31.12.12

Uusaasta soovid 2013

Head sõbrad!

2012 hakkab selja taha jääma, 2013 ootab ees. Noh, jah, oli see aga aasta... täpselt nii nagu lubati ja ka karta oli. Igasugu jama oli hulgakaupa. Täpselt nii nagu eelmisel... ja nagu üle-eelmisel... Ma ühiskondlikku elu silmas pean, eelkõige. Ei teagi kohe, kus see rahusadam asub. Üks asi oli tegelikult hea selle kisklemise juures - need kelle käed roolini ulatuvad -  need ehk said lõpuks aru, et valimiste ajal häälesaagi korjamisest üksi on vähe, et järgmiste valimisteni rahumeeli purjetada, ilma midagi ja kedagi kuulmata - nägemata. Lõpuks on ühiskonnale sellest läinud aastast ikka oluliselt kasu olnud. Nii mõnedki maskid langesid ja kivid pöörati vähke otsides teistpidi. Kempluse käigus said asjad  selgemaks. Sellepärast mõtlengi, et hoolimata sellest, et valimised nüüd jälle riburada pidi tulema hakkavad - üllatusi ja segadust ühiskondlikus elus tõenäoliselt tuleb vähem.  Isiklikus plaanis - eks nii mõnedki, kelle kannatus katki läks, seda oma rahusadamat ka otsima asus ja ehk ka leidis, kes linnas, kes pealinnas, kes sealpool piiri. Mis siin muud, kui ainult jõudu ja edu soovida ja et - hoiame sidemed tugevad. Meil aga siin kohapeal - mis muud, kui meestel müts sügavamalt pähe, naistel sabad vöö vahele, et sopaseks ei läheks. Sõbralik naeratus naabrile, abikäsi selle, kes maha jääb, kamp tihedalt kokku ja ...2013 tuleb.

Head aastavahetust ja tegusat uut aastat soovides,

lugupidamisega, teie

Neeme Suur

24.12.12

Jõululuuletus

Seisa vaikselt, seisa vaga,
vaata, kuidas akna taga
lumeluugid läinud valla
paksu lumevaiba alla
matab mõtted, mured, tööd.

Vargsi seisa, vaikselt oota
sellel aastal võid sa loota
jõulutunnet, vaikset rahu
härdust, hinge mis ei mahu
... kui just pole jõuluööd.

Seisa vaikselt akna juures
vaata, selles ilmas suures
head on rohkem, kui sa tead.
Ainult tasa seisma pead,
et võiks kuulda hinge häält
ja vastuseid, sealt lume päält.

Ole tasa, siis sa kuuled -
lootus hingab, vaikselt hüüab,
sulle järgi jõuda püüab.
Jõuluõhtul peatu, oota,
täna võid sa tõesti loota
sinu juurde jõuab sealt, akna tagant, lume pealt.

Rahulikke jõule, lootust ja rõõmu soovides...

Neeme Suur


20.12.12

Üks sobilik luuletus Anna Haava sulest ehk siis üks jõulusoov

Eelmise sajandi alguses kirjutas poetess Anna Haava luuletuse "Astu alla".  Olgugi, et tegemist on religioosse luuletusega, sobib ta ka meie praeguse ilmaliku asjatamise kommenteerimiseks suurepäraselt.

ASTU ALLA

Astu alla, rahva hulka,
Õpetaja, karjane,
Et ei kasvaks kuristikud,
Kaljud teie vahele.

Ainult käsud, õpetused,
Ei need rahvast õndsaks tee,
Kui ei saa sa sõbraks olla,
Ega vennaks temale.

Astu välja kitsast ringist,
Oma silmi seleta:
Hoopis uue maa ja rahva
Imestades leiad sa.

Kas sa tunned seda rahvast,
Tema põue tuksumist,
Tema rõõmu, tema muret,
Vaimulendu, võitlemist?

Kui ei tunne, kui ei mõista
 - Võõras rahvas, võõras keel -
Kuidas tahad taeva poole
Teda juhatada veel ?!

Astu alla rahva hulka,
Õpetaja, karjane,
Virus, Võrus, Idas, Läänes
Igatsedes ootame.

15.12.12

Igaüks omaette ehk haldusreformi tänapäev

Läänemaal on siis nüüd järjekordne algatus haldusreformi suunas. Oru vald tegi ettepaneku Ridalale liitumiseks. Mehed - naised kohapeal mõtlevad, kuidas toime tulla ja otsivad lahendusi. Mina tegin riigikogus ettepaneku moodustada riigikogu juurde haldusreformi probleemkomisjoni. See ettepanek oli selleks, et anda protsessile riigi poolt mingi vähegi kindlam keskne suund. Kahjuks ettepanek ei läinud läbi. Ükshaaval olid ka paljud koalitsiooni saadikud mõtte poolt, ka regionaalminister avaldas toetust, kuid koalitsiooninõukogu lükkas mõtte tagasi. Halb on see sellepärast, et haldusreformi teemas süstemaatilist arengut ei toimu ja omavalitsused vaatavad kuidas ise hakkama saavad. Ühel pool proovivad liituda vallad ümber linna rõngasse, teisal jällegi maakonnalinn ja rõngasvald omavahel. LE juhtkiri oli selles mõttes väga õige. Mis saab nendest, kes ise teistega liituda ei taha või keda enda hulka ei taheta? Omavalitsusmaastik läheb veelgi kirjumaks kui ta seni on. Kõrvuti saab olema veel rohkem väga suuri ja väga pisikesi omavalitsusi. Lõppkokkuvõttes ei oleksi sellest midagi halba, kui maakonna taseme koostöö oleks tugev - kui omavalitsusliit oleks täis jõus ja väikesed omavalitsused saaksid oma funktsioone omavalituste liidule delegeerida. Aga seda veel ei ole.

Nüüd peavad siis omavalitsused ise targad olema ja liitumisläbirääkimiste laua juurde ka teisi naabreid kutsuma. Ise peab ka nii tark olema, et osavaldade säilitamise või mittesäilitamise küsimus lahendada. Paraku ei õnnestu omavalitsustel kohapeal aga lahendada neid küsimusi, mis seoses suuremate omavalitsuste tekkega üldist seadusandlust ees ootavad. Selleks oleks vaja initsiatiivi ka riigikogu koalitsiooni poolt või siis valitsuse sihikindalt tegevust. Seda aga ka pole. Nii jääbki vaid üle kohtadel ettevaatlikult tegtuseda ja loota, et igaüks omaette toimetades asi veel segasemaks ei lähe, kui ta seni on.

Muuseumist ja bussijaamast

See oleks päris kurb, kui Haapsalu otsustaks bussijaama tema ajaloolisest asukohast ära viia. Õigemini peaks küll küsima, kui palju on see Haapsalu, kui palju kõigi omavalitsuste ja kui palju riigi küsimus. Maakonna sisest ühistransporti korraldab maavalitsus ehk riik. Bussijaama kasutavad kõik bussiliinid ja need läbivad kõiki valdu. Tegelikul kasutab bussijaama kogu maakonna rahvas ja ka külalised, nii peaks ka bussijaama korraldamise küsimus olema laiemalt maakonna, mitte pelgalt linna asi. Raudteejaam kuulub linnale. Linnal on muidugi õigus otsustada, kas maakonna bussijaama oma hoones taluda või mitte. Ainult et - selles hoones on ajalooline raudteejaam ja bussijaam asunud. Sellisena - ajaloolisena ja oma otstarbe kohaselt kasutatavana on raudteejaam omaette väärtus. Kas muuseumi huvid kaaluvad nüüd ühistranspordi huvid üles? Või kas üldse ei oleks vahva, kui suudaksime koos ajalooga elada, ilma seda ajalugu ilmtingimata muuseumiks muutmata. Tegelikult vajab bussijaama teema juba tükk aega laiemat käsitlust koos maavalitsuse, linnavalitsuse ja omavalitsuste liiduga. Haapsalul tuleb aga langetada otsuseid mitte ainult linna vaid ka maakonnalinna positsioonist lähtudes. See on Haapsalul seni hästi õnnestunud - teenivad ju kõik objektid, mida linnas rajatud maakonna kui terviku huve. Ehk see jääb ka edaspidi nii ja käib ka bussi - ja raudteejaama kohta.

Kas valgus reostab?


Jah, kui seda hirmus palju saab, siis tõenäoliselt küll. Kui öine linn nii valge on, et ilma paksude kardinateta magada ei saa, siis on asi halvasti. Kui aga öine linn nii pime on, et ei näe sõrme suhu pista, siis on nagu jälle halvasti. Lääne Elus ilmus lugu valgusreostusest ja sellest, et Haapsalus on valgusreostusega lood halvasti ja linn võiks oma valgusega kokku hoida.   Alt-üles valgustusega ja otse merele valgustusega saaks tõesti midagi ette võtta. Kas aga Haapsalu on üldse liiga valge, seda nüüd küll ei tahaks uskuda.
See jutt valgusreostusest tuletas meelde mitmeid hetki elust. Kasvõi sellist hetke, kui oled lennukiga naasmas Euroopast ja libised linnulennul üle linnade ja maade, sügavusest paistmas valgustatud asulad. Kui Eesti kohale jõuda, siis läheb see pilt oluliselt tumedamaks – pimedamaks. Valgust on oluliselt vähem ja see mis on tundub tuhmim. Kas see on nüüd vaesus, või kokkuhoidlikkus või mõistlikkus või loodussäästlikkus, mis meie tuled tuhmimaks teeb? Ju vist kõigest natukene, aga ega vist loodukaitse peale küll veel väga ei mõelda valgustust planeerides.  

Teine mälupilt tekib ajast, kui Risti vallavanemana töötasin. Olime seni tühjalt seisnud küla koolimajja sisse seadmas sotsiaalkorterit. Kuivõrd elanik, keda olime sinna paigutamas, ei olnud just kõige rahumeelsem, siis küsisime ka külarahva käest, et mida nemad arvavad uuest elanikust ja sotsiaalkorterist vanas koolimajas. Inimesed vastasid, et mis seal ikka, majas ikka valgus sees ja tuli paistab tee peale ka. Üks valgustatud punkt lisaks tekitas juurde olulise hulga turvatunnet. Täpselt sama efekt oli siis, kui paigutasime küla bussipeatusesse tänavavalgustuslaterna, ja laste liumäele. Kord, kui inimene kolis külast Ristile, küsisin temalt, et mis on see põhiline asi, mis teeb sinu jaoks vahe küla ja alevi vahele. Tema vastas, et tänavavalgustus.  Hakkasin seda oma mõttes kutsuma „valgustatud punkti efektiks“. Asjaolu, et valgus on turvaline ei ole kontrollimata müüt ega inimeste ebausklik eelarvamus, vaid fakt. Ei ole midagi veidramat, kui mööda lauspimedat Tallinnat või muud kokkuhoiurežiimil linna ringi sahistada. Et valgustust saab keskööks vähendada ja väiksemates asulates, kus inimeste öine liikumine päris pisike ka mõneks ajaks välja lülitada -  olgu nii. Aga et sundida öises linnas liikujaid pimeduses kobama, selleks nad saaksid tähistaevast nautida?  No ma ei tea.
Millal aga saab siis valgust liiga palju? Tõepoolest, kui vaadata uusi rajatud liiklussõlmi ja nende valgustust, siis teinekord on tunne küll, et nüüd sai vist palju. Ega otse taevasse suunatud prožektor vist ka väga mõttekas ei ole. Mul pole aimugi, miks turbavälja tehnikaplatsilt või mõnelt laoplatsilt lähtuv võimas voog peab pilvi valgustama.  Kirikutorni valgustuse kritiseerimisega ma oleks pigem ettevaatlik – kirikutorn on maamärk ja sellisena inimestele otseselt vajalik. Valgustuse paremast planeerimisest on kindlasti abi nii kulude kokkuhoiul, looduse säästmisel, kui ka inimeste turvalisuse tagamisel.  Kindlasti leidub nii kokkuhoiu kohti, kui neid, mis ammugi valgustamist ootavad. Olulise mõjuga valgusreostusest on aga meie väikelinnades ja asulates vist küll vara rääkida. Loodan küll, et Haapsalu linn Promenaadi vastset valgustust likvideerima ei hakka. Hästi hubane on ja kutsub jalutama.

Ma kutsun politsei!


Kas nüüd siis on häda selle Lihula politseiga, või õigemini – politsei puudumisega Lihulas (nüüd ja edaspidi pean “Lihula“ all silmas kogu Lõuna-Läänemaad) – või ei ole? Praeguseks on sõna võtnud asjaosalised alates kohalikust politseijuhist kuni ministrini välja. Minister kirjutab oma vastuses riigikogu liikme järelpärimisele, et  kohapealne püsiv konstaabli olemasolu ei ole kõikidel juhtudel parim lahendus, sest see ei taga efektiivselt politsei ressursside kasutamist. Minister kirjutab, et konstaabli vastuvõttudel ei käida. Minister kirjutab, et vajalik on paindlikkus. Oleme kuulnud arvamusi, et Lihula  ei ole kannatanud politsei puudumise tõttu ja probleem on pigem emotsionaalne,  sest töö on ju tehtud, “kuriteod on registreeritud ja menetletud“. Ja et turvalisus sõltub peale politsei olemasolust veel paljudest muudest asjades ja et inimesed peaksid ise rohkem oma turvalisuse tagamisega tegelema. Oleme teada saanud, et statistikaga on kõik korras, et tsentraliseeritud struktuur on prefektuuride rolli vähendanud ja et kohalik kogukond, seal hulgas omavalitsused peaksid ise rohkem oma turvalisusesse panustama. See kõik on õige. Ainus häda on, et kuidagi julgemaks ei ole läinud.

