis.  Vald on ka peale liitumist selliste ürituste jaoks liiga väike, regioon liiga suur. Omavalitsused võivad muidugi omavahel kokku leppida ja üritusi korraldada igasugustest piirkondades, KOP ja KULKA ja rahvakultuurikorraldus jäävad aga maakonnapõhiseks. Seaduse kohaselt on igas maakonnas maakonnaraamatukogu, mis toetab rahvaraamatukogude tegutsemist ja seda ei ole kavas muuta. Miks siis? Sest kõik see teenus ja toimetamine, mis peaks toimuma inimeste lähedal, on kavas säilitada maakondlikuna. Külaseltsi esindajat ei sunnita esmase nõustamise järele minema Tallinnasse või Pärnusse. Samuti viiakse ka taotluste hindamine läbi kohapeal, maakonnas.

4.      Maakond kui hariduskoostöö piirkond. Ainesektsioonid, aineolümpiaadid, haridusuuendus,  eksamite korraldus, tublimate tunnustamine, ühiste tugiteenuste korraldamine, koolide ja lasteaedade koostöö  korraldamine jms on plaanis jätta maakonnapõhiseks. Seda jällegi kahel põhjusel – üks on regiooni kui piirkonna suuurus mastaabi mõistes ja teine on lähedus toimijale.  Ministeerium plaanib hakata küll koolide järelvalvet korraldama regionaalselt  aga kohapeal koolide ja õpilaste igapäevased ühistegevused ja tugitegevused saavad korraldatud maakondlikult. Regioonile ei anta sellist ülesannetki.  

5.      Maakond kui riigiasutuste teenuspiirkond.  Igas maakonnas saab olema tagatud riigi teenuste pakkumine, mis kodanikule vahetult vajalikud on.  Alates pensioniametist kuni töötukassani, politseist kuni PRIAni. Edaspidigi võib mingi teenus kolida internetti ja sellega seoses võivad füüsiliselt pakutud teenused muutuda. Ka ettevõtetele või ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teenused võivad muutuda. Otseselt inimestele suunatud teenused jäävad aga kohapeale ja loodava regionaalse ameti üheks põhiliseks ülesandeks ongi kava kohaselt riigi teenuste kättesaadavuse eest hoolitsemine maakondades  (nn riigimaja kontseptsioon).

6.      Maakond kui arenduspiirkond. Arendustegevuse planeerimine ja toetamine saab edaspidigi olema maakondlik. Kuivõrd maakondlike arenduskeskuste ülesannetest suure osa moodustavad ettevõtete ja MTÜde toetamine ja nõustamine, siis jääb arenduskeskuste võrgustik maakondlikuks. Arenduskeskused on kavas omavalitsustele (omavalitsusliitudele) üle anda ja ettevõtluskeskkonna edendamine omavalitsuste ülesandeks panna. Maakonna tasandi ülesandeks on planeeritud jätta ka maakonna arengukava koostamine, esitamine regiooni ja kaitsmine regioonis. Maakondlik kokkulepe on edaspidigi Euroopa Liidu vahendite jaotamise aluseks. Regiooni teiseks põhiliseks ülesandeks võibki saada maakondade arengukavade koondamine regionaalseks kavaks ja selle kava sidumine riigieelarvega.  

7.      Maakond kui statistilise arvestuse piirkond. Kui me üksteisega võrdlemiseks andmeid kogume, siis teeme seda ka edaspidi maakondade kaupa.  Statistilisi andmeid – olgu see siis tööhõive, sünnid või surmad, või liiklusõnnetused, siis neid  kogutakse avaldatakse ja võrreldakse maakondade kaupa.  Põhjus on väga lihtne – regiooni andmed on liiga vähe informatiivsed, et vastu võtta strateegiliseks juhtimiseks vajalikke otsuseid. Ka lihtsalt huvilisele ei anna mitte midagi teadmine, et Lääne regioonis on liiklusõnnetuste hulk kasvanud, või viljasaak tõusnud või langenud, kui me ei saa teada, kas see tuli ilmsiks Läti piiri ääres või Tallinna külje all.  

8.      Maakond kui haldusterritoriaalne üksus.  Lõpetuseks tuleb öelda seda, et Eesti haldusjaotuse seadus jagab riigi maakondadeks, valdadeks ja linnadeks. Seda seadust pole kavas muuta. Regioonid on planeeritud kui administratiivse koostöö ja riigi asjaajamise piirkonnad. Seda kõike juhul, kui nii ka lõpuks otsustatakse, juhul kui kavad realiseeruvad. Juhul kui nii saab olema,  siis maavalitsuste kadumise ja regionaalsete ametite tekkimisega nende asemele muutuks väga palju olulisemaks omavalitsuste ühine tegutsemine maakonnas. Omavalitsused ükshaaval ja ühiselt saavadki siis kandma suurt osa maakondlikust  identiteedist ja täitma maakonda sisuga. Maakonda täidavad sisuga kodanikeühndused, koolid, lasteaiad, kultuurikollektiivid, spordiliidud, raamatukogud ja rahvamajad. Maakonda täidavad sisuga ka riigiasutuse maakondlikud üksused ja esindused.  Muutuma saaks riigiametnike tegutsemise korraldus. Igapäevane  elukorraldus jääks aga siiski maakonnapõhiseks.