25.10.11

Viies tööndal ehk riigikontroll ja teflonpann


Esmaspäeval fraktsiooni koosolek. Keskenduti riigikontrolöri ettekandele teisipäeval ja riigieelarve käsitlemisele. Arupärimised mis meie poolt lähevad – seoses Eesti Energia investeeringutega, seoses Virtsu sadama jäätõrjega, kirjalik küsimus Partsile teehooldusfirmadest ja muud sellist. Noored sotsid alustavad kampaaniat lasteaedade toetuseks.

Esmaspäeval suures saalis vastused arupärimistele . Parts teatas ,et “ transpordiühendused iseenesest turismi ei loo. Kui on nõudlus, siis transpordiühendused tulevad sellele järele.“ Paraku on nii et kui pole juurdepääsu, siis pole ka nõudlust. Päriselt on ikka nii, et kui on eeldus ja potentsiaal, siis luuakse ühendus ja siis tekib ka arvestatav nõudlus. Näiteks võib tuua Lihula ja Haapsalu vahelise bussiliikluse tihendamist. Järgmises arupärimises Parts teatas et: …“ Lihtsam on teha struktuurne muudatus ja liikuda edasi konkurentsivõimeliste ettevõtetega. Siin annab elektrituru avanemine minu arvates kindlasti ausama pildi meie ettevõtete konkurentsivõimest kui n-ö edasilohistav enesepettus.“ Jutt oli küll pikk, tõin näiteks ainult ühe lause. Sisu on aga üks – nii nagu meie põllumajandus läks totaalsesse konkurentsi Euroopa teiste riikidega ( ja mis oli täielik šokk meie põllumajandusele) , nii ka elektrituru avanemisel läheme meie üle vabadele elektri hindadele Euroopas, mis on meile uus šokk ja seda tunneb iga inimene omal nahal. Tegelt on tiba hirm nahas … mis meie elukallidus teeb?

Esmaspäeval külastas riigikogu grupp Läänemaa rahvast – tegime väikse ekskursiooni, rääkisime riigikogu tööst, ronisime Pika Hermani otsa, vaatasime istungit.
Õhtu möödus riigieelarve projekti lugedes.

Teisipäeva hommikul viimistlesime riigieelarve järelvalvekomisjoni otsust perearstinduse osas. Suures saali istungi täitis riigikontrolör Mihkel Oviiri ettekanne. Nii ettekanne, kui kogu riigikontrolli tegevus on ikka karmilt kriitiline. Ajalehtedes on pikalt olnud kommnetaare selles osas. Võtsin fraktsiooni nimel sõna ja minu küsimus on – kellele see tegelikult korda läheb? Kopin teksti siia ka:

Riigikontroll ja teflonpann

Aitäh, proua juhataja! Head ametikaaslased! Täna arutame Riigikontrolli ülevaadet 2010. aasta tööst. Riigikontroll on Eesti maksumaksja huvides ja palgal tegutsev sõltumatu asutus, kelle ülesanne on uurida, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused on maksumaksja raha kulutanud ja mida selle eest pakkunud. Riigikontrolör institutsioonina ja Riigikontroll asutusena on otsesed demokraatia ilmingud Eesti riigi valitsemiskorralduses. Riigikontroll on objektiivne ja sõltumatu, hoolikas ja kompetentne, koostööaldis ja avatud – seda võin mina kinnitada riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena.
Väga kurb on tõdeda, et valitsuserakonnad püüavad Riigikontrolli tööd ja tegevust ning selle tulemusi tihti pisendada, alatähtsustada või lausa ignoreerida. Tuleb tunnistada, et küsimusi, mis Riigikontroll on oma ülevaates 2010. aasta kohta välja toonud, on tihti esitanud ka opositsioonierakonnad. Need on tihti summutatud poliitilise retoorika ja parlamentaarsete jõuvõtetega. Veelgi enam: riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena tuleb tunnistada, et teinekord on lausa kummaline kuulata mõne ametkonna esindaja vastuseid Riigikontrolli esindajale. Kui ministeeriumi esindaja, valitsuskabineti liige või valitseva erakonna liige Riigikogus reageerib Riigikontrolli järeldustele kui üks hea teflonpann – mitte midagi ei jää külge –, siis see näitab usaldamatust ning lugupidamatust ühe väga olulise ja mittepoliitilise institutsiooni vastu.
Riigikontrolli järeldused on väga ja väga mõtlemapanevad. Veelgi enam: need sunnivad ka tegutsema. Riigi energiapoliitika viib iga Eesti inimese sammu võrra lähemale isiklikule pankrotile. Lahendid, mis on välja mõeldud põlevkivienergeetika arendamiseks, ei pea vett, õigemini elektrit ega sooja. Energia hind on hüppeliselt tõusmas, elanikkonna teavitamist pole aga peaaegu et alustatudki. See ei ole poliitiline retoorika, see on Riigikontrolli ülevaade, mis tugineb Riigikontrolli audititele. Esmatasandil osutatavate avalike teenuste hulk väheneb ja nende kvaliteet kõigub. Tsentraliseerimine riigi halduses jätab avaliku elu korraldamisest kõrvale nii kogukonnad kui ka ametkonnad, struktuursed reformid on samas läbi viimata või liiguvad teosammul. Haridussüsteem ei vaja mitte poolikut kõrgharidusreformi, vaid terviklikku planeerimist. Riigihaldus vajab terviklikku ja sisulist riigi reformi, mis tagaks optimaalsed kulud riigihalduses ja kvaliteetse avaliku teenuse kättesaadavuse ka maapiirkondades. Haldusreformi aluseks ei ole mitte piiride joonistamine, vaid sisuline funktsioonide jaotus kohaliku, maakondliku ja riikliku tasandi vahel.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond tänab riigikontrolöri suurepärase ettekande eest ja soovib kõigile kolleegidele riigimehelikkust asjakohase ja konstruktiivse kriitika käsitlemisel! Aitäh!