Turvalisuse tagab eelkõige üldiselt teadaolev ja praktikas tõestatud fakt, et politsei on piirkonnas olemas ja normaalses abikauguses. Ja et peale selle veel, et ta appi jõuab, on ta ka füüsiliselt piirkonnas ja võib ka peale sattuda enne, kui kuritegu teoks saab. Ja veelgi enam – et politsei ka  teab ja tunneb, mis olukord kohapeal on, kus mis inimesed elavad ning tänu piirkonna tundmisele oskab ja suudab ennetada. See fakt peab olema üldiselt teada -  teada nii tavalisele inimesele, kui kurikaelale. Sellepärast kerkiski probleem üles alles  peale politsei puudumise fakti ilmsikstulekut. Praegu sai kõigile – nii inimestele kui pättidele selgeks, et Lihulas konstaablit pole ja patrull võib hakata  Haapsalust või Nõvalt alles sõitma ja millal ta kohale jõuab, ei tea keegi. Asi on tegelikult väga lihtne. Sellel hetkel kui lause “ma kutsun politsei“ ei tööta enam – ei kaitse enam, sellel hetkel on ka turvalisus kadunud.
Jah, probleem ongi emotsionaalne. Nii nagu inimeste omavahelised suhted on emotsionaalsed, nii on ka riigi ja kodaniku vahelised suhted emotsionaalsed. Riik on ütelnud inimesele – mina aitan hoolitseda sinu turvalisuse eest. Et vaata ikka ise ka, et poiss pätti ei tee ja hoia lukud ees ja kui naabruses midagi-kedagi kahtlast näed, siis anna ikka teada, aga ma olen siinsamas – sinu jaoks olemas. Nüüd ütleb siis riik Lõuna-Läänemaa inimesele, et ei-ei, niipalju pole ma ikka lubanud. Vaata ikka ise kuidas hakkama saad, ma tulen pärast läbi ja vaatan siis ka mida teha annab. Nüüd on inimese kord siis riigile meelde tuletada, et see ei ole enam sama asi. Ja keda peaks selle juures lohutama teadmine, et üksikisiku tulumaksu ju vähendatakse?

Praegu on Läänemaa politsei oma võimaluste piires küll adekvaatselt reageerinud – patrull on Lõuna-Läänemaa piirkonnas tiirutamas oluliselt sagedamini kui varem. Risti jaoskonna teisi konstaableid ka on sagedasti Lihulas liikumas. Paraku aga – praegune tähelepanu Lihulale on hädaabinõu, mitte üldiselt teadaolev ja püsiv fakt. Asi läheb alles siis korda, kui jõustub taas põhimõte ja levib taas teadmine, et 24/7 on sinine munder (politseiniku, mitte piirivalvuri sinine munder) sealpool Kasarit ja tegeleb turvalisuse tagamisega.  Ja ta ei istu toas ja ei oota pikisilmi külastajat vaid liigub ringi, külastab töökohti, koole ja asutusi ja ohjeldab liiklust. Menetleb juhtunut ja hoiab ära juhtuvat, on nähtav ja usaldusväärne … teeb kõike seda, mida politsei piirkonnas teeb, kas siis üksi, kaksi või koos abipolitseinikega.
Läänemaa on mandri-Eesti kõige väiksem maakond. Seda aga rahva arvult  ja asustustiheduselt,  mitte territooriumilt.  Territoriaalsus ei kao mitte kuskile riigi ametkondade töökorraldusest. Seda kindlal põhjusel - kas nüüd keegi selle uudise peale rõõmustab või mitte – olgugi, et elanike arv väheneb, aga inimesed jäävad ikkagi maapiirkondadesse elama. Isegi Lõuna – Läänemaale.  Praegu on Läänemaa ainus maakond Lääne prefektuuri kuuest maakonnast, kus kogu politseitöö algab hommikul  maakonna keskusest. Väljaspool maakonnalinna paiknevad konstaablijaoskonnad puuduvad.  Ka Risti jaoskond, mille alla ka Lihula kuulub, asub tegelikult Haapsalus. Viimane aeg on see territooriumi loovutamise eksperiment ära lõpetada. Teadaolevalt on usaldust kerge kaotada ja raske taastada. See kehtib mitte ainult inimeste vahel, vaid ka riigi ja inimese vahel. Üldinimlik tõde.

 

5.12.12

Ööistungilt õppetunnid, ehk kuhu maani võib venitamine jõuda


Parasjagu on käsil maamamaksu seaduse muutmine ehk siis kodualuse maamaksu asemele üksikisiku tulumaksust protsendi määramine. Valitsus on teinud ettepaneku tõsta üksikisiku tulumaksu KOVile mineva osa 11,4 protsendilt 11, 57ni, et kompenseerida maamaksu vähendamist. 

Keskerakond on teinud muudatusettepanekuid. 29 tükki. Esimene muudatusettepanek - tõsta mitte 11,57ni, vaid 11,61ni - sest osad omavalitsused jäävad ikka muidu miinustesse. Nojah, tõenäoliselt ei lähe läbi, sest rahaminister arvab, et katab ära küll. Teine Keskerakonna ettepanek - tõsta 11,63ni, - vist ei lähe see ka läbi.  Kolmas ettepanek - tõsta kuni 11,66ni, neljas -  tõsta 11,69ni, viies ettepanek - tõsta 11,70ni, kuues ettepanek... 11,73ni... kokku 29 ettepanekut...samas rütmis... Enne iga ettepanekut saab võtta kümme minutit vaheaega. Kokku on 33 ettepanekut, kuus ettepanekut mahub tundi, seega kokku kulub muudatusettepanekute hääletamisele ...4,8 tundi.

Tegelt arvan ka mina, et maamaksu asendamine üksikisiku tulumaksuga on jama.  Aga kirjutada muudatusettepanekute sildi alla lihtsalt numbreid 0,3se intervalliga üksteise otsa ja siis neid järjest kümneminutiste vaheaegadega läbi hääletada.... see oli tõesti minu jaoks midagi uut. Mis see siis on nüüd... parlamentaarne tarkus, osavus, kavalus ...või mis asi? Sama hea oleks minna kõnepulti ja korrata sealt ühte sõna kaheksa minutit järjest - (millist iganes siis). Aeg puldis saab ju täis räägitud.

Et poliitiline võitlus - saan aru. See mis tehakse eelarvega, maamaksuga, omavalitsustega, riigiasutustega, keskkonnatasudega...millega iganes - jah, ei meeldi. Võtan sõna, veenan, hääletan vastu, kirjutan, kritiseerin, teen ettepanekuid...kirun... kiidan... proovin kokkuleppeid ja kompromisse saavutada...ok. Töö on selline. Aga mis asi see on, mida ma üleval kirjeldasin, sellest ma tõesti aru ei saa.  

21.11.12

SDE vastus regionaalministrile

Hiljuti pöördus regionaalminister erakondade poole kirjaga, kus toob välja kuus erinevat võimalikku haldusreformi vairanti ning võimaliku ajagraafiku haldusreformi teostamiseks 2013 aasta KOV valimiste raames. Allpool toon ära SDE vastuse regionaalministrile.

Omavalitsuskorralduse reformi algatamine
Lugupeetud regionaalminister.
Täname Teid Eesti omavalitsuskorralduse muutmise lähtekohtade ja võimalike alternatiivide tutvustamise eest. Tervitame  Teie püüdlust omavalitsuspoliitika teemat tähelepanu all hoida ning avaldame toetust seisukohale, et midagi peab muutuma.
SDE  ei saa  nõustuda  väitega, et ühiskonnas on olemas üldine arusaam haldusreformi vajalikkusest, ning et selle valguses saaks algatada kohe ja kiiresti radikaalse territoriaalse haldusreformi. Võimalike stsenaariumide osas ollakse nii poliitiliste jõudude hulgas, kui laiemalt ühiskonnas erimeelt. Selleks, et vajalik muudatus saaks toimuda, peab valitud stsenaarium vastu pidama kauem, kui ühe valimisperioodi ning seega  -  vähemalt  suuremas osas vastama ühiskondliku leppe tingimustele. Sellise kokkuleppe saavutamine  võtab rohkem aega, kui allesjäänud aeg kohalike omavalitsuste valimiseni 2013 aastal, isegi  kui omavalitsuste liitmiste seadusest tulenev ajagraafik vajalike juriidiliste toimingute läbiviimist võimaldaks.

SDE on veendunud kohese tegutsemise vajaduses. Oleme teinud ettepaneku probleem-komisjoni moodustamiseks  Riigikogus. Leiame, et  Riigikogu on  õige koht, kus otsida ühisosa ja formuleerida erimeelsused erinevate poliitiliste jõudude vahel. Loodame, et koalitsioon  asub  probleemkomisjoni moodustamise mõtet  toetama ja  Riigikogu saab anda väärilise panuse protsessi arengusse.
Toote oma kirjas välja kuus varianti võimalikust haldusreformist. Analüüsisime neid SDE volikogu regionaalpoliitika komisjonis  ja leidsime, et pakutud variantidest nelja puhul on tegemist füüsilise liitmisega, mille puhul loodetakse saavutada kasu vaid mastaabiefekti kaudu. SDE ei poolda omavalitsuste füüsilist liitmist ilma, et toimuks põhimõttelisi muudatusi omavalitsuskorralduses ja riiklikus kohahalduses üldisemalt. Sisulist muudatust  omavalitsuslikus halduskorralduses eeldavad teie poolt kirjeldatud variantides stsenaariumid „omavalitsusliitude Eesti“ ja „kahetasandiline Eesti“.
Lähtudes sisuliste muudatuste vajadusest, Euroopa  kohaliku  omavalitsuse  harta vaimus ning teadmises, et Eesti vajab nii kogukondliku esindusdemokraatiat, kui ka efektiivseid ja võrdselt kättesaadavaid avalikke teenuseid, on sotsiaaldemokraadid seisukohal, et esimene samm omavalitsusliku reformi teel peab olema omavalitsusliku koostöö tugevdamine läbi maakondliku omavalitsusliidu institutsiooni jõustamise. Omavalitsusliitude tugevdamine eeldab nii juriidilise staatuse muutmist, omavalitsuslike ühistegevuste finantseerimise korraldamist omavalitsusliitude kaudu kui ka omavalitsusliku iseloomuga funktsioonide üleandmist maavalitsustest omavalitsusliidule. Näeme jätkuvat vajadust omavalitsuste vabatahtliku liitumise soodustamiseks. Pikemas perspektiivis näeme vajadust kahetasandilise omavalitsuse taastamiseks.

Omavalitsusliitude tugevdamine peaks algama omavalitsusliitude seaduse muutmisest. Samasse valdkonda kuulub ka regionaalarengu toetamise seaduse taas menetlusse võtmine. Neid toiminguid on võimalik teha kohe ning positiivsed tulemused  saavutatavad mõistliku aja jooksul. Omavalitsuste tugevdatud koostöölt  saab vajadusel  liikuda edasi kas ühe või teise, pikemat ettevalmistust vajava arengustsenaariumi suunas. SDE on valmis otsima ühisosa erinevate omavalitsusreformi stsenaariumide vahel ning leidma parimaid võimalikke lahendusi.

20.11.12

Metsamehed ja värvitud kütus

Praegu seis selline, et aasta algusest kadus mitmes majandusharus, metsanduses seal hulgas ära võimalus kasutada erimärgistusega, ehk siis odavamat kütust. Põllumajanduses pidi ka kaduma, kuid praegu vähemalt tundub, et võimalus säilib. Valitsus ei suutnud välja mõelda teist paremat toetamise skeemi. Metsanduse ja põllunduse vahel on aga teinekord vahe imepisike, kui traktori kasutamise peale mõelda. Sisuliselt tähendab see, et kui talumees töötab traktoriga põllul, sees värvitud kütus, on kõik ok. Kui aga mees läheb sama traktoriga metsa puude järele, siis peaks kütuse ära vahetama ja süsteemi läbi pesema, kui ei taha MTAle tee peal vahele jääda ja trahvi saada. Kui seadus vastu võeti, siis juhtisime tähelepanu sellele probleemile. Eile infotunnis arvas põlluminister, et jah, olukord ei ole mõistlik tõesti ja tema arvates peaks metsanduses endise olukorra taastama. Huvitav, kas see siis nii ka läheb, sest minister ütles ka, et valitsus ei ole selles asjas ühte meelt. Huvitav, kas mõistlik mõte suudab valitsuses ellu jääda? Keda teema huvitab, lugege eilse riigikogu istungi stenogrammi.

12.11.12

Õhuke riik ja ajatelg


Täna oli riigikogu saalis vastamine arupärimistele. Sotsiaalminister seletas, miks ainult üks noor arst on kasutanud noore arsti lähtetoetust. Et noor arst maapiirkonda tööle tuleks, saaks ta kasutada 15 000 eurot lähtetoetust. Lisatingimusi on igasuguseid ja nii ongi seni vaid üks arst seda võimalust kasutanud. Küsimus on aga ka selles, et …kas maakondadesse üldse oodatakse arste tööle? On ju sotsministeeriumil kindel kava haiglavõrku reformida. See tähendab, et tänasesse maakonnahaiglasse statsionaarset üldravi ei jää, ainult hooldusravi. Eriarst tuleb vastuvõtuks enamasti linnast kohale. Arutelud käivad, kas kirurgi ja anestesioloogi valvet jääb või ei, või kas päevakirurgiat jääb või ei. Huvitav, kellele siis seda lähtetoetust pakutakse? Ühe käega pakume toetust maapiirkonda kolimiseks, seame selleks tingimusi ja teise käega likvideerime maakondades suurema osa teenuseid ehk siis needsamad töökohad… Tore strateegia küll.

Samal ajal ilmus Lääne Elusse uudis, et Lihulasse konstaablipunkti ei suudeta konstaablit leida. Piirkonnas kokku c´a 7000 elanikku, aga piirkonna politseinikku pole. Probleemiks palga vähesus – kaks korda juba konkurss toiminud, keegi ei taha kohta võtta. Artiklist võis jääda mulje, et konstaablipunkt sootuks likvideeritakse. Helistasin Läänemaa politseijuhile ja küsisin üle, kuidas asjalood on. Konstaablipunkti sulgeda siiski plaanis ei ole. Koht jääb alles ja nad proovida seda ikka mehitada. Vald pakub omalt poolt korterit lisaks, ehk see mõjub ka pisut. Loodame, et ikka leiavad mehe.
Aga asi iseenesest on jama igast otsast. Kui ikka palk madal, siis palk madal. Sellest paarist protsendist ei piisa, mida järgmise aasta eelarve lubaks juurde maksta. Seda ühe ametikoha konkreetse palga asja ei otsustata enam ka mitte Haapsalus, ega mitte isegi Pärnus, vaid Tallinnas. Aasta tagasi oli see, kui seadust muudeti ja personaliotsused viidi Pärnust üles Tallinnasse... Probleem pole ainult konstaablis, patrulli ka inimesi juurde vaja. Palk peab tõusma, kas sisemiste, või välimiste vahendite arvelt, vahet pole. Ja küsimus pole ainult palgas, vaid ka elutingimustes üldse, neid saab korraldada aga koostöös. Siit saab näha, kui vajalik on kohaliku valla, kohaliku riigiasutuse ja maavalitsuse koostöö. Kas õhuke riik tähendab seda, et Eestis neli regioonikeskust moodustavadki riigi? Koolis räägiti linnriikidest, kust kaugemale ei ulatunud ei võim ega kord. Kas liigume ajateljel tagurpidi?

8.11.12

Riigieelarvest siit ja sealtpoolt


 
Riigieelarve eelnõu öeldakse olevat riigikogu tööaastas üks olulisemaid. Praegu käibki 2013 aasta eelarve arutelu. Eelõu on menetluses, esimesed parandusettepanekud on esitatud ja tagasi lükatud. Annaksin ka omalt poolt lühikese ülevaate asjade seisust. Kahju on sellest, et eelarve ei sisalda põhimõttelisi samme paremuse poole. Näpuotsaga ühte või teise kohta meelehead andes on ehk võimalik kriitikat summutada või karjuvat häda pisut leevendada, aga asjad sisuliselt paremaks ikka ei lähe. Ühe käega annan ja teisega pisut rohkem võtan – selline teguviis iseloomustab näiteks majanduse maksustamises toimuvat. Siiski, et mitte näida tigeda irisejana, räägin eelarve osas nii heast kui halvast.

Alustaksime inimestele kõige lähemalt. Pensionid tõesti tõusevad. Vastavalt seadusele oleks pidanud tõusma 6,5%, tõusevad aga 5%. Valitsuse kokkuhoid pensionäride arvelt, aga jah, hea et niigi läks. Vähestel peredel on teisest poolaastast alates lootust ka väiksele lastetoetuste tõusule. See on vaid 9,6 eurot kuus, kui peres on üks laps ja c´a 30 eurot kuus kui peres on kaks last. See on ette nähtud alates teisest poolaastast, n.ö ametlikult vaesuses elavatele peredele. Vähest rõõmu siinjuures rikub ka see, et seda toetust tuleb inimestel igas kvartalis taotlema hakata ja toimetulekutoetusest läheb seni saadud summa ikkagi maha.  Üliõpilastele on lubatud 135 eurost stipendiumi, kuid tingimused selle saamiseks on nii karmid, et suurem osa õppuritest nende alla tõenäoliselt ei mahu.

Riigieelarvest palga saajaid ootab pisuke palgatõus, politseile ja päästjatele näiteks c´a 4.4%. Suletud päästekomandode asemele on tekkinud nii mõnedki vabatahtlikud komandod. Riigieelarve näeb ette ka vabatahtlikele suunatud raha tõusu, selle kasutamine aga puudutab vaid uusi tekkivaid vabatahtlikke komandosid, olemasolevate lepingud ja tugirahad jäävad samale tasemele. Ka arstidele ja õdedele lubatakse pika võitluse tulemusena pisut palgatõusu. Selle kõige taustal on kummitamas aga tsentraliseerimine – perearstide koondamine perearstikeskustesse ning statsionaarse haiglaravi koondamine regioonikeskustesse on sotsiaalministeeriumi kindel kava.
Omavalitsused saavad teede hoolduseks raha juurde, nüüd siis 10% kütuseaktsiisi laekumisest. See on hea. Riigi poolt omavalitsustele antud lubadus (15% kütuseaktsiisist) ei saa ka seekord täidetud, kuid summa tõus on abiks ikka. Samal ajal aga omavalitsuste tulubaas väheneb kodualuse maamaksu ja riigiasutuste aluste maade maamaksu arvelt. Üksikisiku tulumaksu tõus peaks seda vähenemist kompenseerima. KOVid saavad maamaksukompensatsiooniks 11,57 % tulumaksust tänase 11,4 asemel.  Paraku ei ole veel täpselt selge, kui palju see muudatus omavalitsusi mõjutab, igal juhul on aga maamaks vallale või linnale stabiilsem tulu, kui üksikisiku tulumaks. Omavalitsuste arvutused erinevad vägagi oluliselt rahandusministeeriumi prognoosidest ja näevad reaalset kahju sellest muudatusest. Samal ajal hakkavad omavalitsuste eelarved olema ka osa riigieelarvest. Sellega väheneb omavalitsuste rahaline iseseisvus ja eelarvete stabiilsus veelgi ja see on paha.

Õpetajad on endale välja võidelnud palgatõusu, mis järgmisel aastal rakendub. See on hea. Kahjuks tuleb suur osa sellest omavalitsuste arvelt. Riigieelarve vastava rea tõus katab vaid 4,8%lise palgatõusu, ülejäänu tuleb omavalitsustel endil leida. See on halb. Omavalitsuste rahaline seis on niikuinii kriitiline. Riigi poolt omavalitsustele eraldatava haridusraha arvelt kaob võimalus tasuda juba tehtud investeeringuid, summasid ei saa enam kasutada eripedagoogide töö tasustamiseks. Samal ajal nähakse omavalitsusele ette eripedagoogide hulk koolis, nii et vallad-linnad peavad leidma võimalusi oma eelarve seest, suurendamaks koolidele eraldatavaid summasid. Lasteaedade suhtes ei leidnud valitsus midagi toetavat eelarvesse panna.
Ettevõtjatel väheneb maksukoormus tänu töötuskindlustusmaksu langemisele. Samal aja aga ootavad ettevõtjaid ees ka mitmed maksutõus - tõusevad keskkonnatasud, veeteedetasud. Metsanduses, karjäärides ja kalanduses kaob järgmisest aastast võimalus kasutada odavamat kütust.

Riigi investeeringutest on märkimisväärne tõesti Läänemaa Ühisgümnaasiumi hoonesse tehtav kulutus. nagu kolleeg Lauri ka oma artiklis kirjutas. Oluline on kindlasti ka Sviby sadama rekonstrueerimine Vormsil. Sadamaehituse hange on töös, loodame, et kõik sujub. Riigi teedesse investeeringust on loota Laiküla – Kasari vahelise lõigu remonti. Plaanis on mõned mustkattega lõigud – üks näiteks sealsamas Vormsil.  Haapsalus läheb Jaama oja sild remonti ehk juba järgmisel aastal, aga Tallinna mnt rekonstrueerimist on loota alles 2018 aastast, kui kõik asjaolud soodsalt lahenevad.
Sotsid esitasid riigieelarvesse hulgaliselt parandusi. Taotlesime näiteks lastetoetuste kolmekordistamist kõigile lastele. Lastetoetus on püsinud samal tasemel väga pika aja jooksul ja pakutud lahend praktiliselt leevendust ei too. Taotlesime lasteaedade programmi taastamist, taotlesime omavalitsuste tulubaasi taastamist. Ka katteallikad olid olemas. Paraku – nagu ikka, arvesse neid ei võetud. Põhimõttelisi muudatusi riigi eelarves saame loota alles siis, kui toimuvad põhimõttelised muutused riigi juhtimises.

29.10.12

Omavalitsusreform ja känd


Nagu kännu taga on kinni olnud see meie haldusreform. Nüüd on siis regionaalminister  kõrvuti seadnud kuus võimalikku varianti ja palunud nende vahel valida. Katsume siis põgusalt neid erinevaid võimalusi vaagida. Võtame kõigepealt käsile kaks äärmust.
Minivaldade Eesti

Selle valiku nimi regionaalministri alternatiivide hulgas on päris petlik.  Minivaldu (alla 1000 elaniku) on Eestis siiski vaid 40. Väikeste valdade (mida on siiski jah enamus, pisut üle poolte omavalitsustest on väiksemad kui 1800 inimest) kõrval on siiski ka suuremad vallad ja päris suured vallad, väiksemad linnad  ja päris suured linnad.

Sisuliselt tähendab see variant, et midagi ei muutu. Praegusel olukorral on siiski ka plusse. Päris suur hulk inimesi on kaasatud valla või linna tegevusse. Eriti puudutab see väiksemaid omavalitsusi. Mida väiksem vald, seda suurem on otsene osalus. Külaseltsid ja vallavalitsused töötavad käsikäes, kodanikuühiskond toimib. Oma valitsus tunneb oma inimest ja vastupidi -  demokraatiaga tõesti probleeme ei tohiks olla.  

Probleemiks on aga selgelt asjaolu, et suur hulk inimesi töötab, õpib, käib arstil ja kultuuri tarbimas väljaspool oma valda. Mujal pakutavate teenuste korraldamises kaasa rääkida on raske, kui mitte võimatu. Selline probleem puudutab eelkõige mini – ja väikevaldu ja väikelinnu. Teine probleem on see, et suur osa eluks vajalikke asju juba oma loomu poolest tuleks korraldada suuremal territooriumil, kui üks omavalitsus – ükskõik kui suur see praegune omavalitsus ka ei oleks. Olgu siis tegemist keskharidusega, ühistranspordiga, keskkonnakaitsega, prügimajandusega või kasvõi suure hulga kultuuritööga. Nii et valdade – linnade koostööst ei pääse mitte kuskile. Omavalitsuste liidud on aga nõrgad.

Oluline on ka tähele panna, et praegune olukord on põhimõtteliselt halb umbes pooltes omavalitsustes. Ülejäänud mõtlevad et – kui vaid riik niimoodi omavalitsusi ei ahistaks, siis saaks ju hakkama küll. Ja kui see omavalitsusliit ka veel tugevam oleks, siis saaks asju üheskoos paremini korraldada… Tegelikult on aga suurem osa inimesi ja omavalitsusjuhte mõistnud, et praeguse olukorra püsimine ei tule mitte kellelegi kasuks. Eesti omavalitsustele on jõudu juurde vaja. See lisanduv jõud tuleb leida kas lisavahenditest või asjade paremast korraldamisest.
Kui üks maakond oleks üks vald

Selle variandi puhul oleks tegemist teise äärmusega. Kõigepealt on omavalitsus siiski mitte teenuskontor vaid kohalike inimeste õigus ise oma asju korraldada. See on põhimõtteline õigus. Et ise valime oma esindajad ja ise otsustame omi asju. Nojah, kui oleme juba nii pisikesed, et enam oma asju nagu polegi, mis siis? Me saaksime aru, kui üks pisike vald ei oleks enam ise omavalitsus. Mis seal siis ikka. Kas te aga kujutate ette, et Keila linnas ei ole valitavat volikogu ja linnapead -  on vaid Tallinnast määratud kuraator ja väike temale alluv kontor? Ja Elvas ei ole ka valitavat volikogu? Ja Otepääl ja Kilingi-Nõmmes ja Põltsamaal? Ja Märjamaal ja Suure-Jaanis ja Vändras ja Tõrvas ja Lihulas ja Orissaares… Räägin linnadest, mis ei ole maakonnalinnad ja väikelinnadest või alevitest - ehk siis  teise tasandi keskustest, mis on tugevad keskused. Kas nendes tõesti ei saaks olema kohapealt valitud inimesi, kes oma piirkonna nimel rääkida võivad? Üks - kaks esindajat ehk oleks suures maakonna volikogus, aga kohapeal oleks mitte sealtsamast valitud volikogu ja vallavanem-linnapea, vaid maakonnast määratud kuraator? Ma kardan, et seda ei kujuta keegi ette. Eesti mõistes demokraatia see igatahes küll ei oleks.

Tegelikult on küll võimalus maakonna suurusesse valda jätta alles osavallad ja - linnad. Aga kas siis ikkagi oleksid olemas nii maakonna suurune omavalitsus ja selle sees omakorda esimese tasandi omavalitsus? Miks me siis nende nimedega mängime? Nimetagem siis ikka maakonda maakonnaks ja valda vallaks ja linna linnaks. Parem siis teemegi kohe endale korraliku kahetasandilise süsteemi, nagu kõik teised Euroopas teinud on. Jagame funktsioonid ära, kes teeb mida ja asi korras. Omavalitsuste liitu siis enam vaja ei oleks.  Ka maavalitsus saab suurema osa tegemistest teise tasandi omavalitsusele üle anda koos raha ja inimestega.
Teistest variantidest

Teisi variante oli ju veel neli tükki – Kihelkondade Eesti, Tõmbekeskuste Eesti,  Omavalitsusliitude Eesti, Kahetasandiline Eesti. Kui nüüd anda neile lühike hinnang, siis Kihelkondade Eesti puhul tegelikult ei muutuks ka mitte midagi. Sisuliselt on tegemist omavalitsuste liitmisega nö „vähesel määral“ ja olulist muudatust olukorras see kaasa ei tooks.

Kaalumist on kindlasti väärt Tõmbekeskuste Eesti. Selle variandi puhul on iseloomulik, et maakondliku taseme koostöövajadus ei kao kuskile ja ka see alternatiiv nõuab tugeva omavalitsusliidu olemasolu. Ka sel juhul, kui maakonnas on iseseisev maakonnalinn ja kaks või kolm suurt valda, kas siis on hulgaliselt asju, mida ühes vallas ei mõtet üksi korraldada.
Omavalitsusliitude Eesti oleks kindlasti üks kõige valutumaid variante praegu omavalitsuste toimetamist tõhusamaks muuta. Vaja oleks vaid omavalitsusliit MTÜ-staatusest välja upitada, talle omaette tulud eraldada ja kindlad funktsioonid määrata.  Samamoodi saaks hulgaliselt toiminguid maavalitsustest omavalitsusliitu ümber tõsta. See variant sobiks hästi  ka üleminekuperioodiks, kui lõpuks tahetakse ikkagi liikuda Maakondade Eesti või Kahetasandiline Eesti süsteemile.

Kahetasandiline Eesti on kindlasti nendest variantidest kõige täiuslikum. Ega ilmaasjata ei ole peaaegu kõik teised riigid selle variandi valinud. Sellele variandile võiks ka teise nime panna - näiteks Demokraatlike Maakondade Eesti. Valdade liitumine on hea, kuid tugev maakond on hädavajalik. Valdade ja linnade lausaline likvideerimine  on aga kirvemeetod. Kohalikku elukorraldust aga ei pea ilmtingimata likvideerima selleks, et asju maakonnas koos teha. Ei ole ka mõtet korrutada müüti, et kahetasandiline omavalitsus oleks kuidagi eriliselt kallis väikese Eesti jaoks – see müüt ei vasta tõele. Väikesed vallad saaksid teha seda, millest neil jõud üle käib ja maakonnas saaks teha ja otsustada neid asju, mida on mõistlik üheskoos teha.
Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks peaks kõigepealt rääkima sellest „kännust“ mille taga haldusreform kinni on. Selle kännu moodustab valitsuserakondade tahtmine igal juhul oma võimu säilitada. Mida rohkem on omavalitsusi ja mida nõrgemad need on, seda lihtsam on ju neid lühikese keti otsas hoida ja oma nn maailmavaadet levitada. Poliittehnoloogid ruulivad, selles on probleem. Loodame siiski, et riigimeeste sugu täiesti hävinenud pole. Peale toimimise süsteemi on ju omavalitsuste elus veel vaja muuta ka muid põhimõttelisi asju, kui tahame, et Eesti ellu jääks. Omavalitsuste rahastamine on esimene asi. Kui tahame, et omavalitsused hakkaksid tõsiselt võitlema töökohtade loomise eest, siis tuleb ära lõpetada olukord, kus niipea, kui vald või linn maksudest pisut raha juurde saab, võetakse see teisest otsast, ehk siis riiklikust toetusfondist maha.
Ühes asjas tuleb aga regionaalministriga nõus olla. Praegu on oluline, et toimuks mingisugunegi liikumine parema valitsemise poole. Probleemide eiramine on lubamatu, paigalseis on tagasiminek. Sellepärast tuleb tervitada regionaalministri järjekordset katset teemat üles tõsta. Kui aga liitlasi ei ole selle valitsuse piires leida, siis võiks neid otsida teistest erakondadest.

 
 

 

 

26.10.12

Omavalitsused ootavad vastuseid.


Teisipäeval andsin riigikogus üle riigikogu otsuse eelnõu, millega sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku riigikogus haldusreformi probleemkomisjoni moodustamiseks. Ma tean väga hästi, et ühe järjekordse komisjoni moodustamine ei pruugi olla mitte väga populaarne ettepanek. Samas jällegi – ma olen sügavalt veendunud, et omavalitsuspoliitika vajab ka poliitilisel pinnal oluliselt rohkem arutelu, kui seda praegu on. Praegu on nii, et spetsialistid ütlevad, et omavalitsuspoliitikat on vaja muuta, omavalitsused ise ütlevad sedasama – valitsuserakonnad aga kumbki püsivad jäigalt oma arvamuse juures ja midagi ei muutu. Praegune regionaalminister on nüüd kaks korda enne KOV valimisi tulnud välja mingi mõttega. Enne eelmisi KOV valimisi ei jõutud kuskile. Kas nüüd siis jõutakse?

Kui Vallo Reimaa eelmise regionaalministrina jõudis haldusreformi osas kokkuleppele juba üpris lähedale, siis tõrjuti ta valitsusest ruttu kõrvale. Kuidas meil siis nüüd läheb? Kas jõutakse reformini 2013 sügiseks? Või jõutakse poliitiliste jõudude vahel vähemalt mingisugustele ühistele seisukohtadele ja pannakse need kirja? Või vähemalt pannakse konkreetselt kirja need asjad, milles siis täiesti eri meelt ollakse? Rahvas saaks lugeda ja teeks omad järeldused ja regionaalminister saaks lugeda ja oma järeldused teha.

Omavalitsuspoliitika on riigikogus põhiseaduskomisjoni töövaldkond. Samas on riigikogu praegu tervest sellest arutelust üpris kõrvale jäänud. Eelmise riigikogu koosseisu tööaja lõpus toimus omavalitsuspoliitika arutelu riikliku tähtsusega küsimuse tähe all. Sellest arutelust ei sündinud aga midagi. Selle aasta kevadel käidi omavalitsuste poolt välja riigireformi vajadus, esitati deklaratsioon riigikogu esimehele. Paraku ei ole põhiseaduskomisjon seda pöördumist arutanud. Põhiseaduskomisjon ei ole arutanud ka regionaalministri hiljutist n.ö „kuue variandi pöördumist“ erakondade poole, ega ka justiitsministri kavatsust riigireformi põhimõtete väljatöötamiseks – millega too augustis välja tuli. Mitte, et ma kritiseeriksin põhiseaduskomisjoni tööd. Neil jätkub aruteluteemasid ka juba valmis ja esitatud eelnõude osas. Ma pigem juhin tähelepanu sellele, riigikogus omavalitsuspoliitika teemadel süstemaatilist arutelu ei toimu. Omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm on küll olemas, kuid paraku ei ole see töövorm osutunud eriti tõhusaks teema fookuses hoidmiseks. Ametlik komisjon kindla probleemi käsitlemiseks  - ajutine küll, aga kindla tähtajaga ja ülesandega – oleks kindlasti oluliselt tugevam lahendus.

Nähes seda probleemide mäge, mis omavalitsuste ees aina kõrgemaks kerkib, on sotsiaaldemokraadid valmis neile kohe appi minema. Nii omavalitsustele, kui regionaalministrile. Omavalitsused ootavad vastuseid. Me ei saa ootama jääda järgmisi valimis, lootuses ja teadmises, et sotsid siis valitsuses on ja ise saavad härjal sarvist haarata. Sealjuures me loodame muidugi, et regionaalministri soov omavalitsuskorralduses paremaid lahendusi leida on ikka siiras, mitte lihtsalt poliitiline pseudotegevus.
Omavahelistes vestlustes riigikogu koridorides saavad paljud koalitsioonierakondade kolleegid aru nii teema tõsisema käsitlemise kui ka muudatuste vajadusest. Tihti aga ei saa ka. Ma ei taha hästi uskuda, et siin on tegemist põhimõtteliselt maailmavaatega, kui riigikogu liige räägib, et omavalitsustel pole häda midagi, nad saavad hakkama küll, tehku omavahel koostööd kui tahavad ja see ongi demokraatia. Pigem kipun arvama, et tegemist on puhta poliittehnoloogiaga, mille kohaselt paljude väikeste ja nõrkade omavalitsustega manipuleerida on oluliselt lihtsam,  kui tugevate maakondadega vaielda. Minu sotsist kolleeg Anvelt pani omavalitsuste probleemide ignoreerimise sündroomile hoopis lihtsama diagnoosi. „Mitte liberaalsus, vaid puhas laiskus“ ütles ta. Kui sinu teismeline laps jätab toa koristamata ja teatab sulle, et ta on liberaalne toa puhtuse osas, siis on see tegelikult laiskus. Kas on võimalik omavalitsuste probleeme eirata, väites, et see on liberaalne?

10.10.12

Haldusreformist - lootusrikkalt

Aasta alguses kirjutasin artikli - 2012 aasta - haldusreformi alguse aasta. No loodame, et nüüd läheb lahti. Sest muidu läheb nagu alati on läinud - ehk siis ei ole eriti läinud. Tegelikult on need erinevad variandid olnud juba pika aja jooksul teada ja regiminister midagi uut ei pakkunud. Üks erakond on rohkem rõhutanud ühte, teine teist varianti, aga teada on nad kõik olnud. Hea see, et nüüd nad on kõik kõrvuti laual peal. Häda on aga selles, et vastavad initsiatiivid on seni kõik sumbunud või siis summutatud. Tegelikult on ka need mitmed erinevad variandid omavahel sarnased. See nn kihelkonnapõhine liitmine on muidugi sisutühi. Aga kahetasandiline omavalitsus, maakonna suurune omavalitsus ja tugev ja avalik õiguslik omavalitsusliit - need kolm varjanti on üpris sarnased - eriti juhul, kui räägitakse osavaldade säilitamisest maakonnasuuruse omavalitsuse puhul. Tegelikult ka teatakse, et maakonnasuurune omavalitsus päriselt läbi ei lähe - see süsteem ei tööta suuremates maakondades -nagu näiteks Harju või Ida-Viru. Ilma osavallata on maakonnasuurune omavalitsus siiski vaid hea võimalus kohalike probleemide ignoreerimiseks. Koos osavallaga - on aga sisuliselt tegemist kahetasandilise omavalitsusega. Kõige lihtsam ja kiirem oleks hoopis omavalitsusliidud tugevaks teha - kuulumine kohustuslik, tulud otse riigieelarvest, maavalitsuse omavalitsusliku iseloomuga funktsioonid ka sinna koos raha ja inimestega...ja ongi meil küllaltki hea lahendus probleemide ületamiseks. Lisaks muidugi see probleem, et omavalitsuste süsteemis on lihtsalt liiga palju ülesandeid rahaga katmata. Lõpetuseks oleks aga positiivne igasugunegi samm arengu poole, sest kui asi niisama jääb, nagu seni on olnud, siis läheb kindlasti halvemaks.

8.10.12

Töid, tegemisi ja mõtteid septembrikuust


Külaskäik Lüganusele ehk omavalitsuste liitumisest

06. 09 külastasin Lüganuse valda. Neil seal kõne all liitumine Püssiga. Pikemas perspektiivis isegi Kiviõliga koos suurema omavalitsuse moodustamine kõne alla võiks tulla. Vaatasin läbi Eestis toimunud liitumised ja nendega seotud positiivsed ja negatiivsed asjaolud. Rääkisin neile Läänemaa kogemustest – kuidas ja miks Lihula kokku sai ja kuidas ja miks teised pole kokku saanud. Seni on Eestis liitunud 51 omavalitsust, millest on siis järgi jäänud 22 omavalitsust. Kõige suurem liitumiste aasta on olnud 2005 aasta, kui 14 valda ühinesid neljaks vallaks. 2009 oli ainult üks ühinemine ja 2013 seisab ees ja plaane tehakse Eestis mitmeid. Läänemaal meil seni tõsiseid jutte küll ei ole. Mismoodi siis sellesse liitumisse suhtuma peaks? Olen ise vallavanemana kahel korral liitumisettepanekut teinud. Siit võib juba välja lugeda positiivse suhtumise.  Miks need ettepanekud ei ole läbi läinud… Siin tuleb mängu Läänemaa asustuse omapära – meie kogukonnad on väga iseseisvad ja isepäised  J . Tõenäoliselt on Läänemaa puhul lahenduseks just maakondliku taseme tugevdamine, mitte omavalitsuste kõigest hingest liitmine. Mujal Eestis, kus asustus tihedam ja kogukonnad sidusamad, on lood teisiti ja liitumine on kaasa toonud positiivseid arenguid. Iga juhul aga ei asenda omavalitsuste liitmine tugevat maakonna tasandit. Liitumine on hea, kuid tugev maakondlik tasand on hädavajalik.