Teisipäeva pärastlõunal toimus riigimaja projekti nõukogu istung – seekord riigikogu hoones. Kogunesid projekti partnerite esindajad. Projekt hakkab lõpusirgele jõudma – käes on mudeli koostamise aeg. Aruelud ja vaidlused olid üpris tulised.

Kolmapäeva hommik algas hoopis huvitavalt – Haapsalu raamatukogus, kus tund aega laenutustööd sai teha  Raamatukogu on ikka ääretult kasutatav – külastatav koht ja hädavajalik avalik teenus. Ega see ei onud minu jaoks uudis, kinnituse saamine lihtsalt süvendas veendumust. Üllatust pakkus tegelikult hoopis avatud internetipunkti tegevus – mõtlesin, et kasutus väheneb, seoses koduste arvutite arvu suurenemisega, aga tegelikult ikka ei vähene küll. Igaüks ei jaksa omale arvutit soetada, ja kes harva kasutab, selle pole mõtetki. Külastajaid Haapsalu raamatukogusse jagub nii raamatute, ajalehtede, kui arvutite taha.

Kolmapäeval suures saalis - kõigepealt infotund. Huvi võiks omavalitsusele pakkuda minister Pevkuri vastused eeskoste osas. Eestkoste võib hakata kujunema tasuvaks äriks ja tundub, et ministri arvates on see ok. Päris hull lugu. Kord ei ole omavalitsustel kedagi eestkostjaks määrata, sest keegi ei taha…siis jälle kogub keegi üksikisik ( ja seda kohtu otsusel) enda kätte 27 eestkostet ja see tundub olema OK?

Päevakorras hääletati maha opositsiooni (keski eelnõu ja meie eelnõu) püüdlused jälitustegevusega seotu põhiseadusega vastavusse viia. Komapäeva õhtu kulus jällegi riigieelarvet lugedes.

Neljapäev. Väga tihe peäv oli. Hommikul istung. Sealt edasi perearstide foorumile. Mul on hea meel, et ka minul õnnestus anda oma panus perearstide probleemi tõstmisesse ja lahenduste otsimisse. Siiski on veel mitmeid punkte, mida sotsmin ja haigekassa veel perearstide korraldamise juures tähele ei pane, nii et selle teemaga tegelen edasi. Perearstide foorumilt tõttasin edasi regionaalministri juurde. Olime koos Rein Riisaluga ja TTÜ teadlastega regimin jutul ja tutvustasime talle valminud ühistranspordi uuringut. Peatusime pikemalt just raudtee taastamise teemal. Tulemused…paistavad tõenäoliselt hiljem. Praegu sain veel mõtteid seoses planeeringuga Eesti 2030+. Järgmine käik raudtee teemaga ja selle valminud uuringuga on majandusministeeriumisse. Neljapäeva õhtu lõpetas Haapsalus sotside kogunemine.

Reede hommikul käisin Lihulas ja andsin Kadi raadiole intervjuu seoses õpetajate meeleavaldusega ja haldusreformiga. Siis tõttasin Haapsalusse, kus kohtusime linnapea ja linna spetsialistidega, maavalitsuse ja Advisioga ning arutasime riigimaja võimalikku asukohta Haapsalus. Pilt hakkab selgeks saama. Riigimaja ei saa tulla linnast välja, see on selge. Tundub, et ka vanalinna tsoon langeb kõrvale (kuigi mulle isiklikult tundub, et linn võiks vanalinna huve rohkem silmas pidada, kuid jah, lõpuks on see linna otsus). Jäävad võimalikud asukohad nö uues keskuses.

Laupäev möödus kaitseliiduga – kõigepealt üksuste ülemate teabepäev ja siis kurb üritus – Martin Talvingu ärasaatmine Uuemõisa valges saalis ja pärgade asetamine Rohuküla sadamas.
Vaat selline nädal.