Rannarootsi kultuuripärand on Läänemaa pärl
07.09 toimus Tallinnas järjekordne rannarootsi kirikuvarade töögrupi kokkusaamine. Nagu ikka – laua taga maavalitsus, valdadest inimesed, kultuuriministeerium, kiriku esindajad ning  rannarootsi kogukondade esindajad siit –  ja sealtpoolt  merd. Meeldetuletuseks niipalju, et pikaajaline protsess, (mille eesmärgiks oli rannarootsi kirikute varade tagasitoomine kodukirikutesse või kodumaale ning selle läbi kogukondade liitmine ja rannarootsi asualade kohaliku eripära väärtustamine) sai alguse 2008 aastal Lääne maavalitsuse ja praostkonna ühiskomisjoni  istungilt. Vaheetapina allkirjastati heade kavatsuste protokoll 2010 aastal Olavipäeval Vormsis. Nüüd on aeg edasi läinud, teema ei ole soikunud vaid areneb jõudsalt edasi. Kultuuriministeerium on koostanud inventuuri kirikuvaradest Eesti muuseumides, samasugune inventuur on koostatud Rootsi poolel. Juba hakatakse ka lahendusteni jõudma. Rootsis tegutsevad kodukandiühingud otsivad kokkuleppeid nende esemete osas, mis Rootsis on, Eesti poolel kaalutakse võimalusi kas varasid kodukirikutesse deponeerida või vähemalt näituseid korraldada – sõltuvalt kodukiriku vastuvõtuvõimekusest. Miks seda kõike tehakse – sellepärast, et rannarootsi kultuur on Läänemaa eripära. Eripära aga rikastab J

Suures saalis - finantstehingute maksust
10.09 – algas sügisistungjärk. Esimene päeva osas olid kõigepealt huvitavad kaks kõnet -  Ergma ütles, et pidage riigikogust lugu ja ärge sõimake meid, president ütles, et ongi vaja sõimata, kui selleks põhjust antakse ja  rõhus usaldusväärsuse taastamisele.   Peale kõnede oli aga huvitav arutelu finantstehingute maksu üle. Nagu teate - selleteemaline arutelu nii Eestis kui Euroopas käib pidevalt. Eestis on teema aktuaalne, sest pankade poolt väljaviidav kasum on märkimisväärne. Pidevalt on üleval küsimus – kuskohast võtta raha ühiskonna vajaduste rahuldamiseks ja ka majanduslanguse korral vajalike varude moodustamiseks. Sellel teemal vastas arupärimisele peaminister. Tema vastus küsimusele, kas Eesti peaks kehtestama finantstehingute maksu oli selline :… „Kui finantstehingute maks leiab toetust valdavas osas Euroopa Liidu maadest, siis mina isiklikult pean otstarbekaks Eestiski see maks kehtestada. Kui seda aga vähe toetatakse ja kui Rootsi seda üldse ei toeta, siis tuleks väga tõsiselt kaaluda, kas sellise maksu kehtestamine Eestis oleks otstarbekas.“   Varem on peaminister ütelnud, et Eestil on seni puudunud iseseisev aktiivne rahanduspoliitika.  Nagu näha, selline suund jätkub. Kui Eesti juba nii varmalt Euroopas omaseid maksutrende jälgib, siis äkki kehtestaksime siiski astmelise maksustamise ja diferentseeriksime rohkem oma käibemaksu?  Euroopas on kombeks oma inimest eest hoolt kanda…

 Õiguskomisjonis : Karistusseadustiku muutmine
10.09. Esimesel sügisesel töökoosolekul oli justiitsminister komisjonis mitme eelnõuga. Üks näiteks karistusseadustiku muutmine, millega piiratakse vangide õiguseid – näiteks elektrooniliste vahendite kasutamisel. See kõik vahva. Muu hulgas aga näiteks seatakse sisse kohustus vanglaametnikule ja vanglateenistuse ametnikule vastata teatud füüsilistele nõuetele…  Vanglateenistuse ametnike hulka käivad muuhulgas ka vastava osakonna töötajad ministeeriumis… Ma just mõtlesin kaitseväeteenistuse peale – ka seal on füüsilistele nõuetele vastavus teinekord see, mis teenistuse jätkamisel takistuseks saab. Kas nüüd tekib sama seis ka vanglateenistuses? Ma saan aru nendest, kes otseselt kinnipeetavatega kokku puutuvad. Aga miks füüsilised nõuded kõigile vanglateenituse ametnikele?

 Fraktsioonis: kelle arvelt õpetajate palgad – omavalitsuste arvelt?
10.09 Esimesel fraktsioon istungil oli arutelu selle üle, kuidas PGSi muudatused mõjutavad omavalitsuste rahakotti. Haridusmini seletuskiri ütleb, et üldse ei mõjuta…tegelikult aga? Tegelikult aga eelnõu oluliselt kitsendab seda ala, mille rahastamiseks omavalitsused saavad kasutada neile riigi poolt eraldatud haridusraha. Näiteks jääb välja n.ö investeerimiskomponent. Kui varasemalt oli haridusraha sees ka võimalus tasuda sellest rahast investeeringute eest ja selle jaoks oli ette nähtud eraldi lisasumma, siis uue eelnõu kohaselt eraldise kogusumma jääb küll samaks, kuid investeeringute eest tasumiseks seda enam kasutada ei tohi. Ma ei räägi sellest, et investeeringute summat kärbiti masuga 250 miljonilt kroonilt aastas 50nele miljonile. Põhjendus oligi nagu selline, et – summa niigi väike, mis seal siis ikka enam.  Samuti näiteks ei saks eelnõu kohaselt riigi poolt eraldatavate haridusrahade arvelt omavalitsus maksa enam eripedagoogidele. Samas jällegi loeb PGSi eelnõu üles koolis kohustuslikud eripedagoogid. Fraktsioon otsustas pöörduda omavalitsusliitude poole kirjaga, et saada nende muudatuste osas omavalistuste seisukohta. Saigi siis kiri koostatud ja ära saadetud. Vastust pisut aimasime ka – õpetajate palgaraha tõus järgmiseks aastaks võetakse suures osas omavalitsuste taskust.

Elektriraudtee juhtkonnaga kohtumine
12. 09 kolmapäeval kohtusin Lääne maavanema komisjoni koosseisus Elektriraudtee juhtkonnaga. Kohtumine oli üpris valgustav. Kõigepealt see, et olime seni olnud arvamusel, et Haapsalu raudtee osas on kindlasti vajalik just elektriraudtee väljaarendamine. ELRi rahvas aga ütles, et diiselrongi ja elektrirongi omavaheline ühendamine käib klõps – meetodil ja see ei ole mingiks takistuseks. Väga vabalt saaks Riisiperest Haapsalu poole sõita diisel. Teine asi oli see, et arvasime seni, et diiselronge peaks Haapsalu vahel liikumiseks  juurde soetama ja see teeks investeeringu kallimaks – kuna elektrirongid on juba piisavas koguses ostetud. Teada saime aga, et ei, ka diiselrongide ostetud mahust piisab ka Haapsalu teenindamiseks. See aga võimaldab meil, vähemalt esimese etapina välja pakkuda raudtee taastamist ilma kontaktvõrguta, ehk siis c´a 30 % odavamalt, kui esialgu plaanitud. See on oluline vahe ja loodetavasti teeb otsustamise lihtsamaks.

 Matsalu Loodusfilmide Festival
12. 09 kolmapäeval toimus järjekordne ja seekord siis 10nes MAFFi avamine. Käisin seal kohal, laupäevasel lõpetamisel ka. Maakonna kõige suurema rahvusvahelise kõlapinnaga üritus. Hea meel on, et festival on ennast kinnitanud Läänemaa-, Eesti- ja rahvusvahelisse kultuurilukku ja sinna püsima jäänud. Seda mis tehtud on, seda mälupilti ja seda kultuurikihti ei kustuta enam mingi väega, ei inimeste mälust ega ajaloost. Kui nii vaadata, siis festivali meeskond eesotsas Tiit Mesilaga saanud hakkama väga olulise asjaga ja loonud püsiva väärtuse. Loodan, et festivalil läheb ka edasipidi sama hästi, kui senini.

Kool - kool
Kuivõrd nüüd on mul jälle koolitee käia, siis õhtutega ei ole muret – need on sisustatud. Tallinna Ülikooli haldusjuhtimises magistriõpingud. Loengud on teisipäeva, neljapäeva ja reede õhtul ja laupäeviti, lisaks eelnev lugemine ja kirjalikud tööd.  Päris keeruline – kui seni olid päevad tihti kahekordse ülekattega, siis nüüd on tihti kolmekordsega.

Talgud – talgud
Septembri keskmine nädalavahetus läks talgute nime all. Laupäeval 15.09 korraldas vald talgud Risti raudteejaama juures. Pühapäeval jällegi KL Risti malevkond talgud Ristil malevkonna kodu juures. Kuna tahtsin kindlasti ühe päeva jätta ka kodusteks tegemistest, siis pidin valima. Seekord valisin valla ürituse kasuks. Raudteejaama juures võtsime kuivanud puid maha, eemaldasime rohtu asfaltkattelt, tassisime rdt-jaamast sodi välja, likvideerisime vanaks jäänud sirelihekki. Jaam on väljast juba päris kenaks saanud. Nüüd peaks seest ka paremaks saama, saaks ka reaalselt kasutusse võtta.

 Õiguskomisjonis – mis asi on perekond?
17.09 esmaspäeva õiguskomisjonis oli tõesti huvitav arutelu selle üle, kuidas iga seadusandlik akt püüab luua oma mõisted. Kultuurikomisjon küsis õiguskomisjoni käest, et kuidas õppelaenude ja toetuste seadus läheb kokku perekonnaseadusega. Paraku, pidime vastama, et kohe mitte ei lähe. See õppelaenude  -ja toetuste seadus on ju nüüd see, mis peaks võimaldama n.ö tasuta kõrgharidust pakkuda. Ehk siis – saad vajaduspõhist toetust 135 euri kuus, juhul kui õppekava täidetud ja sinu perekonna sissetulekud on allapool vastavat normi. Perekonnaks on  - kui oled abielus – siis naine, aga kui abielus ei ole, siis ema, isa õed, vennad, poolõed jne. Ehk siis, kui sa ei ole abielus ja sinu poolvend (või ema või isa või õde) saab head palka, siis sina toetust ei saa, sest eeldatakse, et sinu lähisugulased igal juhul osalevad sinu ülalpidamises.  Arvesse võetakse siis perekonnaliikmete keskmise sissetulek. Päris hull  mõte. Mitte sellepärast, et ema-isa suuremalt-jaolt osalevadki õppuri ülalpidamises, vaid sellepärast, et tihtilugu nad ei osale, sest nad lihtsalt ei jaksa, või kuid siis napilt-napilt, sest neil omal jätkub ka vaid napilt – napilt. Mis veel rääkida õdedest – vendadest ja poolõdedest – vendadest.  Muuhulgas – perekonnaseadus defineerib perekonda eelkõige abielus olevate inimeste, nende laste ja ühise eluaseme ja vara kaudu. Täiskasvanud eraldi elav laps abieluseaduse mõistes ei ole perekonna liige, küll aga eksisteerib ülalpidamiskohustus võimetuse korral, tulenevalt sugulusest. Sotsiaalhoolekande seaduses jällegi perekonna mõiste omamoodi lahti seletatud. Pudru ja kapsad.

Omavalitsused ja 20 aastat põhiseadust
19.09 osalesin TTÜs konverentsil, mis käsitles kohalikku omavalitsust põhiseaduse valguses. Räägiti põhiseaduse mõttest, kuidas seda koostati ja kuhu põhiseaduse järgimisega (või mittejärgmisega) on välja jõutud. Pikk päev ettekandeid, üks kriitilisem kui teine, tähelepanu all eelkõige kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse suhted. Tundub nii, et omavalitsuste ja keskvalitsuse vastasseis on jõudmas oma haripunkti (nagu ka muudel elualadel jälgida saame…) Lõpuks jääb üles aga küsimus – miks on asjad just nii nagu nad on? Miks riigivõim tsentraliseerib ja muutub aina rohkem ametkonna põhiseks? Miks ei ole omavalitsuste ja riigi vaheliste funktsioonide piirid selged? Miks väheneb omavalitsuste rahaline iseseisvus? Miks on haldusreform tegemata? Miks ei ole omavalitsuste koostööks sobilikku seadusandlikku keskkonda? Vastus on lihtne. Olemasolev olukord  - olgugi, et ei aita kaasa Eesti püsimisele, majanduslikule ja sotsiaalsele arengule – võimaldab võimul olla ja võimu teostada. Kui võimulolijad unustavad ära poliitika põhilise olemuse ja jätavad erinevatest poliitika definitsioonidest lauale vaid ühe – võimu haaramise ja võimul püsimisega seotud  - siis juhtubki see, mis praegu Eestis toimub.

SDE majandusarutelu Haapsalus
27.09 toimus Haapsalus arutelu majandusteemadel. Ettevõtjaid osales kaheksa. Esindatud olid praktiliselt kõik tegevusvaldkonnad – alates metsandusest kuni metallitööstuseni. Põhisõnum, mis arutelust välja koorus – oli vajadus ettevõtluse arengu suunamiseks. Praegune suund on ikkagi aina rohkem ühtlustamisele – olgu siis tegemist maksustamisega, ettevõtlustoetustega vms. Liigne lihtsus muutub aga primitiivsuseks ja primitiivsus saab juba takistuseks. Kui ei ole mingeid võimalusi ettevõtlust suunata, siis kogunebki kõik tegevus Tallinna ümber, kõigepealt töökohad ja siis inimesed. Ja nii surebki elu maakonnas välja. Ettevõtjad pidasid oluliseks üle vaadata kogu maksupakett ja käsitleda seda tervikuna. Peab võtma sihi, millist ettevõtlust tahame toetada järgmise 5-10 aasta jooksul. Vajalik on soodustada ettevõtlust, mis toodab suuremat lisandväärtust. Siin oli näha olulist erinevust praegusest suunast – kõigile ühe laua – ja rauaga.  Samas nähti ka olulisi võimalusi bürokraatia vähendamiseks ja asjaajamise lihtsustamiseks. Ettevõtjad leidsid, et riik peab võtma vastumeetmeid tööjõu väljavoolu vähendamiseks ning samas ka et ka tööjõu sissetoomine  võiks olla lihtsam - kontrollitud ja ka suunatud, aga lihtsam.  Räägiti ka krediidi kättesaadavusest väikeettevõtjatele ja riigihangete korraldamisest. Lõppkokkuvõttes – väga kasulik kohtumine oli ja andis kindlust, et oleme õigel teel.

28.8.12

Miks Risti valla laenukoormus kõrge on ehk "aumeeste mäng"

„Riik ei saa võtta pikaajalisi rahalisi kohustusi“. See on üks lause, mille varju peidetakse nii mõnigi probleem, mis Eestimaal ringi hulgub. Üks nendest probleemidest on ka Risti valla laenukoormus. Väikese valla laenukoormus on nii suur, et takistab teda ellu viimast KOIT-kava projekti multifunktsionaalse keskuse rajamiseks. Küsimus on aga eelkõige selles, kuidas selline laenukoormus tekkida sai.

Risti valla rahvas igatses ammugi sportimisvõimaluse taastamist. Eelmine, kunagise palvemaja baasil rajatud võimla hävis tulekahjus 73-ndal aastal ja senini oli vald ilma korraliku spordirajatiseta. Sportimisvõimaluse loomine oli üks põhilistest eesmärkidest ja sinnapoole liiguti pika aja jooksul. Aastaid oli vald kultuuriministeeriumi investeeringute programmi (nn Kultuuri-RIP) järjekorras. Esimene taotlus esitati 1998.

Teadaolevalt rahastas riik kultuuriministeeriumi eelarvest omavalitsuste kultuuri – ja spordiobjekte, koondades investeeringut vajavate objektide nimekirju maakondadest ja moodustades nendest maakondlike kultuuriinvesteeringute pingeridasid. Vastavalt kultuuriministeeriumi poliitikale rahastati objekte 50% ulatuses – pool riik ja pool vald ise. Kui ministeeriumil ei olnud võimalik korraga oma osa välja käia, tehti makseid osade kaupa, järgnevatel aastatel. Kuna riik suhetes omavalitsustega pikaajalist rahalist kohustust võtta ei saa, siis lepinguid ei sõlmitud, omavalitsuse taotluse alusel objekt lihtsalt lülitati ministeeriumi investeeringute kavasse ja hoiti seda seal nii kaua, kuni riigi osalus kantud. Nii toimis asi terves riigis.

Jõudis järjekord ka Risti valla võimla kätte ja ehitus lükati käima. 2003 aastal eraldas ministeerium raha hoone projekteerimiseks ja 2004 tegi rahastamisotsuse. 2006septembris sai võimla valmis. Projekti hulka kuulus ka kogu koolimaja viimine maaküttele. Projekti kogumaksumus oli 18 miljonit krooni, riigi osalus selles pidi olema 9 miljonit krooni. Kokku laekuski vallale 5,4 miljonit krooni nelja järjestikuse aasta jooksul. Aastal 2009 aga selgus, et kultuuriministeeriumi RIP sai masu käigus nii palju kärbitud, et programm sisuliselt lõpetas tegevuse. Ka riigi maksed Risti vallale peatati. Maksmata jäi 3,6 milj krooni. Et kohustused olid võetud ju vallal ja mitte riigil, siis erinevalt riigist tuli vallal oma lubadustest ka kinni pidada.

Asjal on veel üks oluline nüanss. Vahepeal muutis riik mängureegleid ehk siis omavalitsuste laenukoormuse arvestamise põhimõtteid. Võimla sai ehitatud Riigi Kinnisvara AS (RKAS) kaudu. Riik selle sihtasutuse lõi ja selle kasutamist ka propageeris. Esialgse plaani kohaselt ei kavatsetud arvestada ja ei arvestatudki RKASele tehtavaid makseid valla laenukoormuse hulka, vaid tegemist oli igaaastaste kasutusrendi maksetega. Nii töötas asi kolm aastat. Alates 2009 aastast muutis rahandusministeerium aga arvestuste korda. Euroliidu, õigemini Eurostati survel sai senisest kasutusrendist hoopis kapitalirent ehk siis laen. Nii hüppaski Risti valla laenukoormus lakke.

Sarnase saatuse osaliseks langes 8 omavalitsust üle Eesti. Kas omavalitsustele investeerimisvõimaluste pakkumine ja pärast seda poolikuks jäänud kavade hülgamine kultuuriministeeriumi poolt oli nüüd siis paratamatus või pettus või mis? Või kuidas kvalifitseerub investeerimisperioodi keskel laenukoormuse arvestamise reeglite muutmine nii, et mingi omavalitsus hoopis mängust välja langeb?

Üks vahelepõige kultuurministeeriumi tänasesse tegevusse: kultuuriministeerium pakub omavalitsustele, et nood võtaksid maakonnamuuseumid oma hõlma alla. Muuseumid seni riigi omad ja riigi rahastamisel. Kui küsisin selle aasta maikuus riigikogu infotunnis minister Langi käest, et kuidas võivad omavalitsused kindlad olla, et riik oma rahastamist muuseumidele jätkab, siis vastas minister , et „Eks see ole rohkem aumeeste kokkulepe.“ Aumeeste mängust kultuuri RIPi puhul enam juttu ei ole. Tundub aga, et termin on säilinud ja kõlbab muudes asjades edasi kasutada.

Mis edasi saab?
Kultuurimister Lang on riigikogu saalis ütelnud ka niimoodi „ Praegu me oleme igal juhul keskendunud sellele, et maksta ära need vanad võlad, mis on seotud vanade kokkulepetega. Need puudutavad muide omavalitsuste tehtud kultuuri- ja spordiobjektide investeeringuid.“ (09.01.12 stenogramm). Seni on töö käinud selle suunas, et ministri sõnad teoks saaksid. Aega ei ole enam palju jäänud.

Teine võimalus on, et Risti vallale tehakse laenukoormuse osas erand. Selliseid juhtumeid on olnud ja võimalus oleks ka Risti puhul nii teha. Probleem ei ole ju selles, et Risti oleks makseraskustes, vaid selles, et laenulimiit on täis. Laenulimiit on täis aga selle pärast, et riik kutsus alguses omavalitsusi lepingulisse suhtesse RKASega, ja mitme aasta pärast teatas, et ei , siiski see suhe läheb teil ikka ka laenuna kirja. Koolimaja rekonstrueerimine ehk siis sinna multifunktsionaalse keskuse rajamine ei suurenda Risti valla kulusid, vaid vastupidi – koondab kultuuri, hariduse ja spordi ühe katuse alla. Nii et valla väiksust silmas pidades on see ainuõige tee.

Kolmas võimalus on refinantseerida Risti valla võlad nii, võlakoormus langeks lubatud piirile.

Igal juhul on seis sant ja aega vähe. Vaat sulle - aumeeste mäng.

10.7.12

Maaelu – emotsionaalselt

Andres Maimik kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes arvamusloo „Elu võimalikkusest maal“. Jutu kokkuvõttev sisu on, et maal ongi õige elada – kui vahepeal jälle linna käima ka pääseb. Suur osa selle juttu mõttest on üldinimlik ja üheselt mõistetav. Inimesed tahavadki, et elu maal säiliks. Siiski aga on tekst kirjutatud emotsionaalsetest väärtustest kantuna. Paraku - suurema osa ajast käivad paljud asjad lihtsa ökonoomika reeglite järgi - vähemalt praegu valitsevate hoiakute kohaselt. Paraku - tihtilugu ka inimesed ise, kes emotsionaalsetest väärtustest lugu peavad, ise otsuseid langetades käituvad teistmoodi.

Maimiku jutu juures on kaks lauset, mis lõpuks ühte moodi mõtlevad inimesed kahte leeri ajab. Esimene lause on "Kui me tahame sellist Eestit, kus elu õitseks kõikjal, mitte ainult Suur-Tallinna linnriigis, siis peaksime olema valmis maksma keskmisest suuremaid arveid". Üks osa inimestest arvab, et võiks maksta küll ja teine osa kindlasti ei tahaks maksta suuremaid arveid. Ja veel on küsimus, et kuidas see arve meile esitatama peaks - kas elektri hinna osana, bensiini hinna osana, käibemaksuna igapäevaselt tarbitavatele kaupadele, tulumaksuna, kinnisvaramaksuna või kuidas? Kas selle arve esitab ise meile see inimene ise, kes maakohas elab - omatoodetud toodangu hinna sees, või enda tööjõu maksumuse hinna sees?

Sest paraku jah, iga hüve - ükskõik - kas vallavalitsuse või kohaliku poodniku poolt pakutud, mida inimene maakohas tarbida tahaks, on kallim, kui suurtele massidele linnakeskkonnas osutatud hüve. Või siis on nii, et maakohas hüvesid ei pakutagi ja seal viibivad kahte sorti inimesed. Ühed on rikkamad inimesed, kes tavalised ehk eluks vajalikud hüved tarbivad linnas ja maal tarvitavad ainult ruumi, vaikust ja loodust. Nemad viibivad ajuti maal. Teised on erilised inimesed (esimeste silmis) kes kas hüvesid ei vaja või oma „piiratuse“ või siis erilise maailmavaate tõttu ei oska nendest lugu pidada. Tegelikult säilib maaelu vaid siis, kui seal saavad elada ka täiesti tavalised inimesed, saavad käia tööl (vaid 3%põllumajanduses seal hulgas), luua lisandväärtust, osaleda sotsiaalses elus ja tarbida ühiskonna poolt pakutavaid hüvesid. Võiks ju olla nii, et töövestlusel omanik küsib - kus elate?...ah maal jah, oi kui tore, siis ikka arvestame teile 20% palgalisa, teil ju kaugemalt käia... Tegelikult nii ikka ei ole. Pigem on vastupidi...

Teine lause, mis inimesed kahte leeri ajab on "Tootmiskulude, tööjõu maksumuse ja rendihindade tõttu võiks kogu tootva tööstuse hajutada üle Eesti laiali." Mis moodi siis see hajutamine käiks? Lõpuks väljendub see hajutamine riikliku regulatsioonina -kas ahistava või soodustava regulatsioonina. Mina ise arvan, et peakski olema rohkem regulatsioone - pigem siiski soodustavaid, mitte ahistavaid, kuid samas teame, et soodustus ühele, lõppeb mingil moel ikka ahistamisega teisele. Kas me nüüd selle siis välja ka kannatame? Või tahame, et ärgu riik sekkugu, aga mingu kõik ikka paremaks? Kas näiteks loobume ettevõtte tulumaksuvabastusest üldiselt, selleks, et saaksime ta maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele alles jätta? Või siis vähendame tööjõuga seotud maksukoormust just maapiirkondades tegutsevatele ettevõtetele? Või siis rakendame käibemaksuerisusi? Või suurendame oluliselt regionaalsete kriteeriumite osakaalu euroraha jagamise juures? Või siis kannatame ära ühistranspordi dotatsioonid ja nende suurenemise riigieelarves? Ja siingi jaguneme kahte leeri - ühed pooldavad suunavate meetmete suuremat rakendamist, teised ei poolda.

Mina arvan, et lihtsalt iseenesest asjad ei muutu. Isegi, kui üks osa inimesest võib maale tagasi kolida ( õigemini siis hajaasustatud piirkonda linnast mitte väga kaugel) siis põhimõttelist muudatust see ei tekita. Samuti nagu sündivus ei tõuse patriotismist ja lahkunud arstid ei naase Eestisse tööle kodumaa armastusest - kui jah....võiks ju. Väga selgelt ideaalidest kantuna teeb oma igapäevaotsuseid vaid väike hulk inimesi. Usun, et see ei puuduta riigikaitset ja muid silmnähtavalt eksistentsiaalseid küsimusi. Kui ikka sõda lahti, siis usun, et suurem osa Eesti inimesi leiab enda südamest üles patriotismi peidupaiga ja läheb kasvõi surma. Kui tegemist on aga igapäevase pragmaatikaga, siis peab kusagilt tuleb soodustav või innustav impulss. Selleks, et selliseid impulsse anda, on riigil ja rahval olemas vaimne ja poliitiline eliit. Vaimne eliit selleks, et kujundada hoiakuid ja poliitiline eliit selleks, et neid hoiakuid tajuda ja luua keskkond, et hoiakud muutuksid praktilise elu osaks.

Vaimse eliidi osas ei ole mul kahtlusi ega kõhklusi. Vaimse eliidi hääl kostus ka Andres Maimiku kirjutisest. Poliitilise eliidi osas – kui peame eliidiks seda osa, kes valimistel valdava osa inimeste toetusest, ehk siis häältest saab - peab tunnistama, et vist pole meil kõige paremini läinud. Aga õnneks on meil demokraatia.

3.7.12

Kes juhib?

Liikluspolitsei praktikast on olnud kuulda juhtumitest, kus selleks hetkeks, kui inspektor tee peal tuigerdanud autoni jõuab, ei istu juhiistmel kedagi. Tagumine iste on aga täis innustunult pead raputavaid tegelasi, kes ühest suust kinnitavad, et nende käed küll roolini ei ulatunud. Pisut sarnane tunne tekkis mul peale seda, kui rahandusminister Jürgen Ligi juunikuu keskel tutvustas riigikogu saalis seadusemuudatust, mis käsitleb maksu – ja tolliameti regionaalse struktuuri kaotamist. Tegelikult ei tekitanud küsimusi see, kuidas maksu – tolliamet on üles ehitatud, vaid see, millise ülesehitusega on teised riigiasutused ja kas riigiasutuste struktuur soosib, või pigem takistab koostööd.

Pudru ja kapsad
Praegu on olukord, kus igal riigiasutusel on oma ülesehitus. Paljudel riigiasutustel on maakondade tasandil teenindavad üksused või spetsialistid, mõnel ei ole. Suuremal osal asutustest on regiooni tasandil juhtimisüksused – MTA-l tahetakse nüüd regionaalne struktuur ära kaotada. Häda on aga selles, et kui ühel asutusel on kaks nn regiooni (näiteks sotsiaalkindlustusamet) siis teistel jällegi neli (näiteks maanteeamet), keskkonnaametil kuus , veterinaar – ja toiduametil on aga iga maakond omaette üksus. Üks maakond võib kuuluda ühel ajal lausa kolme erineva regiooni koosseisu. Nii on kuulub Järvamaa maanteeameti Ida- regiooni koosseisu, terviseameti Põhja-regiooni koosseisu, Päästeameti Lääne- regiooni koosseisu. Tegelikult on tegemist ühe suure portsu pudru ja kapsastega, mis ei tule kasuks ei inimeste teenindamisele, ega asutuste töö korraldamisele. Segadusele riigiasutuste töö korraldamises on viidanud ka OECD, kelle põhjalik raport Eesti riigi juhtimise kohta avalikustati eelmisel aastal.

Igaüks vaatab ise, kuidas saab
Riigikogu saalis küsisin rahandusministrilt, kuidas maksu – ja tolliametis planeeritav muudatus riigiasutuste koostööd mõjutab ja kas siis lõpuks kaovad ka teistel riigiasutustel regionaalsed üksused ära? Minu küsimist toetas Aivar Sõerd, kes päris, et kas ei peaks riigiasutuste struktuure kujundama ühtsest nägemusest lähtudes, mitte ükshaaval. Rahandusminister avaldas aga arvamust, et sellise küsimuse peaks esitama kas regionaalministrile või peaministrile, sest rahandusministeerium ei ole selles asjas eestvedaja . Ja et ministeeriumid ja ametid on oma valikutes suhteliselt vabad. Ehk siis – igaüks vaataku ise, kuidas parem on ja hakkama saab!

Ju unustas rahandusminister sellel hetkel ära, et vastavalt seadusele kuulub avaliku teenistuse ja avalike teenuste arendamine otseselt rahandusministeeriumi ülesannete hulka. Samuti näeb regionaalministri ülesannete loetelu ette regionaalhalduse kavandamist ja koordineerimist. Paraku oli see vist paar kuud tagasi, kui regionaalminister teatas, et tema teiste töösse ei sekku. Nimelt nägi riigikontroll tollal just regionaalministrit kandvas rollis, tegelemaks maapiirkondades teenuste kättesaadavuse parandamisega. Regionaalminister teatas siis aga oma vastulauses, et tänan ei - kui nõu vaja, siis ikka annan, kuid kuna teenused on erinevate ministeeriumide vastutusalas, siis iga ministeerium tegeleb ise oma asjadega. Nüüdseks on siis mõlemad asjakohased ministrid teatanud, et kui tegemist teiste ministeeriumidega, siis nemad koordineerivat rolli ei kanna. Peaministrilt oodata avaldusi riigiaparaadi tõhusa juhtimise osas. Vaevalt küll. Kes siis juhib?

Poliittehnoloogiate juhtimisel
Tänaseks päevaks on juhtiv jõud selgeks saanud. Selleks on hoopis justiitsminister, kes tuli välja riigireformi algatamise mõttega. Seejuures aga ei olnud põhiteemaks mitte teenuste kättesaadavus, mitte riigiasutuste ülesehituse loogika ega koostöö, vaid hoopis maavalitsuste kaotamine ja maavanema institutsiooni likvideerimine. Tegelikult mõtleb ennast selleks juhtivaks jõuks hoopiski koalitsiooni juhtgrupp, kes on mures mitte riigi hea toimimise vaid hoopiski enda võimul püsimise pärast. Need kaks laulu on aga vägagi erinevatest ooperitest.
Ühiskonnateadlane Annika Uudelepp on 2011 aastal Maalehe veergudel ütelnud, et avaliku halduse korraldamine ei ole Eestis kedagi sügavalt huvitanud. Ma ei tea, keda teadlane täpsemalt silmas pidas, kuid usun, et suurt hulka inimesi ja nende hulgas ka sotsiaaldemokraate huvitab väga, et meie riik oleks tegus ja tõhus ja parimalt korraldatud ja töötaks oma inimeste huvides. Miks see on oluline? Sest teist riiki meil ei ole.

13.6.12

Kas Eesti on eeskujuks?

Eesti Päevalehes intervjuu majandusteadlase Rainer Katteliga: Eesti majandusmudelit ei saa maailma eksportida...
Kas Eesti ja Läti mudel siis pole olnud nii edukas?
Tehniliselt võttes me uuest kasvutrendist väga rääkida ei saa, pigem jõuame tagasi sinna, kus olime.
Eesti ja Läti reklaamivad oma mudelit, aga mis riigid on üldse selle kriisi puhul edukad olnud?
Tegelikult on edukad olnud Põhjamaad: nad on säilitanud tööhõive taseme, hoidnud alles ekspordi taseme, sissetulekute taseme, pole kasvatanud oluliselt riigivõlga.
Mis on olnud Põhjamaade puhul põhiliseks relvaks?
Majanduse ja sotsiaalsüsteemi olemuslik tugevus. Majandus on väga dünaamiline, väga ekspordikeskne. Ja kui on vaja inimesi töölt lahti lasta, siis sotsiaalsüsteemi abiga ei kuku nad sisetarbimisest ära.
Kas Eesti ja Läti mudel siis pole olnud nii edukas?
Tehniliselt võttes me uuest kasvutrendist väga rääkida ei saa, pigem jõuame tagasi sinna, kus olime. Meie probleem ju on, et kui kriis tuleb, siis see mõjub kohe kohutavalt inimeste elatustasemele.

Eesti puhul on mitmed poliitikud rõõmustanud, et tore, et meie inimestel oli kuskile minna... Küsimus on nüüd - miks nad peaksid tagasi tulema? Kas Eesti poliitika muutub inimsõbralikumaks? Või rõõmustavad meie juhtivpoliitikud edaspidigi selle üle, et meie inimesed on ülelahe oodatud ja neil on kuskile minna... Just käisime külas Soome SDP-l. Nad ütlesid, et Soomel on kohe vaja tuhat arsti - sest neil on järjekorrad liiga pikad. Meie kostsime selle peale - teadagi, kust nad tulevad...

4.6.12

Abipolitseinike keelenõue - kas liiga karm?

Peale traagilist väikese Varvara surma Narvas tekkis seal tugev diskussioon politsei komplekteerituse osas. Seal on jaoskonnas 18 kohta täitmata, samuti võiks olla 20 abipolitseinikku -neid aga pole. Probleemiks on keeleoskus. Nõue politseinikule ja abipolitseinikul on üks- C1. Nüüd on küsimus - kas võiks leevendada B1-le? Narva linnavaolikogu tegi riigikogule sellise ettepaneku. Täna kordas sisemin saalis oma varasemat seisukohta, et mingit leevendamist ei tule. Politseiniku, kui ametniku puhul saan sellest aru, aga...teades Narva olukorda, kas abipolitseiniku puhul ei võiks siiski B1-ga piirduda? See tähendab igapäevast keeleoskust elus ja töös. C1 - kas teate, kuidas selle ametlik kirjeldus on? Hea küsimus oleks, et kui meist endist ja kui palju meie igapäeva tuttavatest sellele kirjeldusele vastab? Huvitav, kas valitsuse ja riigikogu liikmed vastavad keeleoskuse tasemele C1?

C1: Mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähen­dust. Oskab end spontaanselt ja ladusalt mõiste­tavaks teha, väljendeid eriti otsimata. Oskab kasutada keelt paindlikult ja tule­muslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööoludes. Oskab luua selget, loogilist, üksik­asjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades sidus­vahendeid ja sidusust loovaid võtteid.

B1: Mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool, vaba aeg vm. Saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse. Oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal. Oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unis­tusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisu­kohti ja plaane.

16.5.12

Töölepingu seaduse muutmine ja politikaanlus

Töölepingu seaduse muudatus, mida täna hääletama hakkame mõjutab otseselt töösuhteid riigis, mõjutab tööturul osalevate sotsiaalpartnerite omavahelisi suhteid, mõjutab c´a 640 tuhande tööealise inimese elu. Töölepinguseaduse muutmise seaduse kolmanda lugemise juures oleks oluline kirjeldada suuremat pilti.

Kui te mõtlete, et problemaatika seisneb pelgalt töölepinguseaduse muutmises, selles, et valitsuserakonnad on seadnud suure küsimärgi töötuskindlustuse kohale, siis te tajute vaid ühte osa olukorrast. Tegelikult on problemaatika laiem ja puudutab riiklikku sotsiaalkindlustust üldisemalt. Jutt ei ole niiväga töötuskindlustusest, kui kindlustusliigist - sest ka sotsiaalkindlustus on kindlustus – riiklikult korraldatud kindlustus - vaid vabariigi valitsusest ja riigikogust, ehk siis riigivõimu esindajatest kui usaldusväärsetest partneritest üldrahvalike kindlustuste korraldamisel.

Kindlustusfirma müüb usaldust. Korraldades ravikindlustust või töötuskindlustust või - näiteks tööõnnetuskindlustus müüb ka riik usaldust. Seda, et ravikindlustatu, kes on tasunud igakuiselt ravikindlustusmakseid ei pruugi saada normaalse ajavahemiku jooksul eriarstiabi või esmatasandi arstiabi või taastusravi teenust, see on üleüldiselt teada. See, et töötuskindlustusmakse tasuja ei saa seda hüvitist - hüvitist näiliselt vabatahtliku töölt lahkumise korral - mida talle kindlustusfirma – ehk siis riik - selge sõnaga äsja lubanud on ja mille jaoks on ka vahendid kogutud - see saab selgeks tänase päeva jooksul. Eks tajuvad valitsuserakonnad ka ise usaldusväärsuse kaotamise probleemi, miks muidu varjuti eelnõu esitamisel ja läbisurumisel riigikogu õiguskomisjoni selja taha. Ju loodeti et rahvas, keda oli võimalik petta valimistel, ei saa aru ka sellest, millisest allikast eelnõu tegelikult pärit on. Huvitav küsimus on – et kuidas siis nüüd teha teoks tööõnnetuskindlustus, mida valitsuskoalitsioon samuti selgeil sõnul lubanud on? Millise usalduse baasil?

Ei ole tänasel päeval tõesti paslik kurta vaid töölepinguseaduse muutmise pärast vaid kurta tuleb hoopis riigi, kui kõige olulisema sotsiaalse partneri usaldusväärsuse süstemaatilise lõhkumise pärast. Kõlab väga dramaatiliselt aga olukord ongi dramaatiline. Täna hääletame töölepinguseaduse muutmist ja tööturvalisuse olulist vähendamist. Hoolimata häälekatest ja üleüldistest protestidest surutakse seadusemuudatus koalitsiooni jõuga läbi. Ülehomme hakkame hääletama kõrgharidusreformi läbiviimist – hoolimata ülikoolide, ülõpilaste, Eesti Lastevanemate Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu protestidest. Seadus surutakse koalitsiooni jõuga läbi. Äsja muudeti koalitsiooni häältega kollektiivlepingu seaduse muutmine, hoolimata üleriiklikust protestilainest. Seadus suruti koalitsiooni jõuga läbi. Riiklikud päästekomandod likvideeritakse, esmatasandi arstiabi koondatakse keskustesse, omavalitsused koostavad ja esitavad deklaratsioone ja nõuavad häälekalt struktuurseid muudatusi ja neid ei kuulata…, õpetajad streigivad ja nende nõudmisi naeruvääristatakse…mis toimub Eesti riigis?

Toimub politikaanluse vohamine. Vohav politikaanlus asendab poliitikad võimu haaramise ja võimul püsimise tehnoloogiatega, hävitab poliitikud ja hävitab usalduse riigi juhtimise vastu. Valimistulemus saavutatakse osavate reklaamikampaaniate toel ja pärast hakatakse hoolikalt selgitama, et tegelikult ei loe varasemad kokkuleppeid midagi ja ka valimislubadused ei tähendanud päris seda, mida neid arvati tähendavat – et tasuta kõrgharidus ei tähendanudki tegelikult tasuta kõrgharidust, et kodukulude vähendamine ei tähendanudki kodukulude vähendamist vaid hoopis ühte Kredexi programmi kortermajade soojustamiseks – ja et parem Eesti ei ole ette nähtud kõigile, vaid väiksele osale Eesti ühiskonnast.

Vaadates seda kirjeldatud jada, võib tõesti tõdeda, et tänane töölepinguseaduse muutmine ei ole ühekordne nähtus, vaid osa süsteemist. Sotsiaaldemokraadid hääletavad riigi usaldusväärsuse hoidmise ja tõstmise poolt ja käesoleva töölepingu seaduse muutmise vastu.

Toiminguid ja tegemisi

Kevad on ääretult töiseks kujunenud. Kirjutamiseks ei jää eriti jaksu… Täidan puudujääki ja annan veidi ülevaadet toimingutest ja tegemistest.

Läänemere koostöökonverents Visbys 26-27.04
Eelmise kuu lõpus käisin Gotlandis, Visbys, kus Rootsi Instituut korraldas rahvusvahelise konverentsi. Räägiti Läänemere tulevikust. Mis oli huvitavat… kõige rohkem vast see, et palju räägitakse makroregioonide põhisest lähenemisest Euroopa Liidus sees. Otsa tegigi lahti Läänemere strateegia ja nüüd räägitakse aina rohkem, et Läänemere piirkonna rahastamine peaks olema selle strateegiaga seotud. Tekivad ka uued makroregioonid, nagu näiteks Doonau piirkond. See on huvitav sellepärast, et makroregioonide suund loob piire EL-is sees. Eks neid on ka enne loodud (nn NUTS –ud), kuid kunagi ei ole nad olnud otseselt territoriaalsed, vaid sõltunud piirkonna SKPst vms. Ütlesin ka tervitus – ja tänusõnad konverentsi korraldajatele ja Gotlandi maavanemale. Sõnavõtus mainisin, et Läänemere äärsetel rahvastel on üksteise mõttemaailma oluliselt kergem mõista, kui näiteks Vahemere-äärsete rahvaste oma. Teenisin sellega ära mõistvaid peanoogutusi. Sisuosas osalesin turismi töögrupis ja osalesin ka paneeldiskussioonis, mille teemaks oli noorte kaasamine. Avaldasin arvamust, et noorte kaasamiseks on kõige lihtsam viis õppeasutuste, eriti kõrgkoolide veelgi intensiivsem kaasamine Läänemere koostöösse.

Fraktsiooni kohtumine Teenusmajanduse koja esindajatega 02.05
Oli huvitav ja õpetlik kohtumine. Muu hulgas räägiti sellest , kuidas Saksmaal tagatakse tööviljakust. Nimelt on Saksamaa firmadel kombeks teha oma töötajatest ettevõtte kaasomanikke . Et siis preemia asemel aktsiad ja optsioonid töötajatele. Tulemuseks vastastikune koostöö omanike ja töötajaskonna vahel ja kõrge tööviljakus. Kuidas selline süsteem meie juures töötaks? Ega vist…

Väljasõit Narvasse 3-4.05
Käisime meie REKK (Riigieelavre Kontrolli Komisjon) komisjoniga Narvas. Põhiliseks teemaks oli piiriületuse küsimused. Külastasime ka Kreenholmi ja kuulasime nende arenguplaane, vaatasime, kuidas toimub keelekümblus lasteaias, külastasime Sillamäe sadamat. Narva volikogu andis fraktsioonidele edasi palve alandada politseinike keeoskusnõudeid C1-let B1-e. Neil on praegu 18 kohta täitamata prefektuuris ja kohti täis ei saa, B1-ga aga saaks. Kui nüüd aus olla – kes on vaadanud seda kirjeldust nendele tasemetele – C1ga jääks tõenäoliselt hätta iga keskmine eestlane  Ok, ametnikele on meil ühesugused nõuded, kuid abipolitseinikud võiks ikka tavalise keeleoskusega läbi lasta. Käsitlesin teemat ka FBs.

Saarte ühenduse kohtus regionaalministriga 08.05
Olen ka riigikogu Saarte Ühenduse liige. Kohtumisel osales Tiidus, Laanet ja kolm sotsi – Suur, Kotkas ja Õunapuu.  Rääkisime regiminile ja tema meeskonnale, et spetsiaalseid arenguprogramme saartele oleks ka tulevikus vaja. Regimin rääkis meile, et kavatsevad kohendada väikesaarte seadust. Kõigepealt oli küsimus, et kas eraldi seadust üldse on vaja? Meie siis, et ikka on vaja, kuidas muidu. Mina palusin, et nad vaataksid seal hoolikalt teenuste kättesaadavust väikesaartel. Praegu on nii, et väikesaarte seaduses on esmatähtsad teenused, hädaolukorra seaduses elutähtsad teenused – loetelud ka kokku ei lähe üldse ja valdkond ülioluline. Muide – väikesaarte seadus on ainus koht, kus otsesõnu kirjas, et riigi ja omavalitsuse eesmärgiks on teenuste kättesaadavuse tagamine.

Õiguskomisjonis palju tööd
Õiguskomisjonis võttis hulgaliselt aega vabatahtliku merepääste teema läbinärimine. Tegin ka omad ettepanekud ja nendest osa võeti ka arvesse. Et näiteks vabatahtlike merepäästjate tegevus ei piirdu ainult territoriaalmerega, vaid ulatub ka majandusvööndisse, mis on oluliselt laiem mõiste. Proovisin ka vabatahtlikku merepäästet pisut lahti haakida piirivalve lõa otsast, kuid see ei läinud korda.

Kriminaalseadustiku muutmisel on kõne all jälitustegevuse reeglid ja lubatavus erinevate kuritegude puhul. Pikad arutelud, et mis ja kuidas.

Täitemenetluse seaduse muutmine lihtsustab kinnisasja sundvõõrandamise menetlust.
Kohtuekspertiisi seaduse muutmine peaks lihtsustama kohtute tööd. Eelnõu sai küllalt karmi kriitika osaliselt – eelkõige sellepärast, et tegemist on jälle n.ö kobarseadusega. Asjasse mittepuutuvad või nõrgalt puutuvad asjad lükatakse seadusele sappa ja tahetakse ühe korraga ära teha. Nii näiteks lükati eelnõule ette kohtutäiturite teema, millega peaks küll tegelema, kuid eraldi eelnõuna. Muide – kohtutäiturite asjas planeeritakse suurendada justmini järelvalvet kohtutäiturite üle ja see asi ajas kohutäiturid tagajalgadele  Praegu jäi asi nii nagu on – nagu ikka – koalitsiooni jõul. Hea õigusloome tava, millest palju räägitakse – seekord jäi jälle tahaplaanile.

Ja siis muidugi need varemmainitud eelnõud vangistuse asendamisest – ühel juhul vabatahtliku raviga ja teisel juhul vabatahtliku lahkumisega riigist.

Kokku on praegu õiguskomisjoni 10 eelnõud menetluses. Suures saalis võeti vastu siis see töölepingute seaduse muudatus – selle teemal võtsin ka saalis sõna.

Huvitav hetk infotunnist
Esmaspäeval 14.05 vastas arupärimisele Rein Lang, teemaks oli muuseumide sihtasutuste loomine maakonnamuuseumide baasil. Esitasin talle küsimuse, et kuidas tagatakse riigipoolse rahastamise kestlikkus. Tema ütles selle peale, et kuna riik ei saa võtta pikaajalisi rahalisi kohustusi, siis on see aumeeste mäng  …teadagi. Küsime Risti valla käest, kuidas kultuurimini aumeeste mäng käib . Võimla ehituseks lubatud miljonid siiani saamata, vallal laenukoormus kaelas.

Perearstiabi korraldamise tsentraliseerimisest

Eelnõu, mida hetkel menetleme, käsitleb perearstiabi korraldamise tsentraliseerimist maavalitsustest Terviseametisse. Sisuliselt tähendab see ühe elutähtsa teenuse korraldamise liikumist maakondadest nn regioonidesse ja pealinna. Selle juures on tegemist esmatasandi teenusega, millel on otsene seoses inimeste igapäevase turvalisuse ja kohaliku elukorraldusega.

Asjaolu, et perearstiabi korraldus vajab korrigeerimist, on ilmselge. Süsteemis on ebaselgust, dubleerimist, reguleerimatust ja ülereguleerimist. Küsimuseks jääb vaid, kas pakutud tsentraalne lahendus ikkagi vähendab perearstide põuda ja tagab teenuste kättesaadavuse?

Seni on maavanem üldarstiabi korraldaja. Kehtivale - detsentraliseeritud korraldussüsteemile heidetakse ette koordineerimatust, puudulikku spetsialiseeritust, takerdumist maakonna piiridesse. Sellegipoolest on tegemist teenusega, mis on otseselt seotud kohaliku elukorraldusega. Praktiliselt on vajalik tegeleda isikute määramisega nimekirjadesse isikupõhiselt, iga nimistu ja perearsti probleemidega tuleb tegeleda eraldi. Perearstinduse korraldamine on seotud iga kohaliku omavalitsusega, muu kohaliku sotsiaalvõrgustikuga, aga ka ühistranspordi korraldamisega nii omavalitsustes sees, kui ka maakondlikul tasandil. Eelnõu rõhutab mitmel korral süsteemi sõltuvust ühistranspordist. Eitamata probleeme, mis senise süsteemi puhul eksisteerivad, jääb üles küsimus, et kuidas tsentraliseerimise korral tagatakse, et ulatutakse iga kohaliku probleemini, iga inimeseni, iga perearstipunktini, iga omavalitsuseni ja bussiliinini?

Veel lisaks – Sotsiaalministeeriumi kindel plaan on koondada perearstid perearstikeskustesse. Põhjenduseks on kasu, mida saadakse perearstide toimetamisest ühisel pinnal – olgu siis tegemist asendamise või majandusküsimuste lahendamisega. See tähendab, et igasse maakonda jääb siis kaks - kolm – neli (olenevalt maakonna suurusest) keskust, kus perearstid koos töötavad. Eelmisel aastal koostatud riigikontrolli auditist selgus, et Eestis on 78-s omavalitsuses 200 küla, kus ei ole võimalk ühistranspordiga ühe päeva jooksul perearsti juures ära käia. Esmatasandi tervishoiu arengukava seab eesmärkideks, et aastaks 2015 kaugus lähimast perearsti tegevuskohast ei suurene ja et on loodud ja rahastatud mitteerakorralise meditsiinilise transporditeenuse süsteem ! Samuti seab arengukava eesmärgiks, et aastaks 2015 on Eestis 15 perearstikeskust millest 65% peaks kuuluma KOVidele või olema loodud koostöös KOVidega. Kas me ikka tajume, kuivõrd on perearstiabi ja esmatasandi arstiabi arengusuunad seotud kohalike omavalitsustega, kohaliku ja maakondliku elukorraldusega?

Eelnõu seletuskiri ütleb – et Terviseamet kindlasti jätkab ka üldarstiabi korralduse tsentraliseerimise korral senist maavalitsuste positiivset koostööpraktikat kohalike omavalitsustega. Minu küsimus on – kuidas? Palgates regiooni tasemele kaks spetsialisti?

Siia võiks tuua kaks paralleeli: See, et regioonis paiknevad spetsialistid ei jõua iga omavalitsuseni on meil hästi näha päästeameti kriisireguleerimise valdkonnast. 2009 aastal likvideeriti maakondlikud kriisikomisjonid põhjendusega, et kohe on tulemas haldusreform. Ei tulnud haldusreformi ja toimiv maakondlike kriisikomisjonide süsteem asendati süsteemiga, kus omavalitsuste komisjonid on liiga väikesed ja regionaalne komisjon liiga kaugel. Päästeameti regionaalse taseme ametnikud on hädas kohalike omavalitsuste kriisikomisjonide tegevuse koordineerimisega. Kas perearstindusega juhtub samuti?

Või siis võiks tuua näiteks maanteeameti plaani maavalitsustelt üle võtta maakonnasisese ühistranspordi korraldus. Tajudes vajadust igapäevaseks suhtlemiseks kohalikul tasandil, on maanteeamet otsustanud jätta igasse maakonda tööle ühistranspordi korraldaja. Kas siis peaks ehk ka iga maakonna terviseameti büroole andma lisafunktsiooni ja jätma esmatasandi tervishoiu koordinaatori või nn vana nimega „maakonna arsti“ igasse maakonda alles?

Juhul kui me lähtuksime tervikliku valitsemise printsiibist – nagu näiteks OECDE meile soovitas – ei peaks me tegema selliseid - regionaalset haldust ja esmatasandi teenust käsitlevaid muudatusi üksikute valdkondade haaval vaid lähtudes ühtsest kontseptsioonist. Praegu on igal ametkonnal oma mudel, oma regioon ja oma nägemus. Kui me nii jätkame, siis lõpuks ei saa meil olema ei toimivat omavalitsuslikku, maakondlikku ega regionaalset tasandit – on vaid oma vertikaalsesse torusse kapseldunud ametkondade riik. Perearstiabi kõige põhilisem probleem on rahaliste vahendite vähesus süsteemis, valitsus püüab seda ravida tsentraliseerimisega, nii kohalike omavalitsuste, kui inimeste endi kulude suurendamisega. Eelnõu on riigikogus menetluses, sisaldab mitmeid vajalikke muudatusi, uusi probleeme loob see aga sama palju, kui neid lahendab.