19.10.11

Neljas töönädal ehk õiguskantsleril ei ole alati õigus

Esmapäev 10. Oktoober. Nagu esmaspäeval ikka nädal algab fraktsiooni istungiga. Pikemalt tuleb jutuks kõrgharidusreform, lepitakse kokku, et korraldatakse fraktsiooni kohtumine ülikoolide rektoritega. Õiguskomisjon istungil kõne all üksikasjad kriminaalmenetlusest – üks eelnõu keskilt ja üks meilt ning kaitsja osalemine protsessides oli ka jutuks. Erikomisjoni istungil käsitleti riigikontrolli auditeid erinevate ministeeriumite aastaaruannete õigsuse kohta. Suure saalis oli pidulik hetk – president andis ametivande. Pärast seda olid järelpärimised – keski omad küsisid Pevkurlit, millal hambaravi hüvitis tagasi tuleb. Pevkur ütles, et raha ei ole ja pealegi – 41% inimestest on nõus ise oma hambaravi eest täierauaga tasuma, nii et polegi väga suur probleem. Vot nii.
Mina arupärimisi lõpuni ei kuulanud, sest tõttasin Linnade Liitu. Arutasime seal meestega riiklike transiidikoridoride paiknemist munitsipaalteedel ja võimalust nende koridoride korrastamist rahastada EL vahenditest. Läänemaa kontekstis on jutt Haapsalu Tallinn mnt -Rohuküla suunast, kus on Tallinna mnt, Tamme rist, Jaama tn, Jaama oja sild jms. Proovin leida võimalust, kuidas sellele asjale euroraha taha saada.

Teisipäeva hommik algas erikomisjonis, kus vormistasime seisukohta perearstinduse auditi osas ja sealt tulenevalt ka soovitused sotsiaalministrile. Esialgne komisjoni seisukoha projekt oli küllaltki kentsakas – kiitis takka sotsmini tsentraliseerimise kavale ja ei arvestanud suuremat osa riigikontrolli ettepanekuid. Sai ümber tehtud.

Suure saali istung alguses andis Anvelt üle ühe meie eelnõu – proovime päästetöötajate sotsiaalseid tagatisi suurendada. Päevakord hakkas õiguskantsleri ettekandega.

Kirp ja tema kuulmine ehk miks õiguskantsleril ei olnud õigus

Preambul: Mulle rääkis minu ema, talle tema isa ühte vana eesti mõistujuttu. Et teadlane olla kirpu uurima hakanud. Pannud kirbu paberi peale, ütelnud – kirp hüppa! Kirp hüpanud. Teadlane ütelnud – kirp – hüppa, hüppa! Kirp hüpanud kaks korda. Siis võtnud teadlane, tõmmanud kirbul tagumised jalad alt ära ja pannud jälle kirbu paberile, ütelnud talle jälle, et kirp-hüppa! Kirp polnud hüpanud. Kirp hüppa-hüppa! Kirp polnud hüpanud. Teadlane kirjutanud paberi peale järelduse – kui kirbul tagumised jalad alt ära tõmmata, siis ta ei kuule enam!

Õiguskantsler on tegelikult üdini väärikas institutsioon ja tema tegevus on igati vajalik ja asjakohane. Mis puudutab aga kohaliku omavalitsuste korraldust , siis siinkohal on õiguskantsler küll ära unustanud kohaliku omavalitsuse olemuse. Äkki ta ei ole tükil ajal KOKsi või Põhiseadust lugenud? Väide, et omavalitsuste suutmatus riivab kodanike põhiõigusi? See võib tõesti nii olla. Näiteks – igaühel on õigus haridusele…kui omavalitsus peab üleval n.ö pseudokooli siis on tõesti tegemist põhiõiguse riivega. Kuid omavalitsuste suurus küll asjasse ei puutu. Tegemist võib olla konkreetsete juhtumitega. Õiguskantsler kurtis puldist, et omavalitsusi on liiga palju – et ta ei suuda kõiki kontrollida – tõesti väga kahju. Võib-oll a aga polegi see nii ette nähtud, et kord aastas jõuaks läbi käia… Õiguskantsler siunas kohalikke omavalitsusi suutmatuse eest avalikke teenuseid korraldada. Ja siinkohal tõesti tuleb tsiteerida seadust: KOKS§ 2Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu…. Et siis kuidas – te olete ilma jäämas (demograafia) või ilma jäetud (riigi rahanduspoliitika) võimest, seega te kipute mitte täitma oma kohust, seega tuleb teid ilma jätta oma õigustest! Asi sarnaneb mõistujutule kirbust ja tema kuulmisest. Kuidas on aga Euroopa Liidu kohalike omavalitsuste hartaga, mille Eesti on seadusega heaks kiitnud ja mis räägib subsidiaarsusest, ehk siis kohalikust otsustusõigusest? Kuidas on valla – ja linnaelanike õigusega osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel (KOKS§3)? Kohaliku omavalitsuse sügav olemus ei seisne mitte teenuste osutamises, vaid kohalike elanike õiguses ise oma asjade otsustamises kaasa rääkida. Ja ei saa seda rolli täita kohalik külaselts. Mis siis, kui seda külaseltsi pole olemaski? Ah et peab olema … no siis ju pole enam tegemist vabaühendusega. Kujutage ette Nõva valda, kus pole valda, ei valita volikogu, kus ei vaielda arengukava ja üldplaneeringu üle? Kus tõenäoliselt ei ole ühtegi inimest valitud maakonna volikogusse… Kes nõvakate eest räägib? Mitte kord aastas ja siis kui aega on, vaid iga päev? Kujutage ette Noarootsi valda, mis ei ole vald? Kohalikud volikogud ja oma kindel otsustusõigus peab jääma. Vastasel juhul me tapame kohaliku initsiatiivi ja identiteedi täiesti maha. Kui tõesti rahvast vähe, ärgu siis olgu rohkem rahvast vallamajas tööl, kui pool vallavanemat, sekretär ja sotsiaalnõunik. Aga need inimesed peavad igal päeval jälgima seda, et kohaliku kogukonna huvid on esindatud maakonna tasandil, et kohalike hääl on esindatud arengukavades ja planeeringutes … Volikogu peab regulaarselt kogunema ja kui kusagil võetakse vastu otsuseid, mis seda kanti puudutavad, siis need seal kaugel ja kõrgel on kohustatud kohaliku volikogu arvamusega arvestama. Vaat see ongi kohalik omavalitsus, mitte aga ehitusinspektori või maakorraldaja teenus. Ja kuskohast tuleb see jutt, et kahetasandiline omavalitsus on nii hirmus kallis ja bürokraatlik, et seda ei saa Eesti pidada? Ka praegu on teine tasand olemas – omavalitsusliidu ja maavalitsuse näol – ainult kohitsetud, otsustusõigusest tühjaks imetud kombel (jällegi kirp, tema koivad ja kuulmisvõime). Just teine omavalitsuslik tasand lubakski väikevallal olla väike vald ja maakonnal tegus maakond.

Olgu siis sellega. Teisipäeva päevakorras oli veel punkte. Keskid püüdsid muuta ravikindlustust kättesaadavaks neile, kellel on mitu töökohta, kuid kõigil palk alla miinimumi. Ei läinud läbi. Sotsid püüdsid toimetulekutoetuse saamise arvestusest lastetoetust maha arvata – ehk siis et lastetoetus ei läheks arvesse, kui toimetulekutoetust määratakse – ka ei läinud läbi.

Teisipäev lõppes OÜ Advisio kontoris, kus arutasime riigimaja projektiga seonduvat. Õhtul kirjutasin artikli ajalehele seoses haldusreformiga.

Kolmapäev algas vene keele kooliga. Jah – läksin vene keele tunde võtma… kevadel siin andsin intervjuud vene raadiole ja keel oli nii sõlmes, et sure ära. Vaja meelde tuletada. Kell 11 algas fraktsiooni istung… muuhulgas arutati põhjalikult fraktsiooni väljasõitude korraldamist – Tartu oli, Viljandi ees… hästi kasulikul käigud on. Suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid, millest suurem osa olid tehnilised asjad seoses euroopa liiduga… Põnevaks tegi päev hetk, kui Jaanus Tamkivi andis sisse kinnisasja kitsendamise seaduse muutmise eelnõu. Põnev oli see, et nad olid just eelmisel päeval täpselt samasisulise meie eelnõu maha hääletanud. Eelnõu puudutab Narva elanike ja on sellepärast oluline.

Neljapäeval hommikune suure saali istung – arutusel oli keski eelnõu alkoreklaami loobumisest. Eelnõu vähemalt jäi menetlusse – kohe seda välja ei hääletatud. Lõuna ajal kohtusin koos Risti vallavanemaga projekteerijatega. Rääkisime Lääne värava projektist ja võimalikust ümberprojekteerimisest. Neljapäeva pärastlõunal aga esinesin ingliskeelse sõnavõtuga ERKASe rahvusvahelisel seminaril Jäätmetest – Energiaks. Enne lugesin läbi kõik, mis kätte sain jäätmete põletamise, gaasistamise ja üldse taaskasutuse kohta. Üks jäätmeseaduse eelnõu on ka praegu riigikogu menetluses. Jälle hästi huvitav teema ja vääriks käsitlemist, kuid …vist ei jõua.

Reedel käisin
koos rahanduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni liikmetega presidendi juures. Enne lugesin otsast lõpuni läbi riigikohtu lahendi, mis räägib omavalitsuste ülesannetest ja rahastamisest. See oligi üks põhilisi teemasid presidendi juures. Oli huvitav jutuajamine. Jutt kaldus jälle haldusreformile. Kuivõrd tekkis üles küsimus, et kuidas edasi ja tundus, et edasi ei saagi, siis tegin ettepaneku, et algatuseks võiks anda omavalitsusliitudele avalik-õigusliku staatuse. Oleks ka midagi ja soodustaks omavalitsuste koostööd olulisel määral.

Laupäeval ja pühapäeval viibisin Otepääl, kus toimus sotside kahepäevane koolitus.
Vaat selline nädal.

11.10.11

Maavallad ei pea kaduma

Äsja valmis ja sai esitletud järjekordne valdad- linnade võimekuse analüüs. Regionaalminister, kommenteerides analüüsi tulemusi, rääkis 226-est linnapeast ja vallavanemast ja volikogu esimehest nagu hädast ja õnnetusest, mis Eesti rahva rinda rõhub ja progressil jalus seisab. On see aga ikka nii? Jätame korraks kõrvale need juhtumid, kus vallajuhid üks on korruptant ja teine kasuahne lurjus. Vaatame neid juhtumeid, kus vallavanem ja volikogu esimees on oma valla patrioodid, töötavad 24/7 oma kandi ja inimeste hüvanguks. Vaatame asjale nii, et vallajuhid ja -ametnikud edendavad ja korraldavad valla elu. Volikogud ja nende komisjoni d kogunevad regulaarselt ja arutavad ühiselu küsimusi. Mõtleme nii, iga inimene nendest teeb oma tööd südamega, mõtleb igapäevaselt kuidas oma valdkonda ja oma kodukohta paremini edendada. Mis maavaldadesse puutub, siis teevad nad seda tavaliselt keskmise või alla selle palga, pisikese või olematu kompensatsiooni eest. Miks ikkagi oleks kasulik kohalikku omavalitsust likvideerida? Kas selleks, et likvideerida kohalik initsiatiiv kohaliku valla kujul - seaduse alusel korraldatud, püsivas ja koordineeritud vormis?

Palju räägitakse viimasel ajal kohalikest vabaühendustest – et vabaühendused kannavadki kohalikku initsiatiivi ja identiteeti. Kannavadki. Aga kas nüüd on tulnud see hetk, kus vabaühendused peaksid üle võtma kõik, mida vallamajas tehakse, lisaks veel päästeteenistuse ja korrakaitse. Ääremaal on aga asi nii, et suur osa aktiivsetest kohalikest töötavad kaugel ja tulevad koju vaid nädalavahetusteks. Kas me saame neid süüdistada, kui nad tahaksid veeta selle vähese isikliku aja oma perega, mitte aga valves, patrullis või aruandekoosolekul? Väikestes valdades kannavad kohalikku aktiivi tihti just inimesed, kes töötavad valla asutustes – koolides, hooldekodudes, raamatukogudes, rahvamajades. Need kandid, kus on omavalitsus tugevam, majandus tugevam, teenuseid rohkem saadaval, seal on ka rahvast rohkem ja vabaühendused on ka jõudsamad. Vabaühendus võib tegutseda, vallamajas on aga kohaliku elu edendamine inimeste tööülesanne. Kas ääremaa või mitte – vabaühendused toetuvad tihti omavalitsuse nõule, abile ja omarahastusele ning nii töötatakse käsikäes kohalikku elu edendades. Valdade likvideerimine numbrite alusel, olgu siis igatsetud piiriks viis-, kümme – või kakskümmend viis tuhat, ei too kaasa muud, kui ääremaastumise kiirenemise ja süvenemise. Ehk oleks aeg lahti lasta arvude maagiast ja vaadata asju sisuliselt?

Igal juhul on õigus valdade võimekuse analüüsi koostajatel, kui nad räägivad omavalitsuste erinevast tasemest ja suutlikkusest. Suuremad on tugevamad ja väiksemad nõrgemad. On jah nii. Millised järeldused sellest aga peaksid tegema otsustajad? Sisuliselt ei ole asi ju arvudes ja edukuse edetabelites, vaid selles, kuidas me kasutame seda inimressurssi, mis meil on. Jah, see on nii, et väikestes valdades on vähem spetsiliste, pakutakse vähem teenuseid, arendustegevus on problemaatiline. Juhul, kui valla juhtkond juhtub olema stagneerunud, on hoopis kurb lugu, mis aga siiski on parandatav valimistega. Aga igal juhul väikesed vallad on kohapeal olemas ja tegelevad igapäevaselt just selle kandi kohaliku elu küsimustega. Me ei tohi ära unustada, et valdadel on mitmeid funktsioone ja kohalik omavalitsus ei seisne ainult teenuste osutamises. Teenuseid saab korraldada ka üle valdade piiri. On aga ka veel identiteedi kandmine, osalusdemokraatia tagamine, kaasamine, kohalike elanike tahte vormistamine ja väljendamine, kogukonna huvide esindamine ja kaitsmine ja palju muud. Vallad teevad seda toetutes seadusele ja seadusega tagatud rahastamisele. Rahastamisest ei piisa, kui elanikke on vähe – ka see on fakt. Lahendus „andke-meile-raha-juurde“ ei too ka õnne õuele – varsti tuleb otstarbekuse piir ette. Kuidas siis ikkagi ületada vastuolu valdadele pandud erinevate ülesannete ja nende suutlikkuse vahel – ja seda nii, et ei hävitataks head, mida kohalikud omavalitused kätkevad?

Sellele küsimusele on olemas vastus ja siin saan olla nõus regionaalministriga – see vastus on maakonna taseme tugevdamine. Mitte aga valdade sunniviisilise liitmise, vaid maakondliku omavalitsuse loomise teel. Iga uus on ammu unustatud vana – maakondlikud omavalitsused olid olemas esimesel eesti ajal, olid lühikest aega olemas ka taasiseseisvumise järgsel perioodil. Maakondlik omavalitsus saaks korraldada neid töid ja tegemisi, mida ei ole mõistlik teha ühes omavalitsuses. Gümnaasiumivõrk, prügimajandus, keskkonnakaitse, planeerimine, ettevõtluse edendamine, maakorraldus, maakondlik kultuuritöö ja ülepiiriline sotsiaaltöö – loetelu on pikk. Seadusel põhinev maakondlik omavalitsus saab liita üksikute valdade potentsiaali ja teha seda takerdumata omavalitsuste piiridesse ja erimeelsustesse. Maakonna taseme omavalitsus võiks näiteks välja kasvada omavalitsuste liidust. Kõige huvitavam teise taseme omavalitsuse juures on, et vastupidiselt levinud müüdile ei ole selleks vaja raha juurde. Kui on olemas tugev – seadusel põhinev maakondlik omavalitsus, siis osa funktsioone koos vastava finantseerimisega saab sinna tuua kohalikest valdadest – nagu praegu see käib omavalitsusliitudes, osa saab üle võtta maavalitsustest, osa saab tuua tagasi kesktasemelt ehk riigi tasemelt. Halduskorraldus lihtsalt muutub selliseks nagu ta praegu ka loomulikult kujunemas on – kohalike tõmbekeskuste põhiseks. Maavallad saavad aga alles jääda ja täita just neid ülesandeid, mis neile jõukohased on.

Istungivaba nädal


Istungivabal nädal on väga vajalik riigikogu töövorm, mis võimaldab ringi liikuda, kohtuda inimeste ja sihtgruppide esindajatega. Minu eelmine esmaspäev möödus Tartus, kus oli kohtumine Tartus maaülikooli majandus-ja sotsiaalinstituudi inimestega. teemaks oli EL maamajanduse mitmekesistamise programmid ja nende hindamiskriteeriumid. Teisipäeval külastasin HNRK-d, kus vestlesime juhatajaga põhjalikult taastusravi ja rehabilitatsiooniteenuse rahastamisest ja korraldamisest Eestis. Kolmapäev möödus Euroopa Liidu vahendite kasutamise tulemuslikkust uurides. Neljapäeval ja reede aga veetsime kogu fraktsiooniga Tartumaal, külastades seal kohalikke omavalitsusi ja uuride nende muresid ja rõõme.
Sellel Tartumaa reisil tajusin selgelt mõningaid asjaolusid omavalitsuste elus ja olus. Kokkuvõte oleks selline:
1. Ühe keskusega, ühe kooliga, ühe lasteaiaga jne vallal on kergem. Veel parem, kui suur osa avalikku teenust pakkuvatest asutustest ühe katuse all on.
2. Maapiirkonna omavalitsuse elu mõjutab kõige positiivsemalt suurem keskus kuni kümne kilomeetri kaugusel. Kõik need omavalitsused, mida külastasime ja mis asusid tõmbekeskuse vahetus mõjusfääris, olid jõudsamad. Üksi valdadest ei olnud hädas elanike arvu vähenemisega, suuremalt jaolt olid töökohad aga kõigil kas Elvas või Tartus.
3. Stabiilne, läbi aastate jätkuv arendustegevus viib sihile. Ei ole iseenesest paha, kui valla juhtkond kaua püsib, halb on, kui ta stagneerub. Kui aga kaks perioodi möödas ja ikka sära silmis, siis on ainult hea, kui mehed – naised tegutsevad, kogemus juba olemas. Indikaatoriks on ikka elanike hinnang valla juhtkonna tööle, rahulolu oma elukeskkonna ja elanike arvu stabiilsus või tõus. Kõige sügavama mulje jättis vast Kambja vald ja Ivar Tedremaa – staažikas ja väga palju saavutanud vallavanem, aga teisedki olid tublid.
4. Meeles peab muidugi pidama, et Tartumaa on peale Harjumaa teine maakond Eestis, kus elanike arv ei vähene. Meie liikumistee oli ka Tartu-Elva-Kambja marsruudil. Peipsi äärde me ei sattunud, seal oleks ka teistsuguseid olusid näinud.

4.10.11

Kolmas nädal ehk miks ma hääletasin EFSFi poolt

Esmaspäev. Lubasin eelmise kirjutise lõpus, et räägin, mis asi see EUHOFA on. See on turismi ja hotellindust õpetavate koolide ülemaailme liit. Nad korraldavad igal aastal oma aastakonverentsi, kuhu siis rahvas üle maailma kokku sõidab. Eestist on liikmed Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž ja EHTE kool. Need kaks olid ka selle Tallinn/Pärnu konverentsi korraldajad. Asi oli ääretult uhke – kõigepealt sellepärast, et see oli EUHOFA 50 juubelikonverents ja selle korraldamine usaldati Eestile. Teiseks sellepärast, et see oli esimene konverents Ida-Euroopas. Avamistseremoonia toimus KUMU konverentsisaalis ja algas kõigi osalevate riikide lippude piduliku sissetoomisega. Vahva. Esinesin seal tervitava sõnavõtuga. Rõhutasin rahvusvahelise vaba liikumise olulisust, seda, et „külalislahkuse majandusharu“ – nagu nad seda ise kutsuvad – seisab vastu rahvuslikule kapseldumisele ja turvariskidest tulenevatele liikumispiirangutele. Konverentsi avamise tõttu esmaspäeva hommikul ei jõudnud ma fraktsiooni ja komisjoni istungile.

Jõudsin aga küll erikomisjoni istungile, kus seekord käsitleti seekord riigikontrolli aruannet „ Arvestus riigimetsast raiutavate puidukoguste üle“. Kõige suurem üllatus minu jaoks oli see, et võrreldes varasemate (enne-reformi) aegadega on väljaraie suurenenud – ja lausa 17%. Audit kirjutab: „…enne RMK struktuurireformi aastatel 2006–2008 oli lageraietest vastu võetud puidukogus keskmiselt umbes 96% üle antud kogusest. 2009. aastal võeti lageraietest vastu aga keskmiselt umbes 113% raieks üle antud puidukogusest. Seega saadakse lageraietest pärast reformi keskmiselt umbes 17% enam puitu, mis viitab sellele, et enne struktuurireformi oli kontroll raiemahu arvestuse üle kehvem ja osa raiutud puidust läks tarneahelas kaduma….“. Ausalt öelda – ma sõdisin reformi ajal üpris tugevalt selle vastu. Ma ei tea, kuidas muu ökonoomikaga on, aga väljaraiega on lood tõesti paremad, kui varemalt.

Istungil oli vastamine järelpärimistele.Seekord oli jutuks õpikude puudus koolides, kaevandamise seaduslikkus Saaremaal , politsei – ja piirivalveameti sisemine rahuolematus reformide ja uue struktuuriga, töötasustamise – ja korraldusega jms.

Esmaspäeva õhtul toimus regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste toetusrühma laiendatud istung. Ka seekord tegeleti omavalitsuste mõttekoja moodustamise küsimustega – nii nagu see koalitsioonilepingus kirjas on. Kuigi – et mitte tegeleda koalitsioonilepingu täitmisega, prooviti hakata mõttekoda nimetama nõukojaks… Eesmärgiks ikka üks – haldusmaastiku korrastamine Huvitav oli see, et REFi mehed hakkasid äkki pidurdama, et mida ikka ja milleks ikka… Päris huvitav on ka see, kas see sudimine lõpuks üldse kuskile ka jõuab või sumbub juhtiverakonna tahtmatusse olemasolevat olukorda kuidagi muuta. Pärast saime Koka ja Mälbergiga veel ninapidi kokku ja rääkisime sellest, et see halduskorralduse küsimus ei tohi meie toetusrühmas valdavaks saada – teemasid on palju. Mina näitaks tahaksin kuulata ettekannet regionaalministrilt, kuidas meie regionaalarengu strateegia on ellu läinud, kuidas ta on seotud riikliku planeeriguga 2030+--- ja siis tahaksin kuulata ettekannet, kuidas teiste ministeeriumide haldusalades töötavad europrogrammid regionaalpoliitika huvides töötavad… mõtteid on palju.

Teisipäev.
Teisipäev ja neljapäev läksid suures saalis euroopa finantsstabiilsuse fondi ehk EFSFi tähe all. Valitsus ilmselgelt kiirustas ja küsimused, et miks varem teemaga välja ei tuldud, jäid vastuseta. Eelnõu, mille rahamin välja töötas oli toores ja sai riigikogus oluliselt parandatud. Sotside poolt sai tehtud ka veel eraldi parandus riigieelarve seadusesse, et see garanteerimine üldse võimalik oleks. Väga sisukaid ja emotsionaalseid etteasteid peeti sellel teemal riigikogu puldist. Fakt on see, et Euroopa koostöö püsimise nimel on praegune valitsus valmis tegema ja ka teeb oluliselt, lausa kardinaalseid suuremaid pingutusi ja manööverdusi riigieelarvega, kui oma inimeste otsese heaolu jaoks. Jah, muidugi – Euroopa finantssektori stabiilsus on ka otseselt meie oma inimeste, ka maalt Maali huvides, kuid sellegipoolest. Valitsus on valmis kolmandiku Eesti inimestest üle parda viskama, nentides, et tegemist paratamatu, majandusvabaduse tingimustes toimiva protsessiga ja tööjõu vaba liikumisega … ja kui on vaja päästa Euroopa finantssektorit, siis ollakse valmis ohverdama kolmandikku eelarvest.
Miks ma siis hääletasin EFSFi poolt? Seda sellepärast, et olen mitmes asjas sügavalt veendunud. Kõigepealt selles, et Eesti iseseisvuse garant on majanduslik, poliitiline ja sõjaline integratsioon Euroopa Liiduga ja Natoga. Ilma mingi valehäbita – meie 2% SKTst kaitsekuludele on vajalik arvestatava heidutuse loomiseks ja veelgi olulisem - motiivi ja võimaluse andmiseks neile, kes meid aidata tahaksid. Kui me oleksime aga üksi oma 2%iga, ilma majanduslike ja poliitiliste sildadeta Euroopasse, ja ilma sõjaliste sillata NATOsse, siis see 2% meid kaua ei kaitseks. Ükskord tuleb valida pool ja kui mina valin, siis valin lääne, mitte ida. Kui oled poole valinud, siis ei saa sellel hetkel, kui ohumoment tekib, jalga lasta. Et niikaua kuni olime saaja, siis oli vahva olla liidus ja liitunud. Et sõdur on üksuse liige niikaua, kui katla ääres suppi jagatakse ja kui supp otsas ja läbi jõe on vaja minna, siis ütled, et käige te ära, ma ootan siin niikaua? Rahamini kodukal on tabelid üleval - Eesti on saanud EL-ist alates 2000 aastast 5,6 miljardit eurot tagastamatut abi. Garantii andsime kahele. Ka meie uue aasta eelarvest viiendiku moodustab Euroopa Liidu abi – kõik need investeeringud teedesse, mis tööhõivet aitavad säilitada, põllumajandustoetused ja muu selline. Kui Euroopas, siis Euroopas. Kui Euro, siis euro. Heas ja halvas – see on nagu abielu. Ei ole nii, et lahutad ära, kui naine peale sünnitust paksuks läheb. Ja kui on vaja süvendada integratsiooni läbi ühtse üleühenduselise finantsjuhtimise tugevdamise, siis on ka seda vaja teha. Jutt ei ole ju lõppkokkuvõttes Eestist, vaid Venemaa – Ameerika – Aasia kolmnurgast ja sellest, millist rolli Euroopa (ja Eesti koos Euroopaga) maailmamajanduses üldse mängib ja mängima jääb. Igal juhul oleks Eesti jaoks kõige sobivam süvendatud Põhjala koostöö. Seni aga, kui Euroopa Liit on üks tervik ja euroala on üks tervik ja meie oleme üks sellest, siis tuleb meil kanda ka oma osa raskusest. Kas see raskus on kohane Eesti eelarvele, kas lõuna-eurooplased mõistavad raskuseid samamoodi, kui meie… see on kõik ühe asja mitu otsa ja veel pikem jutt.

Teisipäeva õhtul toimus Lihula vallavolikogu komisjonide ühisistung Lihula kultuurimajas. Haridus-kultuurikomisjoni kutsel käisin ka kohal, koos Gunnar Polmaga. Võtsin sõna, ütlesin, mis mõtlen. Oma seisukohta Lihula valla väikekoolide osas olen ka siinsamas blogis allpool väljendanud. Kokkuvõte on see, et Lihula vald saaks kasutada oma väikekoole vallale hea maine ja kasu ( sissetuleku ja töökohtade) tootmiseks. Eriti kehtib see Metsküla puhul, mis omaette nähtus on, aga ka Kasari puhul, mille abil saaks vald osutada teenust teistele omavalitsustele ja riigile tervikuna. Tuudiga on keerulisem – asub ju Tuudi otseselt Lihula tagamaal ja tal puuduvad sellised eelised nagu Metskülal ja Kasaril. Eelmise teisipäevaste otsuste valguses võttis vald endale veel mõtlemisaega kuni kevadeni ja veel kuni 2013 sügiseni, kuid selge on ka see, et lahendite nimel tuleb igapäevaselt palehigis töötada – seda nii koolidel, vallavalitsusel – volikogul ja ka kogukondadel endil.

Kolmapäev suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid… alates keskerakonna katsest ühte riigipüha juurde tekitada, lõpetades lennundusseaduse ja kiirgusseadusega. Vahepeal helistasin veel ettevõtjale, kellega paar nädalat tagasi rääkisime Virtsu sadama ja Esivere dolomiidi kasutamisest kivivilla tootmiseks. Kontakt püsib, tegutseme edasi.

Neljapäeval suure saali istung ja kaks lisaistungit kuni hilisõhtuni välja läks Euroopa stabiilsusfondi tähe all. Lõpuks sai see raske otsus tehtud. Vahepauside ajal lugesin riigimaja projekti vaheraportit.

Reede. Hommikul lugesin MAK meede 3.1. materjale. Maaülikoolil on ka meetme rakendamise analüüs valminud.Tegin ka ettevalmistusi laupäevaseks sotside volikogu õiguskomijoni istungiks. Reede lõunast kuni pärastlõunani toimus riigimaja projekti ekspertgrupi koosolek. Projekt edeneb oma rütmis, püsib graafikus. Intervjuud ja küsitlused tehtud, analüüs poole peal, riigimaja Haapsalu mudeli koostamine ja asukohavalik on ees. Aasta lõpuks saab valmis.

Laupäeval kogunes sotside volikogu õiguskomisjon. Meil on nii, et sotside volikogul on samad komisjonid, kui riigikogul (ja mõni peale) ning igale riigikogulasele on üks volikogu komisjon toetada antud. Minul siis õiguskomisjon, nagu ka riigikogus. Andsin ülevaate riigikogu õiguskomisjoni tööst, rääkisime sotside võimalikest initsiatiividest õiguskomisjoni töömail. Pühapäeval tegin koduseid toimetusi. Vaat selline nädal